Laupäev, 27. juuli 2013

Uus nädal ☺


Esmaspäeval sahmerdasin veidike niisama ning teisipäeval suutsin oma auto maha müüa – seega kui keegi veel mu armast nupsut linna peal näeb, siis teadke minu oma tema enam ei ole. Ja teisipäeva õhtul suundusin juba lennukile ning tagasi töömaale. Heathrow lennujaamas oma kohvrit oodates selgus aga kurb tõde, et mu kohver on läinud oma teed ning paraku ei tahtnud veel puhkust lõpetada. Teenindaja tädi aga väitis, et mu kohver on endiselt Kopenhaagenis ning saabub hommikuse lennuga. Ütlesin, et väga hea, tulen sellele siis ise järgi järgmisel päeval peale oma lendu.
Peale lendu oli tööl loomulikult teine tädi, kes ei olnud sugugi nii lahke. Ja kuigi meil mõlemil olid seljas sama lennufirma vormid siis oli ta suht ebaviisakas minuga. Veidike oma arvutiekraani uurides teatas ta aga , et minu kohvrit süsteemis ei ole ja üleüldse ei leia ta sellise numbriga pagasit. Ma küsisin, et mis ta mul soovitab siis teha, et ehk ma saan kuskile helistada või asja uurida. Andis mulle meie lennufirma pagasi osakonna numbri, mis helistades kaks korda kutsus ja siis katkes lihtsalt kõne. Ma tundsin esimest korda mida tunnevad meie kallid tuhanded reisijad ;) Ei olnud just meeldiv tunne!
Koju jõudes otsisin välja siis meile jagatud kontaktid Kopenhagenist, leidsin sealt kontori numbri ja helistasin neile. Sealne noormees oli väga tore ja sai mu probleemist aru ja isegi mäletas, et ma oli teisipäeval lennanud ja oli üllatunud, et mu kohver polnud lennule saanud. Igal juhul lubas ta asja uurida ja mulle teada anda. Neljapäeval käisin jällegi lennujaamas asja uurimas – tegin jällegi tiiru Heathrow viiendas terminalis asuvate ilma omaniketa kohvrite vahel kuid minu oma seal ei olnud. Seekord oli aga tööl üks tore tädi, kes uuris ka Kopenhaagenis ilma omaniketa kohvreid – paraku minu kohvri kirjeldustele ei vastanud seal ükski. Olin suht õnnetu ja hakkasin juba hüvasti jätma kõikide asjadega, eesotsas oma vormiriietusega mis mul kohvris oli J
Helistasin ka Tallinna Lennujaama ning uurisin, et kas mu kohver ikka minuga ühel lennul ikka Tallinnast lahkus – noormees toru otsas uuris asja ja ütles, et lahkus küll. Ning ütles, et õnneks on neil lennujaam nii väike, et kui neil miski kohver on omanikuta siis nad seda kohe teaks ning uuriks asja lähemalt. Ja momendil polnud neil ühtegi omenikuta kohvrit. Arvas, et ma pean ikka mujalt otsima ning ütles, et eks ühel hetkel leiavad ikka kohvrid oma tee omaniku juurde tagasi.
Eile oli mul vaba päev ja kui ma olin oma kohvrisaaga Rayle ära rääkinud siis ta arvas, et parim kohvriotsimise ravim on golfimäng. Ehk et Ray mängib ja mina vaatan ning jalutan niisama kaasa. Panin siis oma polo kleidi selga ja suundusime golfirajale. Lubati mul ka veidike neid palle taga ajada. See oli täitsa tore üritus. Ja ma arvan, et see on täitsa tore ajaveetmise vorm. Esialgu ma oma palle eriti kõrgele lendama ei saanud kuid mõned neist veeresid sinna suunda kuhu mul vaja oli neid suunata. Igal juhul oli väga tore ja kindlasti lähen ma veelgi sinna!
Koju jõudes aga sain sõnumi, et minu kohver on leitud ja et see saabub Heathrow’sse õhtuks. Arvestades viimaste päevade erinevaid sündmusi pidasin paremaks mitte enne kohvri kättesaamist liigselt rõõmustada. Täna peale lendu aga kimasin siis kohe kadunud pagasi letti, kus tädi vaatas arvutisse ja ütles, et jah kohver on siin. Kutsus siis miski onu ja palus tal minu kohver kuskilt salakohast välja tuua. Ja oligi minu kohver minu käes! Mul oli muidugi ülevoolavalt hea meel. Nüüd olen siis ta lahti pakkinud ja uuesti kokku pakkinud, sest homme lähen Ammani. Ja seega tuleb praegu magama heita. Head und!


