Detsember

Detsembrikuu esimene nädal algad hooldekodu vahetusega, kus kõik olid jõulude ootel juba. Maja oli kaunistustes ning kõik olid elevil ja sõid lähedaste toodud mandariine.
Enne lendama suundumist, käisin juuksuris, tegime joogat ning loomulikult jõudsin veel ujumas käia – seekord oli täitsa OK temperatuur ;)

Ühel õhtul saime kokku Reeda ja Kätliniga – kohtusime restos Flower Garden, mis on üks väga tore söögi-joogikoht Kalamajas – kui te sinna sattunud veel ei ole, siis soovitan seda kohta väga. Jutustasime ja panime järgmise aasta pika reisi kuupäevad kokku ja sihtkoha ka. Nii et oli väga produktiivne õhtu.
Kesknädalal suundus Mia läbi Helsingi Tokyosse ja mina Londonisse, kus ma veetsin öö ja siis suundusin ka Tokyosse, kus me Miaga kohtusime. Meeskond oli sel ülipikal lennul selline nii ja naa, tagumise otsa purseril oli minu vastu ilmselgelt miski vimm, sest mida iganes ma ka ei teinud, see kõik oli valesti ja pahasti. Teised olid kõik ülitoredad ja nendele sobis kõik mis ma tegin ja ka see mismoodi ma reisijatega suhtlesin. Meie terve lennu purser jäi hiljaks ja kuna meil oli ka üks meeskonnaliige puudu, siis üks tüdruk kutsuti valvest lendama – ta oli aga väga tore ja rahul oma tulevase pangakonto väljavõttega, kuna Tokyo lennu komandeeringurahad on väga head 

Mia oli Tokyos juba enne minu Londonist lahkumist, kahjuks olime me talle öömaja pannud veidi valele kuupäevale, kuid see lahenes ning ta sai oma kapselhotelli kust talle hilje saadeti ka magamiseraport: seal oli kirjas mitu korda ta keeras, kas norskas, palju magas ja palju hingas. Nii et üsna huvitav info ühes majutusasutuses viibimise eest.

Meie lend möödus muidu ilma viperusteta, reisijad olid väga toredad ja peagi olimegi Tokyos – tegelikult võtab see ikka pea 14 tundi lennuaega...

Kimasin koheselt linna peale ja kohtusime Miaga üli suures Uniqlo poes, kus kiirelt mõned ostud tegime. Siis külastasime ka Muji ülisuurt poodi, kus soetasime samuti paar asja ning edasi suundusime suuri gyosasid sööma, mida oli soovitatud TikTokis. No tõesti olid need gyosad suured nagu banaanid, aga maitsesid väga hästi. Nii et TikTokist on vahest ka kasu. Edasi suundusime Hachiko kuju juurde, kus oli muidugi sada inimest, kes kõik pildistasid aga me saime mälestusmärgi vaadatud ja omad pildid tehtud. 

Siis vaatasime üle Shibuja ülekäigu, ka selleks oli Mia leidnud TikTokist miski baari, kus sai siis rõdul väikese joogi saatel uudistada seda ristmikurägastikku. Ning ikkagi tundus, et seal võiks veelgi enam rahvast olla. 

Siis külastasime seal lähedal asuvat Mega Don Quijote seitsmekorruselist kaubamaja, kus siis müüakse igast pudi-padi, eriti kosmeetikat ja maiustusi. No soetasime meiegi ilusaks tegevaid tooteid ja ka mõned maiustused koju kaasa, aga see kõik oli üsna väsitav sest pea iga leti juures oli miski ekraan, kus keski ilus suunamudija seletas kui hea just see või teine toode on ja loomulikult käis see kõik uhke muusika saatel.

Meie suundusime aga oma hotelli, seegi toimus väikese ekslemisega aga hotelli me jõudsime ja alustasime magamisega, mis algul õnnestus jube hästi aga poole öö ajal ärkasime ja olime paar tundi üleval ning kui pidime juba ärkama, siis tuli uuesti jube hea uni.

Siiski saime miskil hetkel voodist välja ja suundusime Yayoi Kusama muuseumi poole, kus meil oli kellaajaline pilet ja seega pidime õigel ajal kohal olema. See meil ka õnnestus – õues oli külmem kui me olime arvestanud, seega igal võimalikul hetkel olime päikese pool tänavat. Muuseum oli ühes kitsas viiekordses majas, kus mööda treppi pidi üles minemaja siis liftiga alla tulema: trepp oli lihtsalt nii kitsas, et seal ei oleks saanud üle ja alla korraga liikuda. Väljapanek oli huvitav: looming meenutas veidi Marimekkot sest kujundid olid sarnased ja puhtad ning erksad värvid samuti. Pilte sai seal muuseumis teha vaid katusel ja seega siin see on:

Edasi viis meid tee sushit sööma – seekord olime valinud ühe kiirsöögikoha mis oli muidugi nii „high tech“, et me algul ei saanud aru kuidas me endale määratud laua leiame...teisel katsel saime juba asjadest veidi aru ja saime ka läbi tahvelarvuti söögi tellimisega hakkama. Sushi oli väga hea ja värske ning eriti tore oli, et lauas sai ise endale matcha teed valmistada – puru oli laual purgis ja kuum vesi tuli kraanist otse istekoha ees. Arve maksmine läks meid küll aeglaselt aga ka sellega saime hakkama – teenindajad olidki seal vaid köögis ja siis olid lauakoristajad, kõik muu oli mehhaniseeritud selles peenes kohas 

Kuna päike oli soe, siis istusime veidi kanali ääres, jõime kakaod ja vaatasime inimesi ning kalu kanalis, kes ninad sealt välja pistsid ja süüa norisid. 

Meie vaatasime kaarti ja avastasime Shinjuku Gyoen pargi, kuhu me kohe suundusime. Park oli tore  kuid me jõudsime sinna nii hilja, et poole tunni pärast hakati sseda juba sulgema. Ehk et tilistati kellasid ja teatati, et kohe-kohe sulgeme ja paluti kõigil lahkuda – kuna oli laupäev siis oli seal nii palju inimesi, et meil oli lausa huvitav teada kuidas nad need inimesed sealt kõik välja saavad õigeks ajaks aga kõik lahkusid kuulekalt kiire sammuga ning korrektsel moel väljapääsude suunas, ja nii ka meie.

Meie suundusime Kabukicho torni kus on tasuta vaateplatvorm kuid paraku oli see vaade selline keskpärane ja väga ühele poole aga see on meil nüüd vaadatud ja rohkem me sinna minema ei pea 

Siis jalutasime selles imelikus linnajaos kus see torn asus ja uudistasime erinevaid inimesi: ühel väljakul esines keegi tüdruk, ning vaatajateks olid eranditult mehed, kes kõik hoogsalt kaasa laulsid ja hüppasid, ühes baaris esines miski noorte poiste trio, kes kõik hoogsalt hüppasid ja samal ajal laulsid ning neile elasid kaasa kaugelt üle keskea olevad prouad, kes samuti hüppasid nagu poisid laval...lisaks oli tänavatel erinevates meie mõistes kostüümides kuid neile endile kindlasti tavalistes laupäeva riietes olevaid rõõmsaid inimesi, kes lakkamatult itsitasid ja olid üdini rõõmsad kõige üle mis nende ümber toimus.

Meie leidsime aga ühe rameni koha, kuhu astusime sisse ja otsustasime ühe supi teha.

Koht oli selline et meie toiduamet oleks koha ilma sisse astumata sulgenud, kuid kui meie sisse astusime ning kohta lähemalt uurisime saime aru, et tegelikult on seal puhas, see oli lihtsalt kulumine mis asutuses oli toimunud. Noormees kes meid leti äärde kohtadele istuma juhatas oli sama kes süüa tegi ning tellimusi võttis, ning ka ust avas. Ning loomulikult sai seal maksta vaid sularahas ja meil oli seda väga vähe – poiss aga ütles, et pole probleemi sööge ära ja siis vaatame, ning peale sööki oli ta väga rõõmus ka meie vähese sularaha üle ning kuigi ma ütlesin, et lähen toon juurde siis ta sellest loobus ja leppis selle vähesega mis meil oli. Meie siis tänasime ette ja taha ja suundusime rongi peale ja tagasi hotelli 

Hommikul ärkasime tuletõrje häire peale, mis küll vaid üks kord hüüdis et evakueeruge ja me uudistasime veidi ümbrust ja kuna ümberringi oli rahulik siis arvasime targemaks paigal olla – samuti teatas kapten et kui signaal oli vaid korra, siis pole vast paanikaks põhjust et tõelise häda korral oleks see ehk korduv olnud. Hiljem selgus et samal ajal oli olnud väike maavärin, nii et ehk vale tuletõrje signaal oli sellega kuidagi seotud.

