Detsember oli siis minu esimene osalise tööajaga kuu. Algas see kõigepealt kolimisega, ehk siis pidin välja kolima oma ilusast pisikesest katusekorterist, ning olin leidnud omale esialgu toa ühe kolleegi juures, kes ise töötab poole kohaga ning tal on teine elukoht Tšiilis, kus on tema lapsed ja lapselapsed. Seega on ta kuu aega Londonis ja järgmise kuu Tšiilis, ehk siis enamuse ajast olen ma seal korteris üksi. Ma ei julgenud kohe päris “kommuuteriks” hakata vaid arvasin, et parem on kui mul on olemas miski koht kuhu alati saan kindlalt tulla.
Kuid detsembri algul oli mul vaja siis omad asjad kahte hunnikusse sättida, need mis minuga kodumaale tulevad ja teise need mis minuga Sylvia juurde Ashfordi kolivad. Ning siis oli mul vaja need asjad ka kõik nendesse kohtadesse kohale toimetada. Peale esialgseid viperusi taksoga, sain ma siiski selle kõigega hakkama ning olin valmis oma paariks tööpäevaks, enne kodumaale minekut.
Kuid ega see minek ei olnud eriti kerge. Esiteks olin ma otsustasin et peatun lennujaama lähistel hotellis kuna nii oli mulle sel hetkel mugavam, kuid hotellituba mis mulle anti oli kohutav! Vaip oli miskite huvitavate plekkidega, diivanil olid veelgi huvitavamad plekid nii et ma ei julgenud sinna isegi oma kohvrit panna rääkimata sinna istumisest või riiete asetamisest. Siis heitsin voodisse ja lootsin et saan veidike telekat vaadata voodist - ning loomulikult see telekas ei töötanud! Kuidagi sain ikka magatud ja hommikul lennujaamas anti mulle pardakaardid nii Helsingi lennule kui ka Tallinna lennule. Ma juba arvasin, et mu õnn hakkab pöörduma :) Kuid nii lihtne see ei olnud, Helsinkis sain juba Tallinna lennu väravast läbi ja ootasin koos teiste reisijatega bussi, mis meid lennuki juurde pidi viima, kui märkasin värava agenti lähenemas reisijate suunas ja mureliku näoga kedagi otsimas...sain kohe aru, et otsitakse mind ning väravatüdruk hüüdiski, et kas siin on reisija Fain...ma küll panin silmad kinni ja lootsin, et ta mind ei märka aga paraku tõsteti mind ikka lennust maha :) Kuna ma olin Annelil eelnevalt lubanud kodutee ette võtta, et mul ju koht olemas, siis nüüd tekkis mul küll 4 tundi vaba aega, kuid arvasin paremaks siiski järgmist lendu oodata ja mitte minna ei Anneli juurde ööbima, ega ka sadamasse. Esmast suundusin siiski lennujaama baari, millest ma alati mööda käies olen mõelnud, et ühel päeval astun ma sinna sisse ja teen seal ühe joogi. Jook, mille mina välja valisin oli muidugi eriti kallihinnaline, 17.90 ja seda siis ikka eurodes ning seda ühe klaasi eest, ning maitse sellel kallihinnalisel veinil oli loomulikult suurepärane J
Õhtuks sain ikka koju ja veidike oli mulle jäetud praekartuleid, ning samuti oli mul au magada ühes voodis Cara Miga....no see oli üks paras katsumus, kuna Cara Mi keskmine nimi võiks olla hoopis tuuleveski ja ilmselgelt oli väga tugev tuul, sest vehkimist oli Cara Mil palju.
Hommikul serveeriti kõigile kooliminejatele, ehk siis kõik peale minu ja ema, erinevaid munaroogi ning lausa erinevatest munadest, tehti patse ja siis suunduti kooli. Meie emaga aga hakkasime kappe koristama - jummel kui palju asju inimestel võib koguneda aastate jooksul! Ja kui raske osadest neist loobuda on. No veidike saime siiski ruumi juurde, et siis vanemad esemed välja visata ning veidi värskemad sinna asemele paigutada, oma vananemist ootama...
Õhtul käisime ühte uut ilmakodanikku vaatamas, nimelt saabus meie juurde ühel ilusal novembrikuu päeval väike Siim, suure Siimu ja väikese Ita järeltulija. Väike Siim oli väike ja veidike krimpsus näoga kuid muidu väga positiivne selle maailmasse sisenemise osas.
Tagasiteel saime aga emaga hakkama väikese jõuluüllatusega Krisile, nimelt tehti meist ja meie ilusast autost Rannamõisa teel pilti ja paraku need pildid saadetakse vastava teatisega auto omanikule, ja tema peab siis ka väikese ülekande tegema...aga erinevatel põhjustel meil kuidagi ei õnnestunud seda Krisile enne mainida kui tal juba ümbrik näpu vahel oli. Õnneks olin ma siis juba kaugel ;)
Teisel kodus olemise päeval käisin Reedaga teatris, tükk rääkis pangalaenust, ehk siis minu jaoks üsna aktuaalne teema, paraku ei tulnud ka head lahendust teatrist, loomulikult suundusime peale teatrit veel Musta Puudlisse asja arutama, kuni meid sealt nii poole ühe ajal öösel välja visati, sest teenindajad tahtvat ka koju minna :) Lahkusime siis meiegi, kuid kuna kodud olid kaugel, siis suundusime hoopis ööklubisse Amigo. Meid ootas seal ees õnneks tuttav mr. DJ, seega oli veidi julgem siseneda. Aga muidu oli see ööklubi külastus väga huvitav kogemus! Reet leidis üsna ruttu miski grusiin-eestlase, kes talle kõik kodumaa uudised ära rääkis, ning kiiremaid tantsupoognaid vihtus. Minu käest tuldi samal ajal uurima, et kas mul lapsed on ja kui selgus et ei ole, siis arvati et minuga pole mõtet edasi suhelda :) Ning kui me Reedaga koos tantsupõrandale suundusime, siis tuli miski noormes mulle teatama, et tema sõber sooviks minuga keppida....selle peale arvasime me Reedaga, et nüüd on aeg koju minna. Kokku oli ööklubis umbes 8 külastajat, üks tütarlaps nende seast oli unustanud kleidi/seeliku selga panna ning tema sukad vedelesid samuti tantsupõrandal...ühesõnaga oli väga huvitav!
Edasi toimus Soome Vabariigi sünnipäev, mida ma alustasin Komeedi kohvikus väikese supiga, siis tegime mr. DJga jalutuskäigu vanalinnas, vaadates sini-valgeid maju, siis uudistasime Raekoja platsil olnud jõuluturgu ja õhtu lõppedes saime veel osa ilutulestikust Vabaduse Väljakul.
Siis mahtus veel minu nädalasse laternamatk, teema oli Lutheri vabrik, ilm oli üsna huvitav kuid matk oli väga tore! Kes veel nendest üritustest ei ole osa võtnud, siis vutt-vutt kohe regama end laternamatkale! Tutvute oma kodulinnaga hoopis teise nurga alt ning näete hoove ja kuulete jutte mida pole enne kuulnud. Õhtu lõppes mul väikese viskiga mr. DJ juures, kuna huvitav ilm oli veidike mulle kontidesse pugenud.
Reede õhtul aga panime ilusad riided selga ja läksime Luikede Järve vaatama, ehk siis tädi Ruth ja tema õetütred. Etendus oli ilus, temperatuur oli palav ja miskid venelased meie kõrval muudkui jutustasid, kuid lastele meeldis vaatamata kogu sellest olustikust.
Laupäeva hommikul suundusime matkale, mis oli siis Mia trenn, kuid kuhu võisid kaasa minna ka muud pereliikmed, ja seega me Cara Miga kimasime ka Piritale. Me muidugi hoidsime veidikest distantsining seetõttu keerasime juba peale esimest mäkketõusu vales suunas ja tegime hoopis oma matka. Ilm oli ilus ja metsaalune väga mõnus. Tegime uhke ringi ja suundusime siis uisutama. Peagi saime ka Mia kätte.
