Reede, 21. veebruar 2014

Uudised ;)

Viimaste päevade uudis on siis selline, et meie Helsingi lennud lõppevad. Ehk siis need antakse teistele meeskondadele lennata ja seda juba aprillikuust. Tagamaa on siis selline, et minu praeguse tööandja meeskonnad on jagatud kolme gruppi: Euroopa lennud ehk siis Eurofleet (kuhu kuulun ka mina ja mis katab siis enamus Euroopast pluss Liibanon, Jordaania, Türgi, Liibüa, Maroko, ja muud sellised Euroopas asetsevad riigid), pikamaalennud ehk siis World Wide, ja siis on moodustatud peale streiki uute lepingutega tulnud ehk siis Mixed fleet (nemad lendavad siis segamini nii pikki kui lühilende kuid nende töötingimused on vanadest fleet’idest veidike erinevad). Momendil “vanadesse” fleet’idesse uusi inimesi juurde ei vöeta ja seda siis juba aastast 2009 alates ehk siis peale seda kui vanade fleet’ide esindajad otsustasid streikida. Peale streki moodustatigi siis uus fleet ehk siis Mixed fleet, kes lendavad segamini nii pikki lende kui ka lühilende. Nende töötingimused on veidike teised kui vanadel olijatel ning visuaalselt eristab neid mütsi kandmine vormi riiteuses.
Kuna vanades meeskondades on lahkjujaid ja uusi liikmeid nendesse fleet’idesse ei võeta, siis meie arv muudkui väheneb ja uued tulijad võetakse vaid Mixed fleet’i siis paraku aeg- ajalt antakse rohkem lende Mixed fleet’ile. Lendude ehk siis sihtkoha segamini lendamine ei ole lubatud kui see just ei juhtu ad hoc olukorras (ohh kui tore on vahest kasutada sõnu minu eelmisest elust ;). Ja nüüd paar päeva tagasi tuli teade, et Helsingi lennud antakse Mixed fleet’ile L Ehk siis MINA jään oma Helsingist ilma!!!!

Aga nüüd siiski hoopis lõbusamatest asjadest kui liinide kaotamine. Meil oli vahepeal miski tohutu sajandi torm, õnneks ma lendasin enne suuremate kahjude saabumist Barcelonasse. Õhkutõus oli küll isegi lennuki eesosas suhteliselt huvitav kuid õnnelikult me kohale jõudsime. Barcelonas viibisin terve päeva ja seega arvasin heaks kõik vanad tuttavad koha läbi jalutada. Ilm oli ilus ning jalad olid mul veel Londoni jalutuskäigust soojad. Lisaks olin jalga pannud kingad millised olin mõned aastad tagasi Barcelonast soetanud ja arvasin et nad kindlasti tahavad oma kodulinna näha ;)



Esimene sihtpunkt oli La Sagrada Familia ehk siis Gaudi meistritöö. Kirikut on jõudsalt ehitatud sellest ajast kui ma teda viimati nägin ja mulle tundub et valmimistähtaeg on varem kui kunagi lubatud 150 aasta pärast J


Edasi suundusin järgmise Gaudi meistritööni  Parc Güelli. Pargini oli paras matk aga jalutuskäik sinnani oli väga mõnus. Kui Gaudi seda parki lõi siis oli tema idee, et sellest saab linnarahvale avalik koht kus aega veeta ning seda tasuta. Momendil on paljud ilusamad pargiosad külastatavad vaid piletitega ehk siis raha eest. Saan aru, et osad nendest kohtadest on ehk varisemisohtlikud ning kuidagi peab piirama inimeste arvu, kes seal korraga on kuid siiski ei pea ma õigeks piletitega külastust. Ma isegi ei tea milline oli piletihind sest selles ei olegi küsimus. Asi oli põhimõttes – mul on need kohad nagunii nähtud kuid olin lihtsalt veidike solvunud sellise lahenduse peale. Muu pargi osa oli endiselt tore, ja kuna ilm oli ilus siis oli rahvast igal pool palju.






