Teisipäev, 7. veebruar 2017

Detsember

Detsember oli mul jällegi Rooma rohke. Ühel nendest käisin maniküüris - jah, ma tean küll, kes siis sellises kohas nagu Rooma raiskab aega maniküüri peale...aga mina mitte ei raisanud aega vaid kasutasin seda kasulikult :) Maniküür-tüdruk oli väga tubli, kella ta küll ei tundnud kuid see ei olegi maniküürijate seas nii tähtis.
Ühel järgmisest Rooma peatustest oli seal ka Elena, kellega me siis koos kõigepealt varajast lõunat sõime, siis jalutasime läbi kõik poed - ning mitte midagi ei ostnud, ja päeva lõpetasime ühes toredas restos, kus me tarbisime veidi punast veini ja mugisime sinke ja juuste :) Seda mida Roomas veel teha ;)




Ühe uue sihtkoha sain ka detsmbris siiski nimistusse – seda küll edasi-tagasi lennuna kuid siiski – Iverness, ehk siis Shotimaa tagumine ots, kus lennujaam asub kohe lambakarjamaa kõrval ning üldse tundus aeg seal omasoodu liikuvat.



Järgmine sihtkoht oli mul Toulouse, kuhu saabusime hilja õhtul kuid veetsime seal suurema osa järgmisest päevast. Tegin tohutu pika jalutuskäigu, siis leidsin kohviku kus istusin tükk aega - olin seal ainuke külastaja, edasi suundusin raamatupoodi ja soetasin paar prantsuse keelset lasteraamatut, mida me siis kordamööda prantsuse keele tunnis jagada saame, ning kui hotelli tagasi jõudsin, siis selgus, et meie lend on edasi lükatud ning meil on veel paar tundi vaba aega. Kui lõpuks oli aeg lennujaama poole minema hakata, siis ei olnud meie lennuk veel Londonist õhku tõusnud, kuid bussijuht arvas siiski, et me peame minema hakkama. Ja nii me istusime lennujaamas ka veel oma 1.5 tundi lennukit oodates. Londonisse jõudsime ikka väga korraliku hilinemisega. Ning kõik oli tingitud hommikusest udust, mis oli enda alla matnud terve Londoni. Nii suure lennujaama jaoks nagu minu kodulennujaam seda on, on selline udu muidugi parasjagu kaost tekitav faktor. Sest kõik hommikused maandumised hilinevad, mis tähendab, et pole lennukeid, et lõunaseid lende välja saata, mis omakorda tekitabki hilinemised kuni hiliste õhtutundideni.
Järgmise päeva, mis osutus mul vabaks päevaks, veetsin kodus diivanil vedeledes. Jube mõnus!
Kuid, neljapäev on see tähtis päev, kui kõigepealt tuleb küpsetada juustuküpsiseid, ning teha prantsuse keele kodutööd - kui need selleks ajaks veel tehtud ei ole, ja siis tuleb minna tundi. Sel kaunil detsembrikuu neljapäeval pidin ma minema omale uur passi tellima, Eesti saatkonda. Ehk et enne fotograafi juurde ja siis saatkonda. Fotograaf oli selline huvitav tütarlaps, kes vist eriti palju passipilte ei olnud enne teinud, igal juul suutis ta minust miski huvitava ülemise rakursiga teha sellised kohutavad passipildid, et ma olin suht suures ahastuses aga kuna saatkonnas oli mul aeg kinni pandud, ja mul oli uut passi vaja, siis ma ei hakanud enam ootama, et millal ma ilusaks muutun, et saaksin uued pildid teha. Saatkonnas läks kõik hästi, prantsuse keeles samuti.
Reedel aga suundusin ma Milaanosse, seekord lausa kaheks ööks, ning ma olin omale teinud plaani minna Veronasse. Kolleeg suundus Torinosse, nii et me olime väga reisisellid sellel tripil. Verona oli väga tore, see oli üks ilusaimaid Itaalia väikelinnu mida ma külastanud olen. Nii, et soovitan soojalt! Loomulikult on kõik selles linnas keerlemas ümber rõdude, ja eriti ümber ühe rõdu, millel oli kunagi tütarlaps nimega Julia. Tegin pika, pika jalutuskäigu linnas, vaadates üle kõik vaatamisväärsuses - kasutasin jällegi oma avastatud Izi äppi - mis annab siis erinevate linnade kohta jalutustuure, ning räägib vaatamisväärsuste juures mida täpselt jälgima peab. See on minusugustele, Euroopas ajaveetjatele, parim!

















