kolmapäev, 24. detsember 2014

Ilusat jõulu!

Enne kui jõulude kallale asume on mul veel paar muud juhtumist ära rääkida.
Miski aeg tagasi lendasin Kiievi lendu – oli tore nagu alati, eriti tore on vene keeles suhelda inimestega kuigi seekord oli ka pardal inimesi kes vaid ukraina keeles suhtlesid ;)
Üks tore perekond olid huvitatud, et kui ma räägin nii hästi inglise ja ka vene keelt, et mis mu rahvus siis tegelikult on...ma siis selle peale vastasin, et rahvuskeel mul veel hoopis kolmas keel, et need teised on siiski minu jaoks võõrkeeled :)
Siis oli pardal selline tore perkond, kus isa palus oma pojale, kes oli nii umbes 45 aastat vana, anda validooli kuna poeg pidavat kohe infarkti saama. Ma siis läksin poega üle vaatama – poeg naeratas lahkelt, ning suutis suhteliselt adekvaatselt suhelda. Rääkisin neile siis loo, kuidas muu maailm validooli ei tunnista ning, et ma ei näe ka, et tegemist oleks infarkiga – väike ravisõim (siinkohal tervitan Dr. Helvig Nõmm’e) on alati kasuks, ning seda ma neile ka pakkusin. Ühtlasi selgus jutu käigus, et poeg oli vaid 4 tundi maganud ning veidi tundis ennast hellalt alati kui lendab. Kamandasin ta siis viimasele pingireale pikali, tõin pudeli vett, tõstsin ta jalad veidi kõrgemale ning uurisin veel üle, et kas tal on kuskil miski valu. Poeg ütles, et ei ole tal miskit valu kuskil, et lihtsalt on imelik olla, kuid, et juba läheb paremaks. Kui ma seal parasjagu ravisõimuga tegelesin, siis tuli kapten jalutuskäigule. Ta oli muidugi segaduses, et mis sebimine see toimub ning miks ma miskis imelikus keeles suhtlen. Kuna ta aga nägi, et mul kiire siis ta eriti vastuseid ootama ei jäänud vaid kimas ruttu oma kuulikindla ukse taha peitu tagasi. Hiljem ma küll käisin talle seletamas mis ja mida toimus.
Ja ülejäänud lennu jälgisime pojakest, kellel me siiski ei tuvastanud infarkti tunnuseid ning meie lennult lahkus ta väga roosa ja rõõmsana.
Järgmisel päeval saabus aga Alan, ning me suundusime JMW Turner’i näitusele.
Väga ilus näitus oli, osad pildid olid muidugi kaunimad kui teised osad aga kunstniku värvide kasutus ning valgusega mängimine on tõepoolest imetlusväärne!
Ja nagu kunstinäitusele ikka, järgnes õhtusöök ning vestlusteemasid jagub meil kahel pikemalt ;)
Siis saabus neljapäev, mis on ju teadupärast pranstsuse keele päev – seekord läksin enen tundi ka veel Londoni prantsuse kinno, kus seekord näidati küll ameerika filmi väikeste prantsuse sugemetega – My Old Lady – selline suht mitte väga hea film aga vaadatav.
Prantsuse keele tund oli seekord väga pidulik, kuna tegu oli viimase tunniga selle kursuse raames. Seega peale tundi kimasime kohe üle tee pubisse, et arutada miks keegi üldse seda keelt õpib. Pilt meie grupist vestlushoos on siin:


