pühapäev, 29. jaanuar 2012

Vahetatud lend

Kuna mul oli selle nädala graafikus väga mitu valvet siis arvasin paremaks neid kellegagi vahetada. Õnneks leidsingi kolleegi, kes ei tahtnud lennata Kairot – mis on meie edasi-tagasi lendudest pikim – ja oli nõus selle asemel olema valves. Seega lendasin neljapäeval Kairosse. Lend oli väga tore, reisijad olid rõõmsad ja väga meeldivad. Töötasin seekord äriklassis ja seega oli aega rohkem ja pikemalt reisijatega suhelda. Vestlesin pikalt ühe ameerika prouaga, kes läks Kairosse Egiptuse valimisi jälgima. Proua oli väga murelik, et kas tal on ikka õiged riided kaasa pakitud, et ehk oleks pidanud isegi pearäti ja ei tea mis veel kõik kaasa võtma. Rahustasin ta siiski maha ja andsin talle soovituse minna vaatama püramiide päikesetõusul – mäletan, et see oli kohe eriti ilus elamus ;)
Tagasilennul jäin silma ühele härrale, kes lahkudes ka oma visiitkaardi jättis ja pani mulle südamele, et ma temaga ühendust võtaksin, kuna ta sooviks mind väljapool lennukit ka näha ja veenduda kas ma seal olen ka nii rõõmsameelne ja naeratav J
Kuna mul on aega laialt käes siis saatsin härrale kirja ja ütlesin et kolan laupäeval Londoni kesklinnas ja kui ta soovib mind väljaspool lennukit vaadata siis otsigu mind üles. Ja ohh imet, ta leidiski mind Trafalgari väljakult. Külastasime siis koos National Portrait Gallery’d – mis sisaldab paljude tuntud inimeste portreesid. Mulle ei öelnud enamus need nimed kahjuks midagi kuid mõni kuningas ja kuninganna tulid siiski ajalooõpikust meelde. Sealt edasi viis tee China Town’i, kus endiselt tähistati uue aasta saabumist ja seega olid tänavad hõivanud draakonitantsijad. Siit ka mõni pilt sellest rõõmsast üritusest:




Draakonid olid väga värvilised ja ilusad, inimesi kes neid tantsitasid oli palju ja nad tundusid väga väsinud kuid siiski õnnelikud oma tegevuse üle.
Ja peale paaritunnist viibimist Itaalia restoranis olid väljas sellised vaated:





Härra reisija oli väga tore inimene ja jutte erinevatel globaalpoliitilistel teemadel jätkus kauemaks. Ta arvas, et minuga oleks tore veel kord kokku saada. Ja ta veendus, et ma olen ka väljaspool lennukit ikkagi naeratav ;)
Homme ootab mind Moskva ja teisipäevaseks lennusihiks on Tbilisi, nii et järgmised uudised tulevad neljapäeval, kui olen sealt tagasi saabunud.
Seniks soovin Teile sooja, sest saan aru, et külmakraade on kodumaal rohkem kui vaja ;)

pühapäev, 22. jaanuar 2012

Puhkus

Puhkuse ajal jookseb aeg veidike kiiremalt ja seega puhkuseks tehtud plaanid kõik ei täitu. Puhkusepäevadel on ju ka vähem tunde ööpäevas. Igal juhul on see tore puhkuse kümme päeva läbi saanud ja istun jällegi lennukis ning olen tagasiteel oma uude koju.
Puhkusesse mahtus siis mõni kord uisutamist – suusatamine isegi ei mahtunud seekord, kohtumisõhtu vanade kolleegidega endisest lennufirmast ja pikad arutelud teemadel erinevused reisijates ja kolleegides, lennukites ja graafikutes. Väga tore oli ka neid väheseid endisi kolleege näha, kes olid viitsinud kohale tulla! Siin ka mõni pilt sellest meeleolukast õhtupoolikust:




Sain kokku ka eelmisest elust ehk siis raamatupidamisaegadest pärit kolleegidega – seekord oli kohtumine umbes 3.5 tundi ja ikka juttu jätkus kauemaks.
Samuti kohtusin Lauri ja Anuga, Kristiga, Riina, Kai ja Lii’ga, põgusalt kohtusin ka Annikaga ning ka oma juuksuriga – need kes mind peale kolmapäeva nägid need teavad, millest ma räägin ;) Loomulikult kohtusin oma tädi Zeldaga, oma väikse õe Kris’iga, ka ema nägin üsna mitmel päeval.
Käisin ka kinos, jalutamas kultuurikilomeetril – seal oli väga tihe taksikoerte kontsentratsioon kuid see oli ilus kilomeeter – samas, heas seltskonnas (loe mr. X’ga) on iga kilomeeter ilus ja huvitav ;)
Ühel päeval ostis vanaema Mia Carla’le uued suusad ja seega pidime neid minema sisse sõitma – tegime seda mere ääres ja loomulikult kõige tuisusema ilmaga. Suusad said sisse sõidetud, kivid merre visatud ning kõik turnikad mis Haabneeme rannas on, said üle kontrollitud – kõik on korras ja nad ootavad lapsi turnima. Mia suusatas enamuse ajast ja Cara Mi ja Ruth kontrollisid turnikaid ja liumägesid.
Nädalavahetuse veetsin Anneli ja Reedaga – tegime ka kiire Eesti mängu turniiri – üldvõit läks Reedale, mina sain teise koha ja Anneli ostis järgmisel päeval omale Eesti ajaloo raamatu ja lubas järgmised Eesti mängu võidud omale vormistada. Eks näis, ootame seda huviga!
Lapsed etendasid meile nii reedel kui laupäeval nii mõnegi huvitava teatritüki. Siin ka pilt meeleolukast karnevalietendusest:


Ja siin pilt reedeõhtustest sushidest:


Laupäeva õhtul käisime linna peal laiamas, alustasime oma õhtut Reeda ja Anneli sünnipäevade tähistamisega vinoteegis Klaaspärlimäng – oli väga tore koht! Siis arvasime, et lähme Rock Cafesse kuulama-vaatama bändi Köömes. Paraku selleks ajaks kui meie trammiga kohale jõudsime oli Köömes juba pillid kotti pakkinud ja peale oli tulnud Onu Bella – arvasime et meie alkoholitase ei olnud selleks esinejaks veel valmis ja seadsime omad sammud uuesti trammile ning suundusime Vanalinna. Seal sisenesime Clazzi ja seal oli väga tore vaadata inimesi, kuulata muusikat, libistada kokteili ning arutleda maailma asjade üle. Hea vestluse tunnus on see, et ei pane tähelegi kui aeg on saanud sinnamaale, et ka teenindajad seadsid end koduteele ning viisakad inimesed nagu me oleme, me ei lasknud end mitu korda paluda ja lahkusime siis kodu suunas.
Discopilt on ka olemas: (siin küll teised tantsijad aga siiski disco)




Pühapäeva hommikul oli tervis hea ning tuju veelgi parem. Plaanide tegemine läks küll vaevaliselt kuid peale mõningaid seiklusi saime kokkuleppele, et naised-lapsed kohtuvad Vapianos ja teevad ühe pizza ja siis igaüks oma transpordivahendi peale ehk siis kes laevale, kes lennukile, kes bussile ja kes autole. Kuid nalja sai teekonnal Viimsist Vapianosse rohkem kui rubla eest. Erinevate tegurite kokkusattumusel sai kogemata koos bussisõidutalongiga märgistatud ka minu suu templiga siis kellaajast mil me bussi sisenesime Viimsis. Siin sellest ka pilt:



Hea oli, et kontrolli bussi ei tulnud, nad vist ei oleks meie nalja mõistnud ;)

Enne seda olin suutnud oma kohvri trepist alla vastu Anneli jalgu visata – õnneks luumurde ja inimkadusid meie hommikus ei olnud, nalja ja naeru aga oli tublisti. See pidi ju tervisele vaid kasulik olema!
Laupäeval külastasime Reeda ja Anneliga ka Eesti Panga muuseumi – see oli mu ammuseks sooviks sinna minna, kuid kunagi ei olnud aega seda kohta külastada. Kindlasti oli see külastamist vääriv muuseum ja soovitan soojalt sinna kõigil minna. Eriti soovitan jälgida mõnda P. Kerese malepartiid. Siin ka pilt sellest, kuidas Reet jälgib hr. Kerese valvsa pilgu all malendite liikumist:


Ning pilt ka panga koridoris:


Teatrisse ega mõnda peenesse restorani ma seekord ei jõudnud aga igal reisil peab ju midagi ka järgmiseks korraks jätma.
Ja nii see nädal siis mööda saigi – pühapäeva lõunal oli küll kange tahtmine kodumaale jääda kuid siis nägin taevas kõrgel lennukit ja mulle tuli meelde miks ma jälle lahkun ;) Lennata on tore, see on maailma parimaid asju, mida tean!!!
Homme ootab mind lennujaama valve, ehk siis õhtul tuleb kohver pakkida ja hommikul silmad värvida ning vorm selga ja lennujaama ootama, mida päev toob.

PS. Te kõik olete niiiiii toredad ja need kellega seekord kokku ei saanud, ka Teie olete mul meeles ja ühel päeval me veel kohtume!


pühapäev, 15. jaanuar 2012

Kodu :)

Kodus on väga tore olla – lennujaamas olid mul vastas kõigepealt Ita, kes oma kahe lennu vahelisel ajal ei pidanud paljuks tulla mulle head saabumist soovima. Siis tulid Reet ja Karmo koos Rhea ja Heraga ja me kimasime ema Estri juurde, kus meid ootasid juba Mia Carla ja Cara Mi. Suured inimesed hakkasid veini jooma ja juurikaid sööma ning lapsed omi lasteasju ajama ;) Peale 3 tühja veinipudelit saime aru, et Reet ja Co peab kodu poole minema ikkagi taksoga ja auto jääb Ruthi valve alla. Hommikuks oli tühje pudeleid kogunenud 6 ja Ruthil oli päris halb olla. Pea küll ei valutanud kuid olemine oli väga kehva. Lõunaks kokkulepitud kokkusaamise lükkasin edasi pühapäevale J
Lõuna ajal arvasin, et targem on minna sporti tegema ja nii me uisud kokku pakkisime ja Pirita uisuväljakule kimasime. Uisutamine tegi imet ja ka kõige hullemast joodikust sai uuesti tavainimene.
Õhtul oli kokkusaamine Siimuga, kes oli valmistanud suurepärase pizza ja loomulikult käib ühe pizza kõrvale ka vein ;) Nii, et päris tuumapohmelliga ei saa laupäeva hommikut samastada kuna vein sobis joogiks küll. Õnneks suutsime seekord piiri pidada ja pühapäeva hommikul oli tervis suurepärane.
Aga kodumaal on väga tore olla ja väga tore on saada telefonikõnesid sõpradelt-tuttavatelt, kes soovivad minuga kokku saada ja uurida kuidas mul läheb ja kas ma olen oma elumuutusega rahul. Siiani olen kokku saanud mr. X-ga (kes on endiselt väga tore ja huvitav vestlus- ja jalutuskaaslane); Janikaga – kes oli minu pinginaaber 8 ja 9 klassis ning keda ma ei olnud näinud vähemalt 15 aastat; ja ühe tänuliku vana lennufirma reisijaga, kes minu käekäigule lennunduses väga kaasa elab ja kes kuuldes, et ma kodumaal olen, võttis vaevaks minuga kohtuda. Lisaks muidugi kohtumised Ita ja Reedaga  - aga need on nagunii tavapärased ja vajalikud nagu õhk J Igal juhul suur tänu kõigile siiani, kes on võtnud vaevaks kokku saada, tore on teada, et olen kellelegi tähtis.
Aga mu märkmikus on veel vabu aegu, nii et andke aga teada oma kohtumissoovidest ;)

reede, 13. jaanuar 2012

Kodumaa :)


Ja istungi lennukis ning joon loomulikult valget veini – oi kui hea on istuda lennukis ja juua valget veini J
Kodumaa juba pea-aegu paistab, veidike Frankfurdi lennujaama ja siis kohe ongi Tallinn. Reet lubas mulle lennujaama vastu tulla – see on ka üks tore asi, et keegi lennujaama vastu tuleb J Need on sellised väiksed ja kindlasti arusaamatud asjad aga teevad minule suurt rõõmu J
Ja ema lubas sauna ka teha… Kohtumiseni uisuväljakul!

Ah jaa, hommikul vaatasin BBC pealt hommikutelevisiooni ja seal räägiti reisimisest ja et millises riigis on odav ja milline riik on eriti kallis. Euuropa odavaim on momendil Hispaania, Portugal… Saatejuht mainis siis ka et väga kallis on Soomes, et näiteks Helsinkis maksis klaas õlut 7 naela ehk siis umbes 8 EUR aga et Helsinkist üle mere Eestis, Tallinnas on aga odav, et seal maksab õlu vaid 0.7 penni ehk siis umbes 80 senti. Ja jutt käis ikka baaridest ja sugugi mitte poodides olevatest hindadest J

neljapäev, 12. jaanuar 2012

Suursegadused suurriigis ☺

Öösel lendasin siis Moskvat – oli väga tore ja väga rahvarohke lend. Meeskond oli jällegi väga mõnus ning reisijad olid rõõmsad ja rahulolevad. Siin ka mõni pilt nõidustest mida teeme oma kontoris:



Ja pildid ka koos kolleegidega:






Kuid nüüd siis suursegaduste juurde.
Kõik sai alguse paar päeva tagasi kui helistas mulle Siim, kes palus et ta saaks minu aadressi kasutada ja tellida omale kella. Tegin seda ja mu imestus oli suur kui juba järgmisel päeval saabus mulle teade, et postiljon käis seda mulle koju toimetamas kuid paraku ei saanud mind kätte. Mina olin muidugi kodus kuid kuna meie majal ei ole uksekella siis ei saanud postiljon mind kätte. Sain siis teatise, et postiljon on mind tagaotsitavaks kuulutanud ja sellel teatisel oli infotelefoni number kuhu proovisin helistada – paraku oli see peale mitmete valikute tegemist alati kinni.
Leidsin ka viite Kuningliku Postiasutuse koduleheküljele, kus saab oma postisaadetisi uuesti lasta koju tuua. Tellisin siis oma paki uuesti omale koju tänaseks. Tulin mina hommikul Moskvast, kirjutasin postiljonile kirja, et kui ta on kohal siis palun helistaks mulle, et olen kodus ja ootan oma pakki pikisilmi. Kinnitasin kirja meie maja välisukses oleva postipilu külge ning läksin tuppa ja istusin kella 9.45 kuni 11.15 akna all ja vaatasin teele ning ootasin postiljoni. Selle aja jooksul möödusid minu majast järgmised seltsimehed: 4 jalgratturit – erinevatel aegadel, 2 ameerika turisti, ning 3 vanameest koertega. Kell 11.16 läksin igaks juhuks kontrollima, et kas mu kiri on ehk kuidagi kaduma läinud ja minu suureks üllatuseks avastasin, et postiljon oli jätnud mulle uue tagaotsimisteate ja minu kirja peale kribanud, et tema helistas küll minu jäetud numbril kuid seal keegi ei vastanud. Ma olin väga kurb!
Tulin tuppa ja kaevusin uuesti Postiasutuse kodulehele – ei suutnud leida sealt vajalikku infot haarasin telefoni järele ja valisin neli erinevat numbrit millised leidsin Posti kodulehelt – kõigil neil neljal numbril vastasid vaid automaadid ja seletasid ühte ja teist kuid vöimalust et saaksin suhelda päris inimesega ning tellida oma postipakk uuesti enda juurde mulle ei antud. Kuna leidsin tagaotsimispaberilt info, et postkontor on avatud kella 14.00ni siis tõmbasin teksad jalga ja kimasin bussi peale suunaga postkontori poole. Postkontori tädid ütlesid muidugi, et pakk on postiljoni käes ja et nemad ei saa midagi teha. Palusin et ehk nad saaksid helistada postiljonile ja selgitada et kus ta asub ja et ehk ma saaksin talle siis järgi minna. Tädid vaatasin mind kui kuutõbist ja arvasid, et nemad nüüd küll postiljoni telefoninumbrit ei tea. Tädid palusid mul homme tagasi tulla. Seletasin, et lahkun homme 10 päevaks ja et kuna nemad hoiavad pakki vaid nädal aega siis minu tagasituleku ajaks on see juba tagasi saadetud. Nad noogutasid ja kinnitasid mu infot. Tädid aga ütlesid et kõik postiljonid toovad omad kohaletoimetamatud pakid õhtuks kontorisse tagasi ja ma siis pakkusin et kas ma võiksin oma postiljoni oodata seal. Nad arvasid et ma olen ikka täitsa hull aga keelata nad mind ka ei saanud. Kuna nad aga oma kontori pidid varsti sulgema siis ma pakkusin et ootan oma õnne õues. Astusin siis õue ja nagu elus ikka siis asjad lahenevad suitsunurgas. Nii ka seekord – kuna siseruumides enam ei suitsetata siis olid ka kõik suitsumehed kogunenud õue ja kuna sinna tekkis miski uus nägu ehk siis mina, siis kõik hakkasid küsima, et kes ma olena ja mis ma seal teen. Seletasin oma loo ära ja loomulikult sattusin kohe ülemuse peale. See oli hoopis teisest puust tädi, haaras kohe telefoni järgi ja sai kohe toru otsa minu postiljoni, kes lubas kella kolmeks mu paki koju mulle tuua. Tänasin tädi ja jooksin uuesti bussi peale, et kell kolm kodus olla. Natukene enne kolme helistas postiljon ja ütles, et ta kolmeks ei jõua aga tuleb kindlasti kell viis ja et ärgu ma muretsegu, et saan kindlasti oma paki täna kätte. Nüüd siis ootan, et kell viis saaks.
Vot selline suursegadus suurriigis – aga hämmastav on selle asja juures ikka see, et telefoni teel ehk siis kui tavaklient helistab suurde organisatsiooni siis sealt ei saa isegi elusa inimesega suhelda. Kohale minnes aga lahendatakse suitsunurgas Su probleem lennates J
Annan teile teada, kas sain Siimu paki kätte ka, kuid seda siis kui see juba käes on.
Ja tuletan veelkord meelde, et homme on see tähtis päev millal ma tulen Eestisse.



PS. Siimu kell on olemas ja juba kohvrisse pakitud ;)

esmaspäev, 9. jaanuar 2012

Uus aasta ☺


On saabunud uus aasta ja seekord saabus see minu jaoks kodus, teki all viibides. Nimelt oli mul vist tablettide mürgitus ja seega oli enesetunne kehvake. Aasta viimase päeva hommikul oli mul küll plaan minna õhtuks linna peale ning vaadata ilutulestikku kuid mida aeg edasi seda kehvemini ma end tundma hakkasin ja seega arvasin paremaks jääda siiski koju.
Nüüdseks on möödunud nii hääletus kui ka kõrvalukustus ja olen juba tagasi lendajate nimekirjas.
Muud huvitavat pole praegu toimunud, veel paar päeva lendamist ja siis tulen kodumaale suusatama ja uisutama – palun hoidke seda lumenatukest selleks ajaks. Tuletan siis veelkord meelde, et viibin koduvabariigis 13-22.01.