Reede, 24. mai 2013

LHR-OSL


Ei mina ei olnud sellel lennul kuid olin tööl ja lennujaamas oli paras kaos. Minuga on seega kõik korras – põhiline mure on mul endiselt et ma PEAN selgeks saama kumb on parem ja kumb vasak pool, et ma ei avaks valel poolel asuvat ust kui selleks vajadus peab olema.
Täna tehes instruktaazi avariiväljapääsude juures istuvatele reisijatele ma oma tavapärast nalja (ei usu, et meil neid täna vaja läheb) ei visanud.
Kogu segaduse tulemusena sain homseks lennujaama valve – seega istun oma kohvri otsas ja loen raamatut lennujaamas J
Musi, kalli kõigile, kes mind loevad – Te olete mulle kallid!

Neljapäev, 23. mai 2013

Kultuuri üleküllus


Kõigepealt siis teadaanne, et Hiina reisikirja juures on nüüd ka Reeda fotokaga tehtud korralikud pildid üleval, et kes kunagi ammu seda luges siis minge ja vaadake nüüdilusaid pilte ka jutu juurde ;)

Seekordne külaskäik Anneli juurde oli tore nagu alati. Nora koolimuusikal oli lavaküpseks saanud ja seega käisime seda laupäeval vaatamas. Tore, et lapsed ise midagi teevad ja siis seda ka publikule etendavad. Etendus oli siis Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi ning see oli muusikal, veidikeste täiendustega. Publikut oli etendusel küll vähe kuid etendus ise oli tore, osad (vanemad) tütarlapsed küll veidike eputasid aga see-eest väiksemad olid tublid ja julged esinejad.
Tagasilennul leidsin jällegi ühe kaasmaalase reisijate hulgast – nii tore!!
Siis oli mul paar vaba päeva ja neid sisustasime koos Elenaga – sakslannast kolleeg.
Käisime vaatamas Spice Girls’i muusika põhjal tehtud muusikali Viva Forever – see muusikal tuli lavale alles eelmisel aastal ja kuna etendused ei ole läinud loodetud publiku huviga siis juuni lõpul lõpetatakse see nali ära. Seega oligi viimane aeg seda vaatama minna. Spice Girls’idest ei tea ma midagi, seda huvitavam tundus, et neist/nende muusikast on tehtud muusikal. Tegelikult oli see lugu sellest powerbandist veidike kaugem – lugu oli päris hea huumoriga vürtsitatud ja üsna palju nalja heidetakse briti ühiskonna ja praeguse Facebook ning Reality-show’de põlvkonna pihta – ju seepärast see etendus ei olegi eriti edukas olnud kuna sihtgrupp on vist veidike vale olnud. Igal juhul, meil on Elenaga see nähtud, rohkem ei vaata. Siin ka kokteilid mida vaheajal tarbisime:


Eile käisime kinos – loomulikult vaatamas Pedro Almodovari uut filmi – I’m so Excited (eesti keeli siis Olen nii elevil). Oli väga tore ja lihtne lugu kuigi mulle tuli rohkem naer peale kui ülejäänud kinokülastajatele – nii mõnigi seik ning lause ning poos tuli tuttav ette, ehk, et olen seda pardal näinud ;)
Ja täna puhkasin niisama kodu lähistel, homme jälle tööle.

Reede, 17. mai 2013

Tagasi tööl


Ma juba pea kuu aega tagasi hallis argipäevas aga kuna see Hiina reisikiri võttis nii kaua aega siis muud juttu ei saanudki kuidagi siia kirjutatud.
Olen vahepeal paar korda Tel Avivis käinud, seal rannas väheke päikeselt põletada saanud – kusjuures isegi meri oli nii soe, et ujusin meres, mitte niisama ei kastnud end merre ja siis ei jooksud külma eest kohe välja vaid tõesti ujusin.
Siis lendasin Gibraltarit ja seekord lausa õnnestus seal maanduda – kes on huvitatud siis soovitan otsida netist üles selle lennujaama oma eriskummalise maandumisrajaga, ehk et rada läheb üle autotee. Nii et kui lennuk tuleb siis pannakse liiklus kinni ja lubatakse lennuk läbi – kole oleks kui see vastupidi oleks. Lisaks on kirsiks tordil raja lõpul suur mägi ning uhked küljetuuled – seega on see selline huvitav koht kuhu alati just kohale ei jõuta, vahel on olud maandumiseks nii viletsad, et lendurid peavad paremaks maanduda hoopis Malagas ning siis toimetatakse reisijad bussidega edasi. Seekord õnnestus meil siis maanduda õnnelikult.
Siis lendasin Helsingit ehk siis käisin Porvoos, Anneli juures. Seekord olid meil aiatalgud, riisusime ja koristasime, lõikasime oksi ja istutasime magnoolia põõsa. Minule hakkasid need hirmsasti meeldima ja kuna ma ise aeda ei oma ja minu elustiili juures ei ole ehk ka parim omale hooldatavaid võtta, siis arvasin paremaks oma tuttavatele, kes omavad aeda soetada see taim. Loodetavasti peab see ka talve vastu ning ehk isegi ajab juured alla ning hakkab õitsema. Ilm oli suurepärane – tagasi Londonisse jõudes sain aru, et Londonis oli umbes 10 kraadi külmem kui kaunil põhjamaal.
Siis jõudsin veel kiirelt ära käia kodumaal – seekord siiski eriti kiirelt teisipäeva õhtul saabusin ja momendil (reede) lendan tagasi Londoni poole, et siis astuda juba tööpositsioonile ning uuesti lennata Helsingisse.
Kodumaal külastasin arsti, juuksurit, passilauda, ning eile ka Juminda poolsaart kuhu Siim viis kogu perekonna naised matkale. Suurimad matkajad olid muidugi Cara Mi ja Bianca ning Mia Carla ja Ita – siis lonkisid teised naiskad ka järgi. Pidasime metsa vahel ka väikse pikniku ning nautisime kaunist Eestimaa loodust koos suurepärase ilma ning ilusa päikesevalgusega.  




Ning täna õhtul ootab mind jällegi lend Helsingisse ja seega külaskäik Anneli juurde :)

Reede, 3. mai 2013

Hiina


Juhhuu, Hiina on nüüd vallutatud! No tegelikult küll miski imeväike osake sellest tohutust riigist. Ja hiinlasi on seal riigis tohutult palju :)
Aga, alustame algusest.

Igaks juhks annan teada, et kuna osad pildid on Reeda fotokas siis lisan siia pilte hilisemalt veel juurde – kui need kuidagi olen Reeda käest saanud. Aga annan siis mõnes hilisemas postituses teada millal seda teinud olen.

R 05-06.04.
Reet saabus Londonisse ja kuna meie Pekingi lennuni jäid mõned tunnid aega siis arvasime et vaatame ühtlasi ka kuninganna suveresidentsi ära ehk siis kimasime Windsorisse. Windsor oli armas ja vaikne nagu alati – oma tuhandete turistidega. Ilm oli aga selline, et vahepeal olime sunnitud astuma poodidesse, et veidike sooja saada.
Siiski lehvitasime kuningannale, vaatasime üle luiged jõe ääres, sõime suppi kohalikus pubis ning varsti oligi juba aeg pöörduda tagasi lennujaama.





Lend Pekingisse möödus ilma vahejuhtumiteta, mölemad saime kohad lennule ja lausa kõrvuti istuma  :) Ühel hetkel aknast välja vaadates nägime enda all väga jäist ning lumist maad:


Avades liikuva kaardi oma telekas avastasime, et oleme oma koduse Eesti kohal:


Kusjuures selleks ajaks oli Reet reisil olnud juba 12 tundi ja ikka oli sama kohal peal tagasi. Õnneks lennuk jätkas oma liikumist Pekingi poole :)
Lennul suhtlesime huumorimeelt omava kreeklasest stjuuardiga, kes hoiatas meid, et hiinlased on hirmsad sülitajad, et nad sülitavad igal pool ja igal ajal ja suht rohkelt. Võtsime uue info teadmiseks.
Lennujaamas pidi meil vastas olema Reeda nimesildiga umbkeelne autojuht, kes pidi meid siis toimetama Reeda sugulase Valdo juurde (kelle juures pidimegi Pekingis viibimise ajal elama). Kuna meie lend aga saabus oluliselt varem – kapten oli vist raske jalaga ;) – siis seisime saabuvate reisijaid vaadates lennujaama ootetsoonis ja vaatasime saabuvaid autojuhte siltidega. Ei läinudki kaua aega kui saabus noormees sildiga “Ruth & Quiet” Arvasime, et Reeda nimest võiks olla saanud Quiet küll ja astusime onule ligi – onu aga põlgas meid ära, öeldse, et ta tuli vastu kahele vanemale prouale.Soputasime siis oma sulgi ja ei tunnistanud ennast vanemateks prouadeks. Veidikese aja pärast tuli onu ise meie juurde ikka uurima, et milliselt lennult me tulime – paraku ka meie lennu number talle ei sobinud. Meil oli muidugi hea meel, et Valdo ei olnud meid “vanemateks prouadeks” tituleerinud.
Õige pea aga paistis juba Valdo ise kihutades meie poole ja tema sabas umbkeelne autojuht. Seega lõppes meie saabumine õnnelikult jame suundusime oma esimese ööbimispaiga poole.
Peale veidikest lahtipakkimist ning pesemist arvasime targemaks asuda kohe linnaga tutvust sobitama. Alustasime sellisest tähtsast asutusest:


Järgmine peatus oli toidutänav, kus siis pakutakse erinevaid mutukaid ja putukaid, kes on orgi otsa aetud ja veidike grillitud ning kellest osad veel liigutavad ja loomulikult saab neid siis süüa. Legend räägib, et hiinlased küll ise neid mutukaid-putukaid ei söö vaid see on selline show ehk et las lollid valged söövad ja meie siis saame itsitada, et need juhmid neid molluskeid oma raha eest mugivad ;)
Meie proovisime miskeid lihavardaid – see oli väga arusaamatu maitsega liha, ju vist koer ja teisena proovisime kaheksajalgu mis olid suurepärased!





Siginat-saginat oli sel tänaval rohkelt, seega on ikka turgu ka kõigile erilistele delikatessidele.
Toidutänavalt suundusime tõsisema kultuuri otsingutele ja mis oleks veel kultuursem kui Taevase Rahu Väljak – see küll veidike kurbade mälestustega kultuuriinimestele kuid siiski. Väljak oli suur, tohutult suur, väikseid hiinlasi oli seal palju, kes siis kõik suuri juhi ja õpetaja pildiga pilti tegid. Tegime siis meiegi:


Ja vaated väljakule:



Ning vaade turvameestele, kes koos tulekustutitega uhkelt kaugusesse vaatasid:


Miks need turvamehed seal koos tulekustutitega valvasid jäigi arusaamatuks – kui keegi teab, siis andke ka meile teada!
Silma jäi emal seljas olev laps kellel oli huvitava kirjaga pluus seljas:



Edasi suundusime otsima kohalikku hutongi – hutong on siis kitsaste tänavate ning väikeste majadega rajoon. Alguse on hutong saanud siheyuanide omavahelisel liitmisel. Siheyuan on omakorda traditsiooniline hiina, enamjaolt Pekingi, hooviga majakompleks. Ehk siis hoov, mida ümbritsevad neli maja. Rahvaarvu kasvades tekkis aga elamispinna defitsiit ja seega ehitati ka hoov omakorda maju täis ning seega tekkisid hutongid – väikeste tänavatega rajoonid. Ja nüüdseks on neist saanud vaatamisväärsused kuna endiselt on küll linnastumine täies hoos aga praegusel hetkel ehitatakse uusi elamispindu pigem taevastesse kõrgustesse ja seega hutongid oma madalate majadega on muutunud omamoodi vaatamisväärsuseks. Paljud hutongid lükatakse lihtsalt kokku ning nii saadakse uut pinda suurtele majadele, mis teadupärast mahutavad ju rohkem väikseid hiinlasi kui hutongid J Hutongide suurim võlu ei ole muidugi väiksus ega pildid mida seal teha saab vaid pigem see lõhn mida kahjuks seekord pildile püüda ei õnnestunud.


Hutongis kohtasime sellist prügiautot:
Ehk siis põletusahi ja auto üheskoos.


Peale väikest teepeatust saime aru, et on aeg hakata kodu poole suunduma sest ajavahe ning lennutunnid hakkasid endast tunda andma – loomulikult suundusime ikka veinipoest läbi ja leidsime kohaliku ehk siis Suure Müüri punase veini ja selle me siis kaasa haarasime.


07.04.
Hommikul saabus Reeda vend Reio – kes tuli vormelit vaatama ja ühtlasi siis ka veidi Hiinaga tutvuma. Seega kimasime jällegi linna peale, seekordne sihtpunkt Keelatud Linn. Siin ka siis perepilt taksos:


Ehk siis Hiina Keisrite palee ning valitsusruumid, momendil siis muuseum. Tegelikkuses on need siis suurel maa-alal põhja-lõuna suunal ehitatud kaunid suured ning tühjad hooned ning ida ja lääne pool siis eluhooned ning teenijate ruumid. Kokku peaks keelatud linnas olema 9999 ruumi ning üle 900 hoone. Nagu te juba isegi nendest numbritest välja lugesite siis kõiki tube me ei hakanud läbi käima ja pealegi enamustesse ei lubatud sisse ka ;)
Peasissekäigu juures tegime ka kohustusliku hüppepildi :)



Väljakuid ja paviljone oli palju:



Nagu näete siis osasid uksi saime ise lukustada ja avada :)



Kogu kompleks oli muidugi uhke, eriti katuseääred:





Ning laed:


Ja loomulikult keiserlikud uksed – nimelt need uksed milledel on 9x9 messingist nuppu on kõlbulikud vaid keiserikele jalgadele ehk siis sellist väravat läbis keiser.
Uksed milledel need nupud puuduvad olid siis tavainimestele käimiseks.


Siin osa meie grupist järjekordset keiserlikku väravat läbimas:


Ja loomulikult on keisripalees ka kohad kus ka keiser jala käib ja nagu seisusele kohane on ka need keiserlikud:




Enamus ehitistest olid puidust ja siinsel pildil Ruthi selja taga olev tünn/pott on tuletõrjumiseks mõeldud ehk siis sinna koguti vett, et juhuks kui vaja peaks minema siis saab seda tuletõrjumisel kasutada.

Siin veidike parem pilt tünnist, seekord koos Reioga:


Keelatud linna ümber on vallikraav, milles voolab samuti vesi. Antud vallikraavi ehitades aga tekkis välja kaevatud mullast Keelatud Linnast põhja suunas mägi ning Jingshani park. Sealt avaned suurepärane vaade tervele keelatud linnale:


Pargis jätkus tegevust mitmele laulukoorile, eriti huvitav oli seda kuulata mäe otsast kuna oma neli laulukoori kõik korraga laulsid J



Keelatud linna nimi on “keelatud” kuna aastasadu ei lubatud sealsetel elanikel territooriumilt lahkuda ning samuti ei saanud väljastpoolt keegi paleesse siseneda, seega Keelatud Linn oligi keelatud. Palees on kasutatud palju punast ja kollast värvi mis on jumalikud värvid ja tihti olid need tavainimestele keelatud, kuid loomulikult lubatud valitsejatele kuna nemad ju seisid jumalatele lähemal kui tavainimesed.




Peale Keelatud Linna vallutamist suundusime järgmise Pekingi vaatamisväärsuse juurde ehk siis tutvuma pekingi pardiga. Pekingi part on siis kohalik roog mille valmistamine on pikk protsess mille jooksul parti kuivatatakse ja hõõtutakse suhkruga, kortsude silumiseks puhutakse tema naha ja liha vahele õhku, enne praadimist täidetakse teda veel kuuma veega ning praetakse elaval tulel datli, virsiku ja pirnipuu-dega. Kui part küpsetatud siis esitleb kokk tervet parti külalistele ning tükeldab laua kõrval külaliste ees. Alus millele parditükid pannakse on loomulikult pardikujuline ning samuti serveeritakse sööjatele pardi aju ja silmad :) Parti süüakse siis erinevate kastmete ning juurviljadega pannkoogi sisse keeratuna.




Siin siis Reet mõtlikult parti söömas:






Ja kogu meie grupp:



Peale pardijahti, suundusime pilvelõhkujate jahile. Ja nendest just Pekingis puudust ei ole. Ühes kõrgemas hoones käisime ka jooke maitsmas, maitsesid täpselt samamoodi nagu madalamates hoonetes kuid hinnad olid kõrghoone omad ;)









08.04.
Hiina müür
Hiina müüriga läks minul eriti hästi ehk et sain vaid esimesele vaateplatvormile kui mul hakkas kõht trikke tegema. Reet ja Reio arvasid paremaks selle peale plehku pista ja mina jäin õblukese giidi Lindaga siis ootama millal mu olukord niipalju paremaks muutub, et m
a olen suuteline allapoole tagasi minema. Vedelesin veidike aega siis seal kauni vaatega müüril – mööduvatel turistidel oli vaatamisväärsusi rohkelt ;) Ühel hetkel olin siiski suuteline autojuhi ja Linda abi ja toega suuteline veidike treppidest alla liikuma ning kuna autojuht oli golfikäruga veidike lähemale sõitnud siis sain sellega tagasi külastuskeskusesse. Linda küll arvas et ehk peaks mind ikka arsti juurde viima kuid arvasin et loobun sellest lahkest pakkumisest. Edasisest päeva kulgemisest mäletan vähe sest valuvaigistite kogus mille sisse võtsin oli muljetavaldav ning üllatav, et ma üldse hiljem mäletasin kes ma olen ja kus ma olen. Igal juhul miskil hetkel tulid Reet ja Reio tagasi ja me suundusime läbi miski söögikoha kodu poole. Nii et Hiina müüri pean ma siiski veelkord külastama minema J Kuid Reeda pildid panen siia ikkagi üles kui need tema käest saan.





09.04.
Taevatempel, Kung Fu
Hommikul suundusime linna peale, et otsida rongipiletite müügi putkat mis pidi asuma kesklinnas, käsitöökeskuses. Arvasime nimelt Reedaga, et targem on meil hakata sellest kaunist pealinnast edasi liikuma, järgmiseks sihtpunktiks valisime Xi’ani.
Loomulikult polnud keegi kuulnud seal käsitöömajas midagi rongidest rääkimata piletitest. Peale pikka otsimist leidsime siiski ühe tütarlapse, kes ütles et rongipiltetite putka on 200 meetrit sinnapoole. Käisime siis meie 200 meetrit ära, kuid mida ei leidnud, seda ei leidnud. Kimasime siis tagasi. Küsisime igaks juhuks teele jäänud reisibüroost, et ehk nemad teavad midagi rongipiltetite müügist. Nad arvasid et umbes 150 meetrit sinnapoole. Kuna kõik need vestlused toimusid inglise-hiina-eesti-keha-ja veel paaris segakeeles siis arvasime paremaks minna tagasi esimese tütarlapse juurde ja uurida tema käest asja uuesti. Seekord arvas tütarlaps, konsulteerides oma telefoniga, et pileteid müüakse 500 meetrit teisele poole liikudes. Asusime uuesti teele. Teele jäi ka turismiinfo – arvasime, et uurime asja ka sealt – nemad ei osanud midagi kosta küsimuse peale, et kust me saaksime rongipileteid soetada. Jätkasime oma matka ning peatselt oli meie teel turismireise müüv putka – küsisime uuesti – keskmises eas tütarlapsed ei rüükinud küll ühtegi meile mõistetavat keelt kuid nad olid veendunud, et rongipileteid müüakse just seal suunas kuhu me suundusime. Jätkasime seega reipalt oma teed. Kuid mida me ei leidnud, oli piletiputka. Peale veel paari suhtlemist nii tänaval inimestega kui ka mõnes äris inimestega ja ka ühes hotellis, kuulutasime otsingud lõppenuks ja arvasime, et suundume järgmisel hommikul rongijaama ja soetamine piletid siis kohe ja astume rongile, sest kui ronge Xiani läheb iga tunni aja tagant siis kõik rongid ju ikka välja müüdud ei ole (järgmise päeva kirjutist lugedes saate aru kui naiivsed me olime).
Selle asemel suundusime hoopis lõunasöögile. Reio tellis omale väikse supi ja meie võtsime mõned suupisted. Kuna mina istusin näoga köögi poole, siis julgesin arvata et Reiol läheb selle supi lahendamisega veidi pikemalt kui me plaaninud olime. Supi pilt on siin:


Reedal tuli ka suppi nähes naeratus vägisi peale. Ei ole vist vaja lisada, et sellest supist oleks veel paar laudkonda söönuks saanud.


Proportsioonid on seal riigis huvitavad ja kohati hoomamatud, eriti meie sugustele kes tulevad nii väiksest riigist. Ehk et sealse väikelinna lennujaam on selline kus on 149 väravat ja selles väikelinnas elab 6 miljonit elanikku J Sama on supiportsuga – või juuresoleval pildil õllepudeli ja klaasi suhe – samuti arusaamatu proportsioon J


Supp söödud, meel hea, suundusime Taevatemplisse. Ilus värviline tempel kus siis tehti ohverdusi, et tuleks hea saak sel aastal.







Templi ümber asuvas pargis oli aga suur mängupõrgu – kes mängis kaarte, kes miskit meile arusaamatut kabe moodi mängu, kes veel midagi huvitavat. Tore vaadata, et inimesed millegagi tegelevad ja ei oleskle niisama.




Edasi suundusime Pärliturule – mis küll oli paaril esimesel korrusel täitsa tavaline Kadaka turg ja siis paaril viimasel korrusel oli ka pärleid saadaval – kõiksugustes suurustes ja värvigammas – kuna me aga ei suutnud endale sobivaid valida siis seekord jäid ostud tegemata. Suundusime hoopis Kung Fu etendust vaatama. Teater asus kohe turu lähistel ning nagu nimigi ütles oli väga punane. Kusjuures need kaks inimest siin teatri ees pildil on samuti eestlased – kui juba teatris sees olime siis saime teada ;)

Etendus oli tore, teist korda küll ei vaataks aga saime siiski targemaks, et mida siis vaesed mungad läbi elama peavad, et omale terasest keha kasvatada.
Ja päeva lõpetas taksosõit kodu poole.


10.04.

Rongiretk

Hommikul oli äratus enne pererahvast ning andsime endast parima, et vaikselt lahkuda, suund oli siis rongijaam. Ullikesed Eestimaalt arvasid, et nad suunduvad reongijaama ja soetavad omale sealt rongipiletid ning istuvad kohe rongi peale ja suunduvad oma järgmisesse sihtpunkti. Loomulikult nii lihtsalt see ei läinud – rongijaamas olime kella 7 ajal hommikul ning piletid saime alles kella 14.00ks. Kuna meil oli nagunii veel paar kultuurimälestist Pekingi linnast vaatamata siis suundusime metrooga Laama templisse.

Metroo on Pekingis väga organiseeritud asutus, inimesed (miljonid) käivad korralikult mööda noolega suunatud radu, keegi ei torma, rahulikult jalutatakse sinna kuhu vaja. Ülerahvastatus on muidugi uhke aga kõik toimib. Enamus silte on ka inglise keelsed, seega saab isegi aru kuhu vaja minna ja millal maha peab minema ja kus ümber istuma. Suuremates jaamades on ka rahvamalevlastest jaamakorraldajad, kes siis korda peavad ja meelde tuletavad, et uste keskel inimesed väljuvad ning äärtest saavad samal ajal uued inimesed rongi astuda. Seega toimub inimeste vahetumine jaamades kiirelt ja rongid saavad kohe edasi kimada et järgmistes peatustes jällegi sama toimuks. Siin siis Reet ootamas rongi, korralikult õige koha peal:






Tagasi aga templi juurde. Laama tempel on suurim ja tähtsaim Tiibeti budistlik tempel väljapool Tiibetit. Seega tundus tähtis koht olevat. Rahvast vooris murdu sissepääsu poole, kõigil peale meie kottide viisi viirukeid kaasas. Neil, kellel viirukeid kaasas ei olnud, neil oli võimalus templi müüri tagant neid soetada.

Me ei hakanud viirukeid soetama, soetasime hoopis piletid millega anti kaasa ka väike CD – kuna mul selle mängimise vahendit ei ole, siis ma ei tea siiamaani mis seal peal on. Tempel oli ilus, koosnes väga mitmest hoonest ning sisehoovidest.






Templis on ka 18 meetri kõrgune sandlipuust Buddha kuju – vädetavalt tehtud ühest puust. Oli teine väga võimas, nii võimas, et ei tahtnud hästi pildile mahtuda.




Tempel on praegu tegutsev ja seega sebis seal ringi ka palju toredaid ning rõõmsate nägudega munkasid. Rahvast oli muidugi murdu, kes palvetas, kes sebis niisama ringi, siis jälgisime veidike teenistust – see oli üks tore etendus. Osad mungad olid küll nii mitte huvitatud näoga, et ega nende hing ja südametunnistus küll selle palvetamise juures ei olnud. Aga ehk see oli nende maskeering?




Tempel ise oli ilusate värviliste majadega, katustel kaunid nikerdused.





