Reede, 22. juuni 2012

Harry Potter ja muu


Juhhuu, mul käisid külalised – Nora, Rhea ja nendega olid kaasas Anneli ja Reet.
Kuna reisi teemaks oli seekord Harry Potter siis nagu isegi arvata võite, tegelesime samanimelise noormehega seotud paikade külastamisega. Meie esimeseks sihtpaigaks oli seekord Oxford – seal nimelt asub Christ Church, milles olev suur söögisaal oli Harry Potteri autorile eeskujuks sealse kooli söögisaali kirjeldamisel.


Oxford on selline tore, armas ja noorusliku elanikkonnaga linnake. Nooruslik elanikkond tuleb muidugi Oxfordi ülikoolist. Hetkel olid üliõpilased ametis juba kooli lõpetamisega ja seega nägime linna vahel erinevates suunades kiirustamas kaunites lõpuriietes noori inimesi.


Ja siin kaks nendest noortest inimestest, miskeid eriti tähtsaid asju kandmas:



Ja siin ka pilt siis sellest tähtsast söögisaalist:


Ning pilt ka meie kahest väikesest turistist, kes kirikus mõistatusi lahendasid:


Oxfordi jõudes olime me väga külmunud kuna siinne ilm on nagu ikka heitlik ja seega oli ootamatult juuni alguses saabunud jällegi talv. Peale veidikest jalutuskäiku aga tuli päike välja ja meie õuele oli saabunud suvi.

Oxford üle vaadatud, suundusime kodu poole, õigemini minu kodu pubisse – White Horse nimeks.
Seal oli külalisi nii karvaseid kui sulelisi, teiste seas ka kaugelt Ameerika maalt:



Istusime ja lamisesime kuni osadel olid ees juba suhteliselt tüdinenud näod ja me arvasime, et targem on nüüd juba kodupoole suunduda:


Nora ja Rhea käisid kiirelt ka pubi läheduses asuvat Muumimaja vaatamas:


Oxfordis tegelesime ka kiire ostlemisega, nimelt oli Ruthi korter (tuba) suht jahe ja seega oli kõrge külaliste komisjon heaks kiitnud tekiostu. Ruth muidugi seda korteri jahedust polnud tähele pannud – tema meil ju tuntud kuumavereline – samuti ei viibi Ruth selles “kodus” eriti tihti. Kuid tekiost oli hea plaan ja tekiga tulid kaasa ka uued padjad. Kõrgete külaliste auks oli majaomanik lahkelt lubanud meil kasutada ka allkorrusel asuvat tühja tuba – seega oli meil kasutuses 2 tuba ja saime seega vahetada oma öö kaaslasi – esimesel ööl magasid väiksed tüdrukud omaette toas allkorrusel ja suured tüdrukud üleval Ruthi toas. Teiseks ööks tegime juba uued plaanid – Reet ja Rhea magasid allkorrusel, seda kusjuures uue teki ja uute patjadega ning ülejäänud seltskond siis üleval.

Järgmisel hommikul suundusime varakult linna peale, sest osalesime Harry Potteri ekskursioonil kesklinnas. Ehk siis giidi saatel külastatakse paiku mida on kas raamatu kirjutamisel inspiratsiooni allikana kasutatud või mis olid filmides võttepaikadeks.
Esimeseks eksponaadiks oli meie ekskursioonil teose esimesi väljaandeid, mille praeguseks hinnaks on märgitud 3500 inglise naela – sellest ka pilt:


Siin pilt meie giidist Yuki’st, kes midagi hoogsalt seletab Norale:


 Veel mõni pilt erinevatest kohtadest mis filmidest peaksid tuttavad olema:



Peale jalutuskäiku tegime ka Londoni nn. kohustuslikud pildid:



Peale lõunat käisime muusikali vaatamas, pealkiri oli Shrek ja see oli vana hea tuttav lugu rohelisest sookollist, kes peab printsess Fionat päästma.
Etendus oli lõbus ja muusika ning tantsurohke. Norale meeldis etendus väga, Rheale ka kuid ta oleks tahtnud, et keegi kogu aeg tõlgiks – Ruth nimelt oli väheke laisem ning tegi lauludest ning stseenidest kiiremad lühikokkuvõtted.


Peale muusikali suundusid väiksemad tüdrukud ning Reet muuseumisse nimega – Usu või mitte ja Anneli ja Ruth kimasid pubisse. Anneli avastas pubis väga toreda lifti, millega sai jooke alumiselt baari korruselt üles sohva korrusele saata. Siin pildil Anneli ongi selle tööga just ametis:


Päev Londonis möödus kiirelt ja ilma eriliselt segadust tekitavate seiklusteta. Enamus atraktsioonid said meil üle vaadatud ja seega oli plaan täidetud ning võisime koduteed alustada.
Kodus jagasime jällegi magamiskohti ning seekord magasid allkorrusel Anneli ja Nora J Enne seda tegime pikemalt tutvust Ruthi naabrimehe, poolakast taksojuhiga – kelle nime keegi enam ei mäleta – oletame, et ta nimi on Blazen. Kui meie end magama sättisime, siis poolakas hakkas parasjagu kala praadima ja nagu slaavi natuurile kohane pakkus seda lahkelt meile kõigile. Kala oli suurepärane, osadel meie seast õnnestus ka poolakaga õlut juua ja maailmaasju arutada, aga kellel nimelt, las see jääb äraarvamise kohaks ;)

Järgmisel hommikul oli Ruthil vaba hommikupoolik, ehk siis ülejäänud selstkond suundus filmistuudiosse, kus filmiti – arvasti õigesti – Harry Potteri filme. Kuna aga Ruth ei ole näinud ühtegi Potteri filmi ega ole lugenud ka ühtegi raamatut, siis lubati tal vaba hommikupoolik võtta. Muu seltskond suundus aga väiksele bussisõidule sellise bussiga:

Uhkemad vaatamisväärsused on ka piltidele jäädvustatud:



Stuudio üle vaadatud, kingitused ja muud suveniirid soetatud, kohtusime uuesti linnas ning suundusime Hamleys’ mänguasjade poodi – see on siis kuus korrust mänguasju ja muid lapseks olemise vajalikke vidinaid. Andsime väikestele tüdrukutele tund aega vaba aega ning nad läksid kõike seda kuute korrust uudistama. Suured tüdrukud aga suundusid juhuslikult üle tee asuvasse Jack Wolfskini poodi – ja nagu selle poega juhtub, siis tühjade kätega me sealt ei lahkunud J
Hiljem suundusime veel väikesele ostlemistuurile ühte suuremasse kaubamajja ja siis arvasime heaks teha üks kiire lõpuõhtu söömaaeg. Paraku oli kellaaeg juba nii hiline, et ainuke koht kuhu meid lastega sisse lubati, oli McDonalds – ja nii oligi meie lõpuõhtu seekord siis burgerite ja friikartulite saatel. 


Siis veel kodutee ja ruttu magama, kuna hommikune äratus oli seekord eriti varajane, sest osadel oli ees kodutee ehk siis lend tagasi Soome ja Eesti suunal ja ühel tütarlapsel oli ees lend Liibanoni ehk siis Beiruti suunal. Nii et meie lühike kokkusaamine oligi jälle lausa lennates möödunud. Oli väga tore ja väga Potteri rohke ;)



Järgmisel hommikul ootas mind lend Beirutisse. Seekord külastasin jällegi Byblost ja ka teel sinna suuri koopaid, millesse ma eelnevalt olin suhtunud veidikese eelarvamusega, et koobas on koobas, mis neid ikka vahtida kuid need olid tõesti suured ja avarad ning kohati eriti ilusad looduseimed. Igal juhul on need nüüd nähtud ja kuna pilte seal sees teha ei lubatud siis on mul sealt vaid mälupildid ;)

Paar pilti aga muudest kohadest:


Siin ka pilt pakutud kohvist ilusas majoneesipurgis:



 
Järgmisel päeval käisin ja vaatasin ka Beiruti kesklinna veelkordselt üle, seal oli endiselt tore ja tulederohke. 


Ja siin ka osa meie meeskonnast lendu ootamas Beirutis:




Peale seda väikest soojamaa reisi, tegin kiire väljasõidu Inglismaale ehk siis Bristoli lähistel asuvatesse väiksematesse küladesse mere ääres: Portishead, Minehead, Bossington, Porlock. Kõik väga ilusad ja armsad külad. Esimesel päeval külastasime tee äärde jäänud lossi, mis asus Dunsteris. Siin paar pilti sellest kaunist majast ja majast selle kõrval:





Seekord käisin reisil koos ühe uue leitud tuttavaga – kolleegiga, kellega paar nädalat tagasi koos olime Manchesteri lennul olnud. Tema on iirlane, elanud Inglismaal aga 18 aastat – sama ei ole väga palju ümbruskonnas ringi reisinud ning seega oli antud reisiplaanist väga huvitatud ja nii me koos omade vabade päevade veetmisega tegelesime.

