Kolmapäev, 3. märts 2021

Veebruar

Veebruar algas mul kooli avaaktusega. Kuna seadus nõuab kõikidelt hooldajatelt kutsetunnistuse olemasolu, siis saatis minu tööandja teiste seas ka mind kooli. Kooliks on Tallinnas asuv meditsiini suunaga õppeasutus. Ning avaaktus oli üsna pidulik, isegi sotsiaalminister võttis sõna. Aktus oli loomulikult Zoomi teel ja samas keskkonnas algab ka meie koolitee, vähemalt esimesed paar kuud. Kool ise toimub 4 päeval kuus, nii et mitte väga tihedalt. 

Teistel meie koolilastel suleti aga kool veebruari algul, kuna paar õpetajat olid omale nakkuse saanud ja ka mõnel koolilapsel oli see õnnestunud endale külge haakida. Niisiis jätkusid tunnid ekraanide vahendusel kodudes. 

Mina käisin ikka suuskamas, ühel päeval tuli ka Mia ja ema Ester kaasa - Mia ju endise positiivsena ei pea ka enam lähikontaktsena isolatsioonis olema, seega olimegi metsa vahel suusakilomeetreid kogumas. 



Nädala keskel käisin oma giidikooli tunnis, mis seekord toimus lausa koolis. Väga tore oli vahelduseks kleit selga panna ning bussiga sõita, ning siis veel kohvikust kohv soetada ja tundi minna :) 

Ning peale koolitundi käisin veel teatris, Theatrumis vaatamas Poeg nimelist etendust, mis oli mitte maailma parim, aga teatris käia oli ikka tore. 

Nädal jätkus jooga ja ikka suusatamisega, seekord tuli minuga kaasa Kris, kes tegi üle pika aja oma esimesi suusasamme ja oli nii rõõmus selle üle! 






Nädala viimasel tööpäeval sain ma oma teise vaktsiinisüsti, lootes et mingeid kõrvalnähte väga ei teki, suundusin koheselt reedel Pärnusse, spaasse. Nimelt oli selle lühikese perereisi organiseerinud Kris - tema on meil ju vana tuntud spaa-hunt, aga kuna Kris oli sattunud samuti lähikontaktseks, siis otsisime tema asemel asendusliikme, Kai ja suundusime siis ema Ester, Kai ja Ruth, Krisi nimelisele spaa nädalavahetusele :) Reede oli meil saabumise päev, läksime ju bussiga, siis orienteerusime hotelli, mis asus rannapromenaadil, kolisime tuppa sisse, tegime väikese jalutuskäigu, et päikeseloojangut vaadata. Siis suundusime sööma ja õhtuks oli meil teater: Pidusöök. See oli üsna tore ja veidi ka õpetlik etendus. 

Järgmisel hommikul alustasime pika hommikusöögiga, sest kõik road tuli ju rootsi lauas ära proovida, ning loomulikult Proseccot peale juua :) Veidi enne lõunat alustasime aga Vaikse spa külastusega. Ma küll kartsin, et Vaikne tähendab, et ei tohi rääkida, kuid tegelikult oli see hoopis selline piirang, et lastega seda spa osa külastada ei saanud. Meile anti kotike erinevate toodetega, mida me siis pidime omale erinevatel ajahetkedel peale määrima. Algatuseks pidi lebotama mullibasseinis, siis jalavann, tepidaarium (leige saunaruum temperatuuriga 35-40 C, kus soola kontsentratsioon õhus on sarnane Surnumere rannikuõhule) siis keha koorimine, siis puhkus puhkeruumis, siis näo puhastus ning mask ja sellega kaldaariumis (soojade kiviistmetega aromaatne aurusaun, temperatuur 40-50 C) istumine, siis surnumere bassein, siis istumine lakooniumis (kuiv kivist istmetega saun aroomi- ja värviteraapiaga, temperatuur 55-65 C)

ning siis jälle puhkeruumis puhkus....ega me kõike selles järjekorras ei teinud kuid üsna tihe oli see asi. Mulle meeldisid enim Surnumere bassein ja lakoonium ning puhkeruum oli ka tore :)

Siis lebotasime koos kaunite kokteilidega päikesealal, see päikesevalgus pidi olema oluliselt tervislikum kui päike. 

