teisipäev, 28. aprill 2020

Märts

Tagasi Londonisse jõudnud, kimasin magama sest järgmisel päeval oli kausa kolm lendu. Kõik need möödusid hästi, reisijad olid toredad ja meeskond kokkuhoidev. Õhtu ootas meid Invernessis. Seal läksime kogu meeskonnaga sööma, teised pardateenindajad tellisid omele takso, et 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvasse restorani minna, mina tegin selle peale kurba nägu ja ütlesin, et ma lähen jala, mille peale olid piloodid õnnelikud, et keegi nendega koos jalutada soovib. Esimene ohvitser oli meil väga tore ning entusiastlik tütarlaps, kellel oli teine töönädal meie firmas, ehk et tema jaoks oli kõik uus ja huvitav ja eriti toredad olid kodumaised sihtkohad! Restoran oli toreda nimega Sinepi Seeme, ning toit oli väga maitsev ja kaunilt serveeritud. Seltskond ning jutud olid ka väga toredad. Tagasi hotelli jalutades tundsin, et mul on kand kuidagi imelik...ning hotelli jõudes avastasin kannalt tohutult suure villi jäänused. Õnneks leidsin kohvrist oma ilusast punasest kotikesest, kus mul kõik ehk võib olla vaja minevad asjad peidus on, villiplaastri, mille hommikul kannale peale panin, et oma töökingad kuidagi jalga saada. 
Järgmine õhtu ootas meid Pariisis ning sinna lennutas meid ei keegi muu kui minu sõber Alan! 
Laveerisime ülejäänud meeskonna plaanidest eemale ja suundusime kahekesi nurga peal olevasse boulangerisse ning jutustasime pikalt. Siis tegime tiiru hotelli ümber kvartalis, kuna Alan ei olnud selles huvitava rajooniga hotellis enne peatunud, kuid juttude ja esialgsete vaatluste põhjal ei lubanud ta mind üksinda jalutama! Mina otsisin omale villiplaastreid, mille ma ka leidsin, ja tahtsin osta ka Johnile prantsusmaa Kroonikat ehk Paris Match’i aga ühtegi ajalehe putkat ei suutnud me sealt rajoonist leida - see peaks juba väikese pildi maalima siis hotelli ümbrusest :) 
Hommikusel tagasilennul oli meil 40 reisijat ning Alanil, kelle lend oli umbes poolt tundi enne meid, oli 10 reisijat - nii et haigus hakkas juba vaikselt saabuma.
Londonis kimasin ruttu linna peale ja sain kokku Johniga, kes oli väga rahulik ning ei arvanud saabuvast viirusest veel midagi. Jutustasime ja sõime ja jõime ja maailm sai paremaks, nagu alati!
Järgmiseks reisiks oli mul kahepäevane kuue lennuga ning Genfi ööpeatusega. Meeskond oli suurepärane, nalja sai rohkem kui tavaliselt. Ühel lennul oli meil pardal reisija, kellel oli nimekirjas märge, et ta on kurt. Kuna ta aga istus lennuki tagumises osas, siis helistasin tagumisele kolleegile Jagile, et kohal 27F on kurt reisija, et palun mine katsu temaga suhelda, et kas ja mis abi ta vajab. Jag ütleb mulle selle peale telefonis, et oot oot, ta hästi ei kuulnud, et mis m ütlesin, mina muidugi hakkasin oma juttu uuesti rääkima ja poole jutu peal sain aru, et Jag mängib juba ise kurti...Meil mōlemil oli muidugi nalja nabani! 
Genfis suutsin muidugi jälle seista valel tänavanurgal. Ma jäin korraks seisma, et telefoniga rääkida! Kohalikud töötavad tütarlapsed juba piirasid mind. Jalutasin siis ruttu hoopis järve äärde ja vaatasin seal ringi. Leidsin ka ühe vana tuttava söögikoha, kus sõin elu kallimat burgerit ja uue tulija auks jõin suhteliselt odava Corona õlle :)


Tagasi Londonisse jõudes, vahetasin kiirelt terminali ja suundusin hilisele Helsingi lennule. Ööbisin seekord lennujaamas, magamiskookonis, et hommikul kiirelt alustada kodutee viimast etappi. Koju saingi ilma vahejuhtumiteta ja hakkasin koheselt oma kodu-nädala tegevustega jooga, pilates, uisutamine, jms. 