Reede, 26. juuli 2013

Puhatud :)


Puhkuse esimene nädal on juba möödunud aga endiselt on tore olla kodumaal ja puhata. Esimesel puhkuse päeval oli meil vana tuttav kokkusaamine Emad-tütred. Seekordseks kohtumispaigaks oli valitud restoran Cru – koht oli väga ilus ja kõik mis taldrikul oli oli lausa suurepärane, ettekandjal oli lihtsalt veidike paha tuju tol päeval – ehk tal kõht valutas veidike ja seetõttu ta oli nagu kuri nii meiega kui ka kogu ümbritseva maailmaga. Aga me ei lasknud ennast sellest segada ning lasime kolmel käigul ja kahel veinil hea maitsta ning juttu jätkus sedasi kauemaks :)


Järgnevatel päevadel lebasin kodus ja arvasin paremaks kõhtu valutada – see ju ka raske töö ning keegi peab selle ära tegema. Siis tuli mu õde külla – meil oli üks kihlvedu vaja lahendada – nimelt olin mina selline optimistlik ja arvasin, et preili Kanepi võidab preili Lisicki’t – paraku läks aga teistpidi ja nii arvas ka minu väike õde. Seega olin sunnitud soetama vahuveini ja loomulikult pidime selle siis ka ära tarbima. Üks klaas eksis paraku aga heeringamarja kaussi ja sellest siin ka fotomeenutus:


Järgmisel hommikul oli mul suhteliselt veelgi halvem olla kui üldse kunagi varem ja arvasin paremaks võtta jällegi vaba päev, vahemärkusena olgu öeldud, et voodist ma tol päeval ei lahkunud ;)
Peale uhket väljapuhkamist arvasin, et teen teoks ühe teisegi ammuse lubaduse – nimelt külastada Pirita Kloostri varemeid – olin lubanud seda Miale. Seega suunasime omad sammud neljapäeva hommikul sinnapoole – arvasin et ongi hea omad eelnevate päevade patud andeks ka paluda ;) Meiega ühinesid ka Reet koos Rhea ja Heraga. Varemed olid uhked, Miale need väga meeldisid, teised olid veidike tagasihoidlikumad oma vaba aja veetmise eelistustes.





  
Peale varemeid sõitsid rõõmsad lapsed veel ka väikeste autodega, meie Reedaga vaatasime seda niisama pealt.


Reedel suundusime koosseisus: Ruth, Ester, Mia Carla ja Cara Mi aga Balti jaama suunas, et sõita rongiga Viljandisse, vanaema vaatama ja ühtlasi ka Ly’d ja Co’d külastama. Rongisõit möödus viperusteta, Türi peatuses lahkusid rongist viimasedki reisijad ja meile kuulus terve vagun. Niimoodi siis vilet lastes me seal diislihaisus Viljandisse jõudsimegi. Ly ja Co üle vaadatud suundusime vanaema juurde ning peagi oli aeg hakata magamisega tegeleda. Järgmisel hommikul suundusime järve äärde suve nautima. Cara Mi korjas algatuseks järvest paar rannakarpi, mille me siis uhkelt paadisillale kuivama jätsime sest Cara Mi tahtis need Mammale viia. Suur oli meie üllatus kui neid pakkima hakates avastasime, et tegu on täitsa elavate karpidega milledest olid hakanud teod välja ronima. Viskasime siis ruttu kinnised karbid järve tagasi ja suveniiriks viisime lahtised ja tühjad karbid. Mammal polnud muidugi nende karpide üle mitte nii hea meel kui me oleksime tahtnud kuid meist need karbid rõdule oma saatust ootama jäid.