Peale seda olime me kõik suhteliselt väsinud kuid peagi panime riided selga ja soovisime minna gruusia restorani sööma, kuid see koht oli pungil inimesi täis ja kahjuks me sinna ei mahtunud. Vaatasime veel paari koha ukse vahelt sisse kuid ka nendesse me hästi ei mahtunud ja seega suundusime vanasse tuttavasse Mahedikku ja sõime ja jõime seal. Oli hea nagu alati. Jõime Kalamaja veini mis oli pärit Austriast :)

Ning siis oli jällegi käes aeg, et suunduda teatrisse - seekord etendus Kopsud, mida mina olin Londonis eelnevalt näinud ja tahtsin nüüd näha, mismoodi see kodumaal laval välja näeb. Ja see oli ka siin väga hea.

Ning õhtuls olime omale varunud väikese joogi ja seda me nüüd hotellituppa jooma suundusime, kuna kell oli ju juba üle üheksa :) Vaatasime miskit romantilist komöödiat Emma Thompsoni ja Pierce Brosnaniga peaosas, mõlemi puhul on mul au olnud neid teenindada lennukis, ja nii see õhtu meil lõppeski.

Hommikul käisime veel Kaiga ujumas või õigemini ligunemas spaas, siis pidime järjekorras omale hommikusöögi lauda ootama, sest rahvast oli nii palju! Peale hommikusööki, tegime väikese jalutuskäigu mööda promenaadi ja tulime tagasi mööda merd...ja üsna krõbe külm oli aga ilus. Ning siis oligi aeg hakata bussijaama ja kodu poole minna.













Kodus panime emaga aga ruttu kleidid selga ja suundusime Klaidi sünnale - nimelt väike matka ja kuivatatud mangosõber sai 5 aastaseks ja kuna momendil pidudega on nagu on, siis kutsuti külalisteks vaid “lähimaid sugulasi” Pidu oli korralik: kartulisalat ja viinerid ning morss ja korralik küpsisetort. Ja sünnipäevalaps oli rõõmus :)

Uue nädala algul käisin emaga suusatamas aga mul oli nii külm, et pool suusaringist muudkui puhusin oma sõrmedele, et kuidagi sooja saada! Mitu korda mõtlesin, et keeran ringi ja lähen autosse tagasi. Aga ei andnud ikka alla ja sõitsin oma 5 kilomeetrise ringi lõpuni. 

Ning teisipäeval algas mul kool. Meid on kokku sellel erialal kaks gruppi, ning kõik on juab sel alal töötavad inimesed kuid kellel ei ole siis nõutud haridust antud erialal. Momendil on meil õpe Zoomis ja no sellega saab nalja rohkem kui rubla eest. Ega ei saagi eeldada, et hooldajad peavad oskama ka arvuteid kasutada...aga mikrofoni võiks ikka kinni panna :) Kool kestis mul kaks päeva, seekord veel koduseid ülesandeid ei antud, seega läks üsna kergelt. 

Siis käisin üle pika aja tööl ja selgus, et üks meie klient oli ühel ilusal hommikul surnud. See ei olnud külla esimene surm meie majas, ning eks see on hooldekodus selline tavaline juhtum ja sugugi mitte ootamatu, kuid sellest kliendist me ei osanud seda veel oodata! 

Töönädala lõpul käisin Krisiga itaalia restos, mis oli väga tore ja suurepärase teenindusega, ning siis külastasime Linnateatri Hobuveskit ja  vaatasime etendust Vanja, mis oli huvitavalt lahendatud. 



Laupäeva hommikul suundusin Kumusse, kus pidin kokku saama Anneliga, kes oli nädalavahetust tulnud kodumaale veetma. Paraku suutsin ma kella vaatamisega niimoodi mööda panna, et ma olin Kumus kohal poolteist tundi enne kokkulepitud aega. Istusin siis kohvikus ja lugesin raamatut, sest see on ju ühel korralikul stjuardessil alati kotis. Nagu Annelil kombeks, jäi ta aga hiljaks...seekord küll üsna vabandataval põhjusel, nimelt ootas ta Kadrioru trammi...see aga praegu ju ei käi. Kui ta aru sai, et see tramm vist ei tule, siis oli juba kokkusaamise aeg käes...ühesõnaga saime me kokku hiljem kui kokku lepitud :) 

Kumus vaatasime Egiptuse näitust, mis oli üsna tore kogum erinevatest katkistest kividest, kus mõned eksponaadid olid väga huvitavad. Eriti tore oli plokkskulptuur kükitavas asendis inimesest kellel on paruka peal paavian. Kuna meie viimasel reisil (mäletate veel mis asi on reisimine) külastasime ahvide parki Ubudis, enne mida oli Anneli meile pikalt jutustanud oma lapsepõlve traumast, mis tekitas tal hirmu ahvide vastu. Pargis loomulikult hüppas üks ahv Annelile selga - meie Krisiga seisime lihtsalt nõutu näoga ja suutsime vaid öelda, et Anneli, Sul on ju ahv seljas! Ja nüüd oli siis Anneli kükitav kuju lausa Egiptuse ajast olemas :) 



Peale näitust suundusime vanalinna, et veidi keha kinnitada. Seekord külastasime jällegi itaalia restorani, mis asub Harju tänaval. Ning see oli lausa suurepärane! Siis jalutasime läbi Niguliste kiriku Musta Puudlisse, kus ootas meid juba Reet. Ja nii see sõprade nädalavahetus algaski: jutustasime maailma asjadest, siis oma asjadest, siis teiste asjadest...Peagi saime aru, et peame nüüd vanalinna Rimi külastama, et veidi varusod täiendada ning siis käisime veel kultuuri tarbimas kinos Sõprus, kus vaatasime filmi Teel taevasse. Mulle meeldis, Reet lihtsalt magas, Anneli ootas ikka miskeid seoseid filmile, kuid neid ei tulnudki. Õnneks on Sõpruse kinos baar, kus saab ka viinamarja kääritatud mahla soetada :) 

Peale filmi suundusime Anneli koju, kirjanike majja ja arutasime asju veelgi pikemalt. Peale paaritunnist arutelu, saime aru, et Anneli on oma uhiuue telefoni ära kaotanud :( Õnneks suutsime ühise meenutuste käigus aru saada, et telefon peab olema kinos. Kino aga avatakse tund enne esimese seansi algust, mis oli poolteist tundi enne Anneli laeva väljumist.  Nii et saime kohe plaane hakata tegema, et millega oma pühapäeva sisustada. Peagi lahkus Reet koju, kuna ta suundus hommikul uisumatkele ning ka meie Anneliga asusime magama. 

Mina ärkasin kell 6.00 ja alguses ikka üritasin veel veidi magada kuigi vaade Nigulistele oli nii lummav, et väga ei raatsinud enam magada. Kell 8 arvasin targemaks ikka päriselt üles tõusta ja hakkasin raamatut lugema. Mõne tunni pärast avati Maiasmoka kohvik, kuhu ma üle Raekoja platsi kimasin ja soetasin meile kohvi ja kilupirukad ning vastlakuklid. Kimasin tagasi koju ja Anneli oligi juba ärkamisega teglema hakanud. Kilupirukad ei olnud just parim valik kuid vastlakukkel oli suurepärane. 



Ning varsti me saimegi juba uksest välja ja tegime väikese Vanalinna jalutuskäigu, ning lõpetasime selle mõnusa hõõgveini ja mini pannkookidega Raekoja platsi nurgal. Siis läks Anneli omi asju ajama ja mina sain veidike ise pikutada tema diivanil, ning tund enne esimese seansi algust suundusin Sõprusesse, kus leidsin ilma erilise vaevata Anneli telefoni. Ning siis jalutasime sadamasse ja ma kontrollisin, et ta kindlasti laevale läheb ja siis suundusin koju.


