September algas siis Kaplinnaga. Ilmateade ei olnud just paremate killast, esimene päev küll lubas päikest kuid mitte eriti palju soojakraade, teisel päeval pidi lihtsalt padu-sadu olema ja kolmandal ei olnud ka midagi kiita. Seega suundusin kohe peale maandumist linna peale, et veidike päikest kinni püüda. Jalutasin siis Waterfrondis veidi ning plaanisin minna sealsele toidutänavale sööma kui avastasin, et see on remondis. Keerasin siis ümber nurga ja plaanisin tagasi liikuda ning otsida mõni muu söögikoht, kui silmanurgast märkasin ühte noormeest, kes telefoniga rääkis. Korraks tundus, et see noormees on minu vana ülemus Lasse, hotellinduse ajastust. Noormees vaatas mulle otsa ja oli samuti üllatunud, sest tegemist oligi Lassega! Veendusime, et maailm on ikkagi üliväike ja eestlasi liigub ringi väga palju Ja lubasime järgmisel korral siiki korralikult kokku saada ja jutustada pikemalt. Lasse tormas tagasi tööle – tal oli nimelt lõunapaus ja mina leidsin omale päikese vaatamise koha, kus sain päevavarast mängida. Olin ka ainukene külastaja seal söögikohas, kes soovis päikese käes istuda Sõin ja jõin – peale lendu on hea üks klaas veini võtta – kohe oled purjus ! Seega on tohutu raha kokkuhoid minna peale lendu kohe joogile
Kolasin siis veidi poodides, ei teagi mida otsisin aga leidsin ilusa kleidi mida juba pea-aegu proovima hakkasin sest algus vaatasin et hind on 395 randi, kui tähelepanelikumalt vaatama hakkasin siis selgus, et seal ees oli siiski üks 3 veel ja seega arvasin, et ei hakka isegi jagamistehet tegema ning loobusin sellest kleidist.
Ning kui päike hakkas silmapiiri taha vajuma, siis suundusin hotelli poole ning kobisin magama.
Järgmisel hommikul oligi vihm meid kätte saanud ja kallas üsna halastamatult. Saime meeskonnaga kokku ja üritasime leida mõnda veinikat kus saaksime aega veeta ja ühtlasi veine maitsta…kuid kuna oli oli talvehooaeg ning vihma ka sadas ja lisaks oli veel laupäev, siis olid kõik kohad broneeritud ja meil ei õnnestunudki midagi leida. Seega sõitsime kolmekesi ehk siis Valerie ning Nikkiga Camps Baysse. Teised kuidagi leidsid omale miskid muud tegevused – eks nad olid meist oma 30 aastat nooremad ka ja oskavad muid tegevusi otsida. Meie istusime esimesse kohvikusse ja esialgu sõime ja jõime ja loomulikult jutustasime ja siis kolistasime veel umbes 3s kohvikus ja lihtsalt jõime ja nii see vihmarohke päev mööduski. Õhtul tagasi hotelli jõudes, saime teiste meeskonnaliikmetega kokku ja oligi aeg minna õhtust sööma.
Järgmisel hommikul oli aga päike väljas kuigi oli suhteliselt jahe. Jalutasin siis veidi mööda promenaadi, uudistasin mida inimesed teevad ja milliste koeradega jalutavad, siis käisin Jooma kohvikus – oleme sellest kogu aeg mööda sõitnud ning ma olen tahtnud sinna minna – sest pole ju kohvikule paremat nime kui Jooma! Kohv oli väga hea aga see on enamus kohvikutes väga hea Kaplinnas
Ning varsti oligi päike loojumas ning meil oli aeg tagasi lendama hakata. Tagasilend oli selles mõttes jube, et purser läks veidi hulluks ja ei olnud rahul ühegi meeskonnaliikmega, kes club klassis töötas – muudkui õiendas meie kallal, et me ei tea kuidas oma tööd teha ja me ei järgi reegleid ja seega võtab kõik nii kaua aega. Ainuke kellel kogu aeg abi oli vaja, oli tema ise ja kui talle appi läksid, siis olid tema tellilmused kirjutatud valedele ridadele, nii et kui viisin reisijale, kes istus 6A, joogi mis telllimuses kirjas, siis selgus, et see on hoopis 7A jook. Lisaks avastasin, et purser oli jooke serveerinud koos väikeste pudelite ja purkidega = see on vastavalt meie teenindusstandardile club klassis keelatud. Ainuke purk mis võib seal klassis leiduda, on õllepurk aga kui korralikult valada, siis mahub ka see väga hästi klaasi ära Ühesõnaga vihastas purser meid kõiki välja, kuid võitis sellega vaid seda, et meie koondusime veel rohkem kokku ja hakkasime veelgi korralikumalt omi asju tegema ja teda mitte enam aitama. Aga tema süüdistused muidugi ei lõppenud – ta käskis meil kõigil omad telefonid välja võtta ja näidata kust me leiame juhised kuidas midagi teha….loomulikult saime me sellega hakkama ja ütlesime ka, et me neid juhendeid siiski loeme ja järgmine erinevalt mõnest teisest. Küsimusele, et mida me täpselt valesti tegime ja milles asi on, me vastust ei saanudki. Aga selline vastik maitse oli ikka suus!
Maandusime varavalges, ja ma suundusin T3, et minna Helsingi lennule.
Helsingis istusin lennujaamas autosse ja kimasin Anneli juurde – Annelil ju jalg saapas ja seega autot vaja ei ole, lennujaama aga Anneli juurest bussiga minna on keeruline ja seega me otsustasime, et sõidan autoga lennujaama, pargin seal, mis ei ole sugugi nii kallis kui Tallinna lennujaama parkimine, ning siis kui tagasi tulen on kohe auto olemas ja saan tagasi Porvosse sõita. Ja nüüd ma vilet lastes Anneli ja Lexi juurde suundusin.
Lexil oli muidugi eriti hea meel, et ma tulin, sest ta ju teadis, et ega sellest "lonkurist" miskit jalutajat ei ole ;)
Ja siis hakkasime jällegi aega veetma. Anneli muudkui tegi tööd ja mina tegin kohvi ja üritasin tolmu imeda ja Lexiga jalutada. Teisipäeva õhtul avastas Mia, kes oli kodus Haabneemes, et miks tema istub kodus ja mina valvan Lexit, et tema tuleb ka - istuski lennukile ja kohal ta oli. Järgmisel päeval tegime kaltsukatele tiiru peale ja peale Anneli tööd suundusime Nora suvilasse – Nora vanaisa nimelt kinkis Norale ilusa majakese, järve ääres, keset Soomemaad. Ja sinna me nüüd suundusime. Ilm oli ilus ja koht veelgi toredam ja Lexile muidugi meeldis seal ka kuna põdra ja kitsejälgi oli palju mida nuusutada ja uurida. Järgmisel päeval jalutasime Juva lähistel oleva matkaringi läbi, uudistasime sealset Tokmanni poodi ja soetasime paar vajalikku asja – juustunuga, ning mõned pleedid, et oleks hea paadisillal istuda ja loodust vaadata. Ning siis hakkasime sauna kütmise ja grillimisega tegelema, ning kogu selle sahmimise käigus suutsime maja ukse lukku tõmmata ja kõik võtmed olid toas ja loomulikult juhtus see peale tööaega, et et meil läks tükk aega enne kui me leidsime miski lukuvana, kes oli nõus üldse veidigi mõistliku hinnaga meid päästma tulla. Vahetult enne pimedat saime ikka tuppa tagasi ja isegi lukku ei vahetatud ja jäid ka samad võtmed. Ja kogu see seiklus maksis meile umbes ühe spaa-nädalavahetuse hinna! Nii et lõpp hea, kõik hea.
Enne tagasiteed, käisime veel kõrvalküla peenes teemajas teed joomas ja skonese söömas ja Lexi uudistas kohalikke lehmatädisid. Need meeldisid talle väga kuigi ta hoidis vargsi neist eemale – sai vist aru, et need on veidi suuremad. Aga ühe kana viis Lexi küll rabanduse äärele, sest kana oli pahaaimamatult ühes põõsas kui Lexi sellele lähenes ja kui Lexi teda märkas oli tema rõõm nii suur, et kana vaeseke tormas ummisjalu ja pea ees maja alla varju. Lexi üritas ka ikka talle sinna järgi pugeda, aga Mia ei lubanud. Kana muudkui pahandas seal eemal ja vaatas kurja pilguga, et miks te mind segasite.
Meie aga suundusime edasi Porvoo poole ja peale kolmetunnist sõitist olimegi kohal. Pakkisime omad asjad lahti ja uuesti kokku, sest laupäeval suundusime Mia ja Lexi ja mina kodusesse Eestimaale, erinevaid asju ajama.
Laevareis oli meil samuti sündmusterohke, sest rahvast oli laevas palju ja Lexi oli neist veidi tüdinud aga saime hakkama ning olimegi peagi kodus.
Mina suundusin nüüd Irjega teatrisse, esmalt küll Rado restosse, mis oli väga hea. Ilm oli samuti ilus, päike säras ja oli suhteliselt soe. Ning teater oli meil seekord selline, et külastajatel oli palutud jalga panna mugavad jalanõud ning selga soojad riided ja kaasa võtta roheline kaart. Ning kui teatri ees kokkusaamiskohas kogunesime, siis jagati kõigile kõrvaklapid, et nendest siis dialoogi kuulda ja nii me jalutasime mööda Tallinna tänavaid ning kuulasime kahe inimese omavahelist dialoogi kõrvaklappidest. Juhuslikult kohtuti veel ühe prouaga, ning külastasime eriti huvitavat salajast baari ning vahepeale pidime ka trammiga sõitma. Etendus lõppes linnahalli juures, kus osatäitjad ujusid – mul tekkis kohe küsimus, et miks külastajad ujuda ei võiks? Ning plaksutada nagu ei saanudki, sest sellist kohta ei tekkinud. Nii et selline huvitav etendus oli! Aga väga tore oli pigem jalutades etendust vaadata(kuulata) kui teatritoolis istudes.
Ning oma pühapäeva veetsin hooldekodus töötades – väga tore oli ja päev läks kiirelt tavaliste toimetuste saatel.
Uut nädalat alustasin Julia juures, saades omale uue maniküüri ja pediküüri ja siis suundusin veel Lilli juurde juuksurisse ning õhtul käisin Erkiga Anu ja Lauri juures – kuna keegi ei saanud kellegi teise sünnale mindud, siis nüüd kogunesime Anu ja Lauri aias ja pidasime siis kõik sünnipäevad takkajärgi. Väga tore oli!
Teisipäeval käisime Lexiga maniküüris ja loomulikult ka pediküüris ja siis andsime ka ussirohtu – Lexi muidugi ainult liputas saba selle peale, et keegi talle midagi söödavat andis ja sõi rahulikult kõik vajalikud tabletid sisse.
Siis läks Lexi Miaga Pirita randa, kohtuma oma klassikaaslastega ning mina suundusin Raineriga kolleeg Riinale külla. Ilma olime me valinud suurepärase – päike säras ja oli mõnusalt soe. Sõime ja jõime ja jutustasime ja väga tore oli.
Õhtupimeduses jõudsime veel Lexi ja Krisiga ning Miaga ujumas käia – väga mõnus oli!
Ning järgmisel hommikul suundusin mina hooldekodusse tööle ja terve ülejäänud pere suundus lennujaama, et Mia saata aastaks Hispaaniasse. Paar klassikaaslast olid ka tulnud Miale head teed soovima vaatamata varajasest kellaajast. Pisaraid oli voolanud ja Kris arvas, et ei tea mida ta küll mõtles kui oli lapse nii kauaks nii kaugele lubanud
Neljapäeval suundusin mina aga tagasi Porvoosse, et seal veidi Anneli eest hoolitseda – Anneli juba vaikselt käis ühe karguga – küll kodus aga siiski, nii et ta on väga tubli. Pea-asi et ta endale ise liiga ei tee ja liiga vara juba padelit mängima ei kima või veel midagi kiiremat tegema ei suundu.
Oma nädalavahetust hakkasime veetma Ikeas, kus käisime Ikeas Norale uut voodit ja madratsit ostmas. Ning kuna seal peab igavese pika maa maha käima, siis Annelile võtsime ratastooli. Sellega oli hea teda lükata aga ta vahepeal pani meil sealt plehku ja kimas ikkagi karkudega sinna kuhu tema tahtis. Omad ostud saime me küll tehtud ja voodi ning madrats mahtus meil ka autosse ja saime need ka Nora juurde ära viidud.
Ja pühapäeva õhtul suundusin Londonisse, sest esmaspäeval ootas mind lõpuks ometi minu esimene Tokio lend.
Hommikul suundusin varakult lennujaama, et seal enne lendu väike kohv juua ja siis rahulikult valmistuda ja lugeda vajalikke manuali lehekülgi – hakkasin ka reisijate nimekirja alla laadima kui mu telefon mulle teatas, et antud lendu ei ole. Kordasin sama käsku ja kui teisel korral ikka sama vastuseni jõudsin siis kontrollisin oma graafikut ja selgus, et meie sinnalend on tühistatud! Kuna aga tagasilend oli endiselt graafikus, siis terve meeskond saadeti reisijatena järgmise Tokio lennuga kohale, et siis paar päeva hiljem tagasilennul siiski tööd teha. Kuna aga üks lendudest oli tühistatud, siis oli see teine lend loomulikult üle broneeritud, nii et ma olin üsna põnevil, et mismoodi meid sinna ära mahutatakse. Sest lisaks ülejäänud reisijatele oli nüüd ka 12 meeskonnaliiget kellele tuli istekoht leida. Leiti kohad aga paraku enamus meist istusid traveller ehk siis tagumises klassis – mina istusin keskmisel kohal, minust paremal istus keegi pereisa, kes istus oma kohale ja hakkas magama ja minust vasakul istus keegi ärinaine, kes istus maha ja samuti hakkas magama….ning siis olin mina seal keskel: ei julgenud neid üles ka ajada kui veidi liikuda tahtsin. Ja lend kestis 13.40, ning lisaks oli meil veel umbes tunniajane väljalennupiirang, ehk et me istusime seal lennukis kokku pea 15 tundi! Terve meeskonnaga arutasime pärast, et kuidas need reisijad seda ikka teevad – istuvad seal paigal ja ei liigu vaid ainult magavad või isegi kui ei maga kuidas nad saavad niimoodi paigal olla. Reisijad küsivad tihti meie käest, et kuidas te küll kogu aega olete siin lennukis ja väikeses, kitsas ruumis – aga meie ju käiem ringi ja sahmime ja teeme igast asju ja siis vahepeal magame ja siis hakkame jälle sahmima – see on ju täitsa lihtne. Aga reisijate ees ikka müts maha, et te nii vapralt omadel kohtadel vastu peate!
Peagi olime kohal ning alustasime uut päeva, kiire dušš ja suundusin juba rongile, et minna Kamakura linnakesse, et seal suurt Buddha uudistada. Rongijaama jõudes oli mul küll väike segadus, et millisele rongile täpselt minema pean kuna ühtegi arusaadavat ega äratundtavat silti ei näinud, veidi siis ekslesin ja leidsin siiski õige platvormi ja istusin rongile. Kamakuras tahtsin algul miski bussiga minna Buddha juurde, aga kuna ma ei suutnud bussipeatust leida, siis läksin jala. Üsna palav oli! Ja ega peale minu keegi jala ei käinud seal tänavatel. Kui juba inimesi tänavatel kohtasin, siis oli Buddha ka üsna lähedal ja ta oli tõesti suur ning tempel seal kõrval oli ilus.
Kaarti uudistades, leidsin kohe sealt kõrvalt veel ühe templi, mida kohe ka külastama läksin – see oli ka väga ilus ja sellise hea ja jaheda aiaga, kus veidi jahutust sai.
Tagasi oma rongijaama tahtsin minna ilusa puurongiga, mida olin templist märganud ja kui ma uurisin kuhu sellega sõita saab, siis otsustasin sõita liini teise otsa ja alles siis tagasi Kamakura keskusesse. Rongisõit oli väga tore ja ookeani ääres oli tohutult rahvast, kes kõik midagi pildistasid – mina veel mõtlesin, et kust kandist nad küll siia kohale on tulnud, et nüüd kõik ookeani pildistavad. Aga ei suutnud ma sellele mõttele vastust saada. Rongiretk kestis pea tunnikese ja olin ma tagasi samas ookeani vaate kohas kui märkasin, et üle ookeani paistab Mount Fuji ja seda püha mäge kõik seal pildistasid! Ma oleks ju võinud ise korrallikumalt kaarti vaadata ja samuti rongist välja hüpata ja pildistada – aga midagi peab ju järgmiseks korraks ka jääma.
Tagasi Karakuma keskusesse jõudes arvasin, et se eon toredam linnake kui meie Yokohama ja otsustasin seal ka õhtust süüa. Esimene söögikoht tundus selline veidike pima ja kahtlane ja ma ei julgenud sinna sisse astuda, teise astusin sisse ja kui mulle menüü ulatati siis muidugi selgus, et see on prantsuse bistroo! Tasus ikka istuda 14 tundi lennukis, et siis ikka prantsuse kööki maitsta! Aga kala, mille ma tellisin, oli suurepärane.
Tagasitee kulges juba ilma viperusteta ja leidsin kõik platvormid üles kuhu ma minema pidin.
Järgmisel hommikul suundusin jällegi rongijaama, et seekord sõita Tokio poole. Esmalt aga otsisin lähedal asuvast ostukeskusest kohvikut – sest seal pidi esimesel korrusel olema Blue Bottle café – no ei suutnud ma seda esimest korrustki leida sellel keskusel rääkimata sellest kohvikust. Leidsin -4 korruselt aga miski raamatupoe, mille juures oli selline kohalik kohvik. Tellisin seal siis kohvi ja miski piruka – kohv oli kohutavalt magus, ilmselgelt oli seal nii kondenspiima kui ka suhkrut ning vist ka miskit muud magusainet sisse pandud. Ei suutnud ma seda juua ja poetasin oma tassi hästi vaikselt kasutatud nõude leti juurde kuid proua nõudepesija ikka nägi, et see on endiselt täis
Mina suundusin aga rongile ja kimasin Shibuya ristmikule. Esmalt uudistasin ristmikku, rahvast oli minu pettumuseks vähe ja sain aru, et peaksin siin viibima ikka kella 1700 paiku kui inimesed töölt kimavad koju või kuhu iganes nad siis kimavad. Uudistasin ka Hachiko kuju, mis on siis koera mälestusmärk, kes oma peremeest ootas pea üheksa aastat peale peremehe surma siinsamas Shibuya jaama juures. Nüüd on siis pronksist koer seal endiselt tervitamas jaamast väljujaid.
Siis käisin ristmikule ka ülemist vaadet uudistamas, nimelt on sinna ehitatud Shibuya Sky nimeline kõrghoone, mille pea 300 meetri kõrgusel asuva vaateplatvormil avaneb 360 kraadine vaade tervele Tokiole. Kahjuks Mount. Fujit ei näinud aga nii kaugele kui silm seletas olid vaid hooned ja hooned. Hea vaade oli ka Shibuya ülekäigule, ning leidsin sealt ka Yoyogi pargi ning selle tagant ka Meiji templi. Peale kohustusliku Uniqlo poe külastust, suundusingi parki ja templisse.
Pimeduse saabudes sõitsin rongiga koju ja sattusin rongile, mis oli kohalik rong, ehk et mu kodutee võttis üsna pikalt aega, kuna see kohalikkus tähendas, et rong peatus igas peatuses mis tee peal oli. Aga tegelikult oli tore kulgeda ja inimesi vaadata ja ega mul ju kuskile kiiret ka ei olnud.
Järgmisel hommikul, ärkasin korraks varakult ja vaatasin oma hotellitoa aknast päikesetõusu, see oli küll selline pilvetagaune, ja siis suundusin tagasi voodisse ja magasin veel veidike.
Ning peagi oligi aeg suunduda tagasilennule. Lühivisiidist Jaapanisse jääb meelde kord ja asjade toimimine, ja tänavate puhtus ning loomulikult soe prill-laud. See oli absoluutselt kõikidel tualeti pottidel ja eriti häiris see, et hotellis ei saanud ma seda ka välja lülitatud ja selle temperatuur oli minu jaoks liiga kuum
Ning hommikul suundusin tagasi Helsingisse ja sealt Porvoosse. Õhtul ootas meid restoran Kuu külastus, see oli üsna tore – Anneli pearoog oli küll selline, et talle ei meeldinud selle kaste aga muuud maitsed olid väga head. Ning peale seda ootas meid veel Ane Bruni kontsert. Seal küll mina juba magasin enamuse ajast aga ega ka muud külastajad eriti kaasa ei elanud, seega ei pannud keegi peale Anneli tähelegi, et ma vahepeal unesid vaatasin.
Ning kuna me juba Helsingis olime, siis läksime ööseks Nora juurde. Hommik tervitas meid sellise uhke vihmasajuga, et me suundusime kaubanduskeskusesse aega veetma. Panime Anneli vahepeal kohvikusse istuma ja ise siis külastasime erinevaid poode – eriti kaua läks meil muidugi Normali poes – see on üks selline tore pood, et kui Sul midagi vaja ei ole ja sinna satud, siis kindlasti midagi kukub korvi.
Uuel nädalal käisime Anneliga röntgenis ja siis paar päeva hiljem ka arsti juures. Kõik on plaanipärane, operatsioon on õnnestunud, kerge luustumine on alanud ja vaikselt võib juba proovida astuda ja ka ilma karkudeta liikuda. Sportimine lubati unustada aastaks, kuid vaikselt võib proovida treeningrattaga sõita, ning ka füsioteraapiasse minna. Ja nii me sellesse nädalasse astusime.
Anneli töötas, Lexiga jalutasime, siis lugesin, siis õppisin, sest minu iga-aastased eksamid on jällegi lähenemas, ning vahepeal laisklesin ja vaatasin lihtsalt aknast välja.
Nädala lõpul pakkisime asjad kokku Lexiga ja suundusime jällegi Eesti retkele.