Järve äärsel mänguväljakul tegime kõikidel atraktsioonidel kiiremad ringid ning siis suundusime trepimäele treppe lugema. Mina sain tulemuseks 172, Mia aga 201, Cara Mil läks lugemine vahepeal segi ja Ester ei hakanud lugemisega üldse peale. Seega saime meie keskmiseks treppide arvuks 186.5, mis on ju hea tulemus.
Peale lõunat suundusime aga bussi peale, mis oli ka omamoodi seiklus kuna Viljandi bussiliiklus toimub üks kord tunnis, mis oleks tähendanud et me oleksime pidanud bussijaamas ootama tund aega oma kaugsõidubussi. Taksodega oli ka veidike keeruline kuna neid kellaajaliselt tellida ei saanud ning oleksime pidanud lootma jääma õnnele, et takso on ikka vaba ja saab meid viia. Seega helistasime hoopis naabrinaisele, kes meid aknapesu puhksepausi ajal bussijaama viis ja veel omatehtud pirukad ka kaasa pakkis ;)
Buss viis meid Mäo ristile, kus pidime ümber istuma Haapsalu suunas sõitva bussi peale mis ühtlasi peatus ka Lauknal, kuhu meile juba Kris vastu tuli ja meid siis kodu poole viis. Kõik see võttis aega 3 tundi ja maksis ligi 25 EURi – ehk siis 1 pensionär ja 1 täiskasvanu. Eelmise päeva rongipilet oli oluliselt odavam. Aga siiski on tore mööda Eestimaad bussiga sõita ning aknast uusi kohti avastada.
Lauknal ootasid meid muidugi minu suur sõber Marta ja ka muud pudulojused.  Võtsime väheke viina ja tähistasime nii uue aasta, vabariigi aastapäeva kui ka Axli sünnipäeva. Kõik need tähistatud, suundusime magama.


Hommikul võtsime terrassil veidike päikest, tegime kõigile prantsuse patsid pähe ja siis suundusime Ita onni vaatama. Onni leidmine oli veidike keeruline kuid peale paari 180 kraadist pööret olime siiski õiges suunas ja leidsime onni üles. Roheline konn oli meile ka vastu tulnud:


Veidi grilli ja chilli:


Õhtul ootas meid Tallinna Lauluväljakul aga Tõnis Mägi, kes meile ja veel paarile tuhandele inimesele seal kontserti andis. Kontserdi meeldejäävam hetk oli see, et Ruth külastas esimest korda elus lauluväljaku tualetti. Need, kes mind tunnevad, teavad kui raske see samm minu jaoks oli aga nüüd on see tõke ületatud :)

Esmaspäeval tuli Reet oma lastega Haabneeme randa kuhu suundusime siis ka meie. Kuna olin lubanud lastele, et sel nädalal tulen nendega ujuma siis olin sunnitud merre minema. Vesi oli enam-vähem, õhutemperatuur oleks võinud veidike soojem olla. Aga vees sai käidud ja seal ka pikali visatud. Reet kimas peale randa koos kõikide lastega kinno, mille peale Kris arvas, et ta annab talle selle eest lausa medali. Lubas selle posti panna – ootame põnevusega. Peale kino suundusid lapsed veel Reeda juurde mängima kust siis mina pidin lapsed peale oma õhtuseid plaane uuesti kokku korjama ja koju tooma.
Kõik lõppes õnnelikult, lapsed muidugi koju tulla ei tahtnud kohe, sest paar mängu oli veel mängimata jäänud.
Teisipäeval suundusin juuksurisse, et oma vahepeal kasvanud patse lühikeseks lõigata ning neile veidike teine kuju anda. See õnnestus mul ja ka Annelil ning isegi Noral suurepäraselt, sest teadupärast on meil maailma parim juuksur.
Peale juuksurit kogusime jällegi kõik lapsed kokku ja suundusime ammu lubatud siidimaali kursusele. See oli üks igavesti vahva üritus, mille käigus Cara Mi tegi endale roosade notsudega salli ja Mia Carla hobustega, keda jätkus nii rohelisele aasale kui ka talli. Teised lapsed valmistasid omale ka väga ilusad ja värvikirevad sallid.








