November

November algas siis erinevate kokkusaamistega mis oktoobris seoses bronhiidiga ära jäid ja esmalt sain kokku Irjega, kellega vaatasime Kelli Sildaru filmi, mis oli selline keeruline aga siiski huvitav – kahju lapsest ja eriti tänaste uudiste taustal kohe eriti kahju, loodetavasti saab ta oma tervise ikka korda! Jutustasime Irjega veidi eelnevalt Ülemiste keskuse Da Vincis ning käisime sealses Apollo kinos – mõlemad olime seal esmakordselt ning see oli üks eriti uhke ja infotehnoloogiline koht!

Edasi oli mul üle päeva hooldekodu vahetus kuna kuu keskel oli mul muid tegevusi ja seega oli mu tunnid kuskile vaja ju paigutada. Ise-enesest polnud see väga keeruline, oligi lihtsam, et kõik asjad olid meeles ja teadsid kellega mis oli juhtunud või mis uusi tablette kellelegi lisatud on 

Vahepeal lammutasime Miaga vana kapi lahti ja panime kokku uue – seda pidi ühe päeva jooksul tegema, et saaks riided uuesti sinna sisse paigutada sest vahepealsel ajal olid need voodi peal ja seega ei oleks seal saanud keegi magada  Aga me saime selle ülesandega hakkama kuigi Mana arvas, et see nii lihtsalt meil ei lähe.

Järgmisel hooldekodu vahelisel päeval võtsime Bolt kaubiku, pakkisime vana kapi sinna peale ja siis kimasime Pärnamäe jäätmejaama – kaubiku võtmiseks pidime sõitma kõigepealt Miniga Lasnamäele, võtsime kaubiku, siis sõitsime koju, pakkisime kapitükid sinna peale, ning kimasime Pärnamäele, sest Viimsi Vallavalitsuse lehe kohaselt pidi jaam lahti olema – paraku selgus, et avamiseni on tund aega – seega suundusime Meie Gruusiasse lõunat sööma, ning selle järgselt jäätmejaama – selleks ajaks oli seal järjekord, mis liikus tegelikult ruttu, siis tagasi Lasnamäele, parkisime kaubiku ja võtsime Mini ning kimasime tagasi koju. 

Siis käisin veel ühe hooldekodu vahetuse ning peale seda koristasime keldrit ja viskasime sealt hunniku asju ära, ehk et korjasime need kokku ja tõstsime autosse, seekord lihtsalt Minisse ning viisime Püünsi jäätmejaama ja siis kimasime Krisiga ujuma  Väga mõnus oli!

Ning järgmisel päeval käisime tädi Laine ja ema Estriga kinos, vaatasime Anetti filmi, mis oli nagu kah...

Ja edasi kimasin juba lendama – esimene sihtkoht oli Delhi. Lend oli pungil rahvast täis kuid möödus vahejuhtumiteta. Delhisse saabusime varajasel hommikul ja ma arvasin paremaks suunduda basseini äärde, et siis kui uni tuleb, siis magan juba seal. Õnneks ei olnud päike just põletav vaid selline meeldivalt soe, nii et kõlbas seal basseini ääres uneleda küll. Siis sõin seal veel väikese talle-curry ja broneerisin omale pealelõunaks Delhi poole päeva linnaekskursiooni. Arvasin küll, et vaevalt see toimib – aga kõik toimis – autojuht saabus hotelli ukse ette minutipealt, sõitsime miskis suunas ja haarasime tee pealt giidi ja siis algas minu privaatekskursioon – väga tore oli! 

