Pühapäev, 27. juuli 2014

On meie keskel suvi

Meie keskele on tōesti saabunud suvi, ilm on nii kuum, et temperatuurinäidikud on ammu pensionile läinud ning mälestused lumest muutuvad aina soojemaks ;)
Kuid vaatamata sellele, soe on mõnus ja nagu mu õde ütleks – sossu.
Ainuke kehv asi selle suve juures on, et osad meie seast töötavad vormiriietuses ning see on suht palav, samuti kannab ju korralik daam alati sukkpükse ning seega on need ka vormiriietuse osa mis alati peab jalas olema – ja kui väljas on jäädavalt +29 siis on kuradima palav kogu aeg. 
Peale kodumaalt naasmist on aeg kuidagi eriti kiirelt lennanud ja loomulikult on need lennud mind erinevatesse sihtkohtadesse viinud.

Esmalt käisin Budapestis. Seekord sattusin kokku ühe toreda prouaga, kellega lendasin esmakordselt koos siis kui olin just siia firmasse tulnud, ehk siis umbes 2 aastat tagasi. Taaskohtumine oli rõõmus ja koos tegime kohe plaani minna spaasse – Budapest on tuntud oma tervisevete poolest ning me arvasime, et lähme ja uurime järgi kas need ka tervendavad. Meiega ühines ka meie lennu purser ja nii me siis kolmekesi teele asusime. Kuna oli väga palav siis Jane ja Holly keeldusid jala käimast ning me istusime taksosse. Szechenyi Spa oli suursuguses sajandialguse hoones, mis pigem meenutaks ooperiteatrit. Kuid tegelikult sisaldas endas 15 sisebasseini, 10 sauna ning 3 välibasseini. Sisemiste basseinide temperatuurid olid sama kõrged kui temperatuur õues, välibasseinid olid veidi jahedamad. Saunadesse ei hakanud me minemagi. Rahvast oli tohutult, osad tegelesid niisama olemisega, osad teiste vaatamisega, osad olid aga tõsisemaid mänge ette võtnud:



Siin ka veel paar üldisemat pilti kogu spaast.




Koht oli ilus ning olemine mõnus, Jane ja Holly’ga arvasime, et meil on see nüüd tehtud, suvel kindlasti sinna rohkem ei lähe, ehk on huvitav vaadata milline see koht talvel välja näeb – talvel on avatud ka osad välibasseinid. Eks vaatab, kas ma jõuan sinna ka millaski talvisel ajal.
Järgmisel päeval ootas meid selline tore saksa linn nagu Düsseldorf . Meie graafik nägi aga ette, et me lendame sinna reisijatena, ööbime ning hommikul toome varajase lennu tagasi Londonisse. Reisija olla oma lennufirma lennul oli tore, kuid paraku pidin ka veidike tööd tegema. Nimelt minu kõrvale sattus istuma üks tava-reisija. Paraku, ei olnud ta eriti tugev lendaja ning vahetult enne ukse sulgemist teatas, et tal tuleb kohe paanikahoog. Minus lõi siis kohe pardapersonali liige välja ning hakkasin hoogsalt tema paanikahoogu ravima. Igal juhul saime uksed kinni pandud, ruleeritud ning isegi õhku tõustud, kui juba õhus oled, siis on asi kergem, enam ei pidavat tekkima miskeid änge, ega paanitsemismõtteid. Igal juhul sai noormees Düsseldorfi ja oli mulle väga tänulik, et mina tema kõrvale istuma sattusin. Minu purser Holly, kes istus minu ees, oli alguses suht murelik olnud mu pärast, et miks ma küll nii palju räägin terve lennu ajal, et muidu ma olevat olnud suht vaikne inimene ja nüüd järsku ise reisija olles räägin nii palju enda kõrval istuva reisijaga... Aga siis miskil hetkel sai ta juba ise aru, et noormehel on vist veidike probleeme.
Kimasime siis rõõmsalt hotelli, ja enne veel kui saime tubadesse hakkas selline vihmasadu, et jalutamise plaan mattus loikudesse. Vaatasin siis veidike kurvalt aknast vihma ja miskil hetkel jäin lihtsalt magama ;) Selline oli siis minu Düsseldorfi külastus.
Edasi tuli mul vaba päev – kimasin vanasse tuttavasse kohta – Richmondi parki. Hirvesaak oli vähene kuid see eest kvaliteetne:



Päevitasin veidi ning sõin oma kaasavõetud mustikaid ning täidetud viinamarjalehti J
Ja nii see üks vaba päev mööduski.
Järgmine päev ootas mind Praha. Päev algas veidi õnnetult kuna takerdusin kinga kontsaga bussi uksel, mis meid lennukini viis, ning suutsin kingal kontsa ära murda. Lisaks sain suka sisse ilusa ja ümmarguse augu. Lennukisse jõudes vahetasin sukad, ning umbes viie minuti pärast avastasin et ka nendes on auk sees. Nii, et suutsin umbes 10 minutiga maha kanda 1 paari kingi ning 2 paari sukkpükse.
Aga õnneks lennul ei olnud miskeid vahejuhtumeid peale selle, et purser oli püstihull, maniakaalsete kalduvustega Concorde’i ajastus elav inimene. Peale seda kui ma pidin umbes 16 inimese kandikud 3 minutiga kokku korjama ja köögi korda saama maandumiseks (kuna purser lihtsalt ei tegelenud nii labaste asjadega) arvasin, et olen miski joogi nüüd küll ära teeninud, ning suundusimegi pilootidega Praha keskväljakule jooke taga ajama – paraku liitus meiega ka purser – aga polnud hullu, oligi tore hullukest jälgida ning seda enam said ka piloodid aru, et tegemist on ikka suht haige inimesega, kes endiselt elab miskis oma kujutelma eliit maailmas. Piloodid olid toredad – kapten oli lausa mures, et kuidas ma tagasilennu vastu pean – piloodid viibivad nimelt Prahas vaid 1 öö, meie aga 2 ehk et need piloodid kellega meie sinna saabume, need lendavad tagasi järgmise päeva pealelōunal, meie aga alles ülejärgmise päeva hommikul. Selleks ajaks on meile saabunud aga juba uued, värsked piloodid ;)
Järgmisel hommikul suundusin kõigepealt hotelli hommikusöögile – see oli päris hea suutäis, ja loomulikult pakuti ka kihisevaid vägijooke ;)
Siin ka pilt hommikusöögist á la Ruth:


Edasi kohtusime kolleeg Daniel’iga, ning suundusime koos linna avastama. Miskeid konkreetseid sihte meil seekord ei olnud, jalutasime niisama ning vaatasime ilma ja inimesi, tehes aeg-ajalt peatusi et tarbida kohalikke hõrgutisi.




Rahvast oli kohutavalt palju ja meile tundus, et ega me kohalkke ei kohanud, et enamus inimesed, kes meie teele jäid olid turistid.
Ilm oli palav ning nagu nendes kaunites vaatamisväärsustega linnades, aeg-ajalt tuleb ju kuskile mäe otsa ronida:

Vaatasime ka kohustuslikud kohad üle, kõik olid alles:





Õhtul jälgisin aknal toimuvat ämblike rallit – telekat ei ole vaja selles 5 tärni hotellis, sest vormel 1 käib hoopis aknal ;)



Hommik oli varajane, kohtusime oma uute pilootidega ning suundusime lennukisse. Enne veel kui uksi sulgesime, astusin korraks lendurite juurde, ning nad koheselt küsisid, et kuidas mul on, ja et kui mul on vaja lennu ajal tulla varju, siis nende uks on minu jaoks avatud. Ja esimene ohvitser küsis, et kas purser on ikka oma eliit ajastust Concorde’i pardal mulle juba rääkinud – ühesõnaga sain aru, et kõik teavad mis toimub ja kes see purser on, kuid samas kõik rõõmsalt töötavad edasi. Ega ma ju ise parem ei olnud, oleksin pidanud juba peale esimest lendu arvamust avaldama aga samas olin vait ning teenisisn edasi. Lennu ajal töötasin nagunii lennuki tagaosas, kuna ees oli reisijad vähe ning teeninduse maht on hommikusel lennul oluliselt väiksem kui päevastel. Seega oli hr. Purser suutnud vähemalt enamus kandikuid kokku korjata, selleks ajaks kui ma tagasi ette jõudsin. Korrastasin kiirelt köögi ning peagi olimegi juba maandumiseks valmis. Reisijate mahaminek toimus seekord mööda treppe ning siis bussidesse, mis omakorda viivad nad siis terminalihoonesse. Meie jaoks tähendab see seda, et üks inimene – tavaliselt purser, ütleb head-aega ja teine inimene, tavaliselt stjuardess, loendab inimesi ja lihstalt naeratab. Leppisimegi samamoodi purseriga kokku, et tema hakkab head-aega ütlema ja mina loendan inimesi. Jõudsin vaevalt 10 inimest kokku lugeda, kui purser hakkas miskite muude asjadega tegelema, mis tähendas, et ma pidin nüüd nii head-aega ütlema kui ka inimesi loendama. Õnneks astus samal hetkel kabiinist kapten – delegeerisin siis temale head-aega ütlemise ning loendasin inimesi edasi. Siis märkasin, et keegi on trepil kukkunud. Tuiskasin alla, delegeerides nüüd kaptenile nii loendamise kui head-aega ütlemise. Trepil oli komistanud ja ühest astmest mööda astunud üks nooremapoolne ameerika tütarlaps – panin ta trapi alla miski toru peale istuma ning sundisin teda jalga kohvri peale tõstma. Lennu vastuvõtja (igal lennul on maapealse teenistuse seast vastuvõtja ning ärasaatja, kes konkreetselt selle lennu eest vastutab) juba kutsus kiirabi, kuna tütarlapsel oli pikk jätkulend ees. Jooksin uuesti üles lennukisse, et jääd tuua. Kapten seisis ikka vapralt ning tegeles head-aega ütlemisega, purser aga sahmis miskeid omi tähtsaid asju ajades ringi. Kiitsin kaptenit, et ta nii tublilt hakkama saab, ta küsis, et kas nad peaksid ise kutsuma kiirabi, ma ütlesin et maapealne teenistus juba tegeleb sellega. Viisin jää alla, ning peagi saidki juba reisijad kõik bussidesse ning meie buss ootas meid. Lennu vastuvõtja oli lahke tüdruk ning lubas ise oodata kiirabi saabumist ning arvas, et meie võime nüüd ära minna. Tavapäraselt ei saa me enne lahkuda kui viimnegi reisija on lennukist läinud. Tagumise köögi rahvas olid juba bussis, ning pursergi juba ennast kuidagi sinna saanud kui mina alles oma asju kohvrisse pakkisin, ning samas kobas ka esimene ohvitser, kes ulatas mulle väikese paberi. Mina arvasin, et see on miski praht ja hakkasin seda juba prügikasti viskama, kui ta ütles, et see on mulle kuid ärgu ma seda kohe lugegu vaid siis kui ma üksi olen. Pobisesin midagi vastuseks ja suundusin bussi. Loomulikult ei suutnud ma vastu panna ja avasin kirja, hoides seda oma koti sees peidus. Ja seal oli mulle kutse õhtusöögile ja esimese ohvitseri telefoni number, et kui ma olen nõus, siis sellest teada annaksin. Ma ainult naersin omaette ;)

Peale lõunat kohtusin ka oma vana tuttava poolakaga – seekord kimasime siia lähedale parki ning panime kõik maailma asjad paika – meil on igal juhul täpselt selge mismoodi edasi peaks lahendama Gaza konflikti ning ka Ukraina olukorda. Olgu repliigi korras öeldud, et eelnevalt tarbisime ka veidike veini ;)
Aga poolakas lahkub jällegi kodumaale ja proovib seal ikkagi tööd leida. Ja kui ta ei leia, siis tuleb jälle tagasi J

Täna oli mul lennujaama valve – valmistusin juba erinevate raamatute lugemiseks kuid peale 2 tundi istumist kutsuti mind lendu. Sihtkoht Figari, Korsikal.
Ja loomulikult jätkasin oma lōhkumisi: täna suutsin ära lõhkuda – ei saa isegi aru kuidas, oma suure kiviga sõrmuse, mille mulle oli kinkinud omal ajal (see oli väga ammu) üks kallis inimene – sellel sõrmusel läks lihtsalt kivi pooleks. Olin korraks väga ehmatanud, sest mulle tundus, et see on kindlasti miski sümboolne sündmus. Õnneks on täna pühapäev, seega sel nädalal ma rohkem asju lõhkuda ei saa ;)

Kuid, mul olid nii toredad kolleegid, et eilne purser tundub nagu miski kauge õudusfilmi kangelane. Igal juhul oli väga tore näha inimesi, kes suudavad naerda ja naeratada ja on ilusad nii seest kui väljast.  Elu on lill ;)

Kolmapäev, 23. juuli 2014

Suvine puhkus

Appikene, kui tore asi on puhkus! Mulle muidugi meeldib mu töö ka väga aga puhkuse juures on see vahva asi, et siis saab kodumaale ja seal on ju lilled ja heinamaa ja päikesepaiste ja muud toredad asjad.....ehk siis sõbrad ja õelapsed ja meri ja rand ja veel kindlasti miski sada asja, mis on toredad....
Lend kodumaale ei läinud mul eriti hästi, tundsin end veidike imelikult kuna olin siiski üle elanud avariimaandumise ning mu kehal ja vaimul oli vaja seda kuidagi enda seest välja elada.
Kodumaa tervitas mind Laulupeo rongkäiguga, mis tähendas, et lennujaamas oli mitte taksode saba vaid takso saba ;) Ja teekond koju viis pea-aegu läbi Narva. Koju ma igal juhul sain, ning suundusime emaga koheselt vanaema vaatama. Vanaema oli roosa ning rōōmus ja jälgis just rongikäiku (nagu tema seda nimetab). Ōhtu veetsime emaga prosecco ning laulupeo seltsis, loomulikult laulsime kōiki laule kaasa. Järgmisel hommikul ärkas ema suure köha ning kurguvaluga, ning kiirelt otsustasime, et laulupeo kontserdile lähen mina üksi. Tehtud-mōeldud ;) Tegelikult kohtusin piletikassade juures Krisi ämma, Leaga, kellele ärisin maha ka ema pileti.
Suundusime siis Leaga omale kohti otsima, Mia oli meile eelnevalt andnud juhiseid, et vōtke kohad selle onu juures seal mäe peal. Paraku oli mägi laulukuulajaid nii täis, me isegi ei näinud seda onu seal. Kohti aga jagus pinkide peal, kuhu me siis ka pesa tegime. Varsti saabusid ka Kris ja Axel ning Cara Mi. Mōned orkestripalad ning juba tulidki mudilased lavale. Kui meie silmad ei petnud meid, siis suutsime isegi Mia seal teistest ligi 7500 mudilasest eristada ;) Mudilased laulsid suurepäraselt, nad olid minu vaieldamatud lemmikud. Peale mudilaste esinemist püüdsin isegi Mia kinni ning me suundusime tagasi meie istumiskohtadele, et edasist kontserti jälgida. Varsti vaatasin korraks paremale ja mida ma näen - Anneli jalutab Noraga meie vahekäigust mööda. Kusjuures, ma ei kohanud ühtegi teist tuttavat terve kontserdi jooksul kuid Anneli leidsin üles. Nii, et minul oli igati korda läinud laulupidu ;)


Järgmine hommik algas kiire pakkimisega, et siis suunduda traditsioonilisele Eestimaa matkale Naised-Lapsed. Seekordseks sihtpunktiks valisime Peipsiäärsed vanausuliste külad. 


Eriline oli reis seetõttu, et kaasa olime pakkinud ka jalgrattad. Ärasõidupäeva sisse jäi kiire lõuna Rakveres, Art Cafe’s, kus toitu oodates kirjutas Hera ühed uued Eestimaised laulusõnad ;) Seda laulu siis ka autos edasi laulsime.
Kuna õhtu lähenes juba erilise kiirusega siis ei hakanud Rakverega tutvuma vaid kimasime edasi oma uude koju. Kodu asus meil Nina külas, Peipsi kaldal. Nagu me seal autost välja astusime jooksime kõik ujuma. Järv oli nagu meri, teist kallast ei näinud, ilus liivapõhi (välja arvatud sisseminekul asuvad kivid), ning isegi väike mereline laine ja mis peamine, vesi oli meeldivalt soe.


Peale suplust pakkisime kotid lahti, seadsime end sisse, ning tegime paar raundi Ligrettot. Varsti oli hambapesu ja magamamineku aeg.

  
Hommik algas ujumisega järves ning siis Reeda keedetud pudruga, kõhud said kõigil mõnusalt täis ning seega saime oma rattaretkele asuda. Marsruut oli siis Nina-Kolkja-Kasepää-Varnja, kokku 30 kilomeetrit, vahepeal rohked jäätise ja fotopeatused.
Esimest peatust tahtsime teha Kolkja kirikus – selle uks oli aga väga lukus ning sisse me sinna ei pääsenud. Järgmine peatus oli Kolkja külastuskeskus, kus pidi olema ka paar käsitöö töötuba – kuid uksel oli selline tore silt:

Saime aru, et ega meil infole ega teadmistele ei ole mõtet rõhuda, seega asusime sportlikku vormi lihvima. Järgmisena peatusime kohaliku poe ees, see oli õnneks avatud ning võtsime esimese dopingu. Sellest jõudu saades, asusime ümbrust uurima. Leidsime sellise toreda aia:


Ja minu lemmikud, ilusad puuriidad:


Vahepeal leidsime ka muuseumi, mille uks oli lahti. Rõõmuga kimasime juba uksest sisse kuid siis käratati meile peale, et kas te siis ei tea, et me oleme suletud. Anneli pobises vaid selle peale, et aga millal te avatud olete, ning siis saime vajaliku informatsiooni, et lahtioleku aegade silt on akna peal. Tormasime siis välja silti lugema – ja saime aru, et sellel Peipsi külastusel me seda muuseumit ei külasta ;)
Istusime jällegi ratastele ning muudkui väntasime pedaale, kilomeetrid lendasid, majad ning aiad vahetusid, kõik majad ning aiad olid vaieldamatult ilusad ning korrastatud. 



Kohtasime ka erinevaid peenraid, need olid rõõmsalt sirged ning peitsid endas sibulaid ja ka küüslauke.


Veel enne tee lõppu (jah, Varnjas lõppeb tee Piirivalvekordoniga) tegime jällegi dopingupeatuse ning soetasime ka kohaliku lehe, mida me siinsel pildil huviga loeme.


Ning peale järjekordseid ilusaid maju ning aedu, saabuski tee lõpp. Tähistasime seda ilusa hüppepildiga.  


Ning siis hakkas tagasitee. Otsustasime pikema osa sellest teest läbida võimalikult kiirelt ning kohtumispaigaks sai kalamüüja. 


Loomulikult soetasime kalamüüjalt ka kala ning suundusime siis sellega ametlikku Kolkja küla randa.


Poest olime omale kaasa sebinud ka joogid vastavalt maitsele. Ruthi valikut näete siin:


Paraku olin ma oma õllejoomist alahinnanud nagu ikka ning vajasin veidike abi. Sõlmisin Heraga lepingu ning sain temalt pool Sprite’i lubades talle vastu uue pudeli soetada, ise lisasin limonaadi oma õllepurki ning see muutus koheselt minu jaoks joodavaks ;) Loo moraal on, et igas töös on suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks ;)
Heraga jälgisime ka ühte luike, kes muudkui närviliselt edasi tagasi kahe väikese lahe vahet ujus. Ühel hetkel kui me kõik juba veest väljas olime, siis nägime, et teise lahesopi poolt tuli ka luigeema koos poegadega. Ju me olime lihtsalt neil tee peal ees olnud kogu aeg ja lõpuks kui tee (järv) tühi oli, siis said nad koju minna.


Peale pikka rannapeatust suundusime veel viimasele ponnistusele, et koduni jõuda. Mõned finishivõtted on siin:



Õhtul valmistas grillimeister Anneli suurepärase grill-liha ning Reet keetis kartuleid, Ruth oli lihtsalt ilus ;) Õhtusöögile järgnes laste poolt korraldatud moeshow, kus suured olid pealtvaataja rollis.
Järgmisel päeval viisid meid rattad Alatsikivi külla, et tutvuda sealse lossiga. Loss oli väga ilus. Tore, et Eestimaal on inimesi, kes viitsivad asju ajada ning veel toredam kui see neil ilusasti välja kukub. Lossis leidsime ka käsitöö õpitoa, kus lapsed hakkasid omale savist erinevaid asju voolima. Suured tutvusid niikaua põhjalikult lossiga.





Savi voolitud, loss üle vaadatud, pargis jalutatud, suundusime ujumiskoha otsingule. Ja ei olnudki pikka teed kui leidsime kohaliku Alatskivi järve, kuhu kohe ka sisse sumasime.
Peagi suundusime tagasi koju ning suured inimesed hakkasid õhtusööki valmistama ning väikesed inimesed hakkasid oma teatrietendusele viimast lihvi andma. Teatrietendus on meil juba traditsiooniks saanud, alati reisil olles esitatakse meile miski lugu. Seekordne etendus oli pantomiim, kuid meile oli jagatud pidepunktid, samuti oli peaproovist osa saanud Anneli, kes siis võimalike küsimuste korral meile suutis veidi seletada mis ja kus toimub. Etendus oli reisimisest ning erinevatest õnnetutest juhtumistest reisi käigus, mis kõik loomulikult said õnneliku lõpu.


Järgmisel hommikul tuli jällegi hakata asju pakkima, ning kodutee ette võtta. Need ilusad Eestimaa reisid saavad alati eriti kiirelt otsa ;)





Tegime veel viimaseid pilte oma ajutisest kodust ning Ruth mängis lastega paar partiid kaarte – Sri Lanka reisilt tuntund mäng Risti 7 on vallutanud ka väiksemate laste pead. Seekord läks minul selles mängus nii hästi, et armastust ei ole minu ellu oodata lähima sajandi vältel. Rhea miski hetk teatas, et ta vihkab mind kõige enam maailmas ning lisas siis, et ta ise mängiks samamoodi kui tal sellised kaardid käes oleksid ;)
Miskil hetkel said Reet ja Anneli auto pakitud ning käsutasid meid oma kaardipõrgu lõpetamisele, et siis juba autos istumine ette võtta. Suund oli esmalt Kauksi rand ning siis Kuremäe klooster.
Kauksi rand oli rahvarohke – samal ajal meiega oli sinna sattunud ka mõned malevarühmad ning hulganisti ka tavalisi inimesi. Me tegime kiire ujumise – vesi oli väga mõnus.
Järgmine peatus oli Kuremäe klooster. See on üks eriti huvitav koht Eestimaa pinnal. Ja eriti huvitav kogu selle koha juures on need kaunid puuriidad. Mismoodi need laotud on ja kuidas ja kas neist üldse puid kunagi ka kasutatakse, need küsimused tekkisid meil seal riitade vahel jalutades. Paraku jäid meil need küsimused kohalike käest küsimata kuna keeleoskajale ei meenunud sõna küttepuu vene keeles. Tualeti küsimisega sain ma hakkama, see sõna mulle meenus ning kui aus olla siis oleks selle koha ka lõhna järgi niisamagi üles leidnud ;) Seega, kui keegi oskab seletada miks need puuriidad on just sellise kuju ja suurusega, siis ma tahaksin ka väga teada saada!!


Edasi viis tee meid Jõhvi, kus tegime peatuse suurepärases söögikohas Mimino – nagu nimigi ütleb oli tegu gruusia köögiga. Ning peale keha kinnitamist oli aeg keerata nina kodu poole.
Reedel vedelesime jällegi kõik koos Haabneeme rannas, ning siis jälgisid suured inimesed kuidas väiksemad ronisid Viimsi seikluspargis. Altpoolt oli seda väga tore vaadata, lastel aga oli tore seal üleval turnida. Seega olid lõppkokkuvõtteks kõik roosad ja õnnelikud. Edasi suundusime lõpuõhtule Coccodrillosse. Oli väga meeleolukas õhtu.
Laupäeval kohtusime jällegi kõik Haabneeme RMK keskuses, uudistasime seal kõik stendid üle ning siis suundusime külarestoran Roots’u shokolaadikooki sööma. 



Peale seda ootas mind eest tennisematsh Krisiga. Reet arvas, et ta tuleb ja teeb publikut ning lapsed tulid pallitüdrukuteks. Anneli ja Nora paraku pidid muude asjatoimetuste tõttu lahkuma.
Tennisematsh oli väga meeleolukas – mina loomulikult võitsin aga mis sest väikesest asjast ikka meenutada ;) Lastele tegime kiire pallitüdrukute kursuse, seda me olime ju Wimbledonis eriti lähedalt jälginud, et kuidas nad käituma peavad. Ja matshi lõpetuseks oli meil kaasas väike kihisev võitjate jook.





See tarbitud, suundusime ruttu koju ning pessu, sest edasi ootas suuri selline tore üritus nagu Kultuuritolm. Väikesed inimesed olid vahepeal sõlminud kokkuleppe, et nad jäävad vanaema Estri juurde ööseks. Jätsime siis vanaema Estri ja 4 last omapead, ning jooksime bussi peale. Tee peal jäi meile ette pood, kus nagu nõiaväel kukkus meile kotti valge vein – pealegi on kodumaal nüüd uus seadus ning avalikus kohas joomine on lubatud, seega asusime koheselt valget veini tarbima. Vein oli meile ka hea kaaslane kultuurikilomeetril, mida mööda me Kultuuritolmuni sammusime. Tolmul kohtusime koheselt Karmoga, kes veel veidi tolmu üles keerutas, nii et Ruthi püksid kaotasid viimasegi kaubandusliku välimuse ning muutusid suht kultuurpüksteks ;)
Kultuuri oli üritusel palju, osa oli veidi parema kvaliteediga ning lihtsamalt arusaadav kui mõned teised osad.


Igal juhul oli väga meeleolukas õhtu ning koju saabusime alles varastel hommikutundidel.
Pühapäeva hommikul saabus kohe peale hommikusööki Karmo, kes viis oma lapsed ära ning meie suundusime siis oma lastega randa. Kuna ema ja Kris jäid veel koju, siis üsna pea helistasin neile, et nad mulle mõne pika varrukaga särgi tooksid kuna õhutemperatuur ei olnud just eriti kõrge. Vaatamata sellele ehitasime mõned liivalossid ning kui Kris saabus siis tegime ka kiireid üle lainete hüppamisi ;)
Peagi suundusime koju lillkapsa-juustu suppi sööma ning siis läksid ema ja lapsed Mammat vaatama ning mina mr. X’ga kokku saama. Kohtumispaik oli kesklinn kuid sealt suundusime Meremõisa randa, ujuma. Jah, just – ujuma. Ja kuna oli juba kokku lepitud, et ujume, siis me ka ujusime. Kui ma esimene kord veest välja tulin, siis kartsin et mu hüppeliigesed murduvad kraks-kraks, sest nii külm oli. Jalakrampidest oli asi kaugel, vesi oli nii külm, et isegi jalakrambid olid ammu lahkunud. Aga see-eest oli see väga karastav ning tore kogemus. Õnneks oli päike soojemaks saanud kui ta oli hommikusel rannatuuril ning seega sai vahepeal päris mõnusalt end päikesel soojendada lasta. Tore oli kuulata teisi rannakülastajaid, kes ka aeg-ajalt arvasid, et nad peavad ujuma minema. Nende hulljulgete inimeste suust kõlas igasuguseid huvitavaid sõnu. Pean igaks juhuks mainima, et vee temperatuur oli umbes +11 kraadi – seega mõnusalt värskendav.
Miskil hetkel otsustasime, et peaks nüüd väikese söögi tegema. Suundusime Laulasmaale, ning jälgisime kogu aeg huvitavaid pilvemoodustisi ning loendasime välgulöökide arvu kuid veel vihma ei täheldanud.


Kohe kui me omad toidud kätte olime saanud algas selline ilus vihmasadu:


Loomulikult olime moodsad ning tegime ka sellise ilusa selfie:


Edasi suundusime Lohusalu sadamasse, kuna vihmasaju jälgimine oli alles poole peal. Vihma jagus veel veidikeseks ajaks ning siis saime jälgida kuidas vihm mööda merd edasi liikus.
Nagu mr. X’ga ikka – juttu jätkub kauemaks ning kui ma koju jõudsin olime terve tööpäeva jagu ja veidi rohkemgi tunde juttu puhunud ;)




Uus nädal algas Janega kokkusaamisega – kohtusime Kadrioru pargis. Jane näitas mulle pargis erinevaid huvitavaid ja minu jaoks uusi nurki. Väga ilus park on ja Janega jätkus juttu ka kauemaks. Paraku sai park ning ka aeg otsa ja me mõlemad suundusime järgmiste kohustuste juurde.
Edasi sain kokku Kristiga, jutustasime kiirelt kõik tähtsamad ja vähemtähtsamad jutud ära ning siis tulid mulle Ita ja Siim järgi ja me suundusime ema Estri juurde. Ital oli kaasas ka Bianca, ning selle üle oli Cara Mi’l eriti hea meel. Siimul oli paar kodutööd teha ja kuni tema nendega tegeles, siis jutustasime me Itaga kõik maailma asjad kiirelt ära ning ema Ester küpsetas koogi Siimule.
Tee joodud ning kook söödud, suundusime randa päikeseloojangut vaatama. Cara Mi sai erilise õnne osaliseks, sest tal lubati Biancat süles kanda. Cara Mi oli nii õnnelik, et ta sammus terve tee randa täielikus pühas vaikuses ja seda ei juhtu temaga just eriti tihti. Rand oli muidugi koertest pungil, seega seal olime me sunnitud Cara Mi õnnehetke lõpetama ning Bianca suundus perenaise kindlamate käte vahele. Istusime rannal, vaatasime ilma ja inimesi ning päikest – oli eriti ilus suveõhtu. 
Teisipäev algas enda ilusaks tegemisega ehk siis alustasin juuksuriga. Edasi suundusin maniküüri ning kulmude korrigeerimisele, seal kohtusime juba ka Anneliga. Anneli oli eelnevalt viinud oma kaks koera ning kaks last (Noral oli külas ka Milla – see on seesama tüdruk, kes mulle talvel üritas piruetti õpetada) vanaema Estri juurde. Estril oli juba enne Mia Carla ning Cara Mi ja ka tema endise töökaaslase poeg Krister, kellele Ester aeg-ajalt vanaema eest on. Seega sai Estrist ühe hetkega selline paljulapse- ning koeraline vanaema. Kui meie Anneliga koju jõudsime (ilusad, mis hirmus) olid kõik asjaosalised roosad ja rõõmsad. Ainuke kes veidi õnnetu oli, oli Krister, kellele oli ema järgi tulnud ning ta pidi nüüd koju minema ;) Tüdrukud punusid parasjagu üksteisele patse.
Pakkisime siis lapsed autosse ning suundusime viimasele lõpuõhtule Kalevi Jahtklubisse, kus meid ootas juba Reet. Reeda õnneks olid meid lapsed kaasas muidu ei oleks ta meid enam ära tundnud kuna me olime nüüd ju väga ilusad, peale poolt päeva ilusalongis.
Õhtusöök oli suurepärane, kuigi minu ja Reeda tigude portsjon oleks võinud veidi suurem olla. Siis jätsime Reedaga hüvasti ning meie oma paljulapselise seltskonnaga suundusime koju, et ema koertevalvest päästa. Koertega jalutamiseks suundusime juba tuttavaks saanud koertele keelatud kuid arvatavasti koerterohkeimasse randa. Seekord võtsime kaasa ka arbuusi ning joogi suurtele.


Lapsed tegid ka paremaid näiteid liivainglitest:



Ruth tegi aga pildi oma emaga:


Ja ei puudunud ka traditsioonilised hüppepildid:



Varsti oli aga päike läinud ning oli aeg minna koju, et asuda magamisega tegelema J


Järgmisel hommikul suundusime pea-aegu kõik koos Mammat vaatama. Mammal oli selle üle muidugi eriti hea meel, eriti meeldisid talle koerad, kes eriti aru ei saanud miks nad Merivälja pansinaadis aega pidid veetma kuid nad said sellega suurepäraselt hakkama, meeldides kõikidele prouadele, kellest nad mööda juhtusid kõndima.
Peale seda külaskäiku korjas Anneli kõik lapsed ja koerad auto peale ning suundus oma maakoju ja tee peal lubas ka meie lapsed nende emale ära viia.
Meie emaga aga asusime vaikset pealelõunat veetma. Õhtul oli meil emad-tütred kokkusaamine. Seekordne kohtumispaik oli uus restoran Noa.
Toidud olid nii ilusad, et ma ei hakanud seekord inimestest pilte tegemagi, piirdusin vaid roogadega.




Juttu jätkus muidugi kauemaks ja seega olime sunnitud vahepeal ümber kolima lähedal asuvasse teise kohvikusse. Meile broneeritud laua kasutusaeg sai nimelt otsa aga meie jutud mitte. Ja kuna vahepeal saabus ka Lii, kellel oli oma ajutisest töökohast nii palju muljeid siis istusime kohvikus seni kuni seal sulgemisaeg kätte jõudis. Nalja sai rohkelt, siinjuures tervitan kindlasti Lii töökaaslast Galjat ja soovin talle tugevat tervist ;)
Ja viimase puhkusepäeva veetsin emaga hommikul poes ja rannas ning siis tuli sõber Mallor ning viis mu lennujaama.

Reis oli väga tore kuid väga lühike ;)