Ja siis suundusid kõik koju asju pakkima, sest peale pikki läbirääkimisi ning erinevaid tervisehädasi otsustasime siiski suunduda järgmisel hommikul oma Võrumaa reisile.
Reisiseltskond oli siis sel aastal järgmine: Ruth (keda oli tabanud suur kurguvalu), Reet (kellel oli selg täitsa paigast ära), Rhea, Hera, Anneli, Nora (kellel oli väike nohu), Mia Carla, Cara Mi ning vanaema Ester (kellel käsi valutas kuid kes oli selle vastu juba arstitädilt rohtu saanud).
Kui meil juba ninad olid Võru suunas, siis tundus meile, et ees on ootamas pussnugade pilv ning seega keerasime hoopis Otepääle ning sealsesse seiklusparki. Meie lapsed arvasid, et nemad seiklema ei hakka kuid kuni suurematel lastel jagus seletamist, et milline rada ja kellele, siis tuli Cara Mi juba uurima, et tema ikka tahaks ka minna ronima. Siis arvas ka Mia, et tema siis läheb ka – seega suundusime lasterajale. Vahepeal oli aga Rhea otsustanud, et tema läheb pikka liugu laskma ning kuna Reedal oli selg haige siis palus Rhea minul ka kaasa tulla pikale liule. Enne tegime ühe ringi väikeste tüdrukutega lasterajal, mille nad läbisid edukalt ning siis suundusime oma liule. No jumal, jumal – kui ma seda pika liu rada nägin siis oli küll veidike selline tunne, et miks ma suudan lubada asju millest ma midagi ei tea. Valvur noormees ka veidike naeris meie kohmetust kuid julgustas ikka takka. Jätsin siis emaga hüvasti ning kallistasin Reeta ja suundusin pikale liule. Ja see oli nii tore üritus, et pärast tänasin Rhead kättpidi, et ta mind sellisele asjale kaasa haaras. Kaks ringi tehtud suundusime siis uuesti lasterajale, sest Mia ja Cara Mi arvasid et nad teevad veel teise ringi oma seikluste rajal.






Kokkuvõttes oli see selline tore koht, ise ma poleks sinna eluski läinud kuid superluks, et keegi mind sinna viis. Ja arvata on, et ehk lähen teinekordki.
Peagi tulid ka suured lapsed oma radadelt – õnnelikud mis jube ja siis oli aeg suunduda sööma. Ning siis loomulikult ujuma. Ujumise juures oli suurimaks elamuseks järve ääres olevad pardid, kes vapralt meie vaatamisele vastu astusid ning ennast iga nurga pealt pildistada lubasid.


Edasi suundusime Anu ja Lauri juurde, kes Pühajärve ääres suvitasid ning keda me siis seal möödaminnes külastasime. Sõime seal kiire jäätise, jõime kohvi ja naerda sai selle kõrvale nii palju, et osadel tuli meelde, et neil on kõhulihased ka olemas.
Edasi kimasime siis oma uude koju ehk Jaanimäe tallu. See oli üks tore koht kus me saime pead jalad koos elada väikses armsas saunamajas. Magamiskohad jaotatud tegime väikse joogi, suuremad lapsed lugesid väiksematele raamatuid ning nii see magamamineku aega kätte jõudiski.
Järgmine hommik oli äratus varajane kuna plaane oli meil palju. Esimese asjana suundusime Ööbikuorgu, kus oli vaja üle vaadata nii org ise kui ka suur külakiik ning vesioinas. Siis tegime kiire matkaringi ja tiiru peale ka Rõuge külale, mis teadupärast on “most picturesque village in Estonia” ehk siis maakeeli Eestimaa maaliliseim küla.










Selles kaunis külas leidsime Eesti Ema Monumendi.


Lõunale suundusime Kurgjärve laagrisse – seal pakuti meile suppi, praadi ja magustoitu. Kõik said söönuks ja laud koristatud, suundusime järve ujuma. Paraku juhtus seal selline lugu, et Hera viskas oma kalli mänguasja vette, teades ise, et see jääb vee peale hõljuma kuid ei jäänud. Siis hakkas asja uurima päästemeeskond – kuna Ruthil oli juba niigi nohu ja kõrvad lukus siis ema Ester oli tal keelanud vette minna. Seega mänguasjale järele sukelduda ei saanud. Seisime siis kolmekesi vees, Anneli, Reet ja Ruth ning jalgadega kammisime järvepõhja, et leida uppunud mänguasja kuid peale pikki otsinguid olime sunnitud selle kuulutama ebaõnnestunud operatsiooniks.