Tempel vaadatud, suundusime tagasi metroosse, et rongijaam üles leida, rongijaamast omakorda leida pakihoid kuhu me oma seljakotid olime jätnud ning siis rongile suunduda. Endalegi üllatuseks saime kõigi nende ülesannetega hakkama ja varsti istusime rongijaama ootesaalis ning ootasime oma kiirrongi väljumist.
Rongijaamas sisetemperatuur oli selline, et istusime seal kõik riided seljas, kindad käes ja kapuutsid peas ning ootasime oma rongi J Õnneks ei pidanud me väga kaua ootama, rong väljus väga õigeaegselt, et mitte öelda et lausa paar minutit varem. Siin ka pilt perroonilt, et kuhu meil siis minek oli.


Nagu isegi aru saite rong viis meid Xian’i.
Rongis oli ka erinevaid toredaid silte – näiteks oli selline silt eesoleva istmele kinnitatud laual:


Arvestades, et meie suured seljakotid kaalusid 10 kilogrammi piires siis oleksime need mõlemad võinud sinna lauale lajatada.
Ja teine tore silt oli rongis selline:


Ja kes sellest aru ei saanud, siis siin ka tõlge:


Ja kes ikka aru ei saanud, siis rong kimas kiirusega 307 km tunnis.
Ja kes ikka aru ei saanud siis paar-kolm tundi rongisõitu ning 1100 kilomeetri kaugsel asuv Xian oligi meie akna taha saabunud. Aeg oli jällegi teele asuda.
Rongijaamas kleepis meile külge kohe miski Juan (mitte Don) ja rääkis kuidas see on hoopis uus rongijaam ning kesklinnast asub kaugel aga, et tema kui hea inimene viib meid mõõduka tasu eest linna peale ja pakub veel korralikku hotelli ka. Veidike umbusku meie poolt aga kuna väsimus sai võitu ning onu rääkis suht normaalselt inglise keelt, siis alustasimegi teed tema autos linna poole. Hotell oli enam – vähem, kesklinn asus tõesti rongijaamast oluliselt kaugemal kui meie LP oli kirjutanud. Väike linn Xian oli lihtsalt vahepeal omale mõned miljonid elanikud juurde saanud ja elanike arvuks selles väikelinnas on nüüd ligi 9 miljonit elanikku. Võrdlusena meie LP välja antud mai 2011 väidab seal olevat 4 miljonit elanikku.
Onu suutis meile ka pähe määrida järgmiseks päevaks Terrakota sõdalaste ekskursiooni – rõhutasime, et me ei taha midagi muud kui vaid transporti sõdalaste juurde, sõdalasi ja transporti tagasi. Onu helistas kuhugi ja ütles, et just selline reis homme on, pool päeva kestev ning seal on veel 2 reisijat, vist rootslased. Nemad küll tahtvat külastada ka miskit eelajaloolist küla kuid kuna see toimub tagasiteel siis meie võime lihtsalt bussis istuda see 30 minutit kaua see külastus aega võtab. Olime nõus, maksime väikese ettemaksu ning läksime sõpradena lahku.
Nägime oma hotellis ka ühe lennufirma reklaami, et osta piletid siit – suundusime sinna tuppa kus see reklaam oli, kuid sealne tütarlaps ei teadnud midagi lennukitest, lendamisest, piletitest ega ka ühestki võõrkeelest. Saime aru, et jätkame otsinguid oma edasiste plaanide teostamiseks kuskil linna peal.
Xian ise oli pimeduses ilusam kui päevavalges. Nimelt on kesklinnas 2 ilusat hoonet ja need on pimeduse saabudes kaunilt valgustatud. Hooned on siis kellatorn ja trummitorn. Kellatorn nagu nimigi ütleb sisaldab siis endas kellasid ning trummitorn trumme. Kellad andsid teada hommiku saabumisest ning trummid omakorda õhtu saabumisest.


Xianis on ka ilus vana kvartal, väikeste kitsaste tänavate ning majadega. Loomulikult on sinna ennast sisse seadnud nii toidutänav, ning erinevaid kaupu pakkuvad turud.





Leidsime ka turismiinfo kust saime teada, et lennupileteid saame soetada suurematest hotellidest ja kindlasti üle tee asuvast Bell Tower hotellist. Võtsime info teadmiseks. Toidutänavalt leidsime pika otsimise peale söögikoha kus olid pildid ja nende all ka hinnad. Seega näitasime näpuga pildile ja saime oma söögi kätte – ei olnud eriline kulinaarne saavutus kuid heaks etenduseks oli kohaliku kokapoisi nuudlitegu etendus. See oli vaatamist väärt ja täitis kõhtu paremini kui taldrikul olev toit. Poiss kuidagi keerutas ja keerutas taignaga ja siis ühel hetkel ilmusid sellest taignast pikad nuudlid.



Turul oli suures valikus kreeka pähkleid, keerutamas sellises masinas. Jällegi ei saanud me aru mida nendega sealt tehti.


Mina kui vana munasõber, leidsin siis sellise munavaliku:


Ja palju muud huvitavat mida ei suutnud kõike üles pildistada. Koduteel leidsime ka Kama poe:



11.04.
Sõdalased ja jaht lennupiletitele

Hotellitöötajate võimlemine äratas ka meid:



Hommik algas hiinapärase hommikusöögiga ehk siis nuudlid, pelmeenid, juurikad, joogis soe piim. Isegi teed – mida muidu joovad kõik ja kõikjal – ei pakutud. Olime väga pettunud!

Kokkulepitud kellaajal oli aga kohal samuti inglise keelt kõnelev giid Mary ning bussis ootamas juba 2 prantslast. Giid ütles, et võtame veel peale 3 reisijat ja siis algab sõit. 3 viimast reisijat – võtsid päeva algust suhteliselt rahulikult ehk et neid ootasime nende hotelli ees ikka üsna pikalt, seltskond oli Puerto Rico/ameerika seguseltskond. Viimased reisijad keerasid bussis konditsioneeri sellise temperatuuri peale, et Ruth istus bussis sall peas ja kapuuts selle peal. Ja vaatamata sellele oli ma bussist väljudes külmast oma kampsuniga ühte värvi.

Esimene peatuspaik oli eelajalooline küla – meie Reedaga istusime siis bussis. Pooletunnine külastus kestis vähemalt tund aega, ning ameeriklased saabusid esimeste suveniiriostudega.

Peale seda suundusime miskisse keraamikatehasesse, kus siis Terrakota sõdalasi valmistati. 






Siit sai siis igaüks omale sõdalase koju kaasa osta. Loomulikult oli tehase kõrval ka suur suveniiripood, kus osadel meie grupist läks vaatluseks pikalt aega. Kuigi meie poolepäevase reisi algusest oli 3 tundi möödunud siis Reet läks uurima, et kas me kunagi päris sõdalasteni ka jõuame. Selle peale hakkas giid vabandama ning kamandas kõik kiirelt bussi ja meie teekond jätkus.
Kui me olime sõdalaste pargini jõudnud siis oli lõuna aeg käes ning giid juhatas meid restorani kus pidime lõunat sööma. Me arvasime Reedaga, et tahaks nüüd ikka sõdalasi vaadata ja pealegi me olime alles hommikust söönud. Pakkusime giidile, et las ostab meile piletid ja me lähme oma teed ning ei kasuta ka nende teeneid tagasisõidu osas kuna ekskursioon mida meie olime tellinud ja tahtnud ei ole just see mida me oleme saanud. Giid ei olnud meie mõttekäiguga rahul ja arvas, et me peame ikka kogu summa ära maksma ning siis hiljem kaebuse esitama. Või et ostku me ise piletid aga temale peame ka kogu summa ära maksma. Veidike vaidlust giidiga, siis telefoni teel firma juhiga = saime aru et vaidlustes hiinlastega annab targem järele sest kompromiss ei ole just see sõna või tegu mis hiinlastele tuttav oleks. Firma juht heitis meile ette, et me ei oska teiste reisijatega arvestada, et kui meile ei sobi ühisekskursioon siis me oleksime pidanud erareisi tellima. Ma julgesin arvata, et me ju tellisimegi oma huvidele vastava reisi ja seda meile lubati aga selle peale arvas juht, et sellist reisi nagu meie tahame neil polegi olemas ehk siis ainult sõdalaste külastus. Et alati tuleb ka suveniiripoodi ja tehast ja eelajaloolist küla ka vaadata. Kõige parim oli veel see, et ühel hetkel onu viskas lihtsalt toru hargile – mille peale mina hakkasin lihtsalt naerma.
Seega peale väikest arvutust tasusime siiski ülejäänud summa giidile, kes siis soetas meile piletid parki ja leppisime kokku ka tagasisõidu aja. Giid suundus tagasi restoarani ülejäänud grupi juurde ja meie suundusime sõdalasi vaatama.
Sõdalased olid toredad, katkised ja neid oli palju. Ja keegi ei teagi palju neid seal maapõues veel leidub.






Ja Reet harjutamas ratsutamist sõdalaste eeskujul:


Ning väiksed hiinlased sõdalasi kokku liimimas:


Siin on siis ka pargi vaade ehk et tegelikult on siis sõdalased vihma eest peidus ja sellistes spordihalli moodi majades.







Tagasitee möödus õnneks vahepeatusteta, giid meiega ei suhelnud ja meiegi olime viisakalt vait – kapuutsid peas sest kliima oli bussis endine.

Xiani tagasi jõudes suundusime Bell Tower hotelli, et soetada järgmiseks päevaks lennupiletid Jiuzhaigou rahvuspargi lähistele.
Suundusime reipa sammuga valvelaua juurde ja peale viisakaid tervitusi küsisime, et me oleme huvitatud lennupiletitest. Selle peale teatasid tütarlapsed leti taga, et nemad sellega küll ei tegele. Selle peale viskas Ruthil kopsu üle maksa ja suht tõsise häälega käratas ta oma selges briti inglise keeles, et tegelete ikka küll, terve linna juhatab siia inimesi lennupileteid ostma ja ka turismiinfo punkt saadab inimesi siia. Selle peale teatas tütarlaps täiesti süüdumatult, et ah jaa, teisel korrusel on meil reisibüroo, nemad tegelevad sellega. Müstika!
Jooksime teisele korrusele ja tõesti, reisibüroo ja lahkelt naeratav tütarlaps. Esitasime oma soovi, et tahame lennata Songpani - raamatu järgi pidi pargi lähim lennujaam olema Songpanis. Näitasime kaardi peal millest jutt käib, tütarlaps võttis telefoni ja helistas kuskile ning teatas, et Songpani enam ei lennata kuid lennata saame Jiuzhai Huanglong lennujaama. Et see on lähemal ka kui Songpan – veidike küll kahtlesime, et kas see on ikka õige koht aga peale väikest kehkeeles arutelu saime aru et on vist ikka küll. Tellisime piletid ning tütarlaps võttis lahkelt raha ning palus paari tunni pärast piletitele järgi tulla. Selline huvitav riik on Hiina – kohati väga arenenud, kohe väga, väga arenenud kuid kaardiga maksta ei saa, isegi lennupiletite eest ja lennupileteid saab soetada vaid telefoni teel ja siis keegi kuskil neid väljastab ja siis peab neile miskil kellajal järgi tulema J 
Suundusime siis jälle linna peale aega veetma. 


Paari tunni pärast saime ka oma piletid ja võisime suunduda hotelli magama, et hommikul juba enne kukke ja koitu lennujaama bussi peale suunduda.

12.04.
Kosmonautika päev
Hommik möödus rahulikult, lend samuti. Maandumisel saime teada, et temperatuur on 0 kraadi – Xianis oli vahepeal temperatuur lausa kahekohaliste numbriteni tõusnud. Õnneks olid lennujaamas riietusmisruumis – suundusime siis ka sinna koos kõikide hiinlastega ning vahetasime riideid ehk siis lisasime neid juurde. Siis asusime otsima bussi millega pidime saama Jiuzhaigou külani – meil polnud õrna aimugi kui kaugel see on. Õnneks leidsime veel 2 valget ja veidike ehmatanud turisti. Kuna olime neljakesi viimased lennujaamast väljuvad inimesed siis väideti meile et busse rohkem ei lähe täna ja et võime taksoga külla sõita. Peale väikest arutelu saime aru, et neljakesi pole taksosõidu ja bussisõidul erilist hinnavahet ja lasime endil jällegi naha üle kõrvade tõmmata. Taksosse istudes saime teada, et külani on 80 kilomeetrit. Õhk oli selge ja karge, ümberringi mäed ja pilved. Asusime teele. Teistel turistadel oli miski hostel kinni pandud ja nende plaan oli sinna suunduda, meie arvasime et kimame kohe rahvusparki ja tegeleme öömajag hiljem. Et ehk meil õnnestub juba õhtul edasi liikuda mõne ööbussiga. Taksosõit möödus viperusteta, terve tee tulime mäest alla, terve tee ehk siis oma 1.5 tundi – saime aru, et lennujaam oli olnud suhteliselt kõrgel.
Jiuzhaigou rahvuspark on kaunis loodupark, mis on pargiks muudetud alles hiljuti ja seda just selleks et säilitada ning kaitsta rikkalikku liigirohkust. Siin on nii pandad kui kuldsed ahvid, samuti on pargis 17 juga, 47 allikat ning 114 järve. Park on erinevatel aastaaegadel täiesti erinev ning loomulikult oli meie aastaaja valik selline nukraim – lumi oli läinud kuid lehti veel ei olnud. Seda enam jäi meil ruumi siis fantaasiateks ;)
Pargi sissepääsu juures uurisime, et kas saame oma suured seljakotid kuskile kotihoidu jätta – tädi ütles, et neil sellist teenust ei ole, et mingu me aga kilomeetri kaugusel olevasse külla ja otsingu seal ööbimiskoht, siis saame ka kotid sinna jätta. Astusime siis õnnetuna piletikassast välja ja mida me esimesena näeme, loomulikult silti Pakihoid – see oli siis sissepääsu kõrval suveniiripoes. Jätsime oma kotid sinna ja suundusisem tagasi piletiputkasse ja siis juba uhkelt parki.

























Pargist ei olegi midagi pikalt kirjutada, pildid räägivad ise enda eest. Ilus oli, kohe väga ilus. Kahju, et paljudes kohates ei saanud jalutada seal kus oleksime tahtnud aga pole hullu. Mõni vaateplatvorm oli suhteliselt kõrgel, kerge kõnnak tekitas hingeldamist, sellest järeldasime, et päris merepinnaga tasa me ei ole. Park on tavalistest välismaalaste trajektooridest väljas, selle eest külastab parki paar miljonit kohalikku turisti. Meiega koos oli pargis umbes 1,2 miljonit hiinlast, 2 prantslast, 1 austraallane ja veel 2 valget, kes ei rääkinud ja seega me ei tuvastanud kes nad olid, ju vist tummad ;)
Pargis oli ka väga uhke tualett, mis lausa tahtis pildistamist. Aga selle puhul, pole seletust vaja:



Leidsime ka lume, mille üle oli meil kui põhjamaalastel eriti hea meel:


Ja ka pargivahi, kes paigutas samblamättaid laiali:

 

Pargist väljunud heietasime ikka plaani, et ehk saame miski ööbussiga edasi Chengdusse – bussijaamas selgus loomulikult et bussid liiguvad vaid hommikuti ja siis 5 bussi järjest, poole tunniste vahedega. Kuna oli veel valge siis arvasime, et ehk suudame miski taksojuhi ära rääkida, kes meid oleks nõus kaardi järgi umbes 250 kilomeetri kaugusele toimetama. Taksojuhte ei pidanud kaugelt otsima, nad olid kohe bussijaama lähistel toredasti pundis koos. Vestlus oli siis selline:
Taksojuhid:     Taxi?!
RR:                  jah
Taksojuhid:     Taxi?!
RR:                  Chengdu – kui palju (vastav märk ka kätega)
Taksojuhid:     (miski hiinakeelne sõna)
RR:                  Palun kirjutage paberile – andsime paberi ja pastaka.
Taksojuhid:     400
RR:                  Kas 2 inimest?
Taksojuhid:     (miski hiinakeelne sõna)

Vaatasime üksteisele otsa ja kuna bussipilet maksis 160 siis arvasime et see meile sobib. Ütlesime, et tahame kohe minna ja 400 raha – taksojuhid et jah. Hakkasime juba autosse istuma kui selgus, et kohe nad küll ikka sõita ei saa, et hommikul alles. Meie jälle siis kehakeeles, et meie tahame kohe ja Chengdu ja 400.
Selle peale arvati, et 800 kui kohe. Meie, et me oleme nõus 400ga.
Juttu jätkus kauemaks aga miskil hetkel saime aru, et tegudeni ei jõua seal keegi. Jalutasime minema, et otsida söögikoht ja ööbimiskoht. Meile jooksis juurde miski tädi, kes ei rääkinud peale hiina keele ühtegi keelt kuid kes väha tahtis meid kuskile ööbima viia. Me tahtsime teada aga kus kaugel see koht on sest tahstime hommikul olla bussijaama lähistel, et varajasel tunnil edasi liikuda. Tädi ei suutnud meile aga seletada kus tema pakutav koht on, samuti ei suutnud ta meile selgeks teha palju see maksab. Saime aru, et meie vestlus edasi ei arenene ja hakkasime edasi liikuma. Hotelli otsides peatus meie kõrval takso kes pakkus et Chengdu asemel viib ta meid miskisse teise kohta 400 raha eest ja kohe. Kohanime mida nad meile pakkusid me kaardilt ei leidnud – arvasime, et ei hakka siis nendega kuskile minema. Lõpuks leidsime hotelli – hotelli ees said meid taksojuhid jällegi kätte – nad olid küla pealt leidnud miski tütarlapse kes nende arvates oskas vist inglise keelt. Tütarlaps ütles viisakalt Hi ja selle koha peal ta oskused lõppesid. Me suhtlesime edasi nendega eesti keeles J Nalja oli palju, lõpuks suundusime hotelli ja saime toa, väikese allahindlusega ja pisikeste kärbestega, kes elasid vetsupotis ning elektriliste tekkidega :) Aga hotell oli bussijaama kärval ja kuna bussijaam oli meie otsingute ajal kinni pandud siis meil ei olnud ka hommikuks piletit bussile. Panime asjad tuppa ja kimasime küla peale jakiliha praadi sööma. Eesti keelega sai seal külas suurepäraselt hakkama, inglise keelega oli keerulisem. 



Jakiliha ei olnud midagi erilist aga õnneks restorani kõrval asuvast poest ostetud õllega saime selle alla loputatud. Ostsime poest kaasa veel paar õlut ja suundusime oma elektritekke uurima. Ruth muidugi suutis komistada ja suht õnnetult kukkuda – õlled jäid õnneks terveks, käsi ka, kuid fotoaparaadiga nii hästi ei läinud. Ta küll pildistab edasi kuid ekraanil ei näita ta enam midagi :)


PS. Kodustel uuringutel selgus, et Jiuzhai Huanglong lennujaam asub 3440 meetri kõrgusel.



13.04.

Bussisõit – tunne Hiinat

Hommik jällegi tavaline hiina hommikusöök väikeste arengutega ehk siis seekord pakuti ka teed ;)

Kimasime siis ruttu bussijaama, saime piletid ja suundusime oma 8 tunnisele bussisõidule. Õnneks olime end kõikide riietega varustanud plus ka magamiskottidega sest bussi kliima oli suhteliselt värskendav, lisaks avasid reisijad ka aknaid et siis ümbritsevatest mägedest pilte teha. Seega oli bussis suhteliselt jahe, et mitte öelda kohutavalt külm. Kuus tundi sõidust kimasime jällegi mäest alla ja siis umbes tund aega mööda sirget maad ja olimegi Chengdus kohal tunnikese enne ettenähtud aega. Ruthil oli selleks ajaks kõrv lukus aga meel hea. Kliima oli õnneks soojenenud, ehk et saime joped ning kampsunid tagasi kotti pakkida.

Esimene etteaste Chengdus oli rahavahetus – sest meie jüäänide tagavarad olid otsakorral. Bussijaamast üle tee oli kohe pank – peale veidikest seletust mida me tahame teatas teller, et rahavahetusega tegeleb siin riigis vaid Bank of China, mis asub kohe üle jõe. Suundusime siis sinna. Sealses kontoris ei olnud peale meie ja turvamehe mitte kedagi. Täitsin mõned blanketid tähtsate andmetega ning oma 20 minutiga saimegi raha vahetatud. Suundusime uhkelt tänavale ning hakkasime taksot püüdma. Juba teine peatuv takse oligi nõus sõitma sinna kus asus meie hostel. Hostel oli väga tore, ülimalt sõbralike ja inglise keelt kõneleva teenindava personaliga – see oli kui värskendav tuuleiil viimaste päevade virr-varris. Ükski palve ega küsimus ei olnud neile liigne, kõigile muredele ning soovidele saime vastused.

Kiirelt käisime pesemas ning siis suundusime söögijahile. Hostelist soovitused kaasas, suudnusime restorani nimega Chinese Hotpot – ega me eriti ei mõelnud, et mis selle nime taga seisab – arvasime et Hot on kuum, et ju siis saab sooja sööki. Ehhe, õndsad on need kes ei näe :) Hotpot tähendas paraku tulist küll kuid seda siiski piprasena tulist :) Aga restoran ise oli tore ning rahvast oli seal palju. Teenindav personal oli lahke ja suhtles jällegi vabalt eesti keeles.
Iga laud oli siis varustatud väikese gaasipliidiga, laua keskele toodi siis pott mis nägi välja nagu keeksivorm. Suuremas ringis voolas väga ülipiprane vedelik ning keskel vähem piprasem. Selle poti alla pandi siis tuli ehk see oli siis kuum kogu aeg. Siis sai ise valida erinevaid tooraineid – kana, kala, erinevaid molluskeid, liha, juurikaid, seeni. Tegime siis omad valikud ning asusime grillima – kuna aga vedelikud milles küpsetamine toimus olid väga piprased siis ühel hetkel sõime siiski juurikad toorelt – need maitsesid suurepäraselt. Üldiselt oli hotpot’i kogemus tore kuid teistkordselt me samade retseptide järgi süüa ei tarbi.





Peale sööki kimasime hoopis aga kultuuri nautima ehk siis Sichuani ooperisse. See on siis kauni grimmiga kõrgehäälne laul, ülikiire maskide ning kostüümide vahetus, erinevad näoilmed ning plastiline miimika.
Siin siis esinejad enne etendust grimmi tegemas:





Siin aga veel tühi saal:


Etendus oli väga tore kuigi me suurt midagi aru ei saanud siis miimika oli tõesti plastiline ning maskide ja kostüümide vahetusest oleme senini segaduses.







14.04.
Suur Buddha
Hommikul suundusime juba tuttavasse bussijaama, et minna päevaretkele Leshan’i, vaatama Buddha kuju. Bussisõit võttis aega tunnikese ja Leshan’is pidime veel kohaliku linnaliinibussiga kimama linna äärde kus siis asus Suure Buddha kuju ja selle ümber park. Suur Buddha oli tõesti suur, nii umbes 71 meetri kõrgune, istuv Buddha kes toetab oma käsi põlvedele. Õlgade laius on tal 28 meetrit, tema kõrvad on 7 meetrised – seega on see Buddha SUUR. Buddha asub mäeküljel ning tema kaevamist alustas munk Haitong aastal 713. Buddha kõrvalt saab siis treppidel laskuda alla jõe äärde ning sedasi saab kuju üle parima vaate. Buddha oli uhke, sama uhke oli rahvahulk kes teda sel kaunil pühapäeval olid vaatama tulnud.








Chengdusse tagasi jõudes tegime kiiremad ringid linna peal ning käisime paaris pargis võimlevaid inimesi vaatamas ning uurisime muidu põlema pandavaid tulesid. 




Hostelisse tagasi jõudes broneerisime omale järgmiseks hommikuks panda parki ekskursiooni ja õhtuks lennupiletid Guilini.

15.04.
PANDAD!!!
Appikene kui armsad on pandad! Jõudsime pandaparki veidikese hilinemisega kuna 8 liikmeline venelaste seltskond ei suutnud aru saada, et kokkusaamine teatud kellaajal tähendab et sel kellaajal peaks siiski olema kokkusaamise kohas mitte sööma hommikusööki. Igal juhul algas siis hommik ootamisega suurrahva järel. Õnneks jõudsime pandade juurde siiski nende hommikusöögi ajal. Nimelt on pandad väga laisad loomad – sellest tulenevalt ka nende väljasuremine, nad isegi ei viitsi tegeleda tegevusega mille tulemusena järglasi saada J Ja ainus väike aktiivne osa nende päevas on hommikusöök, ülejäänud aja päevast nad magavad. Pandad olid väga nunnud – saatsin kohe emale SMSi, et palun kas ma tohin võtta omale panda aga et jätan ta ema juurde hoiule, ema arvas selle peale, et võta siis ikka kaks, et ühel hakkab ju igav :) Paraku on pandade adopteerimise summa selline, et esialgu jääb see plaan soiku ja pealegi ei saa siis seda pandat veel omale koju :)












Ja panda perekonnast pärit punane panda:


Peale pandade juurest lahkumist kimasime uuesti Chengdu linna peale, suunaks jällegi üks tempel. Lisaks arvasime, et kui meile tee peale jääb mõni pank siis vahetame veel omi viimaseid arusaadavaid vääringuid jüäänideks.
Templi leidmine läks meil lihtsamalt kui panga leidmine. Panku oli küll tublisti kuid rahavahetusega ja siis ka dollarite vahetusega ei tegelenud neist just mitte kõik. Sobiva panga leidsime ning peale 35 minutilist ootamist saimegi juba omad dollarid vahetatud ;)
Siis otsisime veel postkaarte – need on muideks Hiinas suur defitsiit. Leidsime lõpuks postkontori ja uurisime sealt asja – paraku üheski meile arusaadavas kelles seal ei suheldud ja kuna me postkaarte ei näinud siis jätsime selle projekti pooleli.









Niimoodi asja ajades meie aeg möödus ning varsti pidime suunduma juba tagasi hostelisse, et sealt suunduda lennujaama. Kuna Chengdu on suhteliselt väike linn (8 miljonit elanikku), siis arvasime ka lennujaama olevat väiksemat sorti – meie lend väljus väravast number 128. Seega selline väike linn, pisikese lennujaamaga.
Ööpimedus võttis meid vastu Guilinis – saime kohe ka taksojuhiga vaielda, kes arvas, et taksomeetri kasutamine tema puhul ei ole vajalik. Vaidluse võitis väsimus ja me andsime alla ning suundusime oma hostelituppa magama. Hostel oli kohutav peldik aga kuna hommikuks oli meil broneeritud laevareis ja selle sihtpunktiks juba järgmine küla Yangshuo, siis arvasime paremaks silmad kinni panna ja hommikut ootama hakata.


16.04.

Li jõgi

Hommik – te muidugi ei usu oma silmi aga Ruth sõi hommikuks kaerahelbeputru. Küll sellist hiina-inglise versiooni sellest aga siiski oli taldrikul puder ;)

Peale seda tõstsime omad seljakotid bussi ning istusime ise ka peale ning veidikest aega bussisõitu ja saabusime sadamasse kus siis jagunesime neljastesse gruppidesse ning istusime bambusepaatidele, et alustada oma jõuekruiisi. Jõgi voolas siis kaunil karstimaastikul, seega polnudki muud teha kui istuda paadis ja vaadata kaunist loodust. Lähemal jõekallste vaatlusel avastasime ka paar surnud siga, koera ja veel miskid asjad mida me ei tahtnud isegi lähemalt vaadata. Arvasime, et sealiha me siin linnas ei söö. Muidu oli loodus ja karstiala meie ümber kaunis ning kindlasti vaatamist väärt.








Tagasi sadamasse jõudes kohtusime samade valgete turistidega, kellega me olime taksot jaganud Jiuzhaigou lennujaamast – nii tore, et riigi puhul kus on üle miljardi elaniku näed samu turiste nädala jooksul ;)

Edasi suundusime bussiga Yangshuo külla (300 000 elanikku), seal oli veidi sebimist taksojuhtidega kuni lõpuks arvasime olevat saavutanud sobiliku hinna, et sõita 5 kilomeetri kaugusel olevasse Aishanmeni külla, kus pidavat olema maailma parim hostel nimega The Giggling Tree. Hostel oli tõesti külastamist väärt. Peale toa ülevaatust arvasime, et jääme sinna lausa kaheks ööks ning siis vaatame mis edasi saab.




Loomulikult ei saanud Ruth jätta juhust kasutamata väikeseks parvesõiduks:




Väike ümberriietumine ning suundusime ümbrusega tutvuma. Ümbrus oli ilus, looduskaunis karstimaastikuga ning ilusate põldudega vaikne külaelu. See oli nii tore vaheldus kõikidele pilvelõhkujatele ning sebivatele inimestele. Leidsime ka ühe mahajäetud maja koos apelsini põlluga – loomulikult kimasime sinna apelsini raksu :)



Tagasi hostelis olles tegime basseinis kiiremad ringid ja siis nautisime mojitosid ;) Elu oli ilus!



17-18.04.
Pilvepäike
Öösel sadas uhkelt vihma ja hommikul oli taevas kaetud ilusate paksude pilvedega. Vaatasime seda ilma ja arvasime paremaks siiski samal õhtul edasi liikuda – ehk vahetasime oma bussipiletid tänaseks ning ütlesime, et lahkume ikkagi õhtul. Pakkisime asjad ning vabastasime toa ja laenutasime jalgrattad, et minna ümbrusega tutvuma ja teha rattaretk Draakoni sillale. 



Hostelist saime kaasa piltidega varustatud legendi mille järgi ratastada. 



See oli üks tore retk, kus nägime tavalisi hiinlasi külavahel, kes ajasid omi asju – kes tuli koolist, kes jalutas lehmaga, kes koeraga, kes kündis vesipühvliga põldu, kes vaatas mööduvaid turiste. Ilm hakkas paranema ning päike piilus veidike pilve tagant…hakkasime juba kahetsema, et hommikul arvasime paremaks lahkuda aga pidasime targemaks mitte üle ühe korra päeva jooksul plaane ümber teha.












Ruth tibusid taga ajamas:



Ai tummeri kerkommeri, Reet ja Ruth pildil:


Enne päikeseloojangut jõudsime veel basseini äärde ning saime paar päikesekiirt ka oma kehale peale tõmmata. Reedale mõjus rattasõit muidugi nii uhkelt, et seljakoti selga panemine osutus hiljem suhteliselt valulikuks – selline on siis Hiina paksude pilvedega ilm. 



Ja ka kohustuslikud hüppepildid:




Õhtul kimasime ööbussi peale, ehk magamisasemetega buss mis meid viis Zhuzhaisse mis asub siis kohe Macao piiril. 



Buss oli väga korralik, veidike sasidust tekitas küll selle bussi peale saamine kuna taksoga sõitsime bussijaama, sealt miski tädi ajas meid väiksesse bussi, õnneks oli veel 2 reisijat, kelledest 1 rääkis veidike inglise keelt ja seletas meile ka kohati midagi. Siis istusime selles väikses mikrobussis kuskil tee ääres ja siis varsti tuligi suur buss, mille peale me siis 4kesi ronisime. Seega sasidused said täitsa loogilise lahenduse ning kõik ikkagi toimib.
Hommikul aeti meid Zhuzhai bussijaamas maha ning peale veidikest uurimist saime aru, et üle tee minnes oleme Macao piiril. Täitsime vajalikud paberid ja olimegi peale veidikest jalutamist ning järjekordades ootamist Macaos. Siis kiire rahavahetus sest kuigi Hiina osa, on siiski Macaos oma raha ning jüääne seal vastu ei võeta. Taksojuht viis meid otse Riinu ukse ette, uksehoidja teadis kohe kes me oleme ja juhatas meid miski tähtsama ülemuse juurde, kes meile andis võtmed ja me suundusimegi oma järgmisesse ööbimispaika. Riin ise oli samal ajal Eestis ja pidi alles paari päeva pärast saabuma, senikaua saime tema korteris iseseisvalt ööbida. Superluks, kui on sellised sõbrad!!!
Siin me siis kordamööda laiutamas meie uues telekatoas:





Siin Reeda uus tuba:



Ja siin Ruthi uus tuba:



Ja vaade Ruthi toa nurgaaknast:



Pesime end puhtaks, panime pesu pesema ja siis vaatasime aknast välja – seal kallas vihma nagu vett tuletõrjevoolikust. Kuna meil aga aega oli vähe siis arvasime ikkagi targemaks välja minna. Vihm oli uhke, lausa vaatamisväärsus omaette – minutiks vihma kätte sattudes olid kohe läbimärjaks kastetud. Õnneks oli soe.
Macao ja Hong Kong on siis sellised imelikud Hiina osad, et nagu on Hiina ja nagu ei ole ka. Macao on endine Portugali koloonia, mis tagastati Hiinale 1999, Hong Kong endine Briti koloonia, mis tagastati 1997. Momendil on mõlemad Hiina erihalduspiirkonnad. Mõlemis sõidetakse valel pool teed ehk siis kehtib seal vasakpoolne liiklus. Macaos ei ole Portugali pärandit just eriti palju, veidike hooneid Macao saarel ning veidike Portugali kööki. Samuti on tänavasildid nii Hiina kui Portugali keeles ja bussis hüütakse peatusi ka portugali keeles. Tänaval keegi ei räägi portugali keeles ega vaevalt seal ka portugali keeles elamine kuidagi välja tuleks ;) Ühesõnaga on Macao selline veidike arusaamatu koht. Väikestele saartele on aga ehitatud palju hotelle ja kasiinosid ning sellega väike ja armas Macao ennast elatabki.
Macao koosneb kokku 3 saarest, millest 2 on omavahel kokku ehitatud. Ehk siis Macao, Taipa, Coloane. Alustasime oma tutvumist siis Macao saare uurimisega. Esialgu küll arvasime paremaks varjuda kuskile kaubanduskeskusesse, et lasta sel vihmal lõppeda. Kaubanduskeskus oli aga nagu muuseum – selliste kaubamärkidega mida me isegi ei suuda välja lugeda rääkimata nende nimede hääldamisest, et kaua me seal ei püsinud. Kuid õnneks oli ka vihm enam vähem järgi jäänud ja me saime veidike jalutada mööda Macao vanalinna tänavaid, mis meenutasid küll Lissaboni, kuid rahvas oli kõik ümberringi hiina oma. Seega selline kummaline kooslus.
Maitsesime ära ka kohaliku hõrgutise magusa kuivatatud liha – seda ostsid kõik hiina turistid lausa kilode kaupa. Meile see hõrgutis muljet ei jätnud ja soetama me seda ei hakanud. 
Õhtusööki nautisime hoopis jaapani restoranis, õhtusöögi meeldejäävaim osa oli restoranis olnud temperatuur – see oli suhteliselt jahe.





19.-20.04.

Järjekordsed piiriületused ;)
Hommikul kimasime laevale, et külastada järjekordset Hiina osa, Hong Kongi. Loomulikult on seal eraldi piirikontroll ja tuleb täita Macaost lahkumise kaart ja Hong Kongi saabumise kaart ;)
Kahjuks olime valinud sellise toreda ilmaga päeva, et erilist vaadet meil ei õnnestunud nautida ei laeval ega ka hiljem linnas. Nimelt oli merel udune, linnas aga pilvine ning vahepeal sadas ka vihma. Seega jalutasime niisama sihitult ringi, vahepeal vihma eest varjudes kahekordsesse trammi. See tramm oligi minu jaoks kõige toredam elamus HKs.


Siis sõitsime ka maailma pikima väliseskalaatoriga, mis viib siis 135 meetrit mäkke ning eskalaatorite kogupikkuseks on 800 meetrit. See oli ka vahva elamus. Tahtsime minna ka Victoria sadamasse postkaardi vaadet nautima minna…paraku ei olnud ilm selleks vaateks sobiv ja seega tuiasime niisama mööda linna.




Külastasime ka elektroonika kaubamaja suure sooviga soetada uus fotokas ja paar tahvelarvutit – aga hindu uurides saime aru, et soetame neid asju siiski Euroopast kuna hinnad on samad. Ju me sattusime valesse kohta või siis on jutud Hong Kongi odavatest elektroonikahindadest lihtsalt müüt. Meie seda odavust igal juhul ei kohanud. Ja varsti oligi aeg käes, et asutada end jällegi laevaretkele. Nagu turistid ikka, sattusime Macaos valesse sadamasse, õnneks saime sealt ka bussi peale ja suunduda oma ajutisse kodusse.
Järgmisel hommikul tegime veidike pikema magamise ehk siis äratus oli kella 8 asemel kell 8.30 – ikkagi puhkus J
Siis võtsime suuna randa – leidsime kaardi pealt väikse liivariba mis pidi olema rannatähis ja arvasime, et lähme ja vaatame selle üle.
Liivariba oli selline kole ja must ning merigi ei jätnud meile erilist muljet, ehk et ajas jooma ja seega tegime rannal väiksed õlled ja vaatasime purjetajaid.



Siis tegime veel kiire tiiru kohaliku küla peal ehk Coloaine’s ning siis võtsime suuna Macao suurima vaatamisväärsuse poole, ehk siis Venetiani. See on siis hotellide, kasiinode ning poodide kompleks (korrektsem on vast öelda linnak), kus asub ka täissuuruses golfiväljak (selleni me küll ei jõudnud). Ja nagu nimigi ütleb on see kompleks ehitatud Veneetsiana ehk siis Veneetsia koopiana – kanalite ning Püha Markuse väljakuga. See kõik on muidugi siseruumides ja katusena on kauni sinine taevas ilusate valgete pilvedega. Ehk siis on see Veneetsia kus kunagi ei saja ega ole pilvine ilm. Nagu te isegi aru saite siis see kompleks on tohutu suur, me suutsime ehk paari tunniga vaadata sellest vaid miski imepisike osa ning mõned kohad jäid meil lausa märkamata.




Kuna oli ka lõpuõhtu, siis tegime lõpuõhtusöögi = et harjutada meie seedetrakti koduste toitudega siis toimus lõpuõhtusöök Hard Rock Cafes ;)
Õhtul kimasime siis uuesti laeva peale, et seilata Hong Kongi kuna lennuk väljus sealt. Ruth saatis Reeda lennuki peale ja ise suundus tagasi Macaosse, Riinu ootama. Seega reisi lõpul läksid meie teed veidikene lahku – Reet suundus siis läbi Londoni tagasi Eestimaale ja Ruth jäi veel olelema Macaosse.

21-25.04.
Esimesel päeval ilma Reedata ma puhkasin ehk siis magasin palju jaksasin, ei mingit äratuskella! Siis unelesin niisama mööda korterit, ja kui poolest lõunast arvasin targemaks välja minna siis selgus, et on pühapäev ja kuna Macao on siiski Portugali asumaa siis on ka pühapäeva pidamise komme omastatud ning enamus poed ja restoranid olid kinni. Seega arvasin, et ei viitsi turisti mängida, soetasin puuviljad ning veini ja suundusin koju tagasi filme vaatama. Selline igav päev ühesõnaga.
Järgmisel päeval vallutasin Macao körgeima mäe – oma 137 meetrit tuli ära – loomulikult olin ma nii mäe otsas kui ka all olevas pargis üksinda – ilm oli suht umbne, päikest küll ei paistnud kuid palav oli parasjagu. Pikutasin siis peale pikka matkaretke pargis pingil ja lugesin raamatut kuni arvasin targemaks tagasi inimeste sekka minna. Pargist tulles tegin väikse kõrvalepõike ja sattusin Taipa saare vanalinna – ilus väikeste majade ja kitsaste tänavatega linnaosa. Leidsin ka kohviku – paraku küll ühe suure ketiorganisatsiooni, kuid ikka oli tore akna all istuda ning mööduvaid inimesi vaadata.
Teisipäev oligi juba see päev millal õhtul saabus Riin – seega oli mul veel veidike oodata. Hommik venis jällegi pikaks, miskit eriti pikka tegevust ei viitsinud ka välja mõelda seega läksin ja tegin veel ühe shoppamistuuri Venetianis – soetasin omale uue näokreemi, päritolu maa Korea. Natukene kartsin küll, et ehk muutuvad mu silmad nüüd veidike pilukaks aga kuna mu kodust kaasa võetud kreem oli otsa saanud siis tegin selle julge ostu.
Siis istusin veel miskis restoranis ja vaatasin inimesi ja siis oligi õhtu käes.
Riinuga jutustasime niisama, ja käisime siis Riinu kodurestos suppi söömas. Ja nagu ikka juttu jätkus kauemaks. Kolmapäev oli Riin tööl, seega tuiasin mina jällegi iseseisvalt linna peal – seekord oli isegi päike pilve tagant piilumas.
Kolmap õhtul oli ka taaskohtumis-lõpuõhtusöök – valged linad ja korralikud veiniklaasid ehk siis itaalia restoranis. Ning neljap õhtul lendas Ruth tagasi Londonisse. Tagasilend oli veidike üle 13 tunni – ja see on muidugi Ruthi jaoks tohutu aeg paigal istumiseks. See tuletas mulle jällegi meelde miks ma tahtsin hakata lennusaatjaks – sest siis ei pea lennukis paigal istuma vaid saad midagi teha kogu aeg kui lendad :)
Kokkuvõtteks oli Hiina tore – väga suur maa ja seal oli väga palju hiinlasi. Kohati väga väsitav aga kui me saime aru, et eesti keelega saime paremini hakkama kui inglise keelega siis muutus kohe ka meie meeleolu positiivsest ülipositiivseks. Seega oli jällegi tore reis!!
PS. Ja pandad olid maailma toredamad :)



PPS. Televaatajate soovil on siin ka väike pildiseeria Hiina pampersist, mis jättis meile samuti unustamatu mulje.
Esimesel pildil siis linnainimeste moodse aja pampers, teisel siis traditsiooniline ning kolmandal on siis näha mismoodi see igapäevaselt töötab.