Juulikuu algas siis ema Esteri juubeliga, ja seekord oli selleks siis aukartust-äratav number 80. Alustasime tähtsa päeva tähistamist hommikusöögiga Levier nimelises kohvikus. Kõik oli pidulik ja tore ja päike paistis – no mida siis veel tahta tähtsa päeva puhul.
Siis jõudsime veidi rannas olla ja ujuda ja peagi saabus aeg lokid pähe keerata ning suunduda pidusse. Pidu toimus Kumu’s – esmalt oli ekskursioon näitusel Konfliktid ja kohandumised ehk siis Nõukogude aegne Eesti kunst – see näitus oli just kohane juubilari elule ülevaate andmisel kuna enamus tema elust on ju veedetud siiski nõukogude ajal. Ning peale näituse külastust toimus väike klaasikõlistamine terrassil. Külalisi oli kokku üle 30, erinevatest eluetappidest ja juttu jätkus kõigil pikemaks.
Õhtu saabudes oli veel väiksemas seltskonnas piknik Haabneeme rannas, aga ujuda me seal ei julgenud siiski kuna endiselt oli hoiatus sinivetikate osas. Igal juhul oli tore sünna!
Järgmisel hommikul, varajasel kella-ajal viisin Anneli lennujaama, kes suundus tööle. Tagasiteel koju tahtsin mõned saiad koju kaasa osta ja selgus, et ma olen kohviku ukse taga liiga varakult, nimelt oli avamiseni veel pool tundi aega! Suundusin siis koju tagasi ja hakkasin ootama millal teised ärkavad. Peagi ikka mõned juba liigutasid, asjatasime veidi kodus, siis käisime Noraga poes, et Eesti asju kaasa osta Norale
Siis pakkisime kõik kes kodus olid autosse ja suundusime Faehlmanni kohvikusse, kus meil oli tuttav teenindaja, Cara Mi, ja sõime seal lõunat – samal ajal saabus meile ka suvi! Siis viisime Nora sadamasse, kus oli miljon inimest, kes kõik soovisid laevale minna. Kuid ka Nora mahtus laevale peale, kallistasime ja lehvitasime ja läinud ta oligi!
Meie jõudsime veel tennist mängida ja ujuda, sest saabunud oli jällegi suvi.
Reedel oli mul hooldekodu vahetus, kus jutustasin juubelist ja näitasin pilte – prouad olid väga rõõmsad, et mul nii noor ema on!
Laupäeva õhtul kohtusime Krisi ja ühe tema töökaaslase Heleniga Noblessneris ja jõime erinevaid jooke ja vaatasime maailma ja päikeseloojangut – täitsa tore oli!
Pühapäeval käisin Kätlini juures – tahtsime küll veidike kuskil käimise tiiru teha aga paraku istusime talveaias ja vaatasime kuidas vihma sadas
Uut nädalat alustasin jällegi hooldekodu vahetusega ning siis suundusin töötervishoiu arsti juurde, kellele kurtsin ka oma reie valu lugu ja kes seepeale andis mulle tervisetõendi vaid aastaks ja käskis ikka perearsti juurde tagasi minna ja seda asja ikka edasi uurida.
Ma siis suundusin selle peale hoopis Ita juurde. Jutustasime ja mängisin väikese Siimuga Tsirkuse lauamängu – isegi võitsin!
Kolmapäeva veetsin täitsa kodus – loomulikult käisin Rohuneeme rannas ujumas – lained olid suured aga vesi oli nii mõnus!
Edasi oli hooldekodu elanike ja lähedaste piknik. See meil selline tore üritus, kus elanikud ja nende lähedased tulevad meie hoovile kokku ja jutustavad, kokad on katnud toreda buffeelaua, toimub elanike valmistatud käsitöölaat, istutatakse aeda mõni uus puu, ning loomulikult esineb mõni tuntud bänd. Seekordne pidu oli Itaalia teemaline ja seega olid ka toidud sealt inspireeritud ning esines eesti-itaalia duo MauMer – kus siis üks liige on eestlane ja teine pesueht itaallane. Pidu oli väga tore ja rahvast oli palju, nii et kõik oli väga-väga meeldejääv Loomulikult käisime Raikaga õhtul veel ujumas
Ja reede hommikul alustasime Emad-Tütred traditsioonilist Eestimaa reisi. Seekord oli sihtkoht Pärnu tagune ;) Ja meie väikeses kollektiivis oli sel korral väikesed muudatused: meiega liitus tädi Laine, ning Anneli ja ka Lexi. Samuti meie grupi tavaliikmed liitusid ja eemaldusid erinevatel aegadel – ehk alguses oli meiega Kaisa, kes aga laupäeval pidi lahkuma ning Piret sai meiega liituda alles reede õhtul. Aga õnneks on Eestimaa nii väike, et siiski saabe erinevatesse kohtadesse kohale sõita ja sealt ka sobival ajal lahkuda, et siis liituda erinevate seltskondadega.
Seekord alustasime suhteliselt hilisel kella-ajal seega sai autojuht ehk siis mina kodus teistele reisisellidele hommikusööki valmistada: see on siis instagramist nähtud kaheksajalgne:
Grupiga saime kokku nagu ikka bussirendi firma juures. Pakkisime omad asjad bussi, võtsime kohad sisse ja alustasime sõitu.
Esimene peatus oli Kohilas, Tohisoo mõisa pargis, kus külastasime Tohi Gini tootmist ning loomulikult oli meile kaetud väike suupistelaud ning saime ka kohalikku toodangut maitsta. Väike ringkäik tootmisruumides, kiire ajaloo tutvustus viinaköögi hoone kohta, kus siis praegune tootmine toimub, ning siis maitsmise osa. Väga tore oli ja joogid olid väga head. Isegi alkoholivaba gin, mida mina põhiliselt maitsesin, oli väga hea maitsega! Loomulikult soetasime omale kaasa mõned erinevate maitsetega ginid
Edasi viis meie tee meid Pärnu juurde, kus tegime poe peatuse, et omale erinevaid tarvikuid õhtuseks grilliks ning saunaõhtuks soetada. Meil oli küll plaan minna Kabli randa päikeseloojangut vaatama, kuid kui me olime jõudnud oma majutusse, siis saime aru, et ei viitsi enam kuskile minna vaid oleme paigal ja grillime, ning saunatame ja kuulame vaikust ning jutustame Enne sööma asumist käisime ka Piretil vastas, kes saabus bussiga otse Kilingi Nõmmele, kus oli ka meie metsamaja. Majake oli väga-väga tore, kellel vaja sealkandis ööbida, soovitame kindlasti seda RMK metsamaja! Ning peale Pireti saabumist hakkasimegi oma uusi Tohi gine maitsma, ning erinevaid grillitooteid ja salateid sööma! Siis saunatasime, julgemad hüppasid ka kohalikku tiiki, eriti muidugi Lexi aga ka paar kahejalgset – eks te aastate jooksul olete isegi aru saanud, kes need hullud on, kes igas tundmatus kohas vette hüppavad. Ning peagi oligi aeg magama suunduda. Paraku ei suutnud vaadanud me oma ülemise korruse aknaid nii korralikult, et aru saada, et neil on ees sääsevõrgud ja et need aknad oleks võinud avada…seega oli meil seal üleval korrusel väga-väga palav! Aga seda enam on hiljem mida meenutada.
Hommikut alustasime kohvi ja väikeste söögiampsudega, siis suundusime matkarajale. See algas kohe meie maja ukse eest ja no patt oleks mitte seda läbida. Osad meie seast tegid pikema ringi ja teised väiksema, kuid need kes väiksema tegid, suundusid siis kohalikule küla peole ehk siis Minide festivalile ja seega läbisid kõik sama distantsi.
Kui me jälle maja juures kokku saime, siis viisin ma Kaisa Pärnusse bussi peale kuna teda ootasid järgmisel päeval töökohustused.
Minu tagasi jõudes, panime kõik ilusad riided selga ja suundusime Allikukivi mõisa, kus ootas meid jällegi ekskursioon mõisas, siis veinikeldri tutvustus koos degusteerimisega ning siis mõisahärra valmistatud õhtusöök.
Mõis oli huvitava ajalooga ja eriti tore oli lugu kuidas see praeguse perekonna kätte jõudis Veinikelder ja tootmise ala oli armsalt väike aga ega palju veini ei toodeta ka ja seda parem see toodang ehk on. Maitsmisega oli nii nagu ikka – ühele meeldis üks, teisele teine
Õhtusöögi kõrvale võtsime ühe vahuka, mis oli väga hea – sellest klass kõrgema ostsime koju kaasa ja kodus maitses see üsna igavalt ;( Kuid õhtusöök oli väga hea ja koht ise oli väga tore ning ikka soovitame sinna sisse astuda kui satute sinnakanti!