Ning reedel ootas mind juba vana tuttav lend, jah õige vastus, loomulikult on see Ateena! Seekord oli mitu väga toredat reisijat, ühe härraga arutasime pikalt teemal James Bond ja teised salaagendid.
Üks proua oli segaduses minu aktsendist ning küsis, et kummalt saarelt ma Uus Meremaal pärit olen, et minu aktsent on kuidagi segu kahe saare vahelt....
Üks kolleeg, Neelam, oli aga unustanud sellel lennul oma lennukingad. Nimelt peavad meil vastavalt lennuameti nõudele olema lennu ajal lennukis jalas madala kontsaga kingad. Kontsa kõrgus ei tohi ületada 2.5 cm. Paraku oli Neelam oma madalad kingad maha unustanud ning ta oli esimene lennu ehk siis London-Ateena oma saabastega ning oli suhteliselt väsinud ning ta jalad veidi juba valutasid. Mul hakkas temast nii kahju, ning ma pakkusin talle, et jagatud mure ja valu on ikkagi jagatud, ning pakkusin talle tagasilennuks oma madalaid kingi ning ise olin siis oma 9 cm kontsadega ;) Neelam oli ülitänulik ning ka teised meeskonnaliikmed olid minu pakkumisest suht liigutatud. Minul oli aga hea meel, et sain kedagi aidata!
Edasi saabus minu graafikusse lennujaama valve – see on see tore töö, et pakid kohvri, pesed pea ja 
värvid silmad, paned aga vormi selga ning siis istud lennujaamas ning ootad, et ehk on miski lend kus on Sind vaja. Selle valve pikkus on meil 6 tundi – kui selle aja jooksul Sind lendu ei kutsuta, siis võid jällegi koju tagasi minna, vormi seljast heita, silmad puhtaks pesta ning pea mustaks teha  ;) Mina seekord istusin ning lugesin raamatut, siis tuli Elena, kellega me igavlesime pea igas kohvikus lennujaamas ning peale 5.5 tundi helistati mulle, ning kutsusti lendu – kui aus olla siis ma juba arvasin, et mind saadetakse koju, kuid ei, mind ootas hoopis Dublin ning siis tagasi Londonisse. Kõige selle tulemusena veinis minu tööpäev üle 11 tunni pikkuseks ning seega sain küsida 15 tundu puhkeaega ning sain võimaluse kohtuda järgmisel hommikul Alaniga, kes peale oma töö-lendu ootas oma kodulendu ning nende kahe lennu vagel me saime temaga koos väikese teejoomise kohtingu teha ;) Nii et lennujaama valved on toredad kui neid endale kasulikuks oskad mõjutada. Edasu muutus mu graafik Stockholmi lühildaseks ööpeatuseks.
Tagasilend Stockholmist oli aga väga tore – leidsin pardalt 3 eestlast – õigemin nemad leidsid mind!!! Ehk, et minu väikesest tundmatust sini-must-valgest ise kleebitud lipukesest nimesildil on midagi kasu ka ;) Igal juhul oli üks tütarlaps nendest eestlastest kohe eriti tore – tema suundus jätkulennule Miamisse ja lubas minu palvel mulle tagasi tulles tuua väikese päikese kaasa! Paraku oli ta aga eestikeelsed ajalehed jätnud kodumaise lennufirma pardale – nii et kallid ekskolleegid, kes lendasid 23 detsembril lõunast Stockholmi, siis teadke et seal pardal olid ajalehed mis oleksid pidanud jõudma minuni ;)
Täna oli mul aga vaba päev, hommikul ärkasin suure valuga, mis oli tabanud mind roietevahelise lihasvalu näol. Veidike ennast praavitades suutsin siiski jalad alla saada ning suundusin maniküüri ja siis tagasi koju juustuküpsiseid ning peedi-sunihallitusjuustu pirukat küpsetama. Homme peale lendu on meil kolleegidega, kellega tellisime ka koos omale jõululennu, väike jõulupidu enne seda jõululendu ja mina arvasin, et üllatan oma kolleeg-poisse küpsetistega. Küpsetised tulid välja head, pilte teen neist homme ning oma järgmise kirjutisega koos panen need ka siia üles. Ja meie jõulureis viib meid ei kuhugi mujale kui Beirutisse – seda siis 26-28 detsember.
Siin veel miski valik erinevatest piltidest mis tundusid huvitavad:
Minu ilus kreeka jogurtiga hommikukohv:


Mina:


Ning minu hispaania õhtusöök:



Ning lihtsalt ilus kokteil:



Aga nüüd soovin kõigile lumiseid jõule!

esmaspäev, 15. detsember 2014

Kuuevarbalised

Ühel kaunil päeval läks minu uues kodus veetoru katki - mina ei saanud muidugi midagi aru, kuna elan kolmandal (teisel) korrusel aga naabrimees altkorruselt koputas väga tugevalt minu uksele ning nõudis erinevate häälitsustega avamist. Kui ma juba ukse avasin, siis sain aru tema häälitsuste põhjust, nimelt on tema inglise keele oskus suht napp...kuid nagu ikka, appi tuleb.....rahvastevaheline suhtluskeel - VENE keel. Loomulikult on naabrimees lätist pärit vene inimene....Koos otsides leidsime ka katkise toru, see oli nimelt katuse all, minu seina taga - naaber keeras minu vee kinni ja uputus lõppes. Helistasime omanikule, kes lubas saata õhtuks torumehe. Torumees saabuski hilisel õhtutunnil, tegi midagi 5 minutit ning parandatud see asi oligi.

Vahepeal on meil siin olnud nii päikest kui tuuli, aga kõigest siis järgemööda. Alguse sai kõik tohutu suurest kuust, nii suurt kuud ei olnud ma näinud sellest ajast kui elasin veel Egiptuses ning kui vahel taevaisa lubas eriti lahmakal kuul Tirani saare tagant meie peale paista. Nüüd oli taevaisal midagi segamini läinud ja ta saatis selle kuu hoopis Londonisse, täpsemalt siis minu lennujaama lähistele meie peale vaatama.
Nagu sellise kuuga ikka, lähevad liikvele erinevad kuu poole kummarduvad inimesed, seega kuulsime pardal igasuguseid huvitavad soove ning tahtmisi. Mind ennast mõjutas see nii palju, et ärkasin öösiti kell 02.03 ja seda lihtsalt niisama...
Siis sain graafikusse ootamatult, ehk siis valvest, Praha ööpeatuse. Ootamatud ööpeatused on ikka toredad, sest nendeks ei ole Sa valmistunud, Sa ei tea mida oodata ning samuti ei ole miskit plaani oma aja veetmiseks tehtud. Seekordne peatus algas eriti toredalt kuna hotellis oli vist  midagi segamini aetud, ning mulle sattus eriti uhke sviit - mu tuba oli suurem kui meie Haabneeme kodu ;) Kahju oli kohe toast lahkuda, oleks pidanud seal kogu oma aja veetma ning nautima seda ruumirohkust ;)
Aga ma suundusin siiski Jõuluturu ning kaunistuste otsingule linna peale. Ilm oli jalutamiseks väga soosiv - päike paistis, taevas oli sinine, ning oli paar plusskraadi. Selline maailma parim hulkumise ilm. Ja ei tulnud pikalt hulkuda kui kogu Praha jõulumeeleolu mind juba kätte sai. Kaunilt ehitud müügimajakesed, koos kaubaga, mis valmistatud kärmete ning osavate hiina töökäte poolt :)



Kuid leidsin ka kohalikke hõrgutisi - lõpuks andsin järgi sellise rullsaia kutsele, sellele oli lisatud ohtralt suhkrut, kaneeli ning mandleid - maitses see suurepäraselt, ning eriti hea oli see sooja õunasiidriga:)

  
Tagasi hotelli lonkisin mööda Praha nooblimat tänavat - see on selline tore tänav, mille ääres on peenemate disainerite poed, osasid nimesid ei suutnud ma hääldada, rääkimata siis nende teadmisest.


Tee viis edasi kaldapealsele, vaated olid väga kaunid ning häälterohked. Nimelt oli parasjagu miskite lindude üldkoosolek ja kuna koosoleku juhatajat ei olnud veel valitud, siis nad kõik rääkisid üheaegselt.


