10.10.

Hommikul seadsime sammud hotelli lähedal asuvasse Paul kohvikusse, et seal juua kohv ja süüa üks croissant – paraku ei ole siin paradiis ja pühapäeva hommikul kõik kohad avatud ei ole. Seega sai meie valikuks hoopis miski brasserie – kohv oli norm ja croissant hea ning odav.

Siis haarasime omad kohvrid ning väikeste sekeldustega olimegi juba rongijaamas. Juba perroonil seistes tuli meil mitmeid kordi jagada kohalikele seletusi et mis rong ikka siit perroonilt läheb ja mis kell ja milline vagun just selle koha peal seisma jääb. Ja otse loomulikult toimus see seletamine ainult prantsuse keeles – oli tore tõdeda, et meie seal perroonil nägime nii usaldusväärsed välja, et meilt infot oli vaja hankida.

Kohale jõudes leidsime posti najal toetamas ühe kõhna naiska – kellel oli käes silt millele olid maalitud meile tuttavad nimed ehk siis Ruth ja Kristi. See oligi meie esmakohtumine meie uue pereemaga. Pereema tutvustas end, peale kohustuslikku musitamisringi (3 korda) jätkus vestlus õnneks inglise keeles. Pereema arvas, et saabumispäeval võime suhelda veel inglise keeles. Me eriti vastu ei punninud kuna vastasel korral oleks vestlus väga monoloogiks kujunenud.

Veeretasime siis oma kohvrid parkla suunas ning mahutasime oma 4 kohvrit maailma väiksemasse ja mustemasse Renault Cliosse. Peale mõningast seiklemist linna peal jõudsime oma uude koju, 120 m2 maja terrassi ja aiaga kus pidi elama vaid pereema Florence. Maja terrassiga oli antud hoone kohta vaid ilukirjanduslik liialdus sest terrass oli siit lahkunud ammu enne meie saabumist. Maja ise on sihuke armas kuid veidike hoolt ja puhtust vajav hoone kus peale pereema viibib momendil 5 õpilast. Meie 5. Pereliige, Manuela, armas itaalia tütarlaps lahkus küll siit majast täna hommikul sest ta arvas et tema tervisliku seisundiga (raske astma) ei saa ta siin majas elada 2 nädalat. 

Florence juhatas meid oma tuppa ning peale tema lahkumist haaras Kristi, kes on tuntud ka kui mrs. Propper kohe tolmulapi (tegelikult küll vetsupaberi sest tolmulappi me ei leidnud) ning kasis veidike meie elamist.

Siis kutsus pereema meid kohvile ning selgus, et tema teada oleme me Ukrainast ja et see Eesti on ju ikka kolmanda maailma riik ehk siis et me oleme seal väga vaesed ja see on ikka arenguriik. Ja et meil ei tasuks muretseda sest me kindlasti areneme kiiremini kui teised endised N.Liidu riigid ning peagi oleme Euroopa Liidus ja ka 5 rikkaima Eurooopa riigi seas :)
Kristi julges jutu vahele poetada, et me oleme juba Euroopa Liidu liikmed ja et Ukraina on üks teine riik mis kaardi järgi ei asu isegi mitte meie kõrval. Florence oli sellest informatsioonist väga huvitatud ning ühtlasi üllatunud ning tunnistas et ega ta Eestist ega Gruusiast suurt midagi ei tea aga et see on kõik väga huvitav. Juttu mujale viies küsis ta kui muuseas, et kas meil ikka autod on…mille peale Kristi arvas et on ikka. Ruth oli lihtsalt vait ja seda pea terveks õhtuks.

Pereema kutsus meid ka õhtust sööma kuigi seda meile ette nähtud ei olnud. Võtsime kutse vastu ja kadusime oma uusi mõtteid ja asju lahti pakkima oma vastpuhastatud tuppa.

Kell 8 oligi aeg õhtusöögiks küps ja saime ka oma uue perega tutvuda. Niisiis meie pere koosneb 6 liikmest: pereema Florence (kaalub 20 kilo, ei abiellu iialgi, omab palju poiss-sõpru, tal on diagnoositud hüperaktiivsus – seda dr. Toodo ja dr. Faini poolt, räägib prantsuse keelt emakeelena), ameeriklanna Emily (viibib siin 9 kuud, 2 kuud oldud, räägib juba väga hästi keelt), sakslane Sebastian (viibib siin 4 kuud, olnud 1 nädala, räägib üldse vähe, vist on rohkem tegude mees, Kristi arvab et ta nimi on tegelikult Gustav), itaallanna Manuela (suutis meie peres viibida vaid 1 öö ja sedagi meie pingsa valve all, et tal ei tuleks astmahoogu), eestlanna Kristi (tuntud ka kui mrs. Propper, lakib küüsi, viibib siin 3 nädalat, ja keelt eriti ei räägi kuid oskab teha ilusat nägu), eestlanna Ruth (sellest ei saa veel õiget sotti, räägib vist vähem kui teab ja ei tea mida räägib, küüsi ei ole veel lakkinud).

Õhtusöögi meeldejäävaim lause oli öeldud Emily poolt – et Florence oli talle öelnud et me oleme ukrainlased kuid et me ei näe ukrainlaste moodi välja, et mis rahvusest me siis ikkagi oleme.

Ja siis hakkas Manuela kurtma, et temale ikka selles majas ei meeldi ja ta vist ikka palub koolil omale uus elukoht otsida. Me toetasime tema avaldust.

Eestlannade öö möödus kuulates hääli katuselt – arvatavasti on meil seal rott/tuvi/tumm koer/või lihtsalt mõni eelmine õpilane kes keelt selgeks ei saanud ja on nüüd seina/katuse sisse kinni müüritud. Kuna hommikuks olid seina sisse tekkinud ka praod siis otsustasime edaspidi õppida, õppida ja veelkord õppida.