Tegime veel kiire ringi laagris ning suundusime siis Munamäele. 



Paraku sai meid kätte üks uhke vihmapilt ning seega varjusime hoopis Rogosi mõisa, kus meile kõigepealt pakuti kohvi ja kooki, ning siis ekskursiooni mõisas, kus praegu asub kool milles õpib 10 õpilast. Vaatasime üle ka kellatorni ning osad uudistasid ka vaadet sealt. 



Ja kuna vahepeal lõppes ka vihm siis kimasime veel Hinni kanjonisse – see oli üks tore looduslik kanjon kus paraku loodus oli teinud nii palju ümberkorraldusi, et matkarada oli varisenud puude poolt hõivatud ning eriti pikalt me seal jalutada ei saanud. 



Aga pildid saime tehtud ning vaated vaadatud.
Siis kimasime koju ning tegime väikse grilli peale mida lapsed sõbrunesid kohalike lastega ning peagi oli terve hoov suurt ukaka mängu täis.





Järgmisel hommikul vaatasime laste poolt tehtud etendust Lumivalgekesest, Lumihelbekesest ja Tuhkatriinust ning kõikidest nendega kaasnaevatest printsidest ja võõrasemadest. See oli jällegi üks tore etendus!
Kuna aga ilm oli endiselt vägagi vihmane siis leidis Reet meile siseruumides tegevust. Kõigepealt võtsime suuna Obinitsa külla, kus Seto Talumuuseumis õppisime tegema harkpaela ning kaaruspaela. Osadel läks nende tegemine paremini kui teistel osadel, osad aga aitasid teisi ja ei hakanud ise paeltega üldse sebima. Igal juhul oli see väga tore vihmase ilma veetmise viis.





Peale lõunaks oli Reet leidnud sellise huvitava koha nagu Lasva Veetorn, mis siis loomulikult asub Lasvas. See torn oli vaatamist väärt!! Torn nagu torn ikka aga torni sees asuv trepp on klavertrepp, ehk siis trepp mida mööda käies kõlavad erinevad klaverihelid. See on üks omanäolisemaid treppe mida mina oma eluajal näinud olen ja tornitädi jutt sinna juurde oli väga tore. Seega kui kellelgi sinnapoole asja, siis kindlasti minge ja vaadake see torn ja trepp üle!






Veetorni kõrval metsas leidsid lapsed ühe notsu ja põdra:



Peale seda kaunist treppi suundusime aga Suurele Munamäele. Need kes seal vähem käinud, tõusid tippu jala, need kes seal tipus paaril korral enne käinud, need läksid liftiga, kuna see oli nii minu kui ka Estri jaoks midagi uut. Vaade oli ilus nagu alati :)





Saatsime Krisile ka e-kaardi torni tipust – paraku meil andmed puuduvad kas ta on selle ka kätte saanud.
Siis suundusime kodu poole ja lapsed jäid vanaema Estriga koju ning suure tüdrukud Reet, Anneli ja Ruth läksid Reeda eestvedamisel Kosmikute kontserdile. Loomulikult oli see Annelile ja Ruthile esimene kord minna Kosmikute kontserdile :)
Kontsert toimus siis Ostrova festivali raames, Ostrova külas. See oli selline tore küla kus oli umbes paar maja ja suur heinamaa kuhu siis oli festivalilava üles pandud. Kohale jõudes esines ansambel Oort – seda me kahjuks eriti palju kuulata ei jõudnud. Kuid varsti saabusid lavale Kosmikud – see oli superluks! Nad olid väga toredad – kuigi vaevalt nad ise tahavad, et nende kohta sellist sõna kastutatakse J Igatahes meeldisid nad meile kõigile. Peale neid tulid lavale veel ka kohalikud Zetod, kes olid küll head kuid paraku peale Kosmikuid ei suutnud nad enam sama positiivset emotsiooni tekitada.
Koduteel olles võtsime peale ka hääletaja, kes hakkas suht ruttu kiruma eesti naisi, kes soomlastele mehele lähevad. Meil oli muidugi nalja palju – lõpuks ütlesime talle, et ta istub soome registrimärgiga autos. Aga noormees oli õnnelik, et me ta 40 km kaugusele ära viisime, muidu oleks ta selle maa jala pidanud maha käima. Anneli suutis tema taskutest ka kaks õlut leida, millised Anneli oskuslikult oma klaasi valas. Kojujõudes olime me lärmakamad kui oleksime tahtnud olla ja vanaema Ester oli meil uksel vastas käed puusas. Õnneks saime kodurahu taastatud ja igaüks leidis omale ka magamiskoha. Oli üks meeleolukas festival ;)



