Pühapäev, 24. august 2014

Hanover ja majatagune järv

Aeg muudkui lendab, Islandil jällegi vulkaanid purskavad – seega peab kohver pakitud ja kaasas olema koos kõige vajaliku ja mitte vajalikuga.
Eelmine nädal viis mind Hanoveri – see on selline tore saksa linna, mis mulle esimesel korral miskit muljet ei jätnud ja seega läksin seekord sinna plaaniga külastada nende suurimat vaatamisväärsust Herrenhausen paleed ja parki. Palees asub muuseum, kuhu mul aga ei õnnestunud sisse pääseda. Nimelt osutus minu käekott (kõige väiksem mis mul üldse on) liiga suureks ning sellega mind muuseumisse ei lubatud ;) Ei hakanud ka saksa muuseumi-hiirega vaidlema – kuna pilet sisaldas kas kahte parki või parki ja paleed, siis oli minu valik lihtne – jalutasin vabas öhus ning vaatasin parke ;)
Esimene neist oli siis selline ilus maniküüritud inglise aed ning teine botaanika-aed.










Botaanika aias leidsin ka kasvuhoone mis oli sisustatud orhideedega – ma ei ole muidu eriline nende lillede fänn, kuid mõned neist jätsid unustamatu mulje:














Siin on minu lemmik-puu:


Ja loomulikult ei saa mööduda ükski Saksamaa peatus ilma õunastruudlita:


Järgmisel päeval saabudes tagasi Londonisse, suundusin oma maja taha otsima järve ;) Nimelt, lendasin ühel päeval koos kolleegiga, kes kuuldes kus ma elan, teatas, et üsna siin lähedal on väike park ning ujutav järv. Avastamishuviline nagu ma olen, kimasin siis kohe seda otsima. Ning leidsingi järve, selle ümber mineva matkaraja ning ka sellise huvitava aafrika puu:



Veel käisin eelmisel nädalal kinos, seekord koos kolleeg Thomasega, kellega kohtusime Münchenis ning jõudsime siis järelduseni, et peaksime ka väljapool lennujaamu ning sihtkohti kohtuma. Ning nüüd me siis seda tegimegi – film oli huvitav (pealkiri Poisipõli),  vestlused ning õhtu samuti. Kindlasti kohtume veelgi J
Ja muud huvitavat ei olegi viimae nädala jooksul toimunud. Kohe lõpetan kohvri pakkimise ning suundun Istanbuli, seekord lausa paariks päevaks.

Olge tublid!

Neljapäev, 14. august 2014

Vanem ja targem ;)

Nagu te isegi aru saate siis olen nüüd vanem ja kas nüüd just targem aga kogenum kindlasti. Siinkohal tahaksin veel kord tänada kõiki, kes mind meeles pidasid ning omad head soovid minu poole teele läkitasid. Eriti jäid meelde laste – Rhea, Hera ja Nora joonistused ning klassivend Jaagu sõnum, kus ta lisaks õnnesoovidele andis mulle ka lemmik-klassiõe tiitli – kommentaarina võin lisada, et klassiõdesid oli meil kokku 4, nii et konkurents ei olnud just eriti tihe.
Sünnipäeval käisime koos Elenaga mereandide restoranis, ning seal üllatas Elena mind kingitusega, milleks oli muusikali piletid samaks õhtuks. Ning muusikal oli Lõvikuningas – see oligi mul veel nägemata.




Etendus oli eriti kaunite kostüümide ja tantsudega, ning muidu selline rõõmsas meeleolus kulgev.
Meie õhtu Elenaga lõppes istudes metroojaama sissekäigu juures trepil ning vaadates inimesi – ei tea isegi miks me arvasime, et see on hea koht istumiseks ;) Õnneks keegi ei hakanud kopikaid pakkuma vaestele ida-euroopa naistele ;)


Järgmisel hommikul ootas mind üks kauneimaid linnu Euroopas – Budapest. Seekordne plaan oli mul jalutada St. Margareti saarele, mis asub Doonau keskel. Jalutuskäik oli ilus, möödusin ka Parlamendihoonest ning kaunist väljakust selle ees. 