Ööbisime Mineheadis ja leidsime juhuslikult sellise hotelli, mis oli oma uksed alles avanud. Hotell oli nii ilus ja puhas ja valgetes skandinaavia toonides – hommikusöögi lauas selguski, et hotelli omanik on soomlanna – nii et mu skandinaavia tunne ei olnud mind petnud J
Peale hommikusööki ja häid nõuandeid soomlanna poolt, alustasime matka Minehead’ist Porlcok’i, vahemaa oli neil kahel külal 10 miili ehk siis kuskil 16 kilomeetrit. Matkarada jooksis mööda mere äärt ja lammaste ning põldude vahelt. Alguses oli selline briti vihmamets, hiljem muutus maastik rohkem Saaremaaks. Vaated olid väga ilusad ja pildid on siin:









Matka sihtpunktis ootas meid ilus teemaja suurepärase tee ja kiikuvate konnadega:





Peale teejoomist oligi aeg suunduda tagasi suurlinna ja nii me siis nina Londoni poole suunasime.
Peale väikest Inglismaa reisi, ootas mind ees Jerevan. Seekord haarasin ka seal härjal sarvist ning vaatasin üle enamus vaatamisväärsusi, mis Jerevani ümbruses vaadata on. Esimene peatuspaik oli siis Virap’i nimeline klooster, mis asub Ararati jalamil ning kust on hommikupoolikul kaunid vaated sellele suurepärasele mäele. Paraku olin mina muidugi kloostrit külastamas peale lõunat, vaated olid siiski ilusad kuid lihtsalt veidikene pilvisemad.



Siin ka pilt munk Gregori elupaigast, kus ta viibis 12 aastat, ning kuhu ta oli suletud kuningas Trdat III poolt. 


Legend räägib, et kuningat oli peale seda vangistust tabanud tohutud hullusehood ning loomulikult oli tema päästjaks Gregori, kes ta hullusest terveks ravis, peale oma vabanemist. Kuningas arvas heaks peale seda lasta ehitada kristlikud kirikud paganlike templite asemel ning nii sai Gregorist Armeenia Apostliku kiriku pea ning Armeeniast esimene riik maailmas, kes vöttis omaks ristiusu terves riigis.
Ja siin ka pilt siis kloostrist endast:



Järgmisel päeval oli mu sihiks vana rooma tempel Garni – see küll korduvalt taastatud kuid siiski suhteliselt algupärases välimuses.
Tempel oli küll kaunis kuid tegelikuks vaatamisväärsuseks seal oli siiski loodus ja sealne org mis templi juurest läbi jookseb.


Siis ootas mind Geghardi nimeline klooster. See on maailma vanim klooster mis on ehitatud kalju sisse. Samuti oli siin kunagi hoiul olnud Kristuse ihust läbi torgatud oda J Momendil on see juba hoiul miskis teises kloostris.
Koopad, milles siis mungad elasid ja tegutsesid oli ilusad ning kohati väga nähtamatud. Samuti olid vaated ümberringi endiselt mägised ja rohelised.





Siin ka pilt ühest tüüpiliselt Armeenia ristist:


Minu viimane sihtpunkt oli Sevani järv, lihtsalt suur veekogu keset Armeeniat, suhteliselt külma veega kuna seal on palju allikaid, kuid siiski kohalike lemmikkoht (kuna see on ka ainuke koht) rannapuhkuseks.
Loomulikult oli ka seal paar kirikut:




Ja teiselpool järve mõni lumine tipp:

Armeenia või siis vähemalt Jerevani ümbrus on looduslikult väga kaunis. Rahvas on tõsine kuid lahke ja abivalmis. Naeratamas siin eriti kedagi ei leia.
Mehed istuvad enamasti väiksemates gruppides ja ajavad miskeid tähtsaid asju, seda ka näiteks sõidutee ääres – sest kui tähtsad asjad tahavad arutamist siis tuleb need ju läbi arutada koheselt. Naised on rohkem sellised tegutsejad tüübid, kes kandekotid käes tormavad miski suunas ja liiguvad pigem kas üksinda või äärmisel juhul paarides. Vene keel kõnelevatesse inimestesse suhtutakse oluliselt paremini kui näiteks inglise keelt rääkivatesse J Türklastesse ja Aseritesse ei suhtuta üldse, teised regiooni naabrid on pigem neutraalse suhtumise ära teeninud. Noori huvitab põhiliselt IT valdkond, paljud tahavad siiski minna välismaale. Kuna väljaspool Armeeniat elab rohkem armeenlasi kui Armeenias, siis kõigil armeenlastel on kuskil välismaal sugulane vöi paar. Armeenlased armastavad raha nii et ütlus: Maailmale rahu, armeenlastele raha (kõlab vene keeles oluliselt paremini kuid mul pole vene tähti siin arvutis) - on täiesti adekvaatne.
Selle ütlusega ma oma reportaazi lõpetan – aeg on hakati tagasi lendama Londoni poole ja kui kõik hästi läheb, siis homme õhtuks olen kodumaal jaanitule ääres J