Ilm oli väga külm - nii umbes -0 kraadi, kuid sinise taeva ning päikesepaistega. Paraku hakkas see külm miskil hetkel väga närima, ning ma arvasin, et poen mõnda restorani soojavarju. Esimeses restos oli teenindaja ilmselgelt pahane kui ma teatasin, et olen üksi ja paigutas mind ukse alla istuma, mis korralikult kinni ei käinud. Ma veidike istusin seal, kuid sain aru, et eriti sooja ma seal ei saa ning kuna rohkem vabu kohti ei olnud, siis jalutasin lihtsalt minema. Natsa kahju oli ka, sest restoran oli kohe peaväljaku ääres. Suundusin siis veidike kõrvaltänavatele, ning leidsin ühe toreda koduse resto, mis oli kohalikest pungil kuid kelner leidis mulle ühe koha. Menüü oli samuti huvitav: eelroaks valisin riivitud hobuse - appi kui hea see oli ja kui ilusalt presenteeritud, ning pearoaks jäneselihaga pappardelle - see oli samuti suurepärane! Seda kõike kaunistas loomulikult imepärane Chianti väga ilusas klaasis. Nii et vahest on hea kui Sind esmapilgul toredast kohast sunnitakse lahkuma, sest kõrvaltänavatel leiad huvitavaid pärle. Peale seda ilusat restorani elamust, tuiasin veel niisama mööda tänavaid, vaatasin erinevaid jõuluturge, ning peagi oli aeg suunduda rongijaama, et sõita tagasi Milaanosse.
Miskil päeval istusin lennujaama valves, ja mind tabas selline masendus, et ma muudkui istusin ja nutsin. Ma ei tea isegi miks, aga ju see on millekski hea. Õnneks mind lendu ei saadetud, seega sain rahulikult istuda ja nutta!
Peale seda kohutavat nutumaratoni, saabus millaski prantsuse keele grupiga jõulupidu - alustasime õhtut siiski tunniga ja õppetööga, siis aga suundusime Itaalia restorani, et seal lähenevate jõlupühade puhul koos väike eine teha. Mina, värskelt Veronast tulnuna, valisin jällegi jäneseliha pasta - kuid seekord see nii suurepärast muljet ei jätnud. Muidu oli tore klassikaaslastega vabas õhkkonnas istuda ja juttu ajada ;)


Järgmisel päeval suundusin mina Stockholmi, lennul leidsin eestlased, õigemini ühe eesti Kalevipoja ning tema soomlannast abikaasa. Hr. Kalevipoeg ei olnud küll klassikaline Kalevipoeg kuna ta on ehitusega tegelenud naaberriigis alates aastast 1991 ning tema abikaasa on naaberriigi lennufirmas minu kolleeg. Nagu isegi aru saite, jätkus meil juttu pikemaks :) Nii tore on lendudel kuulata ja avastada võimalikke kahtlusaluseid rahvuskaaslaste osas.
Uppsalas tegin tohutu pika jalutuskäigu, soetasin hunniku vajalikke toiduaineid ning külastasin sauna. Jube mõnus oli!
Järgmisel päeval oli aga Londonis tohutu udu ning meie lendu muudkui lükati edasi ja edasi tundmatusse. Õnneks oli kapten normaalne inimene ja ei võtnud reisijaid pardale, enne kui oli veidikenegi lootust et me lähiajal minema hakkame. Aga ka siis istusime tükk aega reisijatega koos pardal ning seletamist ning ära kuulamist oli üsna palju. Enamus reisijaid loomulikult jäid oma edasilendudest maha, kuid maandudes Londonis oli udu ikka veel üsna tugev, nii et oli suhteliselt üllatav, et me sinnani jõudsime.
Järgmisel päeval pidin lendama Rooma ja tagasi, kuid lennujaama jõudes selgus, et suundun hoopis reisijana sinna ning lendan tagasi järgmisel päeval tööd tehes. Ega ma suurt vastu ei vailenud, vahetasin kiirelt riided ja hakkasin lendu ootama, et siis shampat tarbima hakata :) Vahel on nii tore olla reisija, eriti siis kui mõni teine reisija käitub väga ebarealistlikke soove esitades. Õnneks käitus meeskond väga professionaalselt ning ei lasknud ennast häirida mitte käituda oskavatest reisijatest.
Tagasi Londonis olles ootasin oma järgmist lendu, edasi tagasi ots Glasgowsse, oodates, avastasin järsku, et see on väiksema lennuki peale ümber tõstetud ning mind sellelt lennult seega maha võetud. Kontrollisin igaks juhuks veel oma graafikut, ning küsisin ka keskuselt üle, ning nii see oligi, mul lubati koju minna. Nii et mu kahepäevane 3 sektoriga tööots muutus ühesektoriliseks.   Järgmine päev aga ootas mind Frankfurt ehk siis Mainz, ning loomulikult sealne jõuluturg. Seekord suundusime kogu meeskonnaga sinna, ning väga tore oli! Algul leidsime miski väikese otsa turust ja eksklikult arvasime, et see ongi kogu lugu...kuid peale veidikest jalutamist leidsime ka ülejäänud osa. Miskeid oste peale hõõgveini ning vorsti me ei teinud, kuid niisama ringi jalutada oli ka tore.
Londonisse tagasi jõudes, kimasin ma aga ruttu reisijana lennukile, et minna korraks koju. Sealt kimasin koheselt juuksurisse, siis veetsime Reedaga aega meil Viimsis ja tegime igavesti suured plaanid reedeks. Kuid, kuid, neljapäeval käisime Andruse ja Jussiga metsas kuuseoksi toomas, siis tulid Mia ja Cara Mi ning me suundusime kõik uisutama - kõik teised uisutajad lahkusid selleks ajaks, seega olime me vaid viiekesi jää peal. Jube mõnus!
Siis suundusime meie tüdrukutega koju kuuseoksi kaunistama ning piparkooke tegema.



Sõime ka ema Estri tehtud vareenikuid, mis olid väga maitsvad ja said suhteliselt ruttu otsa:


Ning siis saabus Kris ja me kukkusime veidi veini tarbima ja meie järgmise päeva võib meie vanusest maha arvata, sest seda reedet ei mäleta kumbki meist eriti hästi. Ainsad mälestused on, et me aelesime ühelt diivanilt teisele, ning kõik meie suured matkaplaanid ja hilisemad kinoplaanid jäid helgemat tulevikku ootama.
Õhtuks ärkasin ma juba veidike elule ja tellisime Cara Miga omale juba sushi koju, ning mugisime seda.  Tegime ka loomulikult puhastavaid näomaske:


Hommikul oli mul äratus varajane, sest suundusin tagasi Londonisse ja sealt edasi Larnacasse. Lend oli rahvast pungil, meeskond oli tore ja meid ootas ees jõulupüha eri Küprosel.



Saabumisõhtu veetsime itaalia restoranis, maitsesime erinevaid kokteile ja pläkutasime niisama. Jõulupäeval panime end ilusti riidesse ja suundusime hotellis toimuvale lõunale - väga uhke üritus oli! Kohalikud, kes kohale saabusid, olid end ikka eriti uhkelt üles löönud. Söök oli enam vähem, mõni asi parem kui teine, kuid valik oli lai ning aega oli meil palju. 





Peale seda tohutut lõunat tellisime taksod ja suundusime linna peale, ehk siis Nicosia vanalinna vaatama ning suundusime ka Türgi poolt uudistama. 




Linna vahel oli vaikne, mida hilisemaks kellaaeg sai, seda enam hakkas peresid jalutamistuurile tulema. Varsti kimasime meie aga tagasi hotelli, kus me kogunesime koosolekute ruumi, et seal mõned joogid tarbida ning paar ringi lauamänge mängida. Mängud olid lõbusad ning nalja sai palju.
Järgmisel päeval oli meie tagasilend alles õhtul, seega oli meil veel terve päev veeta saarel. Mina suundusin hommikul jalutuskäigule ning leidisn peagi ühe kohaliku kohviku, mis oli pungil täis kohalikke, kes kõik jõulujärgset kohvi tarbisid. Mul õnnestus leida omale üks vaba nurgake lauas kus juba istusid kolm inimest - umbes 150 aastane kreeka vanamees, ning kaks poole nooremat prouat. Istusin vanamehe kõrvale ning hakkasin oma Ipadist Eesti Ekspressi lugema oma cappuccino kõrvale. Vanamees pani oma paberist kohaliku ajalehe kõrvale, ning hakkas minuga juttu tegema. Peale väikest selgitust, suhtles ta minuga ilusas inglise keeles ja tundis mulle kaasa, et ma pean Ipadist ajalehte lugema. Et paberist leht on ikka oluliselt parem. Ma nõustusin kuid seletasin, et ma viibin kodust nii kaugel, et mul on raske paberist ajalehti leida ja seepärast pean leppima elektrooniliste vahenditega. Arutlesime veel veidike maailmas üldiselt valitseva olukorra üle ning siis helises härral telefon ja ta pidi lahkuma, kuna autojuht tuli talle järele. Jätsime kättpidi hüvasti ning härra oligi läinud. Ja ma jäin mõtlema, et mul on ikka nii tore töö, mis annab mulle selliste kohtumiste võimaluse :)
Istusin veel veidike kohvikus ja lugesin oma lehte ja siis suundusin uuesti ümbrust uudistama. Leidsin erinevaid taimi, mis meil kodus potis kasvavad, siin aga olid nad üleannetud inimeste hoovides väga lopsakad. Inimesi eriti liikvel ei olnud, osadel tänavatel olin ma täiesti üksi, nagu Palle. 


Peagi helistas mulle kolleeg Lucy, kes uuris, et kas ma tuleksin temaga lõunale. Kuna enamus söögikohad millest mina olin möödunud, olid suletud, siis otsustasime minna hotellis asuvasse kreeka restorani. Toit on seal suurepärane, teenindus jätab küll veidi soovida, kuid ega siis kõiki häid asju ka ühes kohas ei saa. Peagi liitus meiega ka kolmas kolleeg, Mila. Ja nii me seal istusime ja jutustasime kui oli käes aeg hakata suunduma tuppa, et asjad kokku pakkida, ennast ilusaks teha ning vorm selga panna. Tagasilend oli suhteliselt tühi, seega ei olnud ka meil eriti palju tegevust, ning põhilise aja jutustasime keskmises köögis - nalja sai palju!


Peale paaripäevast lendamist, suundusin ma jällegi Helsingi poole - seekord Annelile ja Norale külla, kes olid mulle lennujaama otse põhjanabalt vastu tulnud. Sahmisime veidike kodus asjadega, tähistasime kiirelt Markku sünnipäeva ning suundusime kiirelt magama, sest Anneli pidi järgmisel päeval tööle minema. Meie Noraga saime küll korduvalt pragada, sest meil ei tahtnud kuidagi uni tulla ja me muudkui jutustasime, lõpuks murdis siiski uni ka meid maha ja Anneli sai rahulikult magada.
Hommikul ärkasime, ma viisin Nora trenni, ise arvasin et ehk jään linna peale aga tulin hoopis koju tagasi ja veetsin seal aega. Siis tõin Nora koju ning me suundusime uuesti linna peale, Markku läks telekat ostma, meie Noraga aga miskeid omi asju ajama. Mina soetasin uue kleidi, telekat Markku aga ei saanud. Siis üritasime Noraga uisutama minna, kuid jääl oli oma 1000 inimest ja me veidike vaatasime seda asja kõrvalt ja saime aru, et me sinna vahele trügima ei taha minna. Ja peagi tuli Anneli koju ja me hakkasime koos aega veetma. Käisime saunas ja mängisime mänge, nii tore oli!
Hommik algas pannkookidega - mõnus! Siis suundusime jällegi uisutama, seekord see meil ka õnnestus ning jääl oli kokku umbes 15 inimest, see arv meile sobis ja me tegime mõned pikad poognad. Peale uisutamist külastasime kohvikut, siis kiirelt koju ja kohver kokku ja suundusime lennujaama poole, et enne lennukile minekut veel Ruthile uued saapad osta. Ostukeskuses aga läks meil parasjasgu aega ning lennujaama jõudes oli minu lennuni nii 50 mintsa kuid check ini saba oli nii pooleteisttunnine. Uurisin siis miski Finnairi onu käest, et kas ma saaksin kuidagi ette trügida, et mu lend muidu väljub ilma minuta, onu teatas, et minu lend kindlasti hilineb, et seisku ma aga rahulikult seal sabas. Seisin siis rahulikult, ning kui leti juurde sain teatas sealne tädi, et minu lend on suletud....tädi veel uuris asja kuskilt ja siis arvas, et sellele lennule ma nagunii peale ei saaks, et see oli täis. Seisin siis veidi ja mõtlesin....ning kõikide asjade tulemina, olin sunnitud järgmise päeva hommikul varajase meie lennuga minema.


Kimasime siis tagasi koju ja sõime Markku tehtud kala - väga maitsev oli. Hommikul varavalges, siiski veel pimedas, suundusime siis jällegi lennujaama, ning mul õnnestus koht saada. Paraku mu kohver läks küll oma teed.....igal juhul Londonisse ta minuga ei saabunud.
Päeva peale sain kõne Newcastle lennujaamast, et nemad olid leidnud mu kohvri ja sealt pealt sildi minu nime ja telefoniga, ja et kuhu ma soovin, et mu kohver saadetaks. Peale paaripäevast segadust sain küll oma kohvri kätte aga siiani on arusaamatu kuidas see teel Helsingist-Londonisse teeb vahepeatuse Newcastles :)
Ning minu uus aasta saabus Londoni kodus, teki all :) Head uut aastat!



Teine pool novembrist

Keset kaunist novembrikuud, tuli mulle külla Andrus. Nii tore! Ma olin tal lennujaaamas vastas sildiga: minu musu - ja ta leidis mu kerge vaevaga sealt autojuhtide virr-varrist üles.
Andrus tuli suurepäraste kingitustega: Karumsi kohukesed, tatar, Kuno Plaani juustuküpsised, no mida veel üks välismaal elav inimene tahta võiks?
Järgmisel hommikul kimasime kohe linna peale, tegime väikese jalutustuuri ja siis suundusime vaatama Mormoonide Raamat'u nimelist muusikali. Väga tore ning elutruu etendus oli. Peale etendust jalutasime veel veidike linna peal, käisime Southbanki kalarestos ja väikese vihmasaju saatel suundusime koju.
Järgmine päev kimasime Camdeni turule, tegime seal pika tiiru, mitte midagi ei ostnud, ainuke ost oli India tänavatoit - jube hea oli! Ning siis jalutasime miski tohutu maa kuni Regent pargini ja kimasime sealt metroo peale ning mina läksin silmaarstile. See oli mu iga-aastane silmaarsti kontroll, et olla kindel, et minu silma ei ole glaukoomi tulnud. Ja nagu ikka, ei olnud mu silmades mitte midagi huvitavat. Arst oli isegi üllatunud, et ma endiselt ei tarvita prille aga lubas lahkelt, et küll see hetk tuleb :) Ma olin igal juhul väga õnnelik oma tulemuste üle! Siis oli mul prantsuse keele tund, see läks ka edukalt, ning peale seda sain metroojaamas kokku Andrusega ja me suundusime koduteele.
Reede hommikul kimasin mina miskile lennule ja õhtusele lennule tuli Andrus mulle reisijat tegema. Ehk et ma võtsin ta oma Nizza ööpeatusesse kaasa. Jah, ma tean et tänapäeval on lubatus Nizza kohta öelda Nice....kuid mulle siiski tundub kohasem eesti keeles siiski nimetada antud linna Nizzaks. Igal juhul sai Andrus omale hea istekoha lennuki eesmises osas ning lahke teenindaja Ruth serveeris talle kiirelt peale õhkutõusu külma käsitöö õlle Cornwallist ;)
Hommikul suundusime hommikusöögimotsingule, siis tegime veel ühes teises kohvikus kiire kohvi ning väikese päevitamise - just nii, väljas oli +18 ning päike oli suhteliselt terav, edasi ootas meid mäkketõus ning vaade vanalinnale ja promenaadile. Leidsime ka hurmaa puu:


Ning muidu ilusad vaated:




Uudistasime ka vanalinnas ning leidsime raamatuturu, mis mulle sobis ideaalselt, kuna meie prantsuse keele grupis oleme me hakanud prantsuse keelseid lasteraamatuid lugema, siis igal võimalikul prantsusmaa peatusel üritan neid nüüd soetada ja eriti meeldivad mulle loomulikult turud kuna sealsed hinnad on veidi rahakotisõbralikumad :) Leidsin omale raamatud, ühtlasi müüs üks onu postkaarte erinevatest riikidest, ning üllatus üllatus, tal oli ka postkaart Eestist, Pärnu linna vaatega :) Me seda küll ostma ei hakanud aga elevust oli kui palju.
Ning loomulikult sõime me ka sinimere karpe - kuidas siis muidu Nizzaga tutvuda saab kui tigusid ei sööda :)

Tagasilennul oli meil lennuk, millega tavaliselt lennatakse keskmaalende, ehk et Andrus mängis erinevate nuppudega oma toolil ja telekal, sest filmivalik on seal lai ning toolist saab teha omale voodi koos masaazhiga ;)
Edasi lendasin mina miskeid lende ja Andrus ajas kodus omi asju, külastas ka hüper-super söögikohta mille Reeda ja Külliga olime avastanud, nimega Zam-Zam - ka Andrusele jättis see unustamatu mulje! Ning ühel hetkel saabusid jällegi minu vabad päevad, ning me suundusime Richmondi parki, et vaadata vaadet St. Pauli katedraalile, siis ajasime hirvi taga, ning lõpuks leidsime end Kingstonist.
Järgmisel päeval olime kodused, mina käisin vahepeal prantsuse keele tunnis ning, siis oligi juba reede kui mina läksin lendu ja Andrus pidi minema lennukile. Paraku oli aga üks suur lennufirma streikima hakanud ning Andruse lend lükkus seega ühe päeva võrra edasi.

Mina aga olin Brüsselis, kus mul oli terve päev vaja ära veeta, ja seekord ma arvasin parimaks tutvuda Euroopa Liidu parlamendiga. Nimelt olime me prantsuse keele tunnis just õppinud Euroopa Liidu institutsioone ja meie õpik teadis rääkida, et parlamendis on külastuskeskus, mis tutvustab erinevaid liikmesriike ning räägib parlamendi igapäevasest tööst. Tööst oli juttu palju, kuid liikmesriikide tutvustus oli eritit huvitav - Eesti kohta näiteks räägiti tuletõrjemuuseumist ja sellest kuidas on väga hea, et kõikides euroopa riikides on sama hädaabi number. Mina lihtsameelne aga lootsin teada saada rohkem veidi vähemtuntud liikmesriikidest, kuid uurides seda Eesti tutvustust sain aru, et ega ma nendest vähemtuntud riikidest midagi enamat teada ei saa. Muidu oli külatuskeskus igavesti suur ja uhke ja mis peamine, sissepääs oli tasuta :)