Esmaspäev, 14. mai 2018

Kuningas Elvis

Ühel kaunil oktoobrikuu päeval, oli saabunud see päev, mil kohver sai jällegi pakitud - nagu mul ta muidu ei oleks pakitud, kuid seekord sai sinna oakitud pikema reisi asjad. Nimelt olin ma juba poolest suvest plaaninud reisi koos prantsuse keele Johniga, reisisihtkoht oli Memphis ja alapealkiri Elvis :) Jah just seesama, Presley teiseks nimeks. Nimelt on Johni eluunistus külastada Elvis Presley kodukohta, ning neid radu kus tema muusikutee algas, ja kuna minul ei olnud selleks aastaks erilisi reisiplaane ega ka reisikaaslasi, siis pakkusin välja, et viin Johni Memphisesse. John küll viimse hetkeni ei uskunud, et ma midagi sellist teen, kuid mina ei kahelnud oma otsuses hetkekski. Johni abikaasa, Margareth, ülitore proua, andis meie reisile oma õnnistuse ja oli väga tänulik, et ma ta abikaasa reisile viin. 
Ja ühel ilusal päeval oligi see hetk käes, mil me lennujaamas kokku saime, veel viimased sahmimised tegime ning peagi istusime Boeing 777 äri- ehk siis Club klassis ja lõime shampanjaklaase kokku. 


Lend oli pikk, kuid õnneks vahejuhtumiteta, lisaks shampanjale pakuti sellise huvitava nimega veini:


Maandusime Atlantas, kus rentisime auto, ning pilkases pimeduses sõitsime Oxfordi. Seal tegime kiire ööbimise ning esimene hommik leidis meid Waffel house nimelisest söögikohast, kus me tellisime ühe hommikusöögi kahe peale ;) Tere tulemast Ameerikasse! Õnneks, et ettekandja jagas ära, et me väga kohalikud ei ole ja hoiatas, et see on üks ports....ja nii me jagasimegi selle ühe portsu kiirelt kaheks ja hommikusöök oli sooritatud hindele 5. 



Kõht täis, meel hea, jätkasime oma teekonda Memphise suunal, peale paari tundi sõitu, tuli silt Birmingham - no loomulikult keerasime sisse, et seda linnakest uurida. Ja tuli välja et see suure ajalooga koht, kogu mustade vabadusvõitlus sai sealt alguse. Alguses linna peale jalutama minnes olime me ainsad elavad inimesed, kes jala käisid. Peagi sai aga kell 12 päeval ja hakkas lõunasöögi aeg, ning meiega lisandus veel mõni inimene teel kontorist sööma. Istusime siis meiegi laua taha ja tegime väikese joogi. Linnake ise oli väike, kuid mõned hooned olid väga ilusa arhitektuuriga.


Järgmine peatuspaik oli Tupelo, see on siis linnake, kus Elvis sündis. Meie teele jäi see koht täitsa juhuslikult aga seda põnevam oli seda uudistada. Seal oli korralik muuseum, Elvise sünnikodu, kirik kus ta oma esimesed laulud laulis, ning muid erinevaid kohti mida uudistada. 



Praeguseks oli muidugi koht tundmatuseni muutunud, ning miskit ühtekuuluvustunnet Elvisega ei tekkinud. 
Edasi viis meid tee söögikoha otsingule, mis osutus keerulisemaks ülesandeks, kui ma oodata olin osanud, kuid ma ei tahtnud sattuda kiirtee äärsesse kiirsöögi putkasse, siis loomulikult olime lõpuks sunnitud just nimelt sellisesse sattuma. 
Ning õhtupimeduses jõudsime oma Rüütlite motelli nimelisesse ööbimiskohta, mis oli meie koduks terveks nädalaks. Motell oli väga tore, klienditeenindaja oli samuti sõbralik. Paraku ei leidunud motellis veinipudeli avajat, ja kuna me olime soetanud veini, siis suundusin avaja otsingule. See ei olnudki eriti lihtne ülesanne, kuid nii umbes kolmandas poes ma selle juba leidsingi ;) Ja õhtu lõppeski veidikese veini joomise ning jutustamisega.
Järgmine päev oli meil vaba ehk sisseelamise päev, võtsime aga omad infomaterjalid hommikusöögile, tellisime vahvlid ja munad, ning hakkasime asju uudistama. Hommikusöök oli küll saiarohke, kuid miski alguse päevaks me sealt saime. Infomaterjalidest, eriti Johni abikaasa Margarethi, kaasa pakitud Memphise raamatust saime teada, et linnas asub Muda saar, mis on siis inimese käega veidike kaasa aidatud saareke Misissipi jões. Saarel asub ka jõe-elust jutustav muuseum. Ja meie otsus oligi tehtud, et sinna me ju peamegi suunduma. 
Üsna lihtsalt leidsime omale parkimiskoha, ning suundusimegi köisraudteele, mis meid jõe keskele viis. Muuseum oli väga uhke, ning rääkis loomulikult puuvilla kasvandustest, mis antud regioonis olid kulda ja karda toonud, ning kogu saak siis mööda jõge laiali veeti. Jõel seilasid ilusad lõbusõidu aurikud ning elu oli kahtlemata ilus noil kaugetel aegadel. Nüüd kimasid mööda jõge puidulastis koledad parkad, ning lõbusõiduaurikutest olid vaid mudelid muuseumis. 
Muuseumis oli ka terves pikkuses Misissipi oma võlus ja valus, ning see oligi mu lemmik eksponaat.




Peale muuseumit suundusime linna peale jalutama, leidsime miski huvitava väljaku, kus oli miski valik riigilippudest- osad neist, ehk siis Iiri Vabariigi lipp oli aga mastis veidi vale pidi - nagu me seda aga Barcelona OMilt mäletame, siis ikka ju juhtub nende lippudega segadusi :)
Meie leidsime omale ühe toreda grillibaari, kus arvasime heaks ühe salati süüa. Kui aga kõrvallauda toodi valget veini, siis saime aru, et ka meie peame klaasikese endale lubama. Teenindaja mõistis meie soove aga poolelt sõnalt. Enne grillist lahkumist tuli meie laua juurde grilli omanik, ning kohe kui ta end tutvustas saime aru, et meist on teada antud teenindaja poolt juhtkonnale. Nimelt oli grillbaari omanik iirlane, kes juhuslikult oli pärit samast külast, kus John! Maailm on ikka nii väike :) Patrick andis meile veidi soovitusi, et kuhu veel tasub minna ja mida teha, ning kutsus tagasi oma grilli õhtust sööma. 
Edasi suundusime me aga otsima Memphise kuulsaimat tänavat, Beale Street’i, et seal siis veidike kohalikku muusikat kuulata. No loomulikult leidsime me selle tänava koos kogu meluga üles ja suundusime koheselt seda melu tarbima. Esmalt leidsime ühe pubi, kus asus väga tore õlleaed ning loomulikult mängis seal väga elurõõmus bänd. No mida veel tahta! Soetasime siis joogid - loomulikult küsiti minult vanust tõendavat dokumenti, õnneks olen ma nüüdseks nii vanaks saanud, et isegi ameerikas saan joovastavaid jooke tarbida. Igal juhul kuulasime seda bändi üsna pikalt, lausa nii pikalt, et bänd lõpetas kontserdi ja me olime sunnitud otsima omale järgmise muusika kuulamise nurga. Seda me ka tegime, kuid järgmine koht ei olnud üldse nii tore ja bänd oli ka veidi viletsam kuid siiski hea. 



Hiljem avastasime, et parim muusika tuli muidugi lähedal asuvast pargist ;) 
Kuid meie reisi peamine põhjus oli plaanitud järgmisele päevale, ning seega tegime end hommikul nii ilusaks kui saime, ja suundusime Gracelandi - Elvise koju. Olime endale tellinud “Ultimate VIP” paketi selleks külastuseks ja see oli meie poolt väga mõistlik tegu. Nimelt koheldi meid nagu tõelisis VIPe, üheski järjekorras me seisma ei pidanud, meile avati enamus uksed kiiremalt kui oodata oskasime, ning üldse oli see külastus väga hästi organiseeritud. Ainuke asi mida veel oleks tahtnud kuid mis on kättesaamatu paraku kõigile Gracelandi külastajatele, oli maja teise korruse külastus. See siis korrus, kus kuningas meie seast lahkus :(
Maja ise oli suhteliselt väike aga piisav ühele rokk-staarile, koos basseini, hobuse talli ning väikese lasketiiruga.








Kuningas on ka samasse maetud, algul maeti ta küll tavainimeste surnuaiale, kuid kuna tema hauda korduvalt rüüstati, siis Elvise isa otsustas poja ümber matta koduaeda, et ta ometigi rahu saaks. 
Loomulikult ümbritseb kogu Gracelandi suveniirindus ja neid poode ja müügilette on seal suurtes kogustes. Õnneks on see tegelikust elumajast teisele poole teed rajatud, ning seal kaubandustegevuse vahel saab pilgu peale heita Elvise paljudele isiklikele asjadele, muuhulgas ka autodele ning lennukitele. Lennukitesse saab ka sisse, kuid kahjuks ei saa kinnitada kuldseid (jah just nii, kullatud) turvavöid, ega käsi pesta kullatud kraanikausis ;) Ühesõnaga oli Elvis veidi ekstravagantne, ning sisustas oma elu vaid parimate saadaolevate asjadega. Ehk see ongi üliandekate inimeste väljaealmise võimalus - tarbida massikultuurist erinevusi :)









Meie Gracelandi visiit võttis igal juhul terve pika päeva, peale mida suundusime kohalikku Prismasse, soetasime omale snäkid ja veini ning kimasime seda motelli tarbima ning päeva emotsioonide üle arutlema. Eks me muidugi õhtu lõpuks parandasime ka maailma ära aga sellest ajalugu esialgu vaikib.
Järgmine päev oli meil rahulikult võtmise päev, hommik oli hästi aeglane, miskil hetkel saime ikka matkamise riided selga ja suundusime lähedal asuvasse soo kaitseparki, Wapanocca nimelisse. Internetist leitud andmete põhjal tundus, et seal on võimalik ka väike jalutuskäik teha, kuid lootsin enamat infot ja kaarte leida pargi infopunktist. Infopunkt oli muidugi suletud ja tolmukord selle uksel nii paks, et seda ei olnud avatud juba mitu hooaega :)
Suundusime siis autoga jalutama, vahepeal peatusi tehes ning väikeseid jalutamisi sooritades. Leidsime kilpkonnad, kelle vaatamist me eriti hoolikalt pidime planeerima, sest hääli kuuldes kimasid nad kohe oma puudelt vette peitu.






Nii me veetsime seal soos üsna mitu tundi ja läbisime kõik autoteed, ning jalutasime kus saime. Tagasiteel leidsime ka puuvilla põllu, ning loomulikult uudistasime seda ka üsna lähedalt.







