Neljapäev, 26. märts 2015

Mamma

Istun praegu lennukis, ning nina on mul pööratud Stockholmi poole ning sealt edasi siis Tallinna. Minu kiireloomulise reisi põhjus on seekord suht kurvameelne, nimelt suri täna hommikul meie kallis Mamma ehk siis minu vanaema.
Mammal oli olnud suhteliselt keeruline ning kurviderikas kuid siiski õnnelik elu, ning seda üsna pikaajaliselt. Nimelt oli tema vanusenumbriks 93, mis on üsna aukartustäratav number. Mamma oli väga kindlameelne ning rõõmus, ei kurtnud ei oma tervise ega ka üldise elu-olu üle, armastas oma lapselapsi, lapselapselapsi ning ka lapsi kogu südamest ning tingimusteta. Viimane pilt mis mulle temast meelde jääb on kui ta Cara Miga mängis lauamängu ning ei saanud eriti reeglitest aru ning Cara Mi muidugi seda uhkelt ära kasutades mängu võitis. Mamma aga isegi mitte ei pahandanud selle peale.

Kallis Mamma, soovin Sulle kõike ilusat Mammade maal ning vaata ikka vahest meie poole ka sealt ülevalt!


Erinevad sündmused

Mu viimaste nädalate sihtkohad on olnud sobivasti ühise algustähega, B. Alustasin vanast lemmikust Budapestist. Seekordne Budapest oli nukra alatooniga kuna see sihtkoht viiakse meie meeskondadelt teistele ning seega ma enam sinna ei satu. Seetõttu otsustasin seda linna nautida. Ilm oli lahkumiskohtumiseks suurepärane, päike säras ning taevas oli pilvitu. Üllatav oli ka, et nii mõnigi teine meeskonnaliige tuli välja jalutama. Hotelli ning parlamendihoone vahel leidsime sellise toreda memoriaali, mis koosnes Doonau kaldale jäetud kingadest. Tegelikult on küll sündmus, mida sellega meenutatakse kohutav, nimelt lasti sellel kohal maha tuhandeid juute, kellest tuli kuidagi lahti saada aastail 1944-45. Parim viis nende kiireks hävitamiseks tundus olevat nende mahalaskmine jõe kaldal, et siis laibad jõevoolus ise minema ujuksid ning nende matmisega ei peaks tegelema.




Edasi jalutasime Margareti saarele, juttu jätkus pikemaks, ning suutsime väikese õllepeatusega teha saarele tiiru peale. Jutt veeres lendamise, vene poliitika ning kultuuri, reisimise ning muude ülioluliste teemade vahel. Väga tore on suhelda inimestega, kellel on hoopis teistsugused vaated ning arusaamad kuid kes siiski suudavad argumenteerida ning oma seisukohti põhjendada.





Peagi hakkas päike loojumise märke edastama ning saime aru, et ega jutu ning õllega kõhtu ei täida, vaid tuleb ka mõelda ungari guljashile. Mõtlemisest oli üksi vähe, arvasime, et targem on see ikka ise järgi proovida. Juba serveerimine oli nii ilus, et pidasin vajalikuks seda jäädvustada ning ka teiega jagada:


Igal juhul on Budapest üks mu vaieldamatu lemmik-sihtkoht, ning kindlasti satun sinna veel kui mitte töö tõttu siis niisama uitama. Ja loomulikult, soovitan seda ka teilegi!




Järgmise päeva pärastlõuna tervitas mind Belfastis. Mul oli plaan minna ekskursioonibussiga sõitma ning veidike rohkem sellest linnast teada saada. Kuid kuna jällegi kaks kolleegi "kutsusid" ennast minuga jalutuskäigule, siis paraku piirdusime vaid kergema tiiruga kesklinnas. Selleks ajaks kui ma kolleegid olin maha raputanud - siin ettevõttes on päevaste sammude tase tugevalt alla 10000 - hakkas juba pimenema ning ma arvasin, et bussisõiduks on veidike hilja. Seega peab mu teadmiste täiendamine ootama järgmist ööpeatust. Siiski sain teha mõnest eriti pitsiliselt ning muidu meeldejäävast hoonest ka pilte.