Peagi jõudsin sillani, mis hargnes kolmeks ning üks haru viiski Püha Margareti saarele. Saar on justkui suur vaba aja veetmise park, erinevate atraktsioonidega. Kuid enne nendega tutvumist tegin kiire hommikusöögi – langosh ning mojito J


Ei olnud see langosh minu maitse, mojito sobis sinna pargipingile oluliselt paremini. Siis jälgisin muusikalise purskkaevu etendust ning kahe lapse tantsimist selle muusika taustal. Lapsed tantsisid küll mitte ametliku programmi raames vaid täitsa omast vabast tahtest. Jalutasin veel veidike saarel kuid jätsin osad vaatamisväärsused järgmiseks korraks, et ka siis oleks midagi uurida.
Jalutasin tagasi hotelli poole ning imetlesin veel tee peale jäävaid vaatamisväärsusi:




Hotelli jõudes oli väljas nii ilus päike, et ma mitte ei raatsinud veel tuppa minna vaid jäin terrassile istuma ning parimat siidrit tarbima:


Ja varsti olid kohal ka külalised:


Järgmisel hommikul tagasi Londonisse lennates oli selline tore vahejuhtum. Palusin ühel proual salongi kontrollides panna käekott eesoleva istme alla, mille peale tema vastas mulle inglise keeles, et ta on ungarlane – ja mina seepeale, et see paraku ei oma tähtsust, et käekott tuleb ikkagi panna eesoleva istme alla. Tema ütles, et aa, et mina vist ei ole ungarlane. Ja pani oma koti eesoleva istme alla J
Edasi ootas mind München. See oli küll selline lüheldasem peatus, kuid lennul sain kokku kolleeg Thomas‘ega, kellega ei olnud pool aastat kohtunud, siis arvasime paremaks mitte minna linna peale vaid leidsime hotelli läheduses ühe mõnusa tai restorani ning veetsime oma õhtu seal hea söögi, maitsva veini ning suurepärase jutuajamise seltsis. Juttu jätkus muidugi kauemaks, ning kui me järgmisel hommikul ei oleks pidanud lennule minema, siis me ilmselt istuks endiselt Münchenis ning jutustaks J Leppisime kokku, et saame edaspidi kokku ka riigis kus me mõlemad elame, ehk siis UKs ning katsume oma jutte siin jätkata :)
Järgmisel päeval peale lende, mis hirmsasti hilinesid kuna ilmad on meil siin huvitavad ning eriti põnevad pilved liiguvad edasi ning tagasi, ootas mind kokkusaamine Alan‘iga ning seekord suundusime koos BBC Proms’i festivalile. Kava ei olnud just huvitavaimate killast kuid orkestrandid tegid oma tööd armastusega ja see on iga tegevuse juures peamine. Meeldejäävaim esitus oli pianisti poolt, Prokofjevi I klaverikontserdi raames. Kokkuvõttes oli väga tore kontsert ning ilus õhtupoolik.
Siis lendasin veidi lihtsamat lendu Genfi, ning teisipäeval lendasin väga pika lennu ehk siis Istanbul, ja seda siis edasi-tagasi. Kuid reisijad olid väga toredad, kolleegid sõbralikud ning lendurid olid lausa rõõmurullid ise ;) Kokkuvõttes oli väga tore kuid pikk päev. Üks reisijatest arvas, et ta tahaks mind lapsendada, et ma pidin selline rõõmurull olema ja kindlasti lennufirma, kus töötan on väga önnelik, et minusugune nende ridades tööd teeb. Naeratasin vaid viisakalt ja ütlesin ja-jah.
Eile ja täna olid mul vabad päevad. Eile tegelesin koduste asjadega ning täna saime kokku Alaniga, ning suundusime Londoni avastusretkele. Esimene peatus oli Hamley’s kuna Rhea saatis mulle kirja ning palus prl Karule, kelle ta sealt oli oma Londoni reisil soetanud, uusi riideid soetada. Seda ma siis tegingi – valik oli küll veidike nigel kuid midagi ma prl. Karule selga leidsin ning isegi kingad sai soetatud. Edaspidi peaks siis prl. Karu täitsa tibens-tobens tshikk olema ;)
Sealt suundusime suuremate rongijaamde rajooni: Euston – St.Pancras – Kings Cross, edasi kanali äärde ning mööda kanaliäärt Camdenisse, siis Mornington Crescent ning tagasi Euston. Camdeni turult leidsin Herale ka juuksekummid, millest tuleb tänapäeval käevõrusid teha - Hera oli mulle just sellel teemal kirja saatnud, et tal on just neid vaja.
Praegu siia kirja pannes tundub see teekond nii lihtne ja kiirelt teostatav, kuid tegelikult oli selle jalutusteekonna pikkuseks veidi üle 8 kilomeetri ning kogu aeg oli ümbruskonnas midagi vaadata. Osad vaatamisväärsused väärisid ka jäädvustamist:







Söögikoha valik, mille Alan oli ükspäev ajalehest leidnud oligi määravaks miks me sinna linnaossa jalutuskäigule olime suundunud. Nimelt oli tegemist Malaysia köögiga, ning antud koht asus Eustoni rongijaama läheduses. Lehes oli kirjeldus stiilis, et see kes ei ole selles kohas söömas käinud, seda ei ole olemas. Seega arvasime paremaks oma silmaga koha üle vaadata. Koht oli väike kuid kliente voolas pidevalt sisse ja välja, paljud tellisid toidu kaasa, õnnelikeimal oli võimalus ka koha peal laud saada. Toit oli suurepärane – malai köögi parimad palad ja mitte nii tulised nagu ma neid Malaysiast mäletan. Seega oli artikkel täiesti aus ning õiglane.


Ja homseks sihtkohaks on Barcelona, seekord siiski õhtuks koju tagasi ;)
Kena reedet teile kõigile!


Neljapäev, 7. august 2014

Pisa, Firenze ning sünna ;)

Meil oli Elenaga vahepeal koos 3 vaba päeva ja me arvasime targemaks need veeta Itaalias, Toscana maakonnas, ning täpsemalt Pisa linnas. Sihtkoha valikul sai määravaks muidugi ka koht kus me tavaliselt ööbimispeatusi ei oma ja kus me ei oleks ka eelnevalt käinud. Ja oma valikus ei pidanud me kahetsema. Pisa oli väga armas ja väike ning soe ;)
Hotell oli meil tore, nimelt ei töötanud meie toa võtmekaart ning keegi ei suutnud ka seda anomaaliat parandada/seletada. Seega iga kord kui tahtsime tuppa minna siis pidime vastuvõtulauast omale peavõtmega inimese kaasa haarama ;)
Vaatamata sellele väikesele viperusele oli see regioon eriti kaunis ning lummas meid niivõrd, et vaatasime juba ka kinnisvara kuulutusi sealses piirkonnas.
Saabumispäeval kimasime kohe kiirele torniotsingule – sest mida muud ikka Pisas otsida ;)
Torni otsides jäid meile tee peale ka rohked kingapoed, ning loomulikult ei saanud me neist sisse astumata mööda minna. Ja nüüd on siis ajalooline hetk – nimelt soetasin ma omale varvas lahti kingad J Kes mind veidi tunnevad, need teavad, et see on väga suur samm minu elus, ju on aeg sealmaal, et hakkan iseseisvuma. Pilt mu uutest käimadest on siin:

  
Peagi leidsime ka torni, koos tuhandete teiste turistidega. Torni ronima ei hakanud, vaatasime teda vaid väljast. Oli teine ilus ja viltune J




Peagi leidsime end istumas kohalikust kohvikust, kus vaatasime maailma enda ümber liikumas. Siis tegime kiire ringi hotelli, panime õhtusemad riided selga ning suundusime uuesti torni vaatma, lootes et ehk on ta ilusasti valgustatud.






Algul tundus meile, et torn ei ole isegi enam viltu rääkimata, et ta oleks valgustatud olnud – aga eks enne oli veidike kohalikku Chianti’t ka tarbitud ;)


Järgmisel hommikul suundusime Firenzesse. Veidike rongisõitu ning kohal me olimegi. Firenze üllatas meid oma huvitava katedraaliga, mis nägi välja nagu ta oleks papist. Vaatamata sellele oli ta äraütlemata kaunis. Ning kogu linn oli selline armas ja rahulikult kulgev ilusate majade kooslus.



  
Et veelgi paremat vaadet saada, ronisime mäe otsa ning siis oli kogu linn lausa peo peal.




Siin ka linna kuulsus ise, David:


Ja siin minu lemmikpilt sellelt reisilt:


Reede hommikul istusime jällegi rongi peale ning võtsime suuna randa. Olime eelnevalt veidike internetis uurimistööd teinud ning leidnud, et umbes 30 minutilise rongisõidu järel peaksime end leidma sellisest külast nagu Forte de Marmi – mis on kaunis rannakuurort, kus meie aja vaprad ja kaunid rannas käivad. Ühtlasi elab antud külakeses Andrea Bocelli. No rohkem ei olnudki midagi kaaluda, suund tuli võtta sellesse külakesse. Rongijaam oli muidugi pea-aegu keset põlde ning mereni oli sealt ikka oma 5 kilomeetrit – hakkasime alguses reipalt astuma aga siis selgus, et peame jalutama automagistraali ääres ning see ei olnud just meeldivaim ümbrus. Vaevalt, et kohalikud seal kunagi kedagi olid jalutamas näinud. Igal juhul kohe kui nägime esimest restorani tee ääres, astusime sinna sisse ning tellisime omale veini ja takso ;) Vein joodud, saabus takso ning sõit mere äärde võis alata. Rand oli uhke – nagu vapratele ja kaunitele kohane. Peale väikest segadust rannatoolidega, leidsime omalegi koha ning asusime uhkelt päevitama. Küll see on üks raske töö ;)




Tagasitee Pisasse oli veidike kiirem, kuna otsustasime koheselt bussi kasuks ning see viis meid ühte teise rongijaama, sealt rongile ning olimegi varsti Pisas. Seal haarasime oma kohvrid ning suundusime lennujaama – sest köik head ja ilusad asjad on lühildased, nii ka see minipuhkus ;)
Järgmisel päeval ootas mind lennujaama valve – seekord sain koheselt lennu Sofiasse. Olid erakordselt toredad reisijad – üks härra äriklassist oli üllatunud mind nähes, et mina olevat uus nägu sellel liinil ja seega pidi ta minuga kohe pikemalt juttu puhuma ;) Nii armas kui reisijad arvavad, et me lendamegi kogu aeg ühtesid ja samu liine.
Järgmisel päeval lendasin Frankfurti – sel lennul ei meenu mulle justkui midagi erilist. Kuid sama päeva õhtul käisin õhtusöögil, selle esimese ohvitseriga, kellelt nädal aega tagasi olin saanud kirjakesel vastavasisulise kutse. Härra esimene ohvitser Alan, on väga tore inimene – käisime koos Windsoris, kus tegime jõe ääres pika jalutuskäigu ning siis sõime õhtust minu lemmikrestoranis Bill’s. Ja nagu toredate inimeste puhul ikka, siis juttu jätkus kauemaks J
Järgmisel hommikul lendasin Amsterdami – ja kuna miskil eelmisel Amsterdami lennul olin kohanud kaasmaalasi, siis igaks juhuks tutvusin põhjalikult reisijate nimekirjaga. Ja leidsingi sealt täiesti tavalise eestlase nimega inimese – nimi oli oluliselt rohkem eestlaslik kui minu nimi ;) Suundusin siis hoogsalt reisija istekoha poole ning alustasin igaks juhuks inglise keeles, et ma väga vabandan segamise pärast aga kas  teiega saab ka.... Ning siis märkasin tütarlapse käes Eesti passi, mille peale ma lülitusin eesti keele peale. Selle peale vaatas tütarlaps mind ja vastas kaunis ameerika inglise keeles, et ahh, te räägite minuga eesti keeles, nii tore aga et tema seda keelt ei räägi ;) Imestasin siis, et aga teil on ju EV pass. Mille peale ta teatas, et see on tal isa pärast. Ma siis vabandasin ette ja taha ning seletasin, et olin vaid eesti paberajalehtedest huvitatud, et lootsin et ehk ta tuli kodumaalt ning tal on mõni leht kaasas. Tütarlaps oli samamoodi piinlikkuses, et ta vaatamata oma Eesti passi omamisele ei oska sõnagi eesti keelt. Lahkusime sõpradena ;)

Eile oli mul vaba päev ja ma tegin teoks ühe ammuse unistuse, nimelt külastasin festivali BBC Proms. Ja see oli nii tore üritus, et kindlasti lähen sinna veel ja õnneks kestab festival veel oma kuu aega, seega peaksin veel sel aastal seda külastada saama.

Ja täna on mul sünnipäev ;) Nagu moodsal ajal kombeks, siis siin ka sünnipäeva selfie:


Palju, palju õnne mulle ;)