kolmapäev, 25. juuni 2014

Viimane nädal

Edinburgh oli väga päikesepaisteline ning ilus. Edinburghi ristisin koheselt kõrgete ning massiivsete hoonetega, sõbralike inimeste, ning hea huumoriga linnaks. Loomulikult andis positiivse tooni päevale päikesepaiste, mida just eriti tihti seal linnas ei esine – ju ta minu saabumiseks välja tuli ;)
Suundusin igal juhul kiirelt jalutuskäigule, siis arvasin targemaks ekskursioonibussiga väike tiir teha, et linnast ja ümbruskonnast parem pilt ette saada ning peale seda jalutasin veel hotelli kõrvale parki, ning istusin murul ning vaatasin inimesi J








Järgmisel hommikul oli tagasilend suure lennukiga ehk siis Boeing 767ga. Meeskonnakaaslasi pidi kokku olema 8 ning 2 lendurit. Kuna me kõik olime erinevate lendudega Edinburghi saabunud siis päris täpselt ei teadnud keegi, et kes on kes ja millal ta saabus ning kas ta ikka teab, et hotellist peaksime väljuma 15 minutit tavapärasest varem. Veidike segadust oli, kuid lõpuks suutis meie purser meid kokku koguda ning suundusime lennujaama poole, kus meid pidi ootama üks pilootidest, kes oli oma isiklikus kodus ööbinud, ning arvas targemaks tulla otse lennujaama.
Hommikune kodumaine lend on seepärast eriti põnev, et pakutavaks teenuseks pardal on soe hommikusöök koos kohvi ning teega, ja seda kõike siis 50 minutilise lennuajaga, kõigile 259 reisijale plus 2 pilooti J Eriti tore selle asja juures on veel see, et kuna kogu see toit on terve öö lennukis olnud siis on soojad toidud eraldi külmetuskärudes, võipakikesed on kandikutelt kokku korjatud ning samuti külmetusse pistetud. Seega on lennukisse jõudmisel lisaks tavapärastele kontrollülesannetele vaja ka veidike otsi ja leia mänge mängida. Seekord õnnestusid need mängud meil suurepäraselt, kõik asjad üles leitud, toidud ahjudes soojenemas olimegi valmis reisijaid vastu võtma. Ja loomulikult saime me hakkama kõigi nende reisijate söötmise kui ka jootmisega, lahkusime sõpradena J
Edasi viis mind lennutee Stockholmi. Lend ise oli sündmustevaene. Ööbimisasutus on meil hoopis sellises toredas kohas nagu Uppsala. Hotell oli ka väga tore, eriti huvitav oli toas ruumi kasutus – see oli skandinaaviapäraselt nutikalt sisustatud, nii et suht väikesesse ruumi oli suudetud kõik eluks vajalik ning mõni ka mittevajalik oli olemas. Eriti meeldis mulle rõdu – ja kuna õues oli +12 kraadi ja mul oli kaasas vaid kampsun ning mitte jopet, siis arvasin paremaks seda linna vaid rõdult vaadata ;) Õnneks oli aeg ka suht napp, mida seal enne magamaminekut veetsin, seega ei olnud eriti kahju jalutuskäigust ilma jääda.


Järgmisel hommikul kohtusin jällegi uue meeskonnaga, kellega mina liitusin – need olid kõik eranditult nii toredad inimesed, et mul oli lausa kahju et me nendega varem kohtunud ei olnud. Kuid nüüdseks tean nende nimesid, ning kui neid uuesti oma graafikus kohtan, siis tean juba seda lendu oodata ;)
Koju jõudes ootasid mind sellised toredad ümbrikud, ühe sees oli ise tehtud rahakott, koos rahaga ning teise sees lihtsalt ilus pilt – autoriteks siis Mia Carla ja Cara Mi.


Järgmisel päeval istusin lennujaama valves – kohver veel eelmisest päevast pakituna, lugesin läbi kõik kodumaised internetis vabalt saada olevad ajalehed, terve raamatu ning siis peale 6 tunnist tööpäeva lahkusin uuesti kodu suunas. Seega ei miskit lendu mulle sellest valvest.
Ja eile külastasin Veneetsiat – aknast oli ilus vaade kuigi ilm oli veidike pilvine. Väljalend aga venis ja venis, kuna meie armsad naabrid, prantsuse lennujuhid arvasid heaks nädalat alustada streigiga – igal juhul sai 7 tunnisest tööpäevast 12 tunnine, ilma et me oleks sellest eriti arugi saanud.
Täna streik jätkus, õnneks minu tee viis mind Varssavisse ja me suutsime prantsuse õhuruumi mitte puutuda. Homme suundun Tripolisse – eks näis mis sellest üritusest saab.
Homme saabub mulle külla ka minu õde kui ta muidugi oma kohvri saab kokku pakitud ja suudab teha valiku milline kleit kaasa võtta ja milline koju jätta. Ja kui need valikud on ära teinud, siis on tal ees raske tee läbi Frankfurdi lennujaama ja kui ta ka selle kadalipu on läbinud, siis ta saabubki minu lennujaama J
Ja Krisi siinolekuks on meil siin suured plaanid, et esialgu ei hakka neid isegi avaldama – kui need realiseeruvad siis tuleb siia juba täpsem kirjeldus koos fotodega.

Üks tore juhtum veel – meie armas vanaema, kui kuulis, et Kris tuleb mulle külla, palus emal teha Krisile ülekande, et tal oleks siis veidi taskuraha kui ta oma õele külla saabub ning mulle ülekande, et mul oleks taskuraha kui mu õde mulle külla saabub. Minu meelest oli see nii armas temast – aitäh Sulle, Mamma! 

neljapäev, 19. juuni 2014

AMM-HEL-BUD-AMS

Nagu te juba isegi aru saite, siis minu seekordne lennujaama valve viis mind ei kuhugi mujale kui Ammani ja seda loomulikult juba tuttavaks saanud reisijate ning meeskonnaliikmetega. Üks väike vahetus küll toimus, nimelt oli meie kaptenil saanud küllalt sellest töövahetusest ning ta oli läinud koju, meie aga suundusime siis vapralt juba uue lennukiga kuid vanade reisijatega Jordaania pealinna. Reisijaid oli küll veidike vähemaks jäänud kuid need vähesed olid meid kohates suhteliselt rōōmsad, eriti rōōmsaks muutusid nad siis kui uksed olid suletud ning me lōpuks ōhus olime ;)
Viimases reas istunud diabeetikust vanahärrale meeldisime me niivõrd, et ta pakkus välja et las kõik reisijad tulevad ka meiega tagasi hommikul – teised reisijad arvasid siiski et nad soovivad pikemaks jääda Jordaaniasse J
Meie muutusime rõõmsaks õhtul (öösel) kui väikest ning kiiret napsu võtsime sellel kiirel ning väga lühendatud puhkeajaga reisil.
Hommikul ärgates ning hotelliaknast välja vaadates, bassein lausa kutsus enda juurde kuid paraku pidin jällegi vormi selga panema ning minema niigi hilinenud lendu lendama. Väljalend hilines seetõttu, et meie pidime vähemalt 10 tundi hotellis veetma, ning kui me oleksime graafikust kinni pidanud siis me ei oleks oma 10 tundi saanud.
Hommikused reisijad olid muidugi pahased, et lend hilines, kuid me suutsime nende tujusid veidike parandada, ehk et nagu me oma keeles ütleme – „we killed them with kindness“ ehk, et suretasime nende halva tuju oma headusega.
Peale Ammani kimasin jooksuga Helsingisse, kuna Nora osales jällegi ühes etenduses ning see oli ainuke päev mil sain seda vaatama lennata. Helsingi lennud on viimasel ajal nii populaarseks muutunud, et kohtadega on väga raske. Esimesest lennust jäi lihtsalt seetöttu maha, et meie Amman hilines (seda siis meie puhkeaja tõttu), teisest Helsingist jäin maha kuna kohti ei olnud, kolmandale sain peale viimasel hetkel kuna keegi oli kohale tulemata jätnud ;) Seega sain omale lausa päris reisija koha ;)
Noral oli külas ka Rhea ja kuna ema Anneli järgmisel päeval tööle läks siis veetsin mina tüdrukutega aega. See tähendas küll seda, et lapsed ajasid mind luuaga hommikul voodist välja, sest uni mu silmast ei tahtnud kuidagi lahkuda. Lõpuks kui lastel oli laud kaetud ning pannkoogid laual, vedasin siis ennast ka ülevalt korruselt alla ja asusime hommikust sööma. Peale seda arvasime, et lähme nüüd kohalikku tehisjärve ujuma. Järv oli ilus ja korralike vettehüppetornide ning ka redelitega, kaldal ka dushi-, ning riietusruume sisaldav maja. Kohe kui me saime ümber riietatud, algas vihmasadu – see meid loomulikult ei heidutanud, jooksime kiirelt vette, et mitte märjaks saada.
Peale värskendavat ujumist suundusime kohvikusse, et väikese kakao saatel sooja saada. Tore oli kuulata tüdrukute jutte koolist ja õppeainetest ja muudest asjadest.
Edasi oli Noral aeg minna omale kostüümi selga panema ja meie Rheaga istusime natuke niisama kodus ning suundusime siis etendust vaatama. Rhea oli seda küll juba ühe korra näinud kuid kuna tal jäi mõni koht segaseks siis tuli ta minuga kaasa, et teist korda etendust jälgida. Etendus oli tore – Rhea võttis väga ilusasti kokku loo moraali,  et lapsed ei peaks tegema asju mida vanemad neil teha ei luba J
Kodus ootas meid Markku tehtud õhtusöök ning pea-aegu peretütar mängis klaveril paar pala.



Varsti saabusid Markku vend Sami ja tema poeg Elmeri – tüdrukud haarasid Elmeri oma tiiva alla ja kadusid miskei noorteasju ajama ja vanad inimesed rääkisid ilmast ja inimestest.
Järgmisel hommikul lahkusid Anneli ja Markku ning Sami juba varakult ja mina jäin lapsi äratama, et varsti nendega koos Linnanmäe lõbukasse kimada, kus meid ootasid omad asjad ära ajanud Markku ja Sami. Anneli liitus meiega veidike hiljem. Lapsed olid eriti rõõmsad – jooksid ainult ühelt karusselilt teisele, vahepeal pidi küll ka veidike järjekorras seisma kuid see nende tuju eriti alla ei viinud.
Vanad inimesed istusid kohvikus ning tarbisid siidrit – mina istusin päikese käes ning põlesin selle põhjamaa päikese käes ikka päris uhkelt punaseks ;)
Anneli saabudes läksin ka mina atraktsiooni peale – see oli selline kinnine vaatetorn millelt oli hea vaadata üle terve Helsingi linn.




Ja teha ka üks selfie:


Iga lõbuka juurde kuulub ka suhkruvatt:


Peagi pidin mina hakkama lennujaama poole suunduma, et tagasi Londonisse minna, sest järgmisel päeval ootas mind Budapest. Vaadates ilmaprognoosi tabas mind üllatus – BUD +37 kuid alla oli kirjutatud et homne ilm on jahedam kui tänane – ehk siis sel tänasel päeval oli seal +38.
Olin siiski julge jänes ning suundusin õue – polnud see +37 midagi nii hullu! Kannatas jalutada, jalutustee viis mind seekord sünagoogi ja juudi muuseumisse – kõlas põnevalt ning sisse ma astusin. Parasjagu algas inglise keelne ekskursioon, olin sellel ainuke osaleja. Ei saanud ju jätta giidi üksinda jalutama ning omaette rääkima, seega asusin hoogsalt teda kuulama. Giidiks oli Dora nimeline minuealine tütarlaps, kes oli väga tore ning osav suhtleja. Osad mu lugejad teavad, et ükskord käis meil kauge sugulane Dora külas ja ma olin selleks külaskäiguks teinud omale eriti kauni soengu – seekord ma erilist soengut ei omanud kuid vaevu suutsin naeru tagasi hoida kui ta oma nime mulle ütles ;)
Sünagoog oli väga ilus ja tohutult suur, samas meenutas ta pigem kristlikku kirikut. Dora tunnistaski, et see siskene "show" sünagoog ja tegelikult on keskuse hoovis veidi väiksem sünagoog, mis siis tõelise pühamajana tegutseb J







Peale seda keskust suundusin jalutama sihitult mööda Budapesti tänavaid. See on nii tore linn, veidi nagu Rooma, et pole vaja miski sihiga kuhugi suunduda vaid võib lihtsalt niisama ekselda ja ikka on kogu aeg midagi ilusat vaadata.



Vahepeal istusin kohvikus ja vaatasin ka inimesi – eriti tore oli see, et mu kõrvallauas istus minu lennul olnud reisija – ehk et 1.7 miljoni elanikuga linnas kohtun uuesti oma hommikuse reisijaga ;)
Järgmisel hommikul lendasime tagasi Londonisse ja siis Amsterdami. Seal me peatume tegelikult sellised väikeses linnakeses nagu Haarlem. Suundusin kiirelt jalutuskäigule, ning siis inimeste vaatlemisele linna peaväljakul olevast baarist. Sattusin laua taha mis oli pooleldi varjus ja +23 soojakraadi tundus peale eelmise päeva "jahedamat" Budapesti kohe eriti jahe ;)
Varsti hakkas linn täituma oranzides särkides ning mütsides inimestega ning ma sain aru, et mul on aeg hotelli varjuda. Ajalugu teab nüüdseks rääkida, et see oli hollandlastele suur pidupäev – minu jaoks tähendas see seda, et uni oli suhteliselt häiritud J
Hommikul arvas üks reisijatest, et peaksime pardal peo püsti panema kuna Holland võitis – ma julgesin arvata, et me siiski oleme ühe teise riigi lennufirma ja see riik alles alustab oma MM heitlusi. Härra arvas, et ehk siis saab homme pidutseda, kui koheselt paranda ennast et see vist liiga optimistlik lähenemine – ma muidugi arvasin et pidutseda võib ju ikka, isegi kaotuse puhul ;)
Ülejäänud päeva ma magasin kodus, mitte küll ühe hooga kuid siiski magasin terve laupäeva.
Esmaspäeval ootas mind Peterburgi lend – seda liini ei olnud lennanud ajast, mil veel kodumaises lennufirmas töötasin. Tol ajal oli see üks väga kiire ning töökas lend. Ega suurt vahet ei olnud seegi kord. Lennuaeg on küll pikem, paraku on ka teeninduse maht suurem, lennuk suurem ja seega rohkem reisijaid rohkemate soovidega. Reisijad olid muidugi rõõmsad, et keegi nendega nende emakeeles suhtles, eriti rõõmsad olid aga maapealsed teenindajad, kes meie lennuga Pulkovos tegelesid.
Eile ja täna olid mul vabad päevad, eilse päeva vedelesin lihtsalt kodus ja teinud mitte kui midagi – vabandust, tegelikult koristasin terve maja ning pesin kõik oma pesu puhtaks. Ning täna käisin poes „super attak“ liimi ostmas. Väljusin poest kahe suure kotiga, milles oli palju puuvilju ja muid värskeid produkte kuid ainukt mis mu kotti teed ei leidnud oli liim. Oli selline sihikindel poeskäik.
Homme suundun Edinburghi.
Suured kallistused kõigile!



PS. Kohe kui ma Anneli juurest lahkusin, siis saatis ta mulle pildi magnooliast – nimelt hakkas see õitsema. Kui mina seal olin, nägin vaid pungi kuid paraku ei önnestunud meelitada teda veel neid avama. Nüüdseks on need siis avanenud.


pühapäev, 8. juuni 2014

Lastekaitsekuu ;)

Juhhuu, lastekaitsekuu ;)

Käes on lastekaitsepäeva kuu. Ma ei tea kas terve juunikuu võib ka lastekaitsekuuks nimetada, aga mina, siin ja praegu, võin ju selle tiitli anda ;)
Muidu pole midagi uut ega põrutavat toimunud, olen lennanud oma rohkeid Ateenasid – edasi-tagasi, paljud reisijad on juba tuttavad ;)
Vahepeal oli mul ka üks vaba päev, tahtsin minna kinno. Paraku venis buss nagu karamelli kisell ja kui mina kino juurde jõudsin oli film juba alanud. Seega arvasin paremaks minna läbi Richmondi pargi Kingstoni – ehk siis sama teed mida me Reeda ja Anneliga juba ükskord ette võtsime. Seekord kohtasin paari Bambi hirve – paraku on pildid neist väääga udused ja siia neid üles ei panda. Samuti jäi mu teele väike jänkupoeg – kes oma toimetusi tegi.
Pildi sain vaid sellisest ilusast puust, mille varjus ma vahepeal vihma tõrjusin.



Peale väikest vihmavarjus olemist, kimasin aga edasi oma sihtpunkti Kingstoni suunas. Vahepeal suutsin küll ära eksida, ehk et jalutasin ja jalutasin ning ühel hetkel avastasin, et selle koha peal olen ma juba olnud. Telefoni „google maps“ oli juba ammu lõpetanud minuga suhtlemise, ehk et ta näitas et ma asun hoopis teises kohas kui ma tegelikult asusin, seega arvasin miskil hetkel paremaks kuidagi mälu järgi edasi minna. Paraku ei olnud seekord mälu kõige usaldusväärsem ning nii ma väikese ringi tegingi. Aga peale seda hakkasin orienteeruma busside järgi ning õige pea olingi õige teeotsa peal. Ning peagi jõudsin jõe äärde ning oma lemmikrestorani Bill’s. Seal ootas mind lauake jõe ääres ning jahe siider ;)

Ja nüüd siis minu eilne seiklus:
Valmistusin tööle minekuks, värvisin silmad ja suu, panin vormiriided selga, valisin seekord püksid ning hakkasin juba uksest välja suunduma, kui arvasin paremaks ikkagi püksid seeliku vastu vahetada. Tehtud, mõeldud! Siis jooksin ruttu bussi peale, et mitte oma Amman’i lennust maha jääda. Lennujaama jõudes, tundin, et oleksin ikkagi pidanud pükstega jääma aga enam ei olnud midagi muuta. Alustasime oma lennueelset instruktsiooni ülemeelikus meeleolus. Meeskonnakaaslased Steve ja Zuzana meenutasid oma eelmist koos lendamist, kus hotellis oli neile antud sama tuba. Zuzana jõudis sinna tuppa enne, kuna oli esimene lennu meeskonnas, ning oli just lahtiriietumisega poole peal kui Steve oma võtmega ukse avas = mõlemi üllatus oli suht kärarikas. Steve oli siis tagasi vastuvõttu lõinud ning selgus, et kahele saabunud meeskonnale oli antud ühed ja samad toad. Tasapisi hakkasid ka teised Steve’i meeskonnakaaslased alla saabuma sama probleemiga, et nende tubades oli juba keegi ees ;) Vastuvõtutöötajad pakkusid lahkelt maja kulul baarist jooke kuniks segadus likvideeritakse – likvideerimine võttis aega 3 tundi, mis tähendas, et nii Steve‘imeeskond kui ka Zuzana meeskond oli suht purjakil ajaks mil kõik omad toad kätte said. Igal juhul oli kõigil nalja nabani ja seda ka meie eilsel meeskonnal.

Varsti oligi aeg lennukisse minna, peatselt saabusid ka reisijad. Ning siis selgus, et cargo sektsioonis, ehk siis põranda all olevas osas asuv tulekustutussüsteem ei tööta. Tulid kohe rõõmsalt tehnikud, kes selle ära vahetasid, kuid ka see uus keeldus töötamast. Selleks ajaks olime me reisijatega koos pardal istunud juba 1.5 tundi. Siis otsustati vahetada lennuk – kuna sama tüüpi lennuk seisis tühjalt ning pidi oma järgmise lennu alles hommikul tegema. Hakkasime siis ümber kolima teise lennukisse. Alustuseks läksime teise lennukisse 4 meeskonnaliiget ning 3 jätsime vanasse lennukisse koos reisijatega. Uus lennuk oli loomulikult koristamata, kiirelt saabusid siis koristajad ning tegid seal puhastuse. Siis ootasime pagasilaadijaid, ning ka cateringi laadijaid. Kell oli juba väga hiline. Meie lennujaam nimelt lõpetab töö ööseks, sest müra ohjamise tõttu ei välju ega maandu siit öisel ajal ühtki lendu ja seega ei tööta ka muud teenused. Peale koristajate lahkumist saabusid reisijad, ning varsti ka catering. Siis selgus, et lennukil on koristamata ehk siis puhastamata ka tualetid ning meil puudub ka puhas vesi, mis tualetis kraanist jookseb ning millest tehakse ka sooje jooke. Üsna pea selgus, et nende ametimeeste tööpäev on läbi saanud, kuna aeg oli juba vägagi öine. Kapten seletas seda üksikasjalikult reisijatele kuid paraku oli sellest arusaamine juba raskendatud. Kuna ilma veeta ja tualetita ei ole 5 tunnine lend võimalik, siis pidime seekord alla andma ning kuulutama lennu edasi lükatuks. Reisijatelt saabus küll erinevaid nõuandeid meie suunas, et kas te siis ise ei oska tualette puhastada ja et kus see mees on kellele maksta, et ta tuleks ja teeks selle töö ära, kuna neil on vaja kohale saada Ammani. Peagi saabusid uuesti bussid, reisijad tõsteti sinna ning viidi hotelli allesjäänud ööd veetma. Ja meie suundusime koju. Kogu selle pika jutu moraal on, et kui te juba lahkute kodust, siis ärge enam hakake riideid vahetama, sest see tekitab kaose mitte ainult teie päeva vaid ka teie meeskonnakaaslaste ja ka mitmete heausklike reisijate plaanidesse.
Karistuseks istun nüüd siis lennujaama valves, kohver veel eelmisest ōhtust pakitud :)