Motelli jõudes tegime kiire pesu, panime ilusad riided selga ja suundusime jalgsi üle tee asuvasse vaba aja keskusesse. Selgus et vaba aega saab veeta koerte võidujooksu jälgides ja ühtlasi nende peale panustades.
Meie alustasime oma vaba aja veetmist aga Bourbon Street nimelises liharestos. See oli väga hea söögikoht! Portsjonid olid muidugi ülisuured aga me suutsime kuidagi menüüst midagi veidike meile sobivat leida. Ja kuna ka kelner rääkis väga huvitavalt koerte võidujooksmisest ning mul oli ammu tahtmine sellist üritust kunagi külastada, siis uudistasime ka veidi seda üritust. Tegime ka panused ühes jooksus koerale number 7, kes pidi luureandmete põhjal võitma kuid paraku oli ta finishijoont ületades hoopis kuues. Seega meie panus koerte heaolusse oli 2 dollarit :) Kogu selle 2 dollari eest oli aga vaatemängu hulgaliselt, mida meie ümber jälgida. 
Pühapäeva hommikul otsustasime minna vaatama Peabody hotelli parte. Jah, te saite õigesti aru, Memphises on hotell, kus elavad pardid! Neil partidel on hotelli katusel oma maja, kus nad ööbivad, päevasel ajal viibivad nad aga hotelli fuajees, purskkaevus. Igal hommikul kell 11 tulevad nad liftiga katusekorruselt alla fuajeesse, kõnnivad üle punase vaiba purskkaevu, ajavad seal päev otsa omi asju ning kell 17.00 jalutavad uuesti üle punase vaiba lifti ja suunduvad tagasi oma majja. Ning nii on see tseremoonia toimunud 1930ndatest. Jälgisime meiegi seda üllast üritust, paraku oli piltide tegemine vägagi raskendatud kuna see üritus on nii populaarne ning me lihtsalt ei pääsenud oma fotokatega üritust lähedalt uudistama. 
Loomulikult ei pakuta selles hotellis foie gras’d ;)



Edasi suundusime Gibsoni kitarride vabrikusse, kus päris tehase osas pilte teha ei tohtinud kuid poes võis igaüks kitarri tinistada ning pilte teha. John mõnules seal üsna tükk aega. 


Edasi viis meie tee Sun stuudiosse, kus siis sai kogu muusika lindistamine alguse. Paraku olid paljud inimesed arvanud, et nad sellel pühapäevasel päeval külastavad stuudiot ja seega me arvasime, et me teeme seda hoopis järgmisel päeval. Suundusime hoopis Majestic grillipubisse õhtust sõõma ning Beale streetile niisama hängima JKuulasime jällegi paari bändi ühes ja teises kohas ning mõni oli neist parem kui teine kuid kokkuvõttes olid nad väga mõnusad.
Järgmine hommik algas kohe Sun stuudo külastusega, seekord mahtusime kohe esimesse ekskursiooni. Ja ringkäik seal oli kindlasti seda väärt – suurte kuulsuste jälgedes kāimine oli väga huvitav. Saime ka katsuda Elvise mikrofoni, millega ta lindistas oma esimesed laulud enne veel kui keegi tema nime teadis J





Peale stuudiot suundusime aga hoopis osturetkele – minul oli ostunimekirjas telefon ja kleit – mõlemad punktid saime kiirelt täidetud ning Johni soovis plaati, mis tal puud oli ning selle leidmiseks suundusime ühte erilisse plaadipoodi, kus oli väga asjalik ning huumorimeelega müüja – päris seda plaati mida John tahtis ei olnud aga ta leidis sellele asenduse. 



Edasi istusime miskis kohvikus ja tegelesime prantsuse keelega – kodutööd mis meile oli kaasa antud vajasid ju tegemist.
Õhtul suundusime jällegi Beale Streetile ja seekord külastasime Blues City Café’d, kus esinesid 3 kanada noormeest, kes nägid välja nagu Elvis aga tegid igasugu muusikat välja arvatud Elvise looming J
Teisipäeval oli meil looduse päev – tegime väljasõidu Meeman Shelby Forest Parki, kus üritasime leida matkarada kuid loomulikult oli infopunkt just lõuna ajaks suletud kui meie sinna jõudsime, sega tegime omaalgatusliku matkaraja ning siis istusime miski järve kaldal ja õppisime prantsuse keelt – päike pasitis ja ilm oli soe, nii et ka prantsuse keel sai palju kiiremini selgemaks kui see oleks olnud vihmase ilmaga.



Õhtu veetsime loomulikult Beale Streetil – seekord ronis paaris kohas ka John lavale ja esines paari lauluga – ühes kohas läks tal väga hästi – teises pubis oli ta juba viisipidamise minetanud ning hääl oli ka suhteliselt kulunud – eks me kõik väsime õhtu edenedes JIgal juhul oli peagi aeg hakata hotelli poole minema – ehk siis nii kell 2 öösel ;)


Hommikul pakkisime auto kokku ja alustasime oma pikka sõitu Atlanta lennujaama poole. Ma olin plaaninud, et sõidame ja peatume ja vaatame mis meile tee peale eete jääb, et küll me midagi huvitavat ikka leiame veel uudistamiseks. Paraku arvas aga auto rehv hoopis midagi muud ning peale 200 km sõitu otsustas ta katki minna. Hakkasin seda vahetama kui avastasin, et varurehvi meil pagasiruumis ei ole. Selle peale soovitas juhuslik mõõduja autorendifirmasse helistada – peale 15 minutilist telefonikõnet arvas neiu telefoni teises otsas, et ta saadab meile abi Memphisest – ma julgesin selle peale arvata, et ma olen 200 km kaugusel sealt, et kas ma ise ei või üle tee autoremondi firmasse minna, et asjal ise sarvist haarata. Tädi algul arvas, et ma ei tohi autot üksi jätta kuid lõpuks nõustus minuga Üks teine kohalik härra teatas, et teisel poole teed on ka rehviparandus, kuhu ma siis oma värskelt pumbatud katkise rehviga kimasin. Parakui oli rehvitöökoda kolmapäeva pealelõunal suletud. Kõrval asus aga automüügiplats ja loomulikult suutsin ma sealsed poisid ära rääkida, ning peagi parandas miski kuldhammastega ja kaunilt kujundatud kulmudega Superman meie rehvi JJohn ei julgenud liigutadagi, mina ei julgenud Supermani otsa vaadata, sest need kulmud olid tõesti nii huvitavad, et ma kartsin et jäängi neid vahtima kui ma noormehele otsa vaatan. 


Aga meil oli lennukile vaja jõuda ja seega oli kulmude uuest moest rehviparandus olulisem. Ja rehvi parandas Superman kiirelt. Ning see oli peamine ja me saime oma teekonda jätkata, nüüdseks oli meil muidugi nii kiire, et meie plaanitud vahepeatused jäid ära ja me suundusime otse lennujaama. Andsime auto ära, koos parandatud rehviga, registreerisime lennule ja suundusime oma väravasse, vahepeal väikest võileiba süües. Lennukis tegime kiire joogi, siis söögi ja ma plaanisin magamisega tegelema hakata, John veel luges prantsuse keelt. Ning kui ma silmad kinni sain ja just hakkasin magama jääma, siis hakkas Johnil langetõvehoog. Algul ehmatasin ma muidugi ja olin ta peale kuri, et kurjam, küll, nüüd küll siin minu valves oleku ajal ei hakka surema…siis sain aru, et ega selle hoo ajal ei sure keegi – vooderdasin siis padjad ja tekid mis lennukist leidsin ümber Johni – 2 kaasreisijat pakkusid mulle ka lahkelt abi, mis oli nendest väga tore! Õnneks ei kestnud hoog kaua, nii 3 minutit, ning peale seda John magas üsna sügavat und, ja mina kontrollisin kogu aega, et kas ta ikka hingab ja kas tal pulss ikka on olemas. Nii et minu enda magamisest ei tulnud midagi välja JHommikusöögi ajaks ärkas John ja asus sööma, ise teadmata mis öösel juhtunud oli…
Peagi olimegi Londonis, Margareth ehk siis Johni naine oli lennujaamas vastas ja ma sain Johni üle antud ilma järgmiste vahejuhtumiteta. 
Lõppkokkuvõttes oli reis väga tore ning muusikast pungil. Mina, kes ma muusikast suurt midagi ei tea, sain oma pisukesi teadmisi suuremahuliselt täiendada, nii et kui miski pubi viktoriin toimub, võin olla teie võistkonnas :)