Laupäev, 22. juuni 2019

Märts

Koju jõudes vahetasin kohvri, pakkisin sinna suusalaagri asjad, üritasin küll veidike kõrvale hiilida väljasõiduaega nihutades, kuid Reet sai mu ikkagi kätte ja me suundusime Pühajärvele spordilaagrisse. Kohale jõudes oli juba õhtu käes, seega tegelesime vaid sisse kolimise ning maja soojaks saamisega. Hommikul alustasime Kääriku radadega tutvumist, tegime esialgi väikese ringi ja siis Reet tegi pikema ringi otsa ja mina teise väikese ringi veel. Lumi oli mõnus ja rada libises hästi. 


Peale lõunat tegime jalutusringi ja suundusime pubisse sööma – sinna me enam ei lähe sööma J
Järgmine hommik algas eesti suusatajatele huvitavalt, et mitte öelda hävitavalt…uudiseid ei ole me kumbki vist nii palju kuulanud kui sel päeval. Igal juhul suundusime ikka suusarajale, seekord Haanjasse, kuna keegi pidi ju Eesti Suusatamist üleval hoidma, ja me saime aru, et me oleme sellele lähemal kui keegi teine JHaanja radadel sattusime ootamatult Kurgjärve hoovile, kus kohtasime Juhanit, kes andis meile head nõu kuhu edasi suunduda. Ringid tehtud, väike spordijook joodud, suundusime Võru Magaziini poodi, kust soetasime Reedale saunamantli. Õhtul käisime järve ääres jää praksumist ning ilusat roosat taevast uudistamas, ning ühtlasi grillisime ka vorste, mis küll külma tõttu eriti soojaks ei saanud kuid grillitud said. 



Ning hilisõhtu möödus uudiste saatel ning loomulikult olid valimislahingud täies hoos ja see on ju parim naljasaade, mida iga nelja aasta järel järgida saab. 
Hommikul ootas meid Kekkose rada, ja oi kui raske oli selle 12 kilomeeter. See kohe kuidagi ei tahtnud lõppeda, uurisin Reedalt, et ega ta ei tea Mati A…. kontakte, et ehk saab kuidagi kergemini edasi, kuid siis juba paistis 13 kilomeetri post ja polnud enam vajadust verd segama hakata. 






Peale lõunat suundusime Tehvandi spordikeskusesse laskesuusatamise sprindivõistlust vaatama – see oli üsna kaasahaarav aga ilm oli üsna külm, seega üritasime päikese käes soojeneda, kuid sealt ei olnud jälle head vaadet.


Õhtul tegime sauna, et veidigi sooja saada.
Ning viimasel laagripäeval suundusime jalutusringile Apteekrimäele. Metsa vahel oli väga mõnus ja leidsime sealt pundi väikesi hüppemägesid – need olid väga nummid, eriti kui nad seal pundis koos olid.


Ning siis suundusime koduteele ja kuna Põhjaka mõis oli tol päeval kinni, siis suundusime lõpuõhtusöögile Sardiinide restorani Pirital. Ja see oli väga hea!
Ja nii see kodunädal mööduski ja peagi oligi aeg käes, et suunduda lendama. Veetsin kaks ööd Brüsselis, kus käisin niisama linna peal tuiamas. Londonis tagasi olles kohtusin Johni ja Heleniga. 


Järgnes mitu Amsterdami, erinevatel päevadel milles viimane hilines nii palju, et järgmiseks päevaks sain vaba päeva ja suundusin koduteele. Alustasin pühapäeva hommikul kell 8.15 oma crew house’st lahkudes, Helsingi suunalisele lennule sain istekoha, Tallinna lennult Helsingis tõsteti mind muidugi kaalupiirangute tõttu maha, ning kuna oli pühapäev siis Annelil oli miski korvpallilahing käsil ja ma suundusin rongiga  ning bussiga Porvoosse, seda siis Vantaa lennujaamast läbi Helsingi. Ning Anneli mäng lõppes samal ajal kui mina bussiga Porvoosse jõudsin, nii et ta tuli mulle sinna vastu. Suundusime siis koju ja hakkasime koheselt kvaliteetaega veetma. Õhtu jooksul selgus, et kuna Nora ei saa bussiga kooli, kuna esmaspäeva hommikuti buss sel ajal ei lähe kui tal vaja, siis mind lennujaama viia ei saa….ehk et hommikul viisime Nora kooli, siis Anneli tööle ja seal pani Anneli mind trammi peale, millega sain sadamasse ja siis laevale ning kella 14 paiku esmaspäeva pealelõunal olingi juba kodus. Ehk et mu kodutee oli aega võtnud nii 30 tundi J


Siis veetsin hr. DJga aega, kolmapäeval tegin omale jällegi päevavarga päeva:


Ning neljapäeval suundusin juba Helsingi kaudu jällegi Londonisse. Seekord käisin Anneliga uuesti kokku saamas, kuna olin talle miskil eelmisel korral Roomast kohvi toonud aga see oli mul juba kodu-Eestis, ning nüüd haarasin selle kaasa ja viisin Annelile tööle ära ;) Londonisse jõudes suundusin Elena juurde kellega õhtul teatrisse läksime. Meil oli plaan minna teatrisse ja lootsime enne seda veel veidike süüa – koht kus me aga süüa soovisime omas nii pooleteisttunnist järjekorda, nii palju meil aega ei olnud, ning kahjuks ei saanud ka lauda broneerida. Sai vaid oma telefoni number jätta, ning kui laud vabaneb nii pooleteisttunni pärast, siis helistatakse ja palutakse lahkelt kohale tulla….meile oli see veidi arusaamatu ja seega suundusime hoopis ühte uude burgeri kohta, kus saime laua ja süüa ja juua, ning seda kohe ja saimegi minna teatrisse. Vaatasime muusikali “Come from Away”, mis räägib 9/11 ajal Ganderi (Kanada) lennuväljale maandunud lennukitest, mis olid õhus lõksus kuna USA õhuruum suleti. Ganderi rahvaarv mitmekordistus paariks päevaks kuna sinna maandus 38 pikamaalennukit, kus oli kokku üle 6500 reisija ja meeskonnaliikme. Kohalikud võtsid ootamatud külalised lahkelt vastu, osad külastavad seda linnakest siiani. Lugu on siis tõestisündinud lugu, ning oli laval esitatud üsna hoogsate rütmide saatel. Nii et oli väga tore etendus!
Siis lendasin Rooma, kus küll kogu meeskonnaga ööbisime kuid mina pidin tagasi Londonisse minema hiljem kui ülejäänud meeskond. Kui me hotelli jõudsime, siis neil oli juba minu lahkumise kellaaeg minu paberitele kirja pandud ja ma ei hakanud seda üle kontrollima ega arvutama.
Hommikul sain meeskonnaga kokku, sõime koos hommikust, siis üritasime otsida miskit galeriid, kus oli tasuta mereteemaline näitus, kuid seda me ei leidnudki. Teised pidid juba hakkama tagasi hotelli poole suunduma, kuna nende tagasilend oli varem kui minu oma, ja ma jäin galeriid otsima, mille ma siis ka kohe leidsin. 

Vaatasin näituse ära ja siis tegin veel pikema jalutusringi. Ning kokkulepitud ajal olin vormiriietes hotelli fujajees, ning ka autojuht oli seal kohal, kes mind lennujaama viis. Autos istudes hakkasin kella vaatama ja veidi mõtlema ja sain aru, et minu lend väljub nii 25 minuti pärast, mina aga olin alles 30 minuti kaugusel lennujaamast! Kuna ma aga teadsin purserit, olin temaga just paar päeva tagasi lennanud koos ja veel nalja visanud, et ärgu ta siis mind Rooma unustagu, siis esialgu arvasin, et ma ei hakka kuskile helistama ja miskit paanikat tekitama, vaid vaatan mis siis saab kui ma lennujaama jõuan. Roomas, on nimelt selline protseduur, et kui turvakontrollist läbi lähed, siis tuleb sinna teine buss vastu mis viib meid lennukile, ehk et terminalihoonest me läbi ei lähe. Ning kõik toimis, buss oli seal ja viis mind lennuki juurde, kus ootas mind lennu väljumise vastutav, kes ütles, et mind oodatakse kuna lennul on väljalennu aja piirang kuid kõik reisijad on muidu pardal ja kui seda ajapiirangut ei oleks olnud, oleks lend juba läinud olnud… Ma vabandasin ja seletasin, et hotellil on paraku selle lennu kohta vale transpordi aeg ja mina olen muidugi süüdi, et ma ise seda üle ei kontrollinud. Kuid alati on hotell väga täpne olnud nendes asjades ja mul ei olnud miskit põhjust neis kahelda… Proua ei olnud minu peale isegi mitte pahana, vaid teadis juba kogu lugu, et see oli lihtsalt miski arusaamatus. Purser oli muidugi mind nähes rõõmus, ja minu kallal norimist jätkus terveks lennuks J
Edasi suundusin Viini, kus kohtusin vana hea tuttava Gary’ga, kellega koos kohe suundusime linna peale jalutama ja nagu Garyl kombeks sõime õhtust Vapianos. 


