Veebruarikuud alustasin kohe varakult koolitundidega, rääkisime seekord suuhügieenist ning loomulikult ka proteeside eest hoolitsemisest. Teisel koolipäeval süvenesime hooldusesse lastehaiguste puhul, ning alustasime ravimiõpetusega. See tundub väga huvitav aga veidi segadusse ajav aine. Ehk saan ikka kuidgi selle eksami tehtud kui see ükskord ukse ees.
Siis käisin massaažis, et oma seljavalust kuidagi üle ja ümber saada – vaatame kuidas sellega edasi läheb. Jõudsime ka Kadrioru uisuväljakule, see oli väga tore koht!
Ning reedel pidin kokku saama Kätliniga, aga kuna tema kolleeg oli just haigestunud koroonasse, siis me arvasime paremaks oma kokkusaamise edasi lükata, et oodata mismoodi Kätlin sellele kolleegi haigestumisele reageerib.
Nädala lõpetasime koos emad-tütred pundiga kiirvisiidiga Raasikule, kus need kes väga korralikult tööl ei käi, külastasid kohalikku pubi, kus oli Ukraina vareenikute nädal, mida me hoogsalt kohe tarbima hakkasime, ning kui juba õhtu kätte jõudis ja ka tööinimestel oli luba kontorist lahkuda, ja nad meiega ühinesid, siis suundusime Lii ja Marko ning Lola juurde. Lolal oli kõikidest nendest külaliselt väga hea meel, ta kutsus kõiki järjest oma onni ja jooksis ning kilkas rõõmsalt ringi. Ja no emad-tütred pundil jätkus juttu pikalt! Kuid ühel hetkel pidime siiski väljas tõusnud tuisule vastu seisma ning läbi selle kodu poole sõitma. Õnneks suurem tuisk oli juba teedest üle käinud, kuid nende piirid olid veel nähtavad. Koju saime ilma teelt kõrvale kaldumata
Järgmisel päeval olin hooldekodus tööl – kuna ma polnud seal pikka aega käinud, siis oli väga tore tuttavaid memmi-taate näha, paraku oli paar nende seast ka parematele jahimaadele suundunud – aga hooldekodus on see ju paratamatus.
Esmaspäeval saingi kokku Kätliniga – tema ei olnud ikka haigeks jäänud. Läksin Kätlini uhkesse kontorisse Ülemistes, sõime lõunat ning Kätlin tutvustas mulle maja, ning siis tegime kiire lauatennise mängu – mina sain muidugi tappa ;) Aga väga tore oli!
Kohtusin ka Anu ja Lauriga, kellel üle pika aja külas käisin. Jutustasime ja kurtsime üksteisele oma tervisehädasid, nagu ikka vanad inimesed ;)
Jõudsin veel paaris massaažis käia ja mulle tundus, et see veidi aitas.
Ning tegime ka kodus vareenikuid - jummel kui head need ikka on! Tore, et lapsed nendest lugu ei pea.
Ja peagi saabuski päev kui istusin lennukile ning suundusin Londonisse. Seekord tuli sinna ka Elena, kes oli otsustanud siiski tiivad varna visata ning lahkuda meie lennufirmast ning jätkata oma tööelu ettevõttes kuhu ta vahepeal oli juba tööle asunud ehk siis ettevõte mis tegi töötundide ning graafikute koostamise programmi ja millele nüüd pakutakse õpet, tuge ning arendust. Ning Elena tegeleb seal klienditeeninduse agentide tiimiga. Ta hea meelega oleks küll oodanud oma otsusega kuni oma palgata puhkuse lõpuni ehk siis maikuuni kuid paraku kutsus lennufirma teda tagasi tööle ja kuna Elena praegu ei tahtnud veel tulla, siis pidi ta tegema otsuse, et kas ta jääb ühele poole või teisele poole. Paraku jäi võitjaks kontoritöö ja nii ta tiivad varna viskaski. Seega tuli aga Elenal tulla veel üks kord Londonisse, et tagasi tuua oma lennuluba, lennujaama sissepääsukaart, vormiriietus, firma tahvelarvuti, telefon, jms. Ning loomulikult valis Elena selleks äratoomise ajaks selle aja kui ka mina olin Londonis.
Minul oli küll järgmisel päeval lend Genfi aga see oli edasi-tagasi ning seega olin õhtuks tagasi. Lend oli väga rahvarohke ning kiire, aga reisijad olid väga toredad. Tänu sellele hilisele lennule ning pühapäeval graafikus olevale varajasele valvele, sain ma omale laupäevaks vaba päeva ja seega suundusime Elenaga Londonisse aega veetma. Ilm oli ilus, päike paistis ning taevas oli sinine. Jalutasime erinevates poodides ning siis suundusime Selfridge katuseterrassile sööma. Söök oli seal suurepärane, teenindus samuti, sissesaamine oli veidi huvitav kogemus…aga saime ka sellega hakkama.
Ning pühapäeval oli minul väga varajane lennujaama valve, kus lootsin kõigepealt Alaniga koos hommikust süüa enne kui tema oma lendu läks, ning siis lootsin veel Elenat kohata enne kui ta oma kodulennule suundus, aga paraku ei saanud ma kaua valves istuda vaid mind saadeti lendu.
Uus nädal algas koduvalvega ning koolitundidega Zoomis. Ja kuna ma pidin ka majutusasutust vahetama, siis kolisin poole koolipäeva pealt oma kohvri kokku ning suundusin lennujaama kohvikusse. Seal istudes kuulasin oma kodumajanduse loengut, kus parasjagu räägiti erinevatest närilistest, kes haigusi edasi viivad kui üle põranda jooksis minu kohvri alla üks väike hiirepoiss Loodetavasti tal miskeid haigusi kaasas ei olnud.
Peagi lõppes mu loeng ning kell oli juba sealmaal, et sain oma teise hotelli minna. Õhtusöögiks sain kokku Alaniga, kellega jutustasime kõik maailma ning ka oma ettevõtte lennu-uudised ära. Väga tore oli teda üle pika aja näha!
Hommik oli minu jaoks jällegi varajane, koolipäev ning ikka kodune valve. Koolis rääkisime seekord hooldusest psüühiliste haiguste puhul ning teemaks oli ka dementsus ning alzheimeri haigus ning selle varane äratundmine. Ühesõnaga oli väga huvitav loeng! Lendu mind jällegi ei kutsutud
Õhtul kohtusin uuesti Alaniga, kellel oli olnud samuti koolitus, mis tegelikult oli üsna huvitav – et kuidas võimalikest halbadest valikutest teha vähem halbu otsuseid, ehk et kui lennus juhtub palju segavaid faktoreid koos, et mille põhjal siis teha valikuid ja milline on tõenäosus, et mis hetkel millised inimesed teevad milliseid otsuseid ja millega nad neid hiljem põhjendavad. Eks see on selline keeruline ning pikk teema kuid lennunduses vähemalt teoorias vajalik läbi rääkida.
Minu graafikus järgnes nüüd veel paar vaba päeva – sain kokku Johniga, kes küll algul ei vastanud mitmel päeval sõnumitele ja ma olin juba veidi murelik, et kus ta on ja mis teoksil, Kuid siis ilmus jälle välja nagu polekski vahepeal miskit vaikust olnud – kohtusime Hyde Pargi tennisekohvikus ja jalutasime läbi pargi ning siis suundusime Kensingtoni, kuna Johnil oli seal prantsuse keele tund – jummel kui palju rahvast muuseumide ümbruses oli! Aga oli ka koolivaheaeg. Sõime ühes vanas tuttavas söögikohas ja arutasime terve maailma asjad jälle läbi, ning John läks tundi ja mina metroosse, et tagasi hotelli minna.
Järgmisel hommikul Houston – kuna mul oli viimane valik tööpositsiooni valikul, siis sattusin äriklassi kööki – see on nüüd see töökoht mida ma kõige enam kartsin! Aga kuidagi sain ikka hakkama. See eeldab, siis et tuleb ette valmistada kõik kandikud, klaasid, joogid, snäkid, ja mis peamine, see inimene peab teadma kus mis asi asub köögis, et kui midagi vaja siis tema peab teadma kus see asub. Aga ma jäin kuidagi elama ja kuigi olin aeglane, siis sain enamus asjadega ikka hakkama.
Houstonisse jõudes, tegin väikese jalutuskäigu, suundusin Targetisse, kus soetasin oma seljale valuvaigistavaid plaastreid ja muud vajalikku nipet-näpet.
Hommikul ootasin jällegi mil veidikene valgeks läheb õues, et siis suunduda hommikusöögile. Leidsin ühe toreda pannkoogu koha, mis alguses oli suhteliselt inimtühi, kuid kui ma sealt lahkusin oli juba järjekord ukse taga.
Tagasilennul olid lennukis kõik kohad täidetud. Üks meie reisijatest, meie enda ettevõtte kapteni tütar, oli hakanud üleöö lendamist kartma ja oli teatanud oma perele, et tema lennukile ei tule, et ta läheb tagasi koju laevaga või ükskõik millise teise transpordivahendiga. Kuidagi sai ikka kaptenist isa oma tütre lennukisse ja palus siis meid, et me nad kuidagi kokku istuma saaksime aidata, sest paraku olid nad eraldatud. Selle väikese asjaga me saime hakkama ja ma veidi suhtlesin selle piltilusa tüdrukuga, kes lendamist kartis. Ta malbelt naeratas ja tundus, et asi ei olegi nii hull. Enne kui talle kandiku viisime, oli ta juba magama jäänud ja õnneks magas ta kuni maandumiseni Londonis. Seega mida iganes kaptenist isa oli talle kokku rääkinud, lootus on, et ehk see tütarlaps tuleb ikka veelkord lennuki pardale.
Õnneks sain mina Londonist kohe ühe jutiga koju, eriti midagi ma sellest kodulennust ei mäleta, sest enamuse ajast ma magasin
Uut nädalat alustasime varakult – Kris ja Mulka kooli ning siis läksime meie ema Estri ja Miaga hommikust sööma Lyoni kohvikusse.
Mia nimelt kooli ei läinud kuna peale lõunat suundus tema hoopis lennukile, et minna Hispaaniasse treeninglaagrisse. Seega saimegi temaga veel hommikust süüa ja siis veel viimased asjad kohvrisse pakkida ning peagi oligi aeg suunduda lennujaama, ning viimased lehvitused ja läinud ta oligi.
Teisipäeval käisin Itiku ja Siimu juures – tegime väga väikese jalutuskäigu ning siis jutustasime kõik lennundusuudised erinevatest lennufirmadest ning arutasime lemmiklennukeid ja mitte nii lemmikuid.
Peale lõunat külastasin füsioterapeuti, kes mu selja ära teipis ja suunas mind homöopaadi juurde ja oli endiselt optimistlik – mina enam ammu nii optimistlik ei ole oma selja suhtes.
Kolmapäeval olin üksi kodus, kus tegelesin põhiliselt oma koolitöödega, et neid veidi eest ära saada ning leida aega hoopis tavaliste raamatute lugemisele mitte vaid uurida insuldi ja parkinsoni hoolduse eripärasid.
Õhtul käisin Irjega restoranis Ülo, mis oli väga tore ja oma toredate kirjakestega salvakatel oli teenindus endiselt tasemel.
Ning siis vaatasime Linnateatris etendust Jäneseurg - see oli küll raske aga väga hea etendus.
Vabariigi aastapäeval olin aga hooldekodus tööl – õhkkond oli suhteliselt ärev ning seda loomulikult uudistega Ukrainast. Paljud elanikud olid väga murelikud, et nemad küll ei uskunud, et nad peavad oma elus veelkord sõda nägema aga näed, nüüd see tuli. Vaatasime koos ka meie presidendi kõnet ja ka pidulikku kontserti ja vaatamata kõigele magasid kõik elanikud rahulikult.
Ning nädalavahetuseks saabus meile külla Anneli ja Lexi. Visiit algas Nok Nok restorani külastusega, ehk et sinna Lexit kaasa ei võetud ;) Peale õhtusööki läksime kinno, Lagritsapizza oli filmi nimi – millele me hea meelega originaalstsenaariumi eest Oscari andsime. Ning filmi arutelu toimus juba Reeda juures ning kulges kuni hommikutundideni. Hommikul suundusime aga juba koos Lexiga rappa. Seekord oli meie sihtkoht Kodru raba. Ilm oli suurepärane, sinimustvalgete fotode ilm.
Lexi oli muidugi õnnelik, et sai joosta ja uudistada kõike mis tema ümber oli. Raba ise oli muidugi märg ning meie jalad said suhteliselt ruttu läbimärjaks. Aga nii ilus oli! Käisime üle terve raba, leidsime pingikese kus tegime supi ning siis jalutasime tagasi – Lexi samm oli nüüd juba vaiksemaks jäänud aga jalutas siiski vapralt lõpuni.
Edasi suundusid Reet ja Anneli Kosmikute kontserdile ja mina koju magama kuna mind ootasid ka pühapäeval hooldekodu elanikud.
Päev seal möödus täitsa toredasti, nii nagu see hooldekodus ikka minna saab.
Esmaspäeval käisin kinos, koos ema Estri ja Irjega - vaatamas filmi Soo – selle võite rahulikult vaatamata jätta. Ainuke pluss oli, et loodusvaated olid väga ilusad. Ning niimoodi saigi otsa veebruarikuu. Siia lõppu sobib selline tore liiklusmärk, mis on Tallinna linnas täitsa olemas: