17.10.

Öö oli veelgi kohutavam kui eelmine kuna puudus Kristi kes oleks rotiga võitluses peale jäänud. Ma algul veidike võitlesin temaga siis sain aru, et targem on muusika kõvemaks keerata ning üritada uinuda. Poole öö peal oli rahu maa peale saabunud – muusika oli vait jäänud, mina magasin ja rott oli lahkunud.

Hommikul jalutasin Paul kohvikusse ja istusin seal ning jõin kohvi ja sõin saia oliividega. Siis tulid ka Kristi ja Veljo ja Johanna ning meie hommikusöök jätkus nende muljetega valgetest linadest ja puhastest tekkidest ja rätikutest…ja Tomi ja Jerry multakatest. Elu on ilus! 

 

Kuna külalistel oli veidike aega enne lennukile minekut siis arvasime, et lähme ikka ja vaatama kohaliku ranna ka üle. Rand on linnast veidike väljas ehk siis kaardi järgi 8 kilomeetrit. Peale veidest ekslemist saimegi juba vee piirile ja meie üllatus oli suur kui nägime ühes veesopis seal ka flamingosid jalutamas ja omi asju ajamas. Nad olid tõesti väga ilusad ja ilusate roosade kasukatega. 

Rand oli küll mitte väga valge liivaga kuid meri oli ilus. Õnneks oli ilm tuuline ja suht jahe, siis ei tekkinud kellelgi tahtmist ujuda kuigi Johanna ja Ruth tegid ikka varbad ka märjaks ja isegi imiteerisid ujumist kuid Kristi ei lubanud meil kaugele minna.

Varsti oligi aeg sealmaal, et tuli jätta jälle hüvasti ja Veljo ja Johanna võtsid suuna tagasi Marseille poole kus neid ootab lennuk mis viib nad õhtuks tagasi koju.

Meie tulime koju ja pesime ära oma toa põranda ning nüüd veidike tegelesime õppetööga ja nüüd on sihuke uneke peale tulnud, et arvasime, et teeme ühe väikese pealelõuna uinaku. Nii et ilusat vaikset tundi teilegi!

Ühel hetkel teatas Ruth, et nüüd aitab sellest pikutamisest, et lähme parem Ahmedi juurde ja ostame veini :) Selgituseks kõigile – Ahmedi juurde tähendab, et minnakse sihukesse väikesesse poodi (nagu keldripod Lasnamäel) mis on avatud 7 päeva nädalas ja ka õhtuti ja ka pühapäeviti…Kristi lausa hüppas voodist välja ja me kimasimegi kohaliku linnaosa Ahmedi juurde. Seal oli tõeline paradiis – kolmel ruutmeetril oli selline veinivalik ja puuviljavalik ja juustuvalik et Prisma kahvatub selle kõrval. Kodutee möödus juba rõõmsamas meeleolus ja kui me juba kodus olles avasime omad veinid, puuviljad ja ka jogurtid siis sai elu juba uue mõtte. Ja veiniklaasi kummutades hakkab tõde ju suust tulema kiirelt. Nüüdseks oleme paika pannud Boliivia poliitika, Lapimaa kliimamuutused, Inimõiguste kohtu töökorra ja ka lahanud teemal Inimõiguste Konventsioon. Samuti oleme rääkinud teemal reisimine kas valida seljakott või kohver?

Samal ajal oleme aidanud Ital (kes on olude sunnil sunnitud viibima Frankfurdi lennujaamas) leida Tai konsulaati, lende Bangkokki ja lihtsalt tema reisimisele kaasa elanud. Ja nüüd saabus meie õde Emily, kes kutsus meid alla õhtusöögile nii et tänane õhtu kujuneb huvitavaks. Õhtusöögi lauas arutlesime (prantsuse keeles muidugi) homoseksuaalsuse üle. Nimelt selgus, et meie õde Emily õpib ülikoolis mis on mõeldud ainult naistele, seda siis Ameerika Ühendriikides ja meie pere-ema luges sama ülikooli kohta raamatut milles räägitakse, et just sellest ülikoolist tuleb väga palju lesbilisi. Siis me arutlesimegi (meie Kristiga küll vaid mõtetes kuna keeleoskus ei luba veel teemadel kaasa rääkida) et kuidas ikka nii on et näiteks meesterahvaste meelest on OK kui naised on homoseksuaalsed kuid kui mehed seda on siis on see täiesti vastuvõetamatu. Ja pere-ema ütles et temal oli kolmekümneaastaselt lesbiline kogemus ja kui ta nägi teise naise paljaid rindu siis ta sai aru, et lesbilisus ei ole tema jaoks. Nii et sellised avaldused meie õhtusöögilauas.

Aga nüüd õppima ja siis magama – sest homme algab uus nädal ja uued õppist ootavad laused mida ehk kunagi ka tarvitada saame.

Bonne semaine!