Pühapäev, 29. september 2019

Juuli

Ja saingi koju ilma viperusteta seekord. Kris ja Cara Mi tulid mulle lennujaamaa vastu ja me hakkasime kohe ema sünnipäeva pidama. Ema küll heitis kohe tagasi magama, nii et me tegelikkuses tegelesime kodu kaunistamisega, et kui sünnipäevalaps hommikul ärkab, siis on tal selge pilt, et on tema sünnipäev :) Ja see meil õnnestus suurepäraselt.
Hommikul nägi esimesena kaunistusi Mia Carla, kes varahommikul rattalaagrisse suundus.
Teised tõusid veidi hiljem, ning poolest päevast suundusime Viru rappa uurima, kas meie nähtud karupoeg on juba suureks kasvanud. Karu me ei näinud muidugi, kuid välismaalasi oli rabas palju uudistamas ilusat Eestimaa loodust. Me õnneks ikka mahtusime laudteele kuidagi ära ja leidsime ka väikese koha lauka ääres, et ujuma minna. 






Sünnipäevalaua katsime seekord Valkla forellis, mis oli väga tore koht. Süüa oli muidugi palju ning enamuse saime koju kaasa.
Teisipäeval oli hommikul jooga, ning siis sain kokku Itaga, kellega jätkub juttu alati.
Jõudsin veel ka Reedaga kinno, aga ma isegi ei mäleta mida me vaatasime, õhtu lõppes nagu ikka Mustas Puudlis. Kolmapäeval istusin aga ratta selga ja kimasin oma isa hauale, pikk krüsanteem pakiraami vahel :) Õnneks mahtusin kõikidest kitsamatest kohtadest sellega ikka läbi ja lill jõudis elusana kohale. Ning siis kimasin läbi Pirita/Merivälja metsa - seal on üks teeots, mida ma olen ammu tahtnud uurida ja nüüd rattaga sain seda teha ja tean kuhu see teeots viib. Mina aga suundusin Coccodrillosse, kuhu tulid ka Kris ja Cara Mi, tegime ühe uhke lõuna ning siis suundusime hoopis ostlema. Ma soetasin omale lausa kaks uut kleiti ja ühed kingad :)


Neljapäeva hommik algas jällegi joogatunniga, seekord läks mul juba üsna hästi, nii et olen üsna arenemisvõimeline. Ning veidi peale lõunat suundusime Reeda ja Cara Miga tantsupeo peaproovi vaatama. Oli väga ilus! Staadionil uudistasime siis lähedaid plaane ja saime tantsijaid lausa katsuda, kuna istusime kohe vahekäigu ääres ja nad muudkui jooksid üles ja alla mööda neid treppe. 




Ning õhtul suundusime Anneli ja Markku Tallinna koju, et seal kõik koos tantsupeo otseülekannet vaadata, et siis ka ülemised vaated ning kujundid ära uudistada. Tantsupidu vaadatud, suundusin mina koju kohvrit pakkima, ning Anneli ja Reet läksid miskile kontserdile. Hommikul vara suundusin läbi paksu vihmasaju lennule, ja seekord sain mina peale ja miski türgi kolmeliikmeline perekond jäeti maha. Paraku oli lennukis vaid 2 vaba kohta, ja mina sain ühe neist. Helsingis mu õnn jätkus, ka seekord jäeti ootel inimesi maha, kuid mina sain klapptoolile tagumises köögis. Ning Londonis maandudes, kimasin ruttu Wimbledoni, et seal Elena ja Kätliniga  järjekorda asuda. Kätlin jõudis veidi enne meid, kuid sisse saime meiegi. Järjekorras olime umbes 3 tundi ja Kontaveidi mängu alguseks saime õigele väljakule. Kahjuks oli Anettil üsna halb mängupäev ja löögid ei tulnud välja nii nagu Wimbledonile kohane. Samuti oli Aneti poolehoidjaid väljaku ääres vaid 5: Mina, Kätlin, Elena ja veel 2 eksinud ehitajat :)



Ja meie kolleeg oli Aneti mängul joonekohtunik!


Peale Aneti mängu kolasime veel Elenaga ringi, vaatasime veel mõnda mängu ja siis seisime järgmises järjekorras, et soetada tagastatud 2.väljaku piletid, kus mängisi mehed: Daniil Medvedev ja David Goffin. 


