kolmapäev, 12. veebruar 2020

November

Esmaspäeval sahmisin kodus terve päeva erinevate asjadega. Teisipäeval käisin joogas ja siis pilateses, ning üritasin mitte köhida. 
Siis käisin oma arvutil paranduses järel, see hakkas isegi korraks tööle, kuid kustus siis jällegi, ning edasisest parandusest olen ma loobunud. Tõstsin omad tähtsad dokumendid kodusesse Mia lauaarvutisse ja tõstsin oma läpaka esialgu kappi, paremaid aegu ootama. 
Käisin kohtumas Kristiga, külastasime Paju villat, kuhu olen ammu minna tahtnud. Koht oli ilus, söök ja teenindus väga head, ja Kristiga jätkus juttu pikemaks.
Samal päeval oli ka Reeda seljaoperatsioon, mille järjekorras ta oli juba jaanuarikuust saadik, millal talle öeldi, et ooteaeg on kuni kaks aastat. Ja nagu ikka juhtub imesid, ja oktoobri lõpul helistati Reedale ja pakuti operatsiooni ajaks novemberi algust....nüüd siis sattus kahtkuse alla meie pikk reis, mille olime plaaninud novembri teise poolde ja sihtkohaga Borneo. Kuid esmalt saatsime Reeda opile, et ta saab uurida, mis arstionu arvab, meie reisiplaanidest. Nüüd siis ootasime uudiseid, et kuidas opp läks. Õhtuks saatiski Reet endast üsna paistes kuid naeratava pildi, ning oli väga optimistlikus vormis, kuid reisiplaane tal arstionu küll ei soovitanud teha. Seega oli nüüd Annelil ja minul väike mõtlemiskoht, et mis ja kuidas meie edasi tegutseme.
Järgmisel päeval oli aga see päev käes, mil saabus minu perearsti külastuse aeg, seoses minu köhaga. Kimasin siis keskusesse, seekord nägin ka arsti, kes minu jutu kõik ära kuulas, siis kuulas mind ja saatis röntgenisse ja vereproovi. 
Siis käisin Reedale suppi tegemas, ja teda duši alla aitamas, kuna ta üksinda nii suuri samme veel ei julgenud teha, kuid ta oli väga roosa ja rõõmus, ning tundus paranevat nii operatsioonist kui ka oma puusavalust.
Ning siis avasin reisibüroo, et teha ümber meie reisiplaan - Anneli ja minuga liitus Kris, kes tahtis koheselt kui ta reisiseltskonda kinnitati, meiega tulla. Kuid kuna temal oli ükskõik kuhu reisida, ning Reet oli pigem huvitatud Borneost, siis arvasime oaremaks Borneo jätta ootele paremaid aegau, ning selle aastase reisi sihtkohaks valisin kiirelt hoopis Bali saare. Kimasin raamatupoodi, soetasin uue raamatu ja asusin uut sihtkohta planeerima :)


Järgmisel päeval oli tõehetk perearsti poolt, ja sain teada, et kõik mu proovid kaasa arvatud röntgen on puhtad ja mu köhale ei ole miskit seletust. Siiski kirjutas arstitädi mulle laste astma rohu, tabletid, mida pean võtma kuu aega ning loodetavasti selle ajaga mu köha vaibub. Kaotada ei olnud mul ju midagi, nii et asusin siis tablasid mugima. 
Käisime ka restoraninädala raames isadepäeva tähistamas Tuljaku restoranis, kogu meie naisteperega. Restorani ja menüü valik oli lihtne, kuna meie lapsed on üsna valitud söögimaitsetega, siis oli menüü valik kerge - Tuljak pakkus Kiievi kotletti, siis oli valik lihtne. Lisaks saab Tuljakusse ju bussiga ja tagasi koju ka :) Toidud olid head, teenindus suurepärane ning õhtu oli tore.





Jõudsin veel Reedaga jalutamas käia, tegime tema koduümbruses tiiru, et ta saaks harjuda uuesti käimisega - see tuli tal väga hästi välja ja Reeda kodu ümbruses olid ka kõik vabad platsid maju täis ehitatud, osad ilusamad, teised mitte nii ilusad. Aga jalutuskäik oli tore! 
Siis oligi aeg kohver uuesti kokku panna ja suunduda Londonisse, et paar lendu teha. Need olid mul ootamatult “kodumaised” ehk siis Glasgow ja Edinburgh. Edinburghis jalutasin niisama ringi kuhu jalad viisid, ning suuremast linnakärast eemal olles avastasin tohutult suure kuu. Pildile ma teda kahjuks püüda ei saanud aga vaade oli ilus!
Glasgows jalutasin samuti veidike linna vahel aga ilm oli nii jahe, et pikalt mul seda jalutuskäiku ei õnnestunud teha. 

Ning nädala lõpp viis mind ootamatule Amsterdami ööpeatusele, kus mind ootas väga tore meeskond, kellega kimasime kohe õhtust sööma ja jutustama.


Nädala lõpetasin väga naerurohke Barcelonaga, kuidagi sattus nii, et meeskond oli ülitore, ning iga jutt kiskus naljaks :) Õnneks ei tulmud pill pika ilu peale ning me maandusime ohutult Londonis, kus mina alustasin koduteed, et seal teine kohver pakkida ning alustada reisi Balile.

Oktoober

Teisipäeva hommikul sain ma aru, et tööle ma küll minna ei saa, sest üks ninapool oli mul nii kinni, et sealt ei käinud midagi läbi. Panin omale aga reedeks kõrvaarsti aja ja kuulutasin end haigeks. Kolmapäev/neljapäev olin ma veel hullemas seisus ja voodist ei lahkunud. Reedel sundisin end siiski kõrvaarstile minema, kes konstanteeris, et põletikku ei ole ja aeg parandab ka selle viiruse, mille ma enda sisse pookinud olin. Reedel/laupäeval/pühapäeval olin ikka veel poolsurnud, kuid juba nägin tunneli lõpus valgust. Esmaspäeval ikka äratasin end liikvele, ning teisipäeval külastasin isegi joogatundi. 

Kolmapäeval käisin kinos: vaatasin Peale Pulmi, mis oli väga hea film, siis külastasime Reedaga Fotografiskat ning sealseid näituseid: Imedemaa oli väga tore, Tõde on surnud oli ka huvitav, hiina näitust ei jaksanud enam vaadata. Õhtu lõppes Rheaga vene keele õppimisega ning Reedaga reisiplaane arutades.
Siis oli jällegi joogatund, ning peale lōunat läksime emaga Pandju saarele, kus kohtasime vaid hunniku kajakaid. 



Reedel uudistasin, et kas meie kodust saab otse läbi Krillimäe kaitseala Rohuneeme tipul asuvasse vanasse raketibaasi, ja sai küll, ning üsna ruttu. Sealt suundusin veel miskeid tagateid pidi Püünsi kooli, võtsin auto ja sõitsin koju tagasi. Laupäeval jalutasime Krisiga, kes oli eelmisel õhtul Ennu Ratta peol käinud, mööda Krillimäe metsa, ning loomulikult saime tohutu vihma omale kaela. Siis saime Krisi poolt taksosse kaotatud pangakaardid, ID kaardid ja muud vajalikud kaardid kätte :) 


Jōudsime Anneliga kinno, vaatasime Ükssarvikut, mis oli väga tore film! Ning õhtul olime Reeda juures, kus arutasime igasuguseid maailma asju, ning ööseks jäin Anneli Tallinna koju, et hommikul Claraga pikale jalutuskäigule minna. Hommikul oli aga akna taga keegi vihmakraani jällegi lahti keeranud ja loomulikult me saime selle ka endale kaela. Osadel tänavanurkadel olid sellised lombid, et jala ei olnud võimalik sealt läbi saada. Kuid me leidsime ka ilusaid värskeid kastaneid ning toredate värvidega vahtralehti, nii et tegin Markkule tuppa sügis-installatsiooni.


Siis ajasime Anneliga vajalikke asju ja jõudsime talle ka püksid ja käekoti ning ühe kampsuni osta. Ja kuidagi sattus nii, et peale lõunat avanes ilusalong Markku köögis, küüne-kulmutehniku rolli tuli täitma Kris ja kliendid olid Rhea, Reet, Anneli - mina sain ka hiljem kodus uued kulmud ;) 
Esmaspäeva hommikul saatsin ema taksoga sapikivide operatsioonile, ise aga sain aru, et lennud Helsingi poole on viimse istmeni täis, ning suundusin hoopis laevaga Helsingisse, lennujaamas tegin väikese supi:


ja nüüd olen juba Londonisse suunduval lennukil - kus öeldi, et palju vabu kohti aga tegelikkuses ei ole ühtegi vaba kohta, kuid ōnneks olen mina lennul peal :)



