Kolmapäev, 27. oktoober 2021

September


Teadmiste päeval maandusin Londonis ja suundusin oma hotelli. Tore oli selle sündmuse juures see, et lõpuks oli Londonisse saabunud suvi.

Järgmisel õhtupoolikul lendasin Dublinisse, esmapilgul toreda meeskonnaga, kes olid juba päeval koos lenndanud kuid mina liitusin nendega nüüd Dublinisse minekul. Mina töötasin lennuki tagaotsas koos ühe toreda tütarlapsega, kes oli ka koos minuga liitunud ülejäänud meeskonnaga. Dublin on üsna lühikene lend kuid seekord jõudsid kaks kolleegi lennuki eesotsas üsna kiirelt oma erimeelsusi avaldada, ning ka omavahel veidi riidu minna. Lisaks suutis veel üks nendest kolleegidest ära kaotada ühe baarikäru tabaluku. 

Õnneks tagumises köögis ning tagumises lennuki osas oli kõik suurepärane ning meie töö klappis suurepäraselt. 

Hotelli jõudes, läksime ikka väikesele joogile, leidsime väga toreda iiri pubi – kes küll usuks, et Dublinis on iiri pubid  Peale lendu vabas, iiri pubi õhkkonnas toimunud jutuajamise käigus tuli välja, et noormees, kes oli tabaluku ära kaotanud ja kes ei olnud tulnud joogiringile, oli valmistanud ette teeninduskäru kuid oli selleks tarvitanud väikest käru, mille salongi viimine on lühikestel lendudel keelatud kuna need ei ole nii stabiilsed ning kuna lennuk ei ole nii kaua tasapinnal vaid kas tõuseb või siis juba hakkab laskuma, ning seepärast on meil nõue, et kasutada topeltkärusid, mis on oluliselt paremini tasakaalus. Paraku oli see noormees ette valmistanud väikese käru ja kuna see on väike, siis puudus sealt veel klaaside sahtel, mida ta siis lahtiselt oli sättinud käru peale....kuna tema ise teenindas hoopis toidukäruga ning see tema ette valmistatud käru oli mõeldud meie purserile Rodrigole. Rodrigo võttis selle halvasti ette valmistatud käru ja sai juba esimene rea juures aru, et ta peab tagasi kööki minema ja selle ümber sättima. Paraku on Dublin nii lühike lend, et mingid ümber korraldamised võtavad niigi kiirelt lennult seda kasulikku aega veel vähemaks. Ühesõnaga oli esimses köögis kiire ja täiesti ebavajalikud arusaamatused, mida oleks saanud vältida kui kolleegid teaksid mida nad teevad või kui ei tea, siis nad küsiksid. Paraku on meil tekkinud seoses kolme ’fliidi’ kokkuliitmisega palju erinevate kogemustega inimesi, kes on küll kaua meie tööga tegelenud kuid lennanud näiteks viimased 23 aastat vaid pikki lende, ehk siis et lühim lend oli tema jaoks New York ehk 6 tundi. Dublin on pikemas versioonis 40 minutit, millest ehk 25 minutit on teeninduseks aega. Aga paljud nendest vanematest ja kogenud kolleegidest arvavad, et nende kogemused ning vanus kaalub üles ükskõik kelle teise mistahes aastatelt vähemad kogemused, kuigi need võivad olla hoopis laiemalt spektrilt. Ja selliselt pinnalt konfliktid ja ütlemised alles hakkavad tulema, kuna enamus mu kolleege on veel sundpuhkusel ja saabuvad tagasi tööle alles oktoobri alguses. Antud situatsioon õnneks lahenes lihtsalt sellega, et lend sai läbi ja me suundusime hotelli ja igaüks oma tuppa, ning need kes soovisid läksid joogile ja need kes ei soovinud need olid edasi oma toas.

Järgmisel hommikul läksin väikesele jalutuskäigule ning otsisin ühe kohviku, kus sain vaadata jõge ja vaadet ja inimesi ja siis anti veel kohvi ka ;)




Tegin veel väikese jalutuse ning veidi suurema ringiga jalutasin tagasi hotelli, sest peagi oli aeg, et tagasi lennule minna. Londonisse tagasi lendasime minaja tagumise köögi tore kolleeg Hannah, reisijatena kuid Dublinist tulles peame me siiski olema vormis, et lennujaamas oleks lihtsam liikuda. Hotellis kokku saades selgus, et sama päeva hommikul oli meilt eilse lennuki üle võtnud purser kirjutanud sotsiaalmeedias, et meie olime lennuki jätnud väga halba seisukorda, et esimene köök oli olnud segamini, plommid laiali, asjad mitte seal kohtadel kus nad oleksid pidanud olema...Paraku oli see kaebav purser maininud nii lendu, sihtkohta, lennu registreerimist kui ka meie purseri nime. Tütralaps-kaebaja, lubas asja koheselt kontorisse viia ja sealsetele manageridele selle kohta ettekanne teha.

Paraku on kõikide nende andmete, mida preili mainis, sotsiaalmeedias avalikustamine keelatud. Ainuke asi mida meie esimese köögi meeskond tunnistas oli, et see üks tabalukk oli kadunud...Meie purser Rodrigo arvas, et ta suundub peale lendu kohe kontorisse, et asju seletada ja omapoolne nägemus anda asjast, mille peale ma kohe ütlesin et tulen temaga kaasa kui ta seda soovib, sest tema ei ole kindlasti midagi valesti teinud.

Lend ise möödus normaalselt, välja arvataud, et Londonile lähenedes katkestati esimene maandumiskatse ning me tegime veel ühe ringi ja alles siis maandusime. Nimelt oli meie lennuk arvanud, et me oleme hoopis kuskil teises kohas kui me tegelikult olime ja piloodid arvasid paremaks maandumine pooleli jätta ja veidi lennukile meelde tuletada, kus me päriselt asume 

Kuna mina lendasin reisijana, siis olin nii korralik, et andsin oma kohvri pagasisse, mis aga tähendas seda, et Londonis ootasin oma kohvrit tervelt tund ja kakskümmend minutit! Pagasilindile, kuhu pidi tulema ka Dublini lend, oli veel 4 lennu kohvrid tulemas. Paraku oli lint täis kohvreid Lahore lennust ning ka Bangalore omad olid seal, kuid need reisijad olid vist enamuses endiselt immigratsiooni järjekorras. Kuna need kohvrid seal aga keerutasid, siis ei saanud samale lindile ka uusi kohvreid paigutada...Ja nii see aeg seal möödus.

Kui ma oma kohvri kätte sain ja üles kontorisse jooksin, et Rodrigot toetada, oli tema muidugi oma jutu juba ära rääkinud ja koju läinud  Tundub, et see intsident oli siiski lahenenud temale positiivselt.

Ma läksin oma hotelli ja sain kokku kapten Charlie’ga, kes viis mu lähedal asuvasse pubisse, kus me sõime ja jõime ja jutustasime ja tundsime end üldse hästi. Väga tore oli!

Järgmisel hommikul lendasin Kefalonia lendu – jällegi oli väga suurepärane meeskond! Reisijad olid samuti toredad. Tagasilend algas küll huvitavalt: reisijad pardal, lõpetasime turvademonstratsiooni ja salongi ettevalmistamise õhkutõusuks, üritasin helistada lennuki tagumisest otsast ette purserile, ja näen et telefon heliseb, ning purser vastab kuid midagi kuulda ei ole. Siis üritas purser mulle helistada kuid ei õnnestunud. Purser jalutas siis läbi salongi ning helistas minu telefonist pilootidele, et teatada, et tema telefon ei tööta, et on täiesti tumm. Piloodid ütlesid, et nad veidi mõtlevad ja uurivad, et mis teha ja annavad teada. 

Mõne hetke pärast andsid piloodid teada, et ilma esimese telefonita me kahjuks kuhugi minna ei saa. Et peatume korraks ja üritame seda salongi süsteemide taaskäivitamisega, et ehk see parandab selle sõnakuulmatu telefoni ära. Umbes 20 minuti pärast saime siiski aru, et see telefon ei parandu ning me peame tagasi minema väravasse, avama ukse ja pardale kutsuma kohaliku mehhaaniku, kes omade teadmiste ja oskustega seda parandama hakkab. 

Kõik see võttis aega kokku veidi üle 3 tunni, enne kui me uuesti ukse kinni panime, ja uuesti turvademonstratsiooni tegime. Peale õhkutõusu selgus, et meie müügiterminalid keeldusid töötamast ja seega ei saanud me müüa ei alkoholi ega mingeid snäkke. Orienteerusime kiirelt ringi ja otsustasime lisaks tasuta veele ja väikesele snäkile, ka teed-kohvi ning väikeses valikus mahlu jagada. Reisijad olid mõistvad ning toredad, üks proua oli veidi pahane kuid temaga rääkides ja seletades, saime vist ka tema olukorda mõistma. Kokku hilinesime umbes 3.5 tundi, ehk et Kefalooniast õhku tõustes oleksime me pidanud juba Londonis maanduma.

Minul oli õhtuks kokku lepitud õhtusöök vana tuttava kapten Philiga, kes muidugi juba jälgis meie tehnilist viperust ettevõtte kodukal ja sai aru, et vist meie kokkusaamine lu2kkub veel veidi edasi ja nii juhtuski, sest maandudes ja hotellini jõudes olin ma suhteliselt väsinud ja ei soovinud ei süüa ega inimesi näha - vedelesin oma hotellitoas voodis ja jõin lihtsalt veini 

Järgmisel lõunal lendasin ühte toredamat sihtkohta – Invernessi. Seekord küll edasi-tagasi lennuna aga ikkagi on Inverness alati selline tore lend! Reisijate seas olid ka toredad kolleegid: Rachel ja Michael, kes läksid külla oma sugulastele. Nii tore oli neid kohata – organiseerisin neile kohe uued istekohad, salongi jaotavast kardinast eespool, vabandades, et nende istekohatdega on väikene segadus olnud väravas ;) Aga ülitore oli neid näha ja tore kuulda, et nad on ikka tööle jäänud!

Maandumisel Invernessi tegime jällegi teise ringi, kuna maandumise hetkel muutus tuul ning kuna maandumisrada oli kergest vihmasajust märg, siis piloodid pidid uuesti proovima maanduda. Üsna huvitav on, et minu 15 lennuaasta jooksul mul on olnud ehk 6 teisele ringile minekut ja nüüd oli neist kaks ühel ja samal nädalal. Arvasin, et ju see on mingi märk ja targem on ruttu koju minna – järgmisel päeval oligi mul kodutee ees – alustasin seda juba varahommikul ning enne õhtut olin juba kodus.

Järgmised kaks päeva veetsin koolis ja seekord lubati meid lausa koolimajja. Täitsa huvitav oli kohata kõiki neid inimesi, keda siiani oled vaid arvutiekraani vahendusel näinud kuid nüüd olime kõik koos klassiruumis. Loengud olid seekord küll sellised, mida oleksime võinud vabalt üle interneti kuulata aga koolis oli ikka tore olla 

Peale kooli oli mul kohe ka tööpäev otsa. See oli selline kiire nagu ikka, mõni klient tahtis rohkem tähelepanu kui teine, mõni on viletsamaks jäänud ning on lausa voodisse jäänud – kahjuks ei saa öelda, et mõni oleks tugevamaks või mõne seisukord oleks paremaks läinud. Veidi sain öösel ka magada kuigi kutsungi kella helistajadi on juurde tekkinud 

Reede hommikul oli mul maniküür – paraku see tütarlaps kelle juurde ma tegelikult pidin minema, jäi haigeks, ning ma leidsin miski asenduskoha....proua oli nõus minu küüned korda tegema ja luibas mul tulla tema salongi....aga tema suhtumine klienti oli nii huvitav, et enam ma kunagi sinna kohta ei lähe ;) Küüned küll sain aga mitte eriti hea kvaliteediga.

Õhtul istusin autosse ja suundusime Viljandi poole. Paraku meie Mini ei tahtnud nii kaugele sõita ja Peetri juures hakkas tal miski kuri punane tuli põlema ja enam kustuda ei tahtnud. Hakkasime siis uurima milles asi ja selgus, et see hoiatud on piduriklotside kohta. Kris ajas siis veidi asju ja sebis meile oma sõbranna Mari auto, ehk et viisime oma Mini autoremondi ukse taha, Mari tõi meile oma auto sinna, me viisime Mari linna peale peole ning me kimasime edasi Viljandisse. Kohale jõudsime kui oli juba pime, seega kiirustasime ruttu hotellis asuvasse restorani Ormisson, et selle kiidetud kööki proovida. Söök ja jook oli hea, teenindus lausa suurepärane, ning meie hotellituba oli eriti nunnu! Meil oli nimelt perekonnatuba – perekond oli siis Cara Mi, Kris, Ruth ja ema Ester. Ning tuba oli selline tore ja sopiline, hotelli kõrgeimal ehk neljandal korrusel, seega oli meil vaade nii veetornile kui ka veidi järvele 





Hommikut alustasime hommikusöögiga, ning siis läksime linna peale jalutama. Meiega koos oli ka kergemat sorti suvesoojus saabunud, nii et jalutada oli väga mõnus. Käisime linna kuulsamas kaltsukas, siis tutvusime minu iidoli kaetud kujuga, mis on nii kuulsaks saanud, et pole vaja iidoli nime enam isegi nimetada.


Edasi suundusime järve äärde ja suvitasime veidi, ning meie Krisiga isegi ujusime – vesi oli muidugi üsna jahe, ehk et vees pidi kogu aeg ujuma, sest muidu oleks üsna krambitamine seal veel toimunud  Aga tore oli ikkagi!





Söömas käisime ikkagi vanas tuttavas šašlõkikas, kuna midagi muud me ei suutnud välja mõelda. Liha oli väga hea nagu alati 

Ning siis saabuski teatriaeg – tükk oli selline jant aga suurepäraselt mängitud, nii et päris tore oli. Ja pimeduse varjus sõitsime koju 



Hommikul suundusime Mia ning Irje ja Annelyga Astangu matkale. Õnneks matka ajal ei sadanud kuid kohe kui me rajalt saabusime, hakkas algul tibutama ja siis muudkui tugevamini ja tugevamini sadama. Matk ise oli väga tore – käisime ka mitmes tunnelis, ühte küll ei saanud sisse kuna sinna oli juba sisenenud vesi, kuid teised kaks olid väga huvitavad. Üldse oli ümbrus veidi müstiline kuid siiski kutsus endaga tutvuma. 


Ning üsna kohe kui me matkarajalt tagasi jõudsime hakkas vihma sadama. Meie aga olime omale sihiks võtnud McDonaldis kuna soovisime sealseid friikaid – paraku oli seal selline järjekord ning ukse peal oli juba suur kiri, et ootejärjekord on vähemalt 30 minutit  Andsime siis alla ja jätsime kiirsöögikoha külastuse teiseks korraks.

Järgmisel päeval suundusin Londonisse, kus mu oli üks pikk lennupäev, mis viis mind Santorinile ja kuna meid oli pardal rohkem kui eeskiri ette näeb, siis ma läksin maandumiseks lendurite juurde lootuses näha neid kõiki ilusaid siniseid katuseid. Paraku neid tegelikkuses väga palju ei olnud näha :) 






Järgmisel päeval oli mul kodune valve ning siis vaba päev. Lennupäev oli pikk kuid väga rõõmustav, reisijad said turvaliselt oma sihtkohta ning meie saime nende reisimuljete ja ootuste üle rõõmustada. 

Kodune valve on selline huvitav tööpäev, mida meil varem eurolendude osakonnas ei olnud. See tähendab siis, et oled kodus ja valvad 8 tundi. Panin siis kella helisema kella 06.00 ning äratasin end veidi üles. Vattasin telekat, jõin kohutavat lahustuvat kohvi, siis teed, siis vett, ja muudkui kontrollisin oma graafikut ja telefone. Kell 12 kolisin hotellist välja ja läksin lennujaama kohvikusse, ning kell 14.00 suundusin sealt Caroline juurde kasse valvama kuna Caroline ise läks kruiisile - õhtul ei viitsinud kuhugi minna vaid tellisin omale sushi koju ja istusin aias ja vaatasin filmi ning harjutasin eksamiteks.





Järgmisel päeval oli mul vaba päev, hommikul tegelesin veel veidi õppetööga, ning siis läksin läbi Bushy pargi Kingstoni, kus sain omale uue paki koroonateste, mida ma oma töö pärast iga kolme päeva järel tegema pean, siis tuiasin veidi niisama ringi ja peagi suundusin tagasi koju, kasse valvama ning veel veidi õppetööga tegelema.

Nimelt algas mul reedel 5 päevane õpe uute lennukitüüpide kohta. Seoses üleilmse pandeemiaga reorganiseeriti meie senised “fliidid” ja need kes otsustasid/jäid tööle - tuletan meelde, et 6000 minu kolleegi ehk siis saiajagajat lahkusid töölt - lendavad nüüd kõik ühe Heathrow meeskonna alt ja seega lendavad kõik kõiki sihtkohti mida me siit lennujaamast teenindame. Seega on meil, endistel euroopa sihtkohtade inimestel, ees 5 päevane õpe kahe uue lennukitüübi omandamiseks. Esimene päev oli meil kodus ja läbisime e-õppe korras Boeing 777 lennukitüübi ja selle 3 erinevat versiooni, teine õppepäev oli juba treeningkeskuses ja uudistasime kõiki B777l olevaid hädaabivahendeid, avasime uksi, ning külastasime lennukit ja tegime ka lennuki kohta eksami.

Kolmas õppepäev oli siis teine lennukitüüp ehk siis B787, koos kõikide erisuste ja uste protseduuridega ning lennuki külastusega ja loomulikult eksamiga.

Neljas päev oli reisijaklassi teeninduskontseptsioon, reisijate erisused, ning viimasel päeval tutvusime äri ehk club’i klassi teeninduse, reisijate profiiliga ning siis saabus ka see üksainus hetk, mil me võime vormiriietes veini juua, sest kursuse lõpul toimus äriklassi veinide degusteerimine :) Kursus oli väga tore, eriti tore oli, et samal kursusel oli iiri tütarlaps Rachel, kellega me oleme eelnevalt paar korda koos lennanud ja kokku sobinud :) Instruktorid olid toredad, õpe raske, eksamid veel raskemad, B777 tüüp mida me külastasime, oli hirmutavalt suur, meeskonna puhkeruum tundus väga klaustrofoobiat tekitav, B787 puhkeruum oli aga veidi kutsuvam, lennuk ise ruumikam, teenindus tundub veidi hirmutav, kuna pole kindel et kõik vajalikud asjad köögist kiirelt üles leitavad on. Samas on muidugi lennud pikemad ja teeninduseks aega rohkem kui ma praegu harjunud olen :) 




Kursus läbitud, ning vein maitstud, suundusin Helsingi lennule ja sealt edasi Tallinna ja ööseks sain juba koju:)



Järgmisel päeval oli mul kohe kokkusaamine Itikuga, ehk siis saime jälle ühes tea kinnisvaraprojektis prügi alla tassida. Korter on juba viimases viimistlusjärgus, veel lilled lauale ja kardinad ette ning ootabki üürilisi. Prügi saime kõik alla ning auto peale laetud ja siis selgus, et ümberkaudsed prügimäed on sel päeval suletud. Seega kuulutasime tööpäeva lõppenuks ja suundusime Imelihtsasse kohvikusse lõunale. Seal oli tore nagu alati ja söök meeldivalt kodune. Siis haarasime Siimu lasteaiast ja kimasime veel Itiku juurde kohvi jooma. Väike Siim jõudis mulle vahepeal kõik oma uued autod ära näidata ja me saime osadega nendest pikalt sõita 

Kalapäeval käisin hooldekodus tööl – kõik vanad tuttavad elanikud olid omal kohal ja palju oli ka uusi kliente juurde tulnud. Enamus päevast mööduski nendega tutvumisega ja seega möödus päev nii kiirelt et osade vanade elanikega ei jõudnud juttugi rääkida. 

Siis käisin oma puuguvaktsiini uuendamas – pereõde oli küll ehmatanud, et miks mul kõik vaktsiinid tehtud on ja siis pakkus mulle ka gripivaktsiini kuid sellest ma endiselt loobusin.

Ning reede õhtu lõppes Itaalia õhtusöögiga Irje ja Annely juures. Annely tegi ise pizzataigna, ning ise küpsetas sellest pizza, me jõime itaalia punast veini, ning siis oli veel itaalia magustoit – panna cotta. Juttu rääkisime küll eesti keeles aga kuulasime mõnusat vana aja itaalia muusikat  Väga tore oli!

Laupäeval kimasime Miaga uuesti Itiku juurde, ehk et Mia jäi väikest Siimu valvama – pigem küll vist Siim valvas Miat – ja meie Itikuga läksime prügimäele, et kõik meie korterist välja tassitud asjad nüüd siis avatud prügimäele viia. 


Prügimäele jõudes, teatas meile prügikorraldaja, et meie bussil on rehv tühi, et sellega me peame küll kohe parandusse minema, et muidu läheb see rehv veel põlema. Tõstsime siis prügi välja ja hakkasime rehviparandust otsima. Leidsimegi ühe, mis info kohaselt ja kõikide siltide järgi pidi lahti olema, kuid paraku ei olnud seal ühtegi hingelist. Leidsime nende telefoni numbri ja helistasime, ning noormees arvas, et nii ilus ilm on, et tema tuleb alles kella kolmeks kohale  No jätsime siis meiegi selle tühja rehviga bussi sinna ukse ette ja Itik orgunnis meile kojuviimise teenuse. Seal mängisime veel miskeid mänge ning siis oli väikesel Siimul magamise aeg ja meie Miaga läksime veidi jalutama. Loomulikult oli Siim sellest kõigest nii elevil, et magama jäi alles siis kui me Miaga juba jalutuskäigult tagasi jõudsime. Kella kolme ajal suundusime aga Miaga koduteele ja tee peal pidime veel rehviparanduses asjad korda ajama. Kuna ilm oli vahepeal veelgi ilusamaks läinud, siis polnud noormees ikka veel tööle saabunud, kuid telefonikõne peale tuli suhteliselt ruttu ja tegi oma tööd kiirelt ja korralikult. Rehvil polnudki muud viga kui ventiil oli veidi vana, selle saime vahetatud, viisime Miaga bussi Itikule tagasi, kes siis omakorda tõi meid tagasi Minjuuna juurde, ja siis läksid Itik ja Siim tagasi naabritüdruku sünnale kuhu nad juba vahepeal olid jõudnud minna. Ja meie Miaga suundusime koju, laupäeva õhtut veetma.

Pühapäeva hommikul suundusin Pirita sadamasse ja sealt laev Monicaga koos Irje ja Annelyga Naissaarele, kõndimismaratonile. See oli muidu väga rahvarohke üritus aga väga tore! Minul juhtus muidugi selline asi, et esimesed kolm kilomeetrit olid mul jalad nii krampis, et ma vedasin neid järgi nagu naelakaste – siis tekkis väike paus ja ma veidi sirutasin neid, peale mida jalad hakkasid ikka käima ka. Selle esimese kolme peal, ma juba arvasin et ma jätan asja pooleli ja suundun otseteed finišisse, kuid peale seda väikest sirutust sain aru, et võin ikka edasi sammuda. Irje kaotasime me suhteliselt kohe stardis ära aga tal oli ka suur eesmärk, nimelt teha kiirem aeg kui eelmisel korral, ja see tal ka õnnestus. Kuna meie Annelyga olime esimesel sarnasel üritusel, siis meil miskeid eesmärke ei olnud ja seega jalutasime veidi lihtsamas tempos ja mina veel oma naelakaste kaasas vedades. Õnneks oli ilm ilus, päike paistis, rada oli mõnus ja kuiv, ning peale satrti jagunes rahvas veidi metsavahel laiali ka, nii et vahepeal olime Annelyga vaid kahekesi sammumas. 







Uut nädalat alustasine jällegi Itiku kinnisvarale veelgi viimase lihvi andmisega – nimelt oli paar kappi vaja ära värvida ja no see töö on ju eriti tore töö. Paraku läks nende värvimisega ikka üksjagu aega, mida alguses nagu ei oskagi arvestada. Aga töö lõppes ikka alles peal mitut tundi, kuid tehtud see sai. Üks kapp sai valgeks ja teine minu nõudmisel pruunikas-punakaks….sest see tundus sinna tuppa veidi rohkem sobivat 

Peale neid remonditöid, tegelesin terve teisipäeva iluprotseduuridega. Alustasin hommikul joogatunniga, siis sain omale uued kulmud, ning ka uued varbaküüned ning uhke uue maniküüri – ja siis kui kõik need asjad mul valmis said, siis oligi juba õhtu käes. 

Kolmapäeval käisime Reedaga Loosalu rabas ja otsisime seal ka Paluküla Hiiemäge aga seda kohta me täpselt sealt poolt kust meie lähenesime, ei leidnudki. Kuid muidu oli raba ilus, metsarada oli tore ning eriti tore oli vaikust kuulata.





Ning kuu viimasel päeval käisin uut James Bondi vaatamas, mis oli tore kuid oleks võinud parem olla. Aga kuna mu sõber Lutz on suur Bondi fänn, siis on mul vähemalt film vaadatud ja temaga ka läbi arutatud, ning ühtlasi ka septembrikuu lõpetatud ;)