See oli üsna tugev mäng ja kestis peaaegu terve igaviku. Me lootsime, et peale seda mängu tuleb samale väljakule segapaarismäng, kus pidid mängima Andy Murray ja Serena Williams, aga see mäng jäeti tol päeval üldse ära. 
Ning peake meeste mängu jõudsime veel Henley mäel istuda ja vaadata uue imelapse Coco mängu, mis toimus keskväljakul aga seda näidati suurel ekraanil kõigile. Kokkuvõttes oli üks igavesti pikk tennisepäev aga väga tore oli!
Ning järgmisel hommikul juhtus minuga selline huvitav asi, et ma magasin sisse ja seekord kohe korralikult. Ärkasin üles ja vaatasin ringi,  ning sain aru, et väljas on kahtlaselt valge. Kiire pilk telefonile ja valgus oli põhjendatud. Ärkasin nimelt sel hetkel kui oleksin pidanud juba lennuki pardale astuma. Helistasin siis kiirelt tööle ja vabandasin ning lubasin kohale ilmuda nii kiirelt kui saan. Tunni aja pärast olingi kohal, ning mind pandi valvesse, ja loomulikult kuhugi ei saadetud. 
Õhtul vaatasin aga läbi interneti laulupidu, mis oli väga ilus: 



Leidsin ka Cara Mi rongkäigust üles:



Järgmisel päeval ärkasin õigeaegselt ja lendasin Ateenat edasi-tagasi, mis on meile pikk päev kuid seekord möödus see vahejuhtumiteta, ning peale lendu kolisin Elena juurde. Mul oli veel üks lennupäev peale mida oli mul aga vaba päev, mille veetsin siis Elena koduümbruses jalutamisega ning peale lõunat kohtusinka Johniga, kellega nagu ikka parandasime maailma ja veidi tegelesime ka prantsuse keelega, ning kuna oli ilus ilm siis tegime jalutuskäigu Kensingtoni palee aias. Kahjuks ei kohanud me ei Kate ega Williamit, kuid park oli igasuguseid huvitavaid inimesi täis.
Siis jätkus minu töönädal Praha lennuga, mis on meie jaoks kaks ööd kohal, ehk et terve päev tegemaks mida ise tahad. Mina suundusin eelmisel korral leitud Letenska parki, kus seekord uudistasin iga pinki ja kõik rajad käisin läbi, ning õhtuks olin omale välja valinud nukuteatri, õigemini marionett-teatri etenduse Imeflööt, mis oli siis lühendatud versioon Mozarti ooperist. See oli huvitav kuid edaspidi külastan oma kontserte edasi, need olid toredamad.
Vaade hotelli aknast, seekord siis oli minu vaade nendele tenniseväljakutele, kus sirguvad need tšehhid, kes hiljem meie omadele tuule alla teevad:






Londonisse tagasi jõudes, pidime kokku saama Johni ja Heleniga, kuid Helen oli suutnud oma selja paigast tõsta ja tema kahjuks tulla ei saanud, seega kohtusin vaid Johniga.
Järgmine päev ootas mind aga Veneetsia. Kuna lennul oli meid rohkem kui vaja, siis mul õnnestus ennast lendurite juurde maanduma sättida. Vaated olid väga ilusad, erit tore oli jälgida, et kas me kahe veidi kurjema pilve vahelt läbi mahume või peame veidike keerama enne. Kapten arvas, et peaksime väikese pöörde tegema kuid esimene ohvitser oli optimistlik, et me mahme just täpselt nende pilvede vahelt läbi, ilma, et keegi salongis miskit raputamist tunneks. Ja pilvede vahelt me täpselt läbi liuglesime. Veneetsia päevaks mul miskit plaani ei olnud, et mida teha, seega suundusime osadega meeskonnast bussiga Veneetsiasse, ning siis mina hüppasin paadi peale ja suundusin Murano saarele. 




See oli eriti rahulik ja vaikne saareke, eriti võrreldes Veneetsiaga, mõndadel tänavatel olin lausa üksinda, teistel pidasid kohalikud prouad korteriühistu koosolekut:


Leidsin omale ka toreda restorani kus pakuti väga head süüa ja loomulikult veelgi paremat veini. 