Edasi saabus meile torm - õigemini pidi saabuma aga eriti palju teda meile kohale ei jõudnud. Veidike tuult puhus aga mitte midagi ületamatut. Ning siis saabus minule Ateena lend, seekord edasi tagasi, ning samal ajal lakkasid töötamast lennujuhtimiskeskuse arvutid. Ehk siis enamus lühilende tühistati ja seda mitte vaid meie lennujaamas vaid ka teistes Londoni lennujaamades. Kauglendudel lubati siiski maanduda kuid õhku ei tõusnud ka nendest ükski. Seega oli kaost parasjagu. Meie tõusime enne õhku kuikogu kaos alguse sai ning kui me juba Ateenas olime siis saime omale väljalennuks uue aja, mis oli vaid tunnikese võrra hiljem kui seda oli ette näinud graafik. Nii et meie lendu see rike eriti ei puudutanud.
Ateena lennul olid seekord eriti toredad reisijad, nalja sai nabani. Üks härra arvas, et tal on maailma parim istekoht lennukis ning preili kes istus tema kõrval üle vahekäigu jällegi ütles, et see ei ole parim koht kuna tema kõrvale võib sattuda istuma mõni imik kuna see koht on vaheseina taga ja seega saab sinna kinnitada imikule mõeldud istetooli või voodit. Härra arvas, et teda imikud ei sega, et pigem talle meeldivad imikud, kuna need on ju imearmsad. Preili seepeale arvas, et imikud võivad ju karjuda terve lennu ja see on kohutav. Härra pöördus minu poole ning küsis kas mul oleks mõni imik panna istuma nende kõrvale. Mina, lahke tüdruk nagu ma olen, lubasin siis lennukile tiiru peale teha ning otsida mõni üleliigne imik. Paraku oli see täiesti imikuvaeve lend - kuid, nõukogude kasvatusega naisterahvas leiab ju alati väljapääsu - võtsin 2 patja ning teki ja tegin sellest imiku, kes oli ilusti teki sisse mähitud nagu vanasti sünnitusmajast tulevad imikud. Viisin selle härrale - kes muidugi oli naerust kõver ning ütles, et see on parim asi mis temaga on kunagi lennul juhtunud ;)
Ja niimoodi see hilinenud Ateena meil mööduski, naerdes :)
Edasi viis graafik mind Hannoveri - kuna aga sellele linnale olen ma juba paar tiiru peale teinud ja midagi huvitavat ei ole avastanud, siis kuulasin seekord Alani nõuannet ning suundusin hoopis sellisesse linna nagu Goslar. Ilus ning armas vanalinn, tõeliselt saksapärane ning loomulikult rahvarohke jõuluturg.
Rahvast oli nii rohkelt, et kohati ei olnud võimalik lettide vahel liikudagi.
Avastasin suhteliselt kiirelt, et tunnen end seal väga koduselt kuna 93 % inimestel oli seljas minu lemmikbrändi riided ehk siis Jack Wolfskin ;)
Peagi avastasin, et olen vist tervel jõuluturul ainuke välismaalane – seega leidsin jällegi põhjuse kuidas teistest eristuda. Ning kaalukausiks osutus, see et ma olin vist ainuke inimene, kes viibis keset kaunist pühapäevast päeva jõuluturul üksinda, teised olid kõik kas peredega, sõpradega, naabritega või ka vaenlastega tulnud...mina aga olin täiesti ihuüksi keset seda tulederohket turgu ;)
Turul leidsin ka sellise leti, mille ees tundsin end pea-aegu nagu kodus ;)


Vahepeal hakkas mul sellest turu sagimisest pea ringi käima ning arvasin, et teen hoopis linna peal tiiru. Kohtasin igasuguseid huvitava arhitektuuriga maju, saapameistri kodu, ilusaid uksi ja ka Tallinna vanalinna müürist pärit torni – pildid nende kõikide asjade kohta on siin:







Tagasi turule jõudes tarbisin sellise ilusa joogi:


See oli siis kakao jägermeistri ning vahukoorega – igavesti hea jook oli ;)
Ning siis hakkas ka veidike nälg näpistama ning kuna mu kolleegid muudkui räägivad karri vorstist, siis seda tarbima asusingi – rohkem seda ei tarbi ;)


Edasi külastasin Goslari raekoda ning vana raehärrade istungite saali – seda õnnestus küll vaadata vaid klaasi tagant ning suhteliselt kaugelt, kuid seina-, ning laemaalid ning ka puidust kaunid nikerdused olid väga lummavad. Tore on teada, et kui inimestel ei oleks Facebook’i ega Candy Crush’i siis nad tegeleksid millegi ilusa ning kauniga, ning mida jätkuks ka järgevatele põlvedele imetleda.








Ning kaunite nootidega tahaks siin ka lõpetada, üks sõber kinkis mulle lilled – panin need vaasi ja vaatasin neid, ning siis haarasin käärid ning lõikasin lilled väikesteks ning paigutasin hoopis salatikaussi – tulemus on siin, endale tundus see vaade ilusam kui pikad lilled vaasis ;)




neljapäev, 4. detsember 2014

Erinevad sihtkohad

Peale vabu päevi ootas mind Stockholm – tegelikult lennusihtkoht on Stockholm kuid meie peatume hoopis Uppsalas. Ilm oli külm, ning õnneks oli meie peatusaeg nii lühildane, et peale hotellituppa tellitud hommikusöögi ma rohkem sellest linnast ei tea midagi.


Järgmine päev ootas mind lend Lissaboni ning veel järgmisem päev oli mul täiesti Lissaboni päralt. Hommikul paistis korraks isegi päike ning seega kimasin kiirelt linna peale – Lissabon on selline tore koht, kus inimesed on sõbralikud ning soojad, majad veidike väsinud kuid see-eest armsad ning kodused, ning jalutamist ja vaatamist jätkub väga mitmeks reisiks. Lisaks kõigele on toidud suurepärased, kohv viib keele alla ja loomulikult need vanillikastmega koogid J
Tegin algul väikese jalutuskäigu, siis arvasin, et jalutan veidike veel ja lõpuks olin jalutanud ning ringi vahtinud 3 tunnikest kuid siis hakkas tohutu vihmasadu jalutamise nautimist segama. Seega kimasin tagasi hotelli ning asusin oma riideid ning kingi ja käekotti kuivatama.



















Peale Lissaboni ootas mind Beirut. Polnud seal ammu viibinud ning eriti ei viitsinud ka seekord minna kuid kuna sobivat vahetust sellele reisile ei leidnud, siis arvasin, et mis inimesele on graafikusse kirjutatud, selle väljakutse peab ta ka vastu võtma. Ning ma ei kahetse. Meeskond oli suurepärane – leidsin omale uue sõbra – Caroline – kes on äraseletamatult tore inimene ja kellega on ikka millestki rääkida ning miskeid asju arutada.
Kuna Beirut on selline pikem reis, siis loomulikult veetsime aega ka joogiklaaside taga koos kogu meeskonnaga. Paraku mõjus see enamustele meist suhteliselt kehvasti ehk et meie puhkepäev osutus vajalikuks taastumisepäevaks ning hotelli territooriumilt me eriti kaugele oma tervislikku seisundit arvestades ei läinud. Kuid vahest on ka vaja selliseid lõdvestumisreise ;)
Siis järgnesid vabad päevad – ma isegi ei mäleta millega ma tegelesin ;)
Ning peale seda on olnud rida edasi-tagasi lende, mis kõik on olnud puhas nauding – reisijad on olnud toredad, meeskonnaliikmed lausa suurepärased. Seega lendamine on nii tore ja ilus!
Ühel päeval kohtusin ka hr. Ateenaga – kohtusime lennujaamas – see oli eriti kaunis kohtumine, kuna mina tulin lennust ja olin oma vormiriietes ning hr. Ateena, kes on juhuslikult ühes teises lennufirmas kapten saabus samuti lennult oma vormiriietes, siis pagasilindi juures kokku saades olime me nagu miskist kaunist romantikafilmist – enam klisheerohkemaks ei saa ju üks kohtumine muutuda – stjuardess ja kapten kohtumas lennujaamas ning kallistamas ... Üle pika aja oli hr. Ateenat väga tore kohata, juttu jätkus kauemaks nii veiniklaasi kui ka restoranilaua taha ;)
Eile ja täna on jällegi vabad päevad, täna on aga neljapäev, seega prantsuse keele päev – ning sinna ma nüüd suundungi J

Bonsoir à tous!