Reede, 18. märts 2022

Veebruar

Veebruarikuud alustasin kohe varakult koolitundidega, rääkisime seekord suuhügieenist ning loomulikult ka proteeside eest hoolitsemisest. Teisel koolipäeval süvenesime hooldusesse lastehaiguste puhul, ning alustasime ravimiõpetusega. See tundub väga huvitav aga veidi segadusse ajav aine. Ehk saan ikka kuidgi selle eksami tehtud kui see ükskord ukse ees. 

Siis käisin massaažis, et oma seljavalust kuidagi üle ja ümber saada – vaatame kuidas sellega edasi läheb. Jõudsime ka Kadrioru uisuväljakule, see oli väga tore koht!



Ning reedel pidin kokku saama Kätliniga, aga kuna tema kolleeg oli just haigestunud koroonasse, siis me arvasime paremaks oma kokkusaamise edasi lükata, et oodata mismoodi Kätlin sellele kolleegi haigestumisele reageerib.

Nädala lõpetasime koos emad-tütred pundiga kiirvisiidiga Raasikule, kus need kes väga korralikult tööl ei käi, külastasid kohalikku pubi, kus oli Ukraina vareenikute nädal, mida me hoogsalt kohe tarbima hakkasime, ning kui juba õhtu kätte jõudis ja ka tööinimestel oli luba kontorist lahkuda, ja nad meiega ühinesid, siis suundusime Lii ja Marko ning Lola juurde. Lolal oli kõikidest nendest külaliselt väga hea meel, ta kutsus kõiki järjest oma onni ja jooksis ning kilkas rõõmsalt ringi. Ja no emad-tütred pundil jätkus juttu pikalt! Kuid ühel hetkel pidime siiski väljas tõusnud tuisule vastu seisma ning läbi selle kodu poole sõitma. Õnneks suurem tuisk oli juba teedest üle käinud, kuid nende piirid olid veel nähtavad. Koju saime ilma teelt kõrvale kaldumata 

Järgmisel päeval olin hooldekodus tööl – kuna ma polnud seal pikka aega käinud, siis oli väga tore tuttavaid memmi-taate näha, paraku oli paar nende seast ka parematele jahimaadele suundunud – aga hooldekodus on see ju paratamatus. 

Esmaspäeval saingi kokku Kätliniga – tema ei olnud ikka haigeks jäänud. Läksin Kätlini uhkesse kontorisse Ülemistes, sõime lõunat ning Kätlin tutvustas mulle maja, ning siis tegime kiire lauatennise mängu – mina sain muidugi tappa ;) Aga väga tore oli!

Kohtusin ka Anu ja Lauriga, kellel üle pika aja külas käisin. Jutustasime ja kurtsime üksteisele oma tervisehädasid, nagu ikka vanad inimesed ;)

Jõudsin veel paaris massaažis käia ja mulle tundus, et see veidi aitas. 

Ning tegime ka kodus vareenikuid - jummel kui head need ikka on! Tore, et lapsed nendest lugu ei pea.



Ja peagi saabuski päev kui istusin lennukile ning suundusin Londonisse. Seekord tuli sinna ka Elena, kes oli otsustanud siiski tiivad varna visata ning lahkuda meie lennufirmast ning jätkata oma tööelu ettevõttes kuhu ta vahepeal oli juba tööle asunud ehk siis ettevõte mis tegi töötundide ning graafikute koostamise programmi ja millele nüüd pakutakse õpet, tuge ning arendust. Ning Elena tegeleb seal klienditeeninduse agentide tiimiga. Ta hea meelega oleks küll oodanud oma otsusega kuni oma palgata puhkuse lõpuni ehk siis maikuuni kuid paraku kutsus lennufirma teda tagasi tööle ja kuna Elena praegu ei tahtnud veel tulla, siis pidi ta tegema otsuse, et kas ta jääb ühele poole või teisele poole. Paraku jäi võitjaks kontoritöö ja nii ta tiivad varna viskaski. Seega tuli aga Elenal tulla veel üks kord Londonisse, et tagasi tuua oma lennuluba, lennujaama sissepääsukaart, vormiriietus, firma tahvelarvuti, telefon, jms. Ning loomulikult valis Elena selleks äratoomise ajaks selle aja kui ka mina olin Londonis. 