Viimane reisi hommik oli selline aeglane nagu need ikka kipuvad olema. Talu peremees lubas Ruthi naabrimehele mehele panna – Ruth aga arvas, et ta tuleb sinna vaid siis kui talus on 20 lammast – momendil pidi neid vaid 10 olema. Lubasin siis järgmine aasta uuesti kontrollida.



Asjad pakitud, paarilised valitud, suundusime autodesse ning Haanja külapoest soetasime paar jäätist ning läksime siis külla Annele, kelle juures me pidime algselt ööbima. Kuna aga Anne murdis oma käe, õigemini tuli tal oma talus, trepist alla kukkudes vasak käsi õlaliigesest välja siis me tema juurde ööbima ei läinud. Lapsed avastasid Anne juures enda jaoks sõstra põõsad ning enamuse aega veetsid nad seal kas neid siis süües või korjates. Suuremad inimesed rääkisid niisama juttu ja arutasid asju.
Peale külaskäiku suundusime Vällamäe matkarajale. Vällamägi on siis tegelikult Eesti kõrgeim mägi ja seega tuli meil ka see vallutada. Vallutusretk läks vihma ja päikese tähe all, leidsime erinevaid metsasaadusi ning palju hiiri. Miskeid muid huvitavaid loomi ei kohanud. 


Peale ametlikku tipupilti, olid kõikidel kõhud tühjad ja tee viis meid Johnny pubisse. See oli ka meie reisi lõpuõhtu, kuna siit edasi võtsid kõik omad vanad kohad sisse ja suuna seega päris kodu poole.
Reis oli väga tore ja emotsioone jagus jällegi pikaks ajaks. Eestimaa on ikka nii vahva: ühest küljest loodus ja samas on palju huvitavaid ning entusiastlikke inimesi, kes teevad erinevaid asju ning siis saamegi meie neid nautida nagu oli seda Lasva veetorn oma klaveritrepiga.


Pühapäeval pidin ma siis oma puhkuse lõpetama ning suunduma tagasi Londonisse, et sealt lennata Tel Avivi – seda juba tööd tehes. Paraku olid mul kõrvad lukus pühapäeva hommikul ärgates ja seega peale pikka arutelu ning mõtlemist arvasin paremaks siiski mitte lennata ning kuulutasin ennast haigeks. See tähendas aga, et mul tekkis veidike vaba aega ja seega suundusime Miaga Kadrioru pargi sünnipäevale. Seal oli huvitavaid üritusi ja tegevusi palju. Meie valisime omale sobiva ehk siis loomade leidmise mängu – pärast veidikest segadust, sest me kumbki ei saanud aru kuidas see mäng käib, suutsime me siiski kõik kadunud loomad üles leida ning neile ka õiged nimetused anda. Auhinnaks saime paar kommi. Olime rahul ning suundusime auto peale, millega oli Kris ja Axel meile järgi tulnud.
Ja kuna oli korvpalliturniiri viimane päev siis arvasin paremaks minna ja vaadata mis vanad kolleegid teevad ja kuidas neil turniir läinud on. Arvasin algul, et lähen ja jutustan nendega veidi ja siis suundun koju tagasi. Paraku oli seal nii palju emotsiooni ja nähes kuidas saali koguneb tuhandete kaupa lätlasi, omadele kaasa elama, otsustasin, et jään ka finaali vaatama. See oli väga positiivne emotsioon mille sealt sain. Saalis oli umbes 6500 inimest kelledest 6000 olid lätlased, kes olid siis oma poistele kaasa elama tulnud. Mõned üksikud inimesed saalis plaksutasid ka itaallastele. Kahjuks olid võitjad need, kelle poolehoidjaid oli vähem kuid isegi lõputseremoonial tundus nagu oleks tegelikud võitjad olnud ikkagi meie lõunanaabrid. Igal juhul sain seekord kuhjaga positiivset emotsiooni.