Õnneks saime veel veidi magada ning siis oli aeg silmad ära värvida ja mina suundusin Londoni lennule ja Mia kimas veel linna peale – Skytree torni, siis tutvus veel Senso-Ji templiga ning õhtul oli aeg ka tema lennule suunduda, et järgmisel hommikul juba kodus olla.

Mina veetsin öö, tormist räsitud Londonis, ning paljud lennud olid olnud tühistatud, mis tähendas, et järgmisel päeval oli reisijaid igale lennule rohkem kui istekohti. Lisaks alustasid Finnairi piloodid streiki ehk et 6 Helsingisse suunduva lennu asemel oli vaid 2 – nii et ega ma eriti optimistlik ei olnud oma koju saamise õnnestumises kuid, siiski avastasin end peagi lennukis istumas ning paari tunni pärast ka kodus.

Teisipäeval oli kohe jooga, siis käisin uisutamas, kus olin üksi jääl – nii tore, et inimesed ei ole kas veel avastanud et uisuväljak on avatud või nad lihtsalt ei viitsi seal käia, edasi käisin Rohuneemes ujumas – üks koerajalutaja küll vaatas, et mis hull see on, aga ma ei lasknud sellest end häirida.

Käisin ka Kätlinil külas, kus pidasime saunaklubiga väikese meeleoluka jõulupeo:

Ning peagi oli aeg jällegi suunduda Londoni poole sest järgmiseks sihtkohaks oli jällegi Rio de Janeiro. 

Seekord oli mul kindel plaan minna Tijuca mäge vallutama ja selle ma teoks tegin. Matkarada ei olnudki pikk ega raske aga enne matkarajale jõudmist pidi mööda parki, asfaltteed mööda oma 4 kilomeetrit kõndima, koos 400 meetrise tõusuga ja see oli üsna nüri. 

Siis saabis päris matkarada, vihmametsa vahel ning mis lõppes kalju sisse raiutud trepiga  Vaated olid muidugi väga toredad ja trepp oli ülesminekul täitsa OK, allatulek oli veidi huvitavam kuid sain ka sellega hakkama. Ning siis oli veel seda asfaltteed terve tunni jagu. Pargist välja saades leidsin ühe toreda kohaliku taverna kuhu maha istusin ja tellisin söögi ja joogi ja kus olid kohale saabunud ka miskid väikesed satikad, kes mu jalad niimoodi ära sõid, et ma sügelesin veel mitu päeva. 

Loomulikult sõin Rios puuviljadest rikkalikku hommikusööki, käisin Ipanema rannapromenaadil jalutamas ja astusin ka ookeanivette – sest ujumiseks seda seal eriti lugeda ei saa. 

Meeskond oli tore, ja lennuk oli seekord korras, ning Londonisse tagasi saime õigeaegselt. Suundusin Helsingi lennule, mis oli pungil brittidest, kes kõik jõuludeks jõulumehe juurde kimasid – paraku traktor mis lükkas meie lennukit väravast, läks lennuki küljes olles katki ja tegemist oli tükiks ajaks, et seda sealt lahti ühendada, et siis tagasi väravasse saada, et tehnikud saaksid üle vaadata kas ei ole miskeid vigastusi – kõik oli korras ja me saime oma teekonda jätkata kuid aega oli möödunud 3 tundi! Seega Helsingisse jõudes jooksin oma lemmikdistantsi, 2 km, ühest lennujaama otsast teise ja jõudsin küll lennule, kuid kuna see ei olnud minu õige lend, siis kohver jäi veel omaette seiklema ja saabus alles järgmisel päeval. Aga vähemalt sain ma ise koju kuigi hiljem kui olin plaaninud.