 

Uus nädal algas Miaga logopeedi külaskäiguga - tema köhale on tulnud nüüdseks diagnoos, ehk et ta ei oska hingata koormusega. Ja nüüd on siis Mia suunatud logopeedi juurde, kes õpetab talle harjutusi, et osata hingata ilma köhimata. Peale logipeedi külastust suundusime Mia valitud söögikohta, ehk siis Burger Kingi :)

Teisipäeval olin tööl, seekord oli meie üks dementne klient eriti jutukas. Istus muudkui meie juures ja kirus oma toakaaslast. Meie muudkui naersime tema juttude ja tähelepanekute peale. Üsna huvitav on kuulata kuidas vanemad inimesed üksteist taga räägivad.

Nädala keskel oli mul esimene prantsuse keele tund, nimelt liitusin ma Prantsuse kultuuriinstituudis toimuvate kursustega. Klass on väike ja klassikaaslased toredad ja toetavad, ehk ma õpin ka midagi :)

Samal päeval oli ka mul giidikooli viimane tund, saime tunnistused, et oleme läbinud nii ja nii mitu tundi õpet. Eksamit paraku ei toimunud kuna meid ümbritseb endiselt see haigus. Nii et saamegi veel harjutada ja oskusi lihvida võttes arvesse kõiki neid teadmisi mida meile kaasa anti ja ehk ühel päeval saame ka eksamit sooritada.

Siis käisin jälle tööl, ning reedel külastasime oma giidikooli grupiga Kiek in de Köki muuseumit ja Neitsitorni. See oli üks väga tore külastus, kes veel ei ole käinud näitusel Linnaloomadest, siis soovitan seda kohe kindlasti külastada. Ning väga huvitav oli ka Neitsitornis kunstnike näitus, koos seal olnud korteriga :)

Peale muuseumi, suundusin aga teatrisse, ehk siis vene teatrisse. Olin kaasa kutsunud oma ema, sest veidi kartsin et äkki ma ei saa muidu etendusest aru. Tegelikult oli võimalik võtta omale ka kõrvaklapid ja kuulata sünkroontõlget, aga see pigem häiris kui aitas. Ning tegelikult sain ma ikka kõigest aru. Etendus oli krimilugu pealkirjaga Inspektor tuleb külla, mis oli veidi rohkem kui krimilugu. Teater ise oli muidugi väga glamuurne! 




Nädala lõpetuseks jõudsin veel olla tööl ja siis saime kokku emad-tütred pundiga, kellega seekord tegime rongisõidu Aegviitu, siis jalutasime mööda Presidendi matkarada Nelijärvele ning tagasi Aeviidu jaamahoonesse, Wana Vaksali nimelisse restorani. See oli lausa suurepärane kuigi portsjonid olid harjumatult suured. Kõik mida me sõime maitses imehästi! Nii et jällegi, soovitan külastada. Ning kui kõhud olid täis, siis suundusime rongiga tagasi pealinna :)








Veebruarikuu viimane nädal algas jällegi medkooli päevadega. Need olid seekord väga pikad, kus ma väikese viilimisega sain siiski mõned uued teadmised. See ekraani vahendusel koolis olemine on ikka keeruline, sest kohe kui mõte uitama läheb, siis saad ju millegi muuga tegeleda....kui klassis istud, siis ju ei saa muude asjadega tegeleda! Nii et palun, palun laske meid kooli! Ja no kui juba hakkad muude asjadega tegelema, siis ei suuda enam tagasi loengusse mõtteid suunata....loodan, et ma hiljem ikka kuidagi eksamid tehtud saan ;)

Ja nii saabuski veebruarikuu tähtsaim päev, ehk siis Vabariigi aastapäev. Esmalt oli mul joogatund, siis prantsuse keele tund koos kiluvõileibadega :) Siis kohtusin Reeda ja tema lastega, kellega külastasime Meremuuseumi - see oli väga tore ja inforikas koht, meil jäi loomulikult aega puudu ning päris kõiki eksponaate me uuritud ei saanudki, kuid alati on ju hea midagi järgmiseks korraks jätta. Siis tahtsime veel teha väikese jalutuskäigu vanalinna ja uudistada erinevaid torne, kuid väljas oli üsna ebameeldiv vihmasadu ja me arvasime paremaks suunduda veidi varasemalt oma broneeritud restorani Controventosse. Sõime, jõime ja rõõmustasime iseseisvuse üle ning loomulikult parandasime maailma. 

Järgmisel päeval käisin jälle tööl, ning nädala lõpetasin Ivi Triinu ja Ardoga kokkusaamisega. Nad olid Strasbourgist kodumaale külla tulnud ning nii me ühel lõunal kohtusime. Külastasime restoraninädala raames restorani R14, mis oli väga hea, ja eriti suurepärased olid sommeljee soovitused menüü kõrvale jookide näol :) Ning loomulikult jätkus meil juttu pikemaks. Nii tore, et on ikka ilmas selliseid inimesi kellega puutud kokku aasta jooksul ja nad jäävad kuidagi Sinu ellu ning alati on hea meel hiljem kokku saada :) Nii et Ivi Triin, saame ikka alati kokku kui ühte riiki satume :)



Laupäeval pidi mul vaikne vaba päev kodus olema, kuid Mia tahtis minna Nõmme lumeparki lauaga sõitma ja mina kui tädi-autojuht istusin rooli ja viisin lapse kohale. Ühtlasi sain seal kokku Itikuga = see oli nagu kirik keset küla ehk kohtusime poolel teel :) Vaatasime Itiku ja väikese Siimuga veidi lumelauatamist, Siimule see sport väga meeldis! 





Siis tegime väikese jalutuskäigu ja veel pisema  mäkketõusu, ning siis soovisime minna kohvik Kiusu suppi sööma aga kell ei olnud veel kaksteist saanud ja nende menüü koosnes esialgu vaid hommikusöögist. Jõime siis soojendavaid jooke, jutustasime ja peagi oligi aeg minna tagasi lumepargi juurde, kuna Mial hakkas juba piletiaeg täis saama. Ita ja Siim sõitsid edasi koju ja ma jäin raamatut lugema :) Varsti tuligi Mia ja oli oma lauatamisega rahul kuigi kurtis, et tal ei tulnud eriti hästi välja. Lubas veel harjutada, et oskusi lihvida. Ja kuna nüüd oli kellaaeg juba pealelõunane, siis suundusime hoopis Sõõrikukohvikusse, et seal lõuna süüa :)

Ning õhtul käisime Miaga veel kinos, vaatamas Tom ja Jerry filmi, mis oli suhteliselt igav. 

Pühapäeval olin jällegi tööl: üsna vahetuse alguses nimetas üks klient midn idioodiks kuna tema oli oma arsti nõudmistest veidi teistmoodi aru saanud kui need meile edastatud olid. Seletasin siis mitmekordselt, et sellised olid meile edastatud nõuded ja neid me ka järgime. Et üsna kõvahäälset vaidlust kokku võtta arvasin, et peame selles osas kokku leppima et jääme eriarvamustele ja selle peale härra hakkas muidugi naerma, et midagi nii tobedat pole ta oma elus kunagi kuulnud, et on võimalik kokku leppida eriarvamustele jäädes... Veidi enne lõunat tuli härra mu juurde ja ütles, et mul oli õigus olnud arsti nõuetest aru saamisel. Õnneks toimus kogu meie vestlus inglise keeles ehk, et teised pealt kuulavad kliendid ei saanud aru, millest jutt käib :)


Ja siia lõppu lisan ka väikese Siimu arutelu, et kelle pilt on piimapakil :)