Teisipäev, 28. oktoober 2014

Kehvasti, siis uuesti!

Mis kehvasti, see uuesti - selle ütluse saatel sai minu ukse eksam ja ka muud eksamid sooritatud 100 %, nii et olen lubatud tagasi lendama. Ja lennata, nagu te teate, on ju väga tore. Nimelt on seal reisijad oma erinevate soovide ja tahtmistega ning siis on ōhkutōus ja maandumine ja siis on veel ilusad vaated üle mägede, üle pilvede ning ilusaimad päikesetōusud ning loojangud ;)
Siis oli meie kandis veel ühe tornaado jäänused, tuul oli nii tugev, et mulle tundus öö jooksul korduvalt, et keegi käib kōrvaltoas - häda kohe kui 2 tuba on :) - kontrollima minnes, ei leidnud ma muidugi kōrvaltoast kedagi. Aga ilm oli ilus ning selge, ju tuul viis kōik vihmapilved minema. Ja lennata ei olnud ka eriti hull sel päeval, tuul oli maapinnal ning eriti kōrgemal ei kōigutanud meid.
Siin pilt minu ühest ōhtusöögist, kuna kahvleid-nuge ega potte panne mul ei ole, siis olin sunnitud omale hiina söögi tellima, sest pulgad on mul Hiina reisist alates olemas ;)


Ühel ilusal ja mitte nii tuulisel päeval, käisime Alaniga Londonis. Peamine meie sinnamineku pōhjus oli Legode näitus. Keegi tore ameeriklane (kes kōigepealt lōpetas ōigusteaduskonna) avastas ühel päeval, et tema tahab hoopis teha Legodest kujusid. Ning hakkaski neid tegema. Nüüdseks on ta neid siis sellise koguse teinud, et nendest sai lausa näituse moodustada. Mulle meeldis näituse alguspool veidi rohkem, kus olid kas siis tuntud maalid vōi maalidelt tuntud kujud. Ka minu lemmikmaal oli Legodesse kujundatud :)


Mida näituse lōpu poole, hakkas meile aina enam tunduma, et kunstnik on veidikene masenduses, vähemalt tööde kōrval asetsevad kirjeldused viitasid selgelt meeleheitele.
Näitus oli huvitav ning kui see kellelegi tee peal peaks vastu tulema, siis kindlasti soovitan seda külastada.







Loomulikult oli kōige magusam osa näituse lōpul, ehk siis suur tuba mitme lauaga kus Lego klotsid ning kus sai iga külastaja ise midagi meisterdada. Alan hakkas kohe hoogsalt meisterdama, küsides enne minu käest, et mis kuju ta teeks. Mina, fantaasiavaene inimene nagu ma olen, soovitasin lennukit. Alan hakkaski midagi meisterdama. Mina üritasin just nähtud ōunu järgi teha...kuid see mul eriti ei ōnnestunud. Alan oli oma meisterdusega saanud pea-aegu valmis ning vaadates seda küsisin ma, et miks tema sisalikul on vaid neli jalga? Mille peale ta vaatas mind pikalt ning uuris, et mitu jalga siis sisalikul tavaliselt on. Ma julgesin arvata, et vast ikka rohkem kui neli... Suur oli mu üllatus kui sain aru, et tegelikult on sisalikel vaid 4 jalga - et mul see paremini meelde jääks, kirjutasime ka vastava sissekande näituse külalisteraamatusse :)


Ja siit veel eraldi tervitus Norale - kas tunned neid poisse?


Edasi jalutasime Tower of London juurde, uudistama sealset keraamiliste moonide väljapanekut. Moone on seal ligi 900 000 ning need mälestavad sōdades hukkunud briti sōdureid. Kuna neid on seal arvestatav hulk, ning nad on torgatud maasse nagu nelgid/nartsissid Aljosha juures olid, siis märkas Alan neid ühel päeval oma kontori ehk siis lendurite kabiini aknast, lennates meie lennujaama poole. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha, siis on neid tōesti palju ;)



Edasi suundusime väikesele jōe kaldaäärsele jalutuskäigule, leides peagi restorani kus jalgu puhata ning juttu ajada. Ja juttu jätkub meil ikka pikemaks. Peagi oli väljas pime ning vaated muutusid vaid kaunimaks.



Järgmisel päeval istusin kodus ja ootasin omale mööblit - soetasin nimelt omale kaks lauda, pesu kuivatusresti, kingariiuli, ning hunniku erinevaid riiuleid vannituppa. Sain oma saadetised hommikul kätte ning ülejäänud päeva veetsin mööblit kokku pannes. Olin tellinud omale ka suure peegli, et lōpuks enne uksest välja minekut ka vaadata milline ma välja näen. Paraku oli peegel transportimise käigus viga saanud ning see oli katki ja seda juba enne seda kui mina oma käe sinna külge jōudsin panna, seega minul ei tohiks ōnnetu armastusega kokkupuuteid olla lähima 7 aasta jooksul :) Aga veidike asjaajamist tuleb küll, kuna samasugust peeglit rohkem poes ei ole, seega pean nüüd miski teistsuguse soetama. Nii et lähinädalatel ma endiselt ei tea milline ma välja näen, kuna peeglit mul ikka ei ole ;)
Lisaks erinevatele mööbliesemetele soetasin ka taldrikud, noad-kahvlid, klaasid, kruusid, teekannu - teekann oli ka transpordi käigus viga saanud ning sang oli 3 tükiks, nii et ka see tuleb välja vahetada. Aga kokkuvōttes hakkab mu kodu kodust muljet juba jätma, nii et tulge aga juba külla! 
Eile käisin ka poes ning soovisin soetada kööginuga. Ning noormees-poemüüja palus mul esitada pildiga dokument kuna ma ei pidavat välja nägema 30 aastane. Esitasin siis dokumendi ning mul lubati siiski nuga soetada. Kui jutustasin seda lugu Annelile, siis ta arvas, et mul ei olegi peeglit koju vaja kui ma olen ilma peeglita elades kaotanud üle kümne aastat turjalt ;)
Tänaseks olen juba Budapestis, kus oli mul suur plaan jalutada Margareti saarele ning teha seal üks pikem tiir. Paraku hakkas mul poole tee peal nii külm, et keerasin otsa ringi, otsisin esimese restorani ning soojenesin seal väga maitsva toidu kaasabil.


Peale söögipausi, jalutasin veel veidike kuid kuna ilm oli siiski jahe - tegelikult olid mul lihtsalt valed riided kaasas - siis tulin hotelli tagasi ning veetsin aega teleka seltsis - seda mul ju ka kodus ei ole ;) Ja homme ootab mind Amsterdam ehk siis Haarlem, loodan et seal on veidike soojem :)

Amsterdamis oligi veidi soojem, tegin jalutuskäigu ning tarbisin kiirelt veidike sushit ning valget veini. Ja siis oligi aeg magama minna, ning nüüdseks olen juba koduses Londonis tagasi ;)
Järgmine nädal olen aga kodusel Eestimaal, kui keegi tahab trehvata, siis mu telefoninummer on ikka endine ;)

Musi, kalli kōigile!

Laupäev, 18. oktoober 2014

Uus kodu

Olen nüüdseks uues kodus olnud veidi üle 2 nädala ja teada saanud, et alumised naabrid suitsetavad omas toas. Ja kuna ehituskvaliteediga siin on nagu on, siis kõik see uhke suitsuhais tuleb minule. Ja nagu te teate, siis ma ei armasta suitsuhaisu. Paar päeva tagasi käisin kodutarvikute poes ning soetasin erinevad õhuvärskendajaid, ehk saan sellest asjast kuidagi jagu.
Pildid ilma suitsuhaisuta uuest kodust on siin:





Siis olen uurinud veidike oma uut ümbrust, leidsin kaardi pealt, et suhteliselt minu kõrval peaks olema park – otsustasin kaasa haarata oma viimase aja hea jalutamiskaaslase, esimese ohvitseri Alani, ning nii me teele asusimegi.
Pargi leidsime erilise vaevata üles, paraku on park rohkem heinamaa moodi, nii et väga pikka jalutamist me seal ei teinud. Aga ikka on tore teada, et kuskil kodu lähedal on veidike rohelust ning pingike kus saab istuda ning omi mõtteid mõlgutada värskes õhus.
Pargist ma millegipärast pilte ei teinud, kuid teel parki kohtasime sellist toredat putukat, kes omi asju ajas.


Ühel oma vabadest päevadest kohtusin ka hr. Reisijaga viimaselt Ateena lennult – seekordsel kohtumisel ta enam nii head muljet ei jätnud kui esimesel kohtumisel. Vestlesime erinevatel teemadel, kõik oli tore aga ma eriti ei kurvasta kui me rohkem ei kohtu J
Ning teisel vabal päeval suundusime Alaniga vanasse tuttavasse Richmondi parki ja nagu erinevate inimeste puhul ikka, siis näitas Alan mulle hoopis teisi nurki sellest pargist. Nimelt on pargis pikksilm, mille kaudu avaneb otsevaade St. Pauli Katedraalile, mis teadupärast asub Londoni City keskmes. Mina ei olnud muidugi kunagi selle pikksilma juurde sattunud ;) Tähelepanelik vaataja näeb siin pildil kaugustes samuti katedraali ;)


Edasi tegime pika jalutuskäigu läbi pargi ning kohtasime ka hirvi, kes tegid hirmsaid hääli...paraku ei jäänud need möired pildile kuid mõelge need siia juurde ;) Igal juhul oli väga tore õhtu!


Ilmad on meil siin eriti huvitavad olnud, väljas on küll soe kuid ilm muutub kiiremini kui jõuad „ilmateade“ öelda. See-eest on vaatepildid väga ilusad:


Ning viimase aja huvitavaim lend oli Milaano. Seekord viibisin seal lausa 2 ööd ehk siis mul oli terve päev aega selle linnaga tutvumiseks. Kuna ma olen eelnevalt kiire tiiru juba Milaanole peale teinud siis arvasin seekord paremaks külastada hoopis linnakest nimega Como, mis loomulikult asub Como järve kaldal. Ilm ei olnud küll eriti vaadete vaatamiseks parim aga kuna ma seda aega valida ei saanud, siis pigem varblane pihus kui tuvi katusel, ning nii ma sammud rongijaama sättisin. Rongijaama ümbruses oli igasuguseid imelikke kodanikke. Saan aru, et osad põgenikud on siiski Lampedusa saarelt jõudnud põhja poole ning kanda kinnitanud Milaanos ;)
Peale pooletunnist rongisõitu leidsin end Como linnakeses.







Jalutasin siis sihitult mööda kitsaid tänavaid, uudistasin veidike järve, vaatasin kiirelt üle Toomkiriku, ning suundusin otsima trammi, millega pidi saama mäe otsa, Brunate linnakesse, kus pidi avanema suurepärane vaade pea kogu järvele.
Tramm oli ilus ning väga sõitis väga huvitava nurga all ;)
Üles jõudes muidugi vaadet eriti ei olnud, kuid oli vaade läbi pilvede ning udu mida jällegi ei ole mõnel teisel päeval. Edasi sai veel ronida järgmise mäe otsa kus asus Voltiano majakas. Loomulikult ei lasknud ma sellel teekonnal ennast oodata vaid hakkasin ronima. Oli suht järsk jalutusrada – ütleme nii ;)
Ja nüüd siis vaated:






Ning ka lilla tramm Zeldale:



Edasi oligi aeg suunduda tagasi inimeste sekka ning tarbida veidike kohalikke hõrgutisi. Ajastus oli mul väga täpne, sest trammiga tagasi järve juurde jõudes hakkas just vihma sadama – seda mäeteekonda ei oleks vihmaga väga tahtnud jalutada ;)


Ja edasi oligi juba aeg suunduda tagasi rongijaama ning keerata nina Milaano poole. Rongijaamast hotelli jalutades tabas minu kinga linnusitt – kui keegi teab mida see tähendama peaks, siis andke mulle ka teada ;)


Sel nädalal oli mul vaid üks vaba päev ning seda kasutasin ma õppimiseks, kuna neljapäevast alates algas mul iga-aastane õpe, mille me kõik läbima peame. Minul, kui tundu luuseril, eriti hästi ei läinud esimesel päeval, nimelt põrusin ma lennuki ukse avamisel. Tegin küll kõik asjad nii nagu peab kuid omas järjekorras ja eksamineerijale see paraku ei sobinud kuna see ei ole standardite kohane. Seega, pean homme antud eksami uuesti tegema. Loodetavasti saan seekord sellega hakkama! Ise tunnen end küll väga halvasti aga süüdistada ei ole mitte kedagi peale iseenda. Nii ma nüüd siis muudkui harjutan, ja harjutan kuigi tegin seda ka enne eksamit ja omast arust olin suht valmis. Ei julge mõeldagi, et mis siis saab kui ma homme ka midagi valesti teen! Nii et, kellel pöidlad vabad, palun hoidke neid mulle!!

Pühapäev, 5. oktoober 2014

Brüsseli kuu lõpp ;)

Tänasega lõppeb minu Brüsseli kuu – nimelt olid mu planeeritud ööpeatused septembrikuus Brüsselid. Aga kuna seal linnas elab mu vana klassivend Lauri koos Anu ja lastega, siis möödusid need peatused suht kiirelt ning lõbusalt. Viimasel neist külastasime Brügge linna. Ja see oli väga õige otsus kuna Brüsselis oli ilm hommikul väga külm ning vihmane kuid Brügges paistis päike ning taevas oli sinine ;) Lisaks kõigele tähistati auto vaba päeva, mis tähendas, et kõik kesklinnad olid autodest priid. Me siis kiirelt lipsasime autosse ning hiilisime vaikselt mööda kõrvaltänavaid kiirteele. Kiireteel õnneks autokeeldu ei olnud ning nii ei möödunud väga kaua kui olimegi Brügges. Parkisime auto ning kimasime linna peale jalutama. Linn oli muidugi jalutajaid pungil täis. Linn ise oli ilus, armsate pitsiliste majade ning käänuliste tänavate ja kanalitega. Väljakuid jagus ka rohkem kui üks.










Ning loomulikult oli suurepärane õllevalik, millest me midagi ka proovisime ;)



Tore oli ka selline liiklusmärk:


Ning restoranis ilus kohvikann:


Ning siin ka Anni ja Ruth matkast puhkamas :)


Loomulikult tarbisin sinimerekarpe – need on ju lausa kohustuslikud juhul kui need juba restorani menüüs asuvad. Peale kehakinnitust tegime veel väikese jalutustiiru ning siis oligi aeg hakata pealinna poole tagasi kimama. Peagi suundusin ma hotelli ning järgmisel hommikul tagasi Londonisse.
Edasi ootas mind vana tuttav sihtkoht Ateena. Seekord jällegi suure lennukiga. Vahetult enne tagasilennu algust, pardaletuleku ajal avastasid piloodid miski õlilekke lennukitiiva juures, mille kontrollimiseks kutsuti mehhaanik. Kuid nagu Kreekas ikka...asjad võtavad veidike aega. Nii ka mehhaaniku kohaletulek. Meie lennukini jõudis ta alles peale kahetunnist ootamist. Seda ootamist tegime me koos reisijatega pardal. Peale kolmanda tunni möödumist, ehk siis ajal mil, me oleksime pidanud Londonis maandumisettevalmistusi tegema, selgus, et selle lennukiga me momendil ei lenda kuhugi, kuna miski osa on puruks ning selle vahetamiseks on vaja varuosa Londonist, mis saab kohale lennata alles öhtuse lennuga. Seega hakati organiseerima busse ning hotelle kõigile reisijatele ning reisijad suundusid tagasi lennujaama. Üks reisijatest arvas, et kuna me oleme nagunii kõik lõksus Ateenas, et siis tema tahaks oma aega meeldivas seltskonnas veeta, ehk siis minuga koos õhtust süües. Soov kõlas põnevalt, vahetasime telefoninumbreid ning arvasin, et eks vaatame mis õhtu toob.
Peale veidikest asjade ajamist ning jalutamist, saime oma hotellitoad ning peale dushi all mõnulemist olin saavutanud jällegi inimese tunde. Hr. Reisija oli välja arvestanud, et arvatavasti viibime meie lennujaama lähistel asuvas hotellis ning seega oli ka ennast sinna sisse seadnud ning kutsus mind nüüd lubatud õhtusöögile. Kuna ta ka pakkus mulle laenuks sokke, ja ma olin neist väga huvitatud, siis suundusingi kokkusaamisele. Sokid olin ise koju unustanud ning kuna ma ju olin kodust lahkunud arvestusega, et saabun sinna 11 tunni pärast tagasi, siis mu kott peale pardal vajalike asjade midagi eriti ei sisaldanud. Lennufirma oli meile andnud esmaabi pakikese ootamatu ööpeatuse tarbeks – seal sisaldusid kahjuks vaid tualett-tarbed ning t-särk, sokke seal loomulikult ei olnud. Panin siis oma kauni valge t-särgi selga, vormiriietuse seeliku ning vormikingad ja suundusin hr. Reisija tuppa õhtusöögile. Õhtu oli väga tore, juttu jätkus väga huvitavatel teemadel ning seda pikemaks ajaks. Hr. Reisija lubas minuga ka Londonis kokku saada – eks näis kui vettpidav see lubadus on ;)
Järgmine hommik algas meeskonna jaoks hommikusöögiga ning siis lennujaama suundumisega. Turvakontrolli läbides jooksis meie juurde üks äriklassi reisija, kes teatas, et lend on jällegi edasi lükatud – me ei saanud aru millest ta räägib, et meile ju kinnitati, et lennuk on korras ning me võime hakata kodu poole suunduma. Lennuki juurde jõudes selgus muidugi, et mehhaaniku-Stavros oli alles saabunud ning hakkas nüüd uurima millist osa ta täpselt vahetama peab hakkama ;)
Igal juhul keeldusime reisijate pardale võtust, nõudsime enne siiski lennuki parandamise lõpetamist ning alles siis lubasime meile reisijaid saata. Ja nii me siis istusime 4 tundi ja ootasime millal meie lennuk lennukõlblikuks osutub. Alguses andis mehhaanik Stavros miskeid ajalimiite millal lennuk korda saab. Kuna need ükski vett ei pidanud, siis miskil hetkel ta loobus ka nende andmisest ning tegeles vaid tööga. Kuni, ühel hetkel korjas ta tööriistad kokku ja ütles, et palun, võite minna!
Lend ise oli rahulik, reisijad olid suhteliselt positiivsed vaatamata kogu sellele jamale mida nad selle kahe päeva jooksul läbi olid elanud. Londonisse jõudsime täpselt 24 tunnise hilinemisega. Meil oli aga väga hea meeskond, kus kõik said aru, et see mis reisijate ning ka meiega juhtus oli lihtsalt üks pikk ebaõnnestumiste rada ja paraku ei saanud me midagi teha, et seda olukorda kuidagi muuta. Saime seda vaid võtta kui ühte seiklust mida me kõik, 273 inimest, koos läbi elasime. Järgmisel päeval oli mul vaba päev, vedelesin kodus ja ei tahtnud eriti ühtegi inimest näha ;)

Ja sel nädalal tegelesin kolimisega – jah, mul on nüüd uus kodu. Mitte eriti kaugel eelmise asukohast ja endiselt lennujaama lähistel, kuid mul on nüüd kaks tuba. Olengi nüüd viimased päevad tegelenud asjade paigutamise ning siis ümberpaigutamisega. Kohe kui miski rahuldava tulemuse saan, siis teen ka pilte ning riputan need siia lehele üles ;)

Seniks aga, turvalisi lende!