Aprillikuu algas pika Washingtoni tripiga – tavapäraselt on see tripp meil 3 päeva pikkune kuid miskipärast oli minu oma 4 päevane – vahest juhtub nii, kui ühte otsa lendab näiteks teist tüüpi lennuk kuhu on vaja suurem arv salongipersonali, siis saadetakse miskil päeval rohkem kui kohustuslik arv “saiajagajaid” ning nii juhtubki, et osadel on pikem tripp kui teistel. Igal juhul ei hakanud ma oma Washingtoni isegi vahetama vaid suundusin sellele rõõmsalt vastu. Õnneks oli ilmateade ka suurepärane, lubati lausa +25 kraadi, nii et mis siis veel tahta. Lend möödus üsna kiirelt, kuigi olime lennukil millel ei ole meie puhkeruumi – jah, meil on ka millegipärast sellised pikamaa lennukid, aga kuna reisijaid oli vähe siis suutsime ühe salongiosa endale vabana hoida ja saime puhata äriklassi lamamistoolidel. Reisijad olid toredad, enamus britid ning nalja sai nendega palju.
Hotelli jõudes soovitas vastuleti töötaja meil järgmisel päeval uudistada kirsiõisi, mis asuvad Tidal Basin ümbruses. No loomulikult tegin kohe plaani järgmisel päeval jalutada sinna, eelnevalt Valgest Majast mööda minnes. Ja kirsid olid muidugi väga ilusad, ilm oli veelgi ilusam ja rahvast oli igal pool palju. Enamjaolt olid kohalikud, ehk siis teistest osariikidest saabunud turistide grupid, palju oli loomulikult koolilapsi. Ma tegin mõned pildid ning siis muudkui jalutasin ja jalutasin. Õnneks kui ma olin möödunud Jeffersoni memoriaalist ja suundusin juba East Potomac parki, siis jäi rahvast oluliselt vähemaks ja ma sain juba rahulikult kirsse pildistada.
Järgmiseks päevaks plaanisin minna kunstimuuseumisse ja see oli hea plaan, kuna ilm oli teinud sellise toreda pöörde, et kraade oli umbes 15 võrra vähem, ehk et eelmisel päeval oli neid olnud 29, siis nüüd oli ehk 14. Seega oli kunstimuuseumis ehk siis siseruumides üsna tore olla. Kuna kohe kui ma muuseumi uksest sisse astusin, algas ka giidiga tuur, siis arvasin et ehk on see parim viis oma aega edasi veeta ja ühinesin sellega. Väga tore oli valitud kunstiteoseid uudistada koos giidiga, kes juhtis tähelepanu detailidele, mida muidu poleks ehk märganud.
Tagasilend möödus kiirelt ja peagi olin Londonis, kuhu seekord jäin oma vabadeks päevadeks. Sain kokku Zaidaga ja veel paari kolleegiga, kellega koos käisime ühes toredas tervislike toitude söögikohas ning hiljem viis Zaida meid tagurpidi majja – ma olen ka Tartus selles majas käinud aga seal Londoni omas hakkas isegi minul veidi süda pahaks minema ja pea ringi käima. Aga nalja sai ikka palju!
Järgmisel päeval pidime kokku saama Johni ja Heleniga, ehk siis prantsuse keele grupiga kui Helen oli haigeks jäänud ja me kohtusime Johniga kahekesi. Nalja sai palju ning loolulikult parandasime kogu maailma ära ja nii tore oli!
Esmaspäeva hommikut alustasin aga Houstoni poole minekuga, lend oli üsna tavaline, osad meeskonnaliikmed olid küll huvitavad aga saime hakkama. Houstoni jõudes sain aru, et pean väikese une tegema ja nii see õhtu mul möödus. Hommikul suundusin juba enne päikesetõusu välja, ning minu sihtmärk oli Arboreetum ning möödaminnes ka päikesetõus. Majade vahel oli päikesetõusu tabamine küll keeruline aga Arboreetum oli väga tore. See asus pea keset linna kuid tunne oli seal puude vahel jalutades nagu oleksin metsas. Lisaks kohtasin ka toredaid punaseid linde, pildile ma neid küll ei saanud kuid väikese uuringu tulemusena sain teada, et nende nimi on kardinal. Ja nad olid üleni punased ning peas oli neil väike tutt – igal juhul olid nad väga armsad!
Peale lõunat suundusime tagasi Londonisse ja mina sealt edasi Helsingisse, kus Anneli tuli mulle vastu ja siis me suundusime sadamasse, et sealt peale võtta Kris ja ema Ester, kes saabusid ka Anneli juurde kevadtöödele. Esmalt suundusime aga EMS trenni – me olime juba ammu sinna minna soovinud ja nüüd mõtlesime, et teeme selle siis koos ära. Lexi ja ema vaatasid pealt kuidas me seal kordamööda erinevaid harjutusi üritasime sooritada. Nalja sai palju aga vist oli veidi kasulik ka.
Edasi läksime õhtust sööma ja kuhu mujale ikka minna kui mitte Nora restosse pizzale. Pizza on seal suurepärane ja teenindus samuti! Ning nii me saime ka Nora ära näha
Edasi suundusime juba Porvoosse ja peagi oli juba aeg magamisega tegelema hakata. Järgmisel hommikul tegime esmalt väikese metsajalutuse, siis riisusime veidike. Ning siis Mana ehk siis ema Ester arvas, et ta on ära kaotanud oma väikese telefoni, millega ta ainult raadiot kuulas ja me otsisime seda nagu hullud erinevatest lehehunnikutest ja ei tea kust veel…ette rutates võin teile öelda, et telefon tuli välja kui Mana koju tagasi jõudis, sest see oli nimelt tal riiuli peal kodus, ta polnud seda kaasa võtnudki!
Kui Anneli oli töö lõpetanud, siis suundusime aianduspoodi, et sealt lilli osta, siis tegime kiire kaltsuka tuuri ning siis oli meil nimekirjas veel Normal, kus me ka pikalt aega veetsime. Õhtul sahmisime veel kodus miskeid asju.
Järgmisel hommikul suundusime jällegi Lexiga metsaringile, siis veel riisusime viimased meetrid aias, Kris istutas lilled õigetele kohtadele. Edasi pidime veel kiire kaltsuka tuuri tegema, sest eelmisel päeval jäi meil üks külastamata, ning kuna Mia ja Cara Mi olid teatanud, et Normalist on veel midagi vaja, siis suundusime sinna veel tagasi. Ning koju jõudes tassisime kiiktooli omale kohale ja istusime veidike õues ning vaatasime päikest ja siis oligi paras aeg saunatada ning lihtsalt juttu puhuda.
Laupäeva hommik oli kõigil nii hiline, et isegi Lexi magas oluliselt kauem kui kombeks. Peale väikest Lexiga jalutuskäiku oligi aeg hakata sadama poole suunduma, kuhu viisime Krisi ja Mana, ning peagi oli ka mul aeg suunduda lennukile, sest mind ootas veel kaks edasi-tagasi lendu ees. Esimesel päeval oli miski pikk ots ning teisel päeval mitte lühem Ateena – mis oli väga tore. Tore meeskond, nalja sai palju ning üllatavalt toredad reisijad – nii sinna minnes kui tagasi tulles. Seega üks tore lennupäev. Ning peale seda suundusin koju.