Peale pargis viibimist arvasin et sõidan kesklinna metrooga aga hakates jalutama metroopeatuse suunas tundsin ennast nii mõnusalt, et otsustasin jalutades La Ramblasele jõuda. See oli üks paras jalutamine, Barcelona päritolu kingadele ei meeldinud see üldse – need otsustasid mu jalgu hakata hammustama ning mina selle peale arvasin paremaks uued jalanõud soetada ;) Uued jalavarjud olemas, sain jällegi rõõmsal sammul suunduda oma lemmikväljakule – Plaça Reial. Seal valisin omale restorani ja asusin inimesi ja elu enda ümber vaatama ja seda loomulikult koos klaasi veiniga ;) Ühel hetkel saabusid väljaku keskele grupp inimesi, riietatud üleni valgesse, panid omad joogamatid maha ja hakkasid erinevaid harjutusi tegema. Mõne aja möödudes nad lõpetasid ning suundusid jällegi oma muid tegemisi tegema. Varsti oli aga minul aeg edasi liikuda, suundusin seekord Mercat de Sant Josep’ile mis on kohe La Ramblase kõrval. See on küll selline turistikas aga minu granaatõunad on seal olemas ;) Puuviljadega varustatud, suundusin siis hotelli poole – seekord arvasin paremaks siiski ühistranspordi abi kasutada. Peale pikka jalutuskäiku ning veini, tuli uni hea ;)
Siin veel pilt hotellis olevast lilleseadest:


Järgmisel päeval kohtusin uuesti Reeda ja Co’ga – seda siis juba Londonis. Seekord jalutasime suht sihitult mööda linna, vahepeal mõnda huvitavat paika külastades. Ja loomulikult külastasime erinevaid asutusi kus pakuti värskendavaid jooke. Kuna minul oli hommikul suhteliselt varajane äratus siis väga pikalt ma aega veeta ei saanud ja peagi tuli mul asuda koduteele.
Edasi olid mul vaid väga varajased ja edasi-tagasi lennud – ühel hommikul oli lend Amsterdami ja tagasiteel kohtasin ka kahte kaasmaalast. Nemad jalutasid lennukisse ja arutasid omavahel, et see on päris suur lennuk sellise lühikese lennu jaoks, et siia mahub päris mitu inimest. Mille peale mina muidugi vastasin neile puhtas eesti keeles, et siia mahub täpselt 253 reisijat. Nemad muidugi hakkasid naerma ning ütlesid, et kuskil ei saa ka salaja eesti keeles rääkida ;) Igal juhul olid nad väga toredad inimesed, kes suundusid Londonisse miskeid tööasju ajama. Muidugi kinkisid nad mulle oma ära loetud Postimehe, mille üle minul oli muidugi ülevoolavalt hea  meel.
Peale Amsterdami lendu oli mul Töölkäimise Koosolek (Attendance Team Meeting)– kuna oma olen olnud kahel korral kolme kuu jooksul haige, siis pidin oma tegevusest aru andma. Aru andmine läks edukalt ning üks neist haigusjuhtudest kustutati minu toimikust. Aga parem oleks kui ma nüüd järgmise 2 kuu jooksul haige ei ole, siis olen jällegi nagu valge leht selle osakonna jaoks ;) Katsun siis edaspidi ennast mitte haigeks kuulutada…
Ja siis saabus mu eilne vaba päev, mille arvasin paremaks kasutada koristamisele ning pesu pesemisele, kuna vihma (ülla-ülla) sadas ja ma olen otsustanud, et kui vihma sajab siis ma keeldun välja minemast! Seega sai jällegi terve maja suure puhastuskuuri, kaasa arvatud alumise korruse köök (mida ma väga harva kasutan kuid mida naabrid hoogsalt mustaks määrivad) ning ka koridor ;) Peale koristustuuri oli endal ka nii hea alla korrusele minna ja vaadata kui ilus ja puhas seal on. Isegi täna hommikul oli veel kõik ilus ja puhas J
Ja nüüd hakkan ennast ilusaks tegema, sest varsti ootab mind Helsingi lend J

Kohtumiseni!