Esimene töölend oli Milaano – kus raputas üsna uhkelt ning tänu sellele raputamisele avastasime, et meie business klassi oli istunud rohkem reisijaid kui oleks pidanud. Nimelt, kui hakkas raputama ja kapten käskis kōigil omadele kohtadele istuda, siis seisis üks ōnnetu proua keset vahekäiku ja oli üsna segaduses olekuga. Läksin siis uurima milles ja palusin tal omale kohale istuda, mille peale ta teatas, et tema koht on juba hōivatud. Läksin siis uurima, et kes seal istub ja selgus, et seal istus keegi noormees, kes enne oli iseseisvalt istunud business klassis aga sel ajal oli just purser avastanud, et tal on seal liiga palju reisijad ning ajas liigsed kardina taha omadele kohtadele. Siis aga hakkas raputama ning noormees istus esimesele vabale kohale, kus tegelikult istunud proua oli parasjagu tualetis. Tagasi tulles ta aga seisiski vahekäigus ning oli kimbatuses, kui mina ta juba avastasin….
Siis kohtusin Alaniga, sōime koos ōhtust ja parandasime maailma, väga tore oli!
Ööbisin miskis uues ööbimiskohas, mis oli veidike kōle kuid muidu ööbitav. Käisin pikal jalutuskäigul Union kanali ääres, kuna ööbimiskoht oli seal lähedal. Jalutuskäik oli veidi porine ja üsna kanepirohke – pea igast aknast möödudes oli kanepi lōhna tunda.


Järgmisel hommikul jalutasin pika ringi Uxbridge, päike paistis ja sügise värvid olid eriti ilusad! Sõin hommikust kohvik Neros, istusin ja lugesin lehte, ning vaatasin inimesi. Siis soetasin omale uue kleidi, ning hakkasin tagasi oma ööbimiskohta jalutama, et sealt oma kohvrid haarata ja siis lennule minna…kuid vahepeal hakkas hirmsasti vihma sadama ning ma varjusin miski maja ees puu alla, et suuremal sajuhool lasta mööda. Vihm aga muudkui tugevnes ja ma pugesin aina rohkem puu alla. Siis aga kuulsin, et maja uks avati ja keegi sealt midagi hüüdis. Kuna ma olin tänava pool puu all, siis olin kindel, et see hüüd ei ole mulle. Kuid kuna hüüdja hääl läks nõudlikumaks siis keerasin end hääle poole ning nägin 3 hiina üliõpilast, kes kind hoopis tuppa kutsusid enda poole, et oodata seal kuivas ilma paranemist! Astusin siis sisse, mulle toodi tool ja pakuti teed! Saate aru, selline vihma varju teenus!
Peagi sain edasi astuma hakata, sain oma öömajast kohvrid ja ootasin bussipeatuses bussi, mis mind terminali viiks. Minust möödus väike poiss, kes nähes minu kohvreid, küsis, et miks ma ära lähen. Ma ütlesin, et ma lähen hoopis tööle, ta oli murelik, et miks mul siis kohvrid kaasas on...ma ei jõudnud vastata, kui poisi kuri vanaema kohale jõudis ja pahandas poisiga, et see jälle võõraste inimestega suhtleb :) Minu meelest oli poiss nii armsalt murelik, et miks inimesed lahkuvad...selliste toredate emotsioonidega suundusin väga lühikesele Veneetsia ööpeatusele....kuid kuna me hilinesime üsna palju ja minu ülejäänud meeskond oli juba veidik lennanud sel päeval, siis meie puhkeaeg oleks ebaseaduslikult lühikeseks jäänud ja seega seda pikendati, nii et me saime terve järgmise päeva veeta Veneetsias, ning tagasi Londonisse suundusime alles õhtul ja siiski reisijatena :)
Kimasin siis kohe hommikul Veneetsiasse, lootuses et ehk saan seekord külastada Burano saart...kuid sinna minek tundus nii keeruline, et jäin siiski hulkuma Veneetsia vahele. Ning seal oli selline kruiisilaevade ja nende reisijate uputus, et kohati olid tänavatel inimeste ummikud. 
Aga ilus oli ikka! Avastasin ka, et kui on köha, mis minul oli selleks ajaks juba üsna tugev, siis inimesed hoiavad vabatahtlikult eemale...ehk et, restorani maha istudes, olid peagi minu ümber lauad tühjad :)