Tagasi Veneetsiasse suundusin pikemat trajektoori mööda sõitnud laevaga ning kui jalutasin läbi püha Markuse väljaku ja Realto silla ümbruses, siis kohtasin erinevaid huvitavaid tormipilvi. 





Ning just kui leidsin hotelli viiva bussi, siis hakkas torm pihta! Mina jäin õnneks kuivaks, kuna hotellini jõudes selgus, et seal oli torm juba enne olnud ja nüüdseks oli kõik jällegi rahulik. Järgmine päev ootas meid aga Nizza, kus oli veidike ärev meeleolu linna peal. Nimelt oli Bastille vabastamise aastapäev ja seega peaks olema pidupäev, kuid kuna mõned aastad tagasi oli just Nizzas toimunud veidi ärevamad sündmused sel päevl, siis suurem tähistamine oli nüüd olnud juba eelmisel õhtul. Ei hakanud siis meiegi miskit rongkäiku korraldama, vaid suundusime kõigepealt randa, merre ujuma, ja siis linna peale sööma, ning siis veel hotelli katusele kokteile jooma. Vaade hotelli katuselt oli tõesti väga ilus! Kõigi nende aastate jooksul, mis me seal hotellis oleme olnud, ei olnud mina veel sinna katusele jõudnud, kuid nüüd sain sellegi tehtud! 


Ning hommikune tagasilend möödus vahejuhtumiteta, kui välja arvata erinevad huvitavad küsimused reisijatelt, kes pärinevad üle lombi asuvast suurriigist, maandusime Londonis õigeaegselt ja mina suundusin päris piletiga kodumaale. Nimelt olin omale soetanud seekord täiesti õige lennupileti kuna sellehind oli peaaegu sama mis minu hääletamispiletitel. Ja et kord mitte hääletada, soetasingi omale päris lennupileti. 
Lennujaama tuli mulle vastu terve pere, isegi meie laenukoer Tõmmu - kellel ei olnud muidugi ei sooja ega külma, et kas keegi tuli või läks ära :)



Kodus tegelesin tavaliste asjadega: jooga, Itikuga kokkusaamine, Balti jaama turg, rand, pidin minema ka Metallica kontserdile, kuid kuna me öömaja ei suutnudki leida, siis mina pakkusin et sõidame öösel kohe tagasi, kuid hr. DJ arvas, et siis saab kilomeetreid ühes päevas liiga palju ja seega ta läks koos oma sõpradega, kelledel oli üks ööbimiskoht üle. Ja keegi õnnelik hädaline sai minu pileti omale :)
Ning nädal lõppes kohvri pakkimise ning sõprade reisiga Lätti. 


Kuna Eestimaal reisimine on üsna kallis ning me ei suutnud ka sellist Eestimaa nurka leida, kuhu minna, siis suundusimegi oma suvisele Eesti reisile sihtkohaga Läti ning Gauja rahvuspark. Esimese peatusena uudistasime muidugi piirikaubandust, ning mis seal salata, tegime ka väikese ostu. Erilist hindade madalust me küll ei märganud, kuid me olime ainsad, kelle korvis oli vaid 3 veini. Kohe lähedal asus Turaida loss, mida kohe uurima hakkasime. Lossist olid alles vaid katkised kivid kuid mõni nurgake oli restaureeritud ning oli eriti ilus. Loomulikult leidsime paar torni kuhu üles ronida ja vaadet uudistada. 



Uudistasime ka Gutmani koobast, mille taustal oleme nüüd mitmetel pulmapiltidel, sest noored olid tulnud looduskaunisse kohta pilte tegema ja meie olime ka seal kui tüütud turistad J
Edasi kimasime Siguldasse sööma, ning tegime seal ka väikese jalutuskäigu.


Ööbimise leidsime kohe pargi südames, õnneks tuli majaomanik meile sinna teed juhatama, kuid eks me oleksime vist ise ka selle üles leidnud, kuna teisi teid sealt ei läinudki. Maja oli muidugi üsna topiserohke.




 

Saime toad jagatud, ning hakkasime koheselt puhkama, seega suundusime Ligatne külla kontserdile - kohalikus Zeit kohvikus esines üks suure kaabuga proua koos kitarristiga. Meile aga meeldis kohvikus õlle hind: 2 EURi!