Kodus ootasid mind ees tavalised toimetused: käisime meie mõlema Miniga ülevaatusel – mõlemad läbisin ja seega võime oma Minidega mööda Eestimaa teid edasi kimada
Siis sain oma karistusregistri tõendi tõlke kätte – seda on nimelt lennujaama loa jaoks vaja ja kuna see minu tööandja riik ei ole just eriti digitaalselt arenenud, siis pidin saama omale paberil tõendi, et ei oma karistusi ja selle paberi siis ka tõlkida laskma. Õnneks sai neid asjaajamisi teha interneti teel ja nüüd oli mul vaja lõplik paber kätte saada, et see siis hiljem kaasa võtta ning Heathrow lennujaama viia, et lennujaama loa uuendust saada.
Siis ootas mind hooldekodu vahetus, kus kaks prouat arutasid, et kas nemad asuvad sama keti hooldekodus kus toimub suurem uurimine seoses ühe töötaja kuritegeliku käitumisega. Edasi arutasid prouad kas ka naishooldajad võivad vägistamisega tegeleda, et kuna neil ju meeshooldajaid nagu ei ole…ma ei hakanud ennast sellesse vestlusesse segama ;)
Loomulikult käisin ka meres ujumas, ning muidu oma metsas jalutamas.
Reede hommikul käisin hambahügienisti juures ja siis edasi suundusime Reedaga raba etkele. Rabaks olime valinud Koitjärve raba kus me olime eelnevalt talvisel ajal käinud ja mina olin soovinud sinna minna ka ilma lumeta ja nii me sinna läksime. Ja nii ilus oli! Tegime ka väikese värvilise lõunasöögi, mille sealsamas pannil küpsetasime. Igal juhul oli väga tore matkapäev.
Ōhtul sain veel kokku Kätliniga, kellega tegime ka toreda jalutusringi Tammneeme-Leppneeme vahel – lõpuks küll hakkas veidi jahe aga ilm oli siiki nii mõnus juba.
Järgmisel hommikul suundusin varakult Irjega päikesetõusu vaatama – paraku olin mina oma uuringuid teinud enne kella keeramist ja seega olime me päikesetõusul siis kui juba päike oli taevas, aga tore oli ikka hommikut pingil, mis Kelvingi küla lähistel asub, tervitada Eks järgmine kord tuleb ikka eelmisel õhtul üle kontrollida mis kell päike ikka tegelikult tõuseb.
Mina suundusin sealt aga hooldekodu vahetusse, nii et hommik algas vähemalt huvitavalt.
Ning pühapäeval käisime Krisi ja Cara Miga uudistamas uuendatud Sardiinide restorani, mis oli väga tühi kuid meie toidud olid suurepärased. Ning õhtu lõpetasime väikese ujumisega meres, seekord tuli Kris ka vette.
Uue nädala alguses suundusin juba Londonisse, et teisipäeva hommikul suunduda Seattlesse – see ei ole mu esimene valik sihtkohtade seast, kuid mul on seal tihti ülesanne panna Markku täditütrele pakk posti – Anneli annab mulle paki kaasa ja mina siis seal postitan, sest sihtkoht sellel pakil on ka Seattles. Ega ma rohkem palju seal teha ei viitsinud, ilm oli ka suhteliselt jahe – veidike jalutasin sihitult ringi ja siis suundusin tagasi hotelli, et magamisega tegeleda. Järgmisel hommikul tahtsin küll minna välja kuid ilm oli nii vihmarohke, et suundusin vaid hotelli vastas olemas kohvikusse ja istusin seal ning lugesin raamatut. Ning peale lõunat suundusime tagasilennule Londonisse – lend oli pikk aga meeskond oli tore, eriti tagumine purser kellega meil töö sujus ja see on ju alati tore kui on samal lainel kolleege.
Londonist suundusin kohe koduteele ja lennul Helsingisse hakkas mul endal miski köha. Esmalt arvasin, et ju mul miski allergialaadne asi aga kui ma kodus ka terve öö nii köhisin, et korterikaaslased ka keegi magada ei saanud, siis sain aru, et asi on veidi põnevam kui lihtsalt allergia. Kahjuks oli mul kohe kaks hooldekodu vahetust – ma küll üritasin neist kuidagi vabaneda, kuid kahjuks see ei õnnestunud. Aga esialgu mul nagu nii halb ka olla ei olnud, et oleksin pidanud kodus olema ja mitte midagi tegema. Peale seda kahte vahetust olin ma muidugi sellises seisus, et oma tädi juubelile ma siiski ei läinud, sest ema ja Anneli ja Kris arvasid, et mul on parem kodus olla ja mitte pidulikul üritusel köhida. Ja nii ma siis olingi üksi kodus ja muudkui köhisin, kuni teised kõik pidus olid.
Uue nädala alguses suundusin siiski Londonisse, sest mind ootas ees mu lemmiktripp Singapore-Sydney ja kuna see kestab 9 päeva, siis ma väga sellest loobuda ei tahtnud.
Londonisse jõudsin varahommikul ja kiirelt trügisin järjekorras vahele, et oma lennujaama luba uuendada – nimelt oli mul aeg bronnitud üheks teiseks kuupäevaks aga mulle oleks sobinud rohkem just sel hommikul see luba ära teha ja seega ma üritasin ja õnneks sain selle ikka tehtud. Siis jõudsin veel hotellis veidike magada ja alles õhtul asusin Singapuri poole teele. Meeskond oli seekord selline imelik, et keegi kuidagi omavahel kokku ei sulandunud – minul oli sellest muidugi ükskõik kuna ma tavaliselt veedangi omaette aega ja imeharva meeskonnaga koos, kuid enamustel pikkadel trippidel ikka meeskond kuidagi sulandub kokku aga see meeskond mitte. See-eest olid reisijad toredad ja minu köögis oli naabervahekäigu poiss tore ja köögioperaator ka suurepärane.
Esimesel lennul ehk siis Singapuri ma nii hullusti ei köhinudki enam aga kohale jõudes ma suuri plaane ajaveetmise osas ei teinud – mul oli küll plaanis minna pikale matkaringile vana raudtee tammi peale aga arvasin, et parem kui ma magan kaua magan ja siis vaatan mis veel teha jõuan. Siis kui ärkasin, tegin väikese poeringi – paar asja oli tuttavatest kohtadest vaja soetada ja siis ostsin apteegist ka köhasiirupi. Sealjuures pandi lausa mu nimi ja kontaktnumber kirja – ma juba kartsin et mind ei lasta pärast riiki sisse enam ;)
Käisin ka kontserdil, selle pileti oli juba ammu omale soetanud. Mul oli nimelt soov külastada Singapuri Esplanadil asuvat Duriani kontsertsaali ja kuna seekord klappis kuupäev, siis olin omale pileti soetanud – kontsert oli Jaapani Ringhäälingu Sümfooniaorekstri oma ning kava oli ka hea. Orkester ja saal olid muidugi suurepärased, ma veidi küll kartsin, et ma hakkan seal hirmsasti köhima aga veidi suutsin ennast ikka taltsutada. Õnneks naabrinaine, minu kõrval ka köhis vahepeal, nii et saime seal koos teisi segada. Aga sinna saali ma tahan kindlasti ka edaspidi mõnele kontserdile minna, see oli väga tore üritus.
Järgmisel hommikul jalutasin botaanikaaeda, jõin seal ühe ingverijoogi ja siis jalutasin läbi aia ning tulin kuidagi tagasi hotelli, sest minu enda järgmine mälupilt on sellest kuidas ma juba magasin – kuidas ma tagasi sain, sellest ei tea ma midagi. Õnneks olin omale juba hommikul pannud kella helisema, et millal õhtul lendu minema hakata.
Ning öö veetsin lennates, et hommikul olla Sydneys. Meid ootas seekord uus hotell, ja kuna me olime esimene meeskond uues hotellis, siis pakuti meile hommikusööki ja tehti pilte ja üldse oli meeleolu selline pidulik. Miskil hetkel lubati meid siiski tubadesse ja ma heitsin veidikeseks magama. Tavaliselt ma seda Sydney hommikul ei tee sest muidu on pärast öösel keeruline magada aga seekord ma tundsin, et pean väikese puhkuse tegema.
Üles ärgates suundusin sööma, kahjuks ei leidnud kohta kus ma oleksin oma lemmi barramundi kala leidnud kuid sõin siis miskit tavalist “fish&chips”i aga see oli suhteliselt kehvake.
Siis jalutasin veidi silla ümbruses ja istusin kruiisilaevade terminali vaatama kuidas üks suur kruiisar sealt välja pukseeriti. Ja peagi oligi aeg suunduda ooperimajja, sest ka sinna oli mul kontserdipilet juba ammu soetatud. Seekordne kontsert oli filmi ja elava muusika sümbioos, ehk et ekraanil näidati filmi ja siis orkester mängis muusikat taustale. Pean tunnistama, et ma vahepeal tukastasin veidi
Järgmisel hommikul suundusin oma traditsioonilisele Bondi-Coogee jalutusretkele, selle erandiga, et seekord ma ei ujunud kui Coogee randa jõudsin – jõin hoopis kohvi! Ja muidu oli ikka veidi tunda, et on talvine hooaeg, sest ma polnud kunagi veel sel rajal nii vähe inimesi näinud. Aga muidu on see ikka nii tore rada, et sellel jalutamisest ei väsi vist kunagi.
Ning peale lõunat lendasime tagasi Singapuri, kuhu jõudsime vastu õhtut ning ma suundusin jällegi kohe magama.
Järgmisel hommikul suundusin Kusu saarele, et seal olla lihtsalt rannas ja raamatut lugeda ja meres ujuda – seekord oli pühapäev, ehk siis kõikidel koduabilistel vaba päev ja nad kogunevad erinevatesse Singapuri parkidesse ja ka saartele, et seal piknikke pidada ja lobiseda ning pildistada. Nii oli ka Kusu saarel oluliselt rohkem kui tavaliselt. Ka minu kabana, mille ma kohe saarele jõudes endale olin hõivanud, sai sel ajal kui ma rannas lebotasin omale ka teised üürilised, ehk et komplekt filipiinosid. Aga me saime rõõmsalt naeratades oma ruumi koos jagatud.
Kui ma paadiga mandri poole tagasi suundusin, siis oli taevas musti pilvi täis – õnneks ma ise vihma ei saanud ja ka ei näinud aga kuskil oli ikka sadanud uhkelt. Õhtul suundusin veel Marina Sandsi, et seal väike kokteil juua ning vaadata laser-showd – sattusin sellisesse baari, et ei pidanud isegi show vaatamiseks platvormile minema vaid sain seda oma laua tagant vaadata.
Esmaspäeva varahommikul sain kokku kolleeg Racheliga ning suundusime Marina Sands Bay katusele joogatundi – see oli siis hommikul kell 7.30 ehk siis päikesetõusu jooga – päike oli küll juba ärganud aga vaade oli ikka väga hea. Rahvast oli suhteliselt palju ja juhendaja oli sellise huvitava huumoriga – Rachel muudkui naeris seda juhendajat, ma ikka üritasin joogasse ka süveneda. Aga tore üritus oli ikkagi ja kindlasti lähen sinna veel!
Peale seda käisin veel paaris poes, kuna osad vajalikud asjad olid veel puudu ning lõunaks sain kokku Wendyga. Käisime miskis hiina söögikohas kus teenindus oli küll selline huvitav ehk et teenindajad olid nagu pahased aga söök oli suurepärane. Ja Wendyl oli nii palju jutustada, et aeg kulges väga kiirelt.
Ja siis oligi aeg suunduda tagasilennule Londonisse ja mina sealt edasi läbi Helsingi kodumaale.