Minul oli küll järgmisel päeval lend Genfi aga see oli edasi-tagasi ning seega olin õhtuks tagasi. Lend oli väga rahvarohke ning kiire, aga reisijad olid väga toredad. Tänu sellele hilisele lennule ning pühapäeval graafikus olevale varajasele valvele, sain ma omale laupäevaks vaba päeva ja seega suundusime Elenaga Londonisse aega veetma. Ilm oli ilus, päike paistis ning taevas oli sinine. Jalutasime erinevates poodides ning siis suundusime Selfridge katuseterrassile sööma. Söök oli seal suurepärane, teenindus samuti, sissesaamine oli veidi huvitav kogemus…aga saime ka sellega hakkama.




Ning pühapäeval oli minul väga varajane lennujaama valve, kus lootsin kõigepealt Alaniga koos hommikust süüa enne kui tema oma lendu läks, ning siis lootsin veel Elenat kohata enne kui ta oma kodulennule suundus, aga paraku ei saanud ma kaua valves istuda vaid mind saadeti lendu. 

Uus nädal algas koduvalvega ning koolitundidega Zoomis. Ja kuna ma pidin ka majutusasutust vahetama, siis kolisin poole koolipäeva pealt oma kohvri kokku ning suundusin lennujaama kohvikusse. Seal istudes kuulasin oma kodumajanduse loengut, kus parasjagu räägiti erinevatest närilistest, kes haigusi edasi viivad kui üle põranda jooksis minu kohvri alla üks väike hiirepoiss  Loodetavasti tal miskeid haigusi kaasas ei olnud.

Peagi lõppes mu loeng ning kell oli juba sealmaal, et sain oma teise hotelli minna. Õhtusöögiks sain kokku Alaniga, kellega jutustasime kõik maailma ning ka oma ettevõtte lennu-uudised ära. Väga tore oli teda üle pika aja näha!

Hommik oli minu jaoks jällegi varajane, koolipäev ning ikka kodune valve. Koolis rääkisime seekord hooldusest psüühiliste haiguste puhul ning teemaks oli ka dementsus ning alzheimeri haigus ning selle varane äratundmine. Ühesõnaga oli väga huvitav loeng! Lendu mind jällegi ei kutsutud 

Õhtul kohtusin uuesti Alaniga, kellel oli olnud samuti koolitus, mis tegelikult oli üsna huvitav – et kuidas võimalikest halbadest valikutest teha vähem halbu otsuseid, ehk et kui lennus juhtub palju segavaid faktoreid koos, et mille põhjal siis teha valikuid ja milline on tõenäosus, et mis hetkel millised inimesed teevad milliseid otsuseid ja millega nad neid hiljem põhjendavad. Eks see on selline keeruline ning pikk teema kuid lennunduses vähemalt teoorias vajalik läbi rääkida.

Minu graafikus järgnes nüüd veel paar vaba päeva – sain kokku Johniga, kes küll algul ei vastanud mitmel päeval sõnumitele ja ma olin juba veidi murelik, et kus ta on ja mis teoksil, Kuid siis ilmus jälle välja nagu polekski vahepeal miskit vaikust olnud – kohtusime Hyde Pargi tennisekohvikus ja jalutasime läbi pargi ning siis suundusime Kensingtoni, kuna Johnil oli seal prantsuse keele tund – jummel kui palju rahvast muuseumide ümbruses oli! Aga oli ka koolivaheaeg. Sõime ühes vanas tuttavas söögikohas ja arutasime terve maailma asjad jälle läbi, ning John läks tundi ja mina metroosse, et tagasi hotelli minna. 

Järgmisel hommikul Houston – kuna mul oli viimane valik tööpositsiooni valikul, siis sattusin äriklassi kööki – see on nüüd see töökoht mida ma kõige enam kartsin! Aga kuidagi sain ikka hakkama. See eeldab, siis et tuleb ette valmistada kõik kandikud, klaasid, joogid, snäkid, ja mis peamine, see inimene peab teadma kus mis asi asub köögis, et kui midagi vaja siis tema peab teadma kus see asub. Aga ma jäin kuidagi elama ja kuigi olin aeglane, siis sain enamus asjadega ikka hakkama. 

Houstonisse jõudes, tegin väikese jalutuskäigu, suundusin Targetisse, kus soetasin oma seljale valuvaigistavaid plaastreid ja muud vajalikku nipet-näpet. 




