Kolmapäev, 20. november 2019

EDI



Esimene õhtu oli nagu ikka tutvumisõhtu, et hommikul kohe matkamisega alustada. Hommikul suutsime veel kellaaja veidi segamini ajada kuna vaatasime telekast kanalit, mis oli ITV+1 ehk siis tavaline itv kuid tund aega hiljem! Kuna ekraanil oli aga kell, siis arvasime, et see ongi praegune aeg. Kui ma aga oma telefoni haarasin, et ilmateadet uudistada, siis selgus, et midagi on valesti. Ühesõnaga said lapsed tund aega und juurde ja meie olime ka tunnikese niisama olemist oma ellu juurde lisanud. 
Matkarada viis meid aga Arthur seat nimelise mäe otsa, kus avaneb imeline vaade 360 kraadi, juhul kui nähtavust on. Sel korral oli, ainuke huvitav tegur mäe otsas oli tuul, mis tahtis telefonid käest pühkida, nii et pilte tipu vallutusest meil eriti ei ole. Siis leidsime Edinburghi vanima pubi ja loomulikult uudistasime seal nii jooke kui sööke. Ja siis jalutasime pikalt, kuid meie sihtmärk oli Primark ja seega oli teekonna pikkus üsna vähetähtis. Primarkis tegelesime kiire ja korraliku ostlemisega, mina näiteks soetasin juuksekumme - teate ju küll, neid läheb mul ju ikka vaja 😜


Järgmisel päval uudistasime praeguseks maa-aluseks muutunud vana Edinburghi ehk siis Real Mary Close muuseumi, kus tehti väga teatraalselt meile selgeks kuidas vanal ajal elati ja mida tehti, ning milliste raskustega elanikud vastamisi olid. Kohe sealt kõrvalt leidsime Kirjanike Muuseumi, mis tutvustas kolme suure šoti kirjaniku elu: Walter Scott, Robert Burns ning Robert Louis Stevenson. Ühesõnaga saime targemaks ja saime aru, et pimedatel talveõhtutel veel raamatuid jagub mida lugeda :)


Siis leidsime toreda söögikoha: Mum, mis oli selline koduste toitude koht kus oli järjekord ukse taga, et lauda saada. Õnneks läks järjekord kiirelt ja me saime omale kohad ja ka suurepärased toidud. Portsjonid olid ülisuured aga kuna söök oli nii hea, siis ei saanud ka midagi järgi jätta. Jalutasime veidi veel linna peal, ning uudistasime erinevaid vaateid ja loomulikult ka ilma, sest päike ja vihm vahetusid nii ruttu, et ei jõudnud isegi kapuutsi pähe tõmmata. 
Laupäevaks leidis Reet meile sotsiaalmeedia vahendusel sellise ürituse nagu Portobello Busk, ehk siis Portobello rannarajooni muusikapäeva. Ning sinna me suundusimegi. See tähendas siis sellist üritust, et igaüks kes soovis tuli Portobello rannapromenaadile ja kas siis laulis või mängis mõnda pilli, et möödujaid rõõmustada. See kas seda mängu või lauluoskust oli, see oli teisejärguline, peamine oli julge pealehakkamine ja tahtmine. Ning nagu selliste festivalide puhul ikka, olid oskused üsna seinast seina, kuid kõik olid rõõmsad, nii esinejad kui kuulajad ja kuna ka päike oli välja tulnud ja taevas oli sinine siis ilmselgelt oli ka ilmataat selle üritusega väga rahul.






Leidsime ka torda kohviku, kus nagu mere ääres kohane, sõime “fish and chips”e ning siis suundusime bussiga Leithi, et seal väike jalutuskäik teha. Uudistasime Leithi vana aja ilusaid maju, samuti kohtasime mõndasid koledamaid maju, ning peale väikest tiiru suundusime hoopis koju.
Pühapäeval suundusid ärksamad meie seast ehk siis Reet ja Rhea kirurgide muuseumisse, meie Heraga tegelesime ärkamisega ning siis jalutasime türklaste kohvikusse, kus sōime ilusa koogi ning jutustasime. Peagi oli teistel muuseumile tiir peale tehtud ja me saime kokku, et siis suunduda St. Andrewsi katedraali, sealt vōtsime suuna aga Dean village poole. See oli üks väga tore jalutuskäik ja soovitan kōigile, kes Edinburgi külastavad! Vōib teha lühema otsa ja ainult uudistada Dean village ümbrust vōi siis jalutada pikemalt mööda jōe kallast J



Ōhtuks olime meie Reedaga omale leidnud Scottish Sünfonica hooaja avakontserdi, lapsed arvasid, et nad seda kuulata ei soovi ja seega said kontserdipaigast ise koju orienteeruda – pärast selgus, et see oligi nende reisi kōrghetk!
Kontsert oli tore ja me olime Reedaga vaieldamatult noorimad kuulajad tol ōhtul ;)



2 septembri hommik algas loomulikult lauluga, kuna Rheal oli sünnipäev saabunud. Väike kook oli meil ka ja isegi küünal, mida puhuda. 
Siis suundusime aga autorendi firmasse, täitsime pabereid ja saime omale auto, et sellega suunduda Falkirk külakesse uudistama laevade lifti, siis Kelpies kujud, veidi väikeseid külasid, kus igas oli miski loss: Stirling, Doune, Dollar – igal ühel oli ilusam vaade kui eelmisel, siis uudistasime Forthi sildu – need olid samuti üks uhkem kui teine ja eriti toredad olid veel kōik 3 korraga, ning samas Queensferry külas sōime veelkord kooke, ikka Rhea tervise ja ōnne jaoks! 










Järgmine hommik algas sōiduga Rosslyn kabelisse, mis oli vaatamata oma väiksusele väga ilus, kindlasti soovitan seda külastada ja kindlasti soovitan kuulata giidiga ekskursiooni! Eriti huvitavad olid külastajate numbrid, mis peale Dan Browni raamatut sadades tuhandetes suurenesid! Aga kabel oli ilus ja neid kujusid-näoilmeid vōib seal uudistada lausa mitu päeva. Kui me kabelist väljusime hakkas muidugi vihma sadama, mis tähendas seda, et meie plaanitud jalutuskäik Pentland hill pargi matkarajal jäi ära L Aga midagi peab ju järgmiseks korraks ka jääma.


Suundusime koju, meie Reedaga viisime auto ära ja siis läksime kodupubisse, et seal lastega kokku saada. Lastel oli muidugi jälle hea meel, et nad said üksinda pubisse tulla ja et nad üldse pubisse sisse lasti, sest Suurbritannias ei ole see väga kombeks. Koeraga void küll pubisse tulla aga et lapsed kaasa vōivad tulla, see ei ole väga kombeks.
Ning hommikul kimasime kōik koos lennujaama, et siis erinevatesse suundadesse laiali lennata.

Esmaspäev, 4. november 2019

Juuli lōpp, august

Sain jällegi ühe jutiga koju, ning siis magasin üsna mitu tundi! Kolmapäeval käisin Itiku juures, kus veetsin terve päeva. Me tegime miski väikese jalutustiiru, siis aga istusime Itiku terrassil ja nii mõnus oli. 
Teisipäeval oli nagu ikka joogatund, ning peale seda viisin ema Tädu metsa, ning ootamatult korjasime kaks meetünni mustikaid. 




Ning ema ei köhinud ka metsas. Arstitädi juurde viisin ma ta aga alles järgmisel päeval, kes siis tunnistas ta enam-vähem terveks, mis ise aga suundusin koju tagasi ja hakkasin haige olema. Järgmiseks päevaks sain küll peaaegu terveks ja me kimasime Rohuneeme tippu metsa, et uudistada kas seal seeni või muid metsasaadusi on. Kuid seal ei olnud mitte kui midagi, peale ilusate vaadete. Pühapäeval aga suundusime emad-tütred pundiga Aegna saarele, kus meil oli giidiga ekskursioon, ning pärast väike piknik. Ekskursioon oli väga tore, eriti palju meil muidugi fakte meelde ei jäänud aga nalja sai ja see on ju peamine. Saar ise oli ikka veel ilus ja endiselt suhteliselt inimtühi. 






Mandrile tagasi saabudes võtsime päeva kokku Umami restos kalasuppi süües. 


Koju jõudes avastasime voodist Krisi, kes oli juba hommikul end kehvasti tundnud ja nüüdseks oli ta ka ülikõrge palaviku välja meelitanud, ette rutates võin öelda, et kolmapäevaks selgus, et ka temal on kopsupõletik. 
Minu tagasitee aga algas pühapäeva õhtul streigiteadete ootamisega - nimelt pidid hakkama streikima Heathrow lennujaama töötajad, kuid viimasel hetkel see streik tühistati, ning ma otsustasin minna ikkagi viimase võimaliku lennuga tagasi. Hommikul aga lakkas minu arvuti töötamast, ainult piiksus, peale väikesi uuringuid, sain aru, et pean ta kuskile ravile viima, ehk et ta jäi minu tagasitulekut ootama, et siis kuidagi tervenemisprotsessi alustada.
Lennujaama saatma tuli mind Mulka - nii tore! Ning kui tutvakontrollist läbi sain, leidsin oma juturaamatu vahelt sellise ümbriku:


Järgmisel päeval oli mul veidike aega enne lendu, seega suundusin Twickenhami, kus algul jalutasin veidi jõe ääres ning siis vaatasin kuidas miskid onud kriketit mängisid. Midagi ma sellest mängust aru ei saanud ja polnud kedagi ka, kes midagi seleteks, seega istusin lihtsalt pargipingil ja lugesin raamatut. Õhtu aga tervitas mind Oslos, ning lennukist välja astudes sain juba kõne Annelilt ja Noralt, kes mulle ilusasti laulsid 😎
Hotellis sain ka oma salapärase ümbriku avada kuid miskit erilist elumuutust sealt ei saabunud:

Hommikut aga alustasin jalutuskäiguga Aker Brygge sadamasse, kus oli ankrus Eesti Antarktika ekspeditsiooni laev Admiral Bellingshausen. Ning kuna nad olid eelnevalt postitanud sotsiaalmeedias, et tulgu aga kõik neile külla, siis ma nüüd nende pardale astusingi ja härra ekspeditsioonijuht tegi mulle laevas ekskursiooni ja veidike ajasime juttu kogu meeskonnaga. Laev oli ilus ja suurem kui ma arvasin. 


Siis istusin veel kohvikus päikese käes ja siis oligi aeg tagasi hotelli suunduda, kus sain teada, et meie tagasilend on veidi edasi lükatud, kuna meie lennufirmal oli jällegi IT probleem. Ja nii lükati meie lendu edasi väikeste aegadega kuni lõpuks hilinesime lausa 3.5 tundi :) 
Osadele lennukitele saadeti lausa selliseid teateid:


Londonisse jõudes jäime muidugi ilma oma Edinburghist ja seega suundusin Elena juurde, kes oli mulle juba sünnipäevajoogi ja näomaski valmis pannud :)
Järgmine päev jalutasin Ealingu vahel, istusin pargipingil ja vaatasin inimesi, ning õhtul lendasin väikese edasi-tagasi Edinburghi.
Järgmine sihtkoht oli Marseille, kus kimasin kiirelt bassu äärde, et viimased päikesekiired kinni püüda ja siis suundusime meeskonnaga sööma-jooma. Uurisime hotellist, et millist söögikohta meile soovitatakse ja sinna suundusimegi. Oli väga hea koht, nii hea, et algul ei leitud meile laudagi! Mina sõin toorest liha, ja see oli suurepärane. Ning nagu meeskonnaga koos välja minnes, jagus juttu kauemaks. Seekord aga suutsime üsna kiirelt tavapärase “lendamise lood” välja vahetada hoopis kummituste ja inglitega.
Hommik oli meil varajane ja edasi viis meid tee Münchenisse. Mina kimasin kiirelt DM poodi, kus mul oli terve pikk nimekiri kaasas, mida kõike vaja. Kõik ostetud, sain kokku kolleeg Debbiega, kellega läksime tai restosse, mis oli jällegi suurepärane. Ülejäänud meeskond oli läinud seekord pizzajahile, kuid see meid ei kõnetanud. 
Ning varajasel hommikutunnil olime juba tagasi Londonis, mina suundusin jällegi Elena juurde, ja siis Primarki, kuhu mul oli kaasa antud samuti ostunimekiri, Krisi ja tüdrukute poolt. Nimekiri täidetud, maniküür/pediküür tehtud, läksin tagasi Elena juurde tuduma, kuna ka järgmine hommik oli varajane. Graafikulend oli mul Ateena edasi-tagasi ja siis pidin kimama koju. Paraku Ateenasse maandudes tuli meile salongi veidike toksilist vingu ning seega pidid tehnikud kontrollima lennuki mootoreid, enne kui me sama lennukiga tagasi lendasime. Õnneks ei olnud kellelgi meist miskeid tervisehädasid sellest intsidendist, vähemalt sel hetkel mitte. Kogu mootorite kontroll võttis omajagu aega, ehk, et me hilinesime ning koduteele ma tol õhtul ei jõudnud. Leidsin õnneks omale öömaja Londonis ja asusin koduteele hommikul, ning veidi peale lõunat olingi juba kohal. Mulka tuli mulle lennujaama vastu ja me suundusime koduteele 49 bussiga, mis hirmsasti vilistas. Õhtu veetsime kodus vanu pilte vaadates, kuna meil internetti ega telekaühendust polnud, miskid korrastustööd, ning meie tegelesimegi piltidega. Väga tore oli! 
Kolmapäeval viisin Krisi arsti juurde, kelle oli ikka veel kopsupõletik, ning arstitädi kirjutas tallenniku uusi rohtusid, üritasin ka oma arvutit remonti viia, kuid arvati et seda paranada ei saa, ja soovitati uus osta. Hakkasin siis linna pealt otsima seda onu, kes asju parandab...peale veidikest tuulamist leidsin ka selle, ja viisin oma arvuti sinna neljapäeval. Onu oli küll väga optimistlik ja andis lootust, et selle saab kasutuskõlblikuks. 
Ja nüüd istume Mulkaga laevas ja seilame Soome, Porvoosse, et seal Norale head Itaalia aastat soovida :)
Pidu oli uhke, kohe esimesel õhtul oli pinksi turniir, järgmisel päeval oli veel võrkpall, giidiga ekskursioon Porvoo vanalinnas, ning uhke aiapidu :) 
Pühapäeval käisime veel kirkkovenega järve peal sõudmas - see oli üks igavesti tore üritus! Siis ujusime kahes erinevas järves, ning loomulikult jõudsime vaevu-vaevu laevale...
Loodame, et Nora Itaalia aasta saab olema sama kirju kui ärasaatmispidu.





Hommikul viisin Mulka varakult Balti Jaama, kuna ta sõitis laagrisse. Oodates rongi kuulsime ka hommikuse hümni ära, väga isamaaline hetk oli.
Siis käisin Miaga kinos, vaatasime koera filmi, mis oli väga ilus aga hirmus nutune...
Teisipäeval jõudsin veel joogatundi ja siis viisin kodused kopsuhaiged Kaberneeme metsa, kus korjasime mustikaid ja veidi ka pohli. Kaberneeme külas leidsime ka toreda kohviku Pootsman, kus erinevaid kalaroogi maitsesime, ning suhtlesime ka pikalt kohvikule nime andnud Pootsmaniga, kes oli väga tore!





Kolmapäeva hommikul jõudsin omale arvutile järele, mis oli täitsa töökorras ja kõik mu asjad olid seal samuti alles.
Siis tegime Miaga proovisõidu Bolti tõuksiga, ma nimelt tahtsin proovida sellega sõita mõne teadjama inimese seltsis, et kui mul kunagi tahtmine peale tuleb, siis julgen seda imeratast mõnel oma reisil olles laenutada. Proovisõit läks mul üsna edukalt, ning mulle täitsa meeldis selle asjaga kimada. Mia muidugi tegi kiiremaid ringe, mina autoga kõrval sõitmas. 



Ning õhtul olin juba lennuki peale, et suunduda tagasi Londonisse. Järgmise päeva õhtuks olin juba Baselis, kus meid on majutatud hotelli mis asub Saksamaal, Lörrachi nimelises linnakeses. Hommikul käisime kogu meeskonnaga hommikusöögil, siis suundusime Milka tehase poodi, kus olid hinnad nii väikesed, et isegi mina soetasin mõne šokolaadi. Siis tegime veel ostutuuri lemmik DM poes, ning peale seda rohket ostlemist saime aru, et nüüd tulb kultuuriga tegeleda. Seega suundusime Rötteln lossi uudistama. Tegelikult on sellest lossist alles vaid hunnik katkisi kive, kuid mõned tornid on siiski taastatud ja vaateid nende tornide otsast me nüüd uurisimegi. Ilm oli ilus ja taevas selge, seega saime vaadata üsna kaugele. Katkised kivid ise olid juba veidi mäe otsas, nii et veel tornide otsa ronides olime üsna kõrgel.








Tagasi Lörrachi vahele jõudes, otsisime omale sobiva menüüga söögikoha, ja tegime ühe korraliku õhtusöögi. Ning peagi oligi aeg hakata magamisega tegelema, sest äratus hommikul oli väga varajane. Hommikul tagasi Londonisse jõudes, kimasin mina maniküüri, siis juuksurisse ja siis Johniga kokku saama 😊 Helen on meil ikka haige, tal miski pikemajalisem närvipõletik, ning see segab liikumist. Seega on meie trio kahanenud duoks ja me olime Johniga kahekesi maailma paranadamas.
Järgmisel päeval pidin lendama Kiievit, kuid see asendus Genfiga, kuna meid on veidike puudu tööl ja lende ootamatult liiga palju, siis antakse osad meie lennud noorematele kolleegidele Mixed fleet’ist, ja meie tööotsi üritatakse optimeerida. 
Mul muidugi ükskõik kuhu tee viib :) Genf on lühem kui Kiievi päev, seega sain peale lõunat veidi nautida Londoni augustilõpu kuumalainet. Temperatuur tõusis siin +32 kraadini, nii et oli üsna korralik kuumalaine.
Edasi oli mul graafikus valve, kus istusin 4 tundi lennujaamas, kohtusin seal oma vana tuttava politsenik Barryga, kes oli vahepeal läinud lennujaamast tegelikku ellu tavalisse politsejaoskonda tööle, kuid siis siiski tagasi pöördunud lennujaama :) Eks need lendajad ja lennujaamadega seotud inimesed on kuidagi nakatatud miski lennu pisikuga, et enam tavaelus ei suuda kohaneda. Seekord me kohtusime küll väga kiirelt, kuid kindlasti kohtume me millalgi veidi pikemalt.
Ning peale 4 tundi lennujaamas olemist ja juba plaanide tegemist Carolinega, et kuidas õhtut veeta, kutsuti mind lendu Münchenisse ja tagasi. Nii et meie plaanid lükkusid edasi septembrikuusse. Lend oli tore, eriti tore oli see, et kummalgi otsal ei olnud mind vaja - ühel otsal ei olnud mulle isegi meeskonna istet ja ma pidin istuma salongis! Samuti tähendas see valvest väljakutse seda, et oma järgmise päeva hommikusest lennust olin ma nüüd puhkeaja vähesuse tõttu ilma ja seega sain hoopiski ootamatu vaba päeva. Hommikul viisin siis oma asjad kontorisse ja suundusin terminali ette bussi peatusesse, kus otsustasin astuda esimese bussi peale mis tuleb ja siis vastavalt sellele vaadata kuhu ma lähen. Esimesena tuli buss mis viis Staines’i, ja sinna ma siis sõitsingi. Kuna endiselt oli väljas kuumalaine, siis otsisin Stainesi jõudes jõeääre ja hakkasin jalutamisega tegelema. Kaarti vaadates avastasin nii 30 minutise jalutuskäigu kaugusel Penton Hook saarekese ja sinna ma siis suundusingi. Saar oli väike ja roheline, jõeäär ilus ja rahulik, kõik inimesed olid rõõmsad ja nautisid ootamatut soojalainet, mis oli jällegi saabunud.
Jalutasin, istusin pingil ja lugesin raamatut, jalutasin veel veidi, tagasi Stainesis tegin tiiru osades poodides ja siis jalutasin uuesti bussi peale - üsna tore ootamatu vaba päev oli!





Järgmisel päeval ootas mind pikk Ateena, kuid seekord möödus see vahejuhtumiteta, ning me maandusime tagasi Londonis õigeaegselt ja ma kimasin oma Edinburghi lennu peale, et seal kokku saada Reeda, Rhea ja Heraga, kes olid sinna lennanud juba Tallinnast. 
Ja nii algas meie Edinburghi koolieelne linnapuhkus :)