Märtsi algul veetsin paar päeva kodus ja tegelesin tavaliste asjadega: kohtusime Itikuga, käisin juuksuris, käisin Julia juures maniküüris, lugesin raamatut, vaatasin telesaateid ja vaikselt pakkisin kohvrit. Loomulikult käisin ka meres.
Lendamas ootas mind ees valve blokk. Meie valvamise süsteem on uue kuue saanud ja nüüd on meil siis 10 päevased valve ehk siis flexi-blokid, ning neil peab omakorda olema vähemalt 100 päeva vahet. Ning ühes 10 päevases blokis peab olema esmalt planeeritud vähemalt 2 vaba päeva, kuid need võivad muutuda. Muidu võib blokis olla siis segu lennujaama ja koduvalvest, ning ka saadaval päevadest – ehk siis sellistest kus eelmisel päeva õhtuks antakse teada, mis järgmisel päeval graafikus on.
Ning märtsi esimesel neljapäeval ma alustasin oma esimest flexi-blokki, ning esimesel päeval oli mul varajane lennujaama valve. Istusin siis kohvikus ja lugesin raamatut, kui helistati ja saadeti mind Madriidi ja samal päeval tagasi. Ning poole selle lennu peal muutus mu edasine graafik: järgmiseks päevaks sisestati sinna 4 päevane Los Angeles, ning sellele järgneb 3 vaba päeva.
Peale Madriidi käisin veidike jalutamas, Londonisse oli saabunud soojalaine ning päikese käes oli pea 17 kraadi!
Lend LAsse möödus suhteliselt kiirelt, meeskond oli enamuses väga tore, oli paar tõrvatilka, eriti üks noor tütarlaps minuga ühes vahekäigus, ning kellega me töötasime vastu ehk siis tema selles vahekäigus eespool ja mina siis liikusin tagumisest otsast tema suunas. Sellisel juhul on meil kirjutamata reegel, et kes iganes ennem valmis saab, see liigub edasi kuni saab kolleegiga kokku. Teise teeninduse ajal, sattus kolleeg, nimetagem teda Lucy, suhtlema minu reisijatega, ning tegi seda üsna ebaviisakalt ning pööritas silmi ja ei tea mida veel…mille peale muidugi reisija kaebas purserile, et mis siin toimub. Kuna tegu oli minu osas olevate reisijatega, siis purser esmalt arvas, et tegu oli minuga kes niimoodi oli käitunud – mille peale ma esmalt ei osanud midagi isegi öelda, kuid siis purser juba ise sai aru, et see ei ole võimalik, et minust jutt käiks! Minuga koos töötanud vanem kolleeg Marisa astus ka kohe minu kaitseks välja ja rääkis purseriga, et see kohe kindlasti ei olnud Ruth, kes oleks silmi pööritanud. Ma ei saa aru, miks on meile tööle sattunud inimesi, kes ei taha seda tööd teha ja kes on reisijatega ebaviisakad! Õnneks ei pea neid inimesi tihti kohtama ja kellelgil ei ole kohustust nendega aega veeta kui oleme sihtkohta jõudnud.
Sihtkohas ehk siis Los Angelesis veetsingi aega ise. Olin omale leidnud rannikuäärse matkaraja kuhu ma nüüd suundusin. Vaatasin kaardilt, et teen raja teisipidi kui see ring muidu peaks olema, ning panin täpikese kohta kus arvasin saavat rajale ja tellisin omale Uberi. Loomulikult ei vaadanud ma kaarti täpsemalt, ning mu sihtkoht oli hoopis keset eramajade rajooni kus ei saanud rannikule ligigi, kuna see oli üsna kõrge pankrannik. Hakkasin siis liikuma seal majade vahel ning leidsin kaardi pealt varsti koha, kus pidin panga pealt alla saama. See allaminek oli muidugi selline, et osa sellest läbisin käpuli aga alla ma sain – matkajuht Reet oleks minu üle uhke olnud Siis jalutasin väga kivisel rannikuäärel, istusin vahepeal ja vaatasin kalamehi, ning miskid snorgeldajad olid ka vees – korraks isegi mõtlesin et lähen ise ujuma aga sel hetkel olin sellises kohas kuhu oli tekkinud miski rahvahulk ja ma ei viitsinud seal hakata riidest lahti võtma. Jalutasin siis mööda om rada edasi ning see lõppes Redondo rannal, kus ma siis veidike päevitasin ja raamatut lugesin. Paraku tuli peagi minu kõrvale miski perekond koos sõpradega, ning pereema seal oli nii häälekas, et ma ei suutnud oma raamatusse ka enam süveneda. Kuulasin seda veidi kuid siis sain aru, et see on liig mis liig, pakkisin omad asjad kokku ja suundusin sööma. Sõin tuunikala salatit – mis oli arvatavasti parim söök mida ma Ameerikas kunagi söönud olen!
Edasi jalutasin veidi veel majade vahel, käisin poes ning siis suundusin Uberiga tagasi hotelli.
Järgmisel hommikul tahtsin minna kaardi pealt leitud linna-park-soosse, mis oli parasjagu jalutusteekonna kaugusel hotellist. Paraku ei vaadanud ma seda väikest kirja seal kaardil, et pühpäeviti on see suletud, sest kes ikka pühapäeval soovib kuskil looduses jalutada. Ning oligi see pargivärav suletud ja sisse ma sinna ei saanud.
Seega suundusin siis lähedal asuvasse Targetisse ja veetsin aega seal. Ning õhtu eel hakkasime tagasi Londoni poole lendama. Tagasilennul üritasin selle ühe kolleegiga mitte suhelda ja ajasin oma asja ja suhtlesin pigem kolleeg Marisaga, kes oli väga tore!
Mina suundusin aga kohe koju. Lennujaamas lendu oodates, kuna olin teises terminalis, siis leidsin sealt toreda veinibaari, ning tegelesin seal väikese veini degusteerimisega.
Koju jõudes tegin joogatunni, ning siis saime kokku Kätlininga, kellega käisime Majakivi matkarajal, mis oli väga ilus. Ilm oli muidugi suurepärane – päike paistis ja oli mõnusalt soe. Metsa all aga oli veel veidi lund ja seega olid vaated huvitavad.
Enne nädala lõppu suundusin aga tagasi Londonisse, sest minu 10 päevasest valvest oli veel paar päeva alles. Olin jällegi lennujaama valves, kus mind saadeti miskile edasi-tagasi lennule, ning järgmisel päeval oli mul veel koduvalve, mis jäi aga vabaks, ehk et suundusin peale lõunat juba lennujaama. Seekord suundusin koju AB otselennuga Gatwicki lennujaamast, ehk siis bussiga Gatwicku ja sealt siis juba naabrite lennufirmaga Tallinna. Selle tee valisin kuna Helsingist Tallinna suunduv lennuk oli rahvast pungil täis ja ma olin ammu tahtnud Balticu varianti proovida. Ja nüüd tundus selleks sobiv hetk olevat. Kõik sujus, buss tuli õigeaegselt, lennujaamas möödus kõik kiirelt, ning lend oli pea-aegu õigeaegne.
Järgmisel nädalal tegelesin ameerika viisaga, mille sain kohe järgmisel päeval juba kätte. Käisime ka Miaga hommikust söömas kuna me mõlemad sattusime juba linna peal olema.
Loomulikult mahtus vabasse nädalasse ka hooldekodu töövahetus, kus sai nalja nagu alati. Ning siis mahtus sellesse nädalasse veel kultuuri ehk siis etendus Mamma jutud – mis oli kohati väga naljakas.
Reedel aga saime kokku Emad-Tütred pundiga, kellega külastasime seekord restorani Vesta, mis oli väga tore aga meie jaoks oli liiga palju süüa. Kuid kõik oli väga maitsev.
Nädala lõpul oli mul veel üks hooldekodu vahetus ning peale seda jõudsin veel Reedaga Lahemaale väikese jalutuskäigu teha. Väga ilus oli ja lund ei olnud ka metsa all enam üldse kuid rohelist sammalt oli palju ja see oli nii ilusat värvi! Ning kobraste tööd oli palju kuid kahjuks kopraid me muidugi ei näinud.
Ning kuna ilmad olid juba ilusad siis tuli mul ka Itaga kokku panna tema hoovis olev batuut – ja seda ma uue nädala algul tegema läksingi. Sellel batuudil on vist küll viimane hooaeg, sest ta on päikesest veidike puretud. Kuid väike Itik hakkas sellel kohe kiirelt hüppama kuni meie kohvi jõime, nii et rõõmu kui palju!
Ning kuu lõppes veel ühe teatriga: Murdja – see oli väga hea etendus, vaatamata kogu kisale-kärale, mis see eelnevalt saanud oli.
Kodus jõudsin veel aknad ära pesta – appi kui ilus nüüd on välja vaadata!
Meil oli ka laenu-koer Kafka, kellega me käisime metsas kui ka minu käisin ujumas ja Kafka vaatas pealt. Ta oli küll täitsa segaduses, et miks peab sinna vette minema :)
Siis käisime veel Irjega oma metsas jalutusringil, käisin kõikide oma iluteenindajate juures: uued kulmud, uued küüned ning ka massažis. Siis oli veel üks hooldekodu vahetus ja peale seda suundusingi Londonisse, kus mind esmalt ootas koolitus, kuidas paremaks saada ning siis edasi trip Washingtoni.