Õhtul tuli meile külla Reet, kellega tegime veel Põhjakonna trepi uurimise ja vaatasime, et kuhu see trepitee meid täpselt viib. No tegelikult viib ikka suhteliselt tühjusesse, kui just ise ei tea kuhu minna tahad. Me õnneks teadsime ja saime seega teha täitsa hea ringi ja siis ootas meid kodus soe saun ja uhked vinüülplaadid.
Pühapäeva hommik algas aga minu jaoks valuvaigistitega, sest vana tuttav kõhuvalu oli otsustanud ennast ilmutada. Pikutasin siis enamuse päevast voodis, ning õhtuks oli mul juba patem, kuid ei hakanud enam kuskile minema. Esmaspäevaks olin ma ise teinud mitu plaani kuid uudistes räägiti pidevalt lumest Heathrow lennujaamas ning see jutt oli üsna veenev, seega otsustasin kohvri haarata ja Londoni poole punuma panna. Mr. DJ tuli mind lennujaama saatma ja see oli nii liigutav, et naeratus mu näolt ei lahkunud mitu päeva :) Miskipärast pandi mind istuma meie äriklassi ehk siis Club-klassi ja kapten käis lausa minuga juttu puhumas kui mind juhuslikult seal istumas nägi. Nii suur firma aga vahest kohtab ka tuttavaid nägusid! Ning loomulikult ei olnud Heathrow’s maandudes ühtegi lumehelvest kohal! Nii et oleksin võinud vabalt veel öö kodus veeta ja oma tagasiteed alles hommikul alustada.
Töölend oli mul aga vana tuttav Ateena, kus üks reisija väitis, et mina oma naeratuse ja positiivse oleku ning huumorimeelega taastasin tema usu meie lennufirmasse, teine reisija aga käis kaebamas purseri peale mulle....naljanumber! Mulle, kes ma olen meie vanusejärjestuses üli madalal pulgal ja kellest ei sõltu mitte kui midagi! Aga näed, reisija arvas, et peab mulle kurtma, et mida purser valesti teeb ja mida ei peaks üldse tegema...ma ainult noogutasin malbelt.
Järgmisel päeval ootas mind aga Istanbul ja seekord ööpeatusena. Kuna meiega liitus rohkem reisijaid kui algul plaanitud, siis kutsuti valvest veel üks meeskonnaliige, kes oli minu tuttav Zaida! Nii et nalja ja rõõmu jagus tükiks ajaks. Õhkutõusul selgus, et meil on väike probleem telikuga, peale veidikest ootamist ning arutelu arvasid lendurid siiski, et me võime teenindusega alustada, et me ikka jätkame lendu ning loodame normaalsele maandumisele. Üsna lohutav on sellist lauset kuulda kui tead, et 4 lennutundi on veel ees ja tead ka, et reisijad ei tea midagi...Loomulikult läks kõik hästi, maandusime nii et kedagi evakueerima ei pidanud, lihtsalt lennukit pidi veidike parendama :)
Meie Zaidaga pidasime maha muidugi suurejoonelise pidzaama peo, rõõm taaskohtumisest oli suur. Hommikul suundusime koos hommikusöögile, ning proovisime ikka kõik erinevad juustud ja saiad mis buffee lauas pakkuda olid. Siis suundusime spasse ja proovisime kõik saunad järgi, ostlesime pikalt hotelli suveniiri poes kuni pidime juba oma tagasilennule suunduma. See möödus ilma vahejuhtumiteta ja peagi olime juba tagasi talvises Londonis.
Edasi oli mul valve, kus ma istusin niisama lennujaamas ja mind ei saadetudki seekord mitte kuhugi.
Siis saabus aga lühike Berliini ööpeatus, kus meeskond lubas mind hotellis esimesena ennast sisse registreerida, kuna minu tagasilend oli oluliselt varem kui teistel, ja et minu uneaega veidi pikendada, siis lubati mind järjekorras ette. Saingi oma toa ja suundusin sinna, ust avades aga sain aru, et keegi juba elab seal toas. Suundusin siis jällegi alla retseptsiooni, liftist väljudes jooksis juba administraator minu poole ja vabandas voolavalt. Ma ainult naeratasin ja ütlesin, et ikka juhtub. Sain omale uue toa ja teisel katsel õnnestus mul siiski toas üksinda olla.
Järgmisel hommikul tagasi Londoni poole lennates leidsin pardalt kaks väliseestlast ja mitte niisama väliseestlased vaid proua oli “Tiliseb-tiliseb aisakell” loo autori tütar! Härra oli ka miski tähtis tegelane aga enam ei mäleta. Rääkisime kodu-eestist ja põhjustest miks minnakse ja miks tagasi tullakse ja miks vahest ei tulda ka. Igal juhul oli väga tore kohtumine!
Ning peale seda kohtumist lendasin jällegi koju. Seekord sain lennule peale ning tegin vahepeatuse Anneli juures Porvoos.
Hommikul kimasin siis kohe koeraga jalutama, sest pererahvas oli ju tööle-kooli läinud ja ainult mina ja koer olime koju jäetud. Mina muidugi suundusin suurimale jalutusringile mida tean...koer muidugi vaatas mind kui hullu, et miks küll külma ilmaga nii palju jalutama peab. Aga ega ta kuhugi ei pääsenud, mina olin ju tal rihma otsas :) Ja minu imetluseks, leidsime kaunistatud “Soome 100”postkaste kohe suuremal hulgal. Loomulikult tegin neist ka pilte, mille üle Clara ei olnud eirit rõõmus, sest õues oli ju külm.
Tegime ka piduliku õhtusöögi, et siis tähistada saabuvaid jõule, Markku sünnipäva ning juba möödunud Soome 100 :)
Miskil päeval sain ikka koju, ning tähistasime Cara Mi sünnat kassikohvikus, siis kuulasin Ellerheina ja seega ka Hera jõulukontserti - no naeratage ometigi kui te nii ilusasti laulda oskate! Veetsin aega mr. DJga ning ka oma tädiga, jõudsin kiirelt ja enneaegselt tähistada jõule Reedaga. Tegime ka lennukikujulisi piparkooke, mida ma siis oma jõulureisile Beirutisse kaasa võtsin - tahtsin ka kaasa võtta isetehtud juustuküpsiseid, kuid aeg sai kuidagi enne otsa kui neid küpsetada jõudsin. Seega veidi petsin meeskonda ja haarasin kaasa hoopis Kuno Plaani juustuküpisised - ütlen ette ära, et lennukikujulised piparkoogid olid suurem hitt kui juustuküpsised!
Reeda ja Co’ga üritasime mängida miskit uut matkamängu aga see meile eriti arusaadavaks ei saanud, nii et lõpuks pöördusime tagasi Eesti mängu juurde ja see oli kahtlemata lemmik!
Jõulureis viis mind seekord siis Beirutisse, kuhu ilmateade ennustas vihma, ja seda me ka nägime - koheselt kui maandusime hakkas sadama ja ega enne meie õhkutõusu see vihm ei lakanud.
Kuid meid see eriti ei seganud - esimesel õhtul oli tähtis meeskonna koosolek, võtsime veini ja sõime Kuno Plaani juustukaid, ning lennukikujulisi piparkooke, miskeid peeneid juuste ja muid snäkke mida iga meeskonnaliige oli kodust kaasa võtnud. Juttu jätkus pikaks ajaks! Järgmisel hommikul kogunes meie punt, ehk siis Anil, Lucy, Gaia ja mina, Gaia tuppa kohvile ja tükikesele pannetonnele, see mis oli pistaatsia pähklitega, oli täitsa hea! Siis läksime väikesele jalutuskäigule tuttavasse poodi, minul oli erinevaid tellimusi, kuid paraku midagi neist ei olnud valikus, seega pääsesin seekord kergelt.
Ning õhtul saime juba Lucy, Gaia ja Aniliga kokku, et minna Byblosesse jõuluõhtusöögile. Vihma kallas nagu oavarrest, taksost väljaminekuga oli raskusi kuid seda ilma trotsides üritasime ikkagi leida meile sobiva restorani, kus oma pidulik söök teha.
Peale sööki saime isegi väikese jalutuskäigu teha kuna vihm oli veidi vähemaks jäänud, enne kui me uuesti taksosse istusime ning taas hakkas kallama nagu tuletõrjevoolikust. Me sõitsime aga tagasi hotelli ja loomulikult tegime veel väikese joogi, et tuleks parem uni :) Hommikul oli taevas sinine, päike säras ja lubati +23 kraadi sooja - seda loomulikult päeval kui meie suundusime tagasilennule Londonisse. Tagasilend oli üsna õudne - mina olin ühe reisija järjekindla sõimu peale üsna pisarais - sama reisija suutis ka purserit ja ka kaptenit solvata, enne kui naisterahva isa haaras ohjad enda kätte ja lubas, et preili edaspidi käitub ning ei ole vajadust teda lennult maha tõsta. Muidu möödus lend hästi ja nagu ikka saad aru, et osade kolleegidega on toredam aega veeta kui teistega. Ehk siis istusime Lucy ja Aniliga ka lennujaama kohvikus ja jutustasime, seda siis juba peale lendu.
Järgmine päev oli mul vaba päev, ning suundusin Johniga kokku saama. Kuna meie tavapärane kohtumispaik oli suletud – jõulud on siiski üsna suur püha Londoni mitmekultuurses keskkonnas, siis valisime koha mis oli avatud, ehk siis Pizza Express. Ja ma pean ütlema, et ma olin sellest söögikohast väga positiivselt üllatunud! Johniga sai nalja palju nagu ikka, veidike suutsime ka prantsuse keelega tegeleda kuid aeg kuidagi jooksis hoopis maailma parandamise ja muude tähtsate asjade peale ära.
Järgmisel päeval ootas mind kiire Barcelona, kus ma hotellitoast ei lahkunud, ning siis tuli kuulsusrikas aastavahetuse reis jällegi Beirutisse. Esimesel õhtul olid juba osad meeskonnaliikmed üsna ülemeelikud, kuid siiski said järgmisel päeval köik jalad alla ja osad meie seast suundusid õhtul linna peale uudistama, et kas miski uue aasta vastuvõtt on ka plaanitud. Esialgu sõime õhtust mere ääres, ning uudistasime kuidas lained vastu restorani akent kriibivad. Miskil kellaajal oli väljas täitsa tormi mõõtu tuul. Kuna tuju oli kõigil ülev, siis suundusime suure mošee juurde piduväljakule, ja selle aja peale oli kell juba niipalju, et otsustasime ka uue aasta seal ära oodata! Pidu oli uhke – tantsutüdrukud puuris rahva kohal, mitu DJ’d, täpselt keskkööl oli ka kohustsulik ABBA Happy New Year, saluut ja ka hümn – saan aru, et kodumaal oli sellega veidi keerulisem olnud J
Rahvast oli palju ja väga erinevatest etnilisest gruppidest – oli üleni kaetud naisi, oli ka neid kes end üsna palju olid paljastanud, loomulikult oli rohkelt meesterahvaid ja palju ka väga mitmeliikmelisi peresid. Ning loomulikult tahtsid kõik meiega suhelda, sest vaatamata Beiruti muidu väga rahvusvahelisele kogukonnale ning tänavapildile, olime me sellel uueaasta peol ühed väha vähestest välismaalastest. Vaatamata meil meeles kõikuvast varajasest äratusest ning pikast tagasilennust, oli peokogemus kindlasti selle paari unetunni varastamist väärt – vaevalt me keegi vabatahtlikult kunagi sarnasele peole satume. Hommikul oli küll kapten veidike kahtlustav meie osas, et mis me teinud oleme ja kus viibinud kuid miskit alust tal meid maha jätta ei olnud ja seega astusime vapralt oma pikale lennule vastu.
Londonisse jõudes, jooksid aga kõik oma edasiviivatale kodulendudele, mina oma Helsingi lennul igal juhul magasin täiega!
