Hr. Rott on vist välja kolinud, vähemalt me ei ole teda enam kuulnud mitu päeva.
Hommikul sõime esimest korda midagi tervislikku ehk siis müslit maitsestamata jogurtiga. Ja ei mingit saia!
Koolis oli meil teemaks puhkuse veetmine probleemsete lastega. Ehk siis meid jagati paarideks – üks paar olid lapsevanemad, kes pidid endale välja mõtlema 4 probleemset last. Ruth oli antud peres üks partner ja tal oli oma elukaaslase Floortje'ga (hollandi tüdruk) 4 last:
- tütar 13 aastane, ülekaaluline kes siis kaalub 400 kg, ei huvitu millestki peale magusa söömine;
- tütar 14 aastane, mängib ainult viiulit, kuid ei räägi, me isegi ei tea mis keeles ta räägib kuna ta ei suhtle kellegagi;
- poeg 12 aastane, väga vägivaldne, peksab kõiki, viimane saavutus oli 6 inimest haiglas, karjub kogu aeg;
- poeg 16 aastane, tarbib ohtralt narkootikume ning on pidevalt hirmul.
Teiste paaride ülesandeks oli pakkuda meie perele puhkus mis sobiks kõigile meie pere liikmetele. Ja meile pakuti:
- suusatamine, kanuutamine, langevarjuhüpped Sveitsis – miinusteks pidasime seda, et meie ülekaaluline tütar põhjustab laviini ning seega on kahju rohkem kui kasu;
- shoppamine Milaanos – et me kõik saaksime moekad ning trenditeadlikud välja näha ja et see parandaks meie enesehinnangut;
- pidu Mehhikos, kus on ohtralt alkoholi ja ka narkotsi, ja see lahendaks meie laste probleemid kuna nad hakkaksid rääkima kui nad on alkoholi mõju all;
- sõjalis-sportlik puhkus Afghanistanis (selles grupis osales Kristi) – kus meie tütar saaks treenida ning seega veidike alla võtta ning meie vägivaldne poeg saaks veidike karmi distsipliini mis teda kasvataks.
Lõplikuks valikuks sai: 13 a tütar ja 12 a poeg Afghanistani, 16 a poeg Sveitsi, 14 a tütar Mehhikosse ja peale seda kõik koos Milaanosse shoppama. Tund oli tore ning suhtlusrohke.
Lõunaks kimasime Pauli ja sõime kohe mitu saia – eelroa saia, põhiroa saia ja magustoidu saia. Olid väga head saiad!
Peale lõunat oli meil veel minigrupi tund kus me rääkisime diskrimineerimisest. Meie siis rääkisime kuidas me venelasi diskrimineerime ja sunnime neid eesti keelt õppima, et muidu kodakondsust ei saa. Õpetaja oli rahul.
Siis tulime koju ja nüüd teeme siin oma koduseid ülesandeid ja Kristi vaikselt pakib juba kohvrit. Samuti räägib ta oma oliivipuuga – Kristi soetas endale Carcassonist suveniiri – väikese oliivipuu. See on tõesti imearmas ja väga ilusas rohelises potis. Kristi loodab, et järgmisel sügisel istume tema aias oliivipuu all ja mõtleme kuidas teha oliivikompotti.
Samuti on meil üks suur mure – nimelt on peale nädalavahetust kadunud Kristi valge sall – seda lihtsalt ei ole enam kuskil. Täna pööras Kristi tagurpidi terve meie toa ja otsis siit ja sealt kuid mida ei ole see on tema valge sall. Viimati nähti seda laupäeval riidepuu peal meie kapinurgas. Täpne kirjeldus: umbes 1.5 meetrit, valge värvus ja hästi sõbralik. Reageerib nimele Sall. Kui keegi kohtab seda isendit siis palume vaevatasu eest anda teada meile. Kontaktid on Teil teada.
Kohtusime täna kooli ees miskit suurt koera väga jutuka perenaisega kes jutustas meile terve oma eluloo ja kui me eriti midagi selle peale ei kostnud siis ta küsis, et kas te ei ole kohalikud. Mille peale me vastasime, et ei ole neh. Siis ta ütles meile Welcome ja lahkus. Enne tegime tema koeraga pilti ka:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar