kolmapäev, 30. detsember 2020

November

November algas matkaga Viivikonna ümbruses, kuhu kutsus mind Irje, kes on juba kaua aega kasutanud Elamusretkede teenuseid, et erinevaid Eestimaa paiku avastada.Matk oli väga tore ja vaated ilusad. Maastik vaheldus: oli ilus mets, läbisime külavaheteid, huvitavat tööstusmaastikku, väga poriseid metsavaheteid, pikki sirgeid raudtee ääri, ning loomulikult müstilised külad Viivikonna ja Sirgala. Rahvast oli matkal palju, kuid kokkuvõttes oli see üks väga tore viis oma pühapäeva veeta :)



Novembri esimene tööpäev algas aga erinevate teadetega minu põhitöökohast, nimelt oli nädalavahetusel UKs välja kuulutatud uus isolatsioon, ning seoses sellega otsustas valitsus sundpuhkuse skeemi pikendada ning minu tööandja saatis suurema osa meist tagasi sundpuhkusele kuni novembri lõpuni. Paari päeva pärast pikendati meie sundpuhkust kuni jaanuari lõpuni :( 

Kuid novembrikuu esimese nädala keskel olin oma esimesel tööpäeval oma uues ametis, hooldajana. Kliente oli minu korrusel 5. Kõik väga toredad vanainimesed, igaüks veidi omamoodi abi vajav. Maja ise on ilus ja uus ja mis peamine kodule lähedal ning väga ilusas ümbruses. Töö ei ole kontimurdev kuid eks ma pean veidi asju tähtsuse järjekorda sättima. Esimeste muljete järgi arvan, et mulle seal sobib ja jään sinna nii kauaks kui mind tahetakse. 

Reedel käisime oma giidikooli grupiga Tallinna Linnamuuseumis giidiga ekskursioonil, et meie linna ajaloost veidike rohkem aimu saada. Päike paistis, muuseumis oli tore, leidsime erinevatelt 13 saj. linnavaadete plakatitelt 21 saj vihjeid. Siis jalutasime veel veidike Vanalinna vahel ja sõime lõunat Rukise kohvikus.

Laupäeval käisime Reedaga Tallinna Linnarogaini võistlusel. See on siis orienteerumisvõistlus, kus pool tundi enne starti antakse kõigile kaardid, millele märgitud erinevate punktiväärtustega kontrollpunktid. Mida rohkem punkte kogutud 3 tunni jooksul, seda parem koht pjedestaalil. Iga tiim teeb ise endale marsruudi, et siis selle 3 tunni jooksul rohkem ja väärtuslikumaid punkte läbida. Tegime siis meiegi kiirelt plaani, ning kell 12 kui start anti, asusime ilusas päikesepaistes sammuma. Läbisime Järve asumi ja metsa, siis Rahumäe kalmistu nurga, üle Vana Pärnu maantee läbi Nõmme jalkaväljaku Männiku poole, sealt tagasi üle Vabaka Nõmmele, Vanaka juurde, Sütiste treppide juurest alla, Saksa Gümnaasiumi juurde, ning läbi Mustamäe tiigi tagasi Audentese hoovi. Finišisse jõudsime parasjagu 2.59:40 ja olime omas vanuserühmas 10ndad viieteistkümne osaleja hulgas. Siis sõime suppi ja suundusime Reeda juurde filmi vaatama. Hera ilmutas haiguse sümptomeid ja me isoleerisime ta tagumisse tuppa ja hoidsime distantsi. Kuna aga selgus, et telekapuldil number 4 nupp ei tööta, siis valitud filmi me vaadata ei saanud ja leppisime ühe teise filmiga, mis oli ka tore vaatamine. Ning enne AKd suundusin koju.




Pühapäeval oli mul jällegi tööpäev. Hommikul kella 7 ajal tööle jalutades oli mul küll tunne, et olen ainuke maailmas, sest ühtegi hingelist ma oma poole tunnisel jalutuskäigul ei kohanud. Tööle jõudes aga olid kõik kliendid kohal ja rõõmsad. Päike paistis ning nii mõnegi kliendiga käisime ka õues jalutamas. Need kes õue minna ei soovinud, nendega jalutasin mööda koridore. Päeva sündmus oli aga koroona proovide andmine, kuna keegi meie töötajatest oli haigestunud, ja seega tehti kõigile klientidele proovid ja selle töötajaga kokku puutunud töötajatele ning ka nendele, kes proovipäeval tööl olid. Tegin siis ka mina omale testi.

Uut nädalat alustasingi teatega et olen negatiivne! Miskeid suuremaid plaane mul esimesteks päevadeks ei olnud, pidin kodus õppetööga tegelema...kolmapäeval ärkasin aga ilmsete haigustunnustega. Esialgu köha ja veidi imelik tunne, kraadiklaas näitas 36.2. Magasin terve päeva. Õhtul tuli Reedalt teade, et Hera test oli positiivne. Öösel tegelesin kõhulahtisuse ja oksendamisega, hommikuks näitas kraadiklaas lausa 37! Kui ma perearsti kätte sain, saadeti ka mind testile. Kris tuli peale tööd, paigutas mu autosse ja suundusime testima. Edasi magasin, kuni reede hommikul tuli ka mulle teade positiivsusest. Selleks hetkeks oli mul juba oluliselt parem olla. Siis kamandasin oma pere koju ja alustasime oma kodust elu - pereliikmed eneseisolatsiooni ja mina karantiini. Sellega seoses tegime ka oma elu esimese Wolt tellimuse, seda küll kohe meie kõrval asuvast hiinakast aga kuna keegi ei tahtnud õue minna, siis tellisime omale kulleri koju:


Vahepeal saime ka Reedalt teateid, et ka nemad Rheaga mõlemad on andnud positiivse proovi. Rhea oli ka veidi haige, Reedal polnud mingeid haigustunnuseid. Laupäeva hommikuks olin juba üsna tervenenud, salaja käisin veidike õues jalutamas. 



Nii ma siis tegelesin haige olemisega terve järgmise nädala, siiski veidi igal päeval õues jalutades. Ja iga päev oli mul üsna tunne, et ma olen juba täitsa terve. Üritasin ka oma perearstiga suhelda, et ta mind terveks tunnistaks, kuid ta kiirelt teatas, et pean 14 päeva karantiinis olema ja alles peale seda saame hakata tervenemisest rääkima :)

Pühapäeval läksin juba nii julgeks, et läksin Reeda ja Rheaga Rohuneeme metsa jalutama. Mets oli ilus ja meri veel ilusam, tegime väikese ringi, ning ma muudkui köhisin. Koju tagasi jõudes, alustasin rögalahtisti tarbimist, et oma köhast lahti saada. Järgmisel päeval oli mul kehv olla, ja viibisin kodus, pikali olles. Suhtlesin veel oma perearstiga, paludes omale köharohtu ning hakkasin seda tarbima. Tervenemisest me seekord isegi ei rääkinud. Nädala lõpuks oligi köha veidi järgi andnud, ning kuna ma olin juba 16 päeva kodune olnud, siis läksin laupäeval oma giidikooli väliõppe tundi, kuna see oli ju õues. Mul oli juba hommikul veidi kehva olla aga arvasin, et ehk lihtsalt hommik. Tund oli tore, külastasime Orlovi lossi, Maarjamäe memoriaale, ning Metsakalmistut. Tunni lõpuks hakkas mul külm ja veel külmem. Kimasin koju, tekkide alla sooja ja vaatasin veidi seriaali Crown. Üsna ruttu jäin magama, ning veidi puhanud avastasime kraadides, et mul ikka uhke 37.8 palavikulaadne toode küljes. Üritasin siis veel magada, mõeldes, et kui hullemaks läheb siis tuleb siiski meditsiiniasutuse poole pöörduda. Õnneks aga ei läinud, hommikuks oli temepratuur juba 36.2 ja poole päeva peale tavaline 35.4. Otsustasin siis 2 päeva kindlalt kodus püsida ning loota, et ehk saan kuidagi ikka terveks. Kuna ka mu köha oli hullemaks läinud, siis teisipäeval helistasin perearstile, ning mind saadeti röntgenisse ja vereproovi. Loomulikult olid need mõlemad terve inimese omad, ehk et olen tavaline simulant!

Hoidsin siis veel mõne päeva madalat profiili ning jalutasin omaette metsas ning peagi olin jälle valmis end terveks tunnistama. Selleks ajaks oli aga juba saabunud Detsember ja sellest tuleb eraldi postitus :)



 

 

teisipäev, 29. detsember 2020

Oktoober

Oktoobrikuud alustasin ikka jalutusringidega. Esmaslt külastasin küll oma perearsti - mul nimelt väike probleem istumisega, ehk et siis kui istun hakkab puus valutama, ning valu radieerub ka põlve ja hüppeliigesesse. Liikudes mul valu ei ole aga kui olen kas kinos või teatris või lennukis reisijana, siis on mul selle istumisega veidike kehvasti. Perearst vaatas mind küll veidi umbusuga ja ei saanud mu kaebustest aru, kuid saatis siiski röntgenisse ja siis vaatame edasi mis saab. Röntgen tehtud, sain kohe kokku Kristiga, kellega suundusime Käsmu, et sealne matkarada läbida. See oli üks väga tore rada! Enamus rajast kulges mere ääres, ning meie tervituseks oli ilm väga mõnus. Meri oli väga kutsuv, ei saanudki aru miks ma ei olnud rätikut kaasa võtnud! Aga eks siis järgmine kord. Kokkuvõttes läbisime pea 16 kilomeetrit ja saime aru, et nüüd oleme ühe vaatega söögi ära teeninud. Suundusime siis restorani Veer, mis asub Koljunuki sadamas. Vaated olid väga ilusad, toit ja teenindus samuti. Päikeseloojangul vaatasime Kristi majaehituse üle ning siis oligi aeg suunduda tagasi koju.








Laupäeva hommik algas jällegi varakult, seekord kohtusin Kätlini ja Jeziga, ning me suundusime Viru rabasse. Tegime seal pika ringi ja uudistasime nii rabamände kui laukaid ja ka vaatetorni. Ilm oli ilus, ning vaated olid lausa superilusad :)





Ning mis peamine, rahvast oli varajasel kellaajal vähe. Meie aga kimasime Jõelähtme golfiväljakuga tutvuma, kuna Jez soovib seal oma golfimängu oskust lihvida. Väljak ning klubimaja olid väga ilusad, kuigi tol päeval oli seal väga tuuline. Visiidiga rahul, suundusime Kätlini ja Jezi juurde koju, kus jalutasime veidike Tammneeme küla vahel. Miskid teeotsad, mis veel kevadel olid lahti, olid nüüdseks saanud aga kurjad sildid, et eratee ja läbipääs puudub. Eks see pandeemia ja isolatsioon, tekitab privaatsuse suhtes omad nõuded. 

Peagi saabus külla ka Kätlini klassiõde Merle, kellega mina käin koos giidikoolis - Eesti on väike, onju? 

Ning siis alustasime laupäeva õhtuse saunatamisega. Ilm oli ilus, seega saunalavalt tulles istusime terrassil ja nautisime päikest ja vaikust :) Mis muidugi ei tähenda, et meil jututeemasid poleks jätkunud. Väga mõnus õhtu oli!


Pühapäev oli mul perepäev, käisime Krisi ja Miaga kuskil asju ajamas ja külastasime uuenenud Jussi õllekat - oli väga peeneks kohaks saanud :)




Uus nädal algas uue jalutustuuriga emaga, leidsime mõnusa raja, mis kulges mööda rannaäärt möödudes Miiduranna sadamast ja siis kuni Meriväljani. Meie keerasime aga siis tagasi Viimsi poole, ja istusime veidi aega koos kohvi ja pirukaga Buxhöwdeni kohvikus. 


 

Edasi tegelesin ikka jalutamise ja õppetööga, nii giidikoolis kui ka lennufirma aastaseks õppeks :) Ma küll olen endiselt sundpuhkusel kuid meie iga aastane õpe on siiski kohustuslik ja selleks peame me ikkagi Londonisse minema ja veidike teooriat kuulama ning siis tegema nii praktilisi eksameid kui ka teooria teste läbima. Kuna mina aga polnud lennukit seestpoolt näinud juba 6 kuu jooksul, siis ma ikka vaatasin iga õppevideo läbi, harjutasin uste avamist, Annie elustamist ja kõike muud mida aga harjutada sai :) igaks juhuks proovisin ka oma vormiriideid selga, et õppel miskit üllatust ei tuleks juhul kui seelikunööp ei sulgu või särgipooled ei ulatu kokku - meile saadeti isegi vastavasisuline e-mail, et proovige oma vormielemente enne kui õppele tulete :)

Õnneks mulle veel sobisid kõik esemed...

Oktoobrikuus õnnestus mul ka parkimistrahv teenida, nimelt käisime Miaga arsti juures Magdaleena haiglas ja ma suutsin auto parkida valesse tsooni ja selle eest saime me ka kohe märkuse. Arstitädi oli aga väga tore ja oli esimene, kes suutis Mia köhale, mis on kestnud veidi üle aasta, leida miski loogilise seletuse. Igal juhul selle köha väljaajamine jätkub :) Meie aga külastasime eduka arstikäigu preemiana Burger Kingi:




Enne minu välismaa reisi oli meil veel perekondlik külastus restorani Jahu, mis toimus restoraninädala raames. See oli üks väga tore koht - väga hea teenindus, suurepärased maitsed, ning mõnusalt väike restoran, veidike oli imelik, et restoran asub samades ruumides sisustussalongiga, kuid me ei lasknud sellest end häirida. Tore oli ka see, et DJ kes meeleoli lõi, oli suhteliselt vaikse muusika välja valinud. Aga söök oli väga hea, nii et me arvatavsti proovime seda kohta veel! Restoranist lahkudes jalutasime läbi vanalinna, ning uudistasime erinevaid vaateplatvorme.




Bussisöidul avastasime sellise toreda luuletuse bussi aknal:



Peagi saabuski see tore oktoobrikuu esmaspäev kui mul oli kohver pakitud, ning suundusin lennujaama poole. Lennule saamine läks seekord viperusteta, keegi ei huvitunud ühestki paberist, millega ma end olin ka varustanud. Helsingi lennujaamas olid minu lemmik kohvikud paraku suletud kuid rahvast oli lennujaamas üsna mitu. Mitte küll nii tihedalt nagu vanadel headel aegadel kuid rohkem kui semptembrikuu visiidil. Londonisse suunduv lennuk oli üsna rahvarohke ning leidlikke kombinatsioone kaitsevahendite kandmisel oli palju. Minu ees istus proua, kellel oli kaks kaitsemaski ning visiir, kuid siis jalutas ta paljajalu lennukis tualetti :)

Londonis metroosse jõudes oli kõik täpselt samamoodi nagu märtsis siit lahkudes, isegi ilm oli samasugune - veidi vihma ja hall :) Mina suundusin aga Elena juurde, kuna esimese öö olin plaaninud seal olla. Jutustasime pikalt ja saime vist enamus maailma asjad paika pandud. 

Minu hommik algas kella 5 ajal, kuna ajavahest tingituna ma nagunii ärkasin siis, ja seega alustasin oma esimese päeva õpet juba siis. Esimene päev oli mul veebipõhine individuaalõpe ning mõningad väiksemad testid. Kella 9 ajal olin enamuse asjadest tehtud saanud ning kuna ka Elena ärkas, siis otsustasime nurgakohvikusse hommikusöögile minna. Täitsa tore oli välismaal olla! 



Harjumatu oli muidugi maskikandmise kohustus ja eks söögikohtades tekitas see maskikohustus ka veidi segadust: tellimust esitades, leti juures peaks nagu mask ees olema, aga kui lauas istud siis võib juba olla ilma maskita. Kui aga püsti tõused ja tualetti lähed, siis peaks jällegi maski ette panema :) Kuna mina olin selline värske maskikandja, siis me igals juhuks istusiem Elenaga hoopis õues, sest seal võis nagunii kogu aeg ilma maskita olla :) Hommikusöök oli mõnus ja me istusime nurgakohvikus üsna pikalt. Siis tegime väikese jalutuskäigu Ealingu vahel ja peale seda suundusin mina oma ostunimekirja täitma, ning Elena läks koju tagasi. Ma käisin aga Primarkis, Bootsis, ja veel paaris kodumaal mitte esindatud kaubamärgiga poes ostlemas 😳


Rahvast oli poodlemas üsna palju - eriti Bootsis. Primarkis olid proovikabiinid viiruse tõttu suletud - õnneks mul proovida midagi vaja ei olnudki kuna põhiliselt olid mul ostunimekirjas esemed Krisile ja lastele :) Nimekiri täidetud, jalutasin tagasi Elena juurde, lõpetasin oma e-õppe, pakkisin kohvri kokku ja siis suundusime Elenaga hilisele lõunale/varasele õhtusöögile koos veel ühe kolleegi Robiga. Kohtusime ühes armsas pizzakohas, mis meil kõigil oli veel Ealingus uudistamata.  Juttu jätkus meil nii oma tööandja osas, üldise maailma olukorra kohta ja siis võtsime läbi ka ühised tuttavad :) Ühesõnaga oli selline tavaline pealelõuna pizza ja veiniga. 



Ning õhtuks suundusin lennujaama juurde, et olla õppekeskusele lähemal ja hommikul veidi aega kokku hoida. Kolisin sisse oma lemmik “crew house’i” ehk siis meeskonnaliikmetele mõeldud majutusse, kus on kõik armsalt kodune ja erinevatele väikestele detailidele on mõeldud. Nende kahe maja omanik on ise endine meeskonnaliige ja seega ta teab, mis meile meeldib ja mis mitte. Nendes kahes majas ma tavaliselt üritangi peatuda kui ma Londonis olen. Praegusel viiruse ajal ei olnud ka keeruline tuba saada, nii et ma pakkisin nüüd omad asjad kaheks ööks lahti. Òhtul harjutasin veel oma eksameid ning siis hakkasin magama. 

Hommik oli mul varajane, vorm selga, silmad värvitud - jummel kui harjumatu see oli! - suundusin bussi peale. 


Buss tuli ja kuna mul oli väike ratastega lennukott, siis ma jäin bussi seisma, kuna see oli mul kergem kui istuda selle kotiga. Bussijuht pani esmalt lindi pealt mängima teadustuse, et seoses koroona viiruse levikuga, peavad kõik bussireisjad istuma - ma arvasin, et ju keegi ülemisel korrusel üritab seista - siis aga avas bussijuht oma konku ukse ja vaatas minu poole ning teatas, et ma pean istuma kuna levib koroonaviirus. No ronisin siis istuma ja me saimegi peatusest minema.... Järgmises peatuses astusid bussi kaks reisijat ilma maskita.....ja nende kohta ei öeldud midagi, vaid me rahulikult jätkasime oma teekonda - kuigi maskikandmise kohustus on nii siseruumides kui ühistranspordis! Üsna huvitav suhtumine, et kui mina bussis seisan siis levib viirus aga kui inimesed maski ei kanna, siis ei levi :)

Igal juhul sain ma oma õppekeskusesse ja alustasin oma pikka maskis päeva. Saime osad praktilised harjutused juba hommikupoole tehtud, samuti oli enne lõunat esmaabi praktilised ülesanded, seega suppi sööma minnes oli mul Annie juba elustatud. Peale lõunat tegelesime loomulikult stressist rääkimisega, tegelesime ka erinevate tulekahjude kustutamisega, ning tulekahju olukorra harjutusega lennukis - selle harjutusega saab alati palju nalja ja nii ka seekord, siis arutasime veidi üldisest turvalisuse olukorda maailmas, millele järgneb alati käeraudade pealepanemise harjutus, ning enne kella 1500 saimegi oma kirjalike eksamite kallale asuda. Õnneks mul neid palju ei ole, kuna mul on ainult ühe lennuki litsents, seega sain ma üsna ruttu kõik edukalt tehtud ja oma litsentsi aastaks jällegi pikendatud :)



Kimasin ruttu riideid vahetama ja suundusin Notting Hilli suunas kus ma sain kokku Johniga. Teel restorani jalutasin veidike mööda tuttavaid teid, kõik oli suhteliselt samamoodi nagu 23 märtsil kui ma viimati Londonis olin, isegi ilm oli suhteliselt samasugune :) Ainuke vahe oli, et maskides inimesed olid tekkinud siseruumidesse :) 


Meie tavapärane liharestoran oli kahjuks suletud, seda sugugi mitte viiruse pärast, vaid seetõttu, et maja kus nad asusid läheb lammutamisele. Viiruse tõttu ei ole aga nad uude kohta ümber kolinud :( Seega kohtusime Johniga hoopis itaalia köögiga ketirestoranis Zizzi. Ma vist ei olnud seal varem käinud, kuid koht oli täitsa hea! Johniga kokku saada oli aga lausa suurepärane. John põdes viiruse esimese laine ajal arvatavasti läbi, testile ta ei läinud, kuid kõik sümptomid olid tal olemas, ning hilisem antikehade test neid tema veres ka näitas. Mingeid pikaajalisi tagajärgi ta täheldanud ei ole, kuid hoidub ülemäärastest kontaktidest võõraste inimestega. Samuti ei käi ta enam stuudios kitarri mängimas vaid teeb seda kodus. Prantsuse keele tund on nagunii online viidud. Ning bassein kus ta ujumas käis, on samuti suletud. Seega käib ta hoogsalt jalutamas ja loeb prantsuse keelseid ajalehti, ning helistab öösiti Raadio 4 oma arvamuse avaldamiseks ja küsimuste esitamiseks. Muidu on ta endiselt rõõmus ja hea tervise juures :) Kohtusime siis Zizzis, kus pidime end Suurbritannia haigekassa äppis kirja panema, et kes me oleme ja millises söögikohas viibime ning kui kaua me seal plaanime viibida :) Kõik formaalsused täidetud asusime kiirelt maailma parandama. Ja sel aastal on ju selleks ainest rohkelt ning arvestades, et me polnud kohtunud pool aastat, jätkus meil juttu kuni restorani sulgemiseni. Siis tegime väikese jalutuskäigu Notting Hilli villade vahel, ning John saatis mu metroo peale. Loodetavasti kohtume ikka veel :)

Ma jõudsin vahejuhtumiteta tagasi oma öömajja, ning hommikul alustasin koduteed. Seekord läks bussisõit paremini ja mind ei sunnitud istuma :) Lennujaamas oli minu saabudes veel suuresti tühjus, peale väikest hommikusööki oli veidi rahvast juba kogunenud. 



Lend Helsingisse oli suhtelist rahvast täis, Tallinna lennul oli ehk 15 inimest. Tegin Tallinnas ka koroonatesti, kuid kuna ma töötan rahvusvahelises reisijateveo sektoris, siis liikumispiirangut ma järgima ei pidanud. Testi tulemus oli negatiivne.



Järgmisel hommikul suundusin väiksele jalutusringile ja õhtul oli mul giidiõppe välitund Vanalinnas, mõnusa vihmasaju taustal jalutasime vanalinna erinevates nurkades ja uudistasime nurgataguseid.  Väga tore oli!

Nädal jätkus emad-tütred pundiga restoranide nädala külastusega Argentina restoranis. Teenindus oli suurepärane, söök väga hea ning jook, ehk siis argentiina punane vein oli lausa võrratu. Ja no loomulikult jätkus meil juttu kauemaks, ja nalja sai palju - isegi kõrvallaua seltskond sai meie naljadest osa :) Kui meie jutt juba üle terve restorani kostuma hakkas, siis saime aru, et on aeg lahkuda ning suundusime vanalinna ja astusime sisse Peppersacki, et seal veel väike jook teha, enne kui kõik oma järgmistele üritustele suundusid.


Mina läksin kinno Reeda, Hera ja Marjuga, vaatasime Tove Janssoni eluloofilmi, mis oli väga tore film! Loomulikult oli meil vaja filmijärgselt väikesele arutelule minna, mida me tegime lokaalis Pomo. 

Järgmisel nädalal tegin oma tavalisi jalutustuure, kuid kolmapäeval suundusime teatrisse. Vaatasime etendust Tumm Teener, mis oli lavaka viimase lennu etendus. See oli väga huvitav, suurepäraste näitleja töödega.

Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval kohtusime Ita ja Siimuga, kellega käisime Lasnamäe paekaldal matkarajal. Vaated Piritale ja Maarjamäele olid seal väga kaunid ning järgmise nädala Osooni saates räägiti matkaraja ääres kasvavast kahest kaitsealusest taimest, milles üks kasvab vaid sealsamas paekaldal, siis tõstis see meie jalutuskäigu väärtust veelgi :) 





Peale jalutuskäiku olid kõik näljased, ning me suundusime Ita ja Siimu kodule lähemale sööma, ehk siis Rocca keskusesse. Seal külastasime ka Prisma marketit, kus peamine külastuse põhjus oli autokäruga sõitmine - jummel kui keeruline on seda asja juhtida! 

Itik korraldas paar päeva hiljem ka kaalulangetuslaagri. See on siis üritus kus Itiku korteris remondi käigus ehitusprahti tuleb kolmandalt korruselt alla tassida. Seekord oli naabrimees, kes ka oma korteris remonti teeb, parasjagu soetanud omale kottide kaupa pahtlit, mis samal ajal tuli siis üles toimetada, ehk et saime kaks asja korraga tehtud, prahi alla ja pahtli üles. Ja kui me juba nagu tolmuahvid välja nägime, siis oli sellest vaja ka fotojäädvustusi teha. 



Edasi sõime lõunat Imelihtsas kohvikus Tabasalus.



Järgmisel hommikul viisime kogu ehitusprahi prügimäele, ning siis müüsime maha Anneli Mazda, mis endiselt oli minu käes müügis :) Kuid seekord läksime kindla peale välja ja Mazda jäi Lasnamäele, ettevõttesse nimega Auto rahaks. Natuke kahju küll oli aga elu läheb edasi ja nii ka autod muutuvad. 

Ühel ilusal oktoobrikuu päeval sain ka lennugraafiku novembriks. Nimelt lõppeb Suurbritannias sundpuhkuse skeem oktoobri lõpuga ja seega enamus suured ettevõtted ootavad oma töötajaid tagasi tööle. Nii ka minu tööandja. Minu graafik oli üsna tore, päris mitu ööd erinevas Euroopa linnas - ootan seda põnevusega! Novembrikuu algas minu jaoks aga vaba nädalaga, siis nädal palgata puhkust, mida me kõik pidime talvehooajaks võtma, ning alles novembri keskel olid need lennud. Seega oli mul veel aega muude asjadega tegeleda.

Käisime ka Mulkaga hambaarstil, see on küll nii, et Mulka käib seal ise kuid peale seda on preemiaks tavaliselt talle sobiva söögikoha külastus, meie külastasime Love Mussels kohta ja see oli ikka tore nagu alati.


Kuna mul oli vaja hakata omale giidi konspekti koostama, ning internett jäi infojagamisega hätta, siis suundusin meie oma Viimsi raamatukokku, kus veetsin mitu tund. Ema oli mul ka kaasas, et julgem oleks :) Emale meeldis raamatukogus samuti, nii et tundub, et seal saame ka edaspidi aega veeta. Lehenurgas oli ka kohviautomaat, mis väljastas erinevaid kohvijooke. Igal juhul meile väga meeldis seal.



Laupäeval oli Kätlini juures jällegi saunaõhtu - seekord oli Kätlini ema ka kohal ning Merle. Väga tore õhtu oli, koos pelmeenide ja Merle küpsetatud juustu muffinitega. Õues aga sadas rohket vihma, nii et miskeid jalutuskäike me seekord ette ei võtnud. Koju jõudes tundsin juba trepikoja ukse juures piparkoogi lõhna - oligi meie Mulka kes oli juba piparkooke teinud.

Pühapäeval jalutasin Lauluväljakule, kus toimus Naistekooride kontsert Tormise loomingust. 



Seal laulis ka Hera, ning Reet ja Rhea olid kuulajate seas. Neidude kooride osa oli veidi elavam kui naiskooride oma, kuid ilus oli kogu kontsert. Tore oli lõpuks Sampo laulu kuulda, mida Hera meile juba mitmekordselt oli kirjeldanud, kuid reaalsuses oli see ikkagi midagi võimsamat kui kirjeldus. Kontsert vapralt lõpuni kuulatud, kimasime seda tähistama Sardiinide restorani, mis oli hea nagu alati.

Oktoobri viimasel nädalal alustasin ujumisega meie Viimsi spa ujulas. See oli üks väga mònus tegevus- soetasin omale ujula kuukaardi, ning kui ujulat külastada hommikustel või siis hilisematel õhtustel aegadel on rahvast vähe ja elamus seda suurem. Korra sattusin õhtul kella 19 paiku ujulasse, ja seda viga ma enam ei korda. 

Jõudsin ka Reedaga kinno - vaatasime Parfüümid nimelist filmi, mis oli väga hea. 

Siis käisin taastusraviarsti juures, kuhu mind saatis minu perearst seoses puusavaluga, mida ma talle kurtsin. Taastusraviarst sai minust kohe aru, pani diagnoosi ja saatis elektriravisse, ning näitas harjutuse, mida ma võimlemisrulliga nüüd neli korda pæevas tegema pean. Lisaks sain tabletid ja miski määrde, kuid peamine on siiski võimlemisrull. Loodame, et peagi saan ka paigal istuda, ilma nihelemata.

Ning nädala lõpu poole käisin ka Kristiga kinos, vaatamas Põleva tütarlapse portree, mis oli lausa suurepärane. Enne jõudsime Kristiga külastada ka Love Mussels nimelist söögikohta, kus me ohtralt sinimerekarpe sõime. 

Ning kuu lõppes õppepäevaga uues töökohas. Nüüdseks on saadud kooskõlastused ja vajalikud litsensid, ning lootust on, et novembrikuu esimestel päevadel tulevad ka esimesed kliendid. Nimelt asun ma tööle ühte vastvalminud hooldekodusse, ning minu ametiks saab hooldaja. Hooldekodu asub üsna minu kodu lähedal, ning ma olen tööl poole kohaga. Lendamine on mul ikka alles ja kui viirused maailmas on tagaplaanile läinud, siis on võimalik neid kahte töökohta ajaliselt väga hästi kokku sobitada. Teine teema on, et kas selle ametikohaga hakkama saan, ja ega ma enne proovimist seda vastust ei tea. Seega asun ma tööle ja hoian teid asjade käiguga kursis. 

Oktoobrikuu lõppes aga mõnusa päikesepaistega, ning veel ühe giidiõppe välitunniga :)

 

  

laupäev, 21. november 2020

September

Peale edukat töövestlust, algas september juba eriti värvilisena. Alustasin teadmistekuud Itikuga kokkusaamisega, kus tassisime kolmandalt korruselt alla 380 kg ehitusprahti. Itik teeb nimelt jällegi ühes korteris remonti ja nagu tal kombeks, on asi ette võetud väga põhjalikult, sest pigem ikka üks kord tee aga tee korralikult. Ühesõnaga mina sain naha korralikult märjaks ja tassisime rõõmsas koostöös kõik need mittevajalikud asjad alla. 

Miskil päeval käisime emaga metsas, kus tema oli umbes 15 aastat tagasi kukeseeni leidnud, nüüdseks olid seal vaid pohlad ja laiguti tohutus koguses mustikaid. Neid me siis ka rõõmsalt korjasime ja vahetult enne autosse minemist, leidis ema ka hunniku miskeid seeni. Nii et kokkuvõttes oli üsna edukas metsakülastus.

Jõudsime ka Matsimäe lähistel rabas väikese jalutusringi teha, korjasime sealt üsna palju jõhvikaid. Ja peale pikka arutelu suutsime ka Miaga ikka väikeses rabajärves ujumisringi teha. 








Peale seda rabaringi, olime sunnitud oma väikest Mini veidi pesema, sest ta oli meil väga poriseks saanud.



Nädalavahetusel külastasime Paavli kaltsukat, mina leidsin 2 jutukat, ning lapsed paar hilpu, mida kooliskäimiseks oli hädasti vaja. Siis uudistasime Tallinna parimat kebabi söögikohta (laupäeva hommikuse ilusaate andmetel), mis oligi üsna hea :)

Uue nädala algul seilasin jällegi üle lahe, Anneli juurde kus sain jällegi süüa teha, ploome korjata, aias kuivanud lilli lõigata, veel süüa teha, Noral bussi vastas käia, ning ka Noraga kohvikus olla. 



Neljapäeval aga tegime end Anneliga ilusaks ning suundusime suurde, Helsinki linna. Esmalt suundusime Elite nimelisse restorani õhtust sööma. Teenindus oli suurepärane, toit ja jook väga maitsev :) Ja kui meie kõrvale tuli istuma kaunis tütarlaps, kellel oli ununenud pluusile hinnasilt külge, mis uhkelt tema selga kaunistas, siis oli meil nalja muidugi rohkem kui palju!



 

Õhtusöögi lõpetanud, jalutasime ooperisse, vaatama väga teemakohalist etendust Covid fan tutte. See oli siis Cosi fan tutte põhjal tehtud selle aasta versioon. Väga tore etendus oli! Ja prouad ooperidiivad olid suurepärased, isegi kui lauldi kaerahelbepudrust ja hernesupist. Igal juhul oli meil üks ütlemata tore neljapäev.




Reedel aga pakkisime asjad ja suundusime Noraga Tallinna, Anneli pidi korvpallikohustuste tõttu koju jääma. Enne Anneli juures lahkumist suutsin kapiukse nii kehvasti avada, et Anneli ja Markku pulmaserviisi üks tass kukkus tükkideks. See tuletaski meelde, et nende pulma-aastapäev on kohe ukse ees. Markku arvas selle peale, et killud toovad vaid õnne :)



Laupäeval panin kleidi selga, võtsin juturaamatu ja maandusin Tabasalu Imelihtsas kohvikus. Veidi aega sain raamatut lugeda, siis saabus minuga jutustama Itik, ja kui meie kokku saame, siis lähevad tunnid ju lennates. Meie jutuvada katkes sellega, et Rhea kutsus mind enda juurde lõunale. Haarasin siis lilled kaenlasse ja kimasin Rhea juurde. Sinna saabus ka Nora, ning kui meil oli lõunatatud ja peamised jutud jutustatud, siis suundusime Kunstihoonesse Subbi näitusele. Ning peale seda tagasi Reeda juurde, saatsime Nora ja Rhea miskile peole, ning ise asusime arutama reisiplaane. Nimelt pidi Reet minema Karurajale matkale kuid teised matkasellid olid viiruse ees veidi põnnama löönud ja seega jäi see reis ära. Minul oli juba ammu tekkinud suur soov reisida Korfule, kuid ette osta ma seda reisi ei olnud julgenud ja nüüdseks olid sobivad kuupäevad juba välja müüdud. Ja nii me Reedaga otsustasimegi ise, kahekesi reisida Karurajale matkama. Leidsime ka sobivad lennud, et kergema vaevaga Hautajärvile kohale saada ja sealt siis 4 päeva pärast end Rukalt leida. Esialgu panime plaani paika ja hakkasime nüüd siis reisi kuupäevi ootama.

Pühapäeva hommikul viisin ma Hera kontserdiproovi, ise kimasin koju riideid vahetama ning peale lõunat suundusime Rhea, Reeda ja Noraga teatrisse. Apelsinitüdruk oli etenduse nimi ning see oli väga liigutav lugu. Reet ja Rhea jooksid peale teatrit ruttu Hera kontserdile ning meie Noraga jalutasime veidi ning siis haarasime Markku ja Cara Mi kaasa ja suundusime Kaja pizzasse sööma. Ja siis suundus igaüks oma koju.

Esmaspäev algas tegusalt, esmalt joogatunniga, ning siis läksin uue tööandjaga kohtuma. Paraku asjad uute ettevõtmistega ikka kipuvad venima ja nii ka minu uue töökohaga. Kuna antud asutus asub hoones mis alles sel aastal valminud, siis venivad erinevad kooskõlastused ja maja vastuvõtmised, ning seega ka töösuhte algus. Praegu sõlmiti minuga leping töötamise aja algusega oktoobrikuus. Minul pole ootamise vastu midagi, kuigi tahaks juba midagi kasulikku teha :) Edasi suundusin omale uut Ipadi soetama kuna mu vana truu sõber ei taha eriti laadimisega tegeleda. Siis jõudsin veel Anneli Mazdat parendada, kuna see on minu käes müügis, ning ta hakkas miskit kahtlast häält tegema, viisin ta siis remonditöökotta, kus talle valati veidi roolivõimu õli ja Mazda hakkas käituma nagu uus. Siis külastasin kulmutehnikut, jõudsin RevalCafes suppi süüa ja siis veel autojuhi teenust osutada lastele, siis küpsetasin kodus saia ja tegin quinoa salatit ja nii see nädala esimene päev mul algaski. 

Teisipäeval võtsin kogu selle kiire alguse peale hoopis vaba päeva, ja tegelesin oma tuludeklaratsiooniga. Ning poole päeva peale saingi selle tehtud.

Siis käisin emaga seenel, ning saime umbes hapukoorepurgi jagu seeni. Aga mets oli ilus :)

Miskil hetkel tegelesin Mazda müügiga, mul on kuulutus ühes suurimas automüügiportaalis ja aeg ajalt keegi tunneb auto vastu huvi. Tavaliselt toimub see neljapäeval-reedel-laupäeval. Osad inimesed helistavad ja lubavad vaatama tulla, leppides aja kokku aga kohale ei ilmu. Siis on inimesi, kes helistavad, et nad on juba teel ja on 10 minuti pärast auto juures, kuid ikkagi ei ole kohale tulnud. Siis on inimesi, kes arvavad, et auto ostu telefonikõnesid tuleb teha kell pool kaksteist õhtul ja et siis on kohe kohe vaja autot vaatama tulla, kuid saadetakse autot vaatama sõber, kes paraku oskab tihedalt kasutada sõna: perse ja kes oskab automüüjat parastada, et kui auto müümata jääb siis on ju persses... ühesõnaga on igasuguseid huvitavaid inimesi ilmas ja kõik need kõige huvitavamad soovivad Mazdat soetada :) Oleme Anneliga väikeseid koosolekuid pidanud ja otsustanud, et üritame ikka veel Mazda ostjate välimääraja raamatuks andmeid koguda ning kui oktoobri keskel viin auto “ostame iga auto” reklaamijatele Lasnamäe kontorisse. Kolmapäeva õhtul algas ka minu koolitee, nimelt ühinesin ma giidikoolitusega, mida ma olen juba mitu aastat soovinud teha kuid pole ajaliselt jõudnud. Nüüd on ju vaba aega palju käes ja ma olin tunnis kohal. Meid on 8 inimest, kõik veidike turismisektoriga seotud, ja väga kogenud juhendaja. Nii, et esialgu on kõik tore, vaatame kas ma selle eksami ka tehtud saan :) Kool hakkab toimuma kolmapäeva õhtuti klassiruumis ning lisaks on praktilised tunnid, ehk siis näpunäidetega ekskursioonid. Igal juhul on ju huvitav midagi uut õppida.

Neljapäeval käisime Reedaga läbi tohutu tormi ja vihmasaju omale matkavarusid soetamas Prismas - see on muidugi tore kui kaks inimest, kes igapäevaselt Prismas ei käi seal sisseoste teevad, sest midagi erinevatelt lettidelt leida oli meil paras katsumus. Ning halvaad me ei suutnudki leida, ei maiustuste ega kookide ega batoonide seast. Muude asjadega läks veidi paremini.

Reedel käisin oma uue tööandja juures ergonoomika koolitusel, mis oli selline hea ja huvitav asjade kordamine ning veidi ka uute nurkade alt vaatamine. Osad kolleegid olid toredamad kui teised, nagu ikka. Maja ise, kus ma tööle hakkan, on aga väga ilus ja asub mõnusas, looduskaunis kohas. Nii, et ootan aga edasi millal töö algab!

Õhtul käisime Krisiga kinos, Armastusega Itaaliast vaatamas, selle filmi võite rahulikult vahele jätta. Peale filmi suundusime oma kodupubisse, Black Rose, kus kohe kui olime omale peened kokteilid tellinud, alustas mängimist bänd! See oli üsna huvitav, kuid peale ühte kokteili me otsustasime lahkuda. 



Laupäeval suundusime aga Viru Rabasse, kus tegime ka väikese ujumise. Mia tegi eriti kiirelt vette hüppamist ja veel kiiremini sai ta rabajärvest välja. Ujumised tehtud, jalutasime läbi raba, ronisime vaatetorni ja siis tegime jalutuskäigu raba kõrval. 






 

Loomulikult läks ujumise ja jalutamise peale kõht tühjaks ja me suundusime Kuusalu Pork einelauda sööma. Kahjuks seekord, see koht ei vastanud meie ootustele, kõhu saime täis aga miskit elamust me ei saanud. 

Hilistel õhtutundidel käisin veel lennujaamas Kätlinil ja Jezil vastas, kes sellel ilusal septembrikuu laupäeval kolisidki Eestisse, ja mina käisin neil lennujaamas vastas. Lennujaam oli inimtühi, isegi ühtegi taksojuhti ei olnud kohal. Seisin seal saabuvate lendude ukse juures, potilill süles ja ootasin :) Peagi saabusid uued Eestimaa elanikud, tegid veel koroonaviiruse testi ja me alustasime autosõitu läbi öise Tallinna. 

Nädala lõpetasin emaga Viimsi vahelise jalutusretkega, kus otsisime Soosepa raba ja selle ka leidsime. Raba oli väike ja üsna kuiv. Jalutasime läbi enamus teerajad, mis leidsime. Osad olid veidike ilusamad kui teised. Aga kokkuvõttes oli see väike roheline oaas väga tore!




Järgmise nädala esmaspäeva alustasime Reedaga välismaa reisi ja seda lausa lennukiga. Esimene lennuk viis meid Helsingisse, kus sõime hommikust, ning siis astusime teisele lennukile, mis viis meid Kuusamosse. Sealt veel veidi bussiga, ning juba olimegi Karuraja alguses, Hautajärvi Looduskeskuses. Parajasti hakkas ka vihma sadama, ilmselgelt meie tervituseks, ning meie alustasime oma 82 kilomeetrist teekonda. Esimesel päeval oli meie plaan jõuda Taivalköngase matkaonni, milleni oli 19 kilomeetrit. Ning kuna kell oli juba kahele lähenemas, siis oli meil sammumisega üsna kiire. 






Esialgu oli maastik rahulik ja vägagi tasane. Ilusad värvilised lehed olid nii puudel kui põõsastel, mustikapõõsad olid kollased-oranžid, kohati ka punased. Samas oli veel rohelist meie ümber. Kohati läks vihm tugevamaks, kuid õnneks õhtupoole jäi järgi. Õhtupoole muutus ka teerada väga juurikate rohkeks, eriti kõrvale vaadata ei saanud vaid ainult enda ette. Lisaks saabusid kerged tõusud ja allaminekud, ning endiselt olid need tihedalt juurikatega palistatud. Vahetult enne pimenemist jõudsime Taivalköngase onni juurde, kuigi onni me ei näinud. Kuna aga metsa all oli telke üsna mitu siis otsustasime samuti telgi ära proovida. Veidike sehmisisme ja leidsime omale sobiva koha, pusisime telgi kallal ning peagi juba istusime mõnusalt omadel diivanitel (madratsid ja magamiskotid) ning sõime õhtust. Kuna õues oli tekkinud tohutu tuul, ning muud laagriplatsil viibijad suundusid oma telkidesse, siis hakkasime ka meie magamisega tegelema. Öö möödus suhteliselt rahulikult, tuul ulus üsna tugevalt, kuid õnneks üsna kõrgel puulatvades. Vahepeal saabus telkimiskohta veel hiliseid matkajaid ning nende pealambid näitasid üsna uhket valgust ka läbi meie telgi. Õnneks meie telgile koputama ei tuldud ja peale ehmatust saime edasi magada. Hommikul ärkasime ilusa päikesepaiste peale ning sättisime kiirelt oma eilsed märjad riided päikese kätte kuivama. Ärkasime ja märkasime, tegime hommikupudru ja kohvi ning imetlesime vaadet ja soojendasime end päikese käes. Riided kuivatatud, panime need jällegi selga, pakkisime oma telgi ja magamiskotid-madratsid tagasi kotti, kotid selga ja asusime oma teise päeva 24 kilomeetrile vastu. 30 meetrit meie telkimiskohast, ja sattusime kohe Taivalköngase metsaonni, mida me olime juba õhtul otsinud :) Majake nimelt asus jõe kaldal ehk siis tuli vaid mäest alla minna :) Meie aga ületasime rippsilla ja olimegi teisel pool Oulanka jõge. Metsaalune oli väga ilus, tee mõnusalt lai, ei mingeid juurikaid. Eks ta ikka nii ole, et hommikul värskena on metsateed laiad ja juurikatevabad, ning õhtu saabudes muutuvad need kitsasteks kitseradadeks, juurikatest ja tõusudest tulvil :)






Lõuna eel nägime ka kahte põhjapõtra, kes metsa vahel tohutu jooksuga meist möödusid. Paraku jooksid nad nii kiirelt, et pildile me neid püüda ei jõudnudki. Lõunapausile jõudsime Oulanka looduskeskusesse, kus tellisime omale - palun vabandust - põhjapõdra burgerid. Burgerid maitsesid suurepäraselt!  






Kohe peale lõunat uudistasime väga kärestikulist jõekeerdu meie matkaraja kõrval kulgeval jõel. Astuda oli meil tol päeval veel 15 kilomeetri jagu, ning esialgu oli tee ikka veel lai ning päike paistis. Varsti aga vajus päike madalamale ning juurikad ilmusid meie teele. Vaated olid küll ilusad ja värvid olid läinud veelgi punasemaks kuid palju me vaateid uudistada ei saanud kuna juurikad olid meie üle võimust võtnud. Lisaks ei tahtnud see viimane kilomeeter kuidagi lõppeda ja kui ta lõppes, siis ei olnud metsaonni ikka veel näha. Kuid, kohe kohe ta siiski saabus. Ilusa järve kaldal ning veelgi ilusama päikeseloojanguga. Koha nimi oli Jussinkämpä, ning vaatamata mitmetele telkidele väljas kauplesime omale ikka kaks kohta toas välja. Peale meie saabusid kaks prouat, kes olid väga jutukad ja ka nemad mahutasid end põrandale magama. Meie tegime väikese kuiva pesu, ning krõbistasime veidike batoone süüa ja kui pimenes, siis hakkasime magama sättima. Jalad eriti käia ei tahtnud enam, ei jaksanud isegi lõkke ääres istuda. Kuna osad majaelanikud hakkasid magamisega tegelema juba sel ajal kui meie saabusime, siis me veidike kartsime, et äratus toimub kell 5, kuid õnneks oli peamine ärkamine siiski 7-8 ajal. Nii ka meie. Tegelesime pesuga, ning söömisega ja kohviga, peagi pakkisime seljakotid kokku ja asusime jällegi teele. 

Seekord viis enamus teest mäest alla ja see oli veel hullem kui üles sammuda! Reet oli ammu mul silmist kadunud ning tulin uhkes üksinduses. Aga ikkagi ühtegi karu ei kohanud. Mäest alla jõudnuna, sammusime pikalt jõe kaldal, kuni keerutasime veidi laiematele radadele ja jõudsime ühe lõunaonni juurde, kus oli palju päevamatkajaid, ning ka meiega ühel teekonnal olijatel oli siin lõunapausi koht. Hakkasime ka meie siis pastat keetma, ning tegime väikese teepeatuse. Pikalt uneleda ei saanud, kuna teekond oli meil alles poole peal ning niisama istudes hakkas suhteliselt jahe. Nii et pasta söödud, suundusime oma teekonnale. Kohe peale lõunakohta, oli meie rajal järjekordne rippsild. Üsna uhkelt rappus! Ning kuna seal ümbruses kulges ka Väike Karurada, siis oli teerada jällegi laiem ja loomulikult juurikateta. Peagi suundusime mäest üles ning vaatasime jõele ülalt alla, vaated olid aina ilusamad! 

Peagi keerasime lahku Väikese Karuraja ringilt, ning siis läks meie tee kitsamaks, kuid see muutus laudteeks, ehk et õnneks ei olnud juurikaid :) 










Nüüdseks alustasime võidujooksu kaasmatkajatega, kuna teadsime, et Porontimajoki kahes metsaonnis oli kohti kokku 8 inimesele, ning praegu oli meie vaateväljas juba 4 inimest peale meie, siis hakkasime taktikaliselt puhkepause lühendama, et kaasmatkajatest mööduda. Õnneks oli 4 kilomeetrit enne metsaonni ka üks tore laavu, kuhu jäid meist maha jutukad prouad, seega kimasime meie ruttu edasi, et onnis kohad hõivata. Viimasel kilomeetril kohtasime kahte matkajat, keda me enne polnud näinudki. Õnneks oli proual üks jalg veidi väsinud ja ta lonkas, seega saime neist siiski mööda ja viimsel hetkel oleksime peaaegu valele teele läinud, aga saime sabast kinni ja saime ka omale ühes majakeses kohad. Porontimajoki onn on nimelt vana vesiveski ning seega maja alt jookseb vesi läbi. Teine onn on ka veele väga lähedal, nii et mõnusat vulinat on kuulda kogu aeg. Tegime voodid ära ning suundusime õhtusööki valmistama. Metsaalune täitus telkidega, ning kui ühed noored matkalised olid ka omale pop corni gaasigrillil vakmistanud, siis saabusid lõkkekohta ka kaks matkajat kellel olid kaabud peas, seljakotid seljas ning mõlemil veel käe otsas Prisma kilekott. Keset metsa tundusid need matkalised veidi naljakad ja oma kaabudega meenutasid ühte tuntud poliitperekonda kodumaalt :) Muud reisisellid istusid aga pikalt lõkke ääres ning juttu jätkus. Meie soojendasime oma väsinud jalgu, ning vastasime kõigile küsimustele, mis meie suunas tulid. Enamus matkasellid vist aru ei saanud, et mis kandist meie pärit oleme. 

Öö möödus rahulikult, hommikut alustasime nagu ikka väikese pasta ning kohviga. Ning üsna pea alustasime oma viimast, lühimat matkapäeva. Kuid lühikeseks olime selle plaaninud põhjusega :) Paar esimest kilomeetrit olid mööda rabamaastikku ja möödusid ilusates punastes-oranžides toonides. Kuid siis hakkasid eemal paistma kaljunukid ning kui neist esimesele lähenesime, siis saime aru, et selle mäe otsa me ronime. Ja kui ühest mäest üles minna, siis tuleb sealt ju ka alla tulla ja nii ka meie, üsna kiirelt tulime alla. Ning kohe oli meie ees järgmine mägi. See oli aga selline salakaval mägi, mis muudkui tõusis ja tõusis ja tippu sel nagu polnudki. Enne viimast 4 kilomeetrit tegime väikese puhkepeatuse kuigi nüüd tundus, et vist on lõputeekond vaid allamäge. Puhkepeatust pidasime toredas päevaonnis, mis asus vist üsna mäe tipus ning kus oleks pidanud olema kaunid vaated üle terve oru. Paraku, kui meie saime kohale tulla, siis oli loomulikult ka udu saabunud ja vaated olid napid, et mitte öelda olematud. 












Ja viimased kolm neljast kilomeetrist olid mäest alla, kui nägime viimase kilomeetri silti, ja taamal ka suusamäe üsna teravat tippu, siis arvasime, et kilomeetriga see meie marsruudi sisse ei mahu ja et sellest me pääseme. Paraku, olid aga Karud, kes Karuraja rajasid, ju ometigi ehitanud trepi selle suusamäe küljele, mis otse üle tipu meid viis :) Mäe otsas kaotasime ka oma suunaviidad silmist ja pidime veidi ekslema, et siis jälle õigele rajale tagasi saada. Nii et viimane kilomeeter oli veel see kõige magusam! 

Ruka linnakesse jõudes, pidime veel orienteeruma oma hotellini, ning kuna google maps saatis meid sinna umbes läbi Helsingi, siis saime veel ühest mäest alla ronida, et oma ilusasse järve kaldal asuvasse hotelli jõuda. Hotellis kuulsime rõõmusõnumit, et meid ootab saun ja kui soovime, siis võime ka järve hüpata. Suundusimegi kohe tuppa, panime omad märjad riided toas olevasse kuivatuskappi, pesime veidike oma poriseid jalanõusid ning hommikumantlitesse hüpates läksime sauna. Käisin vahepeal ja sebisin meile lavale ka õlled, lahke noormees baarileti taga oli väga mõistev ja valas eriti kiirelt õlled välja. Istusime veel laval, siis järve ääres ja vaatasime lähenevat udu. Ujumas me siiski ei käinud. 

Õhtu lõpetasime põdraliha praega ning loomulikult punase veiniga. Öösel saabus aga selline uhke vihmasadu, et meil oli väga hea meel, et me olime oma matkatee juba lõpetanud! Peale hommikusööki, pakkisime aga seljakotid selga ja suundusime veel ühest mäest üles, et lennujaama viiva bussi peale saada. Oodates bussi väljumist, hakkas jällegi tibutama ning teisel pool teed kogunes bussipeatusesse värskeid matkajaid, kes alles suundusid matkaraja algupunkti. Teate kui hea tunne oli istuda lennujaama poole viivas bussis ja teada, mis neid ees ootab :) 

Lennujaamas muidugi selgus, et meie piletitega on miski jama ja miskil hetkel hakkas mulle juba tunduma, et lennust jääme me küll maha. Õnneks suutis ikka keegi kuskil miskisse kastikesse linnukese teha, ja meid lubati lennule. Ning Tallinnasse jõudes ootas meid +20 kraadi sooja ja päikesepaiste :) 

Kimasin ruttu koju, panin kleidi selga ja suundusin Vanalinna, giidikooli välitundi. Meile näidati Vanalinna peidetud nurki, ning õpetati millal ja mida rääkida. Väga tore oli!

Laupäeval jalutasin Krisiga Paadini, täitsa hea oli ilma seljakotita liigelda, kus tarbisime veidi karastavaid jooke ja päevitasime. Ilm oli nimelt südasuviselt soe.



Ning pühapäev möödus mul raaamtu lugemise tähe all, kuna esmaspäeval oli tagastamise tähtaeg ja mul oli veel 100 lehekülge läbida. Paraku on see nii populaarne raamat, et pikendada seda ei saanud. Seega ma lugesin ja lugesin ja sain loetud. Käisin ka väikesel jalutusringil, et mitte jalutusvormi käest lasta.

Uus nädal algas tavaliste toimetustega: käisin Minil esiklaasi vahetamas, kuna Kris leidis sealt ühe väikese mõra ning korraldas vahetuse kindlustusjuhtumina, siis käisin ka koroonatesti tegemas, kuna uus tööandja seda nõudis - vastus oli negatiivne. Ja nii saabuski oktoobrikuu :)