Ka seekordse õhtusöögi suutsime süüa lausa nelja meeskonnaliikmega koos - tore, tore! Ka see on siin ettevõttes suht üllatav, vahest on see ju tore, vahest suht tüütu, osade inimestega nagu väga ei tahagi koos aega veeta, seda enam siis õhtusööki nautida. Seekord oli kõik tore, juttu jätkus kauemaks ning õhkkond oli sõbralik.
Järgmisel päeval oli sihtkohaks Düsseldorf, seda siis edasi-tagasi. See oli üks väga varajane ning kiire lend, väga paljude reisijatega. Meeskond oli tore, kuigi mul oli pea laiali otsas, kui pidime oma uksi sulgema, ning lennuks ette valmistama, siis tormasin oma ukse asemel hoopis purseri ukse juurde ning tegin vajalikud protseduurid hoopis selle ukse kallal. Kui pöörasin ümber, et kontrollida teist ust (enda oma siis), nägin purseri ehmunud nägu ning sain aru, et midagi on nüüd vähe kehvasti. Kiirelt orienteerusin ümber, ning ütlesin, et ma nüüd teen oma ukse ka, siis on mõlemad korras ;) Purser arvas, et see on hea plaan ning siis puhkesime koos naerma. Eks hommikustel lendudel ikka juhtub erinevaid asju!
Ning siis saabus reede ja 13 kuupäev - ehk siis Reeda ja Co saabumispäev. Kuna ma olin lennus siis kohtumispaigaks sai kokku lepitud metroopeatus hilisel õhtutunnil. Ning nagu ikka kui arvad, et reede õhtul lend Roomast hilineb, siis tegelikult maandub ta hoopis pool tundi varem. Seega oli mul aega ning istusin ja vaatasin inimesi kõigepealt lennujaamas, siis suundusin metroojaama, arvates et ma olen seal jube vara, kuid kui korraks uudistelugemiselt pea tõstsin, siis silmasin metroost väljumas Herat, ning ka teisi kodumaalasi, kellele ma olin vastu tulnud. Kallistasmisrõõmu jätkus tükiks ajaks ning siis suundusime koduteele. Seal anti üle erinevaid kingitusi - mina sain rahvuslike mustritega sokke ning põlvikuid, musta Muhu leiba, sain ka soolaleivaks soovitud peegli, kahepoolse teibi ning ka hõbedase teibi, ning kingitusi jagus ka Reedale - tema sain omale reisiraamatu pealkirjaga "The World" ehk siis reisiteatmik kogu maailma riikidest. Edasi jagasime loosi tahtel voodikohad, tegime kiired tervitusnapsid, lapsed piirdusid siiski õunadega, ning hakkasime magamisega tegelema.
Hommik algas loomulikult hommikusöögiga ja nagu kohane, siis valikuga inglise hommikusöögi parimate paladega - mina piirdusin siiski musta leiva ning juustuga ning väikese valikuga erinevatest valuvaigistitest. Nimelt tuletasid mu munasarjad mulle jällegi meelde, et ka nemad on olemas...Miskil hetkel tundsin, et pean ennast lausa haigeks kuulutama ning isegi oma lennust loobuma. Siiski arvasin, et aega veel on selle kiire asjaga ning, ja erinevaid medikamente ka veel jagub. Ühel hetkel saabus selgem hetk ning siis oli ka aeg sealmaal, et Reet, Külli, Hera ning Kaspar pidid uksest välja astuma. Nimelt oli neil broneeritud istekoht Wembley staadionil - ehk siis ekskursioon sellenimelisel staadionil. Ning mind ootas Beirut. Lennueelseks instruktaazhiks olin juba end niivõrd kogunud ning saanud ka julgust tabladest, et tunnistasin end lennukõlbulikuks ning suundusin uhkelt vastu sellele katsumusele. Lend oli tore, eriti toredad olid reisijad - sain 3 kutset õhtusöögile, nii et ju ma siis ikka midagi tegin õigesti :) Ehk peaksin iga päev väikese valuvaigistite laksu all olema, siis mööduvad lennud lennates ;)
Beirutis, pidi minu ilmateate andmetel olema +18 ning päike, paraku oli umbes +17 kuid täiesti pilvine. Õnneks ei sadanud vihma. Meie meeskonna purseril oli üks viimastest lendudest, ning nagu ikka sellised asjad vajavad tähistamist. Jooke jagus ojadena, et mitte öelda jõgedena ning jutud muutusid õhtu lõppedes aina huvitavamaks. Osadel (seekord mina nende hulka ei kuulunud...juhhuuu!) oli järgmisel päeval suhteliselt raske olla. Õnneks nagu Beirutis ikka, oli järgmine päev vaba ning seega saime tegeleda jõuvarude taastamisega, mille hulka kuulus ka Kanakuudi külastus ning minul rohke telekavaatamine - kodus mul ju telekat ei ole ;)
Tagasilend möödus samuti viperusteta ning mina suundusin joostes koju, et siis linna peale kimada  ning kohtuda Harry Potteri tagaajajatega. Nimelt olid Reet ja Co võtnud ette matka stuudiosse, kus filmiti eelpoolnimetatud võluripoisi saaga filmid. Mina kimasin siis linna peale, et õnnelikud ning uutest faktidest tulvil HP fännid seal kinni püüda ning nendega minna muusikali vaatama. Paraku arvasime peale kiiret arutelu, et muusikal oleks liig mis liig, ning otsustasime hoopis jalutada Covent Gardenis ning proovida ka tuntud briti sööki kala ja friikad. See osutus muidugi suureks hitiks meie seltskonnas - igaühele jagus taldrikult midagi: kellele vaid friikad, kellele taigen milles kala praetud on ning kellele kala sealt seest ;)
Ja edasi viis meie tee läbi M&M poe kodu poole.
Hommik algas mõnusa põõnamisega:


Ning siis uhke inglise hommikusöögiga:


Edasi istusime „tunne oma kodumaad“ bussi peale ning sõitsime läbi erinevate kogukondade: läbisime Pakistani, India, osad araabia riigid ning suhteliselt koduse Poola. Meie lõppsihtkohaks oli Hampton Court ehk siis pesueht Inglismaa, ning täpsemalt selle küljel asuv labürint. Labürint ning Hampton Court’i aed osutus meie seas suureks hitiks, labürint oli nii tore, et isegi lapsed ei saanud enam õigest uksest välja. Keskpunkti leidsid lapsed küll väga kiirelt, suurtel inimestel läks selleks veidike rohkem aega. Ning siis suured kasutasid võimalust ning valisid kergema tee, et väljuda ning lapsed hakkasid otsima väljapääsu kuid lõpuks siiski väljusid samuti kergema tee kaudu.





Siis suundusime hirvejahile, seekord siis mitte kõigile juba tuttavasse Richmondi parki vaid hoopis lähedal asuvasse Bushy Park’i. Ning saak oli ka seal suurepärane.


Lisaks hirvedele kohtasime ka sellist huvitavat puud, mille otsas kasvasid siis jalanõud. Kui kellelgi papud puudu, siis teadke, et Bushy Pargi Kingstoni poolses otsas on see puu ;)


Jõudes Kingstoni tegime väga kiire ostlemise ringi, kiire seetõttu, et kellaaeg oli nii hiline, et enamus poetädisid seisid juba ukse peal luuaga ning ajasid kundesid sealt välja. Miskid kiired ning ootamatud ostud me siiski suutsime sooritada. Ja edasi suundusime lõpuõhtusöögile. Seekord ei hakanud eriti peenutsema, valisime juba tuttava restorani Bill’s. Õhtu meeldejäävaim osa oli kahtlemata veinipudeli etikett, selle ühe sõnaga on ju kõik öeldud mida on vaja ühe joogi puhul teada.


Nagu lõpuõhtud ikka, oli meeleolu veidi väsinud ning kurvameelne. Õhtusöök oli see-eest aga väga maitsev, väikesed vajakajäämised olid küll teeninduse vallas kuid andestame ka need.
Järgmine hommik oli varajane, algas see madratsi kokkupanekuga ning siis tõsteti magavad lapsed tellitud autosse, mis viis reisisellid kodulennu suunas.


Mina aga pakkisin ka kolm-neli asja kokku ning suundusin Parmasse, niisama lulli lööma, ehk siis ühe tänuliku reisijaga kokku saama. Parmat ma küll ootasin ning lootsin leida eest samasugust sharmi ning mõnusat olustikku nagu olin seda kohanud Pisas ja Firenzes, paraku seda ma sealt eest ei leidnud. Parma oli küll tore kuid ei midagi enamat. Tänulik reisija oli toredam kui Parma, eks näis kauaks seda tänulikkust jagub ;)
Parma pildimaterjal on teie ees:












Tagasi Londonisse jõudes olid mul juba uued külalised, seekord siis endine töökaaslane Reet (Reet'ade rohkus on lausa meeliülendav) hotellinduse päevilt. Tema oli Londonisse saabunud koos abikaasa ning sõpradega ning nii me siis rõõmsalt viiekesi aega veetma asusime. Alustasime Kings Cross rongijaamaga, vaatasime üle selle toreda platvormi millelt üks tuntud võluripoiss kimas vastu oma seiklustele. Edas jalutasime mööda kanaliäärt Camdeni suunas, teel uudistasime ujuvmaju ehk siis paate milles elatakse aastaringselt ning põlvkonniti, kontrollisime üle ka Camdeni lüüsi töötamise. Sealt jätkasime tutvumist Camdeni turuga, sõime huvitavaid tänavatoite erinevatest riikidest – mina valisin Etioopia köögi, Reet Hispaania, ning teised jäid truuks Inglaste kala ja friikatele ;)


Edasi tarbisime karastavaid jooke Camdeni vanimas pubis, mis avati juba aastal 1674 ning edasi suundusime kesklinna poole, et üle vaadata nii Covent Garden, Trafalgari väljak, Westminster Abbey, Big Ben, London Eye ning kõik väiksemad vaatamisväärsused mis sinna vahele jäävad. Peale kõike seda jalutamist olime suhteliselt külmunud ning arvasime paremaks suunduda kaubanduskeskusesse, et sooritada ka väike ostlemistuur ning veidike üles soojeneda. Ning õhtu lõppes Jamie Oliveri restoranis, mis seltskonna meestepoolele muljet ei jätnud kuid naised olid oma toiduvalikuga rahul.
Järgmisel päeval kohtusime Richmondis, et siis nautida päikesepaistelist pühapäeva ning jalutada pea-aegu vabas looduses. Ilm oli ilus, rahvast oli igal pool palju, meeleolu oli ülev ning tuju kõigil hea. Lõunaks kimasime ühte kohalikku pubisse – see oli umbes 6 pubi kuhu me lõpuks leidsime omale laua, teised olid kõik nii umbes kahe tunnise ooteajaga. Ning me ei pidanud oma valikus pettuma, sest kui lauda toodi meie poolt tellitud pühapäeva praad, siis olid portsjonid nii suured, et oleks pidanud tellima pigem ühe kogu seltskonna peale mitte aga igaühele ühe ;)
Peale lõunatamist jätsin ülejäänud seltskonna pühapäeva nautima ning suundusin ise tööle. Mind ootas nimelt lennujaama valve. Seekord ei saanud ma pikalt laiselda, 15 minutit peale minu tööaja algust kutsuti mind lendu ning sihtkohaks oli Genf. Seekordne töövahetus oli siis „split duty“ ehk siis väikese puhkeajaga üks vahetus. Töötunde tuli kokku 15 kuid nendest umbes 7 veetsin siiski hotellis. „Split duty“ on siis selline töövahetus, kus tööaeg on küll katkematu kuid töö on vahepeal katkestatud puhkuseks. Segane lugu aga ehk saate aru. Ma siis lendasin õhtul Genfi, saabusin sinna kell 9 õhtul, suundusin hotelli ning hommikul kell 6 lendasin juba tagasi Londoni poole.

