Kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Aprill

Hambaväljatõmbamise auk põetud, niidid välja võetud, kimasin aprilli algul tagasi lendama. Natuke kartsin, et kruvi hakkab oma elu elama, kuid polnud tal häda midagi. 
Pikem peatus oli mul vanas tuttavas Edinburghis, kus seekord oli mul plaan minna uudistama Kelpies’e kujusid. Veidike uuringuid netis ja selgus, et lähedal asub ka Falkirki laevade lift - mis tundus nii huvitav, et seda asja pidin ka ju ometigi uudistama minema. Ja tegu oligi liftiga mis siis kanalitel olevaid laevu ühest kanalite süsteemist teise tõstis. Õnneks tuli ka kohe üks laev, nii et ma sain seda imeasja ka töös näha. Oli üsna huvitav imeloom!





Kuna ilm kiskus üsna külmaks, siis arvasin paremaks hobuste ehk siis Kelpiste juurde minna bussiga. Sattusin ühte bussi vanapaariga, kes olid just jalutanud hobuste juurest laevad lifti juurde ja kui ma seda kuulsin, siis tundsin ma end küll veidike pahasti, et mina nüüd miski ilma taha peitu pugesin ja ei läinud jala....Aga tänu bussiga minekule, jõudsin veel viimasele giidiga ekskursioonile, mis viis ka Kelpiste sisse. Seest on nad küll tühjad ja kuhugi üles seal ka ronida ei lastud, kuid ikka on hea mõne šotlase ees nüüd kelkida, et ma olen Kelpise sees käinud :)









Peale šotimaalt saabumist, sain kokku Elenaga, kellega saime jällegi terve meie lennufirma probleemid lahendatud. Ausalt, kui meie seda firmat juhiksime, siis oleks asjad ju hoopis teisiti ja reisijad oleksid hoopis rohkem rahul, onju?
Lendasin ühte pikka ja väga täis Roomat, kus Club klassis istus reisija, kes oli omale tellinud kosher toidu. Reisija, oli suurem kui elu, ning enamus temast oli üle istme vajunud vahekäiku. Kui ma olin talle serveerinud tellitud eritoidu kandiku, ning andnud kandikud ka üle vahekäigu teistele reisijatele, ning hakkasin edasi liikuma oma käruga, siis mulle justkui tundus, et ma näegin midagi imelikku silmanurgast. Pingutasin siis et uuesti vaadata ja mida minu suht mitut asja näinud silmad näevad - kosher toidu noormees ouhastab oma küünealuseid oma kahvliga otse oma kandi ja seega seal asetsevate toitude kohal! No mis Sa hing ikka teed kui küünealused mustad ja tahad sööma hakata, ikka puhastad ju sama kahvliga need ära, ja siis sööd oma õigesti tehtud ja hoitud ning valvatud söögi ära, onju?
Edasi lendasin veel miskeid lende ja lõpuks saabus kojuminek. Aprilli algul alustasin ma täiesti korraliku “commuterina” ehk kolisin välja oma üüritud toast, kolisin kõik omad asjad Eestisse ja Londonis ööbin kas nn. crew majutuses, ehk siis B&B’s või hotellis. Jätsin siiski ühe komplekti oma vormi riietest Caroline juurde, et juhul kui mu kihver plaanib minna kuskile mujale kui mina, et siis ma ikka saan tööle minna :) Nüüd siis elan nädal aega kohvris ja nädala olen kodumaal - ega ma seal olles ka eriti kohvrit lahti ei paki :)
Kodus oli seekord uhke pidu, nimelt sai aasta vanemaks Külli ja me Reedaga olime otsustanud teda kultuurselt harida ja viisime ta balletti vaatama. Ja mitte miskit klassikalist ilu vaid hoopis Don Juan’i Vanemuise lavastuses. Ohooo, üsna huvitav lahendus oli sellel lool ja muidugi värvi lisasid erinevate nahavärvidega tantsijad ja osade napp et mitte öelda olematu riietus. Igal juhul suundusime peale etendust Musta Puudlisse, et seda asja kohe arutada. Õnneks oli osadel järgmine päeva tööpäev, seega väga pikalt arutada ei saanud. 
Käisin ka hr. DJ’l külas, sõime koos õhtust ning jalutasime Stromkal pikalt.
Ning kaunil reede õhtul üritasin osa võtta Ennu Ratas nimelisest üritusest kuid kuna minu kõht arvas heaks valutama hakata, siis seisi enamus ajast lihtsalt baarileti najal ja alkoholi ma ka tarbida ei julenud. Muidu tundus tore üritus kuigi muusika oli veidi teine kui mina ootasin.
Õnneks oli järgmisel päeval juba üsna enam vähem hea olla ja me käisime Krisiga Mia hooaja avavõistlust vaatamas, mis toimus Rohuneeme tipus. Muda nägime me rohkem kui rattasõitu kuid lapsed olid rahul ja see on ju peamine. Mia oli koos rattaga nii mudane, et koduteel sõitsime auto käsipesulast läbi ning me lasime nii tema kui ka ratta survepesuga üle! Ja laps oli nagu tavaline meie laps kohe!


Võistlust suundusime tähistama vastavatud OKO restosse. Ja vastuvõtt seal oli üsna jahe, ma saan aru, et me ei olnud ennast vastavalt riidesse pannud ega silmi ära värvinud ja saabusime ratastega, kuid ehk ka lihtsamad inimesed tahavad vahest restosse minna. Õnneks saabus kohe Kris, kes tuli jala ja kes oli oma parimad riided üll pannud, nii et siis me lükkasime tema letti ja saimegi laua ja veidi ka teenindust, kuigi seda meie lauale palju ei jagunud. Lisaks ei olnud ka söögid midagi erilist kuid hinnad olid suvalises Harjumaa rannas asuva söögikoha kohta väga krõbedad... Nii et rohkem me sinna ei satu!
Pühapäeva veetsime Paldiski lähedal matkates, ning tagasiteel nägime Keila juures kolme põtra tee ääres. Õnneks sõiduteele nad siiski ei kippunud.







Jõudsin ka hr. DJ’ga uudistada uut Kakumäe sadamat, mis siis oli veel ehitusjärgus ja alles ootas laevu, kuid nägi seda suursugusem välja.




Tagasi Londonisse jõudes, sain kokku Lucyga, kellega me olime omale kohad broneerinud Richmondis asuvas väikeses Itaalia restoranis, kus menüüd ei ole, igal õhtul tehakse süüa sellest mis turul oli. Kokku on üheksa käiku, ning kõik külastajad söövad ühte ja sedasama menüüd. Tol õhtul toodi lauale kordamööda sellised söögid: salat, fenkol, lihapallid, krevetid, kammkarbid, rigatoni jänesega, ravioolid juustuga, põrsas, maasikad vahvli ja kohupiimapalliga...absoluutselt iga käik oli suurepärane kuid kokku oli süüa väga palju. Mina seedisin kogu seda kogust oma kolm päeva ja ei suutnud selle aja sees rohkem midagi süüa. Aga kõik oli absoluutselt suurepärane. 
Järgmine sihtkoht oli Frankfurt ja kolleegiks oli Zimbabwest pärit Gary. Gary on noormees, kes on tohutu reisimishull, ning ta on ka tubli pildistaja. Seega suundusime me aega kaotamata linna avastama. Jalutasime hotellist kesklinna, administraator küll ütles, et see on nii pikk maa, et minge ikka rongidega, et see võtab teil ju vähemalt 40 minutit.... õnneks me vaatasime kaarti ja saime aru, et rongidega minek oleks ilmne liialdus ja suundusime ikka oma kondiauruga kesklinna. Oli üks esimesi suviselt soe ilm, mis tähendas, et esimeses kingapoes olin ma sunnitud omale lahtised kingad soetama ning oma lemmik matkariiete poest möödudes soetasin sealt kleidi, mille ka kohe selga panin, sest temperatuuri näidik lähenes +25le ning teksad oli ilmselgelt liiga palju riideid sellise ilma jaoks. Garyle tegi minu riietevahetus üsna palju nalja, ning ta pakkus, et me võiksime veel ka omavahel riideid vahetada järgmistes peatuspunktides. Me siiski seda tegema ei hakanud. Jalutasime linna, uudistades tee peale jäävaid maju ning leidsime sealt nii mõndagi pildistamist ja uudistamist väärivat. 






Peagi leidsime vanalinnas katedraali, kus sai ka mööda treppe üles ronida ning sealset vaadet uudistada. Poole trepi peal meenus Garyle, et veidike kardab kõrgust...lubasin siis tal käest kinni hoida, kuid kõik möödus õnnelikult, ei miskeid paanikahooge ei tekkinud. Vaated olid muidugi neid treppe väärt. 




Alla tulles, leidsime katedraali ees platsil peegli, mis oli nii paigutatud, et turistad saaksid katedraaliga koos pilte teha. No proovisime siis meiegi :)


Siis sõime kiire lõuna ja suundusime jõe äärde, et väike karastav jook teha - ning selle kuuma ilma auks tellisin isegi mina ühe õlle ;)


Ja kuna me juba olime jalutamisega tegelenud, siis arvasime paremaks ka jalutada tagasi hotelli. Üsna mõnus oli sedasi pikalt jalutada ja eriti mõnus oli muidugi inimesi vaadelda, kes olid ennast jõe kaldale välja sirutanud, kuna oli reede ja ilm oli superilus ja soe.
Järgmisel päeval oli sihtkoht Pariis ning me pidime jällegi pika jalutuskäigu tegema, kuid ülejäänud meeskond haakis end meile sappa, mis tähendas, et peale esimest poolt tundi me olime sunnitud tegema peatuse ja veidi tarbima karastavaid jooke. Ning siis arvasid prouad meeskonnas, et neil on vaja ostlema minna. Meie selle peale Garyga olime väga rahul, et seekordne mäng “kaota meeskonnaliikmed” suhteliselt kergelt läks. Nii me siis suundusime uudistama Concorde väljakut, siis Obeliski, siis üle jõe uudistasime Air France peakontorit, ning sealt majade vahele ja tegime väikese söögipeatuse ja siis edasi Eiffeli torni juurde. Päike hakkas just madalale vajuma ja vaated majade vahelt tornile olid lausa lummavad. Tuuritasime ka torni all veidi ringi ja lootsime, et peagi algab valgusšou, ootasime seda veidi aega üle tee asuvas pargis, kuid mida ei olnud, seda ei olnud. Saime aru, et peame ikka hotelli ära minema ja seda miskil teisel ajal uudistama. Tegelikult olime me mõlemad seda näinud ka enne aga tore oleks olnud seekord üle vaadata.







Tagasi Londonis jooksin Harrodsi kaubamajja, kuhu olin tellinud omale uue kohvri, kohvrite Rolls Royce, Rimowa - küll selle odavama versiooni kuid siiski Rimowa. Kohvrile läksin järgi oma tavalise kohvriga, ehk siis astusin Harrodsi kaubamajja sisse ühte kohvrit käekõrval lükates. Kohe jooksis minu juurde turvamees ja ütles, et nende poodi pagasiga sisse ei saa ja etma pean oma kohvri viima pagasihoidu. Ma küll üritasin seletada, et ma ei hakka niisama poodlema vaid tulin vaid ühele tellitud ostule järgi, kuid kord on kord ja ta suunas mu maja taga asuvasse pagasihoidu.  Pagasihoid Harrodsis on aga tasuline, 25 naela asi, kuid kui teed ostu kaubamajast siis arvestatakse see summa ostust maha. Ma küll kartsin et minu ostust, kuna ma olin tellinud oma kohvri teisest firmast ja lihtsalt kättesaamise koht oli Harrods, ehk seda ei tehta, mille peale onu lubas mulle siis tagasimakse ise teha :) Tuiskasin siis tagasi kaubamajja ning sain oma kohvri ja ka mu tasutud 25 naela võeti summast maha. Nüüd suundusin siis juba kahe kohvriga Johni ja Heleniga kokku saama, meie tavapärasesse Black&Blue liharestosse. Ilm oli väga suviselt soe kuigi oli vaid aprilli lõpp....nagu me kõik teame siis see suvi tuligi aprillis ja oli selline kuum kuni septembrini :)
Johni ja Heleniga tegelesime veidi prantsuse keelega ja siis arutasime, et mis värvi peaks naisterahva aluspesu olema ;) Samuti parandasime maailma :)
Järgmisel hommikul ootas mind kiire Stockholm ning tagasi Londonisse jõudes läksin Uxbridge, ning mind ootas maniküür ja pediküür ja õhtusöök Wagamamas - jummel kui hea söök oli! Eriti vürtsikas lillkapsas. 
Järgmine õhtu viibisin juba Glasgows, kus ma hotellist ei lahkunud, kuna aega oli suhteliselt vähe. Järgmisel hommikul oli meie kaoten selline, kellega purser keeldus miskit tegemist tegemast ja kuna mina töötasin lennuki eesosas koos purseriga, siis kõik lendureid puudutavad protseduurid jäid minu kanda. Mina olen ju teada loll ja rõõmsameelne, seega oli mul suhteliselt ükskõik kui kaoten minusse suhtus kui kolmeaastasesse, kellele tuli kõik asjad lahti seletada ning selgitada. Õnneks mida ei juhtunud, ma ei tea muidu mismoodi me oleks oma ülesandeid jaganud. Aga täitsa saan aru, miks see purser antud kapteniga ei soovinud tegemist teha isegi tööülesandeid täites. 
Õhtul käisin india restos, kus tihti käib palju teisi “commutereid” ehk siis neid kolleege, kes töötavad meie lennufirmas aga elavad mujal, ehk siis mitte Londonis ja seega veedavad aega lennujaama lähistel majutusasutustes ning seega olude sunnil söövad õhtust lähedastes söögikohtades. Seekord olin mina üksi kuid teised olid paarikaupa, ja üsna huvitav oli pealt kuulata vestlust kõrvallauas. Ühesõnaga soovitan kontrollida, et mida ja kui kõvasti rääkida :)
Järgmisel hommikul ootas mind kojulend, seekord meie lennufirmaga ja mulle sattus suurepärane meeskond! Nii tore oli näha, et inimesed tahavad teha just seda tööd ja tõeliselt naudivad iga liigutust.
Kodumaal ootas meid Zelda juubel, minu jaoks küll veidi hiljem kui õige päev aga siiski olime me lilla kingiga seal kohal ja sõime ja jõime.
Siis jõudsin veel Ita ja väikese Siimu ja oma lastega Harku metsa, kuid miskipärast ei leidnud me õiget jalutusrada, siis hakkas vihma ka sadama ja me suundusime üsna peagi Rucolasse pizzat sööma. 
Järgmine päev päike paistis ja ma vedasi mr. DJ samuti Harku metsa ja siis leidsime ka õige jalutusraja ja tegime oika ringi vägagi ilusas metsas. Leidsime ka sellise toreda kuusepuu :)


Ning siis saabus aeg, et kohver pakkida ja lennata Reeda ja Külliga Prantsusmaale. Nimelt oli meie eesmärk minna Ruthi nimelisse veinimõisa ja siis juba uudistada veidi sealset ümbrust ka.
Lendasime siis Londonisse, veetsime seal üsna lühikese öö ning siis laupäeva hommikul ootas meid Marseille, mis võttis meid vastu paraja soojuse ja päikesepaistega. Lennujaamast saime oma rendiauto, mis oli selline suurema teleka moodi kuid sõitis suurepäraselt, ja sellega suundusime veidi põhja suunas. Algatuseks kulgesime mööda väikseid teid ja leidisme armsaid väikseid külasid ning kui me kella vaatasime, siis saime aru, et kui me süüa tahame siis peame seda kohe tegema, sest muidu ei paku meile keegi enam mitmete tundide jooksul kehakinnitust. Leidsime siis ühe toreda küla ja seal meile sobiva söögikoha ning tellisime omale päeva komplektlõuna ehk siis salat+jook+magustoit. Salat oli hea, jook oli selline keskmine avatuna seisnud vein ja magustoitu ma isegi ei mäleta. Kuid, suurepärane oli loomulikult sai :) 
Edasi suundusime lähedal asuvasse Les Alpilles loodusparki, et seal siis teha peatus ning veidi matkata. Matkatee leidmine oli lihtne, selle järgimine veelgi lihtsam. Ning vaated olid väga ilusad: viinamarjad, oliivid, moonid, küpressid ning kohalik golfiklubi. 







Edasi kimasime Avignoni, mille veel enne pimedat üles leidsime ja kus leidsime ka üsna kiirelt oma öömaja. Kiirelt sisse kolitud, suundusime linna peale uudistama. Veidi uudistasime vanalinna ja peagi leidsime joogipunkti, kus aga olid tööl miski algajad klounid. Ilmselgelt on Avignonis miski klounide kool ja sealse kooli väljakukkumise protsent on üsna suur kuna enamustes söögi ja joogikohtades olid sellised toredad kloun-teenindajad tööl. Joogikohas olid need klounid veidi unustavad ja eriti ei teadnud mida nad teevad, kuid siiski saime me omad joogid kätte.
Järgmisel hommikul leidsime toreda kohviku, kus meile kohvi ja saia pakuti - seekordne teenindaja  oli väga proff, kuid siiski klouni kalduvustega, nii et ilmselt oli tema selle klounide kooli siiski lõpuni käinud kuid siis aru saanud, et tegelikult on tore ka kohvi ja saia inimestele kätte tuua. Igal juhul oli tema mälu ja tähelepanu lausa imetlust vääriv :)
Meil oli aga vaja minna paavsti palee avastusretkele ja seega me pikalt ei saanud kloun-teenindaja juures viibida. Palee suunas minnes avastasime miskite mootorivabade autode võidusõidu.kuna mootorid neil puudusid, siis toimus võidusõit mäest alla ning tagasi üles toodi võistlejad traktoriga. Inimeste fantaasial pole muidugi piire ja enamus nendest autodest olid ikka väga huvitavaks disainitud.
Võidusõit vaadatud, uudistasime eemalt ka poolikut silda, mis on ka laulu sisse pandud.


Ning siis jälgisime lähenevat tumesinist vihmapilve ja saime aru, et peame kiirelt minema siseruumidesse, mida paavsti palee meile ka pakkus. Palee on muidugi tohutu suur kuigi paavst seal väga kaua ei elanud. Ja eriti meeldis meile interaktiivne võimalus giidiks antud Ipadiga uudistada millised nägid välja osad ruumid seal elanud paavsti ajal. Igal juhul, kes Avignoni satub, siis selle palee külastamine on kohe kindlasti kohustuslik. 



Ning vihmapilv oli oodatust paksem ja võimsam, nimelt jätkus üsna tihe sadu ka veel meie väljumisel paleest. Suundusime siis sööma, seekord oli veidi maitsvam toit, kuid miskit elamust me küll ei saanud. Ning kui ikka ja veel vihma sadas, siis saime aru, et paraku meil ei ole pääsu märjaks saamisest ja suundusime auto poole, et siis minna otsima Pont Guard akvadukti. Õnneks selle me leidsime samuti kerge vaevaga, kuid piletikontorisse jõudes selgus, et olime veidi hiljaks jäänud ja nad just sulgesid. Otsustasime siis jalutada nii kaugele kui saame ja uudistada seda imeasja ilma piletita. Ja loomulikult see meil ka õnnestus, jalutasime uhkelt teisele poole jõge ja üles ja alla ja tegime pilte siit ja sealt. Lisaks kõigele suutsime välja meelitada ka päikese, kes peale pikka ja rasket vihmasadu hakkas nüüd loojuma. Kuid seda ilusamad oli vaated! 





Tagasi parklasse jõudes selgus aga, et tõkkepuud on suletud ja niisama lihtsalt välja ei saa. Vajutasime nuppu, mis seal oli ja uudistasime erinevaid silte, et ehk leiame miski telefoninumbri aga siis ühel hetkel tõkkepuu avanes ja me kimasime tagasi vaatamata välja! 
Ja oligi päev otsas ning aeg otsida üles meie ilus öömaja viinamarja põldude vahel. Ja ilus see öömaja tõesti oli! Kohati oli tee nii väike, et me küll arvasime, et see meid küll kuhugi ei vii, kuid siiski, õigesse kohta me jõudsime. Tädi majapidamises oli ka üsna üllatunud, et me kohale saime. Ta tutvustas meile meie tuba ja suundus ise magama, ning meie hakkasime oma kaasaostetud õhtusööki tarbima. 


Öösel oli veel uhkem torm kui eelmise päeva vihmasadu ja me lootsime, et ehk nüüd on suvekuumus kohal, kuid ei olnud midagi.
Hommikuks oli tädi valmistanud hommikusöögi, ehk siis lõiganud lahti saia ja pannud lauale singi, juustu ja moosi ning keetnud kohvi :)
Peale hommikusööki suundusime oma peamise atraktsiooni poole, miks me Prantsusmaa reisi üldse ette võtsime, ehk siis Chateau de Ruth veinimõis J



Paraku ekskursiooni meile seal ei tehtud, seega maitsesime mõned veinid, soetasime omale mõne pudeli kaasa ja jalutasime iseseisvalt ümber maja.


Edasi suundusime uudistama Prantsusmaa ilusaimat küla Seguret’i, kus tegime korraliku uudistusringi ja arvasime, et arvamused on ikka erinevad. Küla oli küll tore aga kas nüüd Prantsusmaa ilusaim…








Ning edasi ootas meid veel kiire söök ja siis kimamine lennujaama, öö Londonis ja siis suundusid Reet ja Külli kodumaale ja mina suundusin Ammani.