Reede, 14. veebruar 2014

Sõbrad ;)

Palju sõpru kõigile!
Meie kandis endiselt vihma sajab, mõnel päeval küll piilub ka veidike päikest kuid enamuses on siiski vihmane. Minu kandis ei uputa sest olen jõest eemal kuid suhteliselt lähedal mulle on samuti inimeste aedadest saanud hoopis tiigid. Samas on pea välja pistnud erinevad kevadlilled. Ja kui just vihma ei saja siis linnud juba harjutavad laulupidudeks. Nii, et kevad ei ole enam kaugel ;)
Mina olen vahepeal käinud Helsingis ehk siis Porvoos. Tahtsin hirmsasti uisutama minna kuid kuna terve päev otsa sadas vihma siis oli uisuväljak kaetud suurte loikudega ja uisutamine jäi järgmist korda ootama. Noral oli päeval korvpallimäng ja seega tegelesime hoopis tubaste asjadega. Erinevate segaduste tulemusel pidi Anneli pealtvaatamise asemel hoopis tüdrukuid juhendama seega sain siis üksi seda põnevat heitlust saalinurgast jälgida. Porvoo tüdrukud olid küll tublid kuid paraku tuli neil vastu võtta kaotus. Ehk järgmine kord läheb paremini.




Peale seda lahingut suundusime väikesele lõunasöögile ja see maitses meile väga hästi ning mis eriti tore, meile sattus väga tore teenindaja!!! 
Siis veel kiirelt jalutuskäik koertega ning "Aktuaalne kaamera" televiisorist J Minu väikesed rõõmud!
Tagasilend möödus vahejuhtumiteta kuid suurem vahejuhtum toimus järgmise päeva Stockholmi lennul. Nimelt koristades hommikusöögi võileibade pakke, ulatas mulle lahke reisija akna kohalt oma prügi kuid ilmsesti midagi sellest pakist tilkus vahekäigu poolsel istmel istuva reisija särgi peale. Mina pakkusin plekilisele reisijale kohe plekieemaldus-salvrätikut ning ka kuiva salvakat kuid nende kasutamisest ta keeldus kategooriliselt. Reisija akna juures kinnitas, et see oli vesi ning küll see kuivab ära. Vabandasin ning liikusin edasi. Umbes 15 minuti pärast saabus plekiline reisija kööki ning pistis koletul kombel minu kallal karjuma, et minusugused inimesed ei peaks töötama sellistel kohtadel ning ma peaks üldse inimestest eemale hoidma. Kui ma lõpuks sain mõne sõna sekka öelda, siis küsisin temalt, et mida ma saaksin teha, et kuidagi sellest õnnetusjuhtumist edasi minna. Ta arvas, et ma peaksin talle andma uue, puhta särgi ning kaebuste vormi. Särgiks oli mul pakkuda talle vaid enda oma, sellest ta keeldus kuid lubas lahkelt kirjutada minu kohta kaebuse kuna ma pidavat käima mööda lennukit ja reisijatest hoolimise asemel tilgutan neile jooke peale. Ma ei oskagi midagi öelda selle vahejuhtumi kohta, eks ootan kuni kaebus minuni jõuab, et siis täpsemalt näha milles mind süüdistatakse.

Siis oli mul ka paar vaba päeva ning kuna Londonisse olid saabunud ka Reet ja Karmo, siis käisin nendega linna peal kohtumas. Reet ja Karmo tulid siia külla oma koolikaaslasele Kaupole, kes elab veidikest aega Londonis. Kaupo juhtimisel tegime tohutu jalgsimatka ühest linna otsast teise ja siis veel veidike edasi. Vahepeal muidugi peatusime erinevates pubides ja jõime erinevaid jooke. Kuna ilm oli ilus siis oli väga tore niimoodi jalutada ja linna ja inimesi vaadata. Nii mõnigi koht oli mulle täiesti tundmatu ning ehk veidike lähemat uurimist väärt teinekordki.








Õhtu lõppes itaalia restoaranis ning need kes järgmisel päeval ei pidanud tööle minema, need läksid veel rokkima – need kes pidid tööle minema, need läksid koju ;)

Mina olin siis see, kes läks koju, et täna hommikul lennat kiire Dublin edasi-tagasi ja siis õhtuks minna Barcelonasse. Dubliniga juhtus aga nii, et kuna toimus lennukivahetus, suuremast väiksemaks, siis osutus üks meeskonnaliige üleliigseks, ja seega noorim (vanemusjärjestuselt) saadetakse minema. Ja kuna minu Barcelonani oli 5 tundi aega, siis tulin koju tagasi ja lähen siis õhtul teisele katsele ;)

Panen siia ka Kaisa uue mütsi pildi, mis veel ei ole küll valmis aga kohe varsti saab. Selle mütsi lugu algas nii, et … ohh see on nii keeruline. Igal juhul mina küla pealt kuulsin, et Kaisa tahab palmikutega mütsi ja kuna minu kudumine oli arenenud sinnamaani, et ma tahstin just hakata õppima palmikute tegemist, siis pakkusin Kaisale välja, et ma teen talle ise mütsi kui tal selle mütsiga eriti kiire ei ole. Kokku lepitud, Kaisa soetas lõnga, saatis mulle mütsi pildi ning ma asusin harjutama. Esialgu tegin viis proovilappi mustrist, siis palmikust paar tükki ja siis arvasin et nüüd on paras aeg hakata juba mütsiga pihta. Antud pildil on kolmas versioon mütsist ;) Aga see on kõik nii põnev olnud ja iga kord asja üles harutades olen ma midagi uut õppinud ja aru saanud kuidas seda asja ikka pareini teha ;) Ja kohe kui tali läbi saab, siis saab Kaisa oma mütsi kätte ning saabki sellega terve suvi läbi käia.


Teisipäev, 4. veebruar 2014

Kodumaa külastus

Lõpuks saabuski see aeg kui ma sain oma kohvri kokku pakkida ning suunata nina kodumaa poole. Seekordselt suundusin sinna läbi Amsterdami. Sealses lennujaamas passikontrollis oli tore kohalik noormees, kes juba kaugelt hüüdis mulle, et ma olen vales sabas, et meeskonnaliikmetel on eraldi sissepääs – ma siis selle peale ütlesin et ma olen täna siin kui reisija, mille peale noormees arvas, et ma ei näe välja nagu reisija – ütlesin, et olen maskeerunud, et keegi mind ära ei tunneks ;) (Ma nimelt reisisin vormiriietuses)
Teine meeldejääv seik sellest lennureisist oli, et bussis mis viis mind lennujaama hoonest lennukini seisin kõrvuti koos Kaia Kanepiga – tundsin endal ka kohe servikiiruse parenemist ;)
Kodumaale jõudmine läks valutult, ilm oli meeldivalt jahe, ehk siis -17.
Järgmisel hommikul suundusime emaga bussijaama, et sealt sõita külla Viljandi vanaemale. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline:


Viljandisse jõudes tabas meid väike shokk, kuna temperatuur oli teinud väikese hüppe, ning miinuskraadid olid kogunud tuure. Seega ei kolanud me niisama linna peal vaid suundusime kohe vanaema juurde. Vanaema oli nagu vanainimesed selles eas ikka – vaikne ning sõnakuulelik, vaatas seepe ja sõi rohtu. Loomulikult oli tal ülevoolavalt hea meel meid näha ;)
Teisipäeva pärastlõunal suundusime uuesti bussijaama, et järgmisele seiklusele vastu minna. Ema võttis pileti pealinna ja mina sama bussiga kuni Mäo ristini ja sealt teise bussiga Lauknale, oma õe juurde. Bussivahetus sujus suurepäraselt. Kuid uues bussis istudes rabas mind väike paanika, et kas ma ikka pimedas oma peatuse ära tunnen. Siis meenud mulle, et moodsates bussides on wifi ja mul ju telefon, mis muudab minu elu ;) Võtsin välja oma telefoni, panin tööle kaardirakenduse ja saingi teada kus ma asun ja kui olin paari miili kaugusel oma sihtpunktist asusin riietuma. Tegelikult vist teab bussijuht ka millal keegi maha läheb aga ei või iial teada kas ta ikka kõiki postipeatusi meeles peab ;) Igal juhul kohale ma sain ja Kris oli juba mind ootamas.


Ja kodus ootasid Marta ja lapsed. Marta on muidugi minu suur lemmik – kui ma vaid saaksin siis pistaksin ta kohe kohvrisse ja võtaksin endaga igale poole kaasa, ja pealgi oskab ta ennast imepisikeseks teha – nagu juuresolevalt pildilt näha on:


Martal oli aga külas käinud kährik ja nagu laulusõnadki ütlevad siis neist ei ole midagi head loota. Nii läks ka Martaga – kährik oli külaskostiks jätnud kärn-tõve ja seega pidime Martat kaks korda päevas süstima. See oli selline huvitav kogemus, ma küll arvasin, et peale seda Marta minuga enam ei suhtle aga ta ei saanud vist isegi aru, et ma miski süstlaga teda vahepeal sutskasin.
Krisil külas olles külastasime ka lähedal asuvat Haapsalu linna, see oli talviselt unine kuigi päike paistis. Käisime raamatupoe kohvikus – Ita isa soovitusel, oli väga tore koht. Ja loomulikult külastasime Müüriääre kohvikut, mille päevasupp oli endiselt suurepärane ;) Ja loomulikult vaarika-beseerull, see on lausa rohkem kui suurepärane ;)
Siis suundusime lastele lasteaeda-kooli järgi ja edasi viis meid tee juba Märjamaa ujulasse – see oli üks igavesti tore ja hinnasõbralik ujula, koos kahe sauna ning kahe basseini ja ühe mullitava vanniga. Nii, et kellel Märjamaa kanti asja, siis soovitan minna ujulat külastama.
Järgmisel päeval oli Mial öökool ehk siis kooli mindi alles kella kuueks õhtul. Seega oli meil terve päev aega igast muid asju teha ja Cara Mi’le anti ka vanema õe öökooli puhul lasteaiast vaba päev. Nii me siis ajasime muid asju – viisime taarat, soetasime toidukaupu ning käisime Krisil tööl külas.


Selle külaskäigu ajal suutsime ka Krisi lauaarvuti mitte töötavaks muuta, ehk siis Kris oli sunnitud koos meiega koju tulema kuna tööd ta enam kontoris teha ei saanud J
Lõunasöögiks oli meil terve notsu:



Ja varsti oligi aeg minna öökooli. Kahjuks meid kaasa ei võetud kuid hiljem Mia rääkis meile, et tunnid olid järgnevad: viipekeel, loomateadus, modellindus, kunstiteraapia. Oli väga põnev koolipäev (öö) olnud.
Märkamatult oligi saabunud reede ja me suundusime pealinna poole. Ristil bussipeatuses bussi oodates hakkas meil aga nii külm, et suundusime külmarohu järgi kohalikku poodi. Paraku oli aga paar minutit kella kümnest puudu (seda siis hommikul) ning seega pidime seisma kassa kõrval oma külmarohu valikuga ning ootama oma aega. See võis olla küll tore vaatepilt kui kaks naist koos kahe lapsega seisavad Jägermeistri pudel käes, väriseva käsi kassa kõrval ning vaatavad ainiti kella J Igal juhul saime oma meditsiinilistel kaalutlustel soetatud pudeli kätte ning suundusime õnnelikena uuesti bussipeatuse suunas. Kohe tuligi buss ja saime veidike soojemasse ümbrusesse. Et mitte teisi reisijaid ahvatleda, varjasime oma arstirohu Ruthi kootud telefoni ümbrisesse – vaadake kui kasulik on asju oma kätega teha, neid saab mitmetel otstarvetel kasutada.




Pealinnas oli meie esimene peatuspaik hambaarst, kus Mia pidi loovutama kaks hammast kihvikule – need anti ilusasti kilekotti pakituna küll meile kaasa. Edasi suundusime Lennusadama poole. Teel läksime Tallinna hotelli kohvikusse külmavarju ning seal lõunatasime koos järjekordse kuulsusega – nimelt istus kõrvallauas meie kõigi suur lemmik, Tõnis Mägi. Utsitasime ikka Cara Mi’d et ta läheks ja ütleks kuulsusele, et ta meil hirmsasti meeldib aga Cara Mi arvas, et ta ju ei tunne teda ja seega ei hakanud minema.
Varsti oli meil kokkusaamine Nora’ga, kes ühines meiega Titanicu näitusele. Kogu meie seltskond sai piletid ja uue identiteedi, ning rõõmsalt suundusime oma kajuteid ja ajaveetmiskohti külastama. Siin ka fotomeenutused sellest:



Kohale oli ka toodud kurjajuur jäämägi:


Ja siit nimekirjast leidsime siis teabe oma saatuse kohta:


Need kes hästi siit pildilt midagi lugeda ei näe, neile siis teadmiseks, et meie jäime köik ellu ja kui me surnud ei ole, siis elame me veel praegugi J
Kehastudes tagasi iseendaks, tegime veel kiiremaid ringe ülejäänud muuseumis, lendasime lennukitega, tulistasime lennukeid – see ei tulnud meil kellelgi eriti hästi välja, seilasime laevaga, ning Kris valmistas ka väikese söögi:



Peale kõiki neid huvitavaid eksponaate, kimasime koju, haarasime omad uisud ning suundusime uuele Pirita uisuväljakule J Tegelikult on väljak suhteliselt sama mis enne kuid uisumaja on ilus ja uus. Seda oleks võinud umbes sama kaua uudistada kui Lennusadama muusemi. Me arvasime siiski paremaks hoopis uisutamisega tegeleda:


Ja õhtu lõppes Viimsis, teejoomisega, kuhu ühinesid meiega juba ka Reet ja Hera.

Panen siia üles ka Cara Mi joonistuse, mis üleval ka Facebookis, laste joonistuste seas, mis on saadetud presidendile. Paraku ei saa sinna paljud inimesed ligi ning seega ei saa see pilt nii palju “laike” kui võiks. Seega palun, mu kallid lugejad, “laikige” seda joonistust siin:


Laupäeva hommik algas asjade pakkimisega, sest suundusime Miaga Reeda sünnipäeva tähistama. Ja nagu te isegi aru saate siis ühte korralikku juubelit tuleb tähistada ei rohkem ega vähem kui ühe rabamatkaga. Ja talvise rabamatka kohustuslik osa on ka uisutamisring laugastel.
Meeleolukad pildimeenutused on siin:











Õhtuks oli suurematele tüdrukutele ehk siis neile, kes on juba neljakümnenda eluaasta piiri ületanud või sellele õige lähedal, broneeritud laud restoranis Diip. See oli üks väga tore koht, hea söök ning suurepärane teenindus! Anneli sõi suitsusealiha, pearoa lõppedes ta tõusis püsti ja aplodeeris, täpselt nii nagu nägi ette sama nädala üks juhtivaid nädalalehti.


Kelner, kes meid teenindas oli suurepärase huumorisoonega – nimelt tuletas ta meile meelde, et “kes siis ikka laupäeva õhtul vett joob”, kui meie nagu ullikesed soovisime ka vett joogiks tellida ;)
Peale restorani, suundusime Reeda juhtimisel Kuku klubisse – Reedal endal olid sellest teekonnast küll lünklikud mälupildid aga fotoseeria aitas neid lünki hommikul täita.



Kuku klubi oli ka üks väga tore koht (mis mulle meenutas miskipärast mr. X’i, kellele ma sellest kohe SMSi teel teada andsin), eriti tore olid Riho Sibul, kes oli seal kui külastaja ning kes suudles Anneli kätt, mida see ei ole siiani pesnud ja teine tore seik oli see, et Ruth leidis kodus oma rinnahoidja vahelt 5 EURose rahatähe, mille sinna sattumisest ei tea keegi mitte kui midagi ;)


Pühapäeva hommik oli selline aeglane, kuid miskil hetkel saime ikka uksest välja ehk siis Anneli kimas uksest välja ning Ruth tilbendas tal sabas. Selgus, et tuleb minna auto aku vahetama. Aku vahetus toimus sellises kohas kus põhitegevuseks on päästevalmidus ehk siis vabatahtlik pritsumeeste valvekoht. Ja üks vabatahtlikest oli seal Madis Milling ;) Need, kes ei tea kes on hr. Milling, siis nüüd saate teada, et see on see mees, keda Ruth on ammu tahtnud katsuda. Nüüd siis seisis Ruth Millingu kõrval ja punastas nagu teismeline aga siiski ei julgenud midagi öelda. Ja nii ta mul katsumata jäigi – pärast küll kahetsesin, sest millal mul ikka selline võimalus veel elus ette tuleb. Igal juhul kui hr. Milling satub seda kirjutist lugema, siis teadku, et järgmine kord teen ma selle ära!
Edasi suundusime veel miskeid asju ajama ja varsti avastasin end juba Viimsi kodunt, Anneli oli laeva peal ning Reet tegeles toidukaupade varumisega.
Peale veidikest puhkust, tegin jällegi tee termosesse ning suundusin pühapäeva õhtusele jalutuskäigule koos mr. X’iga. Ja nagu temaga alati, oli nii tore, nii tore. Käisime Püünsi küla juures asuval linnusaarel, millelt oli väga kaunis vaade Tallinna panoraamile ning ka pimedale merele. Ilm oli väga jahe, seega oli soe tee ja külmad juustuküpsised abiks. Ja loomulikult soe vestlus erinevatel teemadel ;)



Uus nädal algas meditsiiniasutuste külastusega – seekord olid arstiproua poolt vaid head uudised, mida on ju alati tore kuulda. Peale seda oli mul 2 tundi vaba aega – ja ma veetsin selle diivanil pikutades. Nii mõnus oli!!!
Õhtul oli kokkusaamine emad-tütred – seekordne restoran mida külastasime oli Manna la Roosa. Joogid olid head, hirvepraad ning eelroaks võetud kaheksajalg samuti, ülejäänud söökides oli veel veidike arenguruumi ;) Sisutus oli muidugi esmaklassiliselt huvitav ;) Aga nagu selle seltskonnaga ikka, nalja sai rohkem kui rubla eest, seega me ei lasknud ennast veidikestes puudujääkides segada.



Teisipäev algas juuksuris, sealt edasi kohtumine Itaga, kes oli vahepeal puhkusereisilt tagasi saabunud – temaga jätkub juttu muidugi alati kauemaks kui aega meile antud on J
Õhtul suundusin aga Reedaga kinno (Nümfomaani vaatama) ja peale seda Jussi õlletuppa pelmeene mugima ;)
Kolmapäeval käisin veel oma tädil külas, ja õhtul jõudsin ka kiire käigu teatrisse ette võtta – etendus oli küll selline, et oleks võinud ka olemata olla ;)
Ja siis saabuski aeg kui pidin oma vormiriietuse selga tõmbama ning suunduma tagasi tööpostile – kõigepealt siis reisijana läbi Kopenhageni Heathrow'sse ja sealt edasi Tel Avivi. Kopenhageni lennurada sain veidike lähemalt vaadata:


Tel Aviv võttis mind vastu sabath’i eelsena ja seetõttu ei julgenud ma ka Jeruusalemma minna, kuna isegi kohalikud arvasid, et peale päikeseloojangut enam bussid ei liigu ja tagasi ma saaksin tulla vaid jala ;) Seega veetsin aega meeskonnaga ning seda siis lihtsalt mere ääres jalutades ja vägijooke tarbides.




Lennud olid mõlemad väga toredad, mis oli väga üllatav selle sihtkoha kohta. Ühe reisijaga jätkus juttu pikemaks, nii et peame ka väljapool lennukit kokku saama, et omad jutud lõpuni rääkida.
Peale püha maa külastust olen lennanud veel paar edasi tagasi lendu ja need on olnud nii toredad, et naeratus ei taha kuidagi lahkuda mu näolt J



Eilne Oslo oli eriti meeldejääv, seda nii reisijate kui ka lendurite osas. Nimelt on mul siin firmas meelde jäänud (seda siis positiivselt) kaks kaptenit. Ja eile oli selline tore päev, et üks neist lennutas mind Oslosse ja kuna Oslos oli lendurite vahetus siis teine lennutas meid sealt koju. Nii, et nüüd on järgmised kolm aastat kindel, et ma oma lemmikuid enam ei kohta ;) Sest igasuguste relatiivsus- ja tõenäosusteooritale kindlaks jäädes, sellise töötajate arvu juures ei saa see lihtsalt varem juhtuda. Samas nendele teooriatele kinnitudes, ei saa sellist asja juhtuda ka ühe, kahetunnise lennu juures. Aga eile oli just selline päev. Eriti hea allegooria selle asja juures on veel, et mina teadsin, et nende nimed on Richard ja Nick – omast arust jätsin just need nimed meelde, et kui ma neid uuesti kuskil kohtan siis tean kellega on tegu. Ja ülla-ülla, eile tuli välja, et nende nimed on siiski John ja Nick. Ehk siis minu tabavus oli 50 % ;)
Kui ma Richard/Johnile ütlesin, et eelmine kord oli tema nimi Richard, et mis sellest asjast saanud on ja kas ta tihti lendab vale nime all, siis ta arvas, et kui inimesel on nii ilusad silmad kui minul, siis minuga koos lennates võib ta seda teha, mis tahes nime all :)
Selle ilusa lausega ma tänaseks lõpetan!