Aasta algas kohe Nairobiga, kus oli muidugi soe, kuna seal oli suvi. Päike oli nii kuri, et ma veidike ikka kärssasin ära ka. Aga õnneks sain peale seda trippi kohe Anneli juurde Porvoosse minna ja seal oli lumi maas ning jahe ka, seega sai veidike maha jahtuda peale seda soojenemist. Käisin Lexiga jalutamas, kütsime muudkui maja, sest õues oli suhteliselt jahe, siis tegime kaltsukas tuuri, käisime saunas, vaatasime filme, ja lihtsalt olime.
Käisime ka padelit mängimas – Anneli teeb seda igal esmaspäeval kuid sel korral oli neil üks mängija puudu ja seega olin mina selleks kohatäiteks. No mõnele pallile sain pihta ka aga nalja sai muidugi palju. Kuid mulle väga meeldis see mäng! Ehk lubatakse mul mõnel järgmisel korral ka väljakule joosta
Edasi oli mul veel teinegi Nairobi graafikus, seekord oli selline tore meeskond (loe: eelmisel sajandil sündinud inimestest peamiselt koosnev) – käisime esimene õhtu väikesel joogil ja teisel päeval jutustasime basseini ääres koos ning loomulikult parandasime terve maailma ära, eesotsas meie lennuettevõttega
Siis kimasin kiirelt koju, käisin hooldekodus tööl, ning sisi pakkisin uuesti kohvri kokku ja suundusin tagasi Londonisse, ja sealt edasi Mumbaisse.
Mumbai oli üllatav, eriti üllatas arhitektuuriga mis oli pigem selline lõuna euroopa laadne Nii oli see vähemalt peamistes vaatamisväärsuste rajoonis. Kohtasin ka mitut katoliku katedraali, ning ka kunstimuuseum nägi välja nagu katedraal. Ühesõnaga selline väga mitte India laadne linn. Hotelli tagasi jõudes, suundusin veel basseini äärde, kus muidugi ujusin, lugesin raamatut ning tegin veel ühe kiire söögi. Ning järgmisel varahommikul oli aeg tagasi Londonisse lennata ning siis suundusin kohe koju.
Kodus sain kokku Itikuga, kellega jutustasime lennufirmadest, jalutasime veidike õues – jube külm oli – ning siis käisime Pärdi keskuse kohvikus, mis on alati tore koht ja väga hea söögiga.
Järgmisel päeval käisin erinevatel iluteenustel ning õhtul, kui ma olin juba ilus, siis suundusin Reeda sünnale – see oli tore, kodune üritus – jutustasime ja muidugi soovisime Reedale tugevat tervist ja ilusat elu!
Siis oli mul jällegi hooldekodu vahetus, see möödus kiirelt nagu need ikka. Ja kuna oli saabunud miski haiguste aeg, siis olid paljud töötajad haiged, ning meie graafikusse olid sattunud erinevad augud, seega käisin veel ühe lisavahetuse tööl. Siis pidime kokku saama Emad-Tütred pundiga, kuid ka seal olid haigused ja muud asjad meie ridu vähendanud ning me otsustasime oma kokkusaamise edasi lükata.
Mina aga tahtsin järgmisel päeval Anneli juurde minna, kuid kuna mulle oli tekkindu tohutu suur ohatis, siis Anneli ei tahtnud mind enda juurde koos selle ohatisega. Seega olin siis kodune ja üritasin seda ravida. Sõin ravimeid, määrisin erinevaid kreeme, panin ka hambapastat sellele ohatisele peale – see oli eriti valus ettevõtmine – ning reede õhtul lubas Anneli mind juba lennuki peale, ja ööpimeduses kimasime mökki poole. Loomulikult pidime läbi käima Lahtis asuvast Normali poest, sest seal on ju alati asju mida on eluks vaja.
Järgmisel päeval käisime suusatamas, ning siis saabus meile Nora, kellega suundusime Pieksamäele uisutama.
Ning ootamatult sattusime kohaliku võistkonna jäähoki mängule – mina nägin lõpuks esimest korda elus hokimängu – üsna hirmus oli! Ja need väravad jäid mul mõned küll märkamata, sest just sel hetkel oli midagi muud vaadata ja seega oli pilk mujal kui see litter väravasse jooksis.
Suures pimeduses suundusime tagasi mökkisse, et järgmisel päeval suusatama minna ning siis tegime veel sauna ja olime lihtsalt ilusad. Veidi juba pidasime Anneli sünnipäeva sest Nora pidi enne õiget sünnipäeva juba ära minema. Vaatasime ka filme – eriti meeldis meile India versioon Täiuslikud võõrad filmist
Anneli õigel sünnal suundusime Anneliga koos Mikkelisse, esmalt käisime kohalikus pizza restos pizzat söömas – see oli üks tore koht ja pizza oli hea maitsega. Ning edasi ootas meid juba tuttavas kontserdimajas kontsert Ennio Morricone muusikast. Ja seekordne kontsert oli oluliselt parem ja rohkemate kuulajatega kui eelmine
Ning sünnipäeva õhtul tagasi jõudes mökkisse, otsustasime veel väikese öise suusaringi – lootsime kohata miskeid loomi ja ehk ka virmalisi – ega me muidugi kuskilt ei uurinud et kas neid sel ööl kohata oleks ja ega me neid ei kohanud ka, kuid ikka oli põnev pimeduses veidi mööda järve uidata
Järgmisel päeval tegi Anneli veel tööd, mina suuskasin ja siis oli meil aeg tagasi suunduda Helsingi poole – poolel teel saime küll aru, et ma sellele lennule ei jõua millele algselt plaanisin, kuid õnneks oli lende veel sel õhtul. Seega suundusime hoopis burksi sööma ja võtsime rahulikult ning siis sain järgmisele lennule. Lennujaamas vaatasin veel oma eelmise lennuki lahkumist
Jaanuarikuu lõpetasin kokkusaamisega Kristiga, kellega vaatasime kinos Sentimentaalne väärtus, mis oli küll väga tore kuid minu meelest veidi liiga pikk. Edasi sõime ramenit Tokumarus ja muidugi jutustasime, nagu meil ikka kombeks. Ning siis jätkus mu kuu lõpp koos kahe vahetusega hooldekodus ja siis oligi käes veebruar.
