Juuni algus

Maikuu viimane lennunädal algas Genfi ööpeatusega. Mul oli plaan otsida üles ÜRO Euroopa kontori peahoone, ning seda veidike uudistada. Ilm oli muidugi nii soe, et ma siseruumide uudistamisega aega veeta ei soovinud, seega otsustasin uudistada vaid õues asuvaid vaatamisväärsust. Leidsin hoone suht kiirelt, ning tegin kohustuslikud pildid. Uudistasin ka "Katkist tooli" see oli väga mõjuvõimas.

 

Sealt suundusin järve jäärde, sest mul oli plaan minna ujuma. Selleks on järve ääres eraldi piiratud alaga bassein. Paraku oli seal mustmiljon inimest ja mu ujumise plaan jäi seega katki. Ma lihtsalt tundsin, et ma ei suuda nügeleda seal tuhande inimesega koos. Seega suundusin hoopis pingile istuma - kaasas oli mul loomulikult veinipudel ja seda ma siis nüüd tarbisin seal pingil. Väga mõnus oli! Siis googeldasin omale lähdal asuva populaarseima söögikoha - see oli miski burgeri koht ja suundusin sinna. Pean ütlema, et Toulousi burgeri koht oli parem kuid sellel ei olnud ka midagi viga. 

Peale tagasilendu, kimasin koheselt Carolinega kokku saama, istusime tema juures aias ja vahetasime uudiseid, et mis meiega vahepeal juhtunud on, ning siis suundusime Caroline ja tema kihlatu Liziga, nende tuttavate juurde aiapeole. Seal olin mina kõigile 5 inimesele esimeseks eestlaseks (ja arvatavasti ka viimaseks) keda nad kunagi kohanud on, seega sain tutvustada meie kodumaad ja pidin väga korralikult käituma, et neile head muljet jätta. Tulin vist ülesandega toime. Igal juhul oli tore pärastlõuna.

Järgmisel päeval oli pikemat sorti tööpäev, lend Olbiasse. Kuna aga meie äriklassis oli väga suur arv reisijaid, siis oli pardateenindajaid pardal rohkem kui kohustuslik. Seega võis üks meist minna lendurite juurde maanduma/õhku tõusma. Mina valisin omale maandumise Olbiasse. Vaated olid väga ilusad, Sardiinia tundub täitsa selline koht olevama kus võiks puhkust veeta. Ja eriti ilus oli meie kapten! Polegi ammu ühtegi ilusat kapteni kohanud, kelle peale pead keeraks, kuid see härra oli tõesti väga meeldejääv.

Edasi saabus mul aga väga mitu vaba päeva, esimesel neist otsustasin oma aega veeta matkamisega Windsorisse. See on umbes 10 miili ehk siis 16 kilomeetrit. Väga mõnus jalutuskäik oli. Mõned külad millest läbi läksin olid kohe eriti armsad. Windsorisse jõudes premeerisin end tigude ja friikatega, ning tellisin vabatahtlikult õlle spritega ;)

Tagasi Windsorist tulin siiski bussiga, mis võttis aega 2 tundi, minu jalutuskäik oli 3 tundi :) Jalakäik, ajavõit!

Järgmine päv oli prantsuse keele päev, ning viimasel vabal päeval sain kokku Johni ja Heleniga, kus arutasime üldist poliitilist olukorda kui veidike tegelesime ka prantsuse keelega ;) Tore oli igal juhul!

Siis suundusin reisijana Frankfurti, et siis seal ööbida ning järgmisel hommikul juba töötades tagasi lennata. Reisijana on vahest väga huvitav töötada, näed kuidas teised reisijad käituvad siis kui saiajagajad ei vaata :)

Ning edasi ootas meid Milaano - seal oli 37 kraadi, päris soe ühesõnaga. Suundusin kõigepealt jalutuskäigule, et otsida üles see roheline maja:

Ning õhtul suundusin purser Chrisiga õhtusöögile - tema on üks väga tore noormees, kellega me siiani oleme edasi-tagasi lende lennanud kuid nüüd siis sattusime ka veidike vabamasse õhkkonda. Jällegi oli üks väga tore õhtu!

