reede, 23. november 2012

Meres ujutud ;)


Juhhuuu, ma käisin meres ujumas. Ehk siis Tel Avivis oli parasjagu soe ja Vahemeri kutsus mind ujuma – ja kes siis mere kutsele vastu saab seista.


Viibisin Tel Avivis esmaspäeval ja teisipäeval, olukord linnas oli rahulik kuid uudised mis erinevatest telekanalitest tulid olid suhteliselt murettekitavad. Mingeid intsidente me ei märganud, hotellis viibides ei pidanud isegi pommivarjendisse minema, kuigi päev enne meid kohale jõudnud meeskond pidi öö varjendis veetma.

Kuna aeg sihtkohas oli piiratud siis seekord eelistasin vaatamisväärsustele hoopis merd ja randa. Rannast naastes kimasime portugaallasest meeskonnakaaslase Zaida’ga hotelli kõrval asuvasse “Kristiine” keskuse ostukeskusesse, et Zaida tädile soetada suveniir, mida too palunud oli. Suveniiri sooviks oli Neitsi Maarja kuju. Enne ostukeskusse sisenemist otsiti läbi meie käekotid, sest ometigi võib seal ju pomme olla ;) Kuna me olime juba selleks ajaks ära õppinud paar sõna heebrea keeles, siis oli turvamehe rõõm suur kui me teda peale läbiotsimist tänasime puhtas heebrea keeles. Loomulikult ei leidnud me ühtegi suveniiri sellest massiivsest, Iisraeli suurimast ostukeskusest. Nalja sai muidugi ajalehepoes, kus Zaida müügipoisilt küsis, et me otsime suveniire, ehk midagi mis meenutaks meile Istanbuli – poiss arvas, et siis me oleme veidike vales kohas. Siis sai Zaida ka aru, et ta ajas väheke selle nädala sihtkoha segamini ;)


Tegime ka kiire tiiru kohalikus Prismas, suveniire endiselt ei leidnud kuid soetasin omale paar granaatõuna – pildil olev parempoolne õun on siis seal, vasakpoolne aga minu kodusest Prismast (päritolumaa Hispaania) ja igaks juhuks panin pildile ka lennuki, et mõõtmed oleks arusaadavad.


Tel Avivi reisijatest olin ma kuulnud suhteliselt huvitavaid õudusjutte, seega ootasin juba põnevusega seda lendu, et teada saada kas need jutud ka tõele vastavad. Esimesel lennul need kuulujutud tõendamist ei leidnud. Reisijad olid toredad, lausa väga toredad, seda nii siis mõlemal otsal. Isegi paar ortodokset juudi papit ajas minuga juttu ja lausa mõni neist vaatas selle juures mulle otsa J
Tagasiteel olime meeskonnaga sellises heas tööhoos, et lahkudes arvasid paar reisijat, et see lend oli parema teenindusega kui omal ajal Concorde’i peal – see on muidugi siinmaal selline kiitus, et seda mitte ei kuule igapäevaselt – olime kõik kõrvust tõstetud ja esimene ohvitser kes seda ka kuulis oli lausa uudishimulik, et mida me nende reisijatega küll tegime.
Täna lendasin Brüsselit, jälle väga tore meeskond ja reisijad. Tänases meeskonnas oli üks kolleeg eelmisest lennufirmast – temal oli täna esimene lend uues vormis – seega sain mina ka ennast ükskord suure ja tähtsana juba tunda – tema oli alles kappide avamise ja sulgemise staadiumis, ma olen juba selles staadiumis, et mõne asja leian lausa esimese korraga üles ;)
Homme ülehomme on vabad päevad – ülehomme on Ray sünnipäev, teen talle üllatuse ja seega ei saa siin veel avaldada mis plaanis on. Nii, et järgmise korrani!

pühapäev, 18. november 2012

Puhatud


Olen puhkuselt tagasi ja väga puhanud. Puhkus oli tore nagu üks korralik puhkus ikka. Külastasin restoraninädala raames ühte juba varemgi külastatud restorani – restoraninädala erimenüü ei olnud midagi hõiskamist väärt – tavamenüü samas kohas on olnud oluliselt parema kvaliteediga. Seltskond oli aga hea ning juttu ja jooki jätkus kauemaks nagu ikka ;)
Nagu ühele korralikule Tallinna külastavale turistile kohane, külastasin siis ka Tallinna Teletorni – ei saa öelda, et see oleks olnud eriline sündmus, eriti arusaamatu oli 3D film mida seal vaadata pakuti. Ja nagu ka eelmisel päeval olnud restorani puhul – parim selle külastuse juures oli siiski seltskond. Siin ka paar pilti sellest tähtsast sündmusest:




Siis saabus reede ning me Reedaga seadsime ennast Pärnusse, et külastada ühte kohalikku spaad. Meil oli plaan oma reede õhtut suvepealinnas veeta kultuurselt ning külastada ka kohalikku teatrit. Paraku jäi etendus tehnilistel põhjustel ära ning teatri asemel näidati teatrimajas kino – vaatasime siis seda. Tegemist oli ühe uue eesti mängufilmiga mis oli väga tore vaatamine. Siis veetsime veel lõbusalt aega Pärnu linna peal, enamustes asutustes mida külastasime olime ainsad külalised, seega eriti palju inimesi sügisel Pärnus aega ei veeda.
Siis pidin minema külla oma õele, et temaga koos kõrvitsasalatit teha – see plaan jäigi seekord vaid plaaniks, kuna Cara Mi otsustas veidike haigeks jääda siis arvasime paremaks viibida tubastes tingimustes. Tubaseid tingimusi kasutasime hoogsalt ära - nimelt tegime koos Mia ja Cara Mi’ga pizzat, vahvleid, pannkooke, küpsetasime ka saia, siis õppisime numbreid ning tähti ja veidike ka arvutamist. Vahele mängisime ka veidike Memori’t ning mõned Doomino lahingud. Ja peale paari päeva haige olemist saigi Cara Mi juba terveks ning me suundusime ka välistele jahimaadele.
Siis saabus veel Anneli Tallinna – tal oli nimelt hambaarstiga kokkusaamine ja kuna sellest kohtumisest jäi veidike aega üle, siis käisime ka jällegi restoranis ning teatris ja siis veel Reeda juures ööbimas. Teater oli väga tore, eriti oli tore see, et laval oli ka paar vana kooli näitlejat, kes on kindlasti vanemusjärjestuses väga kõrgel kohal ning osade tippjuhtide arvates ei peaks kohe kindlasti omal kohal logelema vaid elus edasi liikuma. Mul oli igal juhul hea meel, et nad on siiski jäänud omadele liistudele kindlaks ning seega süstinud veidike turvatunnet vaatajatesse.
Ja siis juba saabuski päev kui pidin oma kohvri jällegi kokku pakkima ja lennukile minema. Siin ka pilt selle vahemaa kohta, mida läbima pidin:


Eile oli mul lennujaama valve, istusin siis lennujaamas uues vormis ja kohver pakitud, paraku ei vajatud mu teeneid ja õhtul saabusin oma kohvriga koju tagasi. Täna sain ka ootamatult vaba päeva – käisin hoopis toidupoes. Ja kuidagi tundus, et kõik ümberringi räägivad eesti keeles. Aga ega nad tegelikult vist ikka ei teinud seda J
Ja homseks sain omale lennu Tel Avivi, tagasi saabun teisipäeva hilisõhtul.

pühapäev, 4. november 2012

Hinged


Täna ma peaksin olema oma graafikujärgselt Tel Avivis ja nautima +29 soojakraadi – peaksin on selles lauses suure rõhuga. Tegelikult olen juba kolmandat päeva kodus, teki all ja üritan kuidagi oma kõrva lukust lahti saada, samuti võitlen nohu ning isegi palavikuga. Palavik on minu jaoks midagi uut, seega päris põnev kogemus. Loodetavasti saan ennast kolmapäevaks lennukõlblikuks, et koju tulla.
Enne kõrva lukustust käisin vahepeal ööbimas Pariisis – ehk siis mul oli selline kiire ööpeatus – hilisõhtul Pariisi ja varahommikul tagasi. Pariisi nägin vaid bussiaknast mis meid hotelli viis. Hotell oli aga väga uhke koha peal, kohe Triumfikaare jalamil, nii et järgmisel peatusel seal tutvun ka ümbruskonnaga. Ja täna oli plaanis jalutada mööda Tel Avivi aga see on asendunud kodus, voodis lebamisega.
Enne Pariisi oli mul ka üks kiire kursus uue lennukitüübi osas, nimelt võin nüüd lisaks Airbus 320 perele lennata ka Boeing 767ga – see on siis kahe vahekäiguga lennuk ja seega suurim millega siiani lennanud olen. Lennuk ise oli veidike vana, eriti peale kõiki neid ilusaid ning moodsaid Airbus’e. Lende mulle veel planeeritud selle tüübiga ei ole kuid küll need ka tulevad. Lennukiuksed olid kohutavad – neid olen ma õudusega paar päeva unes näinud. Loodan, et saan need kinni ja lahti ning ei lõhu selle käigus ennast ega teisi.
Aga olgu aitab heietamisest, tegelen siis edasi haige olemisega ja enda ravimisega J