Aga väga tore oli kuulata kõik Gary reisijutud tervest aastast, sest täpselt nii kaua ei olnud me kohtunud!
Ning mul oli ka teine öö Viinis, kus oli mul selline meeskond, et kõik tulid välja sööma, nii et Viini peale ma ise uitama ei saanudki minna. 


Londonis sain kokku Johni ja Heleniga, kellele viisin helkureid, kuna selgus, et saareriigis ostmisel on neid üsna kullahind – viisin neile siis ilusa nimega Püünsi kooli helkurid ja Löfbergs Lila omad ka – et oleks ikka hea hääldusharjutusi teha JHeleniga pahandasime Johniga, sest kohati ei ole tal üldse aimu, mida oma jalgpallisemudele võib saata ja mida mitte. Loodetavasti sai ta aru netiavaruste ohtudest…
Miskil päeval lendasin sellise toreda, vanades värvides lennukiga:
Minu lennufirma saab sel aastal 100 aastaseks ja seetõttu meenutatakse veidi ajalugu ja mõned lennukid on vanadesse sulgedesse ehitud. Seega ka see tore A319.


Kolmapäevaks sain jällegi ootamatu vaba päeva ja käisin ühte tuba vaatamas, mida vahepeal plaanisin üürima hakata, et jälle Londonisse veidi paiksemaks jääda, kuna see 30 tunnine kodutee tundus mulle veidi liig, mis liig. Tuba mida vaatasin oli meie prantsuse keele grupikaaslase majas, kus tal alumisel korrusel on Pilatese stuudio ja ülemisel korrusel on siis 3 tuba, millest kahte ta hakkab välja rentima. Tuba oli ilus ja avar, ning valgusküllane. Ning ka ümbrus oli tore – ainuke mure oli see, et kella viieks lennujaama saamiseks oli ainus võimalus taksoga minna LVõtsin omale paar päeva mõtlemisaega, et aru saada mis ja mida ma tahan ja kuidas edasi. Ning lõpuks otsustasin ikka veel suveks samamoodi loksuma jääda, ehk siis olla nädal tööl ja nädal vaba, ning üritan ikka oma “commutimisega” hakkama saada.
Järgmisel päeval sain omale lennujaama valve, kus istusin pea lõpuni ning arvasin, et olen juba pääsenud kuid siiski leiti mulle väike Pariisi lend. Peale seda jõudsin veel Helsingi lennule ja sain koha ka Tallinna lennule, kuigi see oli viimane vaba koht ;)
Reedel käisime emaga Tõde ja Õigust vaatamas – ja jummel kui ilus see Eestimaa ikka on! Isegi kui tuiskab või kui on vihm ja lehm on kaelast saadik pori sees kinni, siis on ikka vaated nii-nii ilusad. Meiega koos olid kinos muidugi eiriti huvitavad külastajad – üks härra kommenteeris terve filmi kõva häälega, et mis täpselt ekraanil toimus ja mis edasi toimuma hakkab, siis üks proua rääkis pikalt telefoniga, kui film oli umbes 20 minutit juba käinud, siis saabus saali proua kahe karguga, kellel saalitöötaja palus veidi aega paigal seista ja alles siis oma kohta otsima minna….ühesõnaga oli kino nii ekraanil kui ka saalis J
Siis käisid meil külas Reet ja Hera, kellega tegime veel viimaseid Prantsusmaa reisi plaane, ning broneerisime viimaseid majutusi.
Pühapäeval vaatasin Cara Mi võistlust, kus ta saavutas tubli teise koha. Ning siis suundusime veel viimasele talvisele matkaringile Tädu radadele, kus saime ka vorste grillida. Matkarada oli ise täitsa jäine kuid metsaalune ise oli juba ilus roheline.



Esmaspäeva veetsin Itikuga – alustasime hilise hommikusöögiga, siis tegime lõuna, ning peagi oli aeg sealmaal, et tuli juba õhtueine võtta. Ning loomulikult ei vaja mainimist tõsiasi, et jutuvada ei seiskunud hetkekski.
Teisipäeval käisin üle pika aja pilatese tunnis, kergemas tunnis, kuid seegi tundus seekord raskena. Siis viisin auto Krisile ja tulin Püünsi koolist jala koju. Olin eelnevalt kaardilt vaadanud, et peaks üsna otse saama ja sai ka. Ainult ühes kohas sai jalg veidi märjaks aga seda pigem seetõttu, et mul on ühe jala saapal veidi tald eraldunud saapast. Koju jõudes hakkasin siis saabast liimima ja suutsin muidugi liimi omale küünte peale ajada – hakkasin seda siis küünelakiga maha võtma kuid see liim ei näidanud mingit eemaldumismärki. Lakkisin siis küüned tavalakiga üle ja vaatasin, et petab ära küll!
Kolmapäeva hommikul suundusime Reedaga Suurupi tuletorne uudistama ja uudistasime veidi ka nende ümbruses. 




Tuletornid olid toredad, eriti alumine – see nimelt on puidust. Sisse me kumbagi torni ei saanud, nimelt algab hooaeg alles 1 maist – seega peame sinnakanti veel tagasi minema. Metsavahel ei kohanud me ühtegi inimest, mis oli eriti tore. Mina leidsin omale ka uue kooli:


Pikalt otsisime ka google.mapsis kirjas olnud Estonia mälestusmärki aga seda me ei suutnudki oma parimate orienteerumisoskuste käikupanekul leida.
Õhtul käisin külas Anul ja Lauril, kellega saime jällegi kõik jutud räägitud, ning ka uhke Lauri aumärgi üle vaadatud – oli teine uhke küll!
Ning neljapäeval suundusin juba tagasi Londonisse, et siis reedel lennata ühte ajaloolist lendu, nimelt oli see minu lennufirma viimane lend Tallinna LAlgas kõik ilusti, meeskond oli tore, kaptenil ja purseril oli väga hea meel kuuldes, et ma olen kohaliku keele valdaja, ning esimeseks ohvitseriks oli minu hea sõber Alan. Suundusime lennukisse, kõik veidi nukras kuid ülevas meeleolus, et me saame lennata lendu mis on nii eriline. Reisijad pardal, sahmisime oma tavalisi lennueelseid ettevalmistusi kui järsku käis kohutav värin, justkui miski väga suur asi oleks meile külge sõitnud. Lennuk liikus ühelt küljelt teisele, ning siis jäi kõik vaikseks. Mina kes ma olin lennuki tagaosas, helistasin ruttu pilootidele, et teada anda et me vist saime millegagi pihta, sest tihti nemad lennuki eesosas ei tea mis taga toimub. Seekord nad olid ka ise tundnud raputamist ja olid juba asja uurimisega alustanud. Selgus, et miski ehitusele torusid vedav suur veokas oli riivanud meie parempoolse tiiva otsa ning miski tükk seal ei olnud nii nagu peaks. Kuna tegemist oli liiklusavariiga, siis tuli esmalt kohale politsei, tuletõrje - igaks juhuks, ning meie tehnikud pidid ootama kuni politsei lõpetab oma avariipaiga uuringud ning alles siis said lennuki tehnikud tiiva otsa uudistama. Selgus aga, et antud lennukitüüp lendab ka ilma selle tükita, nii et antud tükk võeti küljest ära, veidi kohendati seda tiivaotsa, tankisime juurde kütust, kuna vigastatud tiivaga me tarbisime seda rohkem kui enne plaanitud, ning umbes kahetunnise hilinemisega asusime siiski Tallinna poole teele. 2 reisijat siiski soovisid maha minna, mida me neil ka võimaldasime - üks neist lahkus koos minu akupangaga, mille ma talle lahkelt laenanud olin, õnneks sain tal veel sabast kinni, enne kui ta terminali jõudis ja ka oma akupanga tagasi. Ise ta ei saanud arugi, et ta oleks millegi üleliigsega kuhugi läinud.
Lend ise oli tore, reisijad olid vaatamata olukorrale ülitoredad ja suutsid situatsioonis siiski ka veidi nalja näha, samas aru saades, et me oleme kõik samas situatsioonis.
Tallinn oli väga ilusas punases päikesepaistes, ning reisijad kes peale tulid olid ka mures pigem meie pika päeva kui oma hilinemise pärast....


Nii et tegelikult oli meil väga tore päev! Ja nii see Tallinna otselend otsa saigi - mul on olnud seega võimalus olla esimesel ja ka viimasel lennul.
Järgmisel hommikul alustasin ilmvõimatuna näivat koduteed, sest Londonist Helsingisse suunduvad lennud olid kõik üle bronnitud ja ma arvasin, et mu kodutee osutub jällegi miskiks pikaks ja keeruliseks katsumuseks...kuid, ohh üllatust, sain esimesele proovitud Helsingi lennule koha ning ka Tallinna lennule õnnestus seekord peale saada, nii et 30 tunni asemel olin kodus juba 6 tunni pärast! Ainult kohvril oli üks ratas puudu kui Tallinnas selle kätte sain, ju tulin väga kiirustades ;)
Kodus magasin kõigepealt 3 tundi! Ja siis oligi õhtu käes ja võis uuesti magama minna J
Ning kuu lõppes ühe perekondliku tenniseturniiriga – osavõtjad olid siis Mia Carla, Cara Mi, Kris ja Ruth – tegimegi väikese turniiri, kõik mängisid kõigiga läbi ja kuna mina ei saanud ühtegi punkti, siis ilmselgelt olin ma ju võitja!
Ning kogu selle lisa vabade päevade kuu lõpuks sobib siia selline tore plakat:


Veebruar

Uus lennunädal algas Veneetsia lennuga, kus poole lennu peal teatasid piloodid meile, et nad ei ole kindlad kas meie telik, mis siis lennukit maa peal toetab püsti, on ikka töökorras, kuna miski signaallamp hakkas keset lendu põlema :) Igaljuhul panime me pintsakud selga ja mobiiltelefonid nende taskutesse JNing mõtlesime läbi võimalikud evakuatsiooniskeemid… Maandumisel olime väga vaikselt ja muudkui ootasime, et kas kaldume kuhugi….aga ei midagi JMa vaatasin kolleegile otsa ja veinitasin: boo-ooring LKuid tegelikult oli meil hea meel, et kõik õnnelikult lõppes. Hotelli jõudes, tegime kiire riietevahetuse ja kimasime osadega linna peale laiama ja de-briifi tegema. Reaalsuses tähendas, see muidugi ühest joogi-söögikohast teise liikumist, et ikka proovida, kas erinevad veinid maitsevad samamoodi, sõltuvalt kas istuda päikese käes või varjus. Ning nii möödus meil jutustades ja kohti vahetades üsna mitu tundi, kuni pidime juba tagasi hotelli minema, et hommikul jällegi lendu minna. Väga tore oli kuigi Veneetsiat nägime seekord vähe.
Järgmisel päeval ootas meid aga Rooma ja meil oli esimeses reas väga eriline reisija, kelle nimeks on Julia Roberts! Ja ta ongi päriselt olemas ja ta ongi täpselt nii ilus nagu ta teleka seest paistab!
Roomas suundusin seekord üksinda jalutuskäigule, mille käigus sattusin loomulikult pizzat sööma, see oli eriti hea seekord, kuna ei sisaldanud tomatipastat.


Londonis sain kokku Johni ja Heleniga, seekord tegelesime eriti ohtralt prantsuse keelega, kuna saime aru, et maailma me parandada ei suuda. Ning nagu ikka, jagus ka süüa ja juua, nii et oli üks tore õhtu!
Kohtusin ka Carolinega, kellega sõime õhtust Hampton Hilli uues peenes pubis, Beech House. See oli üks väga populaarne koht, kus söök oli suurepärane ning väga kaunilt serveeritud. Ning juttu sai ka rahulikult ajada.
Pühapäev ootas mind Milaanos, kus sadas niimoodi vihma nagu homset päeva enam ei olekski. Vaatamata sellele läksin väikesele jalutusringile ja suutsin oma 10 000 sammu täis sammuda. Ega peale minu kedagi kuskil ei jalutanud, kuna sadas vihma ja ühtlasi oli pühapäev, mis Itaalias tähendab seda, et kõik on omas kodus ja tegelevad seal miskit tähtsate asjadega. 
Nädal algas kiire Amsterdami otsaga, kus oli pardal ka üks eesti nimega reisija kuid kes lähemal vaatlusel osutus vist siiski sakslaseks ja seega ma ei hakanud teda tülitama… Peale lendu kohtusin Alaniga, kellega sõime koos lõunat ja panime kogu maailma lennundise paika, ning ju meid kuuldi, sest mulle anti järgmiseks päevaks vaba päev ja ma sain juba varahommikul alustada koduteed J



Tallinna Lennujaamas istusin oma lemmik 49ndasse bussi ja seekord sattus selline tore bussijuht, kes ei teadnud kuidas antud liin täpselt kulgema peaks. Ja kuidas siis ikka oma teadmisi laiendada, loomulikult tuleb küsida reisijate käest, et kus peatuda ja milline peaks olema edasine suund. Reisijad on sellel liinil lahked, naaberriigi keelt kõnelevad mammid, kes loomulikult aitasid hättasattunud bussijuhti. Ning veidikese hilinemisega saidki kõik sõitjad sinna kuhu soovisid ja ka mina oma lõpp-peatusse. Ja kuna kogu see reisimine oli sellise pika aja võtnud, siis tegin koju jõudes kõigepealt väikese une.
Kodu lähistel oli mul selline tore auto, sellise sildiga:


Uuel hommikul suundusin jällegi Rohuneeme suusaradadele, et suusavormi lihvida, paraku jäi see lihv veidi lühemaks kui olin plaaninud kuna öösel oli sadanud ilus kohev lumi ja see ei tekitanud mingit libisemist minu üsna vanal ajal hooldatud suuskadel. Aga värske õhk oli ikka mõnus!
Siis suundusin Itikule külla, nii tore oli! Peagi saabus ka suur Siim ja me saime jällegi kõik maailma asjad ära lahendatud, eriti laialdast ning detailset lähenemist vajas lugu minu kohtumisest Julia Robertsiga J
Loomulikult käisin Pilatese tunnis, siis kohtusin hr. DJga, kes üllatas mind tohutu tulbikimbuga, sest oli ju sõbrapäev!
Ning ülejäänud päeva vedelesin voodis, kuna mind oli tabanud tavapärane kõhuvalu. Reedel oli aga uus päev, ning uus hingamine, seega kimasin Pilatesesse ja õhtul EnnuRatas nimelisele üritusele. Seekord oli juubelipidu, ehk et esinejate nimekiri oli eriti uhke, nende seas ka minu lapsepõlve lemmik: Kukerpillid. Loomulikult tuli esitamisele ka Oi Külad, Oi Kõrtsid…ja ka teised ’78 aasta hitid! Kukerpillid läksid rahvale jube hästi peale, tantsu ja tralli jätkus kõigiks kolmeks setiks. Juur ja Oja olid samuti toredad! Publiku seas oli nii palju kuulsusi, et kohati tundus, et oleme isegi kuulsad – Reet muidugi oligi, sest ta ikka tundis üsna mitut inimest seltskonnast, mina muidugi ei tundnud/teadnud kedagi. Kell 2.35 olime juba kodus ja suundusime magama.


Laupäeval tegin omale koduse päeva, ehk siis sain kokku oma 1200 sammu, suundudes ühelt diivanilt teisele, ning vahepeal ka vetsu külastades. Õhtu lõppes Victor Crone võiduga.
Tartu Maratoni päeval suundusime Reeda ja Rheaga suusakilomeetreid koguma Rohuneeme radadele…kuid pikalt me neid koguda ei saanud, kuna lumi oli metsa alt lahkunud, ning kohtades kus teda veel oli, oli see nii jäiseks muutunud, et suusatada seal ei olnud võimalik. Hera ja Nora tegelesid samal ajal kelgutamisega, või siis pigem päevitamisega, kuid peagi kimasime kodu poole, kus meid ootas saun ja frikadelli supp koos frikadellidega, ema Estri tehtud. Ning Nora pani kokku majade puzzle, mida seni polnud keegi kokku suutnud panna. Õhtu oli seega väga meeleolukas!
Esmaspäeval suundusin juba Londonisse, ning seekord tuli mind lennujaama saatma eriti kauge külaline Nora, kes polnudki kunagi Tallinna Lennujaamas käinud. Lennujaam kubises ka erinevatest kuulsustest, kes kõik mingitele lendudele suundusid…nii et meil Noraga oli uudistamist palju.


Ning kuna suundusin oma lennufirma lennuga, siis miskipärast tõsteti mind jällegi äriklassi istuma ja seega Londonisse jõudes olin üsna palju šampanjat ära tarbinud.
Töönädal algas Rooma ööpeatuse ja suurepärase meeskonnaga. Isegi piloodid olid väga toredad. Loomulikult sai tarbitud nii gluteeni tooteid kui ka erinevat värvi viinamarja jooke. Ja juttu jätkus kauemaks. Ühe kolleegiga, avastasime järgmisel hommikul, et olime hotelli fuajees teinud pilte veel üsna hilisel õhtutunnil ja mõlemad pidime tunnistama, et meie kohver oli laitmatult pakitud, ise me ei mäletanud ei fotosessioonist ega ka kohvrite pakkimisest midagi. Aga pr. Daviniaga on meil ennegi selliseid toredaid lende ja ajaveetmist olnud. Järgmine päev ootas meid sama meeskonnaga Amsterdam, seal pidime korralikumalt käituma...ja seega tarbisime rohkem rohelist salatit, juustu ja liha, kuid veidi ka viinamarja jooke. 
Londonisse jõudes sain kokku Elenaga, kellega tegime erinevaid iluprotseduure, siis leidsime ühe uue toreda restorani kus õhtust sõime, ja kuna ma ööseks Elena juurde jäin, siis jõudsime ka Pablo Escobarist filmi vaadata. See oli kohati väga vägivaldne kuid siiski huvitav. 
Järgmine päev ootas mind Frankfurt ja seega ostunimekiri DMi poes... ega ma muud midagi ei teinudki, kuna mu eelmine trip vajas veel veidi kontidest väljaajamist :) Minu menüü oli selline:


Edasi oli Londonis udu ja seega oli meie lennuplaan veidike sassis ja tööpäev venis eriti pikaks. Seetõttu sain ka järgmiseks päevaks valve ja sealt Stockholmi lennu, seda siis 24 veebruaril. Ja leidsin pardalt eestlased! Pahandasin nendega, et mulle kiluvõileibu ei toodud...kuid nad andsid mulle siis sini-must-valges paberis pidukommid, mis olid muide väga head! Igal juhul olid nad väga toredad, huumorimeelega reisisellid :) Pakkisin neile külakostiks kaasa ka väikese “Brezhnevi” pakikese, erinevat värvi jookidega.
Ja nüüd on juba 26 veebruar ja ma istun Tallinna lennul- seekord on Helsingist Tallinna suundumas 10 reisijat! Sellist nalja ei ole ma varem näinud ;)

Kolmapäev, 5. juuni 2019

Jaanuar

Jaanuari teisel nädalal suundusin siis tagasi Londonisse, seekord oma lennufirma lennuga. Jällegi tekkis kuidagi üleöö reisijaid sellele lennule, kuid ma siiski sain omale istekoha, esimeses reas J
Lennul kohtasin oma vana ülemust hotellitöö päevilt, kes nüüd elab Lõuna Aafrikas, ning kellega veidi juttu ajasime. Sain muidugi pahandada, et külastasin LAVi ja teda üles ei otsinud :( 


Londonisse jõudes, kimasin kokku saama Lucyga, kellega ajasime kõik jutud ära, ühes toredas pubis, kus käib väga paljude lennufirmade inimesi, et seal peab kohati üsna ettevaatlik olema, et mida ja kui kõvasti räägid.
Esimene töölend oli Barcelonasse, kus tegin pika jalutuskäigu ja vaatasin üle kõik tuttavad kohad. La Sagrada Familia on juba peaaegu valmis! 









Edasi ootas mind Rooma, kus oli maandudes juba pime ja kui me hommikul lahkusime oli ikka veel pime :) Vaatamata sellele käisin kiirel jalutusringil ja vist isegi sõin midagi, sest ega Roomas muudmoodi ei saa.
Londonis tagasi olles, sain kokku Kätliniga, kellega käisime teatris, mis rääkis ühe homopaari elust ja nende mõtetest suhete ja elu kohta. Kui ma pileteid ostsin, siis oli seal hoiatus, et etenduses esineb eest paljaid inimesi, kui me saali hakkasime sisenema, siis tehtis samalaadne hoiatus, ning enne etenduse algust hoiatati meid alastuse eest,... kuid keegi ei hoiatanud selle eest, et laval suitsetatakse ja seda üsna ohtralt! Minu riided igal juhul haisesid veel ka järgmisel päeval, sest mina ju elan meil kohvris, ja kui ma oma kohvri järgmisel päeval Brüsselis avasin, siis esimesena tuli sealt välja suitsuhais! Aga etendus ise oli päris hea, karakterid olid väga hästi tabatud ja me mõlemad Kätliniga leidsime nendes tuttavaid jooni oma kolleegidest :)
Brüsselis panin siis omad suitsutatud riided selga ja kimasin tigusid otsima linna peale, ja loomulikult ma need sealt ka leidsin. Ning need olid väga head.


Londonis sõin Elenaga hommikust, kes pakkus mulle kui Brexiti pagulasele ka öömaja :) Siis sain Johni ja Heleniga kokku, loomulikult parendasime maailma ja veidike tegelesime ka prantsuse keelega ning sõime ja jõime. 
Ning järgmine hommik ootas mind Veneetsias, kus tegin igavesti pika jalutusringi ja sõin ja jõin, sest mida muud Itaalias teha olekski. Mul oli küll plaan minna muuseumisse, aga kuidagi see plaan jäi tulevikku ootama. Kuid vaated olid ka ilma muuseumita ilusad:












Kodutee olin ma seekord poolitanud, ehk et paar päeva veetsin Anneli ja Nora juures Porvoos, kus paraku enamuse sellest ajast veetsin Clara ja telekaga, kuna Annelil olid kiired ja pikad tööpäevad. Õnneks oli õues külm ja seega paistis päike ja vaated olid ilusaimaist ilusamad, nii et Clara vaeseke pidi minuga koos jalutama ja seda külma kannatama. 



Minu kojulennu hommikuks oli aga sadanud nii palju lund, ja me ka ärkasime hiljem kui olime plaaninud, nii, et me proovisime küll minna varahommikul lennujaama poole, kuid kiirteele jõudes saime aru, et me kaugele ei jõua, tegime kiirteel tiiru ümber Porvoo ja tulime tagasi koju, kus mina rookisin lund ja Anneli tegi Norale putru, ning siis suundusime teisele katsele juba koos Noraga, et ta kooli viia, selleks ajaks oli juba ouhastatud ka kiirteed, siis viis Anneli end tööle ja pani mind sesl kõrval trammile ja ma suundusin sadamasse ja laevale. Kui Helsingis ja Porvoos oli olnud ilusad miinuskraadid, siis kodulinn Tallinn võttis mind vastu tore vihmasaju ja lumeplögaga :(
Õhtul suundusime emaga aga Ülemiste laternamatkale, mis nagu alati oli väga informatiivne ja huvitav. 
Laupäeval oli Reeda sünna, ehk siis matk Vanalinnas, koos väikese ristsõnaga. See oli väga informatiivne! Finiš oli Valli baaris, kus saime ka milli-mallikaid maitsa, ning siis suundusime Reeda juurde sünnipäeva supile. 
Uus nädal algas mul jällegi Londonisse minekuga, kus sain jällegi viimase koha lennukis!
Järgmine päev olin juba Genfis, kus ma külastasin kellameistri Patek Philippe muusemit, kus ei tohtinud fotokat ega telefoni isegi muuseumisaali kaasa võtta. Muuseum oli huvitav, kuid kui teil on midagi targemat teha Genfis, siis selle muuseumi võib siiski vahele jätta :)
Järgmine päev olin aga Hamburgis ja seal külastasin Miniatur Wonderland’i ja aeda kohta ei saa mitte külastamata jätta! See oli nii tore, et kui ma veel Hamburgi satun, siis lähen sinna uuesti. See oli Alani soovitus ja kui ta kuulis, et mul on vaid veidi üle kahe tunni, siis ta arvas kohe, et seda on liiga vähe ja tal oli õigus. Alustasin ma Skandinaavia väljapanekuga, kus muuhulgas oli ka Pipi maja, Kiruna rongijaam, ning üsna mitu kruiisilaeva, mis tiirutasid jäämägede vahel.
Siis uudistasin Las Vegast ja Suurt Kanjoni - rongid, mis seal ringi kimasid olid nii toredad! Siis oli mitu väljapanekut Saksamaa erinevatest nurkadest, Veneetsia, Rooma ja Vatikan, ning loomikulttäitsa ehtne Miniatur Wonderlandi lennujaam, koos lennukite, kütuseautode, reisijate, ja kõige muuga mis ühe lennujaama juurde kuulub. Seal oli üsna mitu erineva lennufirma lohodes lennukit, ning mu silmas hakkasid otsima, et üks firma on küll puudu, ehk siis see kus mina töötan :( Ja siis, ja siis - maandus üks iludus ja see oli meie firma värvides lennanud Concorde! 
Samal hetkel süttis üks angaaride ees seisnud lennuk ja väikesed tuletõrjeautod kimasid seda kustutama! Ühesõnaga oli seal vaatamist küllaga! 










Ning sissepääsu juures oli selline tabel, külastajate päritoluriikide statistika kohta:


Londonis tagasi olles, külastasin silmaarsti, keda ma pean iga aasta külastama, nii et ei miskit erilist muret mul ei olnud. Kõik oli korras, onu tegi nagu ikka üsna mitmeid uuringuid ja palus järgmine aasta jälle tulla. Ning siis sain kokku Sallyga. See oli vist esimene kord kui me niimoodi Londonis lõunal kokku saime, ehk et ei olnud Davidit ega lapsi ja Sally oli selle üle nii rõõmus! Jutustasime üsna pikalt, teemadering oli muidugi vahepealsed