Hommikul ootasin jällegi mil veidikene valgeks läheb õues, et siis suunduda hommikusöögile. Leidsin ühe toreda pannkoogu koha, mis alguses oli suhteliselt inimtühi, kuid kui ma sealt lahkusin oli juba järjekord ukse taga. 

Tagasilennul olid lennukis kõik kohad täidetud. Üks meie reisijatest, meie enda ettevõtte kapteni tütar, oli hakanud üleöö lendamist kartma ja oli teatanud oma perele, et tema lennukile ei tule, et ta läheb tagasi koju laevaga või ükskõik millise teise transpordivahendiga. Kuidagi sai ikka kaptenist isa oma tütre lennukisse ja palus siis meid, et me nad kuidagi kokku istuma saaksime aidata, sest paraku olid nad eraldatud. Selle väikese asjaga me saime hakkama ja ma veidi suhtlesin selle piltilusa tüdrukuga, kes lendamist kartis. Ta malbelt naeratas ja tundus, et asi ei olegi nii hull. Enne kui talle kandiku viisime, oli ta juba magama jäänud ja õnneks magas ta kuni maandumiseni Londonis. Seega mida iganes kaptenist isa oli talle kokku rääkinud, lootus on, et ehk see tütarlaps tuleb ikka veelkord lennuki pardale.



Õnneks sain mina Londonist kohe ühe jutiga koju, eriti midagi ma sellest kodulennust ei mäleta, sest enamuse ajast ma magasin 

Uut nädalat alustasime varakult – Kris ja Mulka kooli ning siis läksime meie ema Estri ja Miaga hommikust sööma Lyoni kohvikusse. 



Mia nimelt kooli ei läinud kuna peale lõunat suundus tema hoopis lennukile, et minna Hispaaniasse treeninglaagrisse. Seega saimegi temaga veel hommikust süüa ja siis veel viimased asjad kohvrisse pakkida ning peagi oligi aeg suunduda lennujaama, ning viimased lehvitused ja läinud ta oligi.

Teisipäeval käisin Itiku ja Siimu juures – tegime väga väikese jalutuskäigu ning siis jutustasime kõik lennundusuudised erinevatest lennufirmadest ning arutasime lemmiklennukeid ja mitte nii lemmikuid.

Peale lõunat külastasin füsioterapeuti, kes mu selja ära teipis ja suunas mind homöopaadi juurde ja oli endiselt optimistlik – mina enam ammu nii optimistlik ei ole oma selja suhtes.

Kolmapäeval olin üksi kodus, kus tegelesin põhiliselt oma koolitöödega, et neid veidi eest ära saada ning leida aega hoopis tavaliste raamatute lugemisele mitte vaid uurida insuldi ja parkinsoni hoolduse eripärasid.

Õhtul käisin Irjega restoranis Ülo, mis oli väga tore ja oma toredate kirjakestega salvakatel oli teenindus endiselt tasemel.




Ning siis vaatasime Linnateatris etendust Jäneseurg - see oli küll raske aga väga hea etendus.

Vabariigi aastapäeval olin aga hooldekodus tööl – õhkkond oli suhteliselt ärev ning seda loomulikult uudistega Ukrainast. Paljud elanikud olid väga murelikud, et nemad küll ei uskunud, et nad peavad oma elus veelkord sõda nägema aga näed, nüüd see tuli. Vaatasime koos ka meie presidendi kõnet ja ka pidulikku kontserti ja vaatamata kõigele magasid kõik elanikud rahulikult.

Ning nädalavahetuseks saabus meile külla Anneli ja Lexi. Visiit algas Nok Nok restorani külastusega, ehk et sinna Lexit kaasa ei võetud ;) Peale õhtusööki läksime kinno, Lagritsapizza oli filmi nimi – millele me hea meelega originaalstsenaariumi eest Oscari andsime. Ning filmi arutelu toimus juba Reeda juures ning kulges kuni hommikutundideni. Hommikul suundusime aga juba koos Lexiga rappa. Seekord oli meie sihtkoht Kodru raba. Ilm oli suurepärane, sinimustvalgete fotode ilm. 








Lexi oli muidugi õnnelik, et sai joosta ja uudistada kõike mis tema ümber oli. Raba ise oli muidugi märg ning meie jalad said suhteliselt ruttu läbimärjaks. Aga nii ilus oli! Käisime üle terve raba, leidsime pingikese kus tegime supi ning siis jalutasime tagasi – Lexi samm oli nüüd juba vaiksemaks jäänud aga jalutas siiski vapralt lõpuni.

Edasi suundusid Reet ja Anneli Kosmikute kontserdile ja mina koju magama kuna mind ootasid ka pühapäeval hooldekodu elanikud.

Päev seal möödus täitsa toredasti, nii nagu see hooldekodus ikka minna saab.

Esmaspäeval käisin kinos, koos ema Estri ja Irjega - vaatamas filmi Soo – selle võite rahulikult vaatamata jätta. Ainuke pluss oli, et loodusvaated olid väga ilusad. Ning niimoodi saigi otsa veebruarikuu. Siia lõppu sobib selline tore liiklusmärk, mis on Tallinna linnas täitsa olemas:




Kolmapäev, 2. märts 2022

Yucatan, Mehhiko

Peale tuulist neljapäeva õhtut, alustasin reede varahommikul teekonda puhkuse poole, ehk siis Mehhikosse. Reedaga kohtusime juba Tallinna Lennujaamas ja suundusime Helsingisse, sealt edasi Stockholmi ning siis juba minu lennufirma lennuga Londonisse – seda juba koos klaasikese šampanja ning täispika voodiga. Ega me Stockholmi lennul muidugi pikalt magada ei jõudnud, sest London saabus nii ruttu ;) Seal suundusime bussi peale, et siis sõita Gatwicki lennujaama juurde, kus me ööbisime, ning saime ka kokku Anneliga, kes tuli Helsingist otse sinna. Tegime veel viimaseid reisiplaane ning vaatasime kohalikke uudiseid, ning nii see õhtu meil hommikuks saigi. Suundusime lennujaama, saime omale istekohad lennuki eesotsas ning suundusime väikesele hommikusöögile. Peagi olimegi juba lennukis ja hakkasime jällegi šampanjat tarbima – lennutunde oli meil kokku veidi üle 10, nii et aega jagus nii magamiseks, kui ka filmi vaatamiseks, söömisest-joomisest rääkimata. 

Kohale jõudes pidime veidi Cancuni ümber tiirutama kuna sinna olid kohale kogunenud paksud vihmapilved. Ning lennujaama saabunute saali sisenedes ootas meid ees juba paar tuhat inimest, kellega me koos rõõmsalt veidi üle tunni aja järjekorratasime ning siis saimegi juba maale sisenetud. Edasi läks juba oluliselt kergemini – autorent, paberite täitmine ning siis asusime juba Tulumi ja oma hotelli poole teele. Suhteliselt ruttu tutvusime Tope’dega ehk siis « lamavate politseinikega » mida oli tee peal kohe uhkelt ja need olid suhteliselt kõrged ning tihedad. Õnneks saime need takistusribad läbitud ning pimeduse saabudes jõudsime oma hotelli, kus meile eraldati kaks tuba kuna kolmeses toas oli miski väike avarii. Meile sobisid selleks hetkeks juba ükskõik millised toad, peaasi, et oleks voodi  Ja nii me magama läksimegi.

Hommik algas varakult – läksime hotelli katusele uudistama kas näeme kuskilt veidi päikest ka. Aga paraku teda ei paistnud. Sõime hommikust ning tegime päevaplaane, ning peagi tuli ka päike. 



Rentisime omale jalgrattad ja suundusime randa- leidsime ühe toreda rannaklubi ja panime oma laagri püsti. 

Päevitasime, ujusime, sõime ja jõime ning puhkasime ikka mõnuga 




Peale lõunat istusime uuesti rataste sadulasse ning kimasime katkisi kive uurima. Teepeal läbisime ka ühe uhke liiklusummiku, nimelt oli ju pühapäev ja seega olid ka kõik kohalikud tulnud randa ning rannaribal toimus ka palju üritusi kuhu oli rahvast kokku kogunenud. Ummik oli nii tihe, et isegi rattaga oli veidi keeruline sealt läbi pugeda. 

Katkiste kivide juures õnneks väga suurt tungi ei olnud, saime omale piletid ja uudistasime ühte suuremat sisalikku, kes valvas, et ikka kõik külastajad piletid omale soetaks. Ning siis asusime uurima kive. Selgus, et kivide vahel oli sisalik-valvureid rohkem kui külastajaid. Kivid olid ilusad ja suhteliselt katkised kuid nende peamine võlu oli asukoht, ehk siis otse mereääres. Erinevate fotode pealt tuvastasime, et kunagi sai seal ka rannas viibida ning samal ajal kive vaadelda eemalt, kuid nüüd oli randa minek ära piiratud. Aga vaated olid ikka ilusad.



Kivid uudistatud, kimasime tagasi oma hotelli ja siis avastasime, et kell on ikka veel nii vähe, et suundume veel väikesele linnaringile ratastega. Võtsime omale sihtmärgiks ühe kiriku, kuid kui me kaardi järgi sellele kohale jõudsime kus kirik pidi olema, siis oli seal vaid suur väljak ja selle nurgas üks väike rist. Vaatasime selle siis üle, nii eest kui tagant ja suundusime hoopis õllekasse, et kohalikku mööduvat elu uudistada. Ning see ülesanne möödus meil oluliselt edukamalt kui kiriku leidmine.

Õhtu lõpetasime kohalikus ülipopulaarses söögikohas, kus siis oli järjekord ukse taga kogu aeg. Kõik söögid valmisid külastajate silme all avatud köögis, mis oli tänava ääres, serveerimine oli väga lihtne – plastmass taldrikutel, ning menüü oli meie jaoks nii keeruline, et pidime kahel korral endale süüa tellima, et veidigi paras ports omale kätte saada  Aga elamust oli rohkem kui rubla eest!

Siis kolasime veel läbi mõne kõrtsi kus oli elav muusika – lõpuks läks see väga kakofooniaks kätte kuna ühel tänaval asus mitu sellist kõrtsi, erinevad esitatud muusikapalad aga segunesid ning lisaks jalutasid veel mööda tänavat tänavamuusikud, kes oma oskusi tahtsid esitada ning liikusid nii mööda tänavat edasi ja peatusid erinevate restoranide ja kõrtside ees. Seega võis korraga kuulda umbes 4 erinevat muusikapala  Seega suundusime hotelli ja asusime hoopis magama.

Hommik oli meil jällegi suhteliselt varajane, sõime hommikust ning pakkisime kohvrid kokku ja suundusime Bacalari, kus meid pidi vastu võtma 7 värvilised laguunid. Kuna ilm oli veidi pilves ning seega suhteliselt hallikas-sinine, siis ei näinud me peale kahe värvi suurt midagi. Aga Bacalaris oli tore söögikoht La Piña, mida soovitan ka kõigile teistele selle linnakese külastajatele. 

Seal vedelesime ka avalikus rannas, kuhu saabudes olime ainsad võõramaalased, ning saime rahulikult vaadelda kohalikke peresid oma vaba aega veetes. Väga tore oli! Meie Reedaga tegime ka pikemaid ujumisringe ja võitlesime seal laguunis lainetega, et Anneli saaks fotojäädvustusi teha.



Edasi oli meil veel mõni tund autosõitu, et jõuda linnakesse Xpujil – ärge küsige kuidas seda hääldada, me ei suutnudki seda välja uurida  Meie järgmine peatuspaik oli igal juhul selle linnakese külje all, majutusasutus Casa Ka’an. See oli kogum väikeseid majakesi, mis asusid jungli serval. Väga tore koht oli! Ning mis peamine, sealses restoranis olid korralikud veini klaasid ja pakuti ka veini! Sinnani oli menüüs vaid õlu ja muud joogid olnud, nüüd asusime veini tarbima. See küll ei olnud veel kohalik toodang aga tore oli ikkagi. Poole joomingu peal saime aru, et kuna me olime sõitnud ühest osariigist teise, siis oli meil ka vahepeal kellaaeg vahetunud. Miks küll selle kohta ei võiks ka maanteel väike sildike olla – kui lennukiga lendad ühest ajavööndist teise, siis küll pardapersonal annab teada, et kell on vahepeal muutunud. Miks siis ei võiks ka maantee äärel olla väike hoiatus, et nüüd sisened uude ajavööndisse. Igal juhul saime meie sellel ajavahetusel sabast kinni ja nagu maast leidsime omale tund aega veinijoomise aega juurde 

Järgmine hommik algas meil suhteliselt varakult – kõigepealt hommikusöök ning siis suundusime Calakmuli uudistama suhtelsielt värskelt avastatud ning veelgi värskemalt välja kaevatud katkisi kive uudistama. Need püramiidid leiti siis juhuslikult ühe botaaniku poolt, kes tegelikult uuris seal vihmametsas hoopis taimi ja juhuslikult sattus erinevate hoonete peale. Läks veel pea 70 aastat enne kui neid hooneid korralikult hakati välja kaevama. Kogu alal on umbes 1000 ehitist aga kunagi arvatakse seal olevat olnud üle 6000 ehitise ja seal olevat elanud pea 50 000 inimest. Ala eripära on, et selle ümber on palju kanaleid ja reservuaare ning muidu ehitisi, et koguda ning hoida vett, et siis üle elada kuiv periood. Momendil on antud mälestise erinevus teistest arheoloogilistest paikadest see, et Calakmulis on veel võimalik enamustele püramiididele tippu ronida ja sealt vaateid uudistada. Rahvast ehk siis külastajaid on seal vähe, kuna viimased 20 kilomeetrit on tee sinna väga kitsas ja käänuline, seega ei saa sinna suurte bussidega ligi, ka eelnevad 20 kilomeetrit onsuhteliselt kehvem tee – mis on ju ainult tore, sest nii suunduvad sinna vaid need kes selle pika ja vaevalise teekonna päriselt soovivad ette võtta. 

Meie muidugi ronisime kõikide püramiidide otsa, kuhu saime – ühele ehitisele ei saanud juba paregu enam ligi – ei teagi miks. Kuid vaated olid ilma selletagi toredad, ning seda vaatamist jagus küllalt. Kohtasime ka möiraahve, kes meile nii oma möirgamist esitasid kui ka lihtsalt laisalt puu okstel pikutasid. Ilmselt nad siis ei möiranud  Ning sõidutee ääres kohtasime ka metsikuid kalkuneid – need olid küll pigem sellised kalkun-faasan-paabulinnu segud aga ilusad ja värvilised olid nad küll.







Päikeseloojangul tahtsime minna veel vaatama nahkhiiri, kes ühe suure koopa juurde kokku kogunevad, kuid miskid kohalikud “ärimehed” olid võtnud heaks korjata selle 10 minutilise jalutuskäigu eest raha, väites et seal on nii ohtlik, et tuleb kohalik giid kaasa võtta. Giid paraku ei rääkinud ühtegi meile mõsistetavat keelt, ning peagi saime aru, et see nahkhiirte vaatamise hetk oli juba möödas ja me lõime käega sellele üritusele.

Järgmist hommikut alustasime eriti varakult, kuna olime otsustanud minna jungliretkele koos linnuvaatlusega. Kohtasimegi üsna mitmeid erinevaid linde ning ka minu lemmikuid tuukaneid – aga ega pildi peale nendest ei suutnud me kedagi püüda, kuid meie enda mälupildid on ka ju midagi väärt. Jungliretkel ei kohanud me muidugi ühtegi looma: ei have ega tapiire, rääkimata jaguarist ega muudest kohalikest elanikest. Kuid jungel oli aus.





Retke lõpul viidi meid ka väikese soolapikese juurde kus kohtasime väikest krokodilli poega või siis tütart – nii et päris ilma loomata me sellelt retkelt ei lahkunud. 

Edasi viis meie päev meid mööda üliaugulist teed ilusa nimega külakesse Santa Elenasse. Kuid seda augulist teed oli meil oma 3 tunni jagu – ja augud olid seal ikka ausad. Kohe nagu Anneli hoo üles võttis, nii neid auke meile vastu tuli. Pole vist vaja lisada, et ega me väga palju autosid sellel teel ei kohanud. Vahetult enne õhtupimedust saime ikka kohale. Meie öömaja oli väga tore: väikesed rookatustega ümmargused majakesed. Kolisime sisse, käisime söömas ning siis suundusime basseini ujuma – see tähendab, et mina ujusin ja Reet ning Anneli vaatasid pealt. 

Hommikul üritasime veidike bassu ääres päevitada aga basseini äärde sel hetkel päike ei ulatunud ning kuna meil olid suured plaanid päevaks, siis pakkisime asjad kokku ja suundusime hoopis järgmisi katkisi kive uudistama. Seekord olid need Uxmal linnakeses ning nende eripäraks olid erinevad reljeefid ning pikad jutustused nendel reljeefidel. Sissepääsu piletihind oli küll muude hindadega võrreldes kolossaalne kuid need kujukesed ning muud nikerdused olid seda väärt. Ning siin olid kohal ka valvur-sisalikud, keda oli siin ikka igas mõõdus.







Järgmine sihtkoht oli meil kaardilt leitud Muna küla, mille sildi all me ju lausa pidime peatuma ja pilti tegema. 


Uudistasime ka selle küla peaväljakut ning leidsime sealt isegi rahavahetuspunkti! 




Külast välja sõites tegime peatuse ka kohaliku surnuaaia juures, kus lahke surnuaia vaht meil ekohe hakkas ekskursiooni tegema – see oli ehedamaid kohtumisi sellel reisil. See onu oli nii vahetu ja tore, et me oleksime ta hea meelega omale koju kaasa võtnud 



Edasi suundusime Celestuni linna poole. Vahepeal pidas meid kinni politsei, kes ilmselgelt tahtis lihtsalt raha saada, aga nad ei teadnud, et neil on vastas 3 eite, kes on üles kasvanud rasketes nõukogude liidu tingimustes ja kes niisama ei loovuta oma raha kellelegi. Seega lõi onu lõpuks lihtsalt kulpi ja soovis meile head teed, vist, kui me temast õigesti aru saime.

Meie kimasime edasi ning peagi olimegi Celestunis ning söögikohas mida oli meile soovitatud. See asus otse rannal ning loomulikult sõime seal siis mereande, ja pidasime Anneli sünnipäeva! Selle piduliku sündmuse puhul sõime isegi kooki – st. et mina ja Reet sõime kaks ampsu ja vaene juubilar oli sunnitud tohutu suure tüki šokolaadikooki üksinda ära sööma. Leidsime sealt restost ka kohaliku valge veini, mis oli lausa suurepärane ja mille me hiljem ka koju kaasa soetasime – ma ei ole seda veel kodus avanud, loodetavasti maitseb see meie kodustes tingimustes ikka sama hästi nagu ta meile maitses oma kodumaal 

Hommik oli meil jälle varajane kuna seekord läksime uudistama flamingosid, kes siinkandis olid oranži värvi.

Hommikul leidsime ühe toreda kohaliku koha kus me kiire hommikusöögi võtsime – kahe hambaga onu oli ülilahke, kes meid teenindas ja kellega meil oli täiesti selge arusaam, kes millist võikut soovib 



Ning siis suundusime oma kanuumatkale – me ikka lootsime, et saame ise ka kanuutada aga selleks oli turistidele ette nähtud ikka giid ja tema oli see kes mõlaga vehkis ja meie pidime lihtsalt paigal istuma ja ümbrust uudistama. Linde oli muidugi uhkelt, keda seal sookeskkonnas vaadelda. 

Ning kanalites kulgemine seal mangroovimetsas oli väga mõnus.



Flamingod olid aga nii kaugel meie vaateulatusest ning neid oli seal oma tavapärases kogunemiskohas suhteliselt vähe. 

Peale randumist, saime veel väikese laudtee matka teha – nii tore oli mõnes teises keskkonnas ka laudteed näha, mitte ainult laias laiuvas rabas 



See laudtee lõppes ilusa laguuni juures ning seal olid kohal nii flamingod kui ka pelikanid. Neid me nüüd seal ilusas vaikuses vaatlesime. Väga oranžid olid need flamingod küll!



Linna tagasi jõudes, leidsime ühe toreda hommikusöögikoha, kus nüüd sellise suure söögi tegime, ning siis üritasime veel veidi päevitada – paraku oli päike otsustanud pilve taha minna ning väga ennast sealt ei ilmutanud. Veidi pikutasime, ning siis otsustasime väikese jalutuskäigu piki randa teha ning uurida rannal vedelevaid teokrape, mida oli seal kilode viisi. Loomulikult sattusime selle jalutamisega hoogu ja peagi olime teises Celestuni otsas, ning selleks ajaks oli ka päike välja tulnud, ehk et me pidime nüüd ruttu tagasi randa kimama. Selleks valisime nüüd aga piki rannariba kulgeva majadevahelise teekonna. Väga tore oli uudistada kohalike sisehoove ning tervitada onusid, kes omi tähtsaid asju ajasid hoovides istudes 

Tagasi randa jõudes, istusime oma eelmise õhtu mereandide resto juurde rannaribale ja hakkasime päevitama koos värskelt leitud valge veiniga ning loomulikult guacamolega. Mina käisin ka ujumas, sest see oli meie viimane mereäärne puhkehetk.



Ning enne päikeseloojangut, asusime teele ning sõitsime Merida nimelisse linna, mis on antud regiooni kultuurikeskus. Linn oli väga ilus ja segu kohalikust ja uhkest koloniaalajastu arhitektuurist koos oma kaunite sammaste ning värviliste majadega.

Esimsel õhtul lonkisime niisama mööda suvalisi tänavaid ja vaatasime üle peamised väljakud. Õhtupimeduse saabudes pandi osad tänavad autoliikluseks kinni ning asetati sinna hoopis baaridest-restoranidest lauad ning inimesed hakkasid seal sööma-jooma.

Hommikut alustasime meie hotellis ilusate vaadetega hommikusöögiga, siis tegime väikese kultuurituuri ja külastasime kunstigaleriid ning Merida kaunimat hoonet. 






Siis väike šoping, ning kuna päike hakkas pilve tagant piiluma, siis suundusime oma hotelli katusele veidi oma päevitust lihvima.



Õhtuks olid meil suured plaanid, kuna toimus suur kontsert seoses Merida festivali lõppemisega – festival oli küll juba eelmisel nädala läbi saanud kuid eks need väikesed sabad olid veel jäänud ka sellele nädalalõpule. Ning nii me oma sammud sedasimegi peopaika – rahvast veidike juba oli ning peagi hakkasid lapsed oma tantsuoskusi näitama. 

Peale neid oli paar laulunumbrit ning siis tuli päris rahvatantsuansambel, kes olid väga toredad! Paraku hakkas samal ajal muusika mängima ka tantsuplatsi kõrval asuvas baaris, ehk et jällegi toimus selline huvitav kakofoonia, ehk ei saanud kuulata ei ühte ega teist 

Jalutasime siis tagasi oma hotelli juurde ja uudistasime sealt veel elu – kirikus toimus miski peen laulatus – tore oli vaadata, et pruut juba ammu ootas kiriku ukse taga, et siseneda, külalised aga muudkui tulid ja tulid ja hilinesid. Lõpuks lubati ka pruudil kirikusse siseneda, kuid külalisi tuli ikka veel juurde. Sisenesid ka turistid, oma kaunite ostukottidega, kuid tulid sealt ka peagi tagurpidi välja. Meie istusime toredas joogikohas rõdul kus meil oli otsevaade kirkikuuksest sisse. 

Ning siis kuulutasime oma piduõhtu lõppenuks ja suundusime magama.

Hommikul otsisime pikalt jalutades mõnda avatud söögikohta – soovitatud kohad olid paraku suletud kuid kuna need asusid suhteliselt kaugel, siis samme kogunes meil palju. Lõpuks leidsime ühe väga toreda söögikoha, ning see asus üsna hotelli läheduses 



Ning peale seda kolisime hotellist autosse ja asusime lennujaama poole kimama, kuhu meil oli umbes 4 tundi autosõitu. 

Lennuk oli rahvast pungil täis, ehk et me äriklassi istekohti ei saanud, kuid saime kohal premium klassis – stjuuard meie vahekäigus oli selline vana-kooli mees, teadis kohe kes me oleme ja see vein voolas meie suunas pideva ojana 

Londonis maandudes ootas meid ees ilus päikesepaisteline ilm, minu passil oli miski viga küljes ning seda mindi lausa kuskile taharuumi kontrollima – õnneks lubati mind ikka maale kuigi see ootamine tundus üsna pikk seal piiril.

Ja kuna meie järgmine lennuk väljus alles õhtul, siis suundusime Uxbridge, et Primani ostukeskuses väike tiir teha.

Helsingi lennule saime õhtul peale ilma probleemideta, kuid Tallinna lennu väravas oli väike närvikõdi – ja seda mitte kohtade puudumise tõttu vaid hoopis ülekaalu põhjusel. Me küll ütlesime, et me oleme paar kilo kergemaks jäänud, ning siis saimegi omale kohad 

Mehhiko oli tore, katkisi kive jagus, mida uurida, kohalikud olid lahked ja rõõmsameelsed, ilm mõnus, söögid head ning avokaadod eriti maitsvad – nii et soovitan reisishtkohaks valida Mehhiko