Ning Milaanost tagasi jõuds, suundusin Elena sünnipäeva tähistamisele. Esilagu olime kahekesi pargis ja nautisime sooja ilma ning külma proseccot ja oma kaasavõetud pikniku tarvikuid. Ning õhtul liitusid meiega Nicky, Ruben ja Kevin - kõik ikka saiajagajad - ning me suundusime kariibi sugemetega restosse, kus kokteilid olid kaks ühe hinnaga ;)

See oli üks eriti tore ja naljarohke õhtu, sest lugusid meil juba jagub, ja kui need segunevad siis tekib neist veel rohkem nalju kui neis enne üldse oligi. Nii et väga tore oli!

Järgmisel päeval oli minul aga väga pikk tööpäev, ning veidike väsimust oli isegi minu sisse pugenud. Aga ma pidasin oma Ateena lennu vastu ning koju jõudes heitsin suht koheselt magama.

Neljapäeval sain kokku Lucyga, kellega me lõpuks jõudsime juudi muuseumisse - see oli väga hariv. Ühtlasi oli seal näitus Amy Winehousest, mis oli samuti väga huvitav.

Lõunale suundusime Lucyga uhkesse prantsuse bistroosse, mis oli väga autente. Söök oli hea, teenindus samuti, kuni selle hetkeni kuni me arvet küsisime, sellega läks millegipärast väga kaua aega ;)

Ning nüüd on mul veel üks väike lennupäev, väike Kopenhagen, ning siis ma tulen kodumaale, suvepuhkust veetma. Plaanid puhkuseveetmiseks on suured, sinna mahub golfiõpe, 4 päevane matk, paar lõunat, mõned õhtusöögid, laulu ja tantsupidu....Ning loomulikult, ajaveetmised mulle kallite inimestega. Eks ma annan teada kas ja mis plaanid ka realiseerusid :)

Maikuu teine pool

Minu järgmine sihtkoht oli Zürich - sellest hotellist tuleb meeskondade omavahelistes juttudes tihti juttu, kuna toad on seal sisustatud üsnagi huvitavalt. Palju on kasutatud panga rekvisiite - kapp on nagu vana panga seif, seinad on aga meenutavad shokolaaditahvleid. Ja täpselt nii oligi. Kuid see oli kõik väga stiilne.

Hotelli ümbrus oli veidi nukker, see asub keset elurajooni, kuid kaardilt avastasin lähedal miski roheala. Sinna siis suundusingi. Lootsin et see on miski park, kus saan ehk muru peal istuda ning sooja ilma nautida. Kuid, see roheala ostus hoopis väikeseks Muuga aedlinnaks. Ainuke erinevus oli, et siin oli igal krundil väike armas aiamajake, keegi ei olnud oma aiamaa juurde miskit kolmekorruselist hiigelelamut ehitanud. Jalutasin siis veidi seal aiamaade vahel kuni leidsin veidi tihedama metsatuka ning seal väikese metsaraja. Suundusin siis sellele, ning peagi avastasin end jõe ääres, jalgrattateel. Seal oli ka pingike minu jaoks. Ja kuna ma olin eelnevalt poest kaasa soetanud omale erinevaid puuvilju, siis nüüd istusingi seal ja mugisin neid.

Järgmine päev pidi mind viima Stockholmi kuid keegi oli paraku tõmmanud arvutijuhtme seinast välja, mis tekitas suhteliselt huvitava kaose meie terminalis. Esialgu kui kõik süsteemid üles ütlesid, siis me kõik ikka lootsime, et see on ajutine ning kohe-kohe saab kõik korda. Reisijaid muudkui kogunes, pagasihunnikud registreerimislettide juures aina kasvasid, meeskondade arv erinevate väravate juures suurenes, lennukid seisid erinevates lennujaamanurkades ning keegi ei teadnud mis edasi saab. Väravas, kus meie meeskond oli, oli koos meiega veel 4 lennu meeskonnad ning väravas seisev lennuk ei kuulunud ühelegi meist. Umbes tund aega hiljem, saime meie käsu suunduda oma lennukisse, mis oli nüüdseks pargitud hoopis platsile, ning sinna suundusime nüüd bussiga. Lennukis leidsime oma piloodid, ning peagi saabus ka meie lennu catering. Tegime oma tavalised ettevalmistused ning hakkasime reisijaid ootama. Peale kolme tundi tuli aga hoopis lennu väljasaatja teatas, et meie lend on tühistatud nii nagu ka kõik ülejäänud selle päeva lennud ja, et me võime koju minna. Sulgesime siis kõik kärud, millised me olime juba avanud ning suundusime tagasi terminalihoonesse. Seal oli tohutult rahvast, kes olid segaduses ja ei teadnud mis nad edasi tegema peavad, kuid samas oli seal imelikult vaikne. Politsei seisis uksel ning ei lasknud kedagi enam sisse kuid rahvast oli niigi absoluutselt igal pool. Suundusin mina siis bussipeatuse poole ja keda ma näen üle tee tulemas - loomulikult minu Alanit. Ta pidi minema Rooma, kuid ei saanud ka minema ja nüüd siis suundus hotelli. Kuna me mõlemad olime omale saanud ootamatu vaba õhtupooliku Londonis, siis otsustasime selle koos veeta.

Suundusime jalutuskäigule parki, istusime seal pingil ja vaatasime lennukeid - kui tavaliselt on 10 meie firma lennukit ja siis 1 miski muu, siis seekord oli olukord vastupidine, meie firma omi oli isegi veel vähem kui 1 kümne seas... Aga Alaniga oli väga tore kokku saada ja juttu ajada, peale paari klaasi veini õpetasin talle veidike hundiratast - see tal eriti välja ei tulnud, aga nalja sai ikka palju.

Järgmisel päeval oli minu graafik ikka veidi segamini, see näitas, et ma viibin Stockholmis, mida ma loomulikult ei olnud. Üritasin meie lennukeskusega suhelda sel teemal, et kas ma peaksin tööle ilmuma või, et mis ma tegema peaksin, proua teisel pool toru arvas, et nautigu ma pühapäev ja järgigu ma seda mis mu graafikus on esmaspäeval. Nii ma siis tegingi - suundusin parki päevitama ja raamatut lugema.

Edasi tuli paar päeva kus endiselt oli segadusi graafikutega, ühel lennul olin ametlikult mina ainuke salongipersonali liige, kolleege miskipärast selle lennu nimekirjas ei olnud. Kohal nad aga olid ja me lennu ka opereerisime, lihtsalt paberite järgi olin mina ainukesena pardal. Samal lennul olid väga toredad reisijad - üks härra arvas, et minusuguseid võiks meie firmas rohkem olla ja palus mul selle teate ettevõttele edasi anda, ma arvasin, et ma võin ju proovida aga et telefoniliinid võivad ju maas olla ja ma ei pruugi sattuda õige inimese otsa ;) Nii, et üldiselt võtsid inimesed seda ikka suhtelise huumoriga kuid ma arvan, et kui nad oma järgmist lennupiletit bronnima hakkavad, siis nad mõtlevad enne kaks korda kui meid valivad :(

Sel huvitaval nädalal oli mul üks ja ainuke ametlik vaba päev, ja selle päeva suurim sündmus oli see, et Andrus teatas, et ta on armunud ja enam minuga suhelda ei soovi.

Seega, ilusat kevadet kõigile!

IoW

Anneli ja Nora veetsid esimese visiidi päeva Londonis, sest mina pidin veel veidi lendama. Kuid esmaspäeva hommikul suundusime autorenti, kus saime omale auto, millega suundusime esialgu New Forestisse, et seal väike matk teha ning uudistada kohalikke kurje ponisid. Ponid olid loomulikult kohal, ja kevade puhul oli neil ka üsna palju järeltulijaid. Seda enam olid ponid inimeste suhtes ettevaatlikud. Ei hakanud meie ka neid siis tülitama, uudistasime niisama eemalt nende tegemisi.

Leidsime Norale ka auto:

Meie väike matk oli väga mõnus, minu matkasandaalid aga said sellel matkal veidi kannatada - nimelt astusin ma nende tallast lihtsalt välja :) Praeguseks on need küll juba kingsepa poolt parandatud kuid reis alles selle matkaga algas ja mul muid matkamise jalatseid ei olnud. Seega oli hommikuks plaan tehtud - Ruthile jalanõusid otsima!

Peale Brokenhursti küla matkarada, suundusime sadamasse, et sealt siis praamiga Isle of Wightile suunduda. Praamisõit oli suhteliselt lühike ning peagi olimegi suurelt saarelt ühele väiksemale jõudnud. Ning koheselt asusime vaatamisväärsustega tutvuma - Needles Battery oli esimene - need on siis need väikesed kaljud, mida esimese pildi pealt näete.

Vaated olid seal kandis väga ilusad, samuti oli uhke tuul - isegi minul,olid juuksed peas püsti. Samuti oli huvitav tee, mis meid vaadete juurde viis - algul tundus, et see nagu ei olegi autotee, kuid siis me siiski arvasime, et proovime mööda seda sõita ning kui meile tuli ka vastu auto, siis saime aru, et see ongi lihtslt selline kitsast perekonnast pärit tee :) Õnneks mahtusime ikka vastutuleva autoga sinna ära, ning kõik said omad vaated uudistatud.

Kuna me olime lõunasöögi vahele jätnud, siis olid osadel meist kõhud veidi tühjad, ning me otsustasime suunduda oma öömaja poole, et seal ennast sisse seada ning suunduda õhtusöögi otsingutele. Öömaja oli meil sellises linnakeses nagu Cowes, ning samasse suundusime ka söögikohta otsima. Leidsimegi suht kiirelt ühe toreda pubi, mis meile pakkus fish & chips'e, sinna kõrvale saime ka pudeli veini, ühe klaasi hinnaga. Jõime siis kiirelt selle ära, et teenindajal meelde ei tuleks, et ta meie arvega veidi eksinud oli :)

Hommik algas meie kodus hommikusöögiga, Anneli tellis omale taimetoitlaste peekoni - ei saanud me keegi aru millest see tehtud oli, kuid see asi rohkem ennast tellima ei kutsunud :) Meie Noraga läksime siiski klassikalist rada pidi ja tellisime ikka seast tehtud peekoni.

Peale hommikueinet, suundusime linna peale, et mulle uued jalanõud soetada - sain neid lausa kaks paari, ühed sussid ning teised brilludega sandaalid :) Sussid panin kohe jalga ja suundusime siis matkarajale. 

Algas rada saare tuuliku juurest, tegime siis ka tiiru tuulikus ning uurisime sealsete tädide-piletimüüjate, et millises suunas meie matkarada asub. Tädid polnud meie rajast midagi kuulnud, soovitasid meile veidi isetehtud rada kuid arvasid, et oi oi see on küll kole pikk, et terve ring on oma 7 miili. Me tegime kiire arvutuse ja saime aru, et see ring meile sobib. Kaarti raja kohta polnud, kuid miskid pidepunktid saime teada ja asusime teele. Esimeseks vaatamisväärsuseks olid heinamaa tagumises osas olev lehmakari - need oli ühed väga nunnud lehmikud. Uudistasime neid tükk aega.

Siis vaatasime kohalikku lennuvälja - see oli samuti selline armas ja väike, kahjuks sel ajal kui meie seal vaatlust tegime, miskit liikumist ei toimunud. Siis jalutasime erinevate kivipõldude vahel - osadel kasvasid suuremad kivid, teistel jälle väiksemad. Päike paistis, ilm muudkui soojenes - väga mõnus oli! Siis uudistasime veelinde - üks neist oli eriti kuri ja muudkui noris tüli teistega. Ei hakanud meie seal nende suhteid parandama, vaid suundusime edasi St. Heleni külla. 

Seal lootsime leida miski toreda kohviku kus väike karastav jook teha. Paraku me miskit ilusat kohta ei leidnud, tegime niisama ilusamatest majadest pilte ja suundusime hoopis edasi järgmisse külla. 

Teed ületades andis üks kuri autojuht tädi meile aga nii kõvasti signaali, et meil on siiamaani kõrvad lukus, kusjuures me olime tema tee poolelt juba möödas, ehk et tema liikumist me ei takistanud absoluutselt.

Sellest ehmatusest avanesid aga meie silmad ja me leidsime omale kohviku, sadama kail. Väga kaunis mereromantika küll ilma mereta, sest parasjagu oli mõõn.

Ning siis suundusimegi läbi väikese sadamaküla tagasi oma auto juurde. Nii kiirelt see 7 miili meil läbitud saigi ;)

Edasi suundusime saare lõunaserva - parasjagu hakkas mere pealt miski huvitav udu lähenema, see oli ka väga jahe, nii et ega autost eriti enam välja ei kippunud. Paaris kohas siiski tegime veel peatusi ning uudistasime ilma ja ümbrust.

Siis käisime poes ja otsustasime hoopis oma toas piknik-õhtusöögi teha. See tuli meil loomulikult suurepärane, eriti hea oli see punane tee mida me Anneliga jõime, nimeks oli Cabernet Sauvignon ning päritoluriik oli Liibanon :)

Hommik algas jällegi peekonivalikuga, siis kolisime asjad autosse ja suundusime Osbourne house, ehk siis kuninganna Victoria suvemajja. Maja-loss oli täitsa tore, privaatrand oli vast meeldejäävam kui loss ise ning eriti tore oli Sveitsi stiilis alpimajake, mida siis kasutasid Victoria ja Alberti lapsed oma mängudeks ja mille hoovis oli siis igal lapsel oma juurvilja peenar. Selles majakeses oleksime isegi meie juba hea meelega elanud :)

Loomulikult tarbisime ka väikese pealelõuna tee:

Ning siis oligi aeg suunduda tagasi suuremale saarele ehk siis praamiga Portsmouthi ja sealt Londonisse.

Praamisõit möödus samuti viperusteta - praamil oli seekord nii palju koeri, et me ei osanud valida, milliseid paitada ja milliseid mitte. Ei tea miks neid sellel mereületusel eriti palju oli kokku sattunud. Koju jõudes, käisime poes, siis viisime asjad koju ning suundusime autot ära viima ja siis tegime lõpuõhtusöögi pubis mis asub kohe autorendi firma kõrval.

Kõhud täis, suundusime koju magama.

Järgmine päev oli väga raske päev, kuna me suundusime Kingstoni shoppama, ja see on üks raske töö. Kõigepealt tegime kiire vaatamisväärsuste ringi, ja siis veetsime miski hunniku aega Primani Originalis - seal tegime ka mitu ostu, isegi mina soetasin uue t-särgi. Siis sõime lõunat Wagamamas, tegime veel peatänava mõnes poes paar ringi - Nora sai enamus oma ostunimekirja täidetud, mis oligi meie peamine päevaülesanne. Ning nii see päevake möödus ja me suundusime lennujaama poole, Nora ja Anneli läksid lennukile, ja mina prantsuse keele tundi.

Maikuu

Peale mai alguse kiiret Milaanot ootas mind Toulouse. Seal oli mul ülesanne-soovitus, leida Burgerite Ateljee. Nimelt soovitas meie lennu esimene ohvitser ühte söögikohta - ta ise lendas edasi tagasi lendu ja seega ei saanud minuga ühineda - Burgerite Ateljee, mis pidi valmistama nii häid burgereid, et viivad keele alla. Ta hoiatas mind, et pean seal kohal olema kohe kui koht avatakse, kuna hiljem tekib sinna pikk järjekord. No see jutt tundus nii intrigeeriv, et ma ju pidin selle asja ise järgi uurima. Jõudsin kohale 5 minutit peale avamist ning saingi viimase laua! Peale mind pandi inimesed ootejärjekorda, või siis neile pakuti võimalust burks kaasa osta. Istusin siis tähtsalt oma lauas ja burger oli tõesti selle ateljee külastust vääriv. Koht ise oli väike, vaid umbes kümme lauda, kuid tõesti, kogu aeg oli järjekord ukse taga.

Mugisin siis oma burgeri kõhtu ning vabastasin laua järgmistele, ise aga suundusin linna peale veel kolama. Vahepeal oli isegi päike pilve tagant nina välja pistnud.

Seekordne Toulouse oli täitsa tore, selles linnas võiks täitsa rohkemgi aega veeta :)

Edasi ootas mind aga hoopis teisest klassist sihtkoht - Beirut. Lend läks väga hästi, ei miskeid imelike muredega reisijaid ning ma kogu meeskond oli väga tore. Kohale jõudes tegime loomulikult kiire kohustusliku lennujärgse tutvumisõhtu kergete jookidega :)

Järgmisel hommikul suundusin mina aga julgele retkele linna peale - eelmisest kordadest õppust võttes, tellisin omale sama takso linna vastu, et see mind siis hotelli tagasi tooks. Sest vanadel aegadel oli alati linnast takso saamine üks paras saaga. Kuid eks me ikka õpi, ning taksojuht oli lahkelt valmis mulle järgi tulema. Jalutuskäiku alustasin sadamast - see oli suhteliselt inimtühi, isegi minu lemmik-kohvikus oli vabu laudu. Kuna ma ei olnud veel hommikust söönud, siis istusingi oma kohvikusse maha ja tellisin kohvi ja salati, ehk siis hommiku ja lõuna ühes komplektis. See on kohvik on selline huvitav kooslus, et teenindajad ei ole seal kunagi millestki huvitatud, nad küsimustele ei vasta, tellimused lähevad neil segamini, naeratustest või miskist lahkest olekust on asi väga kaugel, kuid nende küpsetatud sai, ning muud toidud on super-luks. Seepärast olen ma nõus seda huvitavat teatrietendust vaatama, mõnuledes hea saia, salati ning sadama vaatega.

Teatrietendus vaadatud, suundusin jalutusretkele Beiruti kuulsale promenaadile. Ka promenaad oli suhteliselt inimtühi, väga üksikud jalutajad-jooksjad ja muidusööjad hulkusid seal ringi. Seda parem oli see mulle, sain rahulikult uudistada kõiki ja kõike, mis mulle tee peale ette jäid.

Jalutasin suht pikalt promenaadil ja siis suundusin väikestele tänavatele merest veidi eemal. Avastasin sealt koolimaja, kus olid just lõppenud tunnid ning lastele vastu tulnud autojuhid/lapsevanemad olid tekitanud korraliku liiklusseisaku nii kooli tänavale kui ka mõnele paralleelile kui ka horisontaalis asuvale tänavale. Kusjuures, see ummik oli ikka korralik parkimine keset tänavat, oodates siis oma võsukest või tööandjat.

Mina laveerisin end sealt vahelt läbi ning jalutasin aga mööda väikeseid tänavaid tagasi uhke vanalinna turu poole. Teele jäid mulle veel Rooma aegsed varemed, mida pildistasin, samuti vaatasin parlamendihoonet, mid turvamees pildistada ei lubanud, siis leidsin aga postkontori ja kuna mul ongi kõik need aastad Beirutist postkaardid saatmata olnud, siis suundusin sinna neid soetama ja siis saatma.

Tütarlaps ulatas mulle paki postkaarte, millest ma sain siis valida omale sobivaid, siis osetasin margid, ning tütarlaps hakkas kohe uurima kust mina ikka tulen ja kas ma ei tahaks veel miskeid tooteid temalt osta - pakkuda oli kõrvaklappe, selfie sticke, ja muud sellist hädavajalikku, mida ikka postkontorist otsima minnakse. Ma olin muidugi vilets ostja, soovisin vaid oma kaarte ja marke. Tütarlaps leppis sellega ja me lahkusime sõpradena.

Siis tegin veel veidi pilte täiesti tühjadel tänavatel parlamendi ja suure moshee vahel - tavaliselt on seal kohvikud avatud, inimesed jalutavad ning suhtlevad, nüüd olin ma seal rajoonis suhteliselt üksinda. Ei tea kas ei olnud veel hooaeg - kuigi ma olen seal olnud ka talvisel ajal ja inimesi on olnud oluliselt rohkem kui seekord, või on isegi kohalikud hakanud kesklinna vältima ja ajavad omi asju muudes rajoonides.

Peagi oligi aeg minna kohtumispaika, kus ma oma taksoga pidin kohtuma. Seisin seal ning lugesin uudiseid - Beiruti kesklinnas on nimelt tasuta wifi - selline väike detail, mida ehk üks suurem euroopas asetsev saareriik võiks omale kõrva taha panna ning ehk isegi sellest eeskuju võtta, kui minu juurde tuli miski onu ja küsis, et kas ma ootan taksot, vaatasin teda suht umbusklikult ning ta küsis uuesti, et kas ma ootan taksot ning nimetas minu hotelli nime. Sellega sai ta muidugi minu tähelepanu ja selgus, et minu taksojuht oli saatnud mulle järgi miski teise klemmi, kuid kõik toimis, ning mina jõudsin tagasi hotelli, ilma vahejuhtumiteta.

Tegin veel kiire käigu "fake" poodi ehk siis poodi, kus saab soetada erinevate kaubamärkide pea-aegu originaale, seekord soetasin sealt nn. turukotte Caroline'le. Ning siis kimasin kiirelt basseini äärde - sealt leidsin kapteni ning ka mõned teised meeskonnaliikmed. Veidike jutustasime seal, mina käisin ujumas, ning peagi arvasime parimaks kolida ümber bassu äärsesse restosse, et kogu meie jutuvada kaunistada väikese õhtusöögiga. Ja no juttu jätkus nagu ikka :)

Hommikune äratus oli varajane, lend tagasi Londonisse oli õnneks vahejuhtumiteta, nii tore on vahelduseks anda reisijatele kõike jooke ja sööke, ilma selle eest arvet esitamata!

Samal päeval sain kokku Johni ja Heleniga, prantsuse keele tunnist, seekord ei olnud meil mitte tund vaid me kohtusime oma salagrupiga restos, et omi asju ajada. Nagu ikka oli väga tore pealelõuna.

Siis oli mul vaba päev, ning ma sain kokku Lucyga, kellega tahtsime minna juudi muuseumisse, kuid me ei arvestanud, et see loomulikult suletakse reede pealelõunal, ning meid jäeti muuseumi ukse peal uhkelt ukse taha. Ehh, eks me teeme selle külaskäigu siis mõni teine kord. Selle asemel tegime tiiru Camdeni turul, ning siis suundusime Sohosse, kus leidsime Vietnami söögikoha, kus me siis keha kinnitasime. See oli üks väga hea köögiga koht!

Minu graafikusse oli aga sattunud üks tsharterlend - neid meil viimasel ajal ikka jagub, ning nendest ei tea iial, et mida oodata. Kui keie regulaarlendudel on enam vähem välja kujunenud vastavalt sihtkohale reisijatüüp, siis tshartereid on seinast seina. Mõni firma teeb vaid väga eksklusiivseid puhkusepakette ning vastavalt sellele on ka suhteliselt huvitavate nõudmistega publik lennukis, mõne firma kliendid on aga ülitänulikud, et me üldse oleme viitsinud kokku tulla ja neid kuhugi lennutama. Seekordne reisijate seltskond oli väga tore, ainuke häda oli, et meil sai otsa tee! Kujutage ette, briti lennufirmal sai otsa tee! Õnneks olid meil ka meeskonnale mõeldud teepakid olemas ja kasutasime siis neid reisijatele, sest ega me ei saa ju ometigi valgete rull-lokkidega prouadele öelda, et vabandust aga meil täna teed ei ole :)

Peale lendu bussipeatuses bussi oodates peatus seal tuletõrjeauto, kaks tuletõrjujat väljusid ning ajasid miski kraani juures asja, ning enne autosse tagasi minekut tuli üks minu poole ja küsis, et kas ma lähen lennujaama, mina juba arvasin, et tee on kinni pandud või midagi, ning ütlesin kiirelt, et ei ma suundun koju hoopis, onu ütles selle peale, et nad on lennujaama tuletõrje, ja suunduvad tagasi sinna, et nad oleksid hea meelega mulle küüti pakkunud. Nii armas! Kui ma aga jälgisin kuidas nad ise mööda oma redelit autosse ronisid, siis kujutasin juba ette kuidas ma oma kontsadega ja kohvriga sinna roninud oleks - bussipeatuses seisvatel inimestel oleks ikka pikaks ajaks nalja nabani olnud.

Minu järgmine ööpeatus oli Frankfurt, kuhu ma saabusin suhteliselt varajasel hommikutunnil, ning seega suundusin koheselt linna peale hommikusöögile. Ja hommikusöök mille leidsin oli aus!

Keha kinnitatud, tuiasin niisama sihitult linna peal, uudistasin ilusat parki ooperiteatri juures, ning uudistasin purskkaevu rongijaama ees. Ja siis hakkas tohutu vihmasadu, ning ma jooksin hotelli. Selline oli siis minu Frankfurdi-Wiesbadeni külastus.

Edasi oli mul graafikus aga Tallinn - seekord olid Tallinnasse suundujad toredad, need kes sealt aga Londoni poole tulid - need olid sellised veidi imelikud - ukse peal ütles "Tere" kahesajast reisijast ehk nii 20, kõigil oli kaasas umbes 4 kohvrit, mis kõik sisaldasid telliskive ja muid reisil vajalikke tööriistu, lisaks pidin kaklema pea iga reisijaga, kes avariiväljapääsu juures istus, kuna keegi neist ei tahtnud loobuda oma käekotist, mis aga paraku seal reas istudes peab õhkutõusu ja maandumise ajal olema paigutatud pagasiriiulile... ühesõnaga, tundsin, et vahest on targem olla väga vaikselt oma eesti keele oskusega, ning suhelda mõnes teises keeles ning siis on asju lihtsam lahendada, sest vastuvaidlemist selles teises keeles on kuidagi vähem :) Lisaks teatas üks härra, et ma võiksin oma eesti keele oskust veel ikka lihvida enne kui lennukis seda kõigiga rääkima hakkan, kuna osad sõnad pidid mul häälduse osas suhteliselt kehvasti välja tulema. Lubasin ennast siis parandada ning veidi veel harjutada.

Graafikus olid mul edasi aga vaid Nizza lennud, ning isegi lennujaama valvest kutsuti mind lendama loomulikult Nizzat. Kuid, kuid - Nizzas hetkeks lennukist välja astudes trapi peale, leidsin eemal sellise lennuki:

Nii tore! Lehvitasin seal trepil seistes, kuid ega selles maailma ilusaima disainiga lennukis olevad inimesed aru ei saanud, et ma neile lehvitan - vastu lehvitamist ma igal juhul ei märganud.

Ning peale neid Nizzasid saabusid mulle külla Anneli ja Nora.