Järgmisel päeval käisime Miaga uisutamas ja naabripoisid tulid ka meiega – ühel olid esimest korda uisud all aga ta oli väga tubli!

Siis käisin Irjega teatris, vaatasime Annapurna nimelist etendust, mis mulle väga meeldis, kuigi teema oli raske.

Jõudsin ka Julia juurde ja sain uued päkapikumütsidega küüned, sest jõulud olid ju kohe-kohe ukse ees.

Ning 24 detsembri hommikul suundusime laevale, et ühineda Anneli, Nora ja Lexiga mökkis, ja seal siis jõule veeta koos lumega. Laevasõit läks hästi, Viking Line hommikubufee kohv on ikka endine, ehk siis kohutav! 

Laevalt maha saades ootas meid ees pea 4 tundi autosõitu, mis möödus üsna udustes tingimustes, kuid leidsime kõik õiged pöörangud üles ning kohale me jõudsime. Kohe asusime valmistama jõulupraadi ja lumememme multikat vaatama, siis vaatasime veel õhtusöök ühele ja peagi oligi praad valmis ja istusime lauda.

Üllatuslikult oli käinud ka jõulumees ja toonud meile kingitused kuuse alla, mida me nüüd avama hakkasime ja nalja sai muidugi sealjuures palju.

Osad suundusid veel sauna ja jääauku, osad aga hakkasid juba magamisega tegelema.

Hommik algas Cara Mi sünnipäeva lauluga, Nora oli tordi valmistanud 

Siis jalutasime mööda järve, Lexi oli eriti õnnelik selle üle. Siis parendasime Anneliga jääauku, ehk et pikendasime teda kuni paadisillani. Ning siis pidime ju selle jääaugu ära ka proovima – saun sooja ja sisse me sinna kalpsasime. Õhtul mängisime lauamämnge ja sõime endiselt jõuluprae jäänuseid.

Järgmisel päeval käisime väikesel matkaringi Juva linnutorni juures – kohtasime seal ühte toredat njuufat, kes oli umbes 4 korda nii suur kui Lexi ja kes vaatas rõõmustavat Lexit väga umbuskliku pilguga aga ei pahadanud temaga. 

Loomulikult külastasime Tokmani poodi ning siis tegime uuesti sauna ja mängisime veel lauamänge.

Ning järgmisel päeval saabus meile päike – ilm oli nii ilus! Jalutasime siis esmalt pika tiiru mööda järve, siis läksime metsa vahele ja tegime pika ringi tulles tagasi mööda järve. Siis tegime väikese supi ning loomulikult sauna ja ikka jääauku ja nii ka see päev õhtusse meil sai. Järgmisel päeval tegelesime koristamisega ja siis oli aeg asjad autosse tõsta ja kodu poole sõita: lumetu Helsingi ja siis ülivihmane Tallinn.

Mul oli veel järgmisel päeval hooldekodu vahetus ning siis pakkisin kohvri ja suundusin Londonisse, sest aasta viimasel päeval oli minu graafikus valve. Aga sellest juba järgmisel aastal 

November

November algas siis erinevate kokkusaamistega mis oktoobris seoses bronhiidiga ära jäid ja esmalt sain kokku Irjega, kellega vaatasime Kelli Sildaru filmi, mis oli selline keeruline aga siiski huvitav – kahju lapsest ja eriti tänaste uudiste taustal kohe eriti kahju, loodetavasti saab ta oma tervise ikka korda! Jutustasime Irjega veidi eelnevalt Ülemiste keskuse Da Vincis ning käisime sealses Apollo kinos – mõlemad olime seal esmakordselt ning see oli üks eriti uhke ja infotehnoloogiline koht!

Edasi oli mul üle päeva hooldekodu vahetus kuna kuu keskel oli mul muid tegevusi ja seega oli mu tunnid kuskile vaja ju paigutada. Ise-enesest polnud see väga keeruline, oligi lihtsam, et kõik asjad olid meeles ja teadsid kellega mis oli juhtunud või mis uusi tablette kellelegi lisatud on 

Vahepeal lammutasime Miaga vana kapi lahti ja panime kokku uue – seda pidi ühe päeva jooksul tegema, et saaks riided uuesti sinna sisse paigutada sest vahepealsel ajal olid need voodi peal ja seega ei oleks seal saanud keegi magada  Aga me saime selle ülesandega hakkama kuigi Mana arvas, et see nii lihtsalt meil ei lähe.

Järgmisel hooldekodu vahelisel päeval võtsime Bolt kaubiku, pakkisime vana kapi sinna peale ja siis kimasime Pärnamäe jäätmejaama – kaubiku võtmiseks pidime sõitma kõigepealt Miniga Lasnamäele, võtsime kaubiku, siis sõitsime koju, pakkisime kapitükid sinna peale, ning kimasime Pärnamäele, sest Viimsi Vallavalitsuse lehe kohaselt pidi jaam lahti olema – paraku selgus, et avamiseni on tund aega – seega suundusime Meie Gruusiasse lõunat sööma, ning selle järgselt jäätmejaama – selleks ajaks oli seal järjekord, mis liikus tegelikult ruttu, siis tagasi Lasnamäele, parkisime kaubiku ja võtsime Mini ning kimasime tagasi koju. 

Siis käisin veel ühe hooldekodu vahetuse ning peale seda koristasime keldrit ja viskasime sealt hunniku asju ära, ehk et korjasime need kokku ja tõstsime autosse, seekord lihtsalt Minisse ning viisime Püünsi jäätmejaama ja siis kimasime Krisiga ujuma  Väga mõnus oli!

Ning järgmisel päeval käisime tädi Laine ja ema Estriga kinos, vaatasime Anetti filmi, mis oli nagu kah...

Ja edasi kimasin juba lendama – esimene sihtkoht oli Delhi. Lend oli pungil rahvast täis kuid möödus vahejuhtumiteta. Delhisse saabusime varajasel hommikul ja ma arvasin paremaks suunduda basseini äärde, et siis kui uni tuleb, siis magan juba seal. Õnneks ei olnud päike just põletav vaid selline meeldivalt soe, nii et kõlbas seal basseini ääres uneleda küll. Siis sõin seal veel väikese talle-curry ja broneerisin omale pealelõunaks Delhi poole päeva linnaekskursiooni. Arvasin küll, et vaevalt see toimib – aga kõik toimis – autojuht saabus hotelli ukse ette minutipealt, sõitsime miskis suunas ja haarasime tee pealt giidi ja siis algas minu privaatekskursioon – väga tore oli! 

Hommikul suundusime tagasi Londonisse ja mina Helsingisse Anneli juurde – tal oli väike jalaoperatsioon olnud, et eemaldada paar kruvi ning veidi liigvedelikku mis tema kannale oli punni tekitanud ja seega pidi ta nüüd paar nädalat paigal püsima. Ehk et ta oli omale korteri üürinud, mis oli ühel korrusel, et ei peaks pesemiseks alumisele korrusele end lohistama. Ja sinna ma talle nüüd saabusingi. Mina magasin kuskil lae all, sest alumise korruse voodikoht oli juba hõivatud ja sinna lae all Anneli ju ei saanud  Aga peale lendu on mul suhteliselt ükskõik kus ma magan, seal lae all oli lihtsalt minu jaoks liiga soe. 

Hommikul kolistasin alla, käisin vetsus ja siis jäin Anneli voodi ette põrandale pikutama. Kui tal aga koosolek algas, kolistasin tagasi oma laealusesse urkasse. Veidi enne lõunat ärkasin ja leidsin omale ühe matkaraja ning kuna ma ei viitsinud oma tosse kohvrist välja võtta siis panin Anneli pehmed tossud jalga – need olid tal olnud nimelt viimase paari kuu jooksul ainsad jalatsid millega ta vaatamata oma kannapunnile käia sai. Paraku on ühe maailma parim teise hukatus – need pehmised tegid mulle juba esimese kahe kilomeetri jooksul sellise villi kanna küljele, et ma lonkasin! Aga käisin oma raja lõpuni, see lookles mööda jõe kallast, siis kiirtee alt läbi, heinamaade vahel, läbi surnuaia ning lõpuks tagasi mööda jõe teist kallast. Väga ilus oli ning tsivilisatsiooni tagasi jõudes sain aru, et Anneli tööpäev on lõppenud ning kutsusin ta endale autoga järgi, et siis koos sööma minna. Sattusime Korea söögikohta, mis oli väga tore ja maitsev! 

