esmaspäev, 31. mai 2021

Maikuu

Maikuu algas saunaõhtuga Kätlini juures. Nad olid kolinud juba oma uude, enda koju ning Kätlinil oli kohe kohe sünnipäev tulemas, nii et polnud paremat päeva saunaõhtu korraldamiseks. Kohal olid ka Kätlini ema ning Kätlini klassiõde. Uus kodu oli väga ilus ja valgusküllane, saun soe. Jutte jätkus meil terveks õhtuks. Väga mõnus oli!

Kätlin oli laua katnud ka eriti toreda nimega tordiga - Clara :)




Pühapäeval sain kokku Irjega, kellega tegime matkaringi Tammneeme-Randvere-Lubja külade vahel. Kohtasime ka kahte kitse, kes muidugi meid nähes põgenesid. Meie aga leidsime veidi märjemaid alasid ning ka ilusaid kuivi metsateid, pikki sirgeid metsasihte, ilusaid mustikavälusid ja muidu kauneid metsaaluseid. Kuna meil oli energiat veel, siis jalutasime veel minu kuuseringi peale. Irjele väga meeldis minu leitud kuuskede allee.

Edasi saabus üsna rahulik nädal: joogad, väiksemad jalutusringid – Miaga tegime väikese jalutuse Lasnamäel – Mulka oli seal trennis ja nii kaua kui me teda ootasime, siis jalutasime majade vahel. Uudistasime ka Anneli kunagist kodumaja – see oli omale uue ilusa ümbrise saanud.



Ja ka meie vana spordikool:



Ühel õhtul käisime emaga lillepoes, sest tal oli tarvis rõdule lillekastidesse lilli soetada. Ma soetasin ka Krisile ühe toreda toataime – putukapüüdja. Vaatame kuidas me selle lillega kohaneme ja kas tema meiega kohaneb. Esialgu on meil veidi arusaamatu, et kuna putukaid on momendil veidi vähe, et kas me peaks neid talle kasvatama ja teda toitma või saab ta ise kuidagi hakkama. Teisel meie kodus olemise päeval, toitsid lapsed teda hakklihaga….aga seda ta ei soovinud 


 

Emadepäeva hommikul istusime aga peaaegu kõik oma Minisse, ning suundusime Raasikule. Ilm oli ilus, istusime hoovi peal ja alustasime grillihooajaga ning tegime erinevatest rohelistest lehtedest häid salateid. Loomulikult ei puudunud laualt ka kook ja kohv. Nii et oli üks äraütlemata tore pühapäec! Kuid meie väike Mini oli hakanud sinnasõidul miskit kahtlast häält tegema ning kohalik perepoeg, kes on autoremondilukksepp, arvas, et sellise häälega autoga ei tohiks tagasi maanteele minna ning me jätsime Mini vahetuskaubana sinna, vastu saime ühe uhke Audi – sellega me siis kimasime tagasi koju ning Mini tervise paranedes vahetame jälle autod tagasi 

Siis järgnesid veel paar koolipäeva – see oli just samal ajal kui õues oli suvi! Õhtul ma ikka käisin õues suveõhku ka nuusutamas!

Nädalalõpul saabus aga minu Anneli! Tema ei olnud juba väga tükk aega kodumaal käinud ja nüüd oli tal paar puhkusepäeva mis tuli ära kasutada ja seega istus ta laeva peale ja saabuski kodumaale. Andsime Reedaga Annelile ühe õhtu vaba aega kuid reede hommikul istusime kõik Reeda autosse ja suundusime Puisesse.















Majutusime Puise Ninas asuvas linnutornis, mis oli küll vaid nime poolest linnutorn, tegelikult oli see siiski majutusasutuse üks osa ning asus täiesti mere kaldal ning lindude pesitsuskohtade juures. Ehk et linnuvaatlust saime teostada ilma linde häirimata ja toatuhvlid jalas.  Meie saabudes tervitas meid väga mõnus paks vihmasadu, seege esimene päev jalutasime peamiselt autoga, õhtul saime siiski linde uurida juba ilma vihmata. Tegime ka sauna, milles oli laval aken, et midagi vaatest kaotsi ei läheks.

Järgmisel hommikul tervitas meid uhke jääudu, kuid me suundusime siiski 2.6 km matkarajale. Meil oligi plaan läbida matkarada ning siis väikese ringiga tagasi kodu suunas tulla, ehk et kokku pidi meil tulema nii 15 km. Peale paari tundi jalutamist, ei olnud aga see 2.6 km matkarada veel otsa saanud. Ehk et me taaskord kinnitasime meie tavalist matka : meie teekond on alati pikem kui kaardi järgi planeeritu  Kuid jalutusrada oli väga mõnus, ning kulges mööda vana kahe külavahelist « maanteed » sest see oligi vana tee mida kasutati, et liigelda Puise ja Kiideva külade vahel. Tutvusime kaitsealuse Lõpre tammega, millest meil tekkis kohe küsimus, et milliste tingimuste järgi võetakse puid kaitse alla – leidsime ka vastuse kõiketeadvast google’st  Siis oli meil veel veidi metsavahel jalutamist, siis kõrkajtega palistatud rannikuäär, ja siis keerasime põldude vahele ja alustasime oma matkateega, sihtmärgiks Altmõisa Külalistemaja, kus meil oli broneeritud hiline lõuna/varane õhtusöök. Jalutuskäik oli mõnus – jälgisime linde ja jänest, kes meid põllu peal saatis, siis uudistasime hobuseid, ning võitlesime tuulega. Õnneks oli päike väga mõnusalt paistma hakanud, nii et tuul ei olnud väga segavaks faktoriks. Altmõisa jõudsime suhteliselt varakult, kuid sättisime end verandal sisse ja tellisime karastavad joogid. Väga mõnus oli seal päikese käes lebotada 

Söök mida meile pakuti, oli suurepärane! Sealiha ning magustoiduks Pavlova – need olid mõlemad sellised, et sinna lähme me veel! Istusime üsna tükk aega seal rõdul kuid ühel hetkel saime ikka aru, et me peame hakkama oma linnutorni poole liikuma. Nüüd oli tuul juba üsna tugevalt meile vastu astunud, kuid õnneks paistis päike mis oli piisavalt soe. Merelt paistis nii ilusasti aur, mis erinevate temperatuuride kokkusattumisel tekkinud oli ja mis nüüd tuulega hoogsalt meie poole tuiskas. Tee peale jäi meile veel üks vaatamisväärsus: Põgari palvela ehk siis koht kus Otto Tiefi valitsus pidas oma viimase istungi aastal 1944 septembris. Palvela oli armas ja väike ning väga kauni koha peal – otse merevaatega.

Seal jalutasime veel edasi kuni sattusime bussiga ühel ajal peatusesse ja seega otsustasime sõita ka kohaliku bussiga. Me olime loomulikult ainsad kliendid ja bussijuhil oli väga hea meel meid tervitada 

Koju jõudes, hakkasime kohe sauna kütma ning uudistasime veel linde, kes meie maja ümbruses jalutasid. Linde vaatlesime veel ka saunalava aknast 

Hommikul ootas meid veidi pilvine taevas kuid prognoos oli, et lõunaks tuleb päike 

Käisime hommikusöögil, maksime oma arved, ning tegime veel jalutuskäigu ning vaatlesime, et kas me suudame veel mõned linnud tuvastada. Vist leidsime ka kiivitaja üles 

Ning kell 12 oligi päike väljas ja me asusime tagasiteele, põigates veel kõikidele väiksematele teedele. Ega see väga kerge ei olnud, sest tihti lõppesid need teed sildiga ERAMAA ning ka jala ei saanud läbi. Siiski suutsime veel ühe väikese matkaraja läbida, kusjuures ka see rada läbis eramaad, kuid väidetavalt tohtis sealt läbi minna. Selle raja ääres nägime ka ühte kurba vaatepilti – nimelt oli seal väga põlenud maja ning ka üsna palju maastikku selle ümber oli põlenud. 

Meie tee viis edasi aga mööda väikeseid autoteid läbi Pullapää Haapsallu. Pullapääl uurisime veidi rannaäärt, ning uudistasime Aleksander III mälestussammast, mille endisaegsest hiilgusest ei olnud küll palju järgi jäänud kuid huvitava teadmise saime ikka. Ning järgmine peatus oligi Haapsalu, kus sõime lõunat ning et seda lõunat veidi allapoole saada, tegime ka jalutuskäigu 

Ning siis helistas Rhea, kes ütles, et ta ooatb meid koogiga ja hakaku me juba tulema. Kook oli suurepärane ning sinna kõrvale tegelesime keeleõpingutega: Rhea ja mina vene keelega, ning Reet ja Anneli soome keelega. Nalja sai muidugi rohkem kui küll aga kõik ülesanded saime ka tehtud.

Peagi suundusime Anneliga tema vaatega Tallinna koju, et veidike unesid vaadata. Hommikuks oli meil erinevaid plaane kuid midagi täpsemat me paika ei olnud pannud ja seega vaatasime, et mis kellani me magame ja siis uudistame edasi, et mismoodi meie päev kujunema hakkab. Ärkasime suhteliselt hilja, jõime kohvi, vaatasime vanalinnas jalutavaid koeri ning lõpuks otsustasime ikka ka ise raamatupoodi jalutada. Anneli soovis Norale mõne raamatu soetada ja nii me siis riiulite vahele sukeldusime. Raamatuks, mille me Norale välja valisime, oli Väike Prints 

Kui me aga raamatupoest välja astusime oli tabanud Vanalinna tohutu vihmasadu ja seega meie kohviku terrassil istumise plaan jäi paremaid päevi ootama ja me suundusime hoopis Minile Raasikule järgi. Mini juba ootas meid ja ka Lii oli küpsetanud koogi, mida me kohvi saatel aias sõime ja kui jälle hakkas vihma sadama, siis hüppasime ruttu autosse ja kimasime pealinna poole tagasi. Anneli käis veel koroonatesti tegemas ning siis suundusime Viimsisse, et seal vaadata üle minu pere ja muud loomad ja veidi hiljem lisandus meiega Reet ja Hera, kellel oli vaja pükse lühemaks teha – ema Ester vaatas pükse ja soovitas hoopis ühte meie küla proffi, kes õmblustöödega tegeleb – ning me suundusime selle proua poole. Jätsime püksid sinna ja suundusime koju tagasi kooke ja muidu hõrgutisi sööma ja muidu juttu puhuma. Peagi oli aga aeg igal rojul oma koju suunduda ning nii see tore nädalavahetus lõppeski. 

Järgmisel päeval olin ma tööl – muidu oli väga tore päev kuid keset ööd kuulsin kuidas keegi tegi miskit häält ning seda asja uurima minnes leidsin ühe proua, kes oli tualetist tagasi tulles kukkunud ning maandunud oma voodi kõrvale põrandale. Hakkasin siis prouat püsti aitama, et teda voodisse tagasi saada, aga teate ju ise kuidas neil jalad kohe tuimaks lähevad ja nad kohe mitte ennast ise aidata ei taha ning nad kardavad seda üles saamist nagu tuld. Kuidagi saime juba poole peale, kui ka mina kaotasin tasakaalu ning kukkusin väga valusasti põlve peale ning proua minu peale. No mis kehvasti, see uuesti – seekord lähenesin asjale veidi teise külje alt ja tõstsin proua lihtsalt üles, ilma tema abile selles asjas lootma jäädes. Proua jäi rahulikult voodisse, mina lonkasin, süda paha oma konkusse tagasi ja panin oma põlve peale külmakoti. Peale hommikult koju jalutamist, olid mul juba sinika alged  Õhtuks oli valu puusa löönud ja ma sain vaid lamada, käimine ja istumine oli täiesti välistatud. Hakkasin siis ruttu erinevate määrete ja plaastritega oma haiget saanud liigeseid ravima. Reedeks olin juba valmis käima, kuigi istumine ei olnud mul endiselt lemmiktegevus.

Sain ka omale lennugraafiku ehk siis olen ma sundpuhkusel kuni juuli lõpuni. Seega hakkasin koheselt plaane tegema, et väike soojamaa reis ette võtta. Plaan paigas, reisikaaslane leitud – seekord osutus valituks Cara Mi – Mia oli väikese valiku ees: kas tädiga Rhodosele või klassiekskursioonile ja Mia valis klassiekskursiooni. Meie Cara Miga aga hakkasime hoogsalt oma reisi üksikasju planeerima. 

Laupäeval käisin tööl, seekord olin eriti ettevaatlik oma niigi valutava põlvega ja enam ei hakanud kedagi üksinda üles tõstma. Muidu oli tööpäev ka Eurovisiooni päev – keegi meie hoolealustest küll meiega Eurovisiooni vaatam ei jäänud, kuid teise kolleegiga vaatasime ikka laulud kõik lõpuni, kuid hääletuse osa jäi meil veidi ähmaseks 

Nädala lõpetasin koos Irjega Ruila järvede matkal - hommikul pakkus Irje mulle väga luksusliku pudru ning siis suundusime ametlikule jalutuskäigule koos matkajuhi ja piknikuga. Matk oli väga mõnus – ilusa raba koos tohutute jõhvikavarudega, toredad Ruila tallide uudishimulikud hobused, ning muidu ilusad rohe-kollased põllud. 







Uus nädal algas aga koolipäevadega ning ma sain kohe uhkelt arvutiekraani taga istuda. Miskeid uusi teadmisi sain ka isegi seekord kuid palju jõudsin oma muude asjadega tegeleda koolipäeva kõrvalt! Teisipäeva õhtul sain aga lennutöölt kirja, et nad lõpetavad minu sundpuhkuse ja ma pean tööl olema nädala lõpuks ehk siis reedeks. Mina olin ju just omale soojamaa reisi tellinud ja selle ka ära maksnud ja hunniku plaanegi teinud. Hakkasin siis meeletult asju ajama, et oma sundpuhkuse lõpetamist nädala võrra edasi lükata. Ega see kergelt ei läinud kuid kolmapäeva pealelõunaks olin omale välja rääkinud palgata puhkuse nädalaks, et saaksin Cara Miga lubatud reisil ära käia ning peale tagasisaabumist suundun Londonisse, et lennutöö alustada. Momendil mul ühtegi konkreetselt lendu küll graafikus ei ole…aga ehk ikka mõni tekib ja ma ei lähe sinna vaid selleks et valves olla  Palgata puhkuse saamise üks tingimus oli ka see, et reedel pean veel meeldetuletus õppepäeva läbima – see oli õnneks arvuti vahendusel, ehk et ma ei pidanud kuhugi kohale lendama. Läbisingi oma õppe ning õhtul suundusin Annelile sadamasse vastu, kes tuli Hera sünnipäevale. Reede õhtul olid Heral omad plaanid ning seega me Anneliga käisime kinos ja vaatasime filmi Isa – mina olin seda küll juba korra näinud kuid heas seltskonnas vaatad ju head filmi veelkord. Ning peale filmi arutasime asja veel Anneli juures tükk aega 



Laupäeva hommik oli veidi raske aga saime ikka kuidagi üles ning suundusime Reeda ja sünnipäevalaps Heraga Tsitre ning Kolga Aabla ja Leesi kantii, et seal paar väiksemat matkarada läbida ning siis sõime Leesi poe ees jäätist, pikutasime päikese käes Muuksi linnamäel ja kuulasime linde ja vaatasime looduse erinevaid kihte ning mis peamine, veetsime koos aega. Nii tore oli! 



Laupäeva õhtul veetsime Reeda juures aega koos punaste veinidega ja kuna mina olin pühapäeval tööl, siis pidin üsna varakult lahkuma ja magamisega tegelema hakkama. Pühapäevane tööpäev möödus üsna kiirelt ja ilma eriliste probleemideta ning siis saabuski maikuu viimane päev kui me Cara Miga tõmbasime kohvriluku kinni ja suundusime oma soojamaa puhkusele  Aga sellest mis me tegime ja mida nägime, sellest juba järgmine kord.

reede, 21. mai 2021

Aprill

Naljakuu algas ühe meie kliendi sünnipäevaga. Tema ongi selline tore klient, kellel ei saakski muul päeval sünnipäeval olla kui just sobivasti naljapäeval. Talle toodi tort ja suur punane õhupall, ning tordil olid küünlad mida ta siis ära puhuma pidi. Ei tea palju ta sellest sünnipäeva asjast aru sai aga rõõmus oli ta küll 

Peale oma vahetuse lõppu, suundusin koju, pakkisin seljakoti ning suundusin Reeda ning Rhea ja Heraga Rakvere suunas. Meie esimene peatus oli küll hoopis Emumägi ning selle ümber asuv väike matkarada. Mäkke seal eriti ronida ei saanud, kuid üks torn seal siiski oli, mille ülemisele vaateplatvormile ronida sai. Tornini viis uhke puukujude allee, kus olid huvitavad väga uhked puuskulptuurid. Vaade tornist oli ilus, kuigi seal oli üsna tuuline.




Tegime ka ümber mäe väikese tiiru, sattusime vanale kalmistule, siis suure heinamaa peale ning saime kaela uhke rahesaju 

Edasi suundusime otsima Ebavere matkarada, mida me aga päriselt sellisel kujul ei läbinud kuid võtsime Ebavere tipu. Seal oli ka suusarada mis oli väga huvitavate laskumistega  Ülesronimised olid samuti üsna järsud. Meil õnneks suuski polnud, seega saime veidi kergemalt läbi. Järgmine peatus oli meil Assamallas, mis on kuulutatud Eesti burgeripealinnaks  Ning nagu nimele kohane, maitsesime ühest kioskist soetatud burgerid ning teisest kioskist soetasime koogi 

Siis suundusime Porkuni järvede vahele, ning tegime seal ise omale matkaraja. Algas kõik ametliku raja peal, kuid siis tahtsime me ühendada kaks rada ja nagu ikka pidi selleks läbima veidi üsna vesist maastikku ning ka mõned eramajade ümber asunud hoovid. Kedagi me aga ei seganud, ühe noormehe käest saime veidi juhiseid kaasa, et kus parem seda maastikku läbida on, ning peagi olimegi tagasi parklas kuhu olime oma auto jätnud. Järv ja ujuvad saared olid väga toredad ning Porkuni mõisahoone küll veidi lagunenud kuid siiski glamuurne.

Meid ootas aga ööbimiskoht Rakveres, koos sauna ja erinevate mängudega. Mängudega oli küll selline väike probleem, et Rhea oli need kodus kõik ilusti välja valinud ja kokku pannud, kuid siis oli see kott jäänud ukse juurde ootama ja ootab seal praegugi  Seega suundusime poodi, et punase veini kõrvale ka mängud soetada.

Järgmine hommik tervitas meid lumesaju ja üsna jaheda temperatuuriga! Ootasime veidi ilma paranemist kuid saime aru, et peame ikka kõik riided selga panema ja suundusime väikesele linnajalutuskäigule: uus linnaväljak linnuse juures, siis tamme allee, ning siis lonkisime linna vahel kuni sattusime Pätsu kohvikusse, kus soetasime omale mõned pirukad ja suundusime koju soojenema. Reet tegi meile mõnusa lõuna ning peagi saime aru, et me ei viitsigi rohkem jalutama minna. Ilm küll paranes ja isegi päiek tuli välja ning Reet läks ikka veel ühele linnatuurile, kuid meie olime kodus ja mängisime mänge ning ootasime sauna soojenemist.



Pühpäeva varahommikul suundusin mina bussi peale, kuna oli käes 4 aprill, ehk siis minu õe sünnipäev. Sünnipäevalaps tuli mulle bussijaama vastu, ning suundusime koju kus oli juba külaliseks saabunud meie tädi Zelda. Hiljem lisandus veel Mamma Lea ja nii see sünnipäev kahe võileiva tordi ja vahuveini saatel seltskondliku vestluse saatel möödus.



Uuel nädalal suundusin Londonisse, et oma eksameid sooritada. Lennujaamas oli täitsa tore olla, kuigi see oli üsna tühi. Tallinnas see ei paista veel nii hullusti välja kuid Helsingis oli lausa piinlikult vähe inimesi. Londonisse jõudsime enne plaanijärgset aega kuid, immigratsioonikontrolli järjekorras veetsin aega tervelt tund ja nelikümmend minutit. Ja see ei olnud mitte seetõttu, et ei oleks olnud inimesi tööl, vaid lihtsalt saabujaid oli palju ja kuna kõigile tuleb esitada üsna mitu dokumenti, siis läkski nii pikalt. Imelik oli lihtsalt see, et sel hetkel oli Suurbritannias niisama reisimine keelatud! Mitte et ei soovitata reisida vaid see oli keelatud. Samas oli loomulikult neid reisijaid, kes seisid vales järjekorras kuigi silte on lennujaamas palju ja nüüdses olukorras on veelgi enam inimesi, kes muudkui seletavad, et kes täpselt millises järjekorras seisma peaks ja kuhu suunda minema. Minu ees seisis nimelt terve selle pika järjekorra ära proua, kellel oli tegelikult jätkulend ning kes ei oleks üldse pidanud maale sisenemise suunas liikuma. Ilmselgelt jäi ta oma jätkulennust nüüd maha 

Mina aga suundusin oma majutusse, kus pakkisin oma vormiriietuse sirguma ning suundusin väikesele jalutuskäigule. Ilm oli ilus, päike paistis, taevas oli sinine, magnooliad õitsesid – mida veel tahta. Soetasin omale ka õhtusöögi - lamba kebabi:





Õhtul harjutasin veel oma eksameid ning elustamist ning üsna varakult olin juba unede maal. Hommik oli varajane ja oi oi kui külm! Mina, kes ma tööl käies kunagi ei pannud vormi peale mantlit, panin nüüd vormi ja siis oma sulemantli veel pintsaku peale – ma olin küll nagu keiser pingviin ja liigutada eriti ei saanud kuid mul oli soe. Treeningkeskusesse jõudes ma oma varbaid ei tundnud, sest ega mul ju saapaid ei olnud – ikka ainult kingad. Õppel oli meid kaks gruppi sel päeval, kummaski 30 inimest, kes omakorda jagati kaheks grupiks. Ma ei teadnud mitte kedagi, välja arvatud 3 pilooti kes meie grupiga ühinesid – nemad oli ka väikeste Airbuside pealt. Esimene päev oligi meil vaid treening, erinevate situatsioonide lahendused, tule kustutamine, meeskonnatöö harjutused kuid ühtegi eksamit ega hindamisega praktilist harjutust me sel päeval ei teinud. Eelmistel kordadel on vähemalt saanud mõne hindamise kohe esimesel päeval kaelast ära, siis on hiljem lihtsamm hingata. Seekord oli esimene päev ka väga pikk – alustasime 7 ajal hommikul ning lõpetasime veidi enne 5 õhtul. 

Minu päev venis veelgi pikemaks kuna ootasin bussi peatuses, kuid seda ei tulnud ja ei tulnud. Telefon sai mul ka tühjaks, kuid ma olin ikka optimistlik, et küll see buss ikka tuleb. Peale 30 minutit sain aru, et lähen teise bussi peale ja siis pikema maa jala….ning kui ma oma majutusse jõudsin siis hakkasin uurima asja ja selgus, et selle liini bussijuhid streigivad! Imelik oli, et hommikul olin ma ju selle bussiga treeningkeskusesse läinud. Igal juhul sain ma koju ning harjutasin veidi veel oma eksamiteks ja siis oligi aeg magama hakata.

Järgmisel päev oligi siis hindamise päev: uste avamine, elustamine, õigete abivahendite toomine meditsiinilise juhtumi puhul, veidi veel tulekustutamist, ning siis erinevate ainete ning lennikutüüpide eksamid. Kuna minul on praegu vaid üks lennukitüüp, siis sain mina oma asjad tehtud juba kella 2 paiku.



Tegin veel jalutuskäigu ja õhtul oli Reeda ja Anneliga veiniõhtu ekraanide vahendusel. Seekord olin mina ka välismaal 

Järgmisel hommikul oligi aeg tagasi kodumaale lennata, tore oli näha registreerimislaua juures vanu tuttavaid nägusid ja eriti tore, et isegi peale pikka vaheaega mind veel ära tunti. 





Lennujaamas oli ka üsna palju reisijaid, mis on ju ainult tore! Maandumine Helsingis oli tugeva tuule tõttu üsna huvitav – olles kaks päeva treeningkeskuses valmistunud hädamaandumiseks ja seda korduvalt erinevates situatsioonides läbi mängides, eksisin ma ise reisijana nüüd kohe esimese reegli vastu – pane mingi üleriie selga enne maandumist…aga ei, istusin mina seal tähtsalt oma kelidi väel, isegi salli olin kotti ja kappi ära pannud. Õnneks saime ikka rattad korralikult maha ning keegi ei pidanud mööda liugteed väljuma väga vihmasesse Helsingisse.

Nädal jätkus väikese Viimsi matkaringiga Irje ja Annely ning Mia seltsis. Annelyl oli soov näha Põhjakonna treppi ja seda me siis uurisime kohe eriti lähedalt, siis uudistasime Miiduranna rannaäärt, Haabneeme randa, sealt läbi Krillimäe metsa tagasi Lubja mäe juurde. Seal kohtusime juhuslikult ema Estriga, kes meid juhatas läbi karulaugu metsa otse trepi juurde tagasi – see otsetee oli küll üsna mägine ning pigem kui takistusrada kui otsetee, aga nalja peab ju ka saama! Ema Ester ja Mia läksid koju ja mina suundusin Irje ja Annely juurde, et veidi inimõigusi nautida, teisisõnu siis punast veini 



Nädala viimasel päeval käisin veel tööl – kõik vanaprouad/härrad olid alles ja ikka roosad ja enam vähem rõõmsad.

Uue nädala alguses veetsime Mia ja Cara Miga kvaliteetaega: nagu moodsale ajale kohane, rentisime City Beest auto ja hängisime sellega veidi erinevate linnaosade vahel 



Siis oli mul paar koolipäeva, mis möödusid ekraani taga, vahepeal jõudsin küll ka Mulku ja ema Estriga oma tuttava kuuseringi läbida. 






Ning neljapäeva varahommikul käisin ühes väga toredas kohvikus proovipäeval. Olin sinna kandideerinud juba ammu, algul ei olnud mind valitud, kuid hiljem oli siiski vaja inimesi veelgi ja helistati mulle. Kohvik on väga tore ja väga mõnusas kohas, kolleegid toredad. Proovipäev läks ka hästi, kuid võin juba ette öelda, et tööle ma siiski sinna ei läinud, sest mulle tundus, et ma pigem jään oma eakate eest hoolitsema kuna nemad on mul kodu lähedal 

Reedel olin jälle tööl. Meie hooldekodu taga on suur heinamaa, kuhu olid saabunud valgepõsk lagled ja nagu neil kombeks, oli neid sinna kokku tulnud tuhandeid. Meie klinetidele meeldisid nad väga, nad muudkui uudistasid neid nii aknast ning osad tulid ka õue neid uudistama. Häälitsevad ja liikuvad linnud meeldisid igal juhul kõigile.

Laupäeval paistis väheke juba päike ning kogu minu pere suundus Muugale tädi Laine juurde mulda laiali laotama – Laine oli saanud omale kasvuhoone laienduse ning sellele oli nüüd vaja mulda laotada. Mina jäin esialgu koju magama, kuid kui mulle saadeti pilte grillil olevatest hõrgutistest, siis ajasin end üles ja kimasin ka Muugale. Istusime aias ja mõnulesime päikese käes. 

Pühapäeva hommikut alustasime varakult, käisime Mia ja Mulkaga päieksetõusu vaatamas Paljassaares. Üsna külm oli aga ilus! 







Keskpäeval viisin Mia rattaklubisse, kust nad startisid pikemale grupisõidu treeningule. Vanemad pidid treenerile pirukaid kaasa küpsetama – treener nimelt sõitis lastega kaasa; autos muidugi. Meie pere küpsetusülesanne olid viineripirukad. Need üle antud ja lapsed teele saadetud, suundusime Mulkaga Reeda ja Rheaga kokku saama, et teha üks Laulasmaa Lohusalu rannikuala matkaring. Külastasime ka Nabe saart, kus tegime väikese päevituspeatuse. Ilm oli mõnusalt soojenenud, päike oli väljas ning taevas sinine. Peale Lohusalu sadamat, tabas meid aga hirmus tuul, mis tuletas meelde, et siiski on veel aprillikuu. Pugesime tuule eest, tegelikult läks meie rada samuti metsa sisse, kus oli oluliselt vaiksem ning päikese käes jälle mõnusalt soe. Möödusime ka Pärdi keskusest ning peagi olime tagasi auto juures. Kuna söögikohtades müüdi toitu vaid kaasa, siis soetasime omale erinevad salatid ja suundusime Kloogaranda neid sööma. Seal oli ka mõnusalt soe ;) Tagasiteed alustasime kõigepealt Leetse poole minnes, et karulauku korjata. Leetses on see karulaugu kasvulava ikka väga suur! Laiskloomad olid juba puu otsas:





Tagasiteed alustasime nagu ikka otseteega, ehk siis kohati oli tee nagu olematu aga google.maps kinnitas, et seda teed mööda saab sinna kuhu meil vaja oli ja nii me siis kohati offroad lõike läbisime. Ning saimegi sinna kuhu meil vaja oli minna, ehk siis vastu uuele nädalalale.

Kohe esmaspäeval kohtusin Kätliniga, kellega tegime Püünsi rajal tutvust orienteerumisega. Maastik oli keeruline ja esimesed punktid tulid raskelt. Kuid meile mõlemale meeldis jalutuskäik väga kuigi me jätsime oma valitud raja pooleli 

Nädalasse mahtusid veel paar töövahetust, siis prantsuse keele tund, ning veiniõhtu ekraani vahendusel. Mina küll jõin hoopis gin tonic nimelist jooki ja seda sellel põhjusel, et mul on nüüd kaunid lennukikujulised jääkuubikute vormid. Siit pildilt on ehk seda jääd näha ka:



Ning siis sain kätte oma ilusa uue uhke passi! See on nii ilus! Lisaks omaniku pildile on selles ka meie metsaelanike pildid 

Nädal lõppes aga tädi Zelda sünnipäevaga ning aprillikuusse sobiva ilmaga, lumesajuga. Sünnipäev möödus vaikselt – meenutasime tavalisi sünnipäevi kus on rahvast nii palju, et istumine toimub korda mööda. Seekord olid kõik külalised hajutatud ehk siis erinevatel päevadel. Muidu oli kõik endine, ikka lillades toonides ;)

Viimasel aprillikuu nädalal olid mul jälle koolipäevad, siis premeerisin end massaažiga Viimsi Spaas, mis oli väga mõnus. Ning jõudsin kokku saada ka Itaga, kellega tegime väikese jalutuskäigu Türisalust Keila Joa pargini ja tagasi. Siis istusime terrassil ning parandasime terve maailma ära 

Ning aprillikuu viimasel päeval olin jällegi tööl.