Jaanuar

Uue aasta esimesel õhtul käisin Kätlini ja Jezi juures - saun ja väike õhtusöök ning juttu jätkus kauemaks. Väga tore oli! Kuna mul aga selg valutas, siis arvasin paremaks tarbida alkoholivaba punast veini - seda ma ei soovita, ostke parem viinamarjamahla, sest see oli kehvema maitsega kui mahl :)

Pühapäeva hommik algas varajaselt, suundusime Irje ja Annelyga Soomaale räätsamatkale. Algas kõik suurepäraselt, kuid kuskil poole pealt hakkas mul selg tunda andma - võtsin valuvaigistit - siis hakkas aga räätsade alla lumepalle kogunema mis aga viis tasakaalu ja seega hakkas selg veel rohkem valutama, jäin grupist maha - mis aga oli tore, kuna uhkes üksinduses rabas liikumine oli palju mõnusam kui suure grupiga. Teepeatuses jõudsin küll grupile järgi ja siis veidi aega sain nendega koos astuda kuid ühel hetkel pidin oma tempos uhkes üksinduses grupist eralduma. Finišisse jõudsin nii ehk 15 mintsa teistest hiljem, ning juba üsna suure valuga. Õnneks sain kohe autosse ja tagaistmele pikali- veidi jalad küll krambitasid aga peagi sain nii hea asendi, et suutsin isegi veidi magada. Aga Valgeraba oli väga ilus, tahaks sinna suvel tagasi minna, kuigi kui me satteliidipilti vaatasime, siis oli ümberringi ainult vesi, nii et pole kindel, et seal suvel üldse liikuda saab :)

Uus nädal algas jällegi tööpäevaga hooldekodus. Päev oli täitsa normaalne, vahetult enne õhtusööki kukkus üks proua nii pahasti, et kulmu kohal oli tal hirmus auk ning verd lahmas igas suunas. Kui verejooksu pidama saime, tõdesime, et plaastritega seda haava ei sulge ning prouale tuleb kutsuda kiirabi. Ta viidigi õmblema, ning toodi enne südaööd veel tagasi. Tagasi tulles oli ta küll väga rõõmus kuid mõlemad silmad ning nina olid väga sinised! Õnneks ei olnud miskeid sisemisi verevalumeid, ning ehk ka see värvikirevus näolt kaob mõne nädalaga. Proua ise on muidugi täis demente, ehk et ta eriti ei saanud midagi aru mis temaga juhtus või mis tehti. 

Käisin Reedaga Lennusadama muuseumis, Juminda näitusel, mis rääkis vene laevadest mis üritasid Peterburgi põgeneda – väga huvitav oli. Keset näitust sain aga teate Ameerika saatkonnast, et mu viisa on valmis ja, et tulgu ma tunni aja jooksul passile järgi või siis nädala pärast. Jätsin Reeda kus see ja teine koos kõigi oma asjadega – sest Ameerika saatkonda ei tohi siseneda ühegi asjaga peale asjasse puutuvate dokumentide, ning kimasin oma passile järgi. Saatkonnast väljudes sain sõnumi kolleegilt hooldekodust kellega ma oilin 24 tundi eelmise päeval koos töötanud, et ta on just andnud positiivse koroona testi. Seisin nagu juhm keset Kentmanni tänavat ja ei teadnud kas minna edasi või tagasi. Helistasin Reedale ja ütlesin et selline seis aga, et kuna me olime nagunii juba enne koos, siis võime ju ka edasi koos sööma ja jooma minna…ja nii me siis tegimegi. Külastasime Põhjala Tap Roomi – mis oli küll väga hea teenindusega aga paraku jättis söök suhteliselt kesise mulje. 

Siis jõudsin veel ühe päeva hooldekodus tööl olla, ning järgmisel päeval pidi seal toimuma ka laustestimine aga kuna mina sel päeval õhtul juba lennukile istusin, siis arvasin et ma igaks juhuks laustestimisest osa ei võta vaid usaldan kiirteste, mida ma nagunii tegema pean.

Tegin hoopis joogat, siis jõudsin veel pediküüris käija ja siis oligi aeg lennukile istuda. Helsingis uuris lennuvärava töötaja, et kas eesti passiga ei peaks mitte viisat omama selleks, et UKsse minna…ma arvasin, et vist ikka ei pea 

Ning minu esimesed tööülesanded Londonis olid minu iga-aastased õpped, milleks ma juba üsna mitu nädalat olin harjutanud. See on siis kahel päeval toimuvad erinevad harjutused ja katsed ja eksamid, mille läbimiseks ei tohi üle ühe vastuse valed olla …

Esimesel päeval kustutasime tuld, nii ahjus kui tualetis kui pagasiriiulil, lisaks saime harjutada elektroonikavahendi süttimise kustutamist. Siis tegelesime juhtumiga kui lennuk peaks vette maanduma, ehk siis mismoodi reisijad selleks ette valmistada ning kuidas nad ka lennukist välja päästeparve peale saada ning see lennukist eraldada. Loomulikult harjutasime ka käeraudade panemist, tuvastasime erinevaid haigusi ja üritasime neile esmaabi anda, ja muud nipet näpet mida meie töös igapäevaselt vaja on.

Teisel päeva hommikul vaatasime veel üle kogu oma avariivarustuse, kuidas miski asi töötab ning kus täpselt erinevates lennukites asub, siis tegelesime veel esmaabi vahenditega ning peagi oligi aeg hakata eksameid sooritama. Esmalt olid siis uksed: iga lennukitüübi ukse avamine tavaolukorras, selle sulgemine, ning siis avamine avariiolukorras, mida teha kui Sinu ukse taga on tulekahju või ootamatult oleme vette maandunud, mida teha kui liugtee ei avane, kui uks ei avane, jne. Minul on praeguseks kolm lennukitüüpi, ehk siis uste avamise eksamid võtavad juba omajagu aega. Siis oli eksam Annie elustamise, õigete vahendite toomise ning elektroodide paigaldamise kohta.

Ning siis kõik teooria eksamid: iga lennukitüüp eraldi, turvalisus, meditsiin ning üldeksam ettevõtte  protseduuridest ja reeglitest. Ning kella 16ks saigi selleks aastaks kõik õnneliku lõpu. Ühel eksamil vastasin ikka ühe küsimuse valesti, kusjuures see oli väikese airbusi kohta, mida ma peaksin ikka tänaseks juba une pealt teadma, aga targad oskavad ju rohkem küsida kui üks loll vastata.

Esimene lend peale eksameid oli mul Riyadh. Ohh kuidas ma olen oodanud, et ma saaksin külastada riiki nimega Saudi Araabia! Ja nüüd oli see hetk käes. Kõik selle riigi kohta räägitu on juba nii müstikat ja salapära täis ja muidugi ka erinavad vasturääkivused ja keelud-käsud millest saavad üle ja mööda osad inimesed aga milledele teistel mitte kunagi ligipääsu ei ole. Igal juhul olin ma väga põnevil selle sihtkoha osas. Lend möödus väga rahulikult kuigi ma arvan, et mina ei ole oma lennukarjääri jooksul nii palju alkoholi serveerinud kui ma sel lennul seda teha suutsin. Nimelt on Saudi nn.kuiv maa ja seega seal reeglite järgi alkoholi justkui ei tohiks olla. Paljud välismaalased kes sinna lähevad, on lepingutega seotud kolm-neli kuud ja terve selle aja neil ju kurk kuivab, ehk et enne tuleb ju isu täis juua. Lennu ajal ei tohi meie alkoholi serveerida kui me asume Saudi Araabia õhuruumis, ehk siis nii 1.40 enne maandumist sinna teel ja tagasilennul lennu alguses 1.40… Kui me alkoholi serveerime, siis peame väikestel veinipudelitel korgid mitte ainult lahti keerama vaid ka ära võtma ja serveerima vaid lahtise pudeli – et reisija ei saaks pudelit kaasa võtta kuna riigipiiri ületamine alkoholiga on seadusevastane. Samuti on seadusevastane sealiha riiki toomine  Ühesõnaga üks huvitav riik. Naised said seal riigis autojuhtimise õiguse aastal 2018….sel tripil nägin vaid ühte naisautojuhti 

Lend ise oli siis rahulik vaatamata sellele tohutule alkoholi kogusele mis me reisijatele jagasime. Tänu aga korkide eemaldamisele veinipudelitelt, sain ma turbulentsi käigus üsna toreda punase veini pleki oma valgele vormipluusile…õnneks see siiski tuli hiljem pesus maha. Reisijad olid kõik toredad, üks härra, kes oli briti saatkonna töötaja kutsus meid kõiki saatkonda, et saaksime seal basseini ääres aega veeta koos jookidega – sest saatkond ei ole ju Saudi territoorium ja seal on mõistuse piires kõik lubatud. Keegi meeskonnast seekord sellest plaanist huvitatud ei olnud ja seega ei hakanud ma ka üksi sinna minema. 

Väikese google otsingu kohaselt leidsin vaatamisväärsused Riadhis ja nende hulka kuulusid kindlus, muuseum, miski suur park ning üks kaubanduskeskus. Võtsin siis plaani, et kui mind ikka kindlalt hotellist üksinda lahkuda lubatakse külastada kindlust ja parki. Ilmateade lubas +28 kraadi kuid ma igaks juhuks panin selga teksakleidi ning tumedad sukad, et mitte liigselt tähelepanu äratada. Arvasin, et pean ka abaaya kleidi peale panema ja nii ma retseptsiooni suundusin, et seda hotellist siis laenutada. Noormees vastuvõtu letis aga ütles, et nende riik on nüüd nii avanenud, et ma võin välja minna oma riietega ja midagi katma ei pea. Ma ikka küsisin üle, et kas ma ei pea isegi rätikut pähe panema ja ka smu kleidi pikkus on ikka OK. Poiss isegi ei vaadanud mu kleidi pikkust vaid ütles, et kõik on korras, et võib vabalt välja minna. Ma olin isegi natuke õnnetu, et ma ei pidanud abaayat selga sikutama, nii huvitav oleks olnud ennast seal peita. Aga mis siis teha, kui ei pea siis ei pea ja suundusin jalutuskäigule. Noormees vastuvõtu letist oli muigi nii rõõmus, et keegi meie lennumeeskonnast, eriti veel naisterahvas, on nii seiklushimuline, et ise tahab välja minna. Ja no nii ma siis jalutama suundusin. Ega muidugi tänavale keegi peale minu ei jalutanud, veel vähem ei jalutanud seal ükski naisterahvas üksinda. Aga nii huvitav oli ! Kuigi tänavad nagu tänavad ikka, ristmikud, autod ja taksod, miskid bussid, mošeed ja nende hüüded palvusele. Õnneks keegi ei vahtinud, ega tülitanud, pigem piiluti veidi silmanurgast.

Miskile suuremale avenüüle jõudes, sain aru, et tee kindluseni on nii pikk, et ma pigem ikka lähen Uberiga ja jalutan pärast veidi seal ümbruses turul ning pargis. Tellisin Uberi, ka see möödus valutult, ning sain kindluseni. Sain seal väravast sisse ja leidsin kohviku kus soetasin omale võiku ja kohvi. Kohe kohtasin ka ameeriklaste nii 10 liikmelist gruppi, koos giidiga, kus ühel proual oli umbes sama pikk seelik kui minu kleit ja tal ei olnud sukki jalas vaid olid paljad jalad ja jalas lausa varbaid paljastavad sandaalid. Istusin siis pingile maha, et oma võikut süü ja kohvi juua ja ühtsali vaikselt salaja võtsin oma sukad jalast….jummel kui hea oli olla kohe. Ise veidi küll kartsin, et kohe tuleb usupolitsei ja viib mind vangi. Aga ei midagi. Siis suundusin kindlusesse, kus oli ka väike muuseum. Seal võttis mind vastu lahke onu, kes küsis näha kohalikku “Hoia” äpi taolist asja, mida mul loomulikult ei olnud kuna selles äpis ei olnud kohta kuhu ma oleksin saanud üles laadida oma vaktsineerimistunnistuse ja ka enne lendu tehtud PCR testi…seega ma seda äppi omale ei salvestanud. Näitasin onule Eesti vaktsineerimispassi ja ta uuris kas mul on 2/2 – ma ütlesin et lausa 3/3 ja ta lubas mind lahke naeratusega muuseumisse. Muuseum oli väga ilus ja huvitav, kuigi kõigi nende Al-Saudide nimed ja elulood ei öelnud mulle suurt midagi. Aga veidike sain ikka targemaks Saudi Araabia tekke ja valitsemise üle.

Peale kindlust, suundusin lähedal asuvale turule ehk souk’i, teel sinna kohtasingi seda ühte ja ainsamat nais-autojuhti ja nägin vist ka ühte naisterahvast ühe poe ukse taga istumas. Souk oli suhteliselt hüljatud – paar poodi olid avatud, miskil väljakul aga hunnik mehi pidas miskit vanakraami oksjonit. Ma kahjuks ei julgenud väga lähedale minna aga see tundus üsna põnev ettevõtmine. 

Edasi suundusin üle miski tohutu suure avenüü, ning sattusin kohtute rajooni. Arhitektuur oli väga moderne, meenutas pigem skandinaavia riike, kuid samas oli rohelusele palju rõhku pandud – korralik muru, ilusad puud ja põõsad. Mina liikusin sealt edasi parki. Park oli muidugi uhke taraga piiratud ning väravad olid veidi praokil, astusin sealt vahelt sisse ja kohe lähenes mulle turvamees, kes teatas, et see on väljapääs ja et sissepääs on veidi eemal kuid praegu sisse ei saa kuna park on suletud. Ma uurisin, et ehk ma saan veidi istuda pingikesel või kasvõi murul, kuid ei, park on praegu suletud. Suundusin siis sissepääsu suunas ja sain aru, et seal on miski pilet, et parki üldse siseneda ning tõesti see avatakse alles paari tunni pärast. Kiibitsesin siis niisama veidi seal aia taga ja tellisin omale Uberi, et tagasi hotelli minna, sest arvasin, et esimeseks külaskäiguks oli mul juba turistimise tiir tehtud. 

Hotelli tagasi jõudes, kohtasin ühte kolleegi, kes oli nii üllatunud, et ma tõesti väljas käisin ja, et tema oleks ka tahtnud tulla…paraku on tema vastassoost, ja vastassoost inimesega võib tänaval liikuda vaid siis kui need on Sinu otsesed sugulased. Ehk, et ma arvan, et kui me oleksime kahekesi mööda tänavaid jalutanud, siis oleksime me rohkem tähelepanu ja kahtlust äratanud kui see, et ma seal üksi asju ajasin. Aga võib olla on ka need asjad muutunud. 

Hotellis läksin restorani, kus oli väike sisehoov – päikest sinna küll ei paistnud aga see-eest sai süüa ja muidugi Pepsit juua ja seda ma siis nüüd tegingi. Siis jõudsin veel väikese uinaku teha, eriti kuna meie tagasilend hilines kuna lennuk ei saanud Londonist minema – esmalt ei olnud neil esimest ohvitseri, siis hilinesid testitulemused – me nimelt ei tohi sellel lennul enne lennukile minna kui on olemas negatiivne testitulemus, mida me teeme nii umbes 4 tundi enne väljalendu, ja kui meeskond lennukisse jõudis, siis selgus, et üks aknapühkijatest ei töötanud ja tehnikud pidid seda vahetama – see kõik aga võttis nii kaua aega, et 10 minutit veel ja meeskonnal oleks saanud juba tööaeg täis ja lend oleks veel kauem edasi lükatud või ära jäetud, sest siis oleks vaja olnud valvest välja kutsuda terve uus meeskond  Mina aga ei julgenud enne oma uinakut tegema hakata kui oli selge, et lennuk on ikka Londonist õhku tõusnud ja meie tagasilend, kuigi hilinemisega kuid siiski toimub. 

Ning hilinemisega jõudsime ka meie tagasi Londonisse, ja mina suundusin Caroline juurde – ta tuli mulle isegi poole tee peale vastu! 

Tegin kiire riidevahetuse ning suundusime Carolinega ühise tuttava Shauniga lõunale, aerutamisklubisse – väga tore oli! Shaun oli ka enne lennufirmas tööl kuid seoses pandeemiaga võttis vabatahtliku koondamise ja nüüd töötab ühes valitsusasutuses ning tegeleb seal personaliprobleemidega. Jutustasime seal kolmekesi kuni klubi kohvik kinni pandi ja meid viisakalt välja visati.

Minul oli suhteliselt varajane õhtu, ehk enne kella 2100 olin ma juba voodis ja magasin. 

Järgmisel päeval sebisime niisama veidi, Caroline ajas miskeid asju ja peale lõunat läksin mina massaaži, ning siis saime Carolinega kokku, et oma pizzakohas üks pizza süüa. See on meie vana tuttav pereresto, mis on ilusti üle elanud pandeemia ning endiselt tegutseb ning on üsna populaarne. Ka sel õhtul olid kõik lauad kinni ning ka kaasaostjaid olid palju. Meie olime muidugi laua kinni pannud ja seega saime ilusasti oma õhtusööki nautida. Jõime ja sõime ning pilkases pimeduses jalutasime siis koju. Hommikul avastasin mina, et eilse pizzaresto arve oli maksmata – ma nimelt küll viipasin kaardiga kuid see ei läinud läbi ja teenindaja-omanik ka seda ei märganud ning nii see meil maksmata oligi. Tore, et ma võtsin kviitungi mida ma tavaliselt ei tee…Igal juhul suundusime nüüd tagasi oma restosse, enne rongile minekut, et eilse õhtu arved maksta. Omanik oli muidugi üliõnnelik, et me tulime, ta oli märganud, et miski arve kuskil õhus rippus aga ta ei mäletanud, et see meie oma oli. Eelmise õhtu arved tasutud, istusime rongile ja suundusime suurde linna, Londonisse. Esmalt uudistasime seal Waterloo pargis olnud näitust Sündinud vabana, kus oli sätitud parki uudistamiseks pea 20 pronksist elusuuruses lõvikuju. Need näisid väga elavatena!

Lõvide juures suundusime raamatupoodi – soetasin nimelt Mehhike reisijuhi, sest meil oli tekkinud väike plaan reisile minna ja enne tuleb ikka ju reisijuht soetada ja alles siis uurima hakata kas võtame pika tee ette. Raamat soetatud, jalutasime Covent Gardenisse, leidsime ühe tored pubi ja istusime sinna jooma ja siis ka sööma. Jutustasime ja vaatasime inimesi – väga tore oli. Sattusime veel umbes 3 pubisse, siis mõned poed ja nii oligi pimedus ja õhtu käes, ning me suundusime tagasi Hamptoni poole. Enne kodu tegime ka kohalikus pubis väikese joogi 

Järgmine päev oli mul aga uus sihtkoht ning selleks oli San Fransisco. Seekord võtsin jällegi julguse kokku ja suundusin tööle äriklassi – mul oli kõrval muidugi suurepärane kolleeg Nick, kellelt ma õppisin palju ja kes leidis kõik asjad üles kõikidest kappidest ja muudest panipaikadest nagu niuhti. Nii et töö läks meil nagu lennates 

Reisijad meil väga palju ei olnud kuid siiski toimus üks väike intsident – juhtus see siis kui mina puhkehetkel olin – nimelt üks reisija oli oma veepudeli tühjaks joonud ning siis selle kokku kortsutanud ja sellest oli tekkinud vaidlus teise reisijaga, et miks peab niimoodi kolistama – vaidlus oli nii äge olnud, et Nick oli pidanud paluma neil veidi vaiksemalt oma erimeelsusi esitada, et tegelikult on salongis veel reisijaid peale nende. Siis olid nad vist ise ka aru saanud, et olid veidi liiale läinud ja peagi oli rahu ja vaikus jälle saabunud. 

Saabumine ning bussisõit hotelli möödusid rahulikult, hotellis üritasin kohe veidike magada, kuid poolest ööst olin ikkagi üleval – aelesin siis niisama ning kui päike juba piiluma hakkas, siis suundusin hommikusööki otsima. Leidsingi itaalia linnaosas ühe toreda kohviku kus sai ka õues istuda, ning pannkooke süüa. 

Edasi jalutasin Lombard tänavale ja uudistasin seda keerutamist, siis jalutasin ookeani äärde ning vaatasin ujujaid – vaatamata külmale veele, on neid seal alati ning seekord oli isegi rohkem kui soojemal ajal. Siis pikutasin veidi pargipingil kuna mu selg ei tahtnud minuga eriti kaasas käia, ning siis hakkasin vaikselt tagasi lonkima hotelli poole – uudistasin kolisevat puidust trammi – see on ikka nii tore!

Jalutasin läbi väga rahavarohke hiinalinna – hommikul olin ka sealt tulnud kuid siis ei olnud seal peale minu suurt kedagi. Leidsin ka ühe kohviku, kus oli ukse taga ka tool – istusin seal veidi ja mõnulesin päikese käes koos matcha lattega. Paljud kohvikud olid avatud vaid kaasaostuks – kui kuskile tahtsid maha istuda, siis selleks olid avatud pigem restoranid või söögikohad, lihtsalt väikesed kohvikud olid vaid kaasamüügiga tegelemas. Ning teine tähelepanek oli, et hinnalinnas olid ka tänavatel liikivatel inimestel nii maskid ees kui ka kummikindad käed – ma panin siis ka vaikselt maski ette 

Tegin väikese ostutiiru Targetis – pigem küll lihtsalt uudistamise tiiru, ning siis sõin hotelli kõrval dineris ja siis tundus mulle, et nüüd tahaks juba magada – tegelikult oli päike alles kõrgel kuid kui uni käes, siis tuleb magada. Loomulikult tähendas see seda, et keset ööd olin jälle üleval  Seekord aga läksin jalutama juba enne päikesetõusu, et just nimelt päikesetõusuks olla ookeani ääres ja värve sealt uudistada. Õnneks päikese tõusu nägingi kuid peale seda läks taevas kohe pilve ja päike peitu.

Lonkisin veidi siis ookeani ääres ning leidsin ka ühe kohviku kus sai veidi istuda, ning siis jalutasin veel sihitult mööda suvalisi tänavaid.

Enne hilisõhtust tagasilendu jõudsin isegi ühe väikese uinaku teha. 

Tagasilend möödus ilma konfliktideta ning ma suundusin läbi Helsingi kodu poole. Veidi tekkis oht, et äkki pole Tallinna lennul kohti ning ma pean Helsingisse jääma – testi mul ju ette näidata ei olnud kuid see oli veel sel ajal kui Soome sisenejatelt nõuti testi…kuid siiski leiti mulle see üks istekoht ja ma sain koju.

Kodumaal jõudsin veel hooldekodus tööl käia ning siis tuli teine kohver pakkida ja suunduda hoopis puhkusereisile, lennusihiks Cancun 

Detsember

Detsembrikuu algas rongireisiga Tartusse, nimelt läksin sinna Sadamateatrisse, vaatama etendust Terror. Minuga ühines ka Reet, kes aga tuli oma Luua koolist, ehk siis kel olin ma uhkes üksinduses. Tartusse jõudes jalutasin veidi linnavahel, siis kolisin oma hotellituppa, ning suundusin  raekoja platsile jõulu uudistama - lootsin väikesele klaasikesele glögile aga seda ei pakutud. Selle asemel leidsin ühe toreda prantsuse bistroo, kuhu istusin Reeta ootama. Tegime kiire söögi ning jooksime siis teatrisse. Etendus oli väga monoloogide rohke ja Merle Jäägeril olid ilusad kingad!

Hommikul sõime pika hommikusöögi ja siis kimas Reet kooli ja mina suundusin massaazi. See oli täitsa hea aga mu seljavalu on ikka minuga.

Lonkisin veel veidi linna peal, käisin kaltsukas kus soetasin omale Vivian Vau kingad, mis ilmselgelt olid alla omahinna aga täpselt minu number ja just need mis mu kinga kollektsioonist puudusid. Ning peagi oligi aeg minna rongile ja kodu poole sõita.

Laupäeval tegin tööd hooldekodus, suhteliselt rahulik vahetus oli. Nädalavahetus möödus erinevate iluprotseduuride tähe all, ning Soome Iseseisvuspäeval suundusin laevaga Helisngisse. Laev oli muidugi rahvast pungil täis, sest kõigil oli ju vaba päev olnud. Sadamas vahetasime Markkuga auto, ehk siis tema tuli Porvoost autoga sadamasse, ning mina laevaga, nüüd istusin mina autosse ja Markku laeva, ja nii see auto vahetus käibki. Mina suundusin Porvoosse, et Lexit hoida, kuna Anneli oli komandeeringus ja Noral oli kool ja töö, nii et keegi pidi vahepeal Lexiga ka jalutama. 

Teisipäeval/kolmapäeval oli mul lisaks koera valvamisele kool, õnneks olid päevad lühikesed ning mingeid suuri kontrolltöid ei tehtud, ekraani vahendusel sain omad asja aetud ning ka Lexiga jalutatud kui vaja. Teisipäeva õhtul tuli ka Anneli koju, kellele me olime ilusti laua katnud ja siis hakkasime tähistama möödunud Soome iseseisvuspäeva.

Kolmapäeva õhtul aga suundusin juba lennujaama ning ikka Londonisse, et veidike tööd ka teha. Seekord oli Anneli mulle ka väikese ülesande kaasa andnud, nimelt pidin posti panema soome maiustused ühele prouale kes elab Seattles. Ja kuna minu töötegemise sihtkoht oli just nimelt Seattle ja mul miskeid targemaid plaane seal ei olnud, siis ma sellega tegelesingi. Proua oli muidugi hiljem üllatunud, et kuidas Annelil õnnestus pakk posti panna tema elukohast ühe kvartali kauguselt postkontorist 

Külastasin Seattles ka maailma esimest Starbucksi, sest sealt see ju kõik alguse saigi. Ma olin vist ainuke külastaja tol hommikul, kes sealt kohvi ei soetanud, kuid koht ise oli vana ja olulisemalt toredam kui tänapäevased kiirketile omased kohvikud. 

Järgmine vaatamisväärsus oli nätsusein – ei saanudki aru, mis selle eesmärk on, loodetavasti ikka linnatänavate puhtus – ehk siis oli ühe tänavanurga peal majade seintele kokku kogutud hunnik ilusaid ja värvilisi närimiskumme, mis olid veidi näritud. 

Ja muud Seattle vaated:

Järgmisel päeval oli juba tagasilend, mis möödus ilma vahejuhtumiteta, tagumises köögis oli meil väga tore seltskond.

Kodumaale ma seekord ei suundudki vaid jäin pidama Soome, Anneli juurde. Kuna aga Nora pidas sünnipäeva, siis ööbisime meie Anneli ja Lexiga hoopis hotellis. Lexi oli küll veidi segaduses, et kuhu teda nüüd siis viidi aga kui ta nägi, et meie Anneliga magamisega tegelema hakkasime, siis andis ka tema ukse ees ootamisele alla ja heitis magama. Hommikul meeldis talle väga hommikusöök – tal nimelt lubati ka veidi aega laua lähistel olla. 

Siis tegime väikese jalutuskäigu hotelli ümbruses ja kiire ostlemise lähistel aswuvas ostukeskuses, kuna jõulud ju lähenesid. Ning õhtuks lubati meid juba koju., kus Anneli hakkas koheselt järgmiseks hommikuks torti valmistama. Paraku valis ta Napoleoni tordi valmistamise, mis tähendas, et esimene katse läks aia taha ja ta oli sunnitud kreemi osa uueti tegema. Nii et meie Nora ja Lexiga juba magasime kui tema ikka veel kreemitas. Hommikuks oli muidugi tulemus suurepärane ja sünnipäevalaps Noral väga hea meel. 

Siis tegeles igaüks oma interneti asjadega : ehk siis Annelil töö, Nora läks ikka päris kooli ja minul olid ka medkooli tunnid Zoomis. Ja kohe kui kellelgi paus oli, siis käis see Lexiga õues. Õhtul saime aga kõik kokku ja läksime sushit sööma. See oli muidugi selline ohtlik söömine, sest see oli bufeelaud ja seega me kõik suutsime süüa veidike liiga palju, eriti mina  Aga väga head sushid olid ja nalja sai sünnipäeva puhul palju.

Järgmisel päeval oli minul jällegi kool zoomis, Annelil töö, ning Nora läks ikka veidikeseks päris kooli. Tunnid tehtud, koosolekud peetud, suundusin mina lennujaama, et Londonisse tagasi minna. Lennujaamas oli selline check ini järjekord, nagu oleks miski viimnepäev välja kuulutatud ja ometigi oli täiesti tavaline teisipäev. Ma veidike juba hakkasin pabistama, et ma ei jõuagi oma lennule aga üsna viimsel minutil ikka sain lennule registreeritud ja turvakontrollist läbi, ning siis veel mööda lennujaama poolteist kilomeetrit ja olingi oma lennu väravas. 

Järgmisel hommikul oli mul lennujaama valve, ehk siis pakkisin jälle kohvri kokku, tegin silmad pähe ja läksin lennujaama. Kohe kui meie kontorisse jõudsin, arvas proua kes mind valvesse registreeris, et kui mul on ka väikeste lennukite litsents siis ma kaua siin istuma ei pea, et üsna ruttu mind kuhugi saadetakse. Läksin siis kiirelt kohvi jooma, sest minu valve alguseni oli veel veidi aega. Minuga ühines ka Alan, kes oli just lennust tulnud ja pidi koduteele asuma aga arvas, et veedab minuga veidike aeg koos. Paraku meil kaua ei lastud istuda – mulle helistati umbes tund aega peale minu valve algust ja saadeti mind kõigepealt koroonatesti tegema, et siis lennutada Islamabadi. Mul mudugi hea meel, kuna see on ju sihtkoht kuhu niisama puhkusele ei lähe. Sellest lennust räägitakse küll legende, aga ikka tahaks ise teada saada kui õudne see siis tegelikult on. Tegelikult oli lend täitsa normaalne, reisijad olid viisakad, kõik oskasid kasutada sõnu: tere, palun, tänan. Enamus reisijaid ei tarbinud alkoholi ja pigem oli meil mure, et õunamahl saab otsa kui, et gini ei jagu kõigile  Ja isegi maskide kandmise osas ei olnud vaja palju vaielda – ütlesid üks kord, et pardal tuleb maske kanda ja mask pandi ette. 

Siin ka pilt sellest ülipikast lennukist enne reisijate pardaletulekut:

Kohale jõudsime muidugi keset ööd ja bussisõit hotelli poole oli suhtelsielt sirgjooneline, ehk et algul mööda üht teed otse ja siis mööda teist teed otse, ja siis saabusime hotelli. See oli nii uhkes jõuluehteis, et isegi üheski kristlikus riigis polnud ma kohanud nii palju jõuluehteid. Kimasin kohe ruttu magama, et hommikul varakult üles ärgata ja minna seda linna uudistama. Hommikuks ma olin küll äratuse pannud aga ärkasin mõned tunnid peale seda äratust. Siis arvasin et lähen hoopis massaaži – see oli küll isegi veidi kõrgema hinnaga kui Viimsi spa oma aga ma olin siiski julge jänes ja arvasin et see on hea plaan. Massaaž oli suurepärane. 

Õhtuks olime meeskonnaga kokku leppinud, et lähme õhtusöögile, vaatega restosse. Julgeid jäneseid hotellist lahkumaks oli lausa 6 inimest. Tellisime hotellist omale taksod ja suundusime mägede vahele. Vaated olid nii teekonnal ilusad kui ka restoranis. Söök oli ka suurepärane. Jutud kõik jutustatud, istusime taksodesse ja suundusime tagasi hotelli. 

Mina hakkasin ikka sügelema, et järgmisel päeval turistima minna ja hakkasin uurima taksode hindu hotellist, mille peale mulle purser ütles, et mingu ma parem Uberiga, et see kindlalt odavam. Ja kui juba ülemus niimoodi soovitab, siis nii ma plaanisingi. Õnneks järgmisel hommikul ärkasin juba enne oma äratust ning suundusingi oma turistimise retkele. Esimene peatus oli mul Faisal mošee, kuhu oli umbes 20 minutiline taksosõit. Uber saabus ilma tõrgeteta ning ka sihtkohta jõudsin ilma mingite probleemideta. Taksosõidu hind oli EUR 1.37 nii et oluliselt odavam kui kodumaal. Tegin väikese jalutuskäigu mošee ümbruses, sisse kahjuks ei saanud – aga ka kohalikud ei saanud siseneda miskil arusaamatul põhjusel. Kui ma hakkasin juba liiga palju tähelepanu tõmbama, ehk et mitte ainult väiksed lapsed ei soovinud minuga ühele pildile jääda vaid ka täiskasvanud, siis arvasin paremaks lahkuda ja suunduda järgmise vaatamisväärsuse juurde. 

Uus sihtkoht oli mul Pakistani Monument – suundusin sinnagi Uberiga, mis oli samuti üliodav. Paraku oli monumendi juurde saamiseks vajalik pilet, mille eest sai tasuda vaid sularahas, mida mul loomulikult ei olnud. Õnneks leiti monumendi poest noormees, kes oskas veidi inglise keelt ning kes suutis ka rahavahetuse mulle korraldada, suhteliselt normaalse kursiga. Lootsin, et ehk saan tema suveniiripoest soetada siis postkaarte, aga sellist sõna nagu postkaart tema sõnavaras ei olnud ja ma ei suutnud ka kehakeeles selgeks teha mida ma soovin. Soetasin siis tänutäheks rahavahetuse eest hoopis datlid, mis maksid pea terve euro, 250 grammine pakk. Suundusin siis monumenti uudistama – see oli küll igavesti uhke ehitis, mis oli püstitatud Pakistani 4 osariigi ühendamise auks. Monumendi kõrval oli ka väike muuseum, mis turtvustas Pakistani ajalugu ning sealt sain teada, et uhkemad riigi vaatamisväärsused asuvad siiski Lahores ja teistes linnades, ja et Islamabad on pealinnaks ehitatud alles 1960ndatel aastatel. See seletas ka pikki sirgjooneliselt otse siirduvaid teid ning mitte eriti palju hooneid nende teede ümber  Aga muuseum oli tore!

Enne monumendi territooriumilt lahkumist, ulatas väraval olnud piletimüüja mulle ka külastuseks vajaliku pileti, sest enne olin ma ju poemüüjaga läinud raha vahetama ja andnud külastuse raha talle, saamata vastu piletit. Nüüd siis tehti ka raamatupidamises kõik korda 

Monument asus küll uhkes park-metsas kuid mulle tundus see ümbrus veidi mahajäetud ja kauge, et seal hakata ise jalutama hotelli suunas, kuhu oli umbes 40 minutit maad, vaid tellisin jällegi Uberi, ning suundusin hotelli. Hotelli esine oli juba liiklusele sueltud ja vaene taksojuht üritas ikka ühte ja teistpidi kuidagi lähemale saada ja oli ünsa üllatunud kui ma ütlesin et ma lähen maha ja jalutan ise hotellini. Aga siiski lubas mul väljuda. Meie hotellis toimus nimelt Araabia Liiga liidrite kohtumine ja turvakaalutlustel oligi hotelli ümbruse liiklus suletud. Õnneks jala sai ikka liikuda.

Kuna ma nii julge veel ei olnud, et minna kuskile linnapeale sööma, siis suundusin hoopis hotelli restosse, kus pakuti tai köögi hõrgutisi 

Ning enne tagasilendu sain veel paaritunnise uinaku teha.

Tagasilend oli veidike teisest puust kui sinnalend. Juba pardale tulek võttis aega ning kohtade leidmine oli osadele reisijatele väga keeruline ülesanne. Kui mina jõudsin oma istekohani, kuna pardale tuleku ajal olin ukse juures reisijaid vastu võtmas, siis avastasin, et minu kohver on kapist alla tõstetud ja seisab lihtsalt keset vahekäiku, selle asemele oli pandud kellegi väiksemat sorti seljakott, mis oleks vabalt mahtunud ka minu kohvri kõrvale….minu kohvri kõrval vahekäigus seisis veel kaks kohvrit – sest ilmselt keegi oli näinud seda ühte seal ja arvanud, et võib enda omad ka sinna jätta. Kuna aga selleks hetkeks olid piloodid andnud meile ülesande, et me peame 5 minutiga valmis olema liikuma hakkamiseks, muidu jääme oma väljalennu ajast ilma ja istume väga kaua siiin, siis ma lihtsalt kiirelt tõstsin asjad ümber ja paigutasin kõik kohvrid kappidesse sealsamas kõrval. Ja minema me saime selle 5 minuti sees. Lennu ajal oli paljudel inimestel kehv enesetunne – paljud käisid meile seda kurtmas kuid üsna mitu inimest oli otsustanud lihtsalt oksendada tualettruumi kraanikaussi ja need seega ära ummistada. 5st tualetist 3 olid selliste tunnustega, nendest 2 saime me uuesti korda kuid ühe olime sunnitud niimoodi jätma ja lihtsalt kinni panema. Miks me neid puhastasime ? Nimelt maandudes võib juhtuda, et see loksub üle ääre absoluutselt igale poole ja seda haisu siis eemaldada on juba veidi keerulisem. Õnneks oli meie purser kiirabitöötaja ja meeskonnas olin ju mina – hooldekodu töötaja, ehk et me oleme näinud veidi hullematki kui väike tükkidega okse kraanikausis ;) Aga palun-palun, kui te lennukis oksendada otsustate, siis tehkse seda kas tualeti potti, veel parem kui oksekotti ja kui te seda siiski plaanite teha kraanikaussi, siis palun-palun koristage see ka ise ära 

Lisaks oli meil üks reisija-härra, kes käis kordamööda igale meeskonnaliikmele kurtmas kuidas tema abikaasal on suhkruhaigus ja seega peaks ta heitma pikali, ja et teil ju on kohti kus saaks pikali heita, et miks ta seda siis teha ei saa. Asi päädis sellega, et meesterahvas, kes nende kõrval istus, leidi omale teise istekoha ja seega nad said veidi ruumi endale juurde. Aga kui tuli hommikusöögi aeg, ja me prouale serveerisime tema tellitud diabeet toidu, siis sellest ta keeldus ja soovis omale tavalist einet 

Teise teeninduse suutsime me ise nii segamini ajada, et kohe huvitav oli ! Nimelt ei tahtnud meie ahjud sõna kuulata ja soojade toitude soojendamine võttis plaanitust oluliselt kauem aega. Kuna meil oli aga suhteliselt täismaja, siis otsustasime anda kõigile kandikud ja soojad toidud andsime reisijatele alles 15 minutit hiljem, kui need serveerimiskõlblikuks olid saanud. Kokkuvõttes oli see üks paras kaos, aga me saime ikkan enne maandumist kõik asjad kokku korjatud ja kõigil kõhud täis söödetud.

Maandusime Londonis varakult ning ma sain varasema Helsingi lennu peale kuigi Soome minna tahtjaid oli mustmiljon - kõik eelkooliealiste lastega britid olid võtnud omale sihtkohaks Lapimaa ning Jõuluvana külastuse, ehk, et lende Londonist Helsingisse oli praeguse tavapärase 3 asemel 5, ning 2 nendest olid 300 kohasel lennukil - mis oli pea viimse kohani täidetud. Aga mina sain omale 3 vaba kohta, ja seega magasin juba enne õhkutõusu  Enne õhtut olin juba kodus.

Järgmisel hommikul kimasin ema Estriga tädi Laine juurde, kus toimus pidulik kõrvitsa vaamine ja selle jagamine. Ühtlasi vahetasime jõulukinke . Väga tore oli rõõmsat tädi Lainet näha!

Õhtul käisime aga restoranis nimega Kurze – see oli üks väga tore koht, kus ei pakuta pelmeene vaid kurzesid. Need olid väga maitsvad ning teenindus oli suurepärane.

Esmaspäeval olin hooldekodus tööl - kõik olid juba uue aasta ootuses…

Teisipäeva hommikut tervitasin joogatunniga, siis tegin kiire kohvri pakkimise, käisin juuksuris, ja ka füsioteraapias, kus mulle anti hunnik harjutusi mida tegema pean kui tahan oma seljavalust lahti saada.

Jõudsin veel Reedaga Vesivärava kohvikus lõunat süüa, ning õhtul käisin ka Irjel külas, kus seekord oli uhke jõulumeeleolu. Annely oli ka kodumaale saabunud ja oli valmistanud uhke jõulukana prae ning talvemagustoidu. Vahetasime kingitusi ja nii tore oli! 

Kolmapäeval tegin veel kodus piparkooke, sest jõulureisile tuleb ikka piparkoogid meeskonna ja ka reisijate tarvis kaasa võtta – paraku esimese pannitäie suutsin niimoodi ära kõrvetada, et suitsuandur ikka tükk aega pahandas minuga. Teine pannitäis läks juba paremini. 

Ning peale lõunat oligi aeg jällegi lennuki peale istuda ja suund võtta ikka Londoni poole. Ja seekord oli Helsingis Londoni lennu väravas tööl tütarlaps, kes mäletas mind ja ma ei pidanud tõestama, et ma olen vabastatud erinevatest paberitäitmistest ning ka testimisnõue mulle ei laiene…Nii tore on olla teatud 

Minu jõulueelne sihtkoht oli Porto, mis on edasi-tagasi lend ja mis seekord hilines täiesti ebavajalikel põhjustel. Algas kõik sellest, et kui terve meeskond väravasse jõudis, selgus, et lennuk ei olgi sinna pargitud nagu me kõik ekslikult eeldasime vaid seda alles toodi meile angaarist, kus ta oli läbinud oma üleöist hooldust. See aga tähendab seda, et enne kui meie pardale saame minna, tuleb lennukile teha läbiotsimine, mida saavad teha vaid lennujaama turvatöötajad, ja meie peame niikaua ootama kuni nad on selle tegevuse lõpetanud. Samal ajal kui meie jalga kõlgutasime ja ootasime, siis tulid juba väravaagendid meile kurtma, et nad peavad sellel lennul kohe eriti palju dokumente iga reisija osas kontrollima ja et see võtab hirmus palju aega ning seega on pardaletulek väga pikk ja aeglane protsess. Me küll pakkusime välja, et hakaku juba kontrollima dokumente, et jagagu kuidagi reisijad kaheks, et need kellel juba kõik korras ja seega nad on ju pardale minekuks valmis…kuid see oli väravameeskonna jaoks väga arusaamatu lahendus ja loomulikult nad seda ei teinud. Hetkest kui meid juba pardale lubati, ja kui meie omakorda omad kontrollid ja otsimised olime teostanud ning lubasime reisijaid pardale tulema hakata, kestis pardaletulek poolteist tundi, mis on ilmselgelt kohutavalt pikk aeg ühe lühilennu jaoks! Selleks ajaks olime me oma väljalennu aja juba ammu minetanud ja meil oli uut vaja, mis tihtipeale võib olla alles paar tundi peale algselt aega. Õnneks saime järgmise aja suhteliselt ruttu ning õhku saime umbes 3 tundi peale oma graafikujärgset aega. Kahele meeskonnaliikmele, sealhulgas ka minule, tähendas see aga nii pikka hilinemist, et oli oht et me jääme oma järgmise päeva jõulureisi lennust ilma, ning see lahendus meile eriti ei meeldinud. Lend ise oli tore, reisijad ei saanud samuti aru miks selline tobe paberimajandus vajalik on, aga õnneks keegi meiega ei pahandanud ja nad said aru, et praeguses maailmas on asju mida ei olegi vaja lõpuni mõista vaid on parem kiirelt ja korrektselt need nõuded täita, et saaks asuda asjade kallale mida me tahame teha 

Lõppkokkuvõttes jõudsime Londonisse tagasi pea kaks tundi graafikust hiljem, ning õnneks olnud ei mind ega ka mu kolleegi veel ilma jäetud meie järgmise päeva reisidest kuigi meie puhkeaeg oli jäänud nüüd lausa alla miinimumi.

Mina jõudsin veel süüa õhtust koos Alaniga, kuna me mõlemad majutuse samas hotellis ja ta jaksas mind ikka vaatamata sellele hilinemisele ära oodata. Väga tore oli teda üle pika aja näha ja kõik jutud ära rääkida.

Minu jõulureisi sihtkoht oli siis Las Vegas ja liikusime me sinna koos meeskonnaga reisijatena. Ehk siis lendasime oma lennufirma lennuga Dallasesse ning siis American Airlinesiga Las Vegasesse. Väga tore oli oma kolleege töötamas vaadata ja eriti tore oli uudistada milline on teise lennufirma toode, mida nad meie mõistes pikemal lühilennul pakuvad. Mõlemad lennud möödusid hästi, pikemal otsal ma isegi magasin oma 20 minutit 

Las Vegasesse jõudsime juba pilkases pimeduses ja kuna meil olid juba tsiviilriided seljas, siis tegime terve meeskonnaga kiirelt ühed joogid hotelli baaris. Ning kuidagi õnnestus meil need täiesti tasuta saada – ilmselgelt hakkas baarmanil meist kahju, et me peame kallil jõuluajal kodust nii kaugel olema ;)

Järgmisel hommikul kimasin mina tagasi lennujaama, sest ma olin omale auto rentinud ja kuna 25 detsember on ju nii suur püha siis linnavahel olevad autorendi firmad olid kinni ja ainukt koht kus autot sai oli lennujaam. Ma olin suhteliselt ainuke inimene lennujaama autorendikeskuses ja seega oli mul auto käes ning kõik paberid vormistatud nii 15 minutiga. Ja umbes poole tunni pärast olin juba Red Rock Kanjon pargis. Esmalt lootsin, et ehk on infokeskus avatud ja ma saan sealsest kohvikust väikese eine omale kaasa soetada, enne kui pargiga tutvuma hakkan kuid see lootus kustus mul väga kiirelt. Seega tuli mul asuda loodusega tutvuma ilma sööki kaasa võtmata. Kuid loodus oli nii ilus, et süüa polnud vajagi. Park oli väga korralikult korraldatud – ühesuunaline liiklus kulges ringikujuliselt erinevate värviliste küngaste ning kanjonite vahel, vahepeal olid parklad, kuhu sai siis auto jätta ja siis väiksemaid ja suuremaid matkaringe teha. Vaated olid väga ilusad !

Esimesest parklast tegin väikese edasi-tagasi jalutuskäigu, kuna ma veidi kartsin oma seljavalu pärast. Aga selg oli mul väga tubli sellel retkel.

Järgmises parklas julgesin teha juba 3 kilomeetrise ringi ning siis veel kilomeetrise sinna otsa, kolmandas parklas imetlesin lihtsalt vaadet kuid neljandas tegin juba 6 kilomeetrise ringi koos eriti huvitavate veetakistuste ületamisega.

Igal juhul oli väga tore park ja kogu see ringisüsteem toimis suurepäraselt. Ja need kes soovisid said terve pargi pika matkaringi teha ka külastuskeskusest alates, ehk et ei pidanud oma autoga üldse kaugele minema. See ring oli veidi üle 20 kilomeetri ja ma kartsin, et minu selg sellele vastu ei pea ja seega otsustasin väikeste sutsakate kasuks. Aga nagu te piltidelt isegi näete, siis oli sealgi väga ilus. 

Peale pargist välja saamist, asusin siis söögikohta otsima. Õnneks olid peale lõunat juba mõned kohad avatud, kuigi oli ju aasta suurim püha – jõulupäev. Igaks juhuks seletan, et Las Vegase strip’il olid kõik kohad avatud nagu tavaliselt, ehk et seal ei teadnud keegi ei jõuludest ega millestki muust midagi. Seal oli ikka “business as usual”. 

Leidsin omale ühe toreda diner’i, kuhu sisse astudes tütarlaps küll arvas, et ta ei sa mind vastu võtta kuna kokk oli juba töö ülekülluses närvivapustuse äärel ning keelas rohkem külalisi sisse laskmast. Ma tegin väga kurba nägu ja ütlesin, et ma istun vaikselt ja loen raamatut seni ning joon ühe coca cola kuni kokk ennast kokku võtab – et mul on aega laialt ja olen nõus ootama kaua vaja. Tütarlaps leidis mulle laua, tõi mu coca ja võttis ka söögi tellimuse ning 10 minutiga oli mul juba ka söök laual. Ilmselt kokale anti miskit rahustavat jooki ja ta kogus ennast üsna ruttu. Kui aus olla, siis oli diner rahvast täis ja kogu aega oli ukse taga järjekord kaasaostjatest. Nii et ma saan kokast ka aru  Kuna mul ju pargis suurt süüa kaasas polnud – seljakoti põhjast leidsin paar kuivatatud jõhvikat ja mõned pähklid, siis ma tellisin omale eriti palju süüa….ja enamuse sellest sõin ka ära 

Siis otsisin avatud toidupoodi, et omale mõni puuvili osta aga toisupoed mis avatud olid, olid sellised, et ühte ma ei tahtnud sissegi astuda ja teine oli seest nii huvitava kaubavalikuga, et puuvilju ei olnud nad vist värskel kujul kunagi näinud. Seega hakkasin hoopis avatud kohvikut otsima, et mõni soe jook juua….ainuke avatud kohvik oli Starbucks. Sinna ma siis maandusingi – enamus kliente soetasid asju kaasa, mina aga istusin ikka tugitooli ja hakkasin seal koos raamatuga oma matcha lattet maitsma. Umbes 10 minuti pärast tuli aga kohvikupidaja ja teatas, et nad sulgevad 10 minuti pärast kohviku  Võtsin siis oma joogi ja istusin autos ja vaatasin maailma. Ning siis suundusin tagasi lennujaama sõites terve pika stripi osa ühest otsast teise, et lihtsalt aega veinitada ja vaadata kogu seda kitchi, mis seal särab ja vilgub ja helgib ja keerutab. Üsna tore oli! 

Auto äraandmine läks ka üsna ladusalt, nüüdseks oli autorendikeskuses veidi rohkem rahvast ning tavaline elu hakkas tagasi tulema. Kuna mul oli ikka aega laialt käes, siis suundusin hoopis bussi peale, et uuesti stripile sõita ning uudistada minu lemmikuid – Bellagio hotelli juures asuvaid purskkaeve – teate ju küll – Ocean 11 lõpustseen, ja alati on ju väike lootus, et Georges või Brad või ka keegi teine sealsest grupist on endiselt vaatamas vee-värvi-muusika etendust Bussisõit oli muidugi nii huvitav – algul ma ei saanud päris hästi aru kummal pool teed ma pean bussipeatuses seisma, kui ma lõpuks leidsin õige poole, siis tuli varsti buss, mis sõitis järgmisse peatusesse ning siis teatas, et nüüd peavad kõik teise bussi peale minema… Õnneks tuli see teine buss suhteliselt ruttu, kuid seal hakkas miski vanamees minuga suhtlema, õigemini ta küsis mu käest midagi aga ma ei saanud kolmel korral aru mida ta küsis ning lõpuks ma lihtsalt rehmasin käega, et jätku mind rahule. 10 minutit hiljem kui vanamees hakkas maha minema, karjus ta mu peale, et ma olen üks igavene õel ja ebaviisakas mutt – ja seda ütles ta väga selgesti välja hääldatuna! Ma olin suhteliselt ehmatanud ja vaatasin lihtsalt suu ammuli – maski tagant muidugi. 

Peagi oligi ka minu Bellagio peatus ja ma kobistasin maha, ja ei karjunud kellelegi midagi 

Purskkaevud vaadatud, kobisin hotelli, sest kell oligi juba üsna hiline. Heistin suhteliselt ruttu magama ja isegi suutsin paar tundi vist magada kuid umbes kell 1 öösel olin juba nagu öökull üleval ja hakkasin hommikut ootama.

Peale päikesetõusu aga mitte ka liiga vara, kimasin siis õue, et umbes 40 minuti kaugusel asuvasse pannkoogi kohta jalutada – aega mul ju oli ja mis mul muud ikka teha on kui jalutada. Ega keegi peale minu ja kodutute muidugi ameerikas jala ei käi aga see mind ei heidutanud. Enne pannkoogi kohta leidsin ka ühe avatud Target poe, ja tegin seal väikese tiiru. See muidugi on ohtlik, kuna Targetis leidub alati midagi, mida just hädasti vaja on. Seekord soetasin väikese seljakoti ning mõned näomaskid – mitte need koroonavastased vaid need mis ilusaks teevad 

Ning nii ma siis saabusin oma pannkoogi kohta oma ostukotiga. Pannkoogid olid ausad ja loomulikult väga head. Kuna mul oli väike soolavajadus, siis tellisin omale ka friikad - ei osanud oodata, et neid terve pannitäis saabub :)

Tagasi hotelli poole jalutasin juba täielikus suvesoojuses. Viskasin oma ostukoti hotelli ja suundusin veel Monorailiga linna uudistama – väga toredad vaated olid sealt kõrgemalt! Ning siis vaatasin purskkaeve ka päevavalguses, kuid hr. Clooneyt ei olnud ikka kohal.

Ja mõne tunni pärast oligi meie tagasilennu aeg. Seekord töötasin esimest korda suures lennukis club ehk siis äriklassis - reisijaid oli nii vähe, et ma julgesin clubi minna. Sain hakkama aga no ühtegi asja üles ei leia, ei tea milline jook millises klaasis käib, aga reisijad petsin ära ja väga tore oli.

Londonisse jõudes sain õhtusöögiks kokku Alaniga, kellega arutasime kõik maailma asjad ära ning siis suundusin suhteliselt varakult magama, et hommikul koduteed alustada. See kulges mul täitsa hästi - Helsingisse suunduval lennukil oli 4 vaba kohta, 2 neist asus minu kõrval - nii tore on veidi tuntust omada registreerimislaua töötajate seas, seega sain rahulikult jällegi magada. Helsingi lennujaamas oli miski huvitav kaos, kuna oli esimene päev uute piirangutega ja ega erinevad ametnikud ise ka aru saanud, kes ja mida ja kellel kontrollima peavad. Õnneks ma ikka jõudsin oma Tallinna lennule kuigi kilomeetri jagu pidin jällegi jooksma mööda lennujaama. 

Kodus oli aga väga tore olla!

Järgmisel hommikul pidin juba varakult minema maniküür Julja juurde - Kris äratas mind 15 minutit enne seansi algust, et kas Sa ei pidanud kuhugi minema….ajavahe oli seega ka mind kätte saanud. Aga jõudsin siiski kohale ja sain omale uued küüned. Siis saabus mulle külla Itik ja väike Siim, kellega pidime minema matkale aga kuna Siim ei olnud elevusest autos maganud, siis otsustasime veidi kodused olla, lootuses, et ehk Siimuke ikka väikese une teeb. Algul ta küll mängis Krisiga, kuid kui Kris trenni lahkus, siis jäi Siim vupsti magama. Kui ta ärkas, oli juba pime ja me suundusime matkaringi asemel hoopis kelgumäele. Seal sõitsin mina ühele lapsele otsa, ma küll karjusin juba poole mäe pealt kuid laps vist arvas, et ma suudan ikka kuskile keerata ja lihtsalt seisis keset maandumisala…õnneks midagi hullu ei juhtunud, laps vist lihtsalt ehmatas, korraks küll karjus kuid siis jäi vait ja ei kurtnud ka miski valu üle. Selle peale ehmatasin mina muidugi nii, et ma vist tükk aega ei kelguta enam. Õnneks väike Siim seda ei näinud, kuid kelgutamise asemel suundusime hoopis jalutusringile. Laidoneri park oli ilusas piduehteis ning jalutada oli mõnus.

Õhtul koju jõudes sain ärevaid sõnumeid, et 4 minu meeskonnakaaslastest Las Vegase tripilt on vahepeal andnud positiivseid koroonaproove. Tegin siis ka kohe testi - ja sain loomulikult negatiivse tulemuse. Õnneks olin ma enamuse ajast veetnud reisil iseenda seltsis.

Kolmapäeva alustasin Ameerika saatkonna külastusega, mul oli nimelt puudu tööviisaga kaasaskäiv turismiviisa, mida sel hetkel kui mina tööviisat sain, ei väljastatud. Nüüd siis pidin eraldi selleks saatkonda minema. Siis käisime emaga tema vana võimlemistreeneri 90 juubelil - mina küll sisse ei läinud ja ei lubanud ka emal minna, vaid ta andis üle ukse, maskiga tervituskorvi - Hiljal oli ülihea meel ja pakkus emale kohe isetehtud Limoncellot- kell oli 10.30 hommikul ;) Mulle meeldivad elu nautivad vanemad inimesed!

Käisime ka tädi Zeldale üle ukse õunu viimas ning peale lõunat pidin saama kokku Anu ja Lauriga aga nemad loobusid minuga kokkusaamisest, kui kuulsid, et ma olen 4 meeskonnakaaslase lähikontakt – täiesti arusaadav! Kuna mina aga tundsin ennast ikka hästi, siis käisime hoopis Mia ja ema Estriga kinos, vaatamas West Side Storyt - see oli väga tore!

Aasta viimane päev oli mul aga hooldekodu tööpäev ja kuna mina olin endiselt negatiivne, siis suundusin tööle. Väga tore oli! Osad vanainimesed olid ikka aastavahetusest elevil ka, mõni mees eksis lausa naiste tuppa, ning osadele ärksamatele pakkusin mina šampat- alkoholivaba muidugi ;) Ühe kliendi pere saatis aga mõlemi osakonna hooldajatele uusaasta pakikese: kalamari, vahuvein, suitsuvorst, sai, puuviljad….ikka nagu kord ja kohus! Nii et Head Uut Aastat!