Kogu selle hilinemise ja puhkeaja muutuse juures sain veel viimase tööpäeva asemel hoopis vaba päeva ja koduteed alustasin juba varajasel hommikutunnil. Lendudele sain õnneks peale kuigi oli soomlaste koolivaheaeg. Lennukis ikka vaadati mind, kuna köhahood olid mul üsna muljetavaldavad, kuid keegi midagi ei öelnud. 
Kodus arvas ema ka, et ehk peaks ikka arsti juurde minema...
Käisime emaga väikesel jalutuskäigul ning kuna oli koolivaheaeg siis käisin Miaga kinos: Lammas Shaun ja tulnukas filmi vaatamas. Tulnukapoeg oli väga armas! Film oli ka üsna tore. 
Siis käisin joogas, suutsin isegi enamuse aega vait olla ja mitte köhida. Siis külastasime koolivaheaja puhl Kaja pizzat, koos Mia, Cara Mi ja ema Estriga ja see meeldis kõigile. Loomulikult tellisime nii palju süüa, et saime pea terve pizza veel koju toodud.
Kolmapäeva veetsin Reeda ja Rhea ja Heraga, ning seekord suundusime otsima Pariisi. Kuid nagu meie puhul ikka, kes siis otse Pariisi sõidab, parkisime hoopis Neeruti matkaraja algusesse ja sealt hakkasime sammuma ümber järvede ning Kalevipoja künnivagudel Pariisi poole. Teelt leidsime ka karujälje! 







Karu kahjuks ei näinud, kuid Pariisi me jõudsime. Seal ei kohanud me ühtegi inimest aga ümbrus oli ilus!
Kodumaal jõudsin veel joogas käija ning siis saabuski tagasilend Londonisse, mis möödus hirmsalt köhides.
Reedel lendasin Pisasse, kus olid väga toredad reisijad! 
Siis suundusin Newcastlesse, kus oli aga ilm üsna vihmane ja ma suundusin hoopis kinno, prantsuse filmi vaatama, milles mängis Juliette Binoche ja pealkiri oli Topeltelud. Väga tore vaatamine oli! Peale kinokülastust suundusin omale elu teisi Vanse soetama - seekord selliseid mitmevärvilisi. Siis sõin chillidega burgeri, lootes, et chillid mu köhale parandavalt mõjuvad.
Järgmine lennusihtkoht oli München, kus viisin oma uues Vansid jalutama. 


Tegin väikese jalutusringi, ja kuna oli pühapäev, siis oli linn suhteliselt tühi. Siis saime kokku kolleeg Jackiega ja käisime juba teilegi tuttavas Tai restoranis söömas, mis oli endiselt suurepärane. Ka Jackiele meeldis koht väga.
Peale Londonisse saabumist suundusin Caroline juurde, käisin Bushy pargis jalutamas ja siis sõime Carolinega kokku ja õhtustasime tuttavas Plenty pizzarestoranis, mis oli endiselt hea ja nagu ikka jätkus juttu kauemaks. 
Järgmisel hommikul käisin Alaniga hommikust söömas, siis saatsin ta kojumineva lennu peale, tal nüüd terve kuu aega lendamise vaba :)
Siis suundusin Kingstoni, et seal Brexiti eel oma isikut tuvastada, et siis avaldus teha, et saaksin taodelda luba alaliselt Suurbritanniasse jäämise osas. Paraku ei saanud isiku tuvastamist niimoodi linnaosavalitsusse sisse astudes teha, selleks tuli aeg ette broneerida, mida aga kodulehel kirjas ei olnud :) 
Hiljem üritasin siis ka selleks protseduuriks aega kinni panna, kuid loomulikult ükski pakutud aegadest, mida oli selles kuus 2, mulle ei sobinud. Järgmiste kuude graafikut ma aga ei teadnud ja seega jäigi see avaldus mul jällegi tegemata. Jalutasin siis tagasi Caroline juurde, kellega hakkasime koos tema vana diivanit välja viima, kuid see jäi trepile kinni ega liikunud edasi ega tagasi enam ;) Selle peale avasime prosecco ja saime aru, et las see diivan ootab uue diivani toojaid, et need siis vana ka ära viiksid. Õnneks on Caroline korteril ka tagumine uks, kust said siseneda õhtusöögile kutsutid külalised. 


Õhtusöök oli tore, ja külalised veelgi toredamad, ning juttu jagus pikemaks. 
Järgmisel hommikul suundusin Londonisse, et kokku saada Kätliniga. Kohtusime Korea söögikohas, mis oli selline imepisike kuid söök oli suurepärane, ja rahvast oli palju. Siis suundusime teatrisse, vaatama etendust nimega Kopsud, milles mängisid teleseriaalist Kroon tuntud peaosatäitjad, kes ka teatrietenduses mängisid paari. Etendus oli lühike ja lööv, ning näitlejad väga head.
Järgmisel päeval ootasime Caroline juures uut diivanit ja ma huviga ootasin, et kuidas see vana sealt trepi pealt välja viiakse....muidugi tulid need diivanimehed alles viimasel tunnil ja peale veidikest sebimist said aru, et siiski tuleb vana diivan pooleks saagida, sest ühes tükis seda sealt korterist välja viia ei saa 🙈
Mina käisin veel Kingstonis, kus soetasin hunniku kohvikapsleid, sõin hiljuti avastatud pizzakohas pizza ja maailma parima magustoidu:


ning suundusin siis läbi halloweeni tagasi Caroline juurde. Hommikul kimasin lendu, mis viis Prahasse. Prahas on mul juba oma rutiin, peale maandumist soetan kontserdipileti, siis väike poetuur, söök, kontsert ja jalutuskäik hotelli. Seekordne kontsert oli bass ja orel, püha Nicolausi kirikus, kus oli väga-väga külm kuid kontsert oli tore. 
Järgmine hommik oli üsna sündmusterohke: kokkusaamine meeskonnaga oli 5 minutit tavalisest varem, kapteni palvel, kuna tol päeval oli rugbi maailmameistrivõistuste finaal ja nad soovisid kindlasti selleks ajaks tagasi Londonisse jõuda. Kaptenil oli ka abikaasa reisil kaasas, ning bussi istudes, ilusti 5 minutit varem, selgus, et proua on oma kella kaotanud, keerasime tagasi hotelli, et seda kiirelt otsida, paraku ei leidnud. Suundusime siis lennujaama, ning seal avastas minu kolleeg, et on oma ID kaardi ehk siis meie lennujaamadest läbipääsemiseks vajaliku loa, hotelli unustanud. Me suundusime lennukisse ja Candido jäi passikontrolli ette ootama taksot, mille ta palus lennujaama hotellist saata koos oma IDkaardiga. Õnneks kõik läks hästi ja Candido jõudis lennukile enne reisijaid. 
Meie järgmine lend viis meid Nizzasse, kus lennukisse jõudes
Nizza - piloodid palusid, et me ei ütleks neile rugbi tulemust, ja me hakkasime neid kohe selles osas kiusama....aga tulemust ei reetnud :) Nad nimelt kimasid kohe hotelli jõudes baari, et seal siis vaadata kogu mängu järgi. 
Meie aga suundusime õhtusöögile promenaadil, siis uudistasin öist äikest, kokkusaamise ajaks oli saabunud varahommikune äike, ning piloodid olid pettunud rugbi tulemuses, kuid suutsid siiski heatujuliselt lendu minna läbi tohutu vihma. Lennus oli meil väike poiss, umbes 12 aastane, kes jäi tualetti kinni ja ei suutnud sealt iseseisvalt välja saada. Keegi suvaline meesterahvas, kes seisis tualeti järjekorras, poisi järgi, sai sellest olukorrast omakorda šoki ja seisis nüüd lennuki tagumise ukse juures ja kattes kätega näo ja mõmises midagi omaette. Mina ajasin ta sealt välja, et sinna paigutada poissi koos tema isaga, kes samal hetkel kui me poisi avastasime saabus just tualeti juurde oma poega otsima....rahustasime poissi suhkruveega, siis tavalise veega ja siis šokolaadiga. Ning peagi suundus ta juba tagasi oma ema ja venna kõrvale istuma. Meesterahvas, kes samuti tualeti intsidendis osales, oli ka omal kohal ja ma käisin igaks juhuks ka teda kontrollimas, kuid temaga oli samuti kõik korras. Poisile lubasin aga peale maandumist külastust pilootide kabiini, et veidike parendada tema lennukogemust. Üsna imelik situatsioon kokkuvõttes, hea et see lahenes ilma suuremate draamadeta.
Maandumisel oksendas üks väike tüdruk terve oma istme ning ka eesoleva istme täis, ning loomulikult kogu selle segadusega unustas keegi oma seljakoti ning keegi teine oma jope lennukisse, kotist leidsime vähemalt telefoni numbri, ning et mitte viia kotti kadunud asjade bürosse, kust asjade kättesaamine on paras katsumus, helistasime ning palusime reisijal meid oodata, et talle kott ära viia. Selgus, et koti omanik on oksendava väikese tüdruku isa....ta oli muidugi õnnelik et oma koti kätte sai, ta polnud veel märganudki et see tal maha oli jäänud.
Ning mina suundusin koduteele.....kus miski ime ning Anneli suure pettumuse peale, sain ka Tallinna lennule peale :) Tallinna lennukis sain jällegi aru, kui enesekesksed on inimesed, eriti kuulsamad rahvuskaaslased.... Lennujaama tulid mulle vastu aga Kris ja lapsed ning me vurasime oma pisikese Miniga koju.