Barcelona
näitas meile väga vaikset külge endast, nimelt oli suur reede, ja seega
otsustasime koos kolleegidega minna hoopis lähedal asuvasse Sitges'e
linnakesse. Geoff läks omi asju ajama ning mina ja Glen jalutasime linna peal,
rahvast oli väga palju. Maailma geipealinnaks nimetatud Sitges oli tegelikult
pungil perekondadest, kes kõik veetsid pühade esimest päeva :)
Ja selles
suures rahvamassis, sulandusime meie Gleniga suurepäraselt teiste hulka.
Peagi
leidsime omale ühe toreda restorani, kus veidike keha kinnitada. Mina tarbisin
mereande - väga head olid! Siin pitl meile pakutavast menüüst:
Ning kuna Glenile väga meeldisid soola ja pipratops, siis siin ka pilt nendest:
Siis istusime
peatänava ääres vihmavarjus ühes veinibaaris ning vaatlesime inimesi ja
rääkisime elust. Väga tore oli! Peagi oli aga aeg käes, et kokku saada Geoffiga
ning suunduda tagasi Barcelonasse ja oma hotelli. Oli üks väga tore õhtu!
Paraku lõppes
see õhtu minu jaoks eriti huvitavalt - ärkasin keset ööd ning suundusin
tualetti ja sinna ma ka jäin päris pikaks ajaks. Nimelt need mereannid olid
otsustanud mu kehast väljuda ja nii ma seal oksendasin kohe uhkelt. Miskil
hetkel hakkas mul veidike parem ja ma käisin isegi dushi all ning arvasin, et
olen suuteline lendama minema, kuid siis vaatasin peeglisse ja sain aru, et ma
pean siiski heitma voodisse. Seega helistasin Geoffile ja andsin talle teada,
et ma ei ole suuteline lendu tulema. Geoff oli väga murelik ning küsis kas mul
on midagi vaja kuid ma arvasin, et ma saan kuidagi ise hakkama. Veidi aja
pärast helistas kapten ja pakkus erinevaid ravimeid, kuid ma loobusin ka
nendest ning arvasin, et ma pean selle lihtsalt läbi elama. Nad kõik soovisid
mulle head paranemist ja ma üritasin uuesti magama jääda. Siiski suutsin veel
ühe pikema okseralli teha enne kui magama jäin.
Veidi peale
lõunat ärkasin üles, päike paistis, taevas oli sinine...kuid ma olin omadega
nii läbi, et ei suutnud isegi riidesse panna, et õue minna. Seega veetsin terve
päeva ennast kogudes. Ning õhtuks olin juba nii julge, et tellisin omale supi
ja sõin selle ära. Kõht tegi küll igasusguseid huvitavaid hääli selle peale
kuid enam ma ei oksendanud! Seega andsin tööandjale teada, et tahaksin nüüd
koju tagasi tulla. Ning järgmise päeva lõuna paiku oli mul auto järgi, et mind
lennujaama viia ning lennuki peale panna ;)
Seoses selle
vahejuhtumiga, muutus mu graafik, ning järgmiseks päevaks sain omale lennujaama
valve. Hommikul olin nii julge, et jõin kodus kohvi. See paraku mu kõhule ei
meeldinud ning selleks ajaks kui tööle jõudsin tuli see kohv minust välja.
Peale seda tundsin ennast kohe paremini ja sain aru, et ma veel miskeid
keerulisi asju igaks juhuks ei söö ning piirdun saia ja kummeli teega. Ja nagu
ikka, kui Sa ei taha siis saad selle lennu mis muidu oleks Su lemmik. Seega
kutsuti mind Nizzase ja seda ööpeatusena. Nizzas on mu lemmikud sinikarbid...Paraku
seekord jäid need minust väga kaugele ;) Läksin hoopis jalutusringile koos
kolleeg Mark'iga. Mark oli aastaid tagasi elanud Nizzs ja seega teadis enamus
nurgataguseid. Ning neid me nüüd uurima asusimegi. Vaatasime üle
rannapromenaadi, sadama, ronisime mäkke, uurisime koske, uurisime surnuaeda,
vaatasime vaadet vanalinnale ning kogu linnale. Oli üks tore jalutuskäik!