Hommikul suundusime tagasi Londonisse ja mina Helsingisse Anneli juurde – tal oli väike jalaoperatsioon olnud, et eemaldada paar kruvi ning veidi liigvedelikku mis tema kannale oli punni tekitanud ja seega pidi ta nüüd paar nädalat paigal püsima. Ehk et ta oli omale korteri üürinud, mis oli ühel korrusel, et ei peaks pesemiseks alumisele korrusele end lohistama. Ja sinna ma talle nüüd saabusingi. Mina magasin kuskil lae all, sest alumise korruse voodikoht oli juba hõivatud ja sinna lae all Anneli ju ei saanud  Aga peale lendu on mul suhteliselt ükskõik kus ma magan, seal lae all oli lihtsalt minu jaoks liiga soe. 

Hommikul kolistasin alla, käisin vetsus ja siis jäin Anneli voodi ette põrandale pikutama. Kui tal aga koosolek algas, kolistasin tagasi oma laealusesse urkasse. Veidi enne lõunat ärkasin ja leidsin omale ühe matkaraja ning kuna ma ei viitsinud oma tosse kohvrist välja võtta siis panin Anneli pehmed tossud jalga – need olid tal olnud nimelt viimase paari kuu jooksul ainsad jalatsid millega ta vaatamata oma kannapunnile käia sai. Paraku on ühe maailma parim teise hukatus – need pehmised tegid mulle juba esimese kahe kilomeetri jooksul sellise villi kanna küljele, et ma lonkasin! Aga käisin oma raja lõpuni, see lookles mööda jõe kallast, siis kiirtee alt läbi, heinamaade vahel, läbi surnuaia ning lõpuks tagasi mööda jõe teist kallast. Väga ilus oli ning tsivilisatsiooni tagasi jõudes sain aru, et Anneli tööpäev on lõppenud ning kutsusin ta endale autoga järgi, et siis koos sööma minna. Sattusime Korea söögikohta, mis oli väga tore ja maitsev! 

Käisime ka kinos, kus vaatasime miskit nutufilmi kokast kellel oli vähk.

Järgmisel päeval tegime ka miskeid asju ja õhtul kimasin lennule ja Londonisse.

Esimene sihtkoht oli mul Madriid, edasi-tagasi nii et õhtuks olin jällegi Londonis. Seekord olin miskis uues öömajas, mis muidu oli täitsa tore aga sinna saamine oli veidike keeruline ja kohe esimesel õhtul tuli mul kohvril veel ratas ka alt ära, nii et siis oli veel eriti keeruline seal liikumine. Õnneks edasi-tagasi otstel ei pidanud seda kohvrit kaasa tarima ja kuna mul oli vahepeal ka üks täitsa vaba päev, mille Londonis veetsin, siis saingi omale kohe plaanida kohvri paranduse Rimowa poes.

Graafikus oli ka üks night-stop, Barcelona – mis on ju alati tore. Seekord oli ka ülitore meeskond – kõik vana aja saiajagajad, ning sündinud eelmisel sajandil ning lausa kuuekümnendatel – klappisime kohe kõik ning vaatamata ülilühikesele night-stopile, suundusime siiski väikesele veinile ning tapastele. Loomulikult sai nalja palju ja vein ning tapased olid suurepärased. 

Uut nädalat alustasin siis kohvri parandusse viimisega, ning lonkisin niikaua mööda Soho tänavaid kuni mu kohver sai omale uued rattad ja ühe luku ning midagi tehti veel – nii tore kui kohvril on eluaegne garantii 

Pidin õhtul ka Zaidaga kokku saama aga ma ei jaksanud nii kaua oodata kuni ta vabaneb ja lükkasime selle miskisse tulevikku.

Järgmisel päeval käisin veel kinos, vaatasin iiri filmi kloostrisse viidud tüdrukutest, kus nad siis lapsi sünnitasid keda nad kunagi ise ei näinud. 

Ning õhtul ootas mind ees lend Rio de Janeirosse. Meeskond oli väga tore, reisijad ka, lihtsalt lennukiga oli selline tore lugu et 9st tualetist töötasid 4, seda siis 330 reisija kohta, mida ilmaselgelt oli 10 tunnise lennu peale liiga vähe. See loomulikult tekitas erinevaid pingeid mis tipnesid sellega, et üks reisija kes ei olnud isegi minu salongiosas teatas mulle, et ma olen üliebaviisakas. Ei saanud ma isegi aru mida ma tegin, sest ma isegi ei suhelnud temaga...

Ühesõnaga oli meil kõigil hea meel kui me sellest lennukist välja saime ja oma hotelli poole suundusime. Mina läksin hommikust sööma ja siis randa ning edasi ka basseini. Siis käisin väikesel jalutuskäigul, ning õhtul suundusin varakult magama, sest päeval ma ju maganud ei olnud.

Järgmisel hommikul tegin jalutuskäigu ranna ääres ja veidike ujusin – kuigi seal ookeanis ei saa seda eriti ujumiseks nimetada – ning lõuna paiku üritasime kahe kolleegiga minna helikopteri tuurile. Kui me aga jõudsime kopterite lennuväljale, selgus, et peamiste vaatamisväärsuste juures sadas vihma, ning piloot arvas, et me võiksime veidike oodata ning vaadata mis ilm teeb. Paraku tõi ilm hunniku pilvi veel juurde, ja me siiski otsustasime, et jätame oma helikopterituuri paremat ilma ootama. Mina kimasin siis hoopis Copacabanale, teised helikopteri huvilised suundusid ostukeskusse ja ei saanud kuidagi aru, et miks ma nendega kaasa tulla ei soovi  Mina aga jalutasin veidi rannapromenaadil, siis soetasin ühele uuele ilmakodanikule tema esimesed Havaianad – mis on eriti väikestes numbrites eriti armsad. Ning siis istusin veidi ühes rannabaaris, kuulasin muusikat ja veidi enne vihmasaju algust istusin takso peale ja hakkasin hotelli poole liikuma. Teekond, mis tavaliselt võtan veidi alla tunni, võttis seekord veidi üle kahe tunni – ei tea kas põhjuseks oli vihmasadu või midagi muud.

Niimoodi vaikselt lõppes see tripp ja koju sain nii, et lend millega ma plaaninud minna olin, oli tühistatud, kuid eelmine lend mille peale ma muidu ei pidanud ajaliselt jõudma, hilines ja seega sain joostes sellele lennule peale. Kuid kuna see hilines muudkui rohkem ja rohkem, siis oli Tallinna lend selleks ajaks kui mina Helsingisse sain, juba lahkunud. Seega oli mul Helsingis 4 tundi aega ja ma helistasin Annelile, kes oli juhuslikult lennujaama juures ja me saime kokku, et õhtust süüa ja siis oligi aeg mul lennukile minna, et koju jõuda!

Järgmisel päeval sain kokku Erkiga, kellega kohtusime Rado restos – Erki oli kohal enne mind! Ja seda ei ole veel enne juhtunud. Sealne teenindus on alati väga meeldiv ja toit maitsev, ning nii oli ka seekord. Peale restot, suundusime teatrisse, Hobuveskisse, vaatasime monoetendust Novecento – see oli väga tempokas, ning Erkile meeldis see eriti. Ning peale etendust külastasime veel jõuluturgu.

Siis jõudsin külastada Itat ja väikest ilmakodanikku Itit ning erinevates suurustes Siim’e. Käisin ka meres ujumas ja suutsin oma jalalaba kuhugi kivide vahele nii ära lüüa, et see oli mul õhtuks meeldivalt valus, sinine ja paistes – Ita muidugi teatas, et pole ju mõtet võõras kohas vette hüpata ;) Itaga parandasime muidugi kogu maailma lennunduse ära, eriti selle kodumaise lennunduse, sest parasjagu oli ju saabunud teade, et Nordica on pankrotis.

Edasi toimusid tavalised asjad – ujumine, jooga, masaaž, uisutamine, hooldekodu töövahetus, jms.