Ööhakul istusime oma terrassil ning kuulasime hääli ja vaatasime kuidas miskid vihmapilved meist möödusid – meie vihma ei saanud aga see oli ühe suurema tormi päev.
Järgmisel hommikul jõime vaikselt kohvi ja sõime, siis pakkisime asjad ja suundusime Chilli tallu – kus meile tutvustati erinevaid tšilli taimi ning ka erinevaid tooteid mida nendest teha saab. Ja neid taimi oli seal ikka palju! Pererahvas oli väga-väga tore ning erinevad tooted olid väga maitsvad: šokolaadi saiad tšilliga, erinevad tšillimoosid, kompotid, pulbrid, jne. Jällegi soovitame antud kohta külastada kuid pererahvas ütles, et eriti ilus on nende taimi vaadata augustis – siis on erinevates värvides tšillid taimedel ka küljes ja vaated kasvuhoonetes ilusamad.
Edasi suundusime Kabli randa – kõigepealt jalutasime läbi miski sääsesohu ja siis saime rannale. Ning osad meie seast muidugi merre! Eriti rõõmus oli selle üle Lexi. Vahepeal tuli isegi väike päike meid uudistama pilve tagant.
Edasi suundusime jällegi matkarajale, ehk siis Tolkuse Rannametsa rabarajale. Appi kui ilus seal oli! Rahvast oli muidugi palju aga see oli arusaadav, kuna rada asub suure maantee ääres ja oli pühapäev ja selleks ajaks oli ilm ka ilusaks läinud, kuid see ei muutnud raba kehvemaks. Kahjuks ei olnud meil pävkasid kaasas ja seega jäi meil rabalaukasse hüppamata, kuna rahvast oli palju ja me ei tahtnud neid seal ehmatada. Seega peame sinna veelkord minema, et ka seal ujuda. Kuid muidu läbisime terve ringi ja ronisime ka vaatetorni, ja uudistasime igasse ilmakaarde.
Järgmine peatus oli meil juba tsivilisatsioonis tagasi, Pärnu lähistel kus tegime väikese kohvi ja snäki peatuse, ning siis oligi aeg kodudesse laiali kanduda. Väga tore reis oli ning saime erinevaid uusi kogemusi ja teadmisi. Ja kindlasti joome Tohi gini ning Allikukivi veine kui neid kuskil kohtame – ja tšilli tooteid on meil nüüd ka veidikeseks ajaks varutud
Uut nädalat alustasin hooldekodu töövahetusega – meie kliendid on ikka nii toredad! Nalja saab nendega palju ja no erinevaid pättusi oskavad nad ka teha ;)
Teisipäeva hommikul käisin jällegi perearsti juures, sest mu vasak reis teeb mulle endiselt haiget ja ei lase lennukis, kui ma reisija olen, paigal istuda – ka autoroolis pikemalt viibime on keeruline. Paraku arvas arstionu, et midagi viga ei ole ja ehk läheb aastaga üle ja kui ei ole aastaga üle läinud, siis ei lähegi. Selle teadmisega läksin siis lendu, esmalt reisijana ning järgmisel hommikul panin kleidi selga ja värvisin silmad ära ning suundusin Seattlesse. Mul oli küll miski suur plaan teha miski pikem matkaring seal aga kuna lend on pikk ja ajavahe hirmus, siis hotelli jõudes hakkasin hoopis magamisega tegelema. Ja kui ma ärkasin, siis oli kellaaeg selline, et Seattle linnas ei olnud enam sobilik minna jalutustuurile.
Järgmisel varahommikul suundusin küll kohe kui hotelli vastas asuv taani kohvik uksed avas, sinna, siis käisin loomulikult Targetis, ja siis kolistasin hotelli tagasi. Ja peale lõunat oligi aeg juba suunduda tagasilennule Londonisse. Sellel lennul on tihti mu tuttav purser Adam, kellel elavad vanaema-vanaisa Seattles ja seega ta endale tihti seda lendu küsib. Ja temaga on väga tore koos töötada! Nii et vaatamata, et sihtkohana on Seattle nagu ta on, on sel omad plussid – tagaköögis Adam ning tagasilennul varajane saabumine Londonisse, mis loomulikult sobib mulle kui “commuterile” ehk siis inimesele, kelle kodutee on veidi pikem kui enamustel meie seast. Minu kodutee venis seekord ka veel veidi, sest kõik on avastanud Soome kui sihtkoha ja muudkui lendavad seda vahet, mis tähendab muidugi, et minusugune hääletaja ei mahugi lennukisse.
Kuidagi ma ikka koju saabusin ning laupäeval käisin ühe meie klient-proua ärasaatmisel – hooldekodus ikka juhtub, et mõni on otsustanud, et aitab ja läheb ära parematele jahimaadele…nii oli ka selle toreda proua Lindaga, kes kahjuks kukkus ühel päeval, siis sattus haiglasse ning talle tuli teha operatsioon. Paraku sellest operatsioonist ta enam ei toibunud
Laupäeva õhtu lõpetasin külaskäiguga Irje ja Annely juurde – sõime ja jõime ja jutustasime ning mängisime Rummi Cub mängu, mis on väga tore!
Uue nädala algul sain omale uue maniküüri ja siis oli aeg jällegi minna Londoni poole, et sealt asuda Delhi lendu lendama. Minu juulikuu graafik koosneski 3 x Delhi lennust ning lisaks oli kuu alguses Seattle. Delhi on meie jaoks suhteliselt raske tööpäev – lend ise on 8 tunni piires, vahest 7.20 vahest 8.15 kuid selle aja sisse peab mahtuma kaks täisteenindust, ehk siis ka teine toidukord on kandikuga soe söök, mis võtab rohkem aega kui lihtsalt soe vrap koos jookidega, sest kandikud tuleb ju kärusse tagasi korjata, vrapi ja jookide puhul saab koristada kiirelt prügikäruga Lisaks peab meil olema selle lennuaja sees 1.5 tundi puhkeaega, ja kui see muidu välja ei tule, siis peame vähendama teenindust. Lisaks on enamus reisijad sellel lennul kuskilt mujalt tulnud ehk et nemad elavad miskis teises ajavööndis ja ärkavad hoopis teisel ajal ja tahavad hoopis teist sööki kui meil just parasjagu pakkuda on. Samuti soovitakse sellel lennul, et kuumad joogid oleksid väga kuumad mida on meil väga raske täita sest esiteks ei ole meie kuum vesi nii kuum kui ta oleks maapinnal, lisaks on piim külm – ehk et sellel lennul me ei tohi piima isegi jääkanistrisse panna, et ta oleks pigem toatemperatuuril, et ta siis ei jahutaks kuumi jooke veelgi enam maha. Nii et hunnik erisusi, mis konkreetselt Delhi lennule laienevad. Aga muidu ma lendan hea meelega ennem Delhit või siis ükskõik millist India sihtkohta kui Ameerikat
Seekordne lend oli samuti kiire, rahvast oli palju ja kõik nad midagi tahtsid ja ilmselgelt taheti midagi mida meil ei olnud pakkuda. Kuid hakkama me saime ja peagi olimegi sihtkohas. Mul oli plaan minna uudistama Delhi Punast kindlust aga meie kohalikud meeskonna liikmed ei soovitanud seekord hotellist kaugele minna, kuna kohalikud üliõpilased olid hakanud protestima ja nõudsid väga valjuhäälselt haridusministri tagasiastumist, seoses uute reformidega haridussüsteemis. Seega arvasin, et ma võin ka hotellis oma aega veeta ja mitte midagi teha.
Kohale saime vastu südaööd ja suundusime magama. Hommikul suundusin mina basseini äärde ja tukastasin seal edasi. Siis käisin hotellis kallihinnalises massaazhis, mis oli väga mõnus. Ja siis tukastasin veel veidi ja oligi aeg suunduda tagasilennule.
Londonis viis mu purser mind esimese klassi lounge, kuna tal oli meie lennufirma kuldkaart ja nende omanikud saavad ka sõbra lounge kaasa võtta ja kuna ma tol päeval tulin koju läbi Stockholmi, ehk siis oma lennufirmaga Stocki ja sealt SASiga edasi Tallinna, siis sain koos purseriga hommikut alustada väikese shampanja klaasiga
Õnneks sain ka oma lendudele ning koju jõudes käisin maniküüris/pediküüris ja siis kimasin kohe Anneli juurde Üdrumale, kus mulle oli hoitud muru, mida ma nüüd niita sain. Nii tore oli! Tegime sauna ja grilli ja nautisime Eestimaa suve.
Pühapäeva hommikul lendasin jällegi Londonisse, et siis Delhisse minna.
Seekord saabusime hommikul sihtkohta ja ma suundusin kohe basseini äärde. Siis üritasin omale massaazhi leida väljapool hotelli, et veidi odavamalt seda teenust saada kuid peale esimest katset andsin alla kuna mulle pakuti muid teenuseid massaazhi nime all Ise pärast mõtlesin, et hea et ma lihtsameelne kohale kuskile ei läinud ja siis oleksin sattunud miskile valele teenusele, mida ma ilmselgelt ei oleks soovinud. Minu vestlus Whatsappis on ka siia lisatud:
Käisin siis hoopis hotelli kõrval söömas – restos mille omanikud olid omal ajal leiutanud butter chicken roa. Ja seega oligi nende firmaroog või-kana. Ja seda ma siis sõingi. Jummel kui hea see oli! Lisaks võtsin veel mango lassi, mis oli nii ilusas topsis ja mis muidugi oli ka suurepärane.
Ning siis suundusin mina magama, enne veel kontrollides, et meie lennuk pidi hakkama varsti liikuma Londonist meie poole. Veidi enne äratust ärkasin ja vaadates telefoni selgus, et meie lend on tühistatud kuna lennuk siiski ei väljunud miski tehnilise probleemi tõttu ja seega meie lend tagasi Delhist Londonisse oli tühistatud. Seega saime omale ühe lisapäeva Delhisse – kolleegid olid juba varasemalt läinud Taj Mahali – mina muidugi magasin ja isegi ei kuulnud kui telefonis kõik need sõnumid olid tulnud, kuid ma pidin nagunii oma järgmisel tripil Taj Mahali minema, nii et ma midagi ei kaotanud. Magasin veidike veel ja siis suundusin hotelli kohvikusse. Siis vedelesin basseini veerel ja lugesin raamatut. Ning õhtul käisin jällegi oma leitud restos söömas.
Ning järgmisel hommikul õnnestus meil ikka tagasi Londonisse saada – meie purser oli küll juba eelmisel päeval ära lennanud, kuna tal oli järgmisel päeval puhkus, siis saadeti ta meie teise lennuga tagasi Londonisse. Seega meie tagumise köögi purser tõsteti tööle ette ja meie lennuki tagaosas jäime omapead – õnneks oli meie seas üks noormees, kes parasjagu osales miskis programmis kuidas saada purseriks ja seega tema võttis selle positsiooni üle. Ma juba veidike kartsin, sest kuna mina olin sellel lennul tagumise köögi positsioonil (mitte vabatahtlikult vaid mul lihtsalt ei jäänud mingit valikuvõimalust) siis ma ma veidi kartsin et mina pannakse tagumise köögi juhiks….kuid õnneks oli meil Joe, kes sai oma omandatud oskusi kohe proovile panna
Londonisse saime seega 24 tundi hiljem kui oleksime pidanud ja mina pidin minema Anneli juurde Porvoosse, kuid nüüd jäin selleks üheks päevaks Londonisse. Käisin Bushy Pargis jalutamas ja siis Kingstonis väikesel shoppingul ning siis veel Caroline juures tema värskelt remonditud aias sõime ja jõime ja jutustasime. Ning õhtul suundusin Anule lennujaama vastu, kes minuga järgmisel hommikul tuli kaasa ei kuhugi mujale kui jällegi Delhisse
Lend oli küll täis aga Anu sai peale, mitte just kõige mugavamale kohale aga tal oli koht olemas ning shampania klaas ei olnud hetkekski tühi. Hotelli saime pea keskööl, kiirelt käisime dushi all ning haarasime oma padjad kaasa ja suundusime oma tellitud autosse, et minna Agra linna ja külastada seal asuvat Taj Mahali. Vaatamisväärsus oli muidugi väga kaunis nagu oligi oodata. Tegime oma kohustuslikud pildid ja jalutasime ringi, kuulasime oma giidi ja uudistasime teisi turiste meie ümber.
Loobusime giidi pakutud kiviraidurite töökoja külastusest ja palusime, et autojuht viiks meid hoopis kõrval asuvasse Punasesse Kindlusesse. Ja see koht oli kindlasti külastust väärt! Turiste oli vähe ning vaadata oli palju – kindlus oli tohutu suur ja erinevaid nurki ja väikeseid templeid oli palju.
Ning siis oli aeg tagasi hotelli sõita – tagasitee võttis loomulikult rohkem aega kuna päev oli alanud ja inimesed kõik juba sahmisid kuskil ja seega oli liiklust igal pool. Hotelli me jõudsime ikka õigel ajal, jõudsime veel basseini ääres pikutada, ja siis käisime minu restos söömas butter chickenit muidugi ja jõime ka mango lassit – et Anu India reis oleks ikka täiuslik! Ja enne tagasilendu jõudsime veel väikese une teha.
