neljapäev, 24. märts 2016

Kodumaised night-stop'id

Zaidaga õhtusöök oli väga tore, juttu rääkisime pikalt, ning õhtu lõpuks suundusime pubisse, kus John pidi oma bändiga esinema. John oli kohal küll ja tervitas meid rikkaliku joogilauaga kuid paraku oli esinejaid tol õhtul nii palju, et Johni lavale tulekut me ei jaksanudki ära oodata. Seega, ehk õnnestub see mõni järgmine kord.
Järgmine päev oli neljapäev, mis muidu peaks olema prantsuse keele päev kuid seekord oli meie õpetaja ära ja seega tundi ei toimunud. Usinad õpilased nagu me oleme, arvasime, et saame meie ikkagi kokku ja tähistame iirlaste suurt püha Püha Patriku päeva - meie grupi poisid John ja Norman on ju mõlemad iirlased :) Mina otsisin kapist välja kõik oma rohelised riided ja sättisin need ülestikku selga, loomulikult olin ma ainuke, kes oli omale midagi rohelist selga otsinud.


Kohtumispaigaks olime valinud prantsuse instituudi kõrval asuva restorani. Restoran oli väga hea, toit maitsev, vein veelgi parem, ning teenindus suurepärane ja loomulikult jätkus meil juttu kauemaks.
Lennusihtkohad sel nädalal olid mul väga kodumaised, ehk siis kõik siin samas saareriigis. Alustasin ilusa päikselise päevaga Edinburghis. Meie hotell asub seal kesklinnast suhteliselt kaugel, ning ma arvasin, et jalutan linna, et külastada Shoti muuseumi, ning siis vaatan mis edasi saab. Matk linna sisustas juba 1.5 tundi minu hommikust, enne muuseumi leidsin ilusa kohviku, kus tegin väikese vahepeatuse ning tarbisin kohvi ja tuunikalavõileiva. Ning siis astusin vastu muusemile. Rahvuslik Shoti Muuseum oli väga ilusas hoones ning väga põhjalik muuseum. Seekord ma keskendusinnvaid shotimaa osakonnale, mis jagunes omakorda kuuele korrusele ;) Lootsin ise targemaks saada ajaloo ja asukate kohta, kuid sain aru, et selle eeltöö oleks pidanud enne kodus ära tegema, et muuseum algas hetkest kui enamus ajaloost oli juba toimunud ja asukad juba ennast sealsel territooriumil tõestanud. Aga ikkagi oli muuseum väga tore.





Ja nagu peale igat muuseumi külastust, tuleb teha väike shopping - mul oli ostunimekiri, mille täitmiseks suundusin Primarki. Kõik vajalik sealt olemas, suundusin esimest ettejuhtuvat pubi otsima. Ja ei läinud kaua kui selle ka leidsin. Istusin maha, tellisin joogi ja söögi ning hakkasin uurima, et kas suunduda tagasi hotelli bussiga või trammiga. Aga kuna päike oli endiselt kõrgel, siis arvasin, et lähen ka tagasi jala. Ning selline oligi minu päev Edinburghis, täis jalutamist.



Edist tagasi saabumise päev oli aprilli graafikute päev. Ootasin põnevusega, et kas saan omad vabad päevad, eriti vaba päeva oma tädi juubeli pidustuste tarbeks. Aga nagu me teame, siis mina olen vanemusjärjestuses viimasel pulgal ja seega on minu teeneid eriti vaja nädalavahetustel. Ja seega, Zelda juubel jääb sel aastal mul pidamata. Selle asemel tuleb aga mulle külla Reet koos lastega ja me suundume Walesi avastusretkele. Ning peale seda tulen ma paariks päevaks koju, aga see kõik juhtub aprillis ja sellest annan ma siis juba jooksvalt teada, kui aeg lähemale jõuab.
Minu järgmine kodumaine peatuspaik oli Newcastle, kus ma ei olnud eelnevalt käinud. Tegelikult olin ükskord varem olnud meie eelmises hotellis, suhteliselt lühikesel ööpeatusel, kuid siis ei lahkunud ma hotellist. Seekord oli mul aega laialat käes ja seega võtsin ette pika jalutuskäigu: jõe kaldapealse promenaad, jalkastaadion, miski kole linnarajoon, autoparanduste rajoon, ülikoolilinnak, tohutud sillad üle kiirteede, kesklinn, hiinalinn, miski hääldamatu nimega park, haigla,  tohutu suur ostukeskus, ning eriti elegantse arhitektuuriga tänav, suur ja uhke katedraal, ning lõpetuseks lossi säilinud osad. See on siis ühe lausega kõik mida ma sellest linnast nägin :) Tegelikult oli linn väga sildaderohke, ning arhitektuur oli väga kaunis. Mulle Newcastle meeldis väga, loodan, et satun sinna veelgi.















Järgmine pitl on vaade hotelliaknast, ka see on mu vaieldamatu lemmik, iseasi kui palju sellest vaatest siia pildile jäi :)


Ja tänase päeva olen veetnud kodus, hommikul käisin küll tiiru postkontoris ning poes, kuid kuna täna on metroos streik, siis ma kahjuks prantsuse keele tundi minna ei saanud ja seega olengi kodune. Ja homme ootab mind vana hea tuttav - Barcelona!!





kolmapäev, 16. märts 2016

Külalised

Praegusel hetkel jään ma siiski ainukeseks eestlaseks siin :) Kadri-Ann ise ei olnudki nii õnnetu kui mina. Kuid see kõik ei seganud meid ennast hästi tundmast ning veidi turistimas käia. Neljapäeval võtsime suuna Windsori, vaatasime kõik tähtsad kohad üle, ning sõime ja jõime ja kui aeg oli tagasi tulla, et mina saaksin oma prantsuse keele tundi minna, siis sattusime meie igapäevasesse ummikusse ning ma paraku ei jõudnud oma tundi. Jõudsime koju ajaks mil tund oli juba peaaegu läbi ja sõime õhtusöögiks juustuküpsiseid, mida ma olin tunniks küpsetanud :)


Järgmisel hommikul kimasin mina lendu ning Kadri Ann intervjuule, peale neid kohustusi saime kodus kokku ja suundusime oma pingeid maandama Kingstoni, vahepeatusega Hampton ,Court palee juures. Leidsime ka suure karja hirvi Bushy Parkist, kes ilusat õhtupäikest nautisid.


Osadel piltidel on raske hirvi leida, kuid tähelepanelik silm leiab siiski:


Loomulikult vaatasime üle ka Hampton Court palee, labürint oli küll kinni, kuid päike tegi paleele nii ilusaid värve, et ilma labürindita oli ka ilus!



Ning siis oli juba tavaline suund läbi saapapuu Kingstoni suunas. Kohale jõudes vaatasime kiirelt üle telefoniputkad, olid ikka alles ja siis suundusime Bill's restosse. Ja nagu ikka jätkus juttu pikemaks!