Ning vahetult enne nädalavahetust saabusid Anneli ja Lexi. Lexi tuli külla Miale, ja Anneliga suundusime meie esmalt Julka juurde ennast ilusaks tegema ja siis olime omale juba ammu soetasnud kontserdipiletid Lonitseera kontserdile Pärnus – ning nüüd oli see kuupäev saabunud ja me suundusime Pärnusse aega veetma. Olime valinud peene spaa, kuhu majutusime, ning leidnud ka söögikoha kuhu enne kontserti einestama suundusime. Koht oli Gastronoom, ja see oli väga tore koht. 

Kontsert oli samuti igati seda paarikuist ootamist, mis piletiostu ja tegeliku sündmuse vahele jäid, igati väärt. Ilusti paigas jutud ja ilusad hääled ning kõlad olid koos. 

Peale kontserti jalutasime läbi suhteliselt tühja Pärnu oma hotelli ja jõime veel ühe kokteili hotelli baaris ja siis suundusime magama. Hommik algas väikese hommiku-ujumisega – seekord siiski basseinis ja mitte meres, siis järgnes hommikusöök, ning siis vaikne spaa – Anneli küll arvas, et ma ei suuda seal vait olla aga ma sain sellega hakkama ning see oli üks igavesti tore üritus. Erinevad saunad, soojad ruumid ja erinevad väikesed protseduurid seal vahel, ning loomulikult puhkehetked.

Peale seda olime endale veel valinud hoolitsused – Anneli valis omale miski siidipai asja ja minule sai osaks granaatõuna kookon. No mõlemad me olime oma protseduuriga rahul, mina olin lootnud, et lõhnan nagu granaatõun aga kahjuks seda ei juhtunud, kuid mõnus oli ikkagi.

Ning enne Pärnust lahkumist käisime veel söömas kohas nimega Rõõm – mis oli ka väga tore ja ülihea teenindusega. Ning siis oli aeg suundudda tagasi pealinna, ja Anneli ning Lexi nädalalõpp sai otsa ja nad suundusid laevale mis nad koju tagasi viis.

Oktoober

Peale karudega kohtumisi oli päris hea kodus olla, esmalt muidugi magasin ja siis sadas nii hullusti vihma, kuid mul oli miskeid asjatoimetusi millega ma tegema pidin, ning loomulikult käisin ujumas.

Kalendris oli ka külastus Julka juurde ja külastasin ka oma arstitädi, kuna mu valuvaigistid olid otsakorral ja pidin retsepte uuendama. Artsitädi oli küll teise kliinikusse kolinud aga ma leidsin ta üles ja tal oli ka hea meel mind näha, ja tema ōde oli koos temaga teise kliinikusse kolinud, nii et meil kõigil oli jällenägemise üle hea meel. Neljapäeva hommikul käisin veel juuksuris kuigi olin juba omale köha saanud, ning peale juuksurit otsustasin kodus veidi magada. Peale magamist oli mul veel hullem olla ja oma õhtuse kokkusaamise Irjega jätsin ära, sest sain aru, et Anneli jagatud bronhiit on mind maha murdnud. Arvasin, et kui magan reedel ka, siis läheb paremaks. Paraku sain reede hommikul aru, et pean siiski perearsti poole pöörduma, kuhu Kris mind viis, kuid seal arvati et minu näitajad ei ole nii halvad, et mulle peaks miskeid ravimeid kirjutama ja kui ma seal ooteruumis end pikali viskasin, siis tuli lugupeetud pereõde mind keelama ja käskis EMOsse minna kui ma ennast viisakalt ei saa püsti hoitud!

Tuikusin siis koju tagasi, otsisin välja kodus olnud antibiotsid ja kirjutasin need endale ise välja, kuna mul oli vaja kiirelt terveks saada kuna teisipäeval ootas mind iga-aastane õpe koos eksamitega millest ma puududa ei saanud. Laupäeval pidin olema hooledkodus aga selle asemel magasin terve päeva, pühapäeva pealelõunal sain juba pool tunnikest istuda ja see oli suur saavutus. Sain veidi ka õppida, sest ilma õppimiseta ei ole mõtet eksamitele minna 

Esmaspäeaval pidin teatrisse minema kuid sinna ma ei olnud suuteline minema.

Teisipäeval võtsin end siiski kokku ja läksin lennuki peale ja kolmapäeva hommikul juba kustutasin tulekahjut ning tegin eksameid. Edasi läks juba kõik jooksuga ja iga päevaga läks olemine selgemaks, kuigi veidi köhisin. 

Neljapäeval, kui kõik eksamid ning med probleemid lahendatud kaasa arvatud Annie elustatud, kimasin linna poole, et Johni ja Heleni ja Ewaga kokku saada. See oli siis meie prantsuse keele grupi koosviibimine, ilma õpetajata – aga nii tore oli kõiki üle pika aja näha. Jutustasime ja jõime ja sõime ja aeg möödus muidugi kiirelt.

Siis oli mul kaks päeva edasi-tagasi lende, mis olid väga toredad ning peale neid suundusin koju. Nüüd sain siis Irjega kokku, riisusime tema aias lehti, ilm oli superilus ja siis jõime muidugi mõned klaasid punast veini peale ;)

Esmaspäeval olingi hooldekodus ja elanikel oli hea meel mind üle väga pika aja mind näha. Näitasin siis karude pilte ja prouadel-härradel oli veelgi parem meel mind endiselt elusalt näha!

Teisipäevase vihmaga käisime aga IKEAs – see oli minul esimene kord Eesti oma IKEAs käia ja ema Ester ei olnud kunagi IKEAs käinud, meiega ühines ka Rainer, kes tuli lihtsalt aega veetma ja lihapalle sööma. Meil oli vaja uus kapp soetada aga me tahtsime neid enne ikka elusast peast näha, et siis sobilik välja valida. Ja nii juhtuski, et see mille olime piltide järgi välja valinud ei osutunud reaalsuses meeldivaks ja valisime hoopis ühe teise. Tellisime selle endale koju toomisega, ehk et ise me midagi ei pidanud oma autosse mahutama. Lihapallid söödud ja pettusime veel selles, et Daimi kooki enam ei pakutud IKEAs, suundusime läbi vihmasaju koju tagasi.

Järgmisel päeval saabus meile Pippi, kes on selline väike ja pehme veidi puudli ja bolonka vahepealne koer, kelle perenaine läks reisile ja meie siis pakkusime talle kodu. Mia oli teda juba paar päeva Pippi enda kodus hoidnud kuid nüüd läks Mia Sevillasse, oma eelmise aasta peret külastama ja Pippi tuli meie juurde. Pippi oli väga nunnu ja pehme karvaga kuid ta ei tahtnud hästi süüa. Ema Ester söötis teda, siis ta sõi hea meelega ;)

Käisin ka Ita juures ja supsasin isegi merre – väike Siim küll vaatas, et see on miski hull kes külma vette tuiskab ja selle üle ise nii rõõmus on ;)

Ning väikesel Itil olid isegi täitsa parajad sokid jalas:

Ning laupäeval olin veelkord hooldekodus ja samal õhtul lendasime Mulkaga Helsingisse, olime öö Anneli juures, ja pühapäeval suundusime Singapur-Sydney tripile. Lennud olid küll suhteliselt täis kuid kapten Trevor oli lubanud Cara Mi oma tiiva alla võtta ja miski istekoha Mulkale igal lennul siiski leida  Esimesel otsal istus Mulka mõnusalt äriklassis ja iga kord kui ma teda vaatamas käisin, magas nagu mauk.

Esimesel lennul olid reisijateks ka Elena ja tema isa – Elena isa oli kunagi, nii 30 aastat tagasi, olnud Singapuris jalgpalli laagris ja ta oli tahtnud näha mis sellest linn-riigist tänaseks saanud on ja seega Elena bronnis piletid ja nii nad Singapuri suundusid. 

Kohale jõudsime koos päikeseloojanguga ning me suundusime Mulkaga veel nuudleid sööma ja veidi jalutama. Mulka esimesed muljeid olid ootusärevad 

Hommikul suundusime üle tee kohvikusse kohvi jooma ja siis minu lemmik Tree Top matkarajale – tegime seal kogemata veidi suurema ringi kui olime plaaninud aga see oli ju vaid tore. Kohtasime muidugi sisalikke ja ka ahve, kuid muud ei midagi põnevat. Ning kuna ilm oli siiski väga palav, siis otsustasime veidikeseks hotelli minna ja basseinis viibida, et veidi maha jahtuda ja siis oma päevaga edasi minna.

Edasi tutvusime veidi ostukeskuste valikutega, ning siis läksime Lau Pa Sat tänavasöögikeskusesse ja sõime ja jõime seal, siis jalutasime Gardens by the Bay’sse ning suundusime Supertree jalutuskäigule ehk siis sillale kahe kunstpuu vahel kus on selline ülemine vaade tervele pargile ja veidi ka Singapurile. Siis vaatasime sealset valgusetendust ja edasi uudistasime valgusetendust teisel pool Marina Bay Sands hotelli ehk siis hotelli ees toimuvat showd. Ning siis jõime ka väikese Singapur Sling kokteili, sest kuidas Sa muidu Singapuris käid kui seda joonud ei ole  Pidime ka Elena ja tema isaga kokku saama aga me kuidagi olime kogu aeg erinevates linna nurkades ja kuidagi ei klappinud see kokkusaamine – aga maailm on ju suur ja lai ja küll me kuskil veel kohtume ;)

Järgmisel hommikul suundusime Arab streetile, esmalt külastasime Sultani mošeed, kuhu astusime ka sisse ja uudistasime.

Ning siis suundusime hommikukohvile. Rootsi kohvik, mis on samal tänaval, oli jällegi suletud, nii et sinna me sisse ei saanud 

Edasi liikusime Bugis Junctionile, ja soetasime miskeid „fake“ tooteid kuid ei midagi erilist. Ning siis tuiasime hotelli tagasi ja olime basseini ääres kuni oli aeg hakata riidesse panema ja Sydney poole liikuma. Enam istekohtadega nii hästi ei läinud ja Mulka istus klapptoolil, küll esimese klassi köögis, ehk et talel pakuti parimat šampanjat mida meie pardal leida võib ja parimaid suupisteid ning muid sööke, kuid magada ta eriti ei saanud 

Sydneys maandusime varahommikul ning Mulku oli väga ootusärevil meie järgneva 35 tunni osas. Jakuigi me ei olnud maganud, otsustasime selle tegevuse jätta veidi hilisemaks ning suundusime kohe peale veidikest pesemist linna peale, hommikusöögile, siis mulle uusi saapaid ostma, siis tulime korraks hotelli tagasi ja oligi aeg minna meie broneeritud ooperiteatri tuurile. See on üks tore üritus, kus Sind viiakse läbi kahe maja ja näidatakse erinevaid saale ja räägitakse lugusid selle linna uhkusest, ehk siis Sydney ooperiteatri majast. See oli üks tore üritus, lihtsalt iga kord kui meil lubati kuskile istuda, panime meie ka silmad kinni ja magasime ruttu. Aga giidionu rääkis kogu aeg, nii et päris unemaale me ei saanud.

Peale tuuri, kimasime Manly randa suunduvale praamile. Ilm oli küll selline kahtlane ja muutus aina tuulisemaks ja jahedamaks. Manly rannas jalutasime veidi aga pikema matkaraja jätsime ilmaolude halvenemise tõttu ära. Siis istusime veidi rannas ja vaatasime surfareid. Ning leidsime ühe toreda fish&chips koha, sest see on ju Manly rannas menüüs alati.

Siis jalutasime läbi toidupoe ja võrdlesime hindu ning tooteid ja peagi suundusime tagasi praamile ja hotelli magama.

Hommikul tõusime enne päikesetõusu ja sõitsime bussiga Bondi randa – tore oli see, et bussi tuli ka paar surfilauaga inimest, sest esimesed päikesekiired on ju ikka tore surfates kätte saada. 

Meie aga saime esimesed päikesekiired niisama seistes ja oli ka tore. Edasi jalutasime mulle juba tuttava raja läbi Bondi rannast mööda ranniku äärt Coogee randa. Jalutuskäik oli mõnus ja ilm muudkui soojenes, Bronte beachil tegime kohvipeatuse ja vaatasime inimesi nende hommikutegevustes: lapsed olid surfipäästjate tunnis, miskid papid tegelesid miski võimlemisega, paljud jooksid, jalutasid koeri, jõid kohvi ja jutustasid, nii et kõigil olid oma hommikused tegemised.

Coogee rannas päevitasime veidi, sest ilm oli juba üsna soojaks läinud, ja mina käisin loomulikult ujumas. 

Ja siis oligi aeg suunduda tagasi hotelli ning minna juba lennule Singapuri. Seekord sai Mulka omale ikka mugava tooli ning sai veidi magada 

Järgmisel hommikul sõime hommikust ülipopulaarses Kaya toast nimelises kohvikus, mis on väga kohalik koht ja oli väga magus kuid hea. 

Siis suundusime väikesele osturetkele ja Mulka leidis omale känguruga käekoti ning talvejope.

Peale osturetke suundusime basseini äärde ning lõuna paiku suundusime Hiinalinna, et külastada Amoy hotelli ees olevat templit, õigemini on templile peale ehitatud Amoy hotell ja see sinna sisse ilusti ära peidetud, edasi uudistasime Thian Hock Keng templit, siis käisime Maxwell toidukeskuses söömas, ning hüppasime Buddha Hamba templist läbi. Peale kõiki neid templeid võtsime ühed jahutavad joogid ning vaatasime kuidas hiina onud mängisid hiina kabet  Siis tuiasime veidi hinnalinna poodides ja soetasime mõned suveniirid, ning peagi suundusime tagasi hotelli ja suundusime basseini.

Tripi viimasel päeval külastasime veel botaanikaaeda, kuhu otsustasime jalgsi minna. Jalutuskäik oli mõnus aga ilm oli nii palav, et Mulka jalutas vaid varjupoolsel teel. Botaanikaaias veetsime algul veidi aega suveniiripoes kuna seal oli mõnusalt jahutav konditsioneer 

Siis jalutasime läbi botaanikaaia ja külastasime ka orhideeaeda mis oli väga ilus ja erinevaid orhideesid oli seal väga palju. 

Ja kuna meid ootas ees pikk lennureis, siis suundusime ka tagasi hotelli jalgsi ja vedelesime veel basseini ääres kuni oli aeg hakata end ilusaks tegema ja tagasi kodu poole tulema. Ja järgmise päeva õhtuks olimegi juba kodus.

Teisipäev algas kohe ujumisega Rohuneemes, siis oli jooga, sahmisin niisama ja vastu õhtut saabus Anneli kellega läksime Kätlini juurde Kanada kokkutulekule ja sauna. 

Peagi saabus ka Reet ning saunatamine võis alata. Õhtu oli meeleolukas ning mõnus. Hommik oli selline pikk, käisime Anneliga Julka juures end veidi ilusamaks tegemas, siis ruttu söömas ja peagi oligi Annelil aeg lennuki peale minna ja mina suundusin emad-tütred restoranikülastusele. Seekord olime välja valinud restorani Udu – väga tore koht! Jaapani sugemetega köök, suurepärane teenindus ja väga tore seltskond.

Ning kuu lõppes hooldekodu vahetusega, mis oli tore nagu alati 