Käisime ka kinos, kus vaatasime miskit nutufilmi kokast kellel oli vähk.

Järgmisel päeval tegime ka miskeid asju ja õhtul kimasin lennule ja Londonisse.

Esimene sihtkoht oli mul Madriid, edasi-tagasi nii et õhtuks olin jällegi Londonis. Seekord olin miskis uues öömajas, mis muidu oli täitsa tore aga sinna saamine oli veidike keeruline ja kohe esimesel õhtul tuli mul kohvril veel ratas ka alt ära, nii et siis oli veel eriti keeruline seal liikumine. Õnneks edasi-tagasi otstel ei pidanud seda kohvrit kaasa tarima ja kuna mul oli vahepeal ka üks täitsa vaba päev, mille Londonis veetsin, siis saingi omale kohe plaanida kohvri paranduse Rimowa poes.

Graafikus oli ka üks night-stop, Barcelona – mis on ju alati tore. Seekord oli ka ülitore meeskond – kõik vana aja saiajagajad, ning sündinud eelmisel sajandil ning lausa kuuekümnendatel – klappisime kohe kõik ning vaatamata ülilühikesele night-stopile, suundusime siiski väikesele veinile ning tapastele. Loomulikult sai nalja palju ja vein ning tapased olid suurepärased. 

Uut nädalat alustasin siis kohvri parandusse viimisega, ning lonkisin niikaua mööda Soho tänavaid kuni mu kohver sai omale uued rattad ja ühe luku ning midagi tehti veel – nii tore kui kohvril on eluaegne garantii 

Pidin õhtul ka Zaidaga kokku saama aga ma ei jaksanud nii kaua oodata kuni ta vabaneb ja lükkasime selle miskisse tulevikku.

Järgmisel päeval käisin veel kinos, vaatasin iiri filmi kloostrisse viidud tüdrukutest, kus nad siis lapsi sünnitasid keda nad kunagi ise ei näinud. 

Ning õhtul ootas mind ees lend Rio de Janeirosse. Meeskond oli väga tore, reisijad ka, lihtsalt lennukiga oli selline tore lugu et 9st tualetist töötasid 4, seda siis 330 reisija kohta, mida ilmaselgelt oli 10 tunnise lennu peale liiga vähe. See loomulikult tekitas erinevaid pingeid mis tipnesid sellega, et üks reisija kes ei olnud isegi minu salongiosas teatas mulle, et ma olen üliebaviisakas. Ei saanud ma isegi aru mida ma tegin, sest ma isegi ei suhelnud temaga...

Ühesõnaga oli meil kõigil hea meel kui me sellest lennukist välja saime ja oma hotelli poole suundusime. Mina läksin hommikust sööma ja siis randa ning edasi ka basseini. Siis käisin väikesel jalutuskäigul, ning õhtul suundusin varakult magama, sest päeval ma ju maganud ei olnud.

Järgmisel hommikul tegin jalutuskäigu ranna ääres ja veidike ujusin – kuigi seal ookeanis ei saa seda eriti ujumiseks nimetada – ning lõuna paiku üritasime kahe kolleegiga minna helikopteri tuurile. Kui me aga jõudsime kopterite lennuväljale, selgus, et peamiste vaatamisväärsuste juures sadas vihma, ning piloot arvas, et me võiksime veidike oodata ning vaadata mis ilm teeb. Paraku tõi ilm hunniku pilvi veel juurde, ja me siiski otsustasime, et jätame oma helikopterituuri paremat ilma ootama. Mina kimasin siis hoopis Copacabanale, teised helikopteri huvilised suundusid ostukeskusse ja ei saanud kuidagi aru, et miks ma nendega kaasa tulla ei soovi  Mina aga jalutasin veidi rannapromenaadil, siis soetasin ühele uuele ilmakodanikule tema esimesed Havaianad – mis on eriti väikestes numbrites eriti armsad. Ning siis istusin veidi ühes rannabaaris, kuulasin muusikat ja veidi enne vihmasaju algust istusin takso peale ja hakkasin hotelli poole liikuma. Teekond, mis tavaliselt võtan veidi alla tunni, võttis seekord veidi üle kahe tunni – ei tea kas põhjuseks oli vihmasadu või midagi muud.

Niimoodi vaikselt lõppes see tripp ja koju sain nii, et lend millega ma plaaninud minna olin, oli tühistatud, kuid eelmine lend mille peale ma muidu ei pidanud ajaliselt jõudma, hilines ja seega sain joostes sellele lennule peale. Kuid kuna see hilines muudkui rohkem ja rohkem, siis oli Tallinna lend selleks ajaks kui mina Helsingisse sain, juba lahkunud. Seega oli mul Helsingis 4 tundi aega ja ma helistasin Annelile, kes oli juhuslikult lennujaama juures ja me saime kokku, et õhtust süüa ja siis oligi aeg mul lennukile minna, et koju jõuda!

Järgmisel päeval sain kokku Erkiga, kellega kohtusime Rado restos – Erki oli kohal enne mind! Ja seda ei ole veel enne juhtunud. Sealne teenindus on alati väga meeldiv ja toit maitsev, ning nii oli ka seekord. Peale restot, suundusime teatrisse, Hobuveskisse, vaatasime monoetendust Novecento – see oli väga tempokas, ning Erkile meeldis see eriti. Ning peale etendust külastasime veel jõuluturgu.

Siis jõudsin külastada Itat ja väikest ilmakodanikku Itit ning erinevates suurustes Siim’e. Käisin ka meres ujumas ja suutsin oma jalalaba kuhugi kivide vahele nii ära lüüa, et see oli mul õhtuks meeldivalt valus, sinine ja paistes – Ita muidugi teatas, et pole ju mõtet võõras kohas vette hüpata ;) Itaga parandasime muidugi kogu maailma lennunduse ära, eriti selle kodumaise lennunduse, sest parasjagu oli ju saabunud teade, et Nordica on pankrotis.

Edasi toimusid tavalised asjad – ujumine, jooga, masaaž, uisutamine, hooldekodu töövahetus, jms.

Ning vahetult enne nädalavahetust saabusid Anneli ja Lexi. Lexi tuli külla Miale, ja Anneliga suundusime meie esmalt Julka juurde ennast ilusaks tegema ja siis olime omale juba ammu soetasnud kontserdipiletid Lonitseera kontserdile Pärnus – ning nüüd oli see kuupäev saabunud ja me suundusime Pärnusse aega veetma. Olime valinud peene spaa, kuhu majutusime, ning leidnud ka söögikoha kuhu enne kontserti einestama suundusime. Koht oli Gastronoom, ja see oli väga tore koht. 

Kontsert oli samuti igati seda paarikuist ootamist, mis piletiostu ja tegeliku sündmuse vahele jäid, igati väärt. Ilusti paigas jutud ja ilusad hääled ning kõlad olid koos. 

Peale kontserti jalutasime läbi suhteliselt tühja Pärnu oma hotelli ja jõime veel ühe kokteili hotelli baaris ja siis suundusime magama. Hommik algas väikese hommiku-ujumisega – seekord siiski basseinis ja mitte meres, siis järgnes hommikusöök, ning siis vaikne spaa – Anneli küll arvas, et ma ei suuda seal vait olla aga ma sain sellega hakkama ning see oli üks igavesti tore üritus. Erinevad saunad, soojad ruumid ja erinevad väikesed protseduurid seal vahel, ning loomulikult puhkehetked.

Peale seda olime endale veel valinud hoolitsused – Anneli valis omale miski siidipai asja ja minule sai osaks granaatõuna kookon. No mõlemad me olime oma protseduuriga rahul, mina olin lootnud, et lõhnan nagu granaatõun aga kahjuks seda ei juhtunud, kuid mõnus oli ikkagi.

Ning enne Pärnust lahkumist käisime veel söömas kohas nimega Rõõm – mis oli ka väga tore ja ülihea teenindusega. Ning siis oli aeg suundudda tagasi pealinna, ja Anneli ning Lexi nädalalõpp sai otsa ja nad suundusid laevale mis nad koju tagasi viis.