teisipäev, 19. juuni 2018

Oktoober - November

Muusikast pungil oktoober lõppes sellega, et John ja ta abikaasa Margareth kinkisid mulle üliilusa siidisalli, selle eest et ma Johni Elvist vaatama viisin. Nii et kõik olid rahul - minul uus siidisall ja palju huvitavaid reisimälestusi, John aga sai muusika hälli külastada :)



Peagi saabus mulle külla Reet, kes oli lapsed isaga aega veetma saatnud ja seega oli talle tekkinud veidike vaba aega. Ning ta arvas seda heaks kasutada reisides. Sihtkoha valikuks pakkusin talle Bilbao, Toulouse või Madeira....kuid lõplik otsus sai tehtud kohtade olemasolul lennukis. Reet tuli, veetis päeva Londonis, kimas Bilbaosse, veetis paar päeva seal, tuli tagasi Londonisse, veetis paar päeva siin ja siis kimas tagasi kodu poole. Sel päeval kui mul vaba päev oli, sadas loomulikult vihma kuid siiski me suutsime uudistada Kyoto aeda mis asub Holland pargis.
Siis kimasin mina Toulouse, ning Reet nautis ilusat päikest Hampstead Heath pargis :)
Toulouses ma vist jalutasin niisama sihitult mööda tänavaid ja uudistasin et mida inimesed teevad. Ning oktoobri lõppu mahtusid ka minu iga-aastane õpe ning eksamid, mis seekord said väga edukalt läbitud. Esimest korda oli meie õpe selline, et tundus, et me midagi õppisime ka mitte ainult ei kartnud eksamitest läbi kukkuda ;)
Siis oli mu graafikus üsna mitu Ateenat - millest ühel üks proua karjus mu peale, et kas ma tahan öelda, et äriklassi reisijatele on eraldi buss lennukile vastu tulnud ja teised reiisjad peavad ootama uut bussi. Ma julgesin arvata, et jah nii see on! Mille peale proua sai muidugi eriti pahaseks, et miks turistiklassi reisijaid koheldakse nagu teise klassi inimesi. Selleaja peale oligi tem oodatud buss juba lennukile vastu sõitnud ja ma palusin tal lihtsalt bussi minna ja edasised kommentaarid paberile panna ja meie firmale saata. Kapten, kes seisis minu kõrval, oli üllatunud, et inimesed meiega niimoodi käituvad ja julgevad öelda mida iganes sülg suhu toob. 
November algas aga kokkusaamisega Carolinega, kes kutsus mind Londonisse, et minna Thamesi jõe peale kiirpaadiga sõitma. Sõit oli uhke, hea et meil olid mütsid kaasa võetud, kuna kohati oli tuul üsna kibe, kuid taevas oli sinine ning päike paistis ja seega olid vaated väga-väga nauditavad. Peale neid kiireid ringe Thamesi peal, olid meil kõhud tühjad ja me suundusime Southbankile, et seal väike pizza süüa.....kuid see oli veidike mittenauditav üritus, kuna pizza oli suhteliselt küpsemata ning minu pasta oli väga külm. Vein oli see-eest suurepärane ja juttu jätkus kauemaks nagu ikka.














Siis lendasin Berliini, kus tegin pika jalutuskäigu loomaaia kõrval olevas pargis, Kopenhagen, Barcelona, ning Stockholm, sellele kõigele järgnes terve üks vaba päev, kus sain kokku Alaniga ning käisin loomulikult prantsuse keele tunnis.
Siis uuesti Stockholm, kus suundusin kiirelt oma lemmik Waynes kohvikusse, et seal väike Daim kook ja matcha latte juua. Mööda tänavaid tuiates aga sattusin seekord ühte teise Waynesi ja kuna see tundus üsna vähe rahvastatud siis astusin sinna sisse, tellisin omad asjad ja istusin lauda. Siis helistasin Krisile, ning ise näen silmanurgast, et onud kõrvallauast kuulavad hoolega, et mida ma räägin. Ütlesin siis Krisile, et panen toru ära kuna mind kuulatakse pealt. Kohe küsis vanem härra, minult, et kas ma rääkisin eesti keeles....ma olin muidugi jahmunud, ja veelgi enam olin jahmunud kui selgus, et härra perekond oli eestist põgenenud kui ta oli 6 aastane ning et nad elasid muidu Haabneemes! Jummel kui pisike on ikka maailm. Teine härra oli aga rootslane kuid väga huvitatud rannarootslastest, kelledest ta omal ajal oli ka magistritöö kirjutanud ning samuti veetis ta enamus oma puhkused Eestis. Igal juhul oli väga tore kohtumine!


Edasi oli mu graafikus Amsterdam, seda siis meie suurel lennukil, mis sellel kiirel lennul on alati puupüsti täis. Nii ka sellel hommikul. Miks ma sellest lennust üldse kirjutan on aga see asjaolu, et üks tore härra suutis oma telefoni maandumise hetkel maha pillata ning see suutis end eriti osavalt mahutada ühe kapi alla nii, et meil oli vaja eriti pikka nuga (mida lennukis ei ole) et seda sealt kätte saada. Me isegi ei teadnud, et see kapp ei ole põranda küljes kinni vaid, et selle alla mahuvad veel üliõhukesed telefonid. Jukerdasime ja jukerdasime, ning lõpuks saime poole ajakirja (sest terve ei mahtunud) abiga selle telefoni sealt kapi alt ikka kätte! Härra oli õnnelik ja veidike häbenes oma vahejuhtumit aga moodne aeg on selline, et telefonid kukuvad kätest ja veerevad kuhu tahavad. 
Järgmisel vabal päeval sain kokku Elenaga ja käisime Kensingtoni palees, printsess Diana kleitide näitusel. Eriti palju neid kleite seal ei olnud, kuid üks neist oli üsna minu kleit:


Prantsue keels tunnis oli mul seekord selline seis, et aru sain aga rääkida ei osanud kohe mitte ühtegi lauset. Ikka juhtub ju!
Ning siis, ning siis tuli mulle eriti tähtis ja oodatud külaline kodumaalt, minu hr. DJ, või nagu mõned mu lugejad kutsuvad hr. Mitšman. Las tema kodanikunimi olla veel esialgu saladus kuid tundub, et ta tuli minu ellu et siin ikka veidike aega pike akt aega veeta :)
Hr. DJga suundusime kiirelt ümbrust avastama, ehk siis kimasime Kingstoni, kus jalutasime niisama ringi vaadates üle kõik vaatamisväärsused ning siis sõime õhtust Bill’s restos, mis seekord suutis end jällegi positiivselt üllatada. Järgmine päev oli siis Londoni avastamise päev, enam vähem tavaline turistade tuur - Tower, pikk jalutusring Southbankil, kuni Westminsteri ja Parlamendihoonete uudistamisega, Covent Garden, Leicester Square, Soho, kõik see väikeste vahepeatustega kalarestos, ning mõnes pubis. Loomulikult tervitas London hr. DJ tüüpilise Londoni ilmaga, ehk siis sadas sellist peenikest kuid kindlat vihma!






Järgmisel päeval pidin mina suunduma Istanbuli ja mu külaline saatis mu tööle ja suundus iseseisvalt uudistama kesklinnas kohti, mis veel segaseks jäid. 
Minu lend läks ilma vahejuhtumiteta, ning järgmisel päeval suundusin ma linna peale kuigi ilmateade ei olnud just eriti lootustandev. Ja peagi hakkaski sadama ja sadas ikka kohe uhkelt terve päeva. Peitsin end siis aeg ajalt mõnda varjulisemasse kohta ja kuivasin, et siis jälle edasi jalutada.
Viimane pilt on piknikust minu hotellitoas, leidsin poest isegi täiesti joodava kohaliku veini ning see sobis sellesse vihmase ilma lõpuks suurepäraselt.












Järgmisel vabal päeval kimasin aga linna, et minna Kätliniga teatrisse. Enne sõime lõunat, prantsuse brasseris - väga tore koht kesklinnas ning siis kimasime teatrisse. Etendus oli Oslo, ehk siis Palestiina ja Iisraeli rahuläbirääkimistest, tõestisündinud loo ainetel ning etendus oli suurepärane. Kel aega ja mahti, palun minge vaatama!
Järgmine päev ootas mind Newcastle, kus ei sadanud vihma aga oli niisama üsna külm. Mul oli kaks asja plaanitud - kino külastus ja telefoni parandus. Mõlemad said tehtud ning peale oma päevaplaani täitmist suundusin restosse, et inimesi vaadata. 


Kuigi oli novembri lõpp, oli ostuhullus tabanud enamus inimesi ning kõik kimasid poest poodi ja ostlesid. Ja inimesed tõesti ostsid erinevaid tooteid!
Siis saabus mulle aga lennujaama valve, kus ma istusin juba 5 tundi ja arvasin et varsti lähen tagasi koju, kuid siis 5.35 minutit minu valvest kui helises mu telefon ja mina arvasin, et mind saadetakse veidike enne 6 tundi koju, kuid ei, mind hoopis saadeti lendu, Toulouse ööbima ning terve järgmine päev seal ja tagasi alles õhtuks. Nu jah! 


Meeskond oli ülitore, ning järgmisel päeval veetsin Toulouses aega veinipoodides, et leida Château de Ruth veine. Mida aga ei olnud, olid need veinid. Mulle pakuti küll muid sama regiooni veine kuid mitte selle veinimaja oma...sain aru, et selle veini leidmiseks pean ise ikka sinna veinimajja kohale minema ;)