Hommik,
Jah, ma tean et eelmisest kirjutisest
on väga kaua aega möödunud ja ma parem ei hakkagi miskeid vabandusi siin heietama
vaid hakkan kohe hoolega kõikidest vahepealsetest sündmustest pihta.
Esmalt käisin Budapestis – see oli mul
üks paljudest Euroopa nurkadest (tegelikult vist suht sisemaa) mis oli siiani
veel uudistamata. Olen üritanu seda oma graafikusse saada ja lõpuks nüüd siis
õnnestus. Ja Budapest oli kindlasti ootamist väärt – kes veel ei ole seda linna
külastanud, siis palun asuge kohe plaane tegema ning Budapest olgu teie
järgmine peatuspaik pikemaks nädalavahetuseks Euroopas J
Kuna see oli mu esimene BUD külastus
siis arvasin, et olen kohe tõeline turist ning teen kaasa bussireisi
hop-on-hop-off ehk siis turistikas mööda linna vaatamisväärsusi nii, et keegi
veel räägib ka, et nüüd vaadake paremale ja nüüd vasakule. Ja kuna selle
bussipiletiga oli kaasas ka laevasõit, siis tegin pimeduse tulekul kaasa ka
selle. Väga ilus linn ja vaatamist ning uudistamist jätkub siin veel paariks
ööpeatuseks.
Peale Budapesti ootas mind Oslo – seda
vaatasin ma vaid bussiaknast ning hiljem ka hotelliaknast – oli tore! Samal ajal
suhtlesin Kristiga ja siis selgus, et ka tema on Oslos – paraku olid meie
hotellid suht kaugel teineteisest ja seega kokku me ei saanud. Aga kui teist
keegi ksukile reisib Euroopa piires, siis palun andke teada, nii tore oleks
ikkagi vahest kuskil kaasmaalasi kohata J
Siis tuli meile suur torm, mille mina
uhkelt maha magasin. Hommikul küll uudistest kuulsin, et nii mõnigi lend on
tühistatud, paraku ei olnud see minu Tripoli lend. Jah, meie lennufirma
endiselt lendab Tripolisse, mis asub Liibüas. Me vist oleme varsti ainsad, kes
seda linna veel külastavad. Reisijad oli meil umbes 25, mõlemil otsal, ja
lennuag 3 tunni juures. Seega oli aega iga reisijaga isiklikult tutvuda ning
juttu puhuda ;) Kolleeg valmistas meeskonnaliikmetele sellised kaunid kokteilid:
Järgmine sihtpaik oli Helsingi, ehk
siis minu jaoks Porvoo ja kuna just oli saabumas Halloween siis suundusime
Noraga kostüümiostule. Anneli oli meile oma pangakaardi kaasa andnud, seega
uhkelt seda siis tuulutasime. Kostüüm sai Norale tore - pikad tumedad juuksed ja sarved pähe, ning
midagi kuulus sinna hulka veel. Igal juhul olid kõik asjaosalised õnnelikud. Pilt on meil vaid õhtusest söömaajast:
Peale Helsingit oli mul graafikus valve
– see on selline tore üllatuste päev nagu ikka. Mina olin oma kohvri pakkinud
mõeldes pigem kuskile põhjapoole minekust ja nagu sel puhul ikka kutsuti mind
lendama hoopis Tel Avivi – saades esimesest ehmatusest üle taipasin, et ilm
seal on alles soe ehk siis minu +7 kraadine kohvrisisu osutus mitte eriti
kõlblikuks +27 kraadile. Aga nagu me teame, elu õpetab ja seega edaspidi pakin
oma kohvrit hoolikamalt.
Pealegi arvasime leedulannast
(venelasest) kolleegiga paremaks minna hoopis Jeruusalemma ja sealseks
temperatuuriks oli vaid 22 kraadi J
Tegime enne ka kiire ringi hotelli kõrval asuvasse Viru keskusesse, et ma
saaksin omale miski suvisema kostüümi soetada – paraku oli aga kohalike jaoks
alanud juba talvehooaeg ja seega olid poelettidel soojad riided. Ostlemine jäi
seega ära ja suundusin oma pikkade pükste ning t-särgiga pühasse linna.
Jeruusalemmas oli meil kaks eesmärki – külastada suurt araablaste mosheed – the
Dome of the Rock, ning jalutada armeenlaste linnajaos ja ehk sisse põigata ka
nende suurde kloostrisse. Plaanid ei olnud just suured aga kina aeg oli
piiratud, siis nähes tohutut järjekorda mille olid moodustanud mosheesse
tahtjad ja teades, et keset päeva on see turistidele avatud vaid tunniks ajaks,
loobusime sellest ideest ning tuiasime niisama sihitult nutumüüri ümber. Tore
oli kuidas me seda sissepääsu mosheesse otsisime – kui juutidelt linna peal
küsida, et kuhu minna siis need vaatavad Sind nagu kits pühapäevast päeva või
õigemini peaks ütlema nagu siga J
Miskil hetkel, kui olime paari turvamehe ning ühe giidi käest juba sõimata
saanud arvasime paremaks otsida mõni araablane ning tema käest uurida kuidas me
mosheesse sisse saame. Araablane jättis oma müügiputka kus see ja teine ning
tormas meiega 50 meetrit mööda linna, et meile siis kättpidi sissepääsu
järjekord ette näidata J
Meenus vana naljalugu – et parim araablane ei ole just surnud araablane ;)
Linna vahel leidsime ka spordihuviliste
nurga:
Armeenlaste linnajagu oli kena ja
rahulik, loomulikult oli klooster suletud sel kellaajal, kui meie sinna
sattusime. Aga niisama sihitult mööda Jeruusalemma kimada oli ka tore.
Mulle tehti ka ettepanek miski suvalise
härra poolt, et ma jääksin sinna elama, et ta leiab mulle kena mehe abikaasaks.
Ma ei hakanud igaks juhuks lepingu projekti üksikasju täpsustama vaid lahkusin
naeratades oma teed ;)
Pühast linnast tagasi saabunud, ning ka
viimse istmeni täis lennu üle elanud, suundusin kiirelt kodumaale. Lennujaamast
otse kimasin oma õele külla. Seal loomulikult täitusid klaasid ning lauake
kattis end nagu imeväel.
Juhin tähelepanu minu kõrvarõngastele – leidsin need Krisi tualetist ja arvasin, et need sobivad mulle imehästi.
Tegelesime ka tavalisemate asjadega
nagu merisigade puuride puhastamine, ehk siis mina olin sigade valves kuni nende
puure puhastati.
Loomulikult kutsusime Marta tuppa ja
tegime talle ka uues soengu, ehk siis kammisime tema pikad juuksed ära. Peale
seda ta muidugi enam õue ei tahtnud minna kuid peale väikest leivakoorukesega
meelitamist meil õnnestus ka see ülesanne.
Minu kodumaal viibimise ajal oli ka
restorani nädal ja emad-tütred seltskond sai taaskord kokku, et sellest
nädalast osa võtta. Seekord saime kohad Nevskij restorani, mis meid väga
soojalt üllatas, seda nii teeninduse kui ka toidu osas, veinidest rääkimata J
Ja nagu selle seltskonnaga ikka, jätkus juttu kauemaks.
Järgmisel päeval käisime kinos Mandariine
vaatamas ning õhtul toimus suur pirukate küpsetamine ja Siim – hea poiss nagu
ta on – paranda ema teleka ära ja puhastas lambi kärbestest J
Ühesõnaga oli üks ütlemata tegus õhtupoolik. Enne lennukile minekut jõudsin
veel Reeda ja Heraga Mardilaata külastada, ühtki ostu ma sealt siiski ei
sooritanud. Ja siis oligi aeg kimada lennule, et taas jõuda udusesse
Londonisse.
Järgmisel päeval viis lennuk mind
Kopenhagenisse. Minu viimane Kopenhageni külastus langes aega kus polnud veel
elektrit ning värviteleviisoreid J
Seega tuli võtta ette jällegi üks suur turistimine. Seekord otsustasin
jalutamise kasuks, tegin seda hoogsalt nii umbes 3 tundi, siis jõin kohvi ja
arvasin paremaks laevareisile suunduda.
Õhtul sain veel kokku kolleeg Sarah’ga,
kes saabus Kopenhagenisse üheks ööks (mina veetsin seal 2 ööd) ning kellega
koos õhtustasime ning võtsime ka kiire veini. Sarah on see sama tore inimene,
kelle sünnipäeval ma kevadel käisin.
Ning siis saabusid mu vabad päevad,
mille olime otsustanud Ray’ga veeta matkarajal. Seekord suundusime otse
lõunasse ehk siis sihtpunkt Poole ning tee peale jäi meile ette New Forest, kus
me siis arvasime heaks teha üks pisike matk. Mina arvasin oma tarkuses, et
matkarada on kenasti postidega märgitud ning miskit kaarti meil metsa kaasa
pole vaja – paraku ma eksisin rängalt. Rada oli küll märgitud kuid see
märgistus oli nii et iga posti juures
võisid suunduda nii paremale kui ka vasakule. Seega tegime miski ringi
metsavahel ja kui me sealt välja saime siis selgus, et oleme sellest parklast
kuhu me auto parkisime umbes 5 kilomeetri kaugusel. Ega siis midagi, matkasime
aga edasi, tegime väikese vahepeatuse kohalikus pubis, ning varsti leidsimegi
auto üles. Järgmine ülesanne oli leida hotell, kuhu me olime omale toa kinni
pannud. Õnneks on olemas igast tänapäevased vidinad nagu Ipad, Iphone ja nii
edasi ja need aparaadidi teavad igasuguseid teid ja leiavad kõik vajalikud
sihtpunktid üles. Hotell oli väga puhas ja uus, ja eriti huvitav oli see, et
külaliste vanuse alampiir oli 21 eluaastat J
New Forest on siis Inglismaal asuv
mets, mis ei ole küll nii New nagu nimi paraku lubab. Pigem on tegu ühe vana
metsaga, mis on õnneks siiani metsana alles ning ei ole veel väikeseid
ridaelamuid täis ehitatud. Teine tore seik selle metsa juures on see, et seal
piirkonnas on palju metsikuid ponisid, jah just nii, ponisid. Ja vägagi
metsikud on nad ka – ma tahtsin ühte veidike paitada, Ray arvas kohe, et see
tuleb Sulle kallale. Mina nagu julge põhjamaa naine muidugi ei heitu sellise
ütluse ees kuni poni hakkas mulle tõesti kallale tulem ja mina joostes minema
sain ;) Rohkem ma ponidele lähedale ei julgenud minna, kuid seal piirkonnas oli
neid tõesti palju hulkumas.
Järgmisel hommikul suundusime
sellisesse rannakuurordisse nagu Poole – see on selline armas mereäärne
linnake, kus on kinnisvarahinnad kalliduselt 4 kohal maailmas. Majad olid seal
suured ning uhked ning tohutute aedade taha peidetud. Rannaala oli kena ja
armas, õnneks ei olnud just rannailm, seega oli rand suht inimtühi.
Edasi suundusime mööda rannikuäärset
teed Chistchurchi – mitte Uus –Meremaal vaid ikka siinsamas Inglismaal on ka
selline koht olemas. Kuna me linnast eriti huvitatud ei olnud, siis peatusime
hoopis mereäärse matkaraja juures ning suundusime jalutuskäigule. Ilm oli ilus,
taevas sinine ning päike paistis – nii tore ja ilus oli seal! Kindlasti
suundume järgmisel suvel sinna veel tagasi – kohe matkaraja kõrval oli golfiväljak
ja teisel pool rand – ehk siis mull mereäärne ja Rayle golfiväljak = lambad
söönud ja hundid ka terved või kuidas see nüüd oligi ;)
Peale puhkepäevi on veel veidi vett merre voolanud aga kuna momendil pean ma kimama Ateenasse siis jääb kirjatükk siinkohal pooleli ning jätkan seda jällegi mõne aja pärast. Seniks kõike kaunist Teile!