Järgmine päev suundusime matkama, kohe oma kodu ukse eest algas matkarada, mis viis meid kõiki loomi vaatama Gauja pargis: alustasime öökullidega, siis uudistasime vaatetorni, metssigu, ilvese kodu, kuid ta ise oli kuskil peidus, pruunkaru, siis jõudsime pargi sissepääsu juurde ja saime aru, et me oleme sinna tagaukse kaudu sisenedes piletiraha kokku hoidnud :) Sõime siis selle peale ühe jäätise.



Meie matkarada jätkus nüüd jõe ääres, ning siis uuesti Ligatne küla vahel, kus uudistasime ilusaid vana paberivabriku tööliste elamisi: osad neist olid küll uuenduskuuri läbi teinud kuid mõni oli ikka vanades aegades kinni. 



Lõunatasime Zeitis, siis uudistasime koopa-garaazhe, ning peale seda suundusime meie Cara Miga kodu poole, kuna Mulka oli vahepeal kuumarabanduse äärel.


Õhtul käisid suured inimesed jällegi kontserdil, seekord oli muusika festival looduses, ehk siis selline veidi mediteerimislaadne üritus, koos väikese tantsunumbri ja valgustusega. Seega algas see alles peale kell kümmet. Kaua me seal ei olnud, kuna enamus inimesi meie ümber lihtsalt pikutasid ja magasid ja see ajas ka meile une peale.


Pühapäeva hommikul suundusime aga Sigulda linna, kus alustasime lossi hoovil kontserdiga, siis üritasime leida Kunstnike mäge koos vaatega kogu orule, suure ringiga selle ka leidsime kuid vaade oli selline väike :)
Siis kiirelt sööma, jällegi aeti meie söögid segamini ja toodi asju mida me tellinud ei olnud :) Anneli arvas seepeale, et ehk ehk on minu keeleoskus veidi lihvimist vajav ja minust lihtsalt ei saada aru...
Siis kimasime Tarzani parki, panime lapsed sinna seiklusrajale seiklema ja suundusime ise bobikelgurada uudistama. See oli üks üsna uhke ehitis! Õnneks olid selleks päevaks juba kelgutamised kelgutatud ja me ei pidanud oma pead vaevama, et kas me tahame seda proovida või mitte, kuid terve raja ulatuses saime alla jalutada ja siis raja kõrval jällegi üles mäkke minna.





Vahepeal oli aga seiklejatega ühinenud Nora, kelle Markku kohale sõidutas, otse Weekendi festivalilt. Nora oli juba teiste seiklejatega ühinenud, ning korraks nägime me neid kõiki. Siis aga suundusime ka meie seiklema, ehk et tõstukiga mäkke üles ja siis osad tulid väikese kollase bobikelguga alla :) Igavesti tore atraktsioon oli!




Ning õhtu lõpetasime jäätisega, kuna sel päeval oli rahvusvaheline jäätise päev J


Õhtu lõppes meil veel saunaga, ning tiigis ujumisega. Ning keset ööd hakkas vihma sadama. Sadu jätkus ka järgmisel päeval, nii et hommikuks tehtud plaanid veel veidi ringi vaadata muutusid auoga matkamiseks. Kuid vaated olid siiski ilusad kuigi hallid. 


Uudistasime ka tee peale jäänud tuulikut:


Ning tegime tiiru Cesise linna peal, mis oli ka ilus.



Ning siis jõudsime Konu veskisse, kus oli meie viimane ööbimine. 


Nagu ikka jõudsime me kohale oluliselt hiljem kui sisseregistreerimise aeg oli ette nähtud. Kimasin siis uksest sisse ja leidsin baarileti tagant istumast ühe meesterahva. Mina siis ruttu seletama, et meil on tuba kinni pandud, ja kuna mees vaatas mind kui kits pühapäevast päeva siis ma igaks juhuks küsisin ikka, et kas te töötate siin. Mees selle peale, et kas ma arvan, et ta mängib siin lolli… Mina muidugi ei osanud, enam midagi kosta selle peale…kuid onu kogus end veidi ja lubas ülemuse kutsuda. Ülemus proua tuligi suhteliselt ruttu ja oli väga lahke. Pakkus meile valikus erinevaid tube, et aga milline oleks parem ja milline paremini lastele sobib…suutsime siiski 2 tuba välja valida, üsna erinevates koridori nurkades. Õhtu lõpetasime Uno mänguga, kes võitis, seda ei teagi J
Hoomikut alustasime Reedaga ujumisega – üsna jahutav oli! Proua ülemus kutsus meid enne lahkumist veel ekskursioonile veskisse, kus oli täiesti töötav ketrusvabrik. Isegi masinad pandi meile näitamiseks tööle ja seletati mis ja kuidas ja millest mida tehakse. 
Ning siis suudusime tagasi kodumaale, tehes peatuse Lilli piiripunktis. 


Edasi suundusime Karksi Nuia, ning kuna Lõuna Eestis oli soojem kui Põhja Lätis, siis tegime päevitamise ja ujumise peatuse sealse tiigi ääres. 
Käisime ka pop up kohvikus söömas ning jällegi aeti minu tellitud söök segamini, mille peale Anneli arvas, et ka minu eesti keelest on keeruline aru saada L
Siis kimasime Heimtali, et üle vaadata Anu Raua tekid ning veidi rahvariideid sealses muuseumis ning leidsime sealt ka oma ema Estri pildi:


Viimane peatuspaik oli Olustvere mõisas ning tegime kiire jalutustiiru sealses pargis. 





Ning edasi ootas meid juba pikem sõit ja kodu.
Järgmisel päeval kimasin veel randa koos Krisi ja Cara Miga, ning siis liitus meiega ka Reet, ning kuna merevesi oli ka lõpuks soojaks saanud, siis tegime meres pikemad ujumisotsad. Edasi kimasime tennist mängima ja haarasime ka Reeda sellele üritusele kaasa. Loomulikult võitsin jällegi mina!


Järgmine päev aga suundusin tagasi Londonisse, kuhu ennustati kuumalainet ning tõesti nii see oligi, maandudes oli +34 kraadi, mis päeva peale tõusis veel kuni +37 – ehk siis palavik mis palavik. Õnneks ma tööle sel päeval minema ei pidanud, seega üritasin pigem siseruumides viibida, ning eriti sobisid konditsioneeritud siseruumid. Kolmapäeval lennujaama jõudes oli seal miski tohutu kaos, terminalihoone oli reisijaid täis, kes olid silmnähtavalt häritud. Nii et ilmselgelt oli kuumalaine tekitanud väikese segaduse meie lennuplaani. Mina suundusin aga Varssavisse, ning ka see lend hilines. Eriti hull oli meie tagasilend, lennuga saime juba aega veidi tagasi võidetud kuid maandudes pidime ootama vaba parkimiskohta ning see võttis meil aega oma 45 minutit, ehk et lõpuks kujunes meie hilinemine üsnagi pikaks. Seetõttu muutus ka minu järgmise päeva graafik ning sain omale jällegi Varssavi lennu JSeekord saime juba õigeaegselt lennatud ning pühapäeva õhtul ootas mind Newcastle. Esmaspäevaks olin plaaninud minna Newcastle lähedale randa kuid ilmateade lubas vihma, ning sõber Alan soovitas mul hoopis külastada Durhami katedraali. Ja no nii ma siis tegingi: istusin rongi peale, 10 minutit sõitu ja olin Durhamis. Tegin väikese jalutusringi ja uudistasin katedraali eemalt, ning siis suundusin ka seestpoolt seda tohutut pitskaunistustega maja uurima. Katedraalis sai ka üles torni ronida, mida ma loomulikult tegin. Vaade oli väga ilus ning torn üsna kõrge. 














Siis jalutasin veel veidi linna vahel, sain omale 10 naelase uue soengu, sõin kohalikus pubis burksi ning siis jalutasin tagasi rongi peale. Minu rong oli aga tühistatud ning seega sain järgmist oodata J
Õnneks ei olnud mul kiiret kuhugi. 
Järgmisel hommikul varakult Londonisse tagasi jõudes, alustasin mina aga koduteed. Läbi miski ime sain jällegi Helsingi lennule peale, kuigi see oli üle bronnitud! Kuid, ikkagi soovin oma nördimust väljendada kuna lennukis on filmivalikust eemaldatud Bohemian Rhapsody…kuid mul oli ju sealt filmist veel paar kohta pähe õppimata! Vaatasin siis hoopis filmi Lesed – mis oli üsna põnev ja huvitavate pööretega film. 
Ning siia lõppu panen veel toreda kirja reisijalt Praha lennult: