Laupäev, 2. aprill 2022

Märts

Märtsikuu algas samuti koolipäevadega ning ühtlasi laevareisiga Helsingisse kuna lennukid olid jällegi pungil rahvast täis ja minule ei oleks seal kohta jagunud. Laevas õnneks ruumi oli ja seega oli väga varakult juba lennujaamas. Seekord oli aga üllatus Londonis, nimelt oli piirikontrollis umbes 1.5 tunnine järjekord – ei saanudki aru millest see sinna tekkinud oli aga nii me seal seisime ja ootasime maale minekut. 

Järgmisel päeval lendasin üle pika aja kiire Rooma lennu, edasi-tagasi ning minuga koos töötas tagumises köögis vana tuttav kolleeg Eurofliidi päevilt Graeham, kellega oli väga tore koos töötada. Ja tore oli ka, et on veel vanema aja inimesi, kes ikka endiselt « eksivad » iga kord kui nad miski teadustuse teevad ja ikka alustavad seda pöördumisega Ladies and Gentlemen…sest ametlikult me enam nii ei tohi pöörduda klientide poole, kuna osad võivad ennast sellest puudutatuna tunda kuna võib juhtuda, et nad ei soovi end defineerida ei ühe ega teisena 

Edasi ootas mind üks minu senise aja igavamaid sihtkohti: Newark. Ma küll ise plaanisin väikesele jalutuskäigule minna ja veidi ümbrust uudistada kuid kui ma hotellitoa aknast välja vaatasin siis sain aru, et selle kiirtee ääres, millel oli ühel suunal 5 rida ja teisel suunal 5 rida ning mis umbes 30 meetri pärast ristus teise kiirteega, mis oli umbes sama lai, siis selle tee ääres ei olnud ka miskit jalakäijate rada, kus ma oleksin saanud veidi jalutada. Suundusin siis koos teiste meeskonnakaaslastega hotelli bussiga kohalikku ostukeskusesse, ning tuiasin seal veidi ringi. 

Uus nädal algas mõne vaba päevaga, mida veetsin Londonis kuna neid oli nii vähe, et koju mul polnud mõtet tulla. Esimesel päeval oli mul tähtis koosolek Med. Koolis – ehk siis stipendiumite komisjoni koosolek – ma nimelt olen seal õpilaste esindaja. Ega mul seal suurt midagi öelda ei ole, lihtsalt noogutan ja teen tarka nägu. Õnneks on need koosolekud alati Zoomi vahendusel. Peale seda tähtsat koosolekut, suundusin Carolinega kokku saama, kes mulle tõi kingad, mis ma tema juurde tellinud olin – kahjuks olid need mulle väikesed 

Aga Carolinega jutustasime, ning loomulikult sõime ja jõime. Väga tore oli!

Ning teisipäeval kohtusin Lucyga, keda oli samuti väga tore üle pika aja näha. Rääkisime kõik omad jutud ära, ning loomulikult sõime ja jõime – leidsime ühe toreda jaapani söögikoha kus pakuti erinevaid rameneid ning neid me seal proovisimegi.



Ning kolmapäeva hommikul suundusin Torontosse. Lennuk oli pungil reisijaid täis, meeskond oli tore, ning kõik algas justkui ilusasti. Olime lõpetanud esimese baariringi, ning juba kätte jaganud erisöögid kui meie lennuk sattus miskisse hirmsasse turbulentsi voogu. Kapten käskis ka meil omadele kohtadele istuda ja nii me siis kõlkusime seal oma tunnikese. Korraks saime püsti, kuid siis hakkas veel hullemini raputama ja kapten saatis meid tagasi omadele kohtadele istuma. Reisijad, kes seda ju kõike nägid ja kuulsid, olid aga siiski meie peale pahased, et miks me juba ometigi kõigile süüa ei anna ja miks me ei luba tualetti minna ja üleüldse mis toimub. Peale veelkordset tunnikest istumist, lubati meid tagasi tööle – koristasime siis tagumise köögi, kus me olime osad asjad lihtsalt maha pannud ning ka osad kadnikud sinna visanud kuna polnud aega ega võimalust neid enam tagasi kärudesse toppida, korrastasime omad kärud ning asusime uuesti teenindusele.

 Seekord saime isegi tee ja kohvi jagatud, ja enamus reisijatele ka seletatud, et miks aeg-ajalt ka meie peame maha istuma ja kelle sõna ikka lennukis see kõige tähtsam on, ja üldse mida tähendab kui märk “rihmad kinni” põleb. Iseasi kas need reisijad ka sellest midagi aru said või oma järgmiseks lennureisiks midagi meelde jätavad.

Kuid Toronto oli väga tore – esimesel õhtul tutvusin järve äärega, jalutasin lihtsalt edasi ning siis tagasi. Ja panin tähele, et kõikidel koertel on jalas papud – ei kohanud ma ühtegi koera, kellel poleks saapaid jalas olnud.

Hommikul ärkasin muidugi juba kella 4 ajal, ja siis ootasin kuni päike ka tõusis ja suundusin jalutusringile. Seekord läksin linna keskele, kus kohtasin nii endist kui praegust linnavalitsuse hoonet, siis uudistasin uisuväljakut, käisin loomulikult pannkooke söömas ja siis leidsin toreda purskkaevu koertega.














Ja veel oli mul üks tore avastus Torontos, nimelt müüdi seal postkaarte juba koos markidega! Lõpuks ometigi on üks riik ja selle postiteenus aru saanud, et kaardid on ju nagunii saatmiseks, seega paneme neile kohe margid peale ja nii on ju turistidel võimalik need kohe posti panna  Nii tore!!

Tagasilend oli rahulikum, ning ei raputanud kordagi. Reisijaid oli veelgi rohkem kui sinna minnes 

Mina aga suundusin kohe edasi Helsingisse ning siis ka kohe Tallinna – kuhu ka seekord sain viimase istekoha! Ning lennujaama tuli mulle vastu minu õde, kes tõi mulle sinna auto – suurepärane teenus – seega pidin küll Mulkale trenni järgi minema aga sain ju ka ise ilma taksota koju 

Meil oli külas ka vana tuttav Pavlik, kes on endiselt tegus ja rōōmus:



Järgmisel hommikul suundusin hooldekodusse tööle, kuhu ma eriti minna ei tahtnud kuna meil seal möllab koroonaviirus…Õnneks ei olnud elanikest keegi hullus seisus, ning enamus neist olid juba paranemise teel. 

Pühapäeval veetsin aega oma emaga, käisime surnuaedadel ja poes ja ajasime veel miskeid tähtsaid asju. Õhtul käisime Mulkaga virmalisi uudistamas – nii ilus oli, eriti kaamera vahendusel. Aga rahvast oli muidugi rohkem kui vaja. 




Ning öösel käisime ka Mial lennujaamas vastas, kes saabus Hispaania spordilaagrist. 

Esmaspäeval käisin koolis praktikumi tunnis, kus õppisime süste tegema, ning uriiniproovi võtma ja siis harjutasime ka oma eksamiülesandeid. 

Peale kooli sain kokku Reedaga, enne tegin veel koroonatesti, mis oli endiselt negatiivne. Ning siis käisime Komeedi kohvikus kiirel söögil ning kinos vaatamas filmi Spencer – see oli üsna kurb film. Kahju kohe, et osadel ilusatel inimestel on olnud nii raske elu!

Teisipäeva hommikut alustasin koolitundidega – seekord esitlesime oma referaate ühe patsiendi hammastest ning erinevatest soovitustest mida me talle siis jagama pidime, suuhügieeni osas. Poole tunni pealt tundsin, et mul veidi kurk kriibib. Kuna ma pidin õhtul lennukile minema, siis tegin igaks juhuks koroonatesti ja ülla-ülla sain sinna kaks triipu. Bronnisin siis omale kohe PCR testi ja läksin seda peale lõunat tegema. Kohvri pakkisin uuesti lahti, sest minu reisisiht oleks olnud kolmapäeval Barbados, enne mida me peame ka tegema koroonatesti ja seda ma ju ei oleks läbinud. Õhtuks saabus ka PCR testi tulemus – positiivne. Hakkasin siis haige olema 

Kolmapäeval käisin veel metsavahel üksinda jalutamas ja kohtasin ühte metskitse ja sellist toredat sajajalgset, kes jää peal jalutas, ning tuttav telefonipunkt oli ka oma täienduse saanud :




Neljapäeva õhtuks aga olin saanud uhke nohu, mis esialgu niisama tilkus aga öö lähenedes läks ikka üsna hulluks. Õnneks magada ei olnud väga hull. Terve reedese päeva nohutasin sellega koduseinte vahel. Kuid sellega mu haigusnähud ka piirdusid. Laupäeval ikka veidike jalutasin jälle õues, enamuse päevast tegelesin puzzle kokkupanemisega:



 

Pühapäeval tegin esmalt uuesti kiirtesti – mis paraku endiselt näitas poistiivset tulemust, ning siis suundusin ikkagi Mia ja Krisi uue sõbra Jaanusega päikesetõusu matkale. Kuna me Miaga elame nagunii ühel pinnal ning Kris ja Jaanus tulid laupäeva õhtul meile sauna, siis ei olnud minu ikka veel positiivsel tulemusel eriti vahet. Sõitsime varahommikul Majakivi vaatetorni juurde ja tegime väikese tiiru rabal, siis ronisime vaatetorni ja uudistasime päikesetõusu, ning siis tegime ka terve matkaringi, et uudistada ka Majakivi ise. Väga tore oli!









Enne lõunat suundusin aga uuele matkaringile, nüüd Reeda ja Heraga – sõitsime eraldi autodega, et mitte kitsastes oludes koos aega veeta. Ning rabatasime räätsadega Kõnnu suursoo peal. Väga mõnus oli! Lund oli väga palju kuigi terve raba oli päev läbi lauspäikese käes ja sel nädalal oli päikest olnud päris rohkelt. Siiski oli raba täiesti valge! 





Ning õhtul jõudsin veel emaga päikeseloojangut vaatama Pandju saare juurde:




Esmaspäeval olin jällegi kodusem, teisipäeval tegelesin joogaga, ning õhtul viisin ema uuenenud Tondiraba parki. Jummel, seal oli nii ilus! Jalutasime seal oma poolteist tundi, kuni Mulkal oli trenn, ja siis korjasime ta jälle auto peale ning tulime koju. 






Kolmapäeval olin juba hooldekodus tööl. Osad kliendid olid küll veel väikese köhaga kuid enamuses inimesed juba paranesid meid tabanud koroonalainest.

Neljapäeval ootas mind massaaž ning siis restoran Irjega, ja teater. Restoran oli suurepärane – Café Opera nimeline, toit oli väga hea ning teenindus samuti. Teater oli Tund enne päikesetõusu Draamateatris – kus oli väga väga palav! Etendus oli väga NO99 kuid üsna tore tükk ja mis peamine, suurepärased näitlejad.

Edasi hakkasime aega veetma Anneli, Nora ja Reeda ning Heraga

Peale teatrit justustasime niisama, ja jõime veini :)

Reede hommikul suundusime aga muuseumisse, seekord külastasime Vabamut, mis oli üsna laiahaardeline ning rääkis vabadusest selle kõige laiemas tähenduses.



Käisime söömas Rotermani kvartalis, Taquerias – mis oli väga hea. Siis käisin mina osteopaadi juures, oma seljaga ikka endiselt, kes veidi väänas mind ja siis soovitas nisujahust loobuda. Mulle anti ka paar harjutust mida teha, ning umbes kuu aja pärast pean oma edusammudest aru andma jällegi. Läksin selle peale igaks juhuks Røst kohvikusse ja sõin ruttu ühe kaneelisaia 

Kohtusime ka Lexiga, kes meil ka külas käis ja igaks juhuks kōik asjad üle nuusutas. Ta on ikka nii nunnu!


Edasi tegelesin kodus kooliasjadega, ning laupäeva õhtul käisime Reedga veel kinos – Minu abikaasa lugu – vaatamas, see oli väga tore jutustus, kuigi väga pikk. Aga mõnda jutustust ei saagi eriti lühendada.

Pühapäeval olin jälle hooldekodus tööl – väga tore päev oli. Olime koos Raineriga, kellega on muidugi alati hea koos töötada  ning nalja sai omajagu kuid memmed-taadid olid kõik hooldatud ja jutustatud ning pestud ka veel.

Esmaspäeval oli mul hunnik iluprotseduure, kuid jõudsin ka Kätliniga kokku saada, kellega seekord lihtsalt jutustasime ning jõime teed. Ning õhtul suundusin lennuki peale, et Londonisse minna. Järgmiseks päevaks anti mulle aga algatuseks hoopis vaba päev, ning seega läksin hoopis kinno. Kinos oli peale minu veel 3 inimest! Vaatasin filmi Duke, mis oli tõestisündinud lugu ning üsna tore, kuid võite vabalt selle vahele jätta. 

Kolmapäeval lendasin Malagasse ja pidin kohe ka tagasi tulema….paraku oli meie ettevõttel jällegi väike IT probleem, mille käigus tühistati sel päeval 150 lendu ja paljud teised lennud hilinesid ning paljud istusid reisijad pardal kuskil erinevates maailma riikides ja lootsid mingitki infot saada, et mis ja kuidas edasi. Meie reisijad olid enam-vähem mõstvad, kuid siiski oli paar tõrvakildu, kes arvasid, et oma pahameelt tuleks meie peal välja elada ning mitte kuulata kui me üritame neile asju seletada…mõndades situatsioonides muidugi pole mõtet enam midagi seletada vaid lihtsalt lasta neil süüdistada ja süüdistada ning ehk lõpuks ongi see minu süü, et meie ettevõte ei suuda tööle võtta paari patsiga poissi meie suurepärasest IT riigist, kes parandaksid meie süsteemid ja paneksid need ükskord ometigi kõik omavahel koos tööle 

Tänu sellele hilinemisele ei olnud minul enam piisavalt puhkeaega järgmise päeva lennuni ja kuna mu graafik millegipärast ei muutunud, siis üritasin ise meie keskusele helistada, et nende tähelepanu sellele juhtida. Esmalt olin ooteliinil pool tundi, siis paraku pidin toru ise ära panema kuna pidin bussi vahetama – läksin nimelt Caroline juurde ööbima. Siis helistasin uuesti, ning seekord olin ooteliinil tund aega ja siis katkestati kõne ;) Kuna kell oli selleks ajaks kaks öösel, siis arvasin et lähen nüüd magama ja vaatan hommikul selle asjaga edasi. Hommikul oli ikka sama seis, helistasin nüüd uuesti – ühel numbril lõpuks vastati ja öeldi, et loomulikult ei saa ma tööle tulla kui mu puhkeaeg ei reeglitele vastav ja seega vaadaku ma oma graafikut lihtsalt hiljem uuesti. Hiljem uuesti vaadates oli sinna ilmunud aga teade, et olen mitte kohale ilmunud ! Helistasin jällegi, proua võttis selle märkuse graafikust ära ja palus mul jällegi oma graafikut vaadata nii poole tunni pärast, et siis ilmub sinna mõni lend minu jaoks. Paraku oli hoopis terve 31 kuupäev mu graafikust kadunud ja seda ka veel tund peale telefonikõnet. Siis arvasin, et eks mul on siis vaba päev, ning tegin väikese lõunauinaku. Ning õhtul käisime Carolinega oma pizzakohas söömas ning nii see olematu päev mööduski.

Neljapäeval sain siiski lennata, ning loomulikult me jällegi hilinesime – seekord ootasime oma lennukit: lennuk seisis värava kõrval kuid paraku oli lennukitest pikk liiklusummik, ning selleks, et meie lennuk oleks saanud keerata väravasse oleks pidanud umbes kolm lennukit eest ära liikuma aga seda muidugi ei juhtunud. Ja nii me seal vaatasime oma lennukit ligi 40 minutit…

Õnneks olid seekord reisijad suurepärased ja nende seas polnud ühtki tõrvatükki. Isegi need kes meid ootasid Barcelonas ja need kes oma jätkulendudest maha jäid. Nii, et väga mõistvad reisijad, kes said aru, et tihti pole plaane vaja teha, need tulevad ja seavad end ise nii nagu parajasti vaja.

Minule aga anti peale seda jälle vaba päev, kuna lend mis mul graafikus oli, oli tühistatud. Ning seega alustasin varahommikul koduteed