Ning muud huvitavat ei olegi juhtunud. Selle pika jutu lõpetuseks lisan siia kaks pilti ühest toredast hõbemehest, kes Covent Gardenis oma igapäevast leiba teenis:



Reede, 6. märts 2015

Kutse

Kallid Reet ja Külli koos (kaas)lastega,

Palun hakake juba tulema, madrats ning tekid/padjad on kohal ning Reet, kui Sa tähelepanelikult vaatad, siis ka lugemisvara on madratsi äärel Sind ootamas!
Kuna madrats osutus suuremaks kui ma oletasin, siis ei hakanud proovivoodit valmis tegema – sest selle tegemine on ilmselgelt kahe inimese tegevus. Nii et tulge kohale ja siis hakkame igast asju tegema ;)



Ja ka teistele meeldetuletuseks – palun tulge mulle külla!

Neljapäev, 5. märts 2015

Köhides ikka edasi

Olen nüüdseks siis juba veidi üle nädala terve olnud ning lennanud. Veidike küll aeg-ajalt annab tunda köha, mis minust ei taha lahkuda aga ma endiselt võitlen sellega, ning ühel päeval ka võidan.
Minu esimene kodust väljaminek toimus neljapäeval ning sihtkoht oli prantsuse keele tund. Tunniks olime kokku leppinud, et teeme jällegi väikese peo kuna ühel klassikaaslasel oli sünnipäev. Pärast selgus, et ka õpetajal oli samuti sünnipäev olnud. Seega oli tähistamist palju. Mina küpsetasin juustuküpsiseid, Amy tegi shokolaadi küpsiseid ning Helen ja John hoolitsesid joogipoolise eest. Loomulikult möödus tund eriti kiirelt ning lahkusime me sealt paljude uute teadmistega.

Minu esimene lend peale tervenemist oli Zürichisse - te hakkate nüüd naerma aga ma ei suuda meenutada kas ma olin seal enne käinud või mitte. Mõni koht oli küll väga tuttav, kui linna peal jalutasime. Seekord oli meil nii tore meeskond, et kimasime linna peale lausa kolmekesi. Seda pole ammu juhtunud, et keegi tahaks või siis kellega tahaks ise välja jalutama minna. Igal juhul veetsime meeskonnaliikmetega pika pärastlõuna. Loomulikult aitas ka ilus päikesepaisteline ilm sellele jalutuskäigule kaasa.














Järgmine päev viis mind Glasgow'sse, kus ma ei olnud varem kohe kindlasti linna peal käinud. Tegin siis pikema jalutuskäigu ning ooin meeldivalt üllatunud kesklinna arhitektuuri osas. Eriti sügava mulje jättis raudteejaam. Paraku oli see hoone nii suur, et pildile ma seda ei suutnud püüda.
Oma jalutuskäigu lõpuks leidsin mõnusa Fish&Chips koha, ning istusin sinna maha. See oli üks väga kohalik koht! Shoti vanaprouad, lokid hallides/valgetes juustes, musid värvitud ning kuhu siis veel laupäeva pealelõunal minna kui mitte kala & friikatega maiustama. Tore oli neid prouasid vaadata, eriti tore oli vaadata ning kuulata nende suhtlust ettekandjatega, sest ilmselgelt teadsid ettekandjad kõiki nende soove ning erinõudeid.
Edasi lendasin miskeid lühemaid edasi-tagasi otsi, kohates nii toredaid reisijaid kui ka väga toredaid ning huumorimeelega meeskonnakaaslasi. Ühe prouaga naersime nii palju, et isegi viimase rea reisijad küsisid, et mis vitamiine me tarbime, et nii palju naerda jaksame.
Kolmapäeva õhtul sain kokku oma sõbranna Carolinega. Temaga kokkusaamine on alati selline tore itsitamise õhtu, mis on täidetud alkoholiga. Nii ka seekord. Ütleme nii, et minu pea oli järgmisel päeval suht hell...
Ja peagi saabus lend Beirutisse. Seekord oli meil kokku sattunud nii tore meeskond, et ei mäletagi, et nii palju naernud oleksin. Teise päeva hommikuks olid kõhulihased ning põsed valusad, kuid pool reisi oli alles ees :) Õnneks jätkus ka teine pool samas rütmis. Midagi erilist me ei teinud, eriti kaugele hotellist ei läinud - kuigi kapten seekord seda isegi lubas. Siiski kolistasime turvalises hotelliümbruses, tuttavas "originaalide" poes, DVD poes ning loomulikult võtsime eine Kanakuudis.


Tagasilend möödus samuti naerdes, maandumiseks sain omale esmaklassilise vaatega koha ehk siis lendurite juures. Ilm oli ilus ning vaated suurepärased ja no loomulikult jätkus nalja ja naeru ka maandumise juurde. Loodetavasti neid kabiini lindistusi ei hakata üle kuulama ;)
Ning peale seda rasket reisi saabusid minu väljateenitud vabad päevad. Eile kohtusin Alaniga, keda polnud väga pikka aega näinud. Alan pidi minema silmaarstile. Ma küll arvasin, et peale uute prillide saamist ta ehk ei tahagi minuga enam aega veeta, et kui ta ükskord nägijaks saab. Aga Alan lubas võtta selle riski ning siiski kutsus mu endaga kaasa. Kuni silmaarstid oma tööd tegid, kolasin mina jõe ääres ning vaatasin päikest. Seda oli meil eile eriti rohkelt! 


Sellel varajasel hommikutunnil oli jõeääres palju koerajalutajaid ning jooksjaid, samuti ajasid oma asju haned ning pardid ja ka teised vee äärde kogunenud linnud. Kes lihtsalt soendasid oma sulgi päikese käes, kes ajas naabrimehega juttu ja kes lihtsalt kirus naabreid. Ilm ja maailm oli kevadet täis ning kõik kes sellest tundest osa said, nautisid seda naeratusega.
Peale silmakontrolli, suundusime hommisöögile ning rääkisime ära kõik vahepeal juhtunud sündmused, muuhulgas arutasime ka Eesti Vabariigi valimisi ning sellist toredat väljendit nagu – aeglane nagu tigu – kuna Alan oli seda miskis ajakirjas kohanud, kui huvitav väljend teises keeles ja kuna see teine keel oli eesti keel siis jättis ta selle väljendi meelde.
Peagi saabus aeg, mil Alan pidi lendu suunduma ning mina koju niisama tore olema.
Ning ka täna on mul vaba päev – olen seda sisustanud jällegi hommikusöögiga Alaniga – seekord minu juures kodus ning lahke perenaine pakkus tatraputru. Siis parandas Alan mu kohvri ära, millel osad rattad keeldusid keerlemast – nüüd peaks need jällegi korras olema ning ma saan rahulikult sellega rullida läbi erinevate lennujaamade.

Ja nüüd küpsetan ma järjekordseks prantsuse keele tunniks peedi/sinihallitusjuustu rulle ning teise käega teen prantsuse keele harjutusi, sest paari tunni pärast pean juba tundi suunduma. Nii, et kaunist neljapäeva jätku Teile kõigile!