Selveri parklas avastasime ka väikese Minide parkimisnurgakese:


Nädala keskel käisime Mulkaga linna peal asju ajamas ja leidsime uue söögikoha, Love Mussels, kus me kohe ka tigusid proovisime:


Reedel kuulutati välja eriolukord ning me otsustasime seda tervitada päikesetõusu uudistamisega rabas. Ja et ikka varakult kohal olla, läksime ka raba lähedale ööbima. Öömiskohaks valisime Kalme lõkkekoha ja sealse laavu. Pakkisime asjad, ostsime vorstid ja vahukommid, sest mis metsas lõkke tegemine see ilma vahukommideta on. Mina otsisin oma magamiskotti, minu kodus seda polnud, otsis ka Reet ja Anneli ja isegi Markku ja ka Mia treener, kuid keegi seda ei leidnud. Lõpuks laenasin Mia treenerilt Mallorilt omale 2 magamiskotti, ja jäin lootma et ehk minu oma ka kunagi kuskilt välja tuleb. 
Pakkisime asjad, vorstid ja kommid kaasas, ning Reeda auto sai pilgeni magamisasju täis, ning autosse istusid: Reet, Ruth, Rhea, Hera ja Cara Mi ning sõitsime oma lõkkekoha juurde, kus laupäeva õhtul olid kõik lõkkekohad hõivatud. Küsisin siis laavu juures olevalt perelt, et ega neil ei ole plaanis ööseks jääda. Pereisa vaatas mind nagu kuutõbist ja ütles, et kindlasti mitte. Ütlesin, et väga tore, et me siis teeme väikese metsaringi ja tuleme võtame nende lõkkepõhja üle. 
Kimasime metsa vahele, et veidike aega veeta ja ühtlasi miski sihi vahelt vaatasime ka päikeseloojangu ära.



Peale väikest ringi suundusime oma laavu juurde sisse kolima ja saime ka lõkkepõhja kätte ning loomulikult olid nüüdseks kõik inimesed lõkete juurest lahkunud.
Esmalt pidime teise lõkkekoha juurest aga tooma pingi, sest miskipärast oli meie lõkkekoha juures vaid üks pink ja sinna me kõik ära ei mahtunud. Ja no pingi toomine koos Ruthiga on üks naljakamaid tegevusi - tee peal oli üks puu millele ma loomulikult otsa tagurdasin. Ja no nalja oli rohkem kui viieks minutiks. Enne pimedust saime ikka pingi kohale ja asusime vorste grillima, vaatasime taevas süttivaid tähti, ja neid tuli sinna oluliselt rohkem kui 6. Küpsetasime ka oma vahukomme, kuid need olid juba veidike kuivanud ja nüüd õues külmas olles läksid need veelgi kõvemaks - ma panin need siis omale põue peitu, et neid veidike pehmemaks saada. 
Niimoodi seal istudes ja lõket nuusutades ning naerdes ja juttu ajades avastas Hera, et me ju hakkame metsas ööbima ka ja oli veidike pettunud iseendas, et kuidas talle see teadmine kodus kohale ei jõudnud, et oleks võinud ju koju voodisse jääda :)
Ega see teadmine meid koju voodisse ei viinud vaid kolisime oma laavusse:




Magamisest suurt midagi välja ei tulnud, algul tuli itsitada, siis oli veidi kitsas, siis külm, siis hakkas kõva, siis naaber siblis, jne. Aga tore oli ikkagi! Enne äratuskella olime juba püsti ja pakkisime oma voodeid kokku, ning kolisime autosse sooja. Meil oli väike maa sõita, et raba parklasse jõuda ja sealt hakkasime jalutama. Ning vaated olid juba vaatetornile lähenedes väga ilusad. 
Päikesetõus oli loomulikult eriti ilus:








Ja enne kella üheksat olime juba kodus tagasi ning jõime kohvi. Meie Reedaga tegime sel ilusal pühapäeval veel linnaorionteerumise ringi Nõmme metsas, leidsime kõik punktid peale veidikest sebimist üles ning vahepeal rõõmustas mu telefoni emalt saabunud teade, et ta on leidnud üles mu magamiskoti, mis oli asunud garderoobis kuid mitte sellel riiulil kus teised vaid oli veidi omaette nurgas :) Ema muidugi oli üsna pahane, et ma mitte midagi üles ei leia! Aga mul hea meel, et magamiskott ikka olemas...Käisime Reedaga orienteerumise edukat läbimist ja magamiskoti leidu Sõõrikukohvikus tähistamas :)
Uuel nädalal ootas mind tagasitee Londonisse kui piirid olid juba kinni, laevaga Helsingisse ja sealt lennuki peale.
Londonisse jõudes muidugi hunnik graafiku muudatusi, Euroopa ööpeatused kõik tühistatud, vaid UK omad alles, muudesse kohtadesse edasi-tagasi lennud, kolisin Caroline juurde, ning nädala lõpuks pandi ka UKs koolid kinni, baarid-restod päev hiljem, ja paluti inimestel tõsiselt suhtuda palvesse kodus püsida.....kuid nädalavahetuse soe ja päikeseline ilm ning emadepäev, tõi ikka inimesed tänavatele. Poed olid aga tühjaks ostetud, isegi alkoholi lett oli üsna tühi. Põhiline defitsiidi artikkel oli vetsupaber, seda ei olnud kuskilt saada ja inimesed vahetasid omavahel infot, et kes kus oli vetsupaberit kohanud. Caroline juures meil õnneks veel oli paberit aga pidime sellega suhteliselt kokkuhoidlikult käituma.
Mina tegelesin oma tavaliste asjadega - jalutasin Bushy pargis, istusin kohvikus ja vaatasin kriminulle, vaatasin aknast paistvat magnoolia puud, kohtasin erinevaid loomi ja siis kui ōnnestus mōni lend graafikusse saada, siis lendasin ja uudistasin juba pargitud lennukeid.







Lennud, mida mina lendasin olid sellised umbes 70 protsendilise täituvusega, palju oli reisijad, kes muidu lennukiga ei lenda :) Toredad olid ka erinevad isetehtud kaitseriietused: prügikottidest mantlid, kleidid, sussid, väikestest rätikutest näokatted mis oli prillide külge MacGyveri teibiga kinnitatud...nii et leidlikkust inimestel on, iseasi kas need kaitsevahendud neid ka millegi eest kaitsevad.
Mina aga tulin esmaspäeval koju :) Veidi oli küll seletamist Londonis check in’is et miks ma Eesti passiga tahan Helsingisse suunduvale lennukile minna, aga juhatasin tädi juhendile kus oli öeldud, et transiit on lubatud edasise pileti ettenäitamisel ja tädi lubas mu siis lennule. Helsingis oli olukord väga rahulik, lennujaamast rongile, siis trammile ja tulin paar peatust varem maha, et veidi jalutada sadamasse. Ning laeval oli oma 15 inimest, kes olid autodeta reisijad. 
Kodus algas karantiini elu: jooga, pilates, metsaringid, külmad vannid, ja tohutu söögitegemine. Oleme läbi uurinud enamus metsateid mis Krillimäe maastikukaitselalalt kuhugi viivad, siis kimasime Miaga ratastega läbi Rohuneeme, Leppneeme, Tammneeme, ning Randvere.



Käisin Reedaga Keila Joa pargis linnaorienteerumisel, mis oli jällegi väga tore üritus. Bussiga Balti Jaama sõites, oli bussis üks proua kes tahtis maha minna kohas kus ei olnud peatust ja bussijuht keeldus uksi avamast. Ja nii kahel korral. Tädi muutus üsna närviliseks ning põrutas, et kui bussijuht kohe ust lahti ei tee siis tädi köhib meie kõigi peale! Õnneks ei olnud bussis peale minu ja bussijuhi kedagi kuid bussijuht tegi selle ähvarduse peale kohe ukse lahti ja tädi lahkus tänavale köhima. Vot sellised on koroona aegsed ähvardused ühistranspordis. Õnneks tuli Reet mulle Baltasse vastu ja edasi me suundusime tema autoga, ning Keila Joale jõudsime ilma järgnevate vahejuhtumiteta. 
Metsa vahel oli rahvast rohkem kui bussis, kuid me saime siiski kontaktideta liigutud ja oma punkte otsida.
Lossi ümbrusesse tagasi jõudes oli sesl rahvast ikka juba väga palju. Ühel sillal oli lausa terve turismigrupp, kes olid koos rõõmsalt jalutama tulnud. Ja see kõik toimus liikumispiirangute ajal.
Lossi pargis kohtusime ka selliste elanikega:





Järgmisel päeval jalutasime oma kodustel radadel, leidsime ühe väikese privaatranna, kuhu meil on nüüd plaanis ka suvel peesitama minna. Rannal olid sellised toredad juustega kivid:


Siis suundusime Krisiga läbi metsa otse Selverisse, kus vahepeal pidime ka erinevaid takistusi ületama, valik oli lai: okastraat, erinevad põõsad, kraavid. 


Ning Selveris tegin ka Carolinele pühendatud foto:


Õhtusöögiks valmistasime kohupiimaga vareenikuid: 



Märtsikuu viimasel päeval pidin ma graafikujärgselt tagasi Londonisse minema...kuid kuna mu graafik muutus vaid “saadaval” päevadeks siis ma võtsin hoopis palgata puhkuse ja ei hakanud Londonisse minema. 


kolmapäev, 22. aprill 2020

Veebruar

Londonisse sain ilma vahejuhtumiteta, ning suundusin kohe maniküüri ja siis Johniga kokku saama, kellega arutasime poliitteemadel, ning veidi ka prantsuse keeles :)
Esimene ööpeatus oli mul aga Praha, kus ma ei viitsinud hotellist väljuda :)
Järgmine sihtkoht oli Marseille, kus ma tegin pika jalutuskäigu, ning sattusin linnaosadesse, millede eest ma tavaliselt kolleege hoiatan, kuid nüüd olin ise ootamatult nendes rajoonides hulkumas. 


Õnneks oli varajane lõuna aeg, ja päike paistis, seega tundus ka see rajoon täitsa ilus, ning keegi tülitama ei kippunud. Ja nagu mul kombeks, leidsin ka hommikusöögi:


Ning hiljem ka lõuna:


Samuti sain ostetud kohvikapslid oma kodusele kohvimasinale ja seda täitsa prantsuse keeles :)
Londonisse tagasilend hilines üsna pikalt kuna hommikul oli olnud udu ja see oli tekitanud meie edasisse lennuplaani veidikese hilinemise. Meie lennul Marseillest Londonisse oli aga pardal koolilaste grupp, kelledel oli edasilend Singapuri ning sealt Sydnisse ja sealt Brisbaini, ning nüüd tundus, et meie hilinemise tõttu jäävad nad kogu sellest lennupeost maha ja peavad hoopis öö Londonis veetma ning alles järgmisel oma teekonda jätkama. Kuna nende grupp oli aga üsna suur, kokku 36 inimest, siis õnneks jätkulendude osakond saatis meile lennu ajal teate, et keegi tuleb neile vastu ja juhatab nad kiirelt nende järgmisele lennule. Õnneks lendurid suutsid ka veidike kihutada ja meie lõplik hilinemine ei olnudki nii hull, ja koolilastel oli saatja vastas, ning loodetavasti nad jõudsid oma lendudele. 
Mina pidin kokku saama õhtul ka Alaniga, kuid meie lennu hilinemise tõttu sain talle vaid üle ukse head ööd soovida, kuna tal oli hommikune äratus väga varajane :)
Reedel lendasin enda jaoks aga uut sihtkohta, Salzburg, mis oli edasi tagasi lend, kuid ikka on huvitav kuskile uude kohta minna, mitte teades millised on reisijad, mis vaated aknast ootavad ja milline saab olema maandumine. Reisijad olid toredad, välja arvatud üks härra, kes arvas, et temale on liiga tehtud kuna ta ei saanud oma kohvrit paigutada enda pea kohale pagasiriiulile vaid pidi selle panema umbes 4 rida eespool asuvale riilulile, kuna seal oli vaba ruumi küll. Härra kusjuures oli viimane reisija kes peale tuli. Kurtis mulle pikalt kuidas kui tema lennukisse tuli oli seal palju vabu kohti aga pagasit ei olnud kuhugi panna! Ma seletasin, et lennuki tagumises osas on tõesti paar kappi hõivatud avariivarustusega, mida me kahjuks lennu ajaks kuhugi ei liiguta, ja et lennuki keskel on ju palju vaba ruumi, et tihti me peame viimastena pardale tulnute käsipagasi registreerima ja saatma lennuki lastiruumi, kuna pardal enam ruumi pole. Tema mure oli aga see, et istudes lennuki eelviimases reas peab ta nüüd võitlema vastuvoolu, et oma kohvrit saada ja siis lennuki tagumisest uksest sihtkohas väljuda :) Ma julgesin arvata, et see võtab temalt maksimaalselt 3 minutit ning härra arvas, et selle 3 minuti jooksul saaks tema juba ju õlut juua! Sain aru, et ilmselgelt on täiskuu ja sellel vestlusel ei ole pikemalt mõtet peatuda. Aga tore on ikkagi näha inimesi, kelledel on huvitavad nägemused. Siis seiga lōppu sobib hästi väikese Sebastiani joonistus mille ta mulle tegi miskil teisel päeval Berliini lennul, Sebastian oli väga tore, muudkui uudistas kuidas ja mida ma teen, ning poole lennu peal ulates mulle oma tehtud maali:


Tagasilennul aga teenisin meie "saiajagate" suure tunnustuse, kuldse pileti, mida siis meie reisijad jagavad parimatele töötajatele. Proua, kes selle mulle andis, ütles, et see on selle eest, et meenutan vana hea kuningliku lennufirma esindajat, olles rõõmsameelne ja hea huumorimeelega suhtleja! Peaks seda oma õele ütlema, tal on minust kohati hoopis teine nägemus ;)
Laupäeva varahommikul suundusin Baselisse, ehk tegelikult peatume me Lörrachis, Saksamaal.
Ilm oli ilus, päike paistis, ning linnud laulsid. Suundusin kiirelt oma DM poeringile, et vajalikud kätekreemid, tampoonid, näoõlid soetada, ning soetasin ka mate tee, mis mulle tundus, et on nõgesega, hiljem siiski tõlketeenust kasutades sain teada, et see on kanepiga....
Jalutasin veel veidike linna peal, ning üritasin paari kohta sööma minna, üks koht, kus varasemalt olen söönud oli kinni pandud, ühes kohas ei tundunud menüü huvitav ning paari kohta ei saanud ma sisse, kuna rahvast oli nii palju. Lõpuks soetasin kohvikust 3 soolakringlit ja suundusin hotelli oma tuppa neid nosima. 
Hommikul tagasilennu eel selgus, et meie järgmine ööpeatus Edinburghi oli tühistatud kuna Suurbritanniat oli tabanud torm Ciara, ning lubati tuult mille puhangud ulatuvad 50 m/s! Isegi tagasilend Baselist, põhiliselt siiski lennu viimased 20 minutit lubasid tulla huvitavad ja eriti põnevust pakkus maandumine, kapten muidugi ütles kohe, et alternatiivlennujaamaks maandumisel valib ta tagasituleku Baselisse, kuna kogu Lõuna Inglismaa on samasuguste ilmaoludega ja seda ka üle kanali olevad kontinendi poolsed lennujaamad. Seega pidas ta paremaks pigem tagasi pöörduda. Kuid, nagu ikka, kui on tohutu ettevalmistus, siis läks ikka kõik hästi ja me saime turvaliselt rattad maha Heathrows. Lähenemine ja maandumine olid küll üsnagi konarlikud, ja me istusime omadel kohtadel, rihmad kinni juba oma 20 minutit enne maandumist. Maapinnal oli tuul muidugi eriti huvitav, aeg ajalt tuli ka tugev vihmasabin, nii et Ciara oli üsna kuri! Hakkasin siis oma ootamatut vaba päeva veetma, alustades seda hommikusöögiga Alani seltsis, kes ei olnud oma pealelõunaste lendude suhtes optimistlik. 
Mina aga suundusin linna peale kinno, vaatama Parasiiti - enne metroosse jõudmist sain ka vihmasaju omale kaela ning mu mantel eriti ei pidanud sellele vihmahoole vastu, metroosõidul üritasin seda veidike kuivatada. Linnas oli tuul vaiksem ning vihma ka nii hullusti ei sadanud. Film oli aga väga hea, ning kindlasti oma samal õhtul saadud Oskarit väärt.
Tagasitee lennujaama poole oli aga üsna vaevaline, kuna ka metroorongide graafikut segas tuul mis oli õhtuks üsna suure hoo sisse saanud. Sain siiski oma öömajja, kuigi see võttis aega kauem kui tavaliselt. Öösel oli tuul veelgi tugevam, kohati oli lausa veidi hirmutav, sest tundus et terassi sein lendab minema...kuid hommikul ärgates oli siiski kõik omal kohal.
Viimaseks tööpäevaks sain lennu Berliini ja tagasi. Nüüdseks oli torm ka Saksamaale jõudnud, nii et tõotas tulla jällegi huvitav lennupäev. Kõik möödus aga vahejuhtumiteta, kui välja arvata, et kapten avastas oma tavapärasel lennueelsel ringkäigul, et miski pidurite vedelik lekib ja palus seega tehnikutel miski osa seal ära vahetada. See kõik aga võttis aega, ning me hilinesime. Kuid õnneks ei seganud meid tuul, lihtsalt olid maandumised veidi konarlikumatel teedel kui tavaliselt. 
Londonisse tagasi jõudes, tegin kiire riietevahetuse ja suundusin kolmandasse terminali, kus ootas mind juba reisijana lend Helsingisse ja sealt Tallinna. Helsingi lendu oodates, sain maapealse teeninduse agendilt Elenalt oma pardakaardi parenduse, ehk et ta leidis mulle istekoha, reas kus minu kõrval oli vaba koht. Ja see osutus ainukeseks vabaks kohaks lennukis! Minu väikesed rõõmud :)
Keset ööd sain koju, ning hakkasin kohe magama. Hommikul ärgates suundusime Miaga koos meie autole remonti järgi, Mini oli nüüd lōpuks saanud uueks ja ilusaks peale jaanuari alguse kokkupõrget,  ning siis Miaga arsti juurde. Endiselt otsitakse põhjust tema köhimisele kuid midagi pole veel leitud. 



Siis soetasime uue külmkapi kuna meie 15 aastat vana külmkapp otsustas ühel ilusal päeval lihtsalt kapiks hakata ja mitte enam külma tootma. Seetõttu pidime temast loobuma ja soetama uue kapi, mis ka veidi külma toodab. Järgmisel päeval istusingi kodus ja ootasin uut külmkappi :)
Neljapäeval aga käisin joogas ja siis sain kokku Itaga, kellega tema linnakorteris nagu juba kombeks, kappe kokku panime.
Reedel oli sõbrapäev ning õhtul tuligi meile Reet ja Rhea, kellega käisime saunas ja sõime kinoa salatit ning jõime Bali kasside seedetraktis valminud kohvi. Laupäeval käisime Mulkaga uisutamas ja siis Sipsiku filmi vaatamas - see oli väga tore!


Õhtul käisin veel Miaga kinos miskit saare õudukat vaatamas, mis eriti õudne ei olnud.


Pühapäeval käisime emaga Balti Jaama hoones uudistamas pressifoto näitust - see oli väga huvitav. Ning kui me juba seal pool linna olime, siis külastasime ka Fotografiskat ja uudistasime seal Sebastiao Salgado Kullapalaviku näitust, mis oli ka tore, kuigi väga pisike.



Siis soetasime Balti jaama turult hatšapuri ja kimasime koju :)
Esmaspäeva hommikul vara suundusin lennujaama, kus olin sunnitud soetama uue pileti kuna mu soetatud pilet oli millegipärast tühistatud. Õnneks jõudsin selle kõigega tegeleda ja sain koha lennule ja ka jõudsin sellele. Kahjuks suutis armas tütarlaps aga ka mu Helsingist edasilennuga miski vale liigutuse teha ning ka see pilet mul tühistus, ehk et mu kohver saadeti vaid Helsingisse. Seal ootasin seda muidugi nii kaua, et järgmisest lennust jäin uue pileti ostmise aja tõttu maha...ja siis sain Helsingi lennujaamas veeta 4 tundi, et oodata oma saatust kuna järgmisel lennul oli vaid 2 vaba kohta! Nii ma siis istusin oma Muumi kohvikus, sõin hommikust, tühistasin oma juuksuri ja maniküüri ajad, millele ma enam miski nipiga jõudnud ei oleks, vaatasin filmi, jutustasin Anneliga, ja nii see 4 tundi mööduski, ning õnneks sain siiski ühe sellest kahest vabast kohast ja asusin Londoni poole teele. 
Londonis kimasin ruttu linna ja sain kokku Kätliniga, kellega suundusime Flat Iron Steik nimelisse restosse - mis oli väga tore söögikoht! Ning liha mida pakuti oli suurepärane. Ja kõigile külastajatele pakuti ka jäätist!
Peale kehakinnitust suundusime teatrisse, vaatama Kunene ja Kuningas, mis rääkis Lõuna Aafrika apartheidi aegsetest inimsuhetest. Väga hea etendus oli!
Esimene töölend oli mul lühike Marseille ööpeatus kus ma hotellist ei lahkunud. Siis lendasin Marseille edasi-tagasi, millega me järjekordselt hilinesime, ning paljud reisijad jäid oma jätkulendudest maha kuid seekord oli meie hilinemine, ei teagi mis põhjusel, nii pikk, et keegi ei saatnud meile miskeid teateid, et tullakse vastu ja eskorditakse neid järgmistele lendudele. 
Tänu sellele hilinemisele muutus ka minu järgmine päev, kuna mu puhkeaeg ei tulnud enam välja ja nüüd sain omale hoopis kiire Genfi edasi-tagasi. Meesknd oli tore, reisijad ka - ainult üks härra keeldus oma telefonikõnet lõpetamast ja oli suhteliselt ärritunud, et purser seda mitu korda temalt nõudis. Purser ise oli ka ärritunud kuna härra teatas, et tema teab paremini millal kõnesid lõpetada... 
Siis lendasin kahepäevast kuue lennuga reisi, kus oli kaks suurepärast kolleegi ning üks veidike tüütus, aga nalja sai nende poistega omajagu, nii et tegelikult oli väga tore. Ööseks olime Prahas, ma tegin väikese jalutuskäigu, ning siis vaatasin lihtsalt aknast välja kuni oli aeg magama hakata. Ning viimaseks tööpäevaks sain hoopis vaba päeva ja seega alustasin oma koduteed kodumaa sünnipäeva varahommikul. Tallinna lennu värav oli Helsingis ilusti kaunistatud sini-must-valgete õhupallidega ning kõigile pakuti sini-must-valgeid komme. Reisijaid oli umbes 10.
Koju jõudes hakkasime kiirelt ette valmistama õhtuseks vastuvõtuks, nimelt oli meil oma punase vaiba vastuvõtt kodus, kuhu saabusid ka ema sõbranna Anne ja Tiina, ning Anne tütar Anneli koos oma kahe lapsega. Vastuvõtt ning peolaud ei jäänud alla Ugalas toimunule :) Juttu jagus vist isegi rohkemaks kui Ugalas. 
Miskil ōhtul uudistasime ka tuult mererannas:


Sel nädalal oli meil ka hoiukoer, väike kuid ülikarvane Pablo ja kes oli väga kurb kui Cara Mi kodust lahkus, siis ta tõstis oma väikese koonu taeva poole ja ulgus ikka pikalt.


Aga muidu oli Pavlik, nagu mina ta kohe ristisin, väga tubli õues jalutaja, eriti meeldis talle lumi mis üllatuslikult ühel ööl oli maha sadanud. Ühel päeval käisin ma Pavlikuga kohvikus, seal käitus ta ka väga korralikult. 


Siis käisime lastega igapäev uisutamas ja mõnel päeval oli terve liuväli meie päralt, mis oli eriti tore. Ning ühel päeval, kui harjutasime Mia kiiret pööret, suutsid lapsed ka kind kukkuma ajada!


Reede õhtul panime aga parimad riided selga ja kimasime Krisiga ooperisse, meie olime ilusad, selle ooperi võib aga vahele jätta.


Nädalalōpul külastasime ka restorni Paat: ei teadnud meie, et see vōib pikaks ajaks meie viimaseks väjas söömiseks jääda:


Ning siis käisin Reeda ja Külliga Anne Veski näitusel, mis oli üles pandud Maarjamäe lossi, ja seal oli meil giidiga ekskursioon. See oli üks tore üritus, ning seal sai lisaks teadmistele ka oma laulu ning tantsuoskust näidata. 


Ning väike kultuur lõppes meil Vesivärava kohvikus, kus lõunat sõime. 
Esmaspäeva hommikul jōudsin veel Pavlikuga mere äärde jalutama ja siis kohver kokku ja oligi aeg suunduda Londoni poole, et märtsikuu esimesi lende teha: