Maikuu

Töörahva püha õhtul jõudsin koju ja hakkasime kohe ennast sättima, et minna Philly Joe’s Jazzklubisse, kuhu ma juba ammu olen soovinud minna. Kuna see kuupäeva sobis, siis saigi valitud see päev. Esinejaks oli Vaiko Eplik ja sündmuse nimi oli bändilaager, ehk et esinejaga aeti pikalt juttu ja siis ta ikka esitas paar lugu ka. Väga tore oli kuigi me kõik: Kris, Cara Mi ja Rainer kujutasime seda kohta hoopis teistsugusena ette 

Kuna see kontsert sai väga ootamatult lõpu, siis suundusime asju arutama veel Musta Puudlisse. Seal oli tore nagu alati!
Järgmisel hommikul ootas mind veel viimane lööklaine ravi, nüüd on veidi puhkust ja lootust on, et ehk sain sellest valust võitu. 
Ning siis järgnes hooldekodu töövahetus, mis möödus nii, et enamustel klientidel oli kuidagi kehv olla. Poole päeva pealt vaatasime kalendrisse ja selgus, et lähenemas on täiskuu ja seega oligi kohe seletus olemas prouade-härrade imelikel tundmustel. Midagi erilist õnneks ei juhtunud ja seega möödus vahetus muidu rahulikult.
Laupäeval ootas mind ees aga väike jalutuskäik vanalinnas koos paari kuulajaga, ehk et saabunud oli Kätlini sünnipäev ning ta oli juba ammu palunud, et ma paarile tema inglise keelt rääkivale külalisele teeksin jutustamisega jalutuskäigu. Algul olin ma sellega koheselt nõus, vahepeal tundus juba üsna keeruline ettevõtmine, ning sama päeva hommikul olin suht närvis, aga tegelikult läks kõik hästi – veidi kohendasin jalutuse käigus oma plaanitud marsruuti, kuid kõik jäid tulemusega rahule, ja mina ise ka. Vanalinnas oli kohutavalt palju rahvast, suured grupid kes olid ei tea kust ilmunud, sest kruiisilaevu reidil me enne ei olnud näinud. Aga kuna meie grupp oli nii väike siis õnneks ei pidanud kellestki üle karjuma vaid saime omad jutud vaikselt räägitud.

Ning õhtul toimus siis Kätlini juubelipidu – tema enda aias oli bänd ja süüa-juua ning kõigil olid kaunid kleidid-ülikonnad seljas ja meeleolu oli väga pidulik. Pidu oli väga uhke ja tore! Ootamatult olin ma millegipärast viimane külaline, kes lahkus 

Järgmine hommik oli selline aeglane, poolest päevast läksime oma ema Estrile lennujaama vastu – ta nimelt käis reisil koos oma sõbranna Tatjanaga – nii nunnu! Seekord oli neil sihtkohaks Nice ja prouad tulid roosade ja rõõmsatena sealt. Loomulikult oli neil juhtunud selline tore lugu, et nad olid rongiga sõitnud Monacosse ja õigest peatusest mööda kimanud, peale veidikest abipalumist, mille käigus nad sattusid abi küsima miski vene preilna käest muidugi, asusid siis uuesti rongi peale, et need paar peatust tagasi söita ja siis tuli muidugi piletikontroll, kes prouadele tahtis trahvi teha ilma piletita sõidu eest, sest nendele peatustele neil ju pileteid ei olnud. Õnneks said nad trahvisumma siiski veidi väiksemaks kaubeldud, maksid selle ära ja väljusid õiges peatuses Monacos 
Lennukilt saabusid nad igal juhul ilma trahvita ja olid juba teinud järgmise aasta reisiplaanid  Meie suundusime aga lennujaamast kohe emadepäeva tähistama, seda küll nädal varem kui see kalendris oli aga kuna osad meie perest olid õigel emadepäeval ära, siis tähistasime selle enne ära. Käisime Sardiinides, mis oli tore nagu alati.

Siis käisin muidugi kohustuslikus maniküüris ja peale seda jõudsime veel Zelda sünnale, mis oli juba paar nädalat ennem olnud kuid meie ei saanud kuidagi kokku, et sinna minna ja seega suundusime alles nüüd peole. Õnneks on Zelda sünna selline sündmus, et seda võib lausa terve aasta jooksul tähistada 
Ning siis ootas mind veel üks töövahetus hooldekodus, kus seekord toimus Teeme Ära piknik, ehk et istutati uusi puid ja põõsaid – prouad ratastoolides olid ülevaatajate rollis ja need kes said maad kaevata need tegelesid aukude kaevamisega kuhu siis pisteti uued puud kasvama. Loodetavasti hakkavad need ka saaki andma 

Ja järgmisel hommikul võtsin oma pakitud kohvri ja suundusin Londonisse ja sealt edasi Rio de Janeirosse. See oli esimest korda kui ma olin Rios nii, et seal samal ajal karnevali ei toimunud 
Lennukile sain, kuna ma sel kuul eriti valida ei saa, siis sain töökoha kööki, ehk et see inimene vastutab meil siis selle eest et kõik baarikärud on ette valmistatud, kõik toidud ahjus ja soojas, saiad soojendatud, soe magustoit õigel ajal ahjus, teeb teed ja kohvi, aga eriti ei välju oma kindlusest ehk et köögist. Lisaks vastutab ta veel pilootide toitmise ja jootmise eest. Aga peamine mis mulle ei meeldi, see positsioon ei näe eriti reisijaid! Seega, mina kunagi vabatahtlikult seda kohta ei vali aga kuna ma olen see kuu nimekirjas alumisel pulgal ja üllatavalt keegi seda ei valinud, siis olin sunnitud köögikata töö ära tegema. Aga sain hakkama ja Riosse me jõudsime ilma eriliste vahejuhtumiteta. Suundusin kohe hommikust sööma ja siis randa, siis tundsin et ma ikka veel ei magaks vaid teeks midagi targemat, ja istusin bussi peale ning loksusin Copacabana randa. Selleks ajaks oli ilm selline, et tundus, et randa pikali ei viska kuid rannabaaris võiks istuda ja muusikat kuulata, ning seda ma siis nüüd tegingi. Nimelt on ju Brasiilias praegu talv ja seega kuskil kella 17st hakkab juba õhtu peale ning peagi saabub ka päikeseloojang. Peale muusikat, jalutasin Havaianade poodi, aga midagi ei hakanud silma, siis jalutasin veel mõned kingapoed läbi, ühes isegi proovisin midagi jalga aga siiski lahkusin ilma ostuta. Siis leidsin ühe toidupoe, kus soetasin mõned puuviljad ja siis kutsusi Uberi ja asusin hotelli poole minekut. See tagasitee sattus muidugi miski suure liiklusega ajale, aga kas Rios on üldse sellist aega kui suure liiklusega aega ei ole, sed veel ei tea. Igal juhul võttis mu tagasitee aega pea 2 tundi, muidi on see ikka selline veidi alla tunni aja tee. 

Järgmisel päeval oli mul plaan minna matkarajale, olin selle juba olemasolevatest välja valinud ja tellisin Uberi, et see mu raja algusesse viib. Seal aga selgus, läbi Google translate ja käte ja muude kehaliikmete abiga, et see rada on kinni kuna puudelt midagi langeb! No ei suutnud ma neile selgeks teha, et metsas vist langebki aeg-ajalt midagi puudelt ja ehk ma saaksin ikkagi veidikene sellel matkarajal jalutada aga ei lastud mind sellest pargi väravast läbi  Suundusin siis tagasi mäest alla ja jalutasin nendel radadel kus sain – vahepeal sattusin küll kellegi hoovi, kus onud kes seal istusid, olid üsna ehmatanud nägudega kui ma nende hoovi sattusin. Aga suundusin oma rada edasi kuni jõudsin mäest alla tagasi ja leidsin ühe kohviku, kuhu istusin ja kohvi jõin. Võtsin takso ning suundusin tagasi hotelli ja randa. Kahjuks olid lained sellised, et ujuda ei saanud kuid sai pahkluud vees seista ja lasta lainel endale peale tulla. 
Järgmisel päeval lendasime Buenos Airesesse ja siis tagasi Riosse. Üsna pikk päev aga reisijaid olid vähe kuid kõik olid rõõmsad, et said Buenos Airesesse või siis sealt ära.
Rios hotelli tagasi jõudes, suundusin veel basseini äärde kus tegin kiire kokteili, ning vaatasin Anneli vahendusel veidike Eurovisiooni, ehk siis helistades Annelile näitas ta mulle telefoni ekraanilt televiisori ekraani ja nii ma siis Eurovisioonist osa saingi. 

Ning siis saabuski viimane Rio päev, hommikul käisin puuvilja rohkel hommikusöögil, siis suundusin randa ja lugesin raamatut kuni oli aeg asjad kokku panna ja lennule Londoni poole suundusime. Ning mina muidugi suundusin edasi Helsingisse ja seal jäeti mind Tallinna lennust maha ning kuna mu kohvril oli selleks ajaks juba üks ratas puudu, siis ei viitsinud ma linna poole laeva peale suunduda vaid ootasin järgmist järgmist õigemini küll ülejärgmist lendu, sest ka järgmine oli pungil täis. Aga laevaga oleksin ma samal ajal koju jõudnud, seega ootasin need 4 tundi lennujaamas ja siis saabusin koju 
Kohe järgmisel päeval olin hooldekodus, kus olime täiskuu ootel. Õnneks midagi erilist ei juhtunud aga oli selline huvitav päev.
Edasi viisin oma kohvri parandusse ja sain selle kohe koos uue rattaga juba kätte. Siis käisin juuksuris, sest lokke oli mu peale juba nii palju kogunenud, et neid tuli piirama hakata.
Nädal jätkus Anu ja Lauri ning Erkiga kokkusaamisega, kellega pidime kohtuma Flower Garden nimelises kohvikus kuid paraku oli neil miski avarii, millest nad meid isegi ei teavitanud. Seega otsisime kohe kiirelt uue koha ehk siis maandusime Boheemis, kuna seal sai päikese käes istuda ja ilma ja inimesi uudistada. Tegelikult oli meil nii lõbus miskeid omi jutte ajades, et polnud vajagi ilma ja inimesi uudistada. 
Siis oli mul täiesti vaba päev! Sain kokku Malloriga, tutvustasin talle Koda kohvikut, mis on meie kodukülla tekkinud ja on üks tore koht. Edasi jalutasin kalaputkasse, soetasin räimed ja hakkasin neid puhastama ja siis praadima ja marineerima, ja nii see vaba päev mööduski.
Reedeks oli Rainer mind kutsunud endaga kaasa cateringi tööotsale, ühte kaunisse mõisa, kus toimus pulm ja seal oli teenindusel abi vaja. Esmaslt pidime siis lauad katma, siis šampanja laua katma, klaasid täis valama, siis sooja toidu serveerima, veinid avama-valama, siis sooja toidu taldrikud ära korjama ning külma laua katma, siis külma toidu taldrikud ära korjama ja tordi serveerima koos kohviga. Ning siis juba kõik taldrikud kokku korjama. Tööd jätkus seega hommikul 11st kuni kella 2ni öösel aga väga tore oli! Kuigi järgmisel päeval mul miskid lihased, mille olemasolust ma isegi ei teadnud, valutasid üsna uhkelt 
Ning paraku ei aidanud selle puhul ka, et me mõlemad olime järgmisel päeval hooldekodus. Aga eks me siis puhkame kui puhkuse aeg on, onju!

Pühapäeval käisin Erki juures, nimelt lubas ta mul enda juures muru niita ja kui keegi sellise lubaduse annab, siis olen ma kohe kohal. Minuga tuli kaasa Cara Mi, kes tahtis lihtsalt olla vabas õhus ja siis grillida, sest seda meie ju kodu teha ei saa. Nii me siis seal olime, mina niitsin muru, Erki vaatas ja Cara Mi algul õppis ja siis grillis 

Siis sain kokku Itaga, kellega veetsime terve päeva koos. Aitasin tal kokku panna batuuti, aga lõpuni painutatud me kõiki torusid ei suutnudki, nii et midagi jäi ka suurele Siimule tegemiseks. Aga väga mõnus oli seal aega veeta ja lihtsalt jutustada ning teed juua. 
Kohtusin ka Kristiga, kelle viisin ka Koda kohvikusse ja kellega sel jutustasime ja sõime.
Siis saabus see päev, mil meil oli hooldekodu töötajatega piknik. Ilm oli ilus ja kogunesime Tädu lõkkeplatsile. Tegime lõkke ja küpsetasime vorste ja meie kokad olid valmistanud erinevaid salateid ja küpsetanud ka koogi, ning joogid olid igaühel endal kaasas. Loomulikult ei saanud kõik töötajad tulla, sest osad pidid ju tööl ka olema. Aga muidu oli üritus väga tore! Grillisime, jutustasime, käisime Tädu õpperajal jalutamas ja siis grillisime veel ja jutustasime. Ning siis tuligi aeg hakata kodudesse minema 
Jõudsin ka Kätliniga jalutamas käija ja siis Jez küpsetas meile pizzasid, ning me jutustasime erinevaid jutte.
Ning loomulikult käisin ma pea igal vabal päeval vähemalt ühel korral ujumas, mõnel päeval lausa kahel korral – vesi oli muidugi väga jahe ja ega keegi peale minu ei ujunud aga jube mõnus on!
Ning enne lendama suundumist lasin omale teha uue maniküüri ja uued kulmud ja siis oligi aeg lennukile suunduda, et Londonisse minna. Esimesed kaks päeva olid mul edasi-tagasi euroopa otsad, mis olid väga toredate meeskondadega ning siis järgnes valve. Esimene valev päev on lennujaama valve ehk et istud lennujaamas, nägu peas, vorm seljas ja kohver pakitud ja ootad, et kuhu sind saadetakse – mind saadeti Stockholmi, ööseks ja järgmisel päeval tagasi reisijana – see oli nagu eriti hea tulemus valvele 
Edasi järgnes veel 2 päeva koduvalvet, ehk et minu puhul siis olen oma majutuses ja ootan, et kas telefon heliseb või mitte. Minu oma helises ja mind saadeti Kopenhagenisse ja hilisõhtul tagasi. Lend oli väga tore!
Ning kuna see lend oli nii hiline, siis järgmisel päeval, kohe kui mu valve algas teatati, et mulle antakse hoopis vaba päev. Seega hakkasin kiirelt liigutama, et koju saada. Leidsin, et kõige kiiremini saaksin koju läbi Stockholmi ja nii ma sellele lennule kimasin. Kui ma juba Arlanda lennujaamas olin, siis aga arvas Anneli, et ma võiksin ikka tema juurde tulla ja seega muutsin oma marsruuti ja suundusin hoopis Helsingisse ja sealt siis Porvoosse. 

Järgmisel hommikul sain jällegi muru niita!!! Ning siis käisime Tervajärves ujumas – miski uss ujus seal samuti! Aga isegi Anneli tuli vette ja ujus.
Käisime ka Kivas söömas, mis meile mõlemile väga meeldib ja ka seekord olid kanad väga head. Ja tegime veel miskeid koduseid asju ja pühapäeval suundusin ma lennule Tallinna poole ja  nii see maikuu otsa saigi 

Aprill

Nagu eelmine kuu lõppes Anneli juures, nii ka see uus seal algas. Ajasin tavalisi asju: Lexiga jalutamas, imesin tolmu, Lexiga käisime pikal ringil ja siis liitus meiega ka Anneli, kellel oli juba lõunatund ja seega külastasime tuttavat pizza kohta.

Erilise asjana käisime Anneliga teatris – soome sõnalavastust vaatamas ja ma sain kõigest aru. Oli vahelduseks väga tore ka miskis teises keels teatrit kuulata-vaadata. 

Tegime Lexiga ka koos muidugi joogat – see talle ju hirmsasti meeldib, kuigi veel ei tea kas ta rohkem segab või kuuleb ta lihtsalt valesti juhiseid 

Siis saatsid Lexi ja Anneli mind lennujaama ja Lexi tahtis ka hirmsasti kaasa tulla ning pakkis ennast juba pagasilindile:

Ning oma esimene aprilli tööretke Denveri vahetasin Mumbaiks, sest mul on tekkinud allergia Ameerika lendude ja eriti nende reisijate suhtes ja seega kui vähegi võimalik ma katsun neid lende vältida ja kui vaja siis vahetada, seega suundusin oma aprilli esimesel tripile Denveri asemel hoopis Bombaysse – ei teagi miks igal India linnal on kaks nime, ka kohalikel ei ole täpselt teada miks neid nimesid tihti kaks on. 
Lend oli tore, see on üks lendudest kus meil on pardal ka kohalikud, kes on siis sihtkoha riigi kodanikud ning keeleoskajad, et siis suhelda vajadusel nendega kes ei soovi või ei oska inglise keeles suhelda. Neid pardateenindajaid kutsutakse ICC ehk siis international cabin crew ja nemad elavad siis sihtkohas ehk siis antud juhul Mumbais ja lendavad siis Mumbai-London, paar päeva seal ja siis tagasi London-Mumbai. Ja nende kogu graafik koosnebki sellest ühest liinist. Aga nad on ülivajalikud nendel lendudel ja nende kultuuribriifing on alati väga huvitav ja kasulik, sest nad teavad kuidas erinevates situatsioonides tegutseda ja mida öelda.
Bombais ma seekord ei teinud mitte kui midagi peale basseini ääres pikutamise ja siis lihtsalt vaate vaatamisega. Meie hotell on nimelt miski järve ääres, kus on nii vesipühvlid kui ka pidid seal krokodillid elama – krokodille küll ei näinud aga veelinde oli hulganisti ja pühvleid ka.

Peal Bombayd, suundusin tagasi Anneli juurde ja seekord tegime sauna, kus Lexi muidugi istus kõrgeimal istmel ja saunatas mõnuga.

Pidime Anneliga ka miskisse Korea söögikohta minema aga kuna ma olinka omale miski valutava kõhuga kõhulahtisuse saanud, siis sellest plaanist me loobusime. Selle asemel külastasime hoopis apteeki ja soetasime miski ravimi ja siis suundusin ma lennule, et Londonisse minna ja sealt järgmisel päeval Ammani – vana tuttav sihtkoht kus polnud ammu käinud.
Ülejäänud meeskond oli esmakordselt Jordaanias ja seega külastasid Surnumerd ning Petrat aga mulle tundus, et ma pigem olen Ammanis. Seega jalutasin ühel päeval hotellist vasakule, läksin üsna sihitult lihtsalt nii otse nii nagu sain ja kohtasin ühe mäe otsas toredat mošeed, sisse ma küll ei tihanud minna kuna parasjagu oli käimas kolmepäevane Eid al Fitr, siis arvasin et kui miski valge naine tahab mošeed külastada, et võib olla on see liiga ebaviisakas. Edasi leidsin ühe toreda kohviku, kus istusin ja lihtsalt inimesi vaatasin. Ning siis külastasin sõjamuuseumi, mis nägi välja nagu Kaaba ja seega püüdis mu tähelepanu ja astusin sinna sisse. Ekspositsioon oli väga patriootlik, ja rääkis erinevatest sõdadest mida jordaanlase pidanud ja kus teistele araabia riikide toeks on olnud. Hoone ise oli oluliselt huvitavam kui see sisu 

Muuseum asus aga suures pargis, kus leidsin ühe toreda kohviku kus jällegi maha istusin ja uudistasin mismoodi siis inimesed oma suurt püha tähistasid. Enamik pereseid olid välja tulnud ja laenuatsid nüüd erinevaid rattaid, kes kolmerattalisi, kes kaheseid, kes tõukekaid jne ja kõik rõõmsalt nendega kohvikute ümbruses kimasid suurel väljakul.

Mina aga jalutasin peagi hotelli poole tagasi, et ise basseini ääres veidi istuda. Ning seal tuli minu toolile üks neljajalgne ja sättis end tähtsalt sinna istuma.
Õhtul käisin söömas, suundusin esmalt ühte kõrgelt hinnatud kohta kuid seoses Ramadani lõpu ja suurte pühadega, seal süüa ei antud, siis leidsin miski pizza koha, mis ei olnud küll mu esimene valik, kuid õnneks oligi seal nii 45 minutiline järjekord ja seega jalutasin veel edasi ja leidsin ühe kohaliku koha, kus küll eriti kliente ei olnud, kuid mulle süüa anti ja söök oli hea. 
Reede hommikut alustasin bassu ääres kus seekord isegi ujusin kuigi basseini personal teatas, et bassein on veel suletud kuna on nii külm ja seega nad ujuda ei soovita. Vesi oli lihtsalt meeldivalt karastav 

Ning siis suundusin linna poole, ehk siis hotellist paremale, esmalt leidsin kaardilt miski kohviku kus soovisin kohvi juua, see oli nii 25 minuti jalutamise kaugusel…paraku ei suutnud ma seda kohvikut leida, miski kohvik selles kohas nagu oli aga selle uksed olid väga kinni. Jalutasin siis edasi ja olin juba sinise ehk King Abdullah mošee juures. Just lõppes päevane palvus ja kõik mehed väljusid hoonest ja ka selle hoovist, kuna oli ju reede, siis oli palvetajaid eriti rohkelt. Mina tegin mošee ümber ringi ja siis jalutasin kunstimuuseumi juurde parki, kus oli kohvik, kus istusid vaid naised. Istusin ka siis sinna ja jõin kohvi. Kõik need naised, kes seal istusid, kõik suitsetasid kas vape’ või siis shišat. Ehk et mehed on kõik palvustel ja naised suitsetavad kohvikutes 
Ning kuna Kristi oli palunud, et ma talle maitseainet nimega za’atar, siis suundusin nüüd turule – eks ma oleksin sinna turule niigi läinud aga nüüd oli mul lausa miski eesmärk. Esimese müüja käest ma seda asja veel kätte saanud, kuna ta mulle midagi pikalt vastas ja ma muidugi ei saanud millestki aru. 
Teine lett oli juba edukam, ja ma sain oma rohelise puru kätte.
Siis käisin läbi kõik teele jäävad kingapoed aga midagi sellist nagu mul vaja oleks olnud, ma sealt ei leidnud. Peatänava ääres oli tekkinud nii palju kohvikuid rõdudega, et vaadeld peatänavat, et ma neid vanemast ajast seal küll ei mäletanud olevat. Ühte astusin sisse ja sain ka hea koha kohe rõdu äärele, et vaadelda ilma ja inimesi. Ning nagu ka eelmsiel päeval, avastasin, et kohvikutes istuvad vaid naised ja muudkui suitsetavad. 
Edasi jalutasin amfiteatri juurde, ning seal toimus miski suuremat sorti lasteüritus, ehk et inimesi oli nii palju nagu laulupeol, kõik olid rõõmsad ja pidutsesid. Tegelikult oligi käimas suur pidu, Eid ul Fitr, ning seega oligi tavapärasest rohkem inimesi ringi liikumas ja asjatamas. 

Peagi oligi mul aega suunduda tagasi hotelli, leidsin kerge vaevaga takso, kes viis mind hotellist nii 10 mintsa kaugusele ja teatas siis, et see ongi minu hotell….ma küll ütlesin, et see ei ole kindlasti see hotell aga ma lähen siit juba jala edasi 
Ning hommikul suundusime tagasi Londonisse, olles näinud uudiseid, et Iraan lubas rünnata Iisraeli ja kui koju juba jõudsin, siis oligi Jordaania õhuruum suletud kuna Iraan oli oma lubaduse täide viinud 
Kohe järgmisel hommikul suundusin tööle hooldekodusse, üks härra oli vahepeal kahjuks parematele jahimaadele lahkunud, kahju aga kindlasti on tal seal parem.
Siis kimasin oma lööklaineravisse, kiirelt koju magama, ja siis Julia juurde kus sain uued küüned ning siis sain kokku Raineriga, kellega parandasime maailma kohalikus pubis ja siis vaatasime Amy Winehouse filmi. Kahju sellest andekast tüdrukust aga mis teha, nii see on läinud.
Oma kodunädala sees jõudsin veel Erki ja Cara Miga teatrisse, vaatasime etendust Esimene Kiri, oli väga tore ja mõtlemapanev etendus. Enne etendust käisime Cara Miga La Prima Pizzas, mis oli suurepärane nagu ikka. 

Ja peale etendust käisime juba kolmekesi koos Mustas Puudlis, sest oli ju vaja etendust veidi arutada.
Ning nädalavahetuseks saabus meile külla Anneli! Ootamatult olid Reedal üle piletid Anne Veski kontserdile, nii et me kohe sinna suundusime. 

Peale seda soovisime minna väikesele klaasikesele aga ei suutnud leida vanalinnas sellist kohta kuhu me sisse oleksime mahtunud! Ega me muidugi väga pikalt ei otsinud ka kuna vahepeal oli jällegi talv saabunud ja seega olid tänavad suhteliselt libedad. Aga tore tõdeda, et kõik joogikohad olid inimesi täis. Seega suundusime koju ja mina läksin järgmisel päeval hooldekodusse ja Anneli suundus iluteenuseid tarbima. 
Järgmisel hommikul saime jällegi kokku ja asusime koos aega veetma – esialgu meil kodus ja siis suundusime linna peale, saime kokku Reedaga ja ühinesime Jazzkaare tasuta kontserdite päevaga. Siis käisime söömas Flower Gardenis ja meie Anneliga suundusime õhtul veel Tanita Tikarami kontserdile – mis oli väga hea!
Esmaspäeval olin veel päeval hooldekodus ja teisipäeva hommikuks kui aknast välja vaatasin, oli maha sadanud 30 cm lund! Kalender aga näitas 23 aprilli! Mina aga suundusin lööklaineravisse ja sealt pidin jooksuga tulema koju tagasi ja siis lennujaama suunduma. Teel lööklainesse, sain sõnumi, et minu lend on seoses raskete ilmastikuolude tõttu tühistatud 

Suundusin siis laevaga Helsingisse, sadamast taksoga lennujaama – kuna Helsingis trammid ei käinud seoses raskete ilmastikuoludega ja sealt juba saingi lennule – eelnevalt olin juba vormiriided selga pannud, ja peagi olingi juba oma reisijate ees ja suundusin Singapuri. 
Järgmise päeva õhtuks olin kohal ja suundusin kohe basseini, et täiskuu valgel väike ujumine teha. 

Hommikul magasin nii mõnusalt, et eelnevalt peetud plaanid matkaringile minna jäid järgmist hommikut ootama. Selle asemel läksin istusin kohvikus, lugesin raamatut ja siis suundusin Uniqlo ning Muji poodidesse. Peale seda jalutasin jõe äärsel teerajal kuni jalad viisid Chinatowni, kus jalutasin läbi turu ning sattusin siis Maxwelli toidumaailma. Seal jõin ühe õlle ja sõin nuudleid, ning siis tundsin, et nüüd võiks veel jalutada ja peagi olingi Marina Sandsi juures. Ja kuna valgusšõuni oli vaid 45 minutit, siis sättisin end esimesse ritta istuma ja ootama etendust. See oli loomulikult tore nagu alati!

Järgmisel hommikul sain ikka normaalsel ajal üles ja suundusin Tree Top matkarajale – ehk siis puude otsa on ehitatud rippsild aga et selleni saada tuleb veidi mäest üles liikuda ja ka veidi mööda džunglit jalutada, ehk et kokku tuli oma 7 kilomeetrit tublit higistamist aga väga tore oli! Ja see Tree Top sild mulle väga meeldib. 

Siis sain kokku Wendyga, kellega sõime lõunat ühes Tai restos, mis oli väga hea.
Õhtul ootas mind ees lend Sydneysse, mis oli seekord viimse kohani täidetud, kusjuures kaks inimest olid ka meie klapptoolidel! Muidu möödus lend suhteliselt kiirelt kuigi pidime tegema miskeid pikemaid tiire, kuna teel oli üsna suur tormipilv. Sydneys maandusime varahommikul ning kohe kui hotelli saime, tegin kiire riidevahetuse ja suundusin Taronga Loomaaia ümbrusesse matkarajale. Rada viis mind Taronga sadamast Balmorali randa, see oli üsna mõnus kuid maastiku mõttes meeldib mulle Manly poolsaare tipu rada rohkem. Balmorali rand oli selline rahulik, ja muidugi leidsin omale ühe toreda Fish&Chips söögikoha kus ka kiire söögi tegin. Siis suundusin tagasi Sydneysse ja kohe hotelli, et seal väike uinak teha, sest õhtul ootas mind ees kontsert.

Ärkasin enne äratust, ning suundusin välja – hotelli ees filmiti midagi ja see tänav oli täidetud New Yorgi kollaste taksode ja NYPD autodega, postkastide ning lehekastide ja ka väikeste lumehunnikutega – ühesõnaga meie suguste saiajagajate jaoks oli hetkeks ikka segadust kui hotellist välja astusid, et kus ma nüüd siis olen, graafik ju näitas Sydneyt, kas tegelikult olen hoopis New Yorgis ;)
Siiski olin õiges linnas sest peagi paistis nurga tagant ooperimaja ja sinna ma ka suundusin. Olin soetanud omale nimelt Sydney Sümfooniaorkestri kontserdi pileti, esitati Sibeliust soome dirigendi juhatusel ning soome soprani lauluhääle taustal. Väga tore oli! Saal oli rahvast täis, lillekimbud mida esinejatele toodi, olid ilusti sini-valged, nii et kõik oli poliitiliselt korrektne.

Järgmisel hommikul ei viitsinud ma kuskile hotellist liikuda ja magasin kuni jaksasin ning väljusin alles pealelõunal kui asusime juba tagasiteele Singapuri. Sinna jõudsime vastu ööd, ning seega oli aeg jällegi magama asuda. 
Lõunaks sain kokku Wendyga, kellega seekord jalutasime läbi China Towni ning vastu õhtut suundusime Rifle range parki, et seal colugosid uudistada. Wendy oli kindel, et sel kellaaejal me neid näeme. Paraku oli colugodel teised plaanid ja vaatamata kahekordsele ringile, me ei kohanud ühtegi isendit ja peame siiski selle teekonna veelkord ette võtma. 

Enne ööpimedust aga jõudsin veel basseini ujuma.
Järgmisel hommikul jalutasime läbi Ken Ridge pargi, siis Hort park, Southern Ridges, Henderson Waves, ning ronisime ka Faber pointi. Selleks ajaks oli juba üsna palavaks läinud ja me varjusime konditsioneeritud Vivo City keskusesse. Seal viis Wendy mind suurepärasesse Western Mahua restorani. Jummel kui hea söök seal oli!

Ning siis oli minul aeg suunduda hotelli, et veidi bassu ääres veel pikutada ning vastu ööd suundusime tagasi Londoni poole – seekord läks see tripp küll kuidagi eriti kiirelt!