Reede, 18. november 2022

Oktoober

September lõppes siis varajase hommikuga kuna minuga tuli kaasa Los Angelesi tripile Mia. Paraku olid aga kõik Londoni poole suunduvad lennud pungil rahvast täis, siis seega me tegime oma viimaseid reisiplaane alles kella 4 ajal ärasõidu hommikul. Lõpuks valisime teekonna läbi Helsingi, kuhu saime lahedasti. Kuid Helsingis oma Londoni lendu oodates kuulsime juba kuidas paluti vabatahtlikel ette tulla, et järgmise lennu peale siis minna. Istusime ja vaikselt ootasime oma saatust ja kui väravasse julgesin minna, siis pakuti meile klapp-toole tagumises köögis ;) Loomulikult võtsime need vastu! 



Ja nii see lend möödus, raamatute saatel. Londonisse saime seega varahommikul ja kuna Mia soovis kontrollida ka Big Ben on ikka omal kohal, siis suundusime metrooga linna poole. Seal tuli mul mõte, et ehk lähme ka muusikali vaatama. Soetasime piletid päevasele Mamma Miale, enne tegime tiiru Leicester Squarel, Piccadilly Circusel ja Uniqlo uues poes, siis Soho, sõime lõuna Vietnami söögikohas, uudistasime veel Covent Gardeni kloune, siis vaatasime oma muusikali ära, mis oli väga tore ning kaasahaarav, ja jalutasime veel Strandil, ning üle Milleeniumi silla, sõime jäätist London Eye juures ja imetlesime Big Beni, siis tegime tiiru nii palju kui saime ümber Westminster Abbey ja vaatasime ka Downing Street number 10 üle, Trafalgar väljas ja uuesti Piccadilly Circus – ja siis olligi juba 20 000 sammu koos ja võisime minna tagasi hotelli poole. 



Hommikul  suundusime lennujaama, ja Mia sai kohe istekoha õigesse klassi ning mina seega teadsin kuhu omale töökohta küsida, et ta minu vahekäigus oleks. Mia käitus lennul viisakalt ning mis peamine, ta oli õige lennu peal  Nimelt oli ühel minu kolleegil ka reisikaaslane kaasas, kuid tema miskipärast läks paar tundi varasemalt väljuvale lennule. Hr. Paul aga ootas meid siis Los Angelesi lennujaamas, et siis koos oma tuttavaga, Debbiega, koos hotelli tulla. Meie kapten muidugi kohe kiitis Miat, et tema nii tubli oli ja ikka õige lennu peale tuli ;)





Lend kestis veidi üle 11 tunni – selle aja jooksul jõudsime juua-süüa-juua, siis magada, ning filmi vaadata ning siis uuesti süüa-juua  Mia oli väga rahul eluga!

Ka maale sisenemine oli suhteliselt valutu – kapten lubas mind koos reisijatega maha minna ja Miaga koos üle piiri minna – piiril lubati meid muidugi air crew järjekorda –  tegelikult polnud kuskil miskit järjekorda – piirivalvus oli tore naljamees ja meie piiriületus oli väga valutu 

Bussisõit hotelli aga võttis omajagu aega, mina suutsin lausa silma kinni panna vahepeal, Mia magas üsna uhkelt sel teekonnal. Hotellis vahetasime kiirelt riided ja suundusime oma elukohta, Long Beachi nimelist külakest uudistama. Tegime tiiru ümber majaka, kuhu lootsime ka sisse ronida aga see oli pigem suveniir majakas ja sisse sinna ei saanud. Siis uudistasime uhkeid kaatreid mis olid jahisadamas kokku kogunenud ja leidsime ka ühe söögikoha kuhu meid sisse lubati, et väike õhtusöök süüa. Ja siis lonkisime hotelli magama.


Hommik oli meil varajane – jõime väikese kohvi ja ootasime millal autorendifirma uksed avab, et me saaksime minna matkaringile. Auto kättesaamine oli kiire, ning peagi olimegi juba Hollywoodi sildi matkaraja parklas. Rahvast oli seal muidugi omajagu, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Matkarada oli muidugi suhteliselt lühike, kuigi ma olin omameelest sellise keskmise pikkusega raja välja valinud – tegime siis veel väikese ringi ning pildistasime silti ikka ühe külje pealt ja teiselt poolt ja peagi suundusime tagasi autosse ja suundusime linna poole tagasi. Igas maja hoovis oli vähemalt üks Tesla – nii et sellised hoovid on siis Hollywoodi sildi jalamil  Meie aga suundusime Hollywoodi Walk of Fame’le, et siis tähti uurida. See tänavalõik on küll nii väike ja muudkui pead maha vahtima, et kõiki nimesid kokku lugeda. Lisaks on osad tähed tagurpidi ja osades kohtades on neid ka mitmes reas...nii et väga raske töö on see Walk of Fame’l jalutamine. 











Külastasime ka Hiina teatrit, millest me algul mööda olime kimanud, ja uudistasime sealseid jalajälgi – aga seal oli selline pildistamine ja rahvast murdu, et ega me seal pikalt ei jaksanud olla. Tegime kiire tiiru hoopis Targetis, mis oli kohe seal kõrval ja no mis Ameerika reis see on ilma Targetis käimata – soetasime hambapastat, nii et väga vajalik külastus. 

Edasi viis meid tee läbi Beverly Hillsi ning Rodeo Drive – seal oli minul küll selline tunne, et oled nagu filmis! Teate ju küll millises filmis, seal kus Julia Roberts ja Richard Gere koos mängisid ;)

Meie järgmine peatus oli aga Santa Monica rannal – sest miskit kuulsat randa tahtsime me ju ka näha. Esmalt tegime väikese söögipeatuse – pidime küll veidike kajakatega võitlema, sest nemad arvasid ka, et nad tahaksid meie burksidest osa saada. Võitjaks jäime siiski meie ja saime oma burksid pea-aegu söödud. Jalutasime siis muuli otsa ja vaatasime kuidas inimesed karussellidel kimasid ja kas kalamehed ka mõne kala said. Ning siis katsusime ka ookeanivett, mis oli muidugi nii külm, et ujumise mõtted kadusid meie peast. Kuid väikese kontrollitud päevituse siiski tegime – nimelt panime omale kella helisema, sest meie bioloogiline kell näitas juba väga pilkast öötundi ja me veidi pelgasime, et kui me pikali viskame, siis me ka magama jääme ;) Veidi puhanuna, suundusime autosse ja hakkasime tagasi oma Long Beachi poole minema – õnneks ei olnud liiklus väga umbes vaid saime suhteliselt kiirelt kohale, võtsime veel kütust ja bensiinijaamast välja keerates õnnestus mul kuidagi valele poole pöörata. Esimesel ristmikul olles ütlesin veel, et huvitav, et mul ei olegi valgusfoori aga peale seda ristmikku tulid autod terves tee ulatuses mulle vastu ning olid veidi ehmatanud, et ma teistpidi sellel tänaval soovin sõita – tagurdasin siis oma foorita ristmikuni ja keerasin end seal õigesse sõidusuunda tagasi – Mia ärkas selle peale kohe üles ja sai ka pulsi kiirelt tööle ;) Selle peale kimasime veel toidupoodi, mõnda puuvilja soetama ja soetasime suveniir maiustused. Ja siis viisime auto tagasi rendikasse ja suundusime magama.

Hommikut alustasime hotellis pannkookidega, sest mis Ameerika reis see on kui ei ole soodamaitselisi pannkooke söönud ;)

Siis võtsime rendirattad ja kimasime Seal beachile, kus me muidugi ühtegi hüljest ei näinud ja lisaks suutsime veel teelt eksida ja tegime umbes 5 kilomeetrise ringi aga eks see oli vaid tore. Rannal tegi üks pere jõulukaardi fotosid – neil oli kaasas lumine kuusk ja kelk ja kõik olid ilusti riidesse pandud – me siis vaatasime seda üritust ja eriti usutav see jõulumeeleolu küll ei olnud kui eemal loksub laine ja temperatuur on +25  Aga mis Sa hädaga teed kui jahedamat kuskil võtta pole.

Ning enne hotelli minekut jõime veel ühed korralikud milk-shaked – nagu ka ameerika reisile kohane. Meil tegelikult vedas, kuna saime need ilma vahukooreta ja nad olid suhteliselt normaalse suurusega mitte üligrandioosed!





Tagasilennul aga tõsteti Mia ja ka Paul – kes seekord sattus siiski õige lennu peale – reisiklassi ja nad istusid tähtsalt esimeses klassis, Mia vist parimal istekohal terves lennukil 1K. Kolleeg, kes Miat teenindas, tuli ja kiitis teda, et Mia oli viisakalt šampusest keeldunud ning põhjuseks toonud oma vanuse ;) Mille peale kolleeg küll arvas, et ta tädile ei räägi kui Mia ikka väga tahaks šampat....edaspidisest ajalugu vaikib.


Londonis oli meil aega kuni Helsingi lennuni, ja seega suundusime väikesele jalutuskäigule lennujaama lähistel ja no nagu ikka, tuli kokku pea 18 000 sammu  Ning Helsingi suunal sai Mia ka turistiklassi istme nüüd proovitud – sest seal ta veel ei olnudki istunud sellel reisil.  Tallinna lennule saime läbi väikese sebimise – nimelt oli seal vaid üks koht, ja ka üks Finnairi stjuardess – kellele ma jälle ligi astusin, et ehk tema on nõus jump-seat’ile minema, millega ta oli muidugi kohe nõus, olles aga üllatunud, et kuidas ma ta ära tundsin – ta oli suhteliselt varjatud olekus...kuid eks me saiajagajad tunneme teineteist juba meetrite kauguselt – igal juhul oli ta kohe nõus minema klapp-toolile ja seega saime me kõik istekohad, ning õnneks oli ka üks mitte kohale tulnu, ja see Finnairi tüdruk sai ka omale koha salongis. Nii et kõik said koju! 

Muidu Ameerika tutvustus Miale meeldis, kuigi umbes neljas lause oli, et elada ta küll seal riigis ei tahaks, ega isegi ei taha vahetusõpilane seal olla kui just ei pea ;)

Mind ootas ees järgmisel päeval Kätliniga jalutuskäik, tegime väikese tiiru Rohuneeme tipus ja Kelvingi metsa vahel – jutustasime kõik jutud ära ja siis mina veidi kodus tegelesin õppimisega, sest kuu lõpul ootavad mind minu iga-aastased eksamid ja praktilised harjutused, et oma lennulitsentsi pikendada.

Siis käisin hooldekodus tööl, midagi erilist seekord ei olnud, härra kellel on Parkinson ja kes muidu on olnud suur reisisell, on paraku veelgi viletsamaks jäänud  Teised olid seekord täitsa kobedad.

Siis kohtusin Itaga – seekord hipsterite uues kohas Willa Vaibz – väga tore oli, aga me olime enamuse ajast ainsad külastajad, seega oligi hea kõik jutud ära rääkida.

Ning laupäeval ootas mind saunaõhtu Kätlini ja Jezi juures ja tähtede vaatlus  Väga mõnus on nende aias pimeduses istuda ja vaadata mis taevas toimub.

Uus nädal algas Kristiga kokkusaamisega, keda ma polnud oma kaks aastat näinud! Meil oli seekord plaan minna Pirita metsa, et seal väike jalutuskäik teha kuid Kristi avastas oma autosse istudes, et ta saab sellega sõita vaid 70 kilomeetrit ja seega pidas ta tarvilikumaks hoopis seda kodus laadida, mis tähendas, et ma sõitsin oma „tavaautoga“ ise tema juurde ja meie jalutamise plaan muutus hoopis aknast mere vaatamise plaaniks ;) Aga juttu jätkus seega veelgi kauemaks ja väga tore oli!

Veel mahtus mu nädalasse Irjega teatrikülastus, vaatasime etendust Solist – see oli lausa suurepärane. Kes veel ei ole seda näinud, siis soovitan kindlasti. Etendus räägib siis minu suurest lemmikust Käbi Lareteist ja tema elu valikutest, mängib teda aga Kersti Kreismann, kes teeb seal suurepärase esitluse! Ning ka teised näitlejad on suurepärased. Ühesõnaga kui vähegi saate, minge vaatama.

Jõudsin käia ka massaažis ja siis saabusid meile külla Lexi ja Anneli – Anneli nimelt tuli oma maakodu uksi-aknaid sulgema talveks ning kuna Mia soovis Lexiga aega veeta, siis tuli Lexi ka kaasa. Lexi on muidugi nii nunnu, et ega ilma temata ei saagi eriti reisida 

Ja kuna nüüd oli meil koos Bali reisigrupp, siis arvasime, et suundume kinno vaatama Bali teemalist paradiisi filmi – film ise oli muidugi väga ette aimatav, aga George ja Juliat suurel ekraanil vaadata on ikka tore ;) Peale filmi sattusime nagu täitsa juhuslikult kohalikku pubisse, kus esines miski senikuulmatu bänd, millest rahvas oli muidugi pöördes. Õnneks peagi müratekitaja lõpetas ja veidi saime ka juttu rääkida ja inimesi uudistada – osad külastajad nimelt ei teadnud täpselt kas nad on spaas või pubis ja seega oli inimestel väga huvitavaid kostüüme seljas. 

Koduteel tegime väikese peatuse Grossi uues burksi putkas – seda kiidetakse meie külavahel hirmsasti, nüüd saime siis selle ise ära proovida. Oli täitsa hea ;)

Hommikuks oli mul kohver pakitud ja seekord Anneli tõesti viis mind lennujaama ja mõne tunni pärast olin juba Londonis. Veidike kohvitamist ja siis oli riiete vahetus ja alustasin oma pikimat reisi ehk siis Singapur-Sydney. 


See on siis meie jaoks üheksa päevane trip, millele järgneb kohustuslikud 4 vaba päeva. Enamuse aega veedame me küll Singapuris aga ka Sydneys saab rahulikult ringi vaadata ja möne klaasi Savignon Blanci juua. Meeskond on sellel lennul 10+4+2 ehk siis saiajagajaid on sellel lennukil 10, ning esimesel otsal on 4 pilooti - 2 neist jäävad Singapuri, 2 lennutavad meid Sydneysse, ning tagasiteel Singapurist saame Sydney pilootidele lisaks uued 2 pilooti kes siis meid tagasi Londonisse toovad. Meie töö näeb siis välja selline: pea 14 tundi lend Singapuri, seal oleme kohal pea 50 tundi ehk 2 ööpäeva. Siis jälle vorm selga ja 8 tundi lendu ning oleme Sydneys, kus viibime pea 35 tundi, siis jällegi nägu pähe ja tagasi Singapuri, kus viibime uuesti 50 tundi, ning siis jällegi 14 lennutundi ja olemegi tagasi Londonis. Eks see siin paberil kõlab üsna kergelt – et mõned tunnid sinna ja siis siia. Aga ajavahed ja öölennud on sellised salakavalad asjad, et vahest tuleb unepuudus nii peale, et lukustad end hotellituppa ja lahkud sealt alles peale 50 tundi ;) Erinevatel meeskonnaliikmetel on omad nipid kuidas selle tripiga toime tulla. Kuna minul oli see esimene idapoolne ja nii pikk reis, siis ma isegi ei osanud midagi karta ega oodata. 




Esimene lend läks täitsa normaalselt, Singapuri jõudsime järgmise päeva õhtuks – käisime söömas ja ka väikesel joogil, ning mina läksin siis magama, olles järgmiseks hommikuks omale äratuse pannud – paraku selle äratuse ma panin kinni ja magasin edasi ning uuesti avasin silmad peale lõunat. Ajasin siis end üles ja suundusin linna peale – õigemini Gardens by the Bay parki, kus külastasin paari kasvuhoonet ja jalutasin niisama pargis ringi. Jõlkusin seal kuni pimeduseni ja siis ronisin ka vaateplatvormile, mis uhkelt kõigutas aga ma siiski käisin ühest tornist teiseni. Ning siis jalutasin juba tuttavasse Marina Sands ostukeskusesse, kus sõin ja siis uudistasin samuti tuttavat vee ja tulede ning muusika showd. Ja siis oligi aeg tagasi hotelli jalutada.















Järgmisel hommikul ärkasin juba varakult ja suundusin hotellist teisele poole jalutama – mul oli eesmärgiks Uniqlo pood, mille ma ka üles leidsin. Peale poodlemist, tegin väikese lõuna ja siis jalutasin suurema ringiga hotelli tagasi, kus peagi oligi aeg hakata end Sydney lennule valmis sättima.




Sydney lend oli vaid 8 tundi, kuid sinna sisse mahtus siiski paar tundi uneaega. Maandusime varajasel hommikutunnil, ning just oli olnud suur vihmasadu ja temperatuur oli suhteliselt jahe. Me suundusime hotelli ja tegime kõik väikese magamise. Lõunal saime kokku, ilm oli selleks ajaks soojenenud, me võtsime taksod ja suundusime Bondi rannale, kus alustasime jalutuskäiku Coogee rannale, mööda rannikuäärt. Teekond oli väga tore: silmasime eemalt ka vaalapoissi, kes parasjagu vettehüppeid harjutas ning loomulikult kohtasime paari värvilist sisalikku, nign mitmeid koertejalutajaid erinevate isenditega kuid kahjuks ei näinud ühtegi kängurud.












Matkarada lõppes, nagu saiajagajatele kohane, klaasi kohaliku viinamarja joogiga, ehk siis nagu Austraalia puhul kohane, oli selleks Sauvignon Blanc. Ja seda me jõime ikka mõned klaasitäied kuni saime aru, et on aeg tagasi suunduda hotelli ja veidi rohkem riideid selga panna. Peale riietumist, suundusid osad meie seast ooperiteatrit uudistama, sest mis Sydney külastus see on kui ooperiteatri taustal selfiesid pole tehtud! Ja nii ka meie, tegime neid kohe küllalt ja loomulikult tarbisime veel kohalikke jooke kuni oli aeg magamisega tegelema hakata. 





Hommikul käisin mina veelkord teatrit uudistamas – oli teine ikka üks kole ehitis küll! Kuid nii suursugune.

Istusin seal teatri kõrval pingil ja vaatasin üle silla jalutajaid ja kuulasin nende rõõmuhõiskeid kui nad olid oma eesmärgi saavutanud ja mõtisklesin kas ma tahaksin seda trikki kaasa teha, kuid miskile selgele vastusele ma sel teemal ei jõudnudki. 

Veel võitlesin kajakatega, kes olid väga huvitatud minu hommikusöögist, kuid kahjuks nad sellest osa ei saanud ja ma sain selle siiski üksi ära mugida.





Ning varasel pealelõunal oligi aeg tagasi Singapuri poole lendama hakata. Lennujaamas pidime ka meie läbima väga korraliku kontrolli, mis paraku tähendas seda, et minu kohvri vastu tunti erilist huvi ja kui turvakontrolli mees selle avas, siis kukkusid sealt kõik asjad välja ja ma sain sisuliselt oma kohvrit seal terve meeskonna ja turvameeste ees uuesti pakkida! Ja mitte midagi huvitavat sealt seest turvamees paraku ei leidnudki 


Lend möödus seekord eriti igavalt kuna reisijaid oli meil suhteliselt vähe ja ühe osa Club klassi salongiosast suutsime me jätta meeskonna puhkuseks, mis tähendas, et ma vaatasin oma puhketunnil hoopis filmi ja mitte ei teinud nägu, et ma magan. Kuid film, mida ma vaatasin oli väga-väga tore! Selleks oli Mrs. Harris Goes to Paris – selline tore ja üdini positiivne lugu lihtsa naise unistuste kleidist. Igal juhul soovitan seda vaadata! Soovitasin seda kohe järgmisel lennul ühele esimese klassi härrale, kes tuli vahepeal kööki meiega jutustama, kuna tal oli igav – jutustasime siis veidi maailma asjadest ja siis ma soovitasin talle seda filmi – härra tänas mind kättpidi kui lennukist lahkus, sest talle nii meeldis see film!

Singapuri jõudsime nüüd hilisõhtul ja mina suundusin suhteliselt kohe magama – enamu kolleege kimas väikesele joogile, millelt nad hommikul kella 7 ajal hotelli saabusid ;) 

Minul oli aga hommikul kokkusaamine endise kolleeg Wendyga, kellega kunagi ammu-ammu koos töötasime ja tema lahksu meie lennufirmast aastaid tagasi ning kolis Austraaliasse ja nüüdseks on siis elanud 2 aastat Singapuris. Ja nagu vahest ikka juhutuvad imed, siis nii ka nüüd – ma otsisin ta oma sõprade nimistust üles ja ütlesin, et saame kokku. Ja nii me siis hommikut Singapuris alustasime kohviga ja jutustamisega, siis tegime väikese jalutuskäigu suure mošee ümbruses, siis jalutasime läbi Fort Canning pargi, siis mööda jõeäärt Merlioni suunas – sel hetkel hakkas väga hoogsalt vihma sadama ja me seisime ühe silla all peidus, lootes, et vihm ehk annab järgi. Kuid vihm oli kangem kui meie ja paraku me pidime alla vanduma ning suundusime bussi peale, et mina siis hotelli kuivama saaksin ja Wendy läks koju kuivama. Hotelli jõudes olid mul aluspüksid ka märjad!







Õhtuks aga vihm andis järele, ning me saime nüüd kokku Little India linnaosas, kus valmistuti parasjagu Diwali pidustusteks, ehk et tulesid oli välja pandud ikka rohkelt. Käisime söömas ühes väga lihtsas kuid suurepärases söögikohas, kus mina sain oma prae banaanilehel serveerituna 

Ning kuna kogu linnaosa oli kaunis Diwali ehteis, siis uudistasime veidi neid ja külastasime ka pidulikuks puhus korraldatud laata. Jummel kui palju värvilis asju seal müüa pakuti! Meie uudistasime niisama kuid ei soetanud midagi. Külastasime ka ühte ja ainsat templit, mis Little India linnaosas asub – selline ilus ja värviline nagu nad ikka on. Tempel oli muidugi rahvast täis, kõik ajasid miskeid asju ja osadest tegevustest oli meil keeruline aru saada aga huvitav oli vaadata ikka. Ning peagi suundusime oma suunda, ehk siis mina hotelli ja Wendy koju, kuid kindlasti kohtume me veel kui minu graafikus jällegi Singapur seisab ;)






Järgmisel hommikul tegin jällegi väikese jalutuskäigu veidike teises suunas hotellist, sattusin vanasse Armeenia linnaossa, kus avastasin seeniorite joonistuskursuse – nii tore oli vaadata rõõmsameelseid hiina seeniore tänava ääres istumas ja maju joonistamas. Mina aga otsisin ühe kohviku ja tarbisin ühe hommikusöögi, siis käisin poes ja soetasin omale püksid, ning Jezile tema poolt tellitud malaisia kohvi, ning suundusin hotelli basseini äärde veidi päevitama ja bassu ujuma. Seal pidin ma küll aeg-ajalt vihmaga võitlema, ehk et siis tegin päikesevarju lahti ja kui päike jälle tuli, siis panin varju kinni. Veidi sain ikka jumet juurde ja kui pimedaks hakkas minema, siis oli aeg asjad kokku korjata ja lennujaama suunduda – selleks ajaks oli jällegi laussadu ennast ilmutanud. 



Lend oli loomulikult reisijatest pungil, iga istekoht oli võetud, ning lennuaeg oli üsna pikk – kui meil olid kõikides klassides õhtusöök serveeritud ja tee ja kohvi ka joodud, siis oli ikka veel 11 tundi ja 53 minutit lennuaega järel ;) Nii et puhkehetkeks saime me kõik uhked 4 tundi ja 40 minutit. Selle aja jooksul sab juba päris hästi magada. Hommikul Londonis maandusime uhkes vihmasajus, ning tänu pikale lennuajale ka väikese hilinemisega. Mina kimasin kiirelt kolmandasse terminali, kuid siiski jäin esimesest Helsingisse suunduvast lennust maha – seal nimelt ei olnud vabu kohti. Ja maapealne teenindus ei andnud mulle üldse mingit lootust, et ma sel päeval Helsingisse saan kuid siiski palusid nad mul proovida. Järgmisele lennule sain siiski peale, vabu kohti oli seal veelgi – ilmselt oli miski grupp hilinenud ja tänu neile said minusugused lennule. Paraku aga see lend hilines, ning ma jäin ise oma Tallinna lennust maha – järgmine läks alles 4 tunni pärast ja ka laevaga oleksin ma umbes samal ajal jõudnud – seega helistasin Annelile, kes loomulikult rõõmuga tuli lennujaama minuga aega veetma. Suundusime toidupoodi, kus meil oli vaja plekieemaldajat soetada aga möödaminnes ostsime mulle jope, salli ja mütsi, ning Annelile mantli  Õnneks tuli meil ikka õigel ajal meelde ka plekieemaldaja soetada. Ning siis suundusin juba oma lennule ja saingi enne päeva lõppu ikka koju. 

Järgneva kolme kodupäeva sisse mahtus 2 hooldekodu vahetust ja siis vahepeal õppimist ja eksmite harjutamist ning videote vaatamisi – kuna nädalalõpul ootasid mind ees minu iga-aastased eksamid. Siiski jõudsime Miaga külastada Viimsi uut Reval Cafed, mis on nüüd kolinud Jussi õlleka ruumidesse. Veidi olid need ruumid kõledad kuid ehk Reval Cafe elab sinna veel sisse ja puhub sinna elu sisse jälle.



Nädalalõpul olid siis kahel päeval mu eksamid. Esimesel päeval on peamiselt õppimine ja asjade ülevaatamine, ning mõned praktilised harjutused. Ühes suutsin ikka korralikult valesti talitada, nimelt sattsu mulle ülesanne kus pagasiriiuli kapist immitses küll suitsu kuid kapp oli katsudes jahe ning kui selle avasid siis leeke näha ei olnud. Mina ikkagi tühjendasin sinna tulekustuti alles siis hakkasin uurima milles ja kus põhjus on – tegelikult oleks pidanud kohe uurima hakkama, sest kui pole leeki ja kapp on külm katsudes, siis pole ka mõtet tulekustutit kasutada kuna see tekitab veelgi enam suitsu ja paraku ei ole seda rohkem vaja kui peab. Aga selleks me neid situatsioone läbi mängimegi, et õppida!

Eksamid läksid mul siiski 100% tulemustega ning teised praktilised harjutused, need mille eest me ka hinnatud saime, sain ma kõik tehtud – nii et teise päeva pealelõunal oli üsna hea tunne majutuse poole jalutades, et selleks korraks jälle kõik tehtud on.



Järgmisel päeval sain ka väikese lennu teha – Bologna edasi-tagasi. Meeskond oli väga tore ning reisijad veelgi toredamad.

Peale seda asusin koduteele, mis tundus jällegi keeruline kuna Tallinna lennud olid seekord väga täis – oli ka koolivaheaja lõpp ;) Seega tegin oma kodutee pooleks ja veetsin kvaliteetaega Anneli juures. Anneli tuli mulle lennule vastu ja hommikul suundusin Markkuga uuesti lennujaama, et oma poolelijäänud lennuteekond lõpuni viia. 

Kui me juba voodis olime Lexiga – Lexil pea ilusti minu padja peal – siis sain teate, et ka mulle on lennukis koht eraldatud – nii et vahest saab koha ka võimatutes situatsioonides. 

Aga Anneli juures oli tore, eriti tore oli see, et Anenli muudkui rääkis minuga ja siis ühel hetkel avastas, et ma juba ammu magan….nii ma ei teagi mida ta mulle jutustas ;)

Hommikul aga tuli mulle Tallinna Lennujaama vastu Itik, kes viis mu Faehlmani kohvikusse hommikust sööma ja siis saingi juba koju