Hommikul kimasin mina lendu ja Kadri Ann asus teele linna vahele, aga kuna oli nädalavahetus siis osutus see teekond veidi põnevamaks kui tööpäevadel. Nimelt ei töötanud metroo, ning seega oli minu juurest linna peale saamine tõeline "tunne oma kodulinna" tuur. Õnneks oli Kadri Annil aega laialt käes ning avatud meelega nagu ta on, oli valmis vastu võtma kõik seiklused mis tema teele sattusid. Õhtuks saabus ta ikka koju, külmunud mis hirmus aga õnnelik. Ning siis asusime koos jälgima Eesti Laulu finaali. No küll oli huvitav üritus! Kohati tundus, et toimuvad Eesti Laulu Maailmameistrivõistlused või isegi Olümpiamängud, õhkkond oli nii pidulik ja pühalik. Eks ta tegelikult ju nii ongi, sest kuskil mujal Eesti Laulu ei korraldata, siis oligi see finaal ju võrdne Olümpiamängudega ;) Selle pühaliku võistlusega lõppes ka Kadri Anni visiit, ning mina suundusin lennujaama valvesse. Seekord istusin seal korralikult oma 6 tundi ära ning siis suundusin koju tagasi. Vaatasin selle aja sees kahte huvitavat filmi, ühte soovitan ka kõigile teile. Selle nimi on Force Majeure, Skandinaavia film rootsi perekonnast, kes Prantsuse alpides suusapuhkus veedab, ning satub kerge laviini sisse, kuid see laviin vallandab neis endis ning nende suhetes huvitavad plahvatused. Igal juhul oli väga huvitav film, ning soovitan kõigile!
Kiire ülevaade ka viimase aja lendudest. Rooma lennul kurtis üks reisija, et miks meil on selline erinevus pardateenindajate vahel, et kuidas me ei ole kõik ühel tasemel. Ma siis tahtsin täpsustada, et mida ta täpsemalt silmas peab. Ning härra arvas, et mina ja minu meeskolleeg, kes teda tegelikult teenindas erineme teineteisest kardinaalselt. Ma siis üritasin asja naljaks veeretada, et eks meil ole temaga veidi erinevusi küll, et mul on nimelt tissid, mida ei saa aga öelda minu kolleegi kohta. Kuna ma olin juba enne sama reisijaga nalja visanud, siis sai ta ka sellest naljast aru, ning mina mõistsin tema muret, kuna mu kolleeg on veidi rabistav ning kiirustaja. Antud lennul ei olnud selleks miskit vajadust, sest teeninduseks oli aega laialt ning samuti oli aega kõigile reisijatele pai tegemiseks. Kolleeg aga tegi kiiresti oma miinimumi ning suundus siis kööki purseriga jutustama. Eks ka see tähtis töö vajab tegemist, kuid ma pigem eelistaksin lennu ajal hoolitseda reisijate eest - kuid eks me kõik tee oma valikuid ise ;)
Loomulikult ei saa ka selles postituses mööda Istanbuli lennust, need on ju ikka sellised sündmusterohked. Seekordsel lennul tagasi Londonisse oli meil reisijaid kokku nii 50 ringis, kuid kapten andis meile teada, et lennule tuleb vastu politsei kuna neil on suurendatud huvi ühe meie reisija osas ning see reisija arreteeritakse lennukis. Kuna meil oli aega laialt käes, siis kapten ei öelnud meile millisest reisijast jutt on, vaid palus meil teha omad valikud - jah, me tõesti viskame nalja ka sellistes situatsioonides ;) Ning mitte keegi meist kaheksast, ei arvanud ära milline on see kurikael, kes ei pea öömaja eest muretsema. Ühesõnaga, kurikael võib olla meie seast kes tahes, tavaliselt aga see, kellest seda kõige vähem oodata on ;) Härra, kes kinni võeti ei osutanud miskit vastupanu, ning lahkus koos politseiga suht rahulikult lennukist.
Peale sellist "rasket" lendu sain kokku Carolinega, ja meie seekordne alkoholi kogus pani ka mind hommikul úllatuma. See on ikka imeline kui palju me suudame koos tarbida ja selle juures täiesti terved olla! Eks see on pika harjutamise vili ;)
Ja siis saabus see tore kolmapäev, kui mulle saabusid külalised: Revali Reet koos oma kahe lapse Maarja ja Sander'iga ning õe Riin'i ja tolle poja Robiga. Kuidagi suutsime ennast minu väikesesse koju ära mahutada, nalja sai palju ning aeg möödus kahjuks kiiremini kui oleks oodanud. Aga kõigest siis järjekorras. Esimene hommik algas inglise hommikusöögiga: munad, oad, peekon, vorstid, kohv ning osadele kakao. Kõik olid rahul, sest kokatädid arvestasid kõikide klientide erisoovidega. Nõud pestud, astusime uksest välja, suunaks Natural History Museum, kus meid ootasid dinosaurused. Ma ei olnud eriti vaimustatud sellest mõttest, kuid....ma eksisin väga! Dinokad olid väga lahedad, osad neist liigutasid ja olid väga ehedad. Mul ei ole vist vaja seda kohta kellelegi soovitada, sest kõik on sellest muuseumist nagunii vaimustuses, ma olin vast viimane suht külma suhtumisega klient, kuid ka see on nüüdseks muutunud. See oli üks väga tore muuseum ja kindlasti lähen sinna veel.




Siis suundusime Hamleyse mänguasjadepoodi, poistele meeldis see koht väga! Tehti ka erinevaid oste, ning kõik olid õnnelikud. Edasi liikusime hiinalinna, kuna väike Sander soovis seda näha ja seal hiina toitu süüa pulkadega. Leidsime ühe söögikoha, kus söök ei olnud teab mis gurmee, ja hiljem selgus, et ka pulki neil ei ole ;) Aga me olime ennast juba sisse seadnud ning keha vajas kinnitamist. Hiinalinna parim mälestus olid hoopis need ilusad koogid, mis olid meie restorani aknal, kuid neid me seekord veel ei proovinud.


Siis suundusime M&M poodi, sest see on ju vaatamisväärsus omaette. Ning sealt jalutasime läbi Covent Gardeni Briti Muuseumisse, kus oli meil vaja üle vaadata Egiptuse muumiad. Need olid endiselt omal kohal, rahvast oli palju ja seega tegime vahepeatuse muuseumi trepil, et oma edasisi plaane arutada.


Peale keskustelu sai võitu Primarki külastus, ning minul oli aeg suunduda prantsuse keele tundi. Tund läks seekord hästi, sain veidi rohkem aru asjadest kui mõnel eelmisel korral ;)
Ning peale keeletundi, korjasin oma külalised metroojaama pingilt kokku ja suundusime koju :)


Kodus jagus juttu veel kauemaks, osad said magama alles varajastel hommikutundidel. Järgmise hommiku hommikusöök oli veidi lihtsamat laadi, sest inglise oma oli meil ju juba proovitud. Seekord piirdusime võileibadega, ning lapsed krõbinatega. Siis suundusime pikale bussiretkele, et uurida Bushy pargis hirvi. Hirvesaak oli korralik, ning ka suuremad isendid olid eestlasi vaatama tulnud. Ning edasi toimus meil võistlus labürindis, et kes kiiremini leiab keskpunkti ja siis uuesti välja saab. Loomulikult võitsid poisid, tüdrukud tulid auväärsele teisele kohale ja Reet ning Ruth olid kohtunikena ukse juures. Ilm oli ilus, päike säras, nartsissid õitsesid - mis Sa hing veel tahta oskad.


Te juba kõik teate mis edasi tuleb - Hampton Court palee, laste mänguväljak, saapapuu, ning saabumine Kingstoni. Sinna jõudes olid lapsed suht väsinud, seega tegime väikese jäätise peatuse.


Siis vaatasime üle telefoniputkad, need olid ikka omal kohal. Ja siis tahtsin mina minna Primarki, kuna mul oli vajadus sellise särgi järele:


Nagu te aru saite, siis selline särk on mul nüüd olemas! Siis tegime kiire söögi ja astusime läbi toidupoest, et paar nipet näpet osta ning suundusime koju. Kodus tegid poisid meile shokolaadikoogi, mis maitses väga hea.

Edasi pakkisime kõik korda mööda kohvreid, sest hommikul suundusin mina lennujaama valvesse ning Reet koos poistega Harry Potteri stuudiosse, tüdrukud aga koos kohvritega linna peale laiama, õhtul said mad uuesti kõik kokku ja suundusid oma lennujaama lähistele hotelli, sest lennuk lahkus sealt kodumaa poole väga varajastel hommikutundidel.
Mina istusin aga pikalt oma valves kui lõpuks mu telefon helises ja mind saadeti ööseks Belfasti. Ilm oli ilus ning soe, ning kimasin siis linna peale. Jalutasin miski suvalise pika ringi ja maandusin siis Itaalia restorani. Söök oli väga hea, vein mitte nii hea ja arve anti mulle ka vale ;) Aga koos asjaliku administraatoriga saime kõik asjad lahendatud! Peale hommikust tagasilendu tegime veel kiire Genfi otsa, kus üks reisija ei pidanud paljuks purserile rääkida sellest, et tema kui meie firma kuldkaardi omanik ei ole ammu kohanud nii viisakat ning tähelepanelikku pardateenindajat kui ... mina. Punastasin siis mis hirmus ja tänasin härrat tagasiside eest.
Kuna mu graafik oli peale seda valvest kutsumist muutunud, siis sain ka pühapäevaks lennujaama valve. Istusin jällegi seal pea 5 tundi, enne kui telefon helises, mina lihtsameelne arvasin, et mind saadetakse koju, aga hoopis kutsuti lendu. Seekord vaid edasi-tagasi Frankfurt, väga toreda meeskonnaga. Tagasilennul oli pardal reisija, kes oli väga ühe noormehe moodi, kelle pärast kunagi olin hunniku pisaraid valanud. Ütlesin reisijale, et tal on teisik inimese näol, kes mulle suure südamevalu põhjustas. Reisija vabandas ette ja taha kuid oli ilmselgelt elevil sellest tähelepanust. Kolleegid mainisid, et noormehel on nüüd selline heasüdamlik maailmavallutaja naeratus näol. Maandudes Londonis, seisin mina lennuki ees ukse juures ning minu reisija oli end sihilikult reisijatevoolu viimaseks sättinud, kuigi tema istekoht oli vaad paar rida peale kardinat, ning vabandas veelkord oma teisiku pärast ja kinkis mulle suure kallistuse! Selle peale tormasid ka lendurid oma kabiinist välja, et uurida mis toimub. Ühesõnaga nalja oli rohkem kui rubla eest, kuid see oli nii, nii armas situatsioon!
Ning kõige selle graafikusegaduse tulemusena sain omale peale väikest õiguste tagaajamist eilseks vaba päeva, ning tähistasin seda kartuli-hakkliha-juustu vormiga, mille ma ise tegin ja mida pakkusin ka õhtul külla saabunud Alanile. Talle oli see väga meeltmööda, ning magustoiduks tarbisime veel Robi ja Sanderi tehtud shokolaadikooki ;) Ja juttu jätkus pikemaks kui meil aega oli ;)
Ja täna õhtul saan kokku Zaidaga (cabo verde verd portugali kolleeg), kellega lähme pubisse, kus esineb John, kellega ma käin koos prantsuse keeles ja kes igal kolmapäeval esineb oma bändiga. Seekord olen võtnud nõuks teda siis kuulama minna.


PS. Siia lõppu veel kaks pilti, üks hommikusöögihelveste karpidest, suuruse arusaamiseks on nende ette paigutatud tikutops:


Ning teine pilt on kingitusest, millised tõi mulle Kadri Ann - nimelt tema poeg on antud projektis tegev - kui keegi neid Spoonisid kuskil näeb, siis soovitan tungivalt seda projekti toetada!


neljapäev, 3. märts 2016

ABBA ja rotid ;)

Prantsuse keelde ma järgmisel päeval ei jõudnudki. Kui ma kolmapäeval vedelesin niisama kodus ja tegelesin külmetuse ennetusega siis neljapäeval ma lihtsalt magasin terve päeva - ju siis miski vimm mu sees oli minust ikka võitu saanud. Ma isegi ei ärganud selleks ajaks üles kui oli aeg prantsuse keele tundi minna ja seega tegin lihtsalt poppi.
Reede hommikul ärkasin üles ja tundsin ennast juba paremini, panin kiirelt riidesse ja kimasin kosmeetikusse, et omale teha uued kulmud ja värskendav näohooldus. Kulmud, mis see tore hindu tädi mulle tegi, olid nii võõrad, et paar päeva peeglisse vaadates ehmatasin ikka hoogsalt. Õnneks mul seda karvakasvu jagub ja nüüdseks on juba eelmine olukord peaaegu taastunud. Edaspidi katsun oma kulmudega siiski tuttavatesse kohtadesse hooldusesse minna ;)
Käisin ka kinos, Leonardo ja karuga filmi vaatamas - kui aus olla, siis mul oli selle filmi ajal igav! Ja üleüldse ei saa ma aru miks Leonardo selle filmi eestbpeaks Oscari saama (mille ta ka sai). Ma oleksin kuldmehikese hoopis karule või siis ühele hobusele andnud. Karu pli aga naissoost, sellele ei saanud siis meesartisti oma anda... Aga osad loodusvaated olid väga ilusad.
Siis lendasin Stockholmi, ning seekord veetsin seal lausa kaks ööd ning ühe terve päeva. Ma olin küll ainuke kes seal nii pikalt aega veetis, kuid ega see mind ju ei sega. Hommikul sõime pea terve meeskonnaga hommikust, siis hakkasid nemad tagasi lendama ning mina kimasin rongi peale, et Stockholmi minna. Meie ööbimine on nimelt Uppsala linnas ja sealt on nii 40 mintsa rongisõitu, et pealinna saada. Seekord oli mul väga konkreetne eesmärk - külastada ABBA muusemi. See oli üks tore koht! Kahju, et ma seal üksinda olin, sest seal oli palju erinevaid võimalusi ennast lõdvaks lasta ja lolli mängida, paraku ei ole see just eriti huvitav kui Sa üksi oled - sest siis ei saa ju keegi Sinu üle naerda. Seega jätsin need atraktsioonid seekord tegemata, kuid ehk saatus viib mind sinna veel tagasi mõne toreda kaaslasega, kellega siis lolli mängida.




Siin veel Benny Anderssoni klaver, mis on ühendatud tema klaveriga koduses stuudios, ehk et kui ta istub kodus klaveri taha ja midagi mängib, siis hakkab ka see klaver sama viisijuppu mängima muuseumis. Seisin seal klaveri ees oma 20 minutit kuid paraku oli vist hr. Andersson koeraga jalutamas ;)


Muuseumist väljudes ning pargis jalutades, leidsin viida, mis näitas suunda Estonia memoriaali poole. Suunasin siis sammud sinna. See oli väga ilus memoriaal, kuhu olid kõikide hukkunute nimed kirjutatud. Märkasin ka, et vahepeal on nimekirjas miskid augud. Uurisin koheselt google'st, et milles asi. Selgus, et 17 hukkunu omaksed ei olnud nõus, et nende lähedaste nimed sinna memoriaalile kirja pannakse ja nii ongi nendes kohtades nimekirjas augud.



Edasi lendasin väga kiiret Leeds Bradtfordi, mis on umbes 40 minutiline lend ning sellest on siis umbes 25 minutit aega teeninduseks. Pakume sellel hommikusöögi ajasel lennul, soojendatud peekoni-juustu saia või vegetaarlastele shokolaadi croissanti ja jogurtit, loomulikult on ka tee-koh, mahlad, vesi ja muud joogid. Lisaks peame jõudma selle kõik ka ära koristama ning seda kõike siis umbes 170le reisijale. Asusime siis kiirelt tegutsema, jõudes ühe huvitava meesterahva juurde, pakun siis mina rõõmsalt peekoni-juusti saia, tema vaatab mind kui kits pühapäeva, mille peale mina kiirelt, et mitte aega raisata pakun kohe, et kas te soovite vegetaarlaste valikut, milleks on shokolaadi croissant ja jogurt. Tema vastab selle peale, et tema tahab juustu-saia. Ma selgitan, et peekon ja juust on ühes saias. Tema siis, et mis seal vegetaarlaste valikus on, mina seletan uuesti, et mida see sisaldab, ise näen, et ümberringi umbes kolm rida reisijaid juba jälgib situatsiooni. Onu küsib siis, et kas need kaks valikut on tõesti kõik mis meil pakkuda on (seda lauset peab lugema etteheitvas kõneviisis, sest täpselt nii oli see öeldud). Mille peale mina ütlen, et härra aga kui aus olla siis see on tõesti vaid pooletunnine lend ja jah, need kaks valikut on kõik mis meil pakkuda on. Kõik kolm rida reisijaid naersid selle peale ja onu tundis vist veidi piinlikust ning peale seda 5 minutilist valimist valis siiski vegetaarlaste valiku ;)
Toredad on need reiisijad, kes eriti ei adu, et lennuk on siiski limiteeritud ruumiga transpordi vahend ;) Väga tihti juhtub näiteks Pariisi lennul, et reisijad ütlevad, et nad kohvi võtavad hiljem. Pariisi lennul on umbes 25 minutit teeninduseks aega, seega kohv on kas kohe või siis hiljem juba lennujaama terminalis.
Öö veetsin sel toredal teisipäeval Brüsselis ning õhtul jõudsin ka kiired sinikarbid süüa. Mõnus!


Järgmisel päeval tegime veel peale Brüsselist tagasitulekut kiire sutsaka Berliini ja tagasi. See Berliini lend on üks imelik lend, sest Berliini poole lähevad väga toredad reisijad aga need kes sealt tagasi Londoni poole tulevad, need on alati vingus nägudega, neile kunagi midagi ei sobi, nad ei suuda oma istekohti leida, nad ei suuda pagasiriiulite uksi avada, et kohvreid sinna panna, neile ei sobi nende istekoht, neile ei meeldi lennukis olev temperatuur, jne. Ma ei tea mis nende toredate reisijatega tehakse seal Berliinis, kelle me sinna viime, et nad tagasi tulles on totaalse muutumise läbi teinud. Ükskord kui mul sellele lennul rohkem aega on, siis ma katsun mõnelt reisijalt seda asja uurida, eks vaatame kas ma ka miski vastuse saan.
Järgmisel päev oli prantsuse keele päev, seega küpsetasin kodus juustuküpsised ja kimasin aga tundi. Seekord sain isegi osadest asjadest aru ja suutsin ise ka suu lahti teha.
Reedel tegin igavesti pika jalutuskäigu, jalutasin kokku miski 2.5 tundi ning minu meelest oli õhus juba veidi kevadet tunda. Isegi magnoolia puul olid juba pea-aegu pungad.
Edasi tuli mul üks eriti huvitav lend, tsharter lend Friedrichshafen'isse. Sinna ots oli tühi lennuk, ehk siis reisijaid ei olnud, tagasi tulles ei olnud see-eest tühje kohti. Lend oli lühike, veidi üle tunni aja ja selle aja sees pakkusime reisijatele sooja toitu, jooke baarist, teed ja kohvi ning siis pidime selle kõik ka kokku koristama. Saime selle kõigega hakkama kuid higipull oli küll otsa ees ;)
Järgmisel päeval lendasin Barcelonat - appi, kui imelik meeskond! No kohe mitte kuidagi ei klikkinud nendega! Lennuki tagumises otsas olid küll toredad inimesed, kuid ees olnud kaks saiajagajat olid väga imelikud ja piloodid olid ka väga teiselt planeedilt! Õnneks olid reisijad väga toredad, vähemalt minuga, nii et igas lennus on mõni suhkrutükk ;)
Järgmisel hommikul istusin lennujaama valves ja ega ma seal kaua olla ei saanudki, kui mind saadeti Amsterdami ning oh mis tore lugu, leidsin pardalt eestlased!! Proua ja härra olid teel Hawaile, ja et seda teekonda tähistada viisin neile shampused ja neil oli selle üle nii hea meel. Paraku on Amsterdami ots nii lühike, et eriti palju me lobiseda ei jõudnud, kuid minu rõõm kaasmaalasi kohata oli täiesti piiritu :)
Kohtusin ka ühel päeval Carolinega, kes saabus värskelt juuksurist, kus talle oli tehtud täiesti uus imago, mille hinnaks oli 146 naela. Ma pidin pea-aegu, et prillidega uurima seda asja, sest miskit erilist muutust ma ei suutnud tuvastada. Kui Caroline koju jõudis ja peeglist ennast uuris, siis oli ta ise ka segaduses, et miskit suurt muutust küll näha ei olnud. Aga meil oli koos tore, ning nagu ikka juua jagus ojadena. Järgmisel hommikul tundsin, et unetunde oli veidike väheseks jäänud, kuid kiirelt panin vormi selga ja tegin silmad pähe ning kimasin vastu eriti pikale lennule, Istanbuli. Ja meil oli nii tore meeskond, isegi piloodid olid väga toredad! Mul on ikka maailma parim töö, et ma ei pea päevast päeva kontorit jagama inimestega kellega kuidagi kokku ei sobi ;)
Istanbuli lennud on viimasel ajal suhteliselt reisijatevaesed, need kes muidu sinna lähevad puhkusele on omad reisiplaanid ümber teinud ning seega on reisijateks alles jäänud vaid need, kellel on sinna hädavajalik minna töö pärast. Nii oli ka seekord, 260 istekohast lennukis olid täidetud vaid 67, ning lennuaega oli 3 tundi ja 40 minutit ja salongipersonali 8. Ehk siis meil oli aega laialt käes, et igale reisijale individuaalselt läheneda, nendega suhelda ning kuulata nende soove ja mõtteid. Mina sattusin tööle äriklassi, ehk siis Club'i ning meil oli seal reisijaid 12 ning meid oli seal töötamas 2 - mina ja purser. Londonist väljaminek meil veidike viibis ning ma tegin reisijatele kiire joogiringi, mille käigus vahetasin paar pikemat lauset härraga istekohal 2B. Kui ma seisin tema kõrvale vahekäiku, et teostada ohutusreeglite ja vahendite demonstratsiooni, siis see härra ei vaadanud kordagi ekraanile, kus demonstratsioonifilm jooksis, vaid vaatas ainiti mind ja seda kõik need 4 minutit ja 37 sekundit. Väga huvitav ja uus kogemus kui keegi Sind niimoodi vaatab. Ka mu kolleeg Anna, teisest köögist, märkas seda ja küsis, et mis toimub :) Ka purseril ei jäänud see märkamata, et miskit on teoksil ning kui me alustasime teenindust, siis vahetasime purseriga vahekäigud ära, nii et mina sain teenindada reisijaid kes istusid kohradel A, B ja D ning purser sai minu vahekäigu F, K ja J. Nii, et lend algas huvitavalt ning oli ka edasi väga huvitav. Ja kuna aega jagus laialt siis sai juttu räägitud pikalt ja seda nii selle reisijaga kui ka teistega. Ja see oli üks väga tore lend! Eriti meeldis mulle see, et härra 2B ei andnud mulle isegi oma visiitkaarti, ega küsinud ka minu numbrit. Ehk, et ei olnud selline tavaline libekeel vaid pigem rafineeritud ning huvitav. Purser oli küll pärast pahane härra peale, et see mind vähemalt õhtusöögile ei kutsunud :) Mina küll ei olnud, mul oli hea meel, et igaüks ei astu samasse ämbrisse ja osad suudavad olla lihtsalt toredad ja huvitavad vestluskaaslased selles ajas ja ruumis, mis meile antud on.
Ja see tore lend oli meie kauni kodumaa sünnipäeval! Sel aastal ma tundsin ennast sel päeval väga kodumaiselt ja patriootlikult, hommikul kuulasin isegi hümni!
Ja peale seda segast töönädalat oli jällegi neljapäev ja seega prantsuse keele päev. Seekord küpsetasin peedi ja sinihallitusjuustu rulle, väga head said! Keeletund läks ka veidi paremini kui eelmine kord.
Reede õhtu tervitas mind Hannoveris, ning seda jällegi kaheks ööks. Alan oli mulle andnud soovituse külastada Hameln nimelist linnakest ja nii ma sinna laupäeva hommikul suundusingi. Linnake on siis kuulus selle poolest, et legendi järgi, mis hiljem on ka vormistatud vendade Grimmide poolt muinasjutuks, ehk siis "Pied the Piper" - mul ei ole õrna aimugi kuidas see eesti keeles kõlab, kuid see hea mees viis linnast välja rotid, kes linnarahvast kimbutasid. Paraku oli linnas ka keegi halb nõid, kes siis juhatas linnast välja ka kõik lapsed ning sellest ajast saadik pidi ümberkaudsetes metsades kuulma laste hõikeid, kuna nad väga tahaksid kodudesse tagasi tulla. Vot selline huvitav lugu. Kuid linnake ise oli väga armas, ning rotte oli linnapildis näha igal pool, need oli kuldselt istumas sillal, nad olid tänavasillutises, neid oli valatud shokolaadi ning ka kohvikutes olid saiakesed rotid ;)








Uitasin mööda väikeseid tänavaid ja järsku märkasin selliseid tuttavaid torne:


Ning siis kohtasin ka sellist toredat tänavanime:


Alan küll hiljem kommenteeris, et ta palus ekstra, et üks tänav selleks päikesepaisteliseks päevaks ümber nimetataks...
Tagasilend Hannoverist oli ka huvitav, kuna meie lennukil oli väike konditsioneeri rike, nimelt oli terve lennu ajal lennukis temperatuur 16 kraadi. Õnneks oli lend suhteliselt lühike, kuid me olime kõik sinised selleks ajaks kui Londonisse jõudsime. Loodan, et see lennuk parandatakse kiirelt!
Ja sama päeva õhtul sain kokku Alaniga, kellega käisime kohalikus pubis õhtusöögil, ning nagu ikka juttu jätkus pikemaks ning kokkuvõttes oli üks igavesti tore päev!
Järgmisel hommikul lendasin Stockholmi ja tagasi tulles olid pardal jällegi eestlased, seekord läksid nad Las Vegasesse. Tütarlapsed olid väga toredad ja me suhtlesime nendega pikalt, loomulikult tervitasin neid väikese shampusega ;)
Üleeile lendasin jällegi ühte meie pikimat lendu, ehk siis Ateena edasi-tagasi. Meeskond oli ülitore, eriti see et kapten oli segamini ajanud lennuaja ja ilmus kohale tund aega peale seda kui oleks pidanud, ning esimene ohvitser arvas, et sellesse väravasse viib meid buss ja ootas seda, kuni avastas, et see on siiski läbi terminali mineku värav, ning siis ilmus ka tema veidike enne reisijaid ;) Önneks reisijad eriti ei pannud tähele neid meie segadusi, ning me ka ei hilinenud sellest põhjustatuna.
Reisijad olid toredad, ning meeskond oli eriti tore. Purser oli väga mõistlik naisterahvas, kellele meeldib see töö, ning kes oli suurepärane reisijatega, ning samas juhtis ka meie väikest tiimi edukalt.
Ning nüüd saabus mulle kaks vaba päeva. Üritan oma magamist korda saada, kuna ma olen lennanud pikema aja vältel vaid väga varajasi lende ehk siis äratus on nii umbes 2.30 ajal, siis kipub mulle uni peale õhtul kella 5-6 ajal, ning seega olen ma ärkvel nagu öökull kell 3.

Siis on mul miski jama varvastega, ise süüdistan kingi, millega ma olen küll juba paar kuud käinud kuid nüüd miskipärast ei mahu varbad enam neisse ära ning päkad valutavad kohutavalt õhtuti. Kui ma aga tsiviiljalanõudega käin, siis on kõik korras. Proovin nüüd siis teisi kingi ja vaatan mis edasi saab. Eile vedelesin oma terve vaba päeva kodus, õnneks sadas ka vihma, seega ei pidanud end eriti süüdi tundma, et väljas ei käinud. Ja täna on ju prantsuse keele päev - juustuküpsised on juba valmis ja harjutused ka tehtud. Ning lisaks tuleb täna külla endine kolleeg kodumaisest lennufirmast, kes tuleb siia minu praegusesse lennufirmasse intervjuule. See on tal homme hommikul, nii et palun kõigil pöidlad pihku, ning ehk ma ei olegi varsti ainuke eestlane siin ;)