Reede, 23. mai 2014

Peale puhkust

27.04.-23.05.
Saan aru, et ma ei ole pidanud oma uue aasta lubadust, ehk et ma ei ole kirjutanud postitust igal nädalal. Palun kergemat karistust! Kirjutan siis nüüd ruttu tagantjärgi mis peale puhkust toimunud on.
Soojalt maalt tagasi saabudes, suundusin ruttu kodumaale.
Ning seal ootasid mind tavalised kodused asjad: kōigepealt vanaemale külla - tema on see vanaema, kes meile veidike lähemale koliti ehk et ta elab nüüd Merivälja pansionaadis. Nüüdseks on ta oma uue elu ja olemisega juba harjunud, mōnel päeval on tuju parem ning selgem kui mōnel teisel päeval. Aga ilm oli ilus ning ma viisin ta ōue, istusime siis pingil ning päevitasime ja ma jutustasin talle reisimuljeid. Neid kuulas ta huviga.
Edasi suundusin oma ōele külla. Kris oli mulle enne saatnud kutse, kuidas nad kōik ootavad mind. Kutse oli nii vastupandamatu, et lausa lendasin kohale ;)


Loomulikult tegelesime erinevate toredate asjadega, lauamängud, kasvuhoone kastmine, veini joomine, koertega mängimine, jne. See oli siis esimesel päeval.
Teisipäeval viisime lapsed kooli ja lasteaeda, ning siis kimasid vanemad inimesed linna peale laiama ehk siis Haapsallu. Tegime kiire tiiru kaltsukates ning siis suundusime juba tuttavasse kōrtsi - Käbe küülik, paraku jäi selle koha uks ka seekord meile suletuks kuna teisipäeviti on nad suletud.
Seega lōunat sōime vanas tuttavas kohas, mis on omamoodi Haapsalu sümbol ning mis on alati avatud kui keha vajab kinnitamist ;)


Siis juba kimasime lastele järgi ning suundusime laste ratsutamistundi. Emad läksid koju omade tegevustega tegelema ning mina jäin tunnistama meie olümpialootuste higi ja vaeva :)




Nagu piltidelt näha siis Mia ja Cara Mi on väga tublid!
Raskele ratsutamistrennile järgnes soe saun ning mōnusalt karastav tünn, kus sai vahepeal end jahutada. Siis veel paar lauamängu ning oligi aeg magama suunduda.
Järgmine hommik oli suhteliselt sama kui eelmine, lapsed kooli ning osad täiskasvanud suundusid bussi peale, et minna tagasi pealinna.


Nimelt ootas meid ōhtul teatrikülastus, pealkirjaks Utoopia rannik III. Etendus oli veidike unine kuid teatrikülastajate seas oli palju tuttavaid ja neid oli väga tore näha ;)
Järgmisel päeval käisime emaga veel vanaemal külas, tahtsime teda viia mere äärde kuid paraku oli ilm teinud väikseid kärpeid temperatuuri osas, täpsemalt öeldes oli 10 kraadi temperatuuri skaalalt minema pühitud, seega arvasime paremaks istuda akna all ja nautida ilma seestpoolt vaadatuna.
Ning ōhtul suundusin juba lennuki peale ning tagasi Londonisse.
Reede, ehk siis 2. mai, ootas mind ees Frankfurdi reis. Kuna Elena elab Frankfurdi lähistel ja ta oli parasjagu kodus, siis plaanisime temaga koos seda suurlinna uudistama minna. Kui aus olla siis erilist muljet see linn ei jätnud kummalegi meile ;)




Järgmisel päeval tutvusime aga ühe väiksema kohaga, kus asub ka meie meeskonna hotell, Wiesbaden. See oli selline armas linnake, kauni arhitektuuri ja ilusate suurte alleedega ning lisaks sooja päikesepaistega. Ja nagu Elenaga ikka, juttu jätkub kauemaks :)


Peale Frankfurti, ootas mind ees vana tuttav Amman. Väike jalutuskäik hotelli ümbruses, soe päike basseini ääres ning loomulikult suurepärased söögid, lisaks oli veel väga tore meeskond ;)


Tagasi Londonisse jōudes, olid mulle külla saabunud Anu ja Marion, kes juba iseseisvalt vaatamisväärsustega tutvusid. Kimasin siis nendega kokku saama, tegime kiire jalutuskäigu rahvusgaleriisse, Päevalilled olid endiselt omal kohal :) Edasi jalutasime väikese tiiru Sohos, ning suutsime isegi päikese välja meelitada. Siis oli meil siht leida kuulsaid JellyBean'e - see osutus keerulisemaks kui me arvata oskasime. Kuid juba umbes kolmandas poes suutsime nad leida, paraku osad olid küll oma "parim enne" aja ületanud. Seega soetasime need mis olid veel kōlbulikud ning suundusime värskelt välja tulnud päikest nautima ;)
Järgmisel päeval suundusin mina lendu ning Anu ja Marion ajasid omi asju ning ōhtul suundusid nad juba koju.
Järgmine tähtsaim sündmus oli päev linna peal Elenaga. Kuna meil mōlemil sattus olema vaba päev siis arvasime paremaks mängida turiste ning suunduda Londoni teise otsa. Seal leidsime Emirates Air Line'i, mis on siis köisraudtee üle Thames jōe ning millega kaasnevad kaunid vaated :) Meie üllatuseks oli ka ilm ilus ning vaateid saime nautida mōnuga.







Edasi külastasime Londoni suurimat kaubanduskeskust, kuna see on samuti teisel pool Londonit ja me juba sealkandis olime, siis vaatasime selle üle - oli suur küll ;)
Järgmine sihtkoht oli jällegi Amman - seekord ei toimunud midagi huvitavat, suht sama reis nagu eelmine ;) Kuid põhisihtkoht sel kuul on mul hoopis Ateena - need on kōik edasi-tagasi ning väga pikad päevad ning väga rohkete reisijatega. Osasid reisijaid kohtan seal juba kui vanu tuttavaid - eks neil sama lugu mis mul, graafik täis Ateenat ;) 
Eilne Ateena oli aga väga huvitav kuna meie lennuk sai Londonist ōhku tōustes välguga pihta. Mina nägin seda vaid väga silmanurgast kuna seekord tööpositsioon oli mul tagumises köögis ning seal seljaga sōidusuunas, seina taga istudes ei ole vaatenurk just parim. Kolleegid, kes olid omadel istmetel salongis, ütlesid, et vaatepilt oli ilus kuid ka veidike hirmutav. Kapten julgustas reisijaid, et kōik on korras ning välgutabamused lennukitele on suhteliselt tavalised ja enamikel juhtudel välk lennukile midagi ei tee. Ning me jätkasime oma teekonda Ateena suunas. Ateenas uuriti terve lennuk sentimeetri haaval üle ja tunnistati endiselt lennukōlbulikuks. Kōik see vōttis aega ligi 4 tundi, ning kogu selle vahejuhtumi positiivne pool on see, et kogu meeskond sai tänaseks ootamatu vaba päeva, kuna maandusime tagasi Londonis veidi peale kella 1 hommikul. Oli jällegi huvitav tööpäev ;)
Ja nüüd ma siis pikutan kodus ja vaatan aknast vihmasadu - teie aga nautige kuumust, mis on kodumaal ;)

Teisipäev, 20. mai 2014

Järelehüüe Martale

Pean Teile kurbusega teatama, et 11 mail lahkus meie seast minu kallis Marta.
Marta sündis ühel sügispäeval, kui paistis päike ning aastanumber kalendris oli 2006. Marta oli alati rõõmsameelne ning heatujuline koeratüdruk. Kellega iganes ta kokku puutus, selle südame ta võitis. Marta käis ka koolis, ning oli omandanud nii kuulmis- kui arusaamisoskuse. Käppa ta eriti anda ei tahtnud, kuid seda vaid seetõttu, et kolme käpa peal oli keeruline tasakaalu hoida. Aga ta oskas aknast tuppa vaadata nõudliku näoga, kui keegi oli talle hommikuse pudru unustanud anda.
Marta rõõmustas ülevoolavalt suurte sabaringidega kui keegi külla tuli, ta üritas samuti tuppa pressida ning saada koht kohvilaua taga - harva tal see küll õnnestus aga vahel sai tallegi serveeritud nii kohv kui ka kook J
Marta elu oli meie mõistes lühike kuid kindlasti oli see elamusterohke ning täis kauneid kohtumisi nii liigikaaslaste kui ka erinevate metsloomadega, rääkimata huvitavatest inimestest. Kahtlemata jääb Martat igatsema ka postiljon, kes oli tema jaoks alati kaasa võtnud pontsikud lisaks postipakkidele, mis tuli pererahvale toimetada.
Marta oli minu vaieldamatu lemmik, ning ma loodan, et koertemaa, kuhu ta meie seast lahkus, on sama päikeseküllane kui tema ise ning ta naudib oma sealset olemist sama palju kui meie tema siinset olekut.

Jääme Sind alati meenutama kui heatujulist ning ennastsalgavat sõpra!


Kolmapäev, 14. mai 2014

Puhkus

10-27.04.
Sri Lanka

Heippadi hei, Sri Lanka on peale veidikesi viperusi vallutatud! Viperused algasid juba Londonis kuid õnneks me neid kaasa ei pakkinud vaid need jäid uusi õnnelikke siia ootama. Viperused algasid juba päev enne reisi, ehk siis kui ma kontrollisin lennuseise nimelt me ju oleme sellised hääletaja tüüpi reisijad ehk siis ilmume lennujaama kohale ja kui meile sobival lennul on vabu kohti siis meid lubatakse lennule Lend Helsingist, millega Anneli ja Reet pidid Londonisse saabuma, aga näitas väga kurja punast nägu ehk et ootamatult suur hulk tavalisi reisijaid oli otsustanud suunduda reede hommikul Londonisse. Mina muidugi suutsin teha erinevaid plaane pealkirjaga Bkuid alati kui on palju varuplaane siis tegelikult kõik laheneb ikkagi nii nagu algselt mõeldud. Ehk siis minu reisikaaslased said lennule ja saabusid rõõmsate nägudega minu kodulennujaama. Meie pikk lend läks alles õhtul ja seega suundusime oma vaba aega veetma. Algselt plaanisime minna Richmondi parki kuid kuna aeg oli meil siiski limiteeritud siis suundusime hoopis Windsorisse. Sõime hommikust, tegime kiire jalutuskäigu ning siis nautisime väikest pudelit veini pargipingil. 


Ning peagi sai meie vaba aeg otsa ning suundusime tagasi lennujaama, et sealt bussiga sõita teise lennujaama, millisest väljus meie suur lennuk. Sättisime end siis bussipeatusesse, kuhu olime saabunud nii umbes 15 minutit enne bussi saabumist ja ootasime seal. Poole tunni möödudes olime endiselt nõutult bussipeatuses aga bussi ei olnud kusagil. Bussifirma esindaja teadis rääkida, et buss saabub 5 minuti pärast. Peale järgmise poole tunni möödumist, uurisime taksojuhtidelt milline on nende hind, et saada Gatwicku lennujaama hind oli pea sama mis meie lennupiletid, seega ei hakanud nendega veel kaupa tegema. Peale veidikest aega ootamist, ei olnud endiselt kippu ega kõppu bussist ning me arvasime paremaks helistada poolakale see on siis minu endine naabrimees, kes peab siin riigis taksojuhi ametit selliseid tuttavaid on ikka hea omada ;) Poolakas oli kohe läheduses ning lubas meid ära visata. Esialgu liikusime kiirteel suhteliselt kiirelt, mõne koha peal kiiremini, mõne koha peal aeglasemalt, kuid siis ühel kohal jäime seisma ja enam edasi ei saanud. Kuna kell liikus paraku kiiremini kui liiklus, siis hetkel kui meil oli veel 5 minutit check ini sulgemiseni ning vahemaa oli veel 15 miili, siis saime aru, et meil on targem loobuda sellest kaunist lendamise plaanist. Igaks juhuks uurisin veel, et ehk saame kuskile mujale lennata huvitavamatest sihtkohtadest jäid silma vaid Helsingi ning Bagdad = seega arvasime siiski paremaks, et keerame otsa ringi ning suundume kodu poole. Colombo lennud aga väljuvad ülepäeviti ehk siis saime omale juurde 1.5 päeva Londonis. Kuna me bussiga enam reisida ei soovinud siis leppisime pühapäevaks kohe poolakaga kokku, et tema meid lennujaama viib, arvasime ka paremaks oma reisi alustada nii 4 tundi enne lennu väljumist kuigi normaalse liiklusega peaks kahe lennujaama vaheline reis aega võtma 40 minutit.
Järgmisel hommikul suundusime Richmondi parki see oli meil ju aja nappuse tõttu üle vaatamata jäänud ja nüüd oli meil ju aega jällegi üle. Park oli omal kohal, ilus ja suur ja loomulikult hirvesid pungil täis. Reet ja Anneli küll alguses ei uskunud mu hirvede juttu, ja eriti veel seel seda juttu, et neid on seal sadu aga juuresolevad pildid räägivad iseenda eest.





Loomulikult käib Richmondi pargi juurde ka väike piknik ja sinna juurde omakorda oli meil kaasa võetud Bekaa oru vein – tervitused kõikidele Liibanonist!



Pargist leidsime ka ilusad värvilised pardid:


Edasi suundusime Kingstoni ning sealse jõe kaldal oli meil juba uus piknik ;)


Lähedal asuvas Wagamamas jõime ka kauni jasmiinitee:


Järgmisel hommikul suundusime kodu lähedal asuvale väiksele rohealale, et seal juba alustada Ligretto (väga lõbus kaardimäng) turniiriga. Sest kirjade järgi olime me juba puhkusel ja mis puhkus see ilma Ligrettota ikka on.


Peale paari matshi kimasime aga kohalikku pubisse kus saime osa pühapäeva praest:


Ja siis oligi aeg suunduda jällegi lennujaama poole, et mitte lennust taaskord maha jääda ;) Seekordne sõit kulges mööda kiirteed ja seda ikka kiiretel kiirustel ning olimegi Gatwickus 35 minutiga nüüd oli meil jälle aega laialt, seega istusime veidike aega lennujaama ees ning nautisime päikest Pikal lennul oli vabu kohti küllaga, seega saime isegi kolmekesi kõrvuti istuma seda juhtub meie puhul väga harva ;)
Lennureis möödus ilma viperusteta ning peale 11 tundi leidsime end Males, kus oli väike vahemaandumine ning kus ka enamus lennureisijad maha läksid. Sri Lankale tahtjaid oli peale meie veel nii umbes 15 inimest ;)


Colombo lennujaam võttis meid vastu loomulikult kuuma temperatuuriga ja sōbralike taksojuhtidega, kes kōik nagu ühest suust kuulutasid, et bussid täna ei käi ning targem on nende teenuseid kasutada. Loomulikult oli meile pakutavate sihtkohtade valik lai, pōhimōtteliselt oleks ka Eestisse taksoga saanud kui nad teadnud oleks kus see imeriik asub ;) Meie aga, nagu uskmatud nōukogude naised, suundusime bussipeatusesse, vahepeal politseinike käest juhiseid küsides, kes kōik nagu teisest suust kinnitasid, et bussid käivad. Ja ennäe imet, ei möödunud kümmet minutitki kui saabus buss. Numbrit 187 tal küll peale kleebitud ei olnud kuid bussijuht kinnitas ohtral peapööritusel, et sōidab Colombo bussijaama, kust pidi umbes 300 meetrit olema rongijaamani. Ja kuna see oli meie eesmärk siis kolisime bussi.
Ja peagi olime ka sekeldusteta rongijaamas, ning seal selgus, et rong meie valitud sihtkohta Anuradhapurasse väljub 5 minutit tagasi ;) Saite just ōigesti aru, et oleks pidanud väljuma kuid see ei olnud veel tulnud ja seega pakuti meile lahkelt veel selle peale pileteid soetada. Me olime rōōmsalt nōus, kuna ise teadsime, et rong väljub alles 5 tunni pärast. Soetasime piletid esimesse klassi, 5 EURi tükk, ning suundusime platvormile. Temperatuur oli suht kuum, higi voolas ka kohtades kuhu ta ei oleks tohtinud mahtuda voolama. Peale pooletunnist ootamist ei olnud endiselt rongi, me hakkasime juba murelikuks muutuma, et piletimüüjad on meile väikese "turistika" teinud. Ruth luges aga LP raamatust välja, et rongide hilinemist ei arvestata mitte tundides vaid poole päeva kaupa, ehk siis, et see rong jäi hiljaks kas pool vōi terve vōi ka poolteist päeva. See teadmine muutid meid muidugi rahulikumaks ning arvasime paremaks istet vōtta :) Ja enne poole päeva möödumist tuligi meie rong.
Rongis oli väga huvitav temperatuur - enamus kotis olnud riietest panime omale selga ;) Anneli leidis rongis ka huvitavad istmed, mida sai keerata selles suunas mis parasjagu meeldib. Ja nii meie rongisōit möödus, igal ühel oli oma tegevus ;)
Pimeduses leidsime end Anuradhapuras, ning peagi ka oma esimeses ööbimiskohas siin riigis. Kuna koos meiega oli saabunud ka uus aasta siis oli Sri Lanka endine pealinn suhteliselt välja surnud ning arvasime paremaks mitte kaugele kolama minna. Maandusime hotelli kōrval asuvas hiina söögikohas kus ōlut sai vaid kaasa osta ning sedagi peidetuna musta kilekotti ;)
Järgmisel hommikul, peale lääne hommikusööki, laenutasime jalgrattad, saime kohaliku kaardi ning suundusime templeid otsima.
Seoses uue aastaga oli ka enamus kohalikest otsustanud templite külastusega oma aega sisustada - ōnneks olid nemad riietunud valgesse seega oli meid hea ja lihtne teistest eristada. Siin esimesed vaated varahommikustele templirüütlitele, kui maapind oli veel jahe ning sai huvitatult ringi jalutada.



 






Jalgratastega oli muidu tore kimada seal templite vahel, rattasōit tekitas veidike tuult, mis oli +37 temperatuurikraadile heaks vahelduseks. Miinuspoolel oli aga see, et miski tee otsa peal oli piletikontroll, kes püüdiski lolle valgeid, et neid siis suunata piletikontorisse pileteid ostma. Pileteid, milega tagati sissepääs umbes kolme muuseumisse, kuhu me loomulikult minna ei tahtnudki. Üritasime vanamehest teist teed pidi mööda hiilida, aga vanamees osutus visaks vastaseks ja sai meid ikka kätte. Seega olime sunnitud oma ōllerahast väikese väljamineku tegema, täpsemalt 18 EURi loovutama - selle eest oleks saanud sellise koguse ōlut, et mina ei oleks seda suuteline elu lōpuni ära tarbima.
Templid ise olid kōik ilma sissepääsu piletita, ning neid me ka hoolsalt külastasime. Päeva (loe: päikese) edenedes muutus temperatuur, ning sellest johtuvalt ka maapinna soojuskraadid. Nagu te kōik teate siis templites tuleb austusest buda vastu käia ilma jalanōudeta. Sokid on ōnneks lubatud ja need olid meil kōigil eraldi reisi jaoks kaasa pakitud. Paraku aga unustas Reet omad sokid hotelli, seega oli meil täpselt 4 sokki kolme käija peale. Normaaltemperatuuridel tundub seda palju aga kui maapind on 75 kraadi siis on see sokiarv veidike väike. Esimese katsena proovisime jagada Reedaga ühte sokipaari, see ei olnud just kōige efektsiivsem lahendus kuid siiski jäädvustamist väärt.


Edasi külastasime templeid korda-mööda.


Kui me olime templitest küllastunud, vōin öelda, et see tunne tuleb suhteliselt ruttu, siis suundusime tagasi tänapäeva, ning seekord mōtlesime teha väikese ringsōidu oma kodu ümbruses. Avastasime väikese järve, kuhu üks tore mootorrattaga karjus ajas oma vesipühvlite karja ujuma.


Teisel pool oli aga ilus pilv, mille tagant vaatas päike:


Pühvlid ujutatud, suundusime autorendi hinna läbirääkimistele. Anneli on sel alal muidugi vana mihkel ja saimegi hinna alla, mitte küll päris sinna kuhu meile meeldinud oleks kuid lähedale sellele. Auto rentisime koos juhiga ning seda kaheks päevaks, sōitmiseks Anuradhapurast läbi Sigiriya ja Kandy Ellasse.
Ning siis oligi aeg suunduda kodurestorani kohalikule öhtusöögile ning Ligretto turniirile.
Hommik algas varajaselt, autojuhtide seas oli külla toimud vahetus, meile saabunud autojuhi nimi oli Emil, ja seda mitte Vahtramäe oma. Esimene peatuspaik oli Sigiriya - ehk siis vanal ajal olnud pealinn. Seekordne endine pealinn oli aga eriline selle poolest, et asub maapinnast 200 meetri kōrgusel, ühe kivimüraka otsas. Otse loomulikult ei vii sinna lift vaid tuleb ikka ise üles turnida.


Huvitav, selle ilusa Lōvi kalju puhul on see, et siiani ei teata kuidas sinna kalju kuklale sattus vesi, mida sealsed elanikud elamiseks vajasid.
Meil muidugi tekkis küsimus, et kui praegusel ajal on kalju küljele tehtud kaunid raudtrepid, mida mööda saab üles ja alla, siis mismoodi said oma koju inimesed kes seal kaljulael elasid pooleteisttuhande aasta eest?




Vaated olid muidugi väga kaunid ning seda igas ilmakaares.



Peale edukat kalju vallutusretke, suundusime edasi oma autosōidule. Järgmine peatuspaik oli Dambulla, kus külastasime koopa templit, mis loomulikult väikese mäe otsas - hakkasime jällegi ronima. Vaated ei olnud teab mis kaunid kuid koopad olid kauneid buda kujusid täis. Ja mäe ning templite ühendus oli väga ilus.




Järgmine peatuspaik oli lōunasöök - kimasime miskisse kohalikku kohvikusse kus naaberlauas üks vanamees sōi midagi, näitasime näpuga taldrikutele mille sisu tundus meile huvitav ning palusime sama ka endale serveerida. Jooke serveeris Ruth ise külmkapist. Söönuks sai Anneli, kuna enamus taldrikute sisudest osutuks nii tuliseks, et meie Reedga küll viisakalt maitsesime kuid sööma ei hakanud. Miski asja maitsmine muutis minu suu nii pōlenuks, et veel tund aega hiljem juba autos istudes tundsin kuidas igemed ja suunurgad tulitavad ;) Aga tädid, kes süüa valmistasid ning lauda kandsid olid ehedad ning ülevoolavalt lahked.
Järgmine peatuspaik oli Nalanda Gedige, ehk siis hindu tempel milles aga tegelikult käisid koos hoopis budistid. See oli üks tore ja väike tempel, Anneli harjutas ka jumaluste pooside sissevōtmist.



Edasi külastasime ka maitsetaimede ning vürtside aeda. Saime hunniku informatsiooni, et milliseid taimi segades saab erinevaid segusid, mida tarbides siis meie elu paremaks ning ōnnelikumaks muutub. Giid pani ka meile erinevaid diagnoose - minul on kōrge vererōhk ning hüplev pulss, Annelil ja Reedal aga madal vererōhk, Reedal pidi kohe eriti madal olema. Repliigi korras ütlen lugejaile, et Reet on juba mōned aastad vōtnud kōrgvererōhu tōvega seoses igapäevaselt tabletti. Giidiga me ei hakanud seda infot jagama vaid tōeliste küünikutena ootasime edasisi kuldmune tema suust. Tuuri lōpetuseks oli ta täielikult maha teinud farmaatsiatööstuse edusammud ning väitis, et kōiki haigusi ning hädasid tuleks ravida vaid ayurveda vōtmes. Kusjuures lihtsamate haiguste ravikuurid kestsid 2-3 kuud, raskemate haiguste puhul kestis ravi aastaid. Ühesōnaga midagi me tema jutust uskusime, kuid siiski väga väikest osa. Peale ekskursiooni tehti meile massaazi, Reeda puhul oli see viisakas, Anneli ja Ruth said miski kahtlasema väärtusega katsumise osaliseks. Ma igal juhul ei lähe jällegi tükk aega massööri juurde. Ning peale massaazi suunati meid poodi, kus siis pidime erinevaid tooteid kaasa soetama. Osade toodete hinnad langesid 5800 ruupialt 1000 ruupiale ja osad tooteid jäid meie poolt ka olenemata hinnalangusest soetamata. Aga nalja oli nabani, nii meil kui neil ;)
Järgmine peatuspaik oli meie ööbimiskoht Kandy lähistel. Tegime ka kiire autojalutuskäigu Kandy järve ümber ning suundusime autojuhi torina saatel oma ööbimiskohta. Autojuhile ei meeldinud, et me oleme ise omale ööbimiskoha broneeronid, tema oleks meile hoopis paremat kohta soovitanud ning samuti teatas ta, et see kohta on linnast kaugel. Koht oli kesklinnast umbes 5 km kaugusel - meile sobis ning samuti oli meile öeldud, et pange omale ööbimine kinni, kuna autorendihind sisaldab vaid autosōitu. Seega ei lasknud me ennast autojuhi torisemisest häirida vaid naeratasime endiselt malbelt.
Ōhtu lōppes paari ōlle, suure potitäie nuudlite ning Ligretto partiiga.
Järgmisel hommikul suundusime kaunite mägede taustal tee regiooni. Vaatasime eemalt üsna. veevaest Ramboda juga ning suundusime teetehasesse. See oli selline kena näitamiseks töötav tehas, kus tädid tegid tööd värvilistes sarides ning muudkui poseerisid, et siis turistad saaksid nendest pilte teha erinevate teetöötlemismasinatega ning nemad saavad siis turistadelt raha küsida.
Ekskursiooni lōpul pakuti ka tassike kohalikku toodangut ning loomulikult sai teed ka kaasa osta. Teepōōsaid kahjuks ei näidatud.
Edasi oli meil pikk maa autosōitu, aeg ajalt tegime küll pildistamispeatusi kuid miskeid tähelepanuväärivaid kultuuriobjekte meile teele just ei jäänud. Üks puu oli siiski pildistamist väärt, see on pilt Siimule, nimelt on need mustad pusad puu küljes, metsmesilaste kodud :)


Samuti tegime väikese jälgimise uusaasta pidustustele. Uusaasta pidustused kestavad siis umbes 2 nädalat, ning see tähendab erinevaid pidusid väikestes külades. Ühte sellist üritust jälgisime autoaknast. Pidustustel on siis ümberkaudsete külade elanikud kokku tulnud ning katsutakse jōudu erinevates seltskonnamängudes - poomi pealt vastase mahalükkamine, puutoika otsa ronimine, jne. Ōhtul algab ka disco ;)



Ōhtuks maabusime Ellas, leidsime hotelli, jätsime hüvasti oma autojuhiga ning peale kerget värskendust, suundusime linna peale laiama. Ella linna küll väga pikalt ei olnud, üks peatänav ning paar kōrvaltänavat, seda kōike nii umbes 700 meetri ulatuses. Istusime ühte restorani maha ja plaanisime oma edasist marsruuti. Siis saime aru, et hommikuks vajame jällegi transporti, kiirelt sebisime selle, ning suundusime kokteile tarbima. Kokteilikoht osutus nii populaarseks, et inimesed seisid ukse tga järjekorras, et sisse saada. Meie saime veel viimase vaba laua, peale seda oli väike ootejärjekord. Enamus linna peal jalutajaid ja restoranide külastajaid olid valged inimesed ehk siis turistid. Tundus, et kokteili kohas oli ka väga populaarne toit banaanilehe sisse pakitud riis juurikate ja kanaga - meie ümberkaudsed kōik tarbisid seda. Saime aru, et järgmisel ōhtul peame ka seda sööma.
Hommik algas seekord eriti vara, olime ju kokku leppinud autosōidu Horton Plains nimelisse rahvusparki. See on üks väheseid loodusparke Sri Lankal, kus saab ise matkata ning külastada selliste nimedega kohti nagu Väike Maailmalōpp ja Suur Maailmalōpp.
Teel parki jälgisime pilvede mängu mägede vahel ning ka päikesetōusu.


Enne matka alustamist maailmalōppu arvasime paremaks väike hommikueine teha. Mina läksin tualetti otsima ja tagasi tulles, leidsineest hirmunud reisikaaslased. Nimelt olid nemad rahulikult oma küpsiseid muginud, kui järski miskid mööduvad turistid olid hakanud erinevad hääli ja liigutusi nende suunas tegema, lōpuks said nad aru, et peavad oma selja taha vaatama. Ja nende üllatus oli suur kui nad sealt avastasid suure hirve, kes tahtis ka küpsistest osa saada. Kōik kolm olid kergelt ehmatanud ning hirv lahkus parematele jahimaadele.

Väikese Maailmalōpu poole viis selline huvitav kuumaastik:


Maailmalōpud olid väga ilusad ja kohati meenutas maastik kodumaad, seda siis kui ei paistnud mōni kahemeetrine rododendron.






Maailmalōpus olid kaunid vaated nii alla orgu kui ka kaugemale. Kui jalad üle ääre rippu lasid, siis oli seal allpool üsna jahe.


Peale maailmalōpust naasmist, vaatasime üle ka kohaliku joa, kuhu viis selline tore trepp, millest puud läbi kasvasid:


Tagasiteel Ellase tutvusime kohaliku rongiliiklusega - nimelt oli meie teel vaja ületada rongitee ning kuna rong juba lähenes, siis pidime veidike ootama. Tore oli vaadata kuidas nii akendest kui ustest kōōlus välja tohutu hulk inimesi, kes kōik tahtsid ju ka rongiga kuskile minna. See vaatepilt vaids uurendas meie himu rongisōidu ees, mille me järgmisel hommikul olime plaani vōtnud, seda koos kogu oma pagasiga ;)
Varsti olimegi tagasi Ellas, ning kuna vahepeal oli välja tulnud päike, siis jopksime basseini äärde päevitama ning ujuma.
Peale kerget päevitust, suundusime väiksele matkale suunaks Väike Aadam' nimeline tipp. Jalutuskäik kulges teepōldude vahel, nii et vaatamist jätkus. Jälgisime ka pilvede tulekut ning kui olime mäe jalamile jōudnud, siis saime aru, et tipp jääb seekord vōtmata. 



Suundusime siis tagasi ning jälgisime pilvede mänge edasi lähedal asuvas kohvikus.







Ōhtul läksime ja sōime selle linna populaarsemat sööki, mille me olime juba eelmisel öhtul välja selgitanud. Söök nägi küll ilus välja, kuid maitseelamust me sellest ei saanud.


Järgmine hommik oli meie kord rongi uksel kōlkuda. Suundusime maalilisele rongisōidule Ellast Haputalesse. Rongi oodates saime endale ka valvekoera.


Rongi ootas ka selline tigu:


Rongis hōivasime kiirelt uksealuse koha, et siis ikka tōelist rongielamust kogeda ning kohalike moodi ukseavas kōlkuda.



Haputalesse jōudes lasime end kohe rongijaamas miskil kohutaval mehel ära rääkida, kuna ta esindas just seda öömaja, mille olime ka ise välja valinud. Loomulikult vaiis ta meid tuk-tukiga kohale ning hakkas ka kohe muid atraktsioone peale ajama. Me ei hakanud eriti vastu vaidlema ning peatselt suundusime tuk-tukiga Lipton Seat'i vaatama.
Annelile oli see esimest korda elus tuk-tukiga sōita, ning tema rōōm antud liiklemisvahendist oli piiritu.



Lipton Seat on siis hr. Thomas Liptoni lemmik künkatipp, millelt ta sai siis vaadata üle kogu omad valdused. Loomulikult on siis vaated pōhiliselt teepōldudele ning lähedal asub ka tehas. Künkapeal oli ka pisike kohvik, kus lauake kattis end kui imeväel maitsvate tshilli pirukatega - jällegi oli söömisrōōm Annelil, teised viisakalt tegelesid vaid maitsmisega.



Teel alla orgu tegime jalutuskäike teepōōsaste vahel ning vahetasime ka kohti teekorjajatega. See oli üks tore töö, mida teevad siiski vaid lōuna-indiast pärit tamilid. Kohalik pōlisrahvas, singalid, pōlgasid selle madala töö ära. Seega ongi teetehaste kōrvale rajatud korjajatele väikesed külad, kuhu siis kunagi on tulnud tamilid elama ning elavad ja korjavad nad teed seniajani, ja nii teevad ka nende lapsed ja lapselapsed.



Proovisime ka ise seda rasket tööd:




Teekorjamisel on siis moodustatud väikesed grupid, kuhu kuulub nii umbes 10 korjajat tädi, iga grupi juurde on määratud 1 kubjas - lühikeste pükstega kuri onu, kes siis kontrolib, et tädid korralikult tööd teevad.


Teepōōsalt korjatakse vaid ülemised 3 lehte, need siis koos varrega. Kui teepōōsasa mōni oks on kasvanud kōrgemaks kui teised, siis tuleb ka see maha vōtta ning lehed sealt sobivad kotti pista kuid see varre osa on liiga tugev ning see läheb lihtsalt komposti. Ühe tädi päevanorm on 18 kilo lehti, üks kott mahutab 15 kilo. Kui tädi korjab üle 18 kilo, siis selle eest saab lisatasu, kuid norm mis tuleb täis korjata on 18 kilogrammi. Kuu töötasu on umbes 300 EURi. Ja enamus korjajaid on naised, kuna nemad on kiiremad ning nad suudavad paremini küürutada pōōsaste kohal.


Teetehases saime teada, et kokku korjatakse päevas 20 tonni lehti, mis siis see tehas ka päeva jooksul suudab ära töödelda. Sealt läheb toodang lahtiselt oksjonile ning seal siis tee-eksperdid ostavad erinevate tehaste toodangu kokku ning segavad need omavahel ning panevad siis väikestesse teepakkidesse, mida meie siis poest soetame. Kusjuures, Liptoni tee ei pruugi lōpptoodanguna olla sugugi Liptoni teepōldudel kasvatatud, see ei pruugi olla ka mitte kōik Sri Lankalt tulnud tee vaid vōib olla tee erinevatelt pōldudelt erinevatest riikidest.


Ōhtu möödus internetti taga ajades ning loomulikult ka kiire Ligrettoga ;)


Järgmine hommik algas jällegi varajaselt, kuna suund oli Uda Walawe Rahvuspark. Pargis kohtasime erinevaid loomi, pōhiliselt küll jälgisime elevantide tegevusi, kuid kohtasime ka vesipühvleid ning loendamatul hulgal linde, eriti tihti jäid meie teele paabulinnud. Elevantsid olid toredad ning ei lasknud ennast eriti vaatajate kohalolust häirida, ainult väikeseid beebi-elevante varjati hoolikalt.








Tore oli jälgida ka paabulindude omavahelisi hüplemismänge. Paraku oli nende pildile püüdmine keeruline, seega tegime pigem hoogsalt mälupilte.
Edasi viis meie sōit meid ookeani äärde ehk siis Tangallesse. Olime omale broneerinud merevaatega hotellitoa. Kohale jōudes avanes toast selline vaade:


Kuna me merd, rääkimata ookeanist, selles vaates ei näinud siis arvasime paremaks küsida, et milles asi. Noormees hotellile kuuluvas baaris teatas, et see on paraku ainukt tuba mida neil pakkuda on. Me veidike üritasime siis miskile kokkuleppele saad hinna üle, siis suhtlesime telefoni teel miski manageriga, ning lōpuks arvasime targemaks lahkuda parematele jahimaadele. Tegime pildid, saatsime kiire kirja broneerimislehele ning lahkusime hotellipoisi sajatuste saatel. Meie autojuht oli veel soovinud hotellilt saada komisjonitasu kuna ta meid sinna hotelli oli toonud ise omast heast tahtest. Selles küsimuses olime hotelli poisiga ühel nōul, et komisjonitasu küll autojuht meie pealt saama ei peaks :) Ühesōnaga oli turistipiirkonda jōudmine saabunud meile paraja shokiga.
Jalutasime siis kotis seljas veidike mööda rannaäärt ning peagi leidsime meile sobiva ööbimiskoha, mida soovitame Teilegi: Frangipani Beach Villas. Kiire asjade lahtipakkimine, ning puhkus alaku.




Ōhtuks broneerisime omale kilpkonnavaatluse. See tähendab siis seda, et ööpimeduses läheb väike seltsknd inimesi vaikselt rannale ootama, et kilpkonnad tuleksid pesasid kaevama ning siis sinna munema. See kōik on teoorias - praktikas tähendas see, et kokku kogunes umbes 50 inimeseline grupp, kes suhtelise lärmi saatel kimasid randa istuma ning jälgima ühte ōnnetut kilpkonna. Enamuse ajast istusime ja ootasime midagi, ning umbes 5 minuti jooksul ōnnestus meil näha kahte erinevat kilpkonna. Parim ōhtu osa oli meie tuk-tuki juht, kes oli eelnevalt vist sōitnud vormel 1 sarjas ;)
Järgmisel hommikul lebotasime rannas, ning peale lōunat suundusime linna peale laiama. Üks siht oli meil ka - postkontori leidmine. Postkontor oli ilus, selline ilma seinadeta.


Samuti külastasime Sri Lanka vanimat külalistemaja, mis avati juba aastal 1774. Erilisi muutusi ei olnud antud majas avamisest alates toimunud ning sedasi see Rest House seal seisis ning ootas kliente. Samas kōrval oli ka linna ametlik ujumiskoht, mis oli looduslik bassein, kus kivid varjasid suuremad lained ära. Ujuda seal sai, kuid isegi kehvematele ujujatele tundus see veidike igavam kui meie oma rannas olev lainete pesumasin.
Edasi suundusime veel kohalikule turule, mis oli armas ja väike ning lahkete müüjatega. Mōnega tegime ka kaupa ning lahkusime avokaadode, tomatite ning mangodega.
Ōhtu lōppes mereandide, ōlle ning loomulikult Ligrettoga.




Hommikut alustasime avokaado määrdega, mida uhkelt tosterdatud saia peale määrisime. 



Siis tegime kiire lebotamise rannas, vōitlesime veel lainetega ning peale lōunat suundusime bussi peale, et liikuda meie järgmisse peatuspaika, Talallasse. Olime omale raamatust leidnud ühe peenema hotelli, mis tundus meid kutsuvat. Paraku kui me sinna kohale jōudsime ning nägime seda valgete turistide hulka ning kui me veel ōlle hinda nägime menüüst, siis saime aru, et suundume mōne muu öömaja otsingule. Ōnneks ei pidanud me eriti kaugele minema, kohe värava taga leidsime omale koha, Secret Bay. Tädi lubas meile ka ōhtuks mereande küpsetada ning isegi külma ōlut pakkuda. Panime siis kotid tuppa ning suundusime uuesti bussi peale, et leida lähistel asuv Dondra majakas ja ka Sri Lanka lōunapoolseim tipp.



Majaka välisterrassil selgus, et Ruthil on kerge kōrguse kartus – oli suhteliselt huvitav seal üleval olla ;) Aga vaated ning mälupildid sain kätte.
Anneli külastas jällegi postkontorit, seekordne oli eriti kaunis kuid pilt sellest on momendil kuskil kadunud piltide hulgas.
Meie Reedaga jälgisime samal ajal saiaauto liiklemist küla vahel. Saiaauto töötab siis samal pōhimōttel nagu jäätise auto kodus, ehk siis mängib muusikat ning söidab läbi elurajooni, et siis kōik saia huvilised saaksid omad ostud sooritada. Muusika mida mängitakse on Beethoveni Elisele – nii et eriti kaunis. Sooritasime ka ise ostu autost, ning sai oli väga hea ning värske.
Siis oligi aeg suunduda tagasi oma Secret Bay’sse kuna meid ootas merendidest ōhtusöök. Ja me ei pidanud pettuma:


Loomulikult mängisime ka juba tuttavaid seltskondlikke mänge ;)
Hommikul tegime jalutuskäigu oma lahesopis, ning tegime ka kiire vōitluse lainetega. Oli endiselt väsitav kuid mōnus ettevōtmine.
Ning siis suundusime jällegi bussi peale, et edasi likuda meie järgmisesse peatuspaika, Mirisasse. Selle kohta teadis raamat rääkida, et on selline väike ning armas rannakülake. Tundub, et meie raamat on suhteliselt vana kuna vahepeal oli Mirissa oluliselt kasvanud ning väikesest ning vaiksest rannakülast oli saanud suht suur alev suurte hotellikompleksitega. Esimese poole tunniga olime me sellises shokis, et tahtsime kohe tagasi bussi peale minna ning suunduda eelmisse kohta tagasi. Samuti ei meeldinud meile ükski pakutud/vaba olev hotellituba, mida näinud olime. Saime aru, et peame vōtma pitsi ning veidike aru pidama. Baaripoisid hakkasid meile muidugi kohe pakkuma öömaja oma tuttavate juures – ühte kohta käisime Reedaga ka vaatamas kuid see oli ōudsam kui kōik eelnevad kokku. Lisaks peeti meid venelasteks ja see oli muidugi viimane piisk karikas. Lōpuks leidsime koha kus justkui tahtsime ööbida kuid seal olid kōik uksed suletud ning väravad lukus. Baaripoisid lubasid tädile helistada, ning tädi oli nagu imeväel 20 minuti pärast kohal.  Selle kahekümne minuti jooksul suutsime omale leida hotellitoa järgmiseks ööks, seega vajasime magamisaset vaid üheks ööks.
Tuba tädi juures oli veidi pisike ning vaid ühe voodiga, tädi arvas aga, et küll me ära mahume ning me tassisime asjad sisse.
Siis suundusime uuesti linna peale vaalavaatluse pakkumisi uurima – baaripoisid olid meile oma pakkumise teinud kuid me tahtsime siiski ka teisi üle kuulata-vaadata. Asi lōppes muidugi sellega, et tulime ikkagi tagasi baaripoiste juurde ning soetasime vaalavaatluse neilt. Kuna päike hakkas kohe loojuma siis arvasime, et suundume nüüd kiirelt veel ujuma ja siis linna peale laiama. Läksime siis tuppa riideid vahetama ning siis saabus tädi, kes nüüdseks oli välja raalinud, et kolmanda rätiku ning teise lina eest tuleks eraldi tasu vōtta – me arvasime selle peale, et meil ei ole neid siis vaja. Et me ju rääkisime talle algusest peale, et meid on kolm inimest ja tema veel väitis, et me mahume küll sinna kolmekesi, siis peaks ka 3 rätikut hinna sees olema. Tema arvas teisiti. Asi lōppes sellega, et me teatasime, et me siis ei soovi ühtegi rätikut, kasutame enda omi. Ning siis läks tädil süda haledaks ning ta teatas OK, OK ning enam lisarahast juttu ei olnud.
Kimasime siis ruttu ujuma, siis kiire riietevahetus ning mereandide jahile. Jaht oli väga edukas, tulemused on siin:


Ōhtupimeduses ōpetas Anneli meile uue kaardimängu, mis muidugi haaras meid oma embusse ning unetunnid jäid väheldaseks.
Hommikul kimasime aga nagu üks mees laevale, delfiine ning vaalu otsima. Igaks juhuks vōtsime ka laevameeskonna poolt pakutud merehaiguse tablad sisse. Ruthile meeldis see rohi eriti  - esimest korda elus tarbisin merehaiguse rohtu ja ma pole kunagi nii palju maganud kui ma seda sel päeval tegin. Delfiine ma eriti ei näinud, sest uni oli suurem kui need pisikesed delfiinid mis laevast mööda kalpsasid. Vaalade ajaks sain ikka silmad lahti kuid peale vaalu heitsin kiirelt külili ning silmi ei avanud enne kui uuesti sadamas olime. Kuna mina arvasin targemaks külili heita siis arvas ka Reet, et tema heidab samuti, mis tähendas seda, et Annelile enam pingil kohta ei olnud ning ta pidi tagasitee kapteni kajutis istuma ning merekarude heietusi kuulama ;) Aga Anneli on selles valdkonnas vana mihkel, nii et lambad söönud ja hundid ka rahul ;)



Tagasi jōudes kolisime siis oma kaunisse hotelli – see oli tōesti väga ilusa sisekujundusega hotell, nimeks Palm Villa. Soovitame seda kohta soojalt!!!
Kohe kui ma saan Reedalt pildid, siis panen need ka siia üles J
Anneli leidis sōpru ka dushi all olles:



Olles kiirelt sisse kolinud, suundusime bussi peale, et külastada lähedal asuvat Galle linna. Galle on vana hollandlaste linn, ilusa vanalinnaga, millel on ilmne hollandi mōju juures. Kuid pikemalt tahan ma peatuda hoopis bussisōidul – nimelt on Sri Lanka bussijuhid kōik, absoluutselt eranditult kōik, olnud eelmises elus vormel 1 piloodid vōi isegi Harry Potteri filmist pärit bussijuhid. Keskmine kiirus suhteliselt väikestel ning kitsastel külateedel on nii 120 kilomeetrit tunnis. Loomulikult on bussil lahti nii aknad kui uksed, ehk et kui satud istuma ukse lähedusse, siis on targem kahe käe ning jalaga tugevasti kinni hoida, et mitte lahtisest uksest välja kukkuda. Samuti toimub peale minek ning maha tulemine suhteliselt hoo pealt, sest bussi ei saa ju seisma jätta, see oleks puhas ajakulu – ma küll ei tea kuhu neil bussijuhtidel ning bussi peale olevatel piletimüüjatel kiire on aga kiire neil kuhugi on. Piletimüüjad on muidugi täisproffid, teavad täpselt millises peatuses milline klient maha peab minema, ja kui keegi teda petta tahab ehk et sōita veidike pikemalt kui ta algselt oli pileti soetanud, siis on kuri kohe karjas.
Ja loomulikult on bussis ka telekas ning sealt tuleb kaunis estraadikontsert – enamus bussides on suht sarnane repertuaar, vähemalt laul on üks ja seesama kuid esinejad vahetuvad. Huvitav selles telepildis on aga see, et selle kontserdikülastajad on vaid meesterahvad.
Seega on bussisōit ilmselge ajavōit ning selline huvitav tegevus.
Galles jalutasime veidike niisama, siis üritasime tegeleda ostlemisega – selles vallas oleme me ikka väga viletsad tegijad, sest oste sooritasime minimaalselt kuid pika otsimise peale midagi ikka leidsime.









Siis tegime kiire ōhtusöögi ning ootasime ohtra vihmasaju lōppu, et saaksime veidike kuivema jalaga bussini. Paraku sadas restorani katus läbi, nii et Reet ja Anneli olid suhteliselt märja seljaga nagunii, kuid jalad olid ju veel kuivad.
Tagasi Mirisasse jōudes saime aru, et seal ei olnud vihma sadanud.
Hakkasime siis magama, et hommikul veel viimased päikesekiired kinni püüda. Tegime siis maratonpäevitamise kuid peale lōunat suundusime siiski tagasi Gallesse, et tutvuda ka uuema linnaga, ehk siis juba kohaliku elanikkonna ümbrusega. Suundusime siis kōigepealt maitseaineid soetama, siis uurisime jalanōusid, siis kleite lastele, siis veel midagi kuni lōpuks arvasime ikkagi paremaks minna tagasi vanalinna poolele. Seal istusid väsinumad kohvikusse ning tarbisid selle reisi kallimat ōlut ning Anneli tegeles veel ostlemisega. Ōlu maksis natukene alla 3 EURi ning maitses muidugi eriti hea ;)
Leidsin ka Krisi vannitoa lille, ning igaks juhuks tegin pilte sellest, et siis see taim teaks milliseid vilju ja ōisi peaks kasvatama. Sest Krisi puu on siiani vaid lehti meile näidanud.



Varsti oli aeg suunduda tagasi Mirissasse, et veel viimaseid mereande tarbida, mis olid suurepärased nagu alati.
Eemal paistsid laevade tuled, mis ootasid päevavalguse saabumist, et siis piraatidest mööda seilata.


Hommikul nautisime hommikusööki ookeani kaldal ning peale seda oli kahjuks aeg kätte jōudnud, et suunduda lennujaama poole.
Teel lennujaama suundusime suhteliselt uuele kiirteele, mis oli valminud alles mōned aastad tagasi ning mida eriti tihedalt autojuhtide poolt ei kasutata, seega möödus meie teekond veidike kiiremini kui olime arvanud. Lennule saamine oli veidike pōnevust tekitav, kuna kohti oli vähe kuid peale me saime. Esialgu küll garanteeriti meile kohad vaid Male’ni ning seal pidi siis meie saatus edasi selguma. Ōnneks ei tulnud ka seal keegi meid maha ajama ning ööpimedus leidis meid juba Londonis, kuhu oli meile vastu tulnud juba tuttav poolakas – sest bussiga me enam söita ei tahtnud ;)

Kokkuvōttes – Sri Lanka oli roheline, inimesed olid sōbralikud (kui nad ei olnud eriti tihedalt turistidega kokku puutunud), toit oli väga terav kuid mereannid olid head. Igal juhul, kui keegi kahtleb, et kas minna vōi mitte, siis igal juhul minna ning ise seda kōike kogeda ;)