Õhtusöögi
jätsin mina vahele, selle asemel tarbisin saia ja veidike juustu, ning jõin
kummeliteed. Ja seda kõike oma hotellitoas. Ning see kõik harmoneerus minu
kõhuga :)
Paar päeva
hiljem lendasin uuesti Nizzat, seekord edasi-tagasi, ning sellel lennul selgus,
et rikkusin ühel proual terve lennureisi. Proua oli lennukisse tulles
üllatunud, et ainsad lapsed lennukis istuvad tema taga, ning peale selle fakti
avastamist soovis oma kohta vahetada. Nad olid abikaasaga omale valinud ühe
koha akna all ja teise vahekäigu pool, lootes, et keskmine koht jääb vabaks.
Paraku tuli suht ruttu ka sellele keskmisele kohale inimene, ning kuna proua ja
härra arvasid, et parem on kui nemad istuvad koos, siis keskmise koha härra
istus hoopis vahekäigu poole. Järgmises reas istuvad lapsed istusid akna all ja
keskmisel kohal ja nende ema vahekäigu pool. Lapsed joonistasid rahulikult,
ning olid üldse oma käitumiselt väga viisakad ja rahulikud. Peale proua soovi
kuuldes, palusin tal oodata veidi, kuna kõik reisijad ei olnud veel pardal ning
ütlesin, et meil on vabu kohtu kuid need on kõik keskmised kohad kuna akna ning
vahekäigu poolsed on kõik täis. Veidi aja pärast läksin tagasi tema juurde ja
ütlesin, et kõik reisijad on pardal, et kui ta soovib kohta vahetada siis kõik
vabad kohad on valikus. Proua oli selleks ajaks vahetanud koha tema reas
keskmisel istmel olnud härraga, ning istus nüüd vahekäigu pool ja tema taga oli
laste ema. Proua ütles, et ta on momendil sel kohal rahul kuid et ta ei saa
aru, et kuidas saab nii olla et lennukis on vaid mõned vabad kohad ning üks
nendest on laste isa kõrval. Et kuidas küll elu saab nii ülekohtune olla :) Ma noogutasin
kaas ja ütlesin, et elu ongi ülekohtune, et ega me selle vastu ei saa ja
pakkusin talle veelkord, et kui ta soovib siis ma võin ta ümber istutada vabale
kohale, ehk siis eemale lastest. Ta ütles, et tal oleks väga ebamugav ning
piinlik kohta vahetada, ma julgustasin, et ma võin teistele reisijatele
seletada, et proua iste on katki ja seetõttu pean ma tema koha ära vahetama. Ta
ei tahtnud seda, ütles ikka et see oleks piinlik. Tõin prouale padja ning teki,
et ta saaks ennast mugavamalt tunda ja soovisin head lendu. Teeninduse ajal oli
proua oma lauale laotanud salvrätiku - see on meie jaoks selline väike märk, et
see inimene ei ole päris mõistlik ning ratsionaalne :) Proua tellis omale
joogi, ei ühtki palun, tänan või muud viisakust, ma olin üliviisakas, kuid ei
miskit vastust sellele. Proua abikaasa, kes istus akna all, vaatas mind
kaastundliku pilguga kuid ei kommenteerinud midagi. Ning asjasse üldse mitte
puutuv härra keskmisel istmel võttis kogu asja naljana. Peale teeninduse lõppu,
saabus tulivihane proua taha kööki ning hakkas minu peale karjuma, et mina olen
rikkunud tema lennureisi, et ma ei mõelndu korrakski selle peale, et oleksin
pidanud teised reisijad ümber tõstma tema ritta, et tema oleks siis saanud oma
abikaasaga istuda kahekesi reas nii nagu neil algselt plaanitud oli. Ma jäin
teda suu lahti vaatama, mille peale minu kolleeg Yvonne küsis proua käest
uuesti üle, et milles te täpselt Ruthi süüdistate? Proua kordas veelkord, et ma
oleksin pidanud teised reisijad ümber istutama, et tema ei oleks pidanud laste
ees istuma kuna temal oli raske öö ning tal selg valutab. Proua lahkus köögist
ning mu kolleeg läks samuti salongi miskeid asju ajama. Hetke pärast tuli proua
tagasi ja viskas mulle padja ja teki, mille olin talle enne viinud ja teatas,
et see oli küll hea idee kuid tema puhul see ei töötanud. Nii et vot selline
pahategija olen!
Järgmise
päeva veetsin kodus juustuküpsiseid tehes ja õhtul käisin prantsuse keele
tunnis.
1 aprillil
suundusin Amsterdami. Seekord olin mina ainuke, kellel oli ööpeatus graafikus,
teised lendasid edasi-tagasi lendu. Istudes autos ning liikudes oma hotelli
poole tabasin end mõttelt, et läheks tulpe vaatama. Päikes paistis, taevas oli
sinine, ning tulbiväljad tundusid nagu ainuke õige mõte kuidas oma päeva Amsterdamis
või siis Haarlemis veeta. Hotellis oli vastuvõtuletis tore noormees, kes
seletas lahkelt kuidas ma lilleparki saan ja hoiatas igaks juhuks, et veidi on
vara kuid mõned tulbid on siiski juba õites. Lillepark oli selline tore park,
kus oli tohutus koguses inimesi, kes kõiki lilli vahtisid ja uurisid, ning osad
jalutasid lihtsalt niisama. Mina vaatasin inimesi ja vahest ka mõnda lille.
Pargi ümber laiusid aga tohutud põllud, kus olid tulbid. Momendil õitsesid
neist vaid väikesed punased, kuid need olid väga ilusad.
Igal juhul
tahan ma seda tulbiväljade uurimist veelkord teha kuid siis ehk jalgrattaga
ning veidi hilisemal ajal kui on juba rohkem õisi. Siin ka pildid lillepargist:
Lilled
vaadatud, suundusin tagasi Haarlemisse, ning jalutasin sihitult selle külakese
vahel ja leidsin sellise toreda tuuliku:
Järgmisel
hommikul suundusime tagasi Londonisse ja sellega oli minu tööpäev tehtud :)
Tegelikult pidin küll minema edasi Brüsselisse ning jääma sinna ööbima, kuid
kõigile teatud põhjustel on emdiselt Brüsseli lennud veidi halvatud ning seega
meie lennugraafik selle sihtkoha osas segamini. Ja seega sain mina omale
varajase tööpäeva lõpu. Kuna ilm oli ilus, siis suundusin kiirelt Caroline
juurde, istusime aias, jõime hommikust proseccot ning nautisime päikest.
Lõunaks jalutasime siiski lemmik pizzarestorani ja sõime seal lõunat, ning
peale seda suundusime kohalikku pubisse, saime kokku veel ühe kolleegiga ja nii
see laupäev möödus.
Pühapäeva
veetsin aga lennujaama valves, seekord sain kohe hommikul kokku seal leedulanna
Inesaga, ning koos temaga need kuus tundi möödusid. Inesal on suured
probleemid, kuna ta on nii ilus siis on tema elu väga keeruline kuna kõik
vaatavad teda kogu aeg ja tal on raske selle tähelepanuga toime tulla. Sellised
probleemid siis inimestel! Meid kumabgi ei kutsutud lendu, seega saime istuda
ja muudkui jutustada.
Siis saabus
mul mitu vaba päeva ning nendel midagi eriti ei juhtunud, käisin oma
tavapärastel jalutuskäikudel, küpsetasin juustukaid ning tegelesin prantsuse
keelega. Sel töönädalal ei ole mul ühtegi ööpeatust, seega veedan aega
põhiliselt omas kodus. Kuid ilm hakkab meil vaikselt soojemaks minema,
magnooliad hakkavad juba õitsemist lõpetama ning teistele puudele hakkavad
lehed tulema, linnud muudkui kisavad, seega, kevad on kohal! Siin ka pilt kevadisest õhtusöögist:
