laupäev, 29. juuni 2013

Laupäev


Saabusin just Helsingist – Teie ei ole muidugi Helsingis käinud, ega ju?
Muideks kui teil on vaja juukseharja siis leidsime selle vahendi soetamiseks eriti hea koha – kuna ma tean kus see asub siis kui kellelgi juuksed harjamist vajavad siis andke teada, toon teile uue harja Soomest.


Eile siis veetsin perepäeva – kohtusin juba varavalges (minu jaoks) oma õega ning Mia Carla ja Cara Mi’ga. Jõime kiirelt ühe kohvi, siis tegime kiire tiiru kirbukal, siis läksime Ruthi hotelli internetti – sest Kris pidi ju vahpeal veidike puid müüma ja siis veel tiir Stockmanis – seal oli -40 %, ning siis tagasi lapsepõlvemaale. Nimelt oli Krisil mäletsus lapsepõlvest, et kui ta kunagi nõuka aja lõpus käis meie tädi Zeldaga Soomes siis neid viidi Pizza Hut’i sööma ja et see oli esimene päris pizza mida Kris oma elus nägi ja siis ka sõi. Seega arvasime heaks teha väike meenutusretk lapsepõlvemaale. Kuna tüdrukud arvasid, et ainuke asi mida nad süüa tahavad on pizza siis oli plaan heaks kiidetud kõigi poolt. Paraku on nende lapsepõlvemälestustega ikka nagu on – pizza oli hoopis väiksemaks jäänud, maitse ei olnud tal ka nii hea kui lapsepõlves ja üldse oli see koht selline igav ja ebahuvitav – isegi tellitud pudel veini ei suutnud seda kohta meile suupäraseks kujundada. Aga vähemalt saime käidud lapsepõlvemaal.
Siis soetasime maasikad-herned-kirsid ja läksime laevareisile Helsingi saarte vahele. Sealt leidsime mitu täitsa asustamata saart, millel me vabalt elada võiks. Samuti märkasime ka mitut mere ääres asuvat maja kus me hea meelega elaksime ;)
Märkasime ka sellist imelooma meist möödumas:


Siin jäälõhkujate suvegaraaz:


Ja teised pildid meie merereisist:




Maabudes leidsime ka purskkaevu, mille najal poseerida:


Peale merereisi sõime veel jäätise ja siis oligi aeg hakata igal ühel kodu poole minema – Kris ja tüdrukud siis Cathy juurde öömajale ja Ruth tagasi oma hotelli.
Täna hommikul oli lennus jällegi selline tore seik ehk siis juhtumisi reisijatega. Nimelt keset teenindusprotsessi, ehk siis ajal kui Ruth ulatas ühele noormehele hommikusöögivõileiva ja apelsinimahla ning küsides, et soovite veel midagi juua, arvas noormees heaks võtta oma suust närimiskumm ning ulatada see mulle, et võtku ma see. Ma jäin suhteliselt üllatunud näoga vaatama ja küsisin, et kuidas ma peaksin selle närika praegu võtma, mille peale noormees ei osanud ka midagi kosta. Andsin talle siis tühja klaasi ja arvasin, et ehk ta paneb selle sinna sisse ning paraku kuna mul on veel pool salongi reisijaid teenindamata siis ma momendil ei saa ka seda klaasi koos närikaga võtta. Noormees oli suhteliselt solvunud, et ma tema närikat endale ei võtnud??? Ma ei saagi nagu päris hästi aru – kuidas tuleb inimesele üldse selline mõte pähe, et ta võtab suust nätsu ja ulatab selle siis teenindajale – kas teile kellelegi tuleks selline mõte kunagi pähe? Mulle küll ei tuleks… Kolleegidega arutame tihti peale, et kui me arvame, et enam ei saa meid miski üllatada siis tuleb mõni reisija ning ikkagi teeb midagi sellist mille peale ei oleks iialgi tulnud. Seega jään põnevusega uusi trikke ootama ;)

Ja lõpetan seekord pildiga, mille pühendan oma emale – sellised firmamärgid olid siis laevareisil jagatud sallidel:



Seega, kõik maailma Ström’id, ühinege!

neljapäev, 27. juuni 2013

Jaanipäeva järgne


Jaanipäev läbitud, seega hakkame nüüd jõule ootama J
Vahepeal olen ainult lennanud, miskeid huvitavaid juhtumisi pole olnud, selline tavaline lendamine – uued reisijad ja kolleegid iga päev.  
Vahepeal oli mul ka paar vaba päeva ja kuna ma Wimbledoni tenniseturniiri piletite loosimises jällegi valituks ei osutunud siis ei hakanud ma sinna niisama järjekorda ka kohale minema vaid suundusin eile hoopis Richmondi inimesi vaatlema. Seal on jõe ääres üks hea kohvik kus saab inimeste vaatlusega suurepäraselt tegeleda. Eile vaatasin ka jõe tõusu ning siis veetaseme languse ka ära. Nii armas oli vaadata kuidas ühel hetkel trepp ning tavaline jõekaldal oleva jalutustee vee alla kaob ning umbes 30 minuti pärast jällegi nähtavale tuleb.
Aga täna lendan Helsingisse ja õhtul saabub sinna ka minu õde, seega on meil homme suur kokkusaamine J

kolmapäev, 19. juuni 2013

Ikka sügis


Meil on siin endiselt sügisesed ilmad, ei mingit suve. Tundub, et ka sel aastal jääb Inglismaal suvi vahele.
Käisin vahepeal kodumaal jooksuga, ehk siis olin tegelikult Helsingis ja kuna Annelil oli muud tegemist siis arvasin et lähen ja vaatan oma kodulinna hoopis üle. Loomulikult jäi minu enda lend Helsingisse hiljaks veidi üle kolme tunni, nimelt ootasime vaba lennukit mida hoiti kinni Prahas seoses prantsuse lennuliikluskeskuse stregiga. Jõudsime Helsingisse ja oma hotelli kuskil kella 3 ajal hommikul ja peale paari tundi magamist suundusin rõõmsalt laevaterminali poole. Pardaleminek läks edukalt ning esialgu tundus ka laevaretk sujuvat. Kui olime keset merd ning maad ei paistnud enam kummaltki poolt siis teatati, et seoses tehnilise rikkega on meie saabumine Tallinna edasi lükatud umbes tunni aja võrra. Seega veidike vürtsi kuulub ikka ühte ühepäevasesse reisi.
Sadama oli mul Ita vastas ja kohe suundusime hommikusöögile – Ita viis mind Narva kohvikusse, et see selline minu eakaaslaste koht. Oli tore, kohv oli kange ning võisai oli hea kuid kohupiimataskut ma sealt köögist ei soovita.
Siis jalutasime (jooksime, need kes Itaga kuskil kunagi käinud on teavad millest ma räägin) veidike Narva maantee ääres ja varsti tuligi mu ema juba linna peale ning oli aeg minna tädi Zeldat vaatama haiglasse.
Enne seda soetasime muidugi köik ristsõnad mis R Kioskis olemas olid ning ka mõne asjalikuma lugemisvara ja siis ootas meid haigla. Zelda palat oli muidugi kohe õdede töölaua juures – mina hakkasin juba pabistama, et nüüd saame pahandada, et me valel ajal külastame haigeid. Õnneks ei pannud keegi meid tähelegi. Zelda muidugi sai shoki, et nii tähtis delegatsioon talle külla saabus. Suhtlesime ka arstiga, kes ütles, et Zelda on roosa ja rõõmus ja muidugi arvab ise et tal pole midagi häda ja võiks juba vabalt koju minna. Arstitädi ütles, et edaspidi peab ta sööma paar tabletti päevas, mõned neist on eluagselt määratud ning samuti tuleb külastada perearsti aeg-ajalt.
Ühesõnaga on Zelda paranemise teel ja tänaseks juba haiglast koju ka saanud.
Peale haiglat suundusime bussi peale, et minna Kaari kirikusse Kaisa kontorisse külla. Meiega ühines ka Ita ning märgatav kogu vihma mis oli vahepeal sadama hakanud.
Kaisa kontor oli uhke ja ühtlasi tegi Kaisa meile kiire ülevaate mis ta seal täpselt teinud on ja kuidas. Siin sellest pildid:






Tähelepanelik lugeja-vaataja leiab minu ja Ita sealt tellingute ülemiselt korruselt. Seal üleval oli päris õudne seista. Kaisa küll ütles, et esimene kord on vaid õudne, et teistel päevadel enam ei saa arugi kui kõrgel oled. Me siis uhkelt noogutasime kaasa.
Edasi suundusime lõuna ja õhtusöögile = arvasime need kaks ühte patta panna, et siis kergem selle asjaga tegeleda. Kuna ma arvasin, et ühest laevaretkest päevas mulle aitab, siis soetasin omale vahepeal ka lennupileti ning seega sain veidike Tallinnas olemise aega juurde.
Varsti saabus ka Siim – kes oli tulnud just jääkarude maalt ehk siis Teravmägedelt – näitas oma ilusaid pilte ja rääkis muljeid ja siis oligi aeg minna lennuki peale. Lennuk oli väga tühi seega koha saamisega ei olnud miskeid probleeme. Ja varsti olingi tagasi juab Helsingis oma hotellis.

Järgmisel hommikul lennul tagasi Londonisse suutsin maha visata terve kastitäie klaase, nii et äriklassi reisijad kuuendast reast olid ka murelikud. Aga nagu rahvasuu ütleb, killud toovad õnne. Ei tea küll kuhu ma selle õnne kõik ära mahutan sest neid kilde oli seal palju. Õnneks oli meeskond selline rõõmus, nii et saime naerda selle väikese vahejuhtumi osas kohe pikalt.

Siis oli mul veel paar lennupäeva ja eile ka vaba päev. Eile õhtul pidime tähistama väikse seltskonnaga Elena sünnipäeva. Paraku muudeti Elena graafikut nii mitu korda ja lõpuks hilines tema lend ikkagi paari tunni võrra ehk et sellest väikesest seltskonnast jäi järgi vaid sünnipäevalaps ja mina ja kuna sünnipäevalaps pidi täna hommikul jällegi tööl olema siis arvasime paremaks mitte eriti kaugele minna. Seega tähistasime lennujaamas asuvas itaalia restoranis ;) Palju önne!
Ja minul täna jälle vaba päev – momendil ei teagi mida oma ilusa eluga peale hakata aga lähen uksest välja ja vaatan kuhu jalad mind viivad!

kolmapäev, 12. juuni 2013

Ei midagi huvitavat ☺


Kuna vahepeal ei ole midagi huvitavat juhtunud siis ei ole ka midagi kirjutanud. Teen muudkui tööd ja ootan millal armastus tuleb aga mida ei ole, seda ei ole J
Eelmisel nädalal sain kätte oma teise passi, olen nüüd õnnelik kahe passi omanik. Tütarlaps saatkonna passilauast lausa naeratas, see oli midagi ootamatut kuna eelmine kord kui ma seal käisin siis oli ta väga pahase ning morni näoga. Peale passi saamist tegin pika jalutuskäigu selles rikaste linnaosas ja kohtasin tohutul hulgal vene rahvusest inimesi. Tundub, et nad on Londoni rikaste linnaosa vallutanud.
Siis käisin jällegi Helsingis ehk siis Porvoos ja vaatasin Nora järgmist etendust. Seekord oli tegemist sõnalavastusega, mis toimus vabas õhus. Oli tore etendus ja sääski oli palju.
Siis oli mul väike malaaria atakk ehk siis selline malaaria moodi kiire palavik ning tohutud külmavärinad. Kuna aga rohkem seda pole olnud siis ei ole meditsiiniasutuse poole pöördunud – targem on ikka ise endale diagnoose panna. Loodetavasti läheb see malaaria minust siiski mööda.
Eile sai mu armas tädi Zelda (mul ainult üks tädi) väikese tervisehäire ja seoses sellega tulen ma korraks Tallinna, reedel, 14.06. Hommikul tulen ja õhtul lahkun. Nii, et kui keegi tahab minu häält kuulda siis võite mulle helistada vanale tuttavale telefoninumbrile.
Ah jaa, üks suure ringi küsimus, miks linnud lendavad kolmnurgas?  Palun vastused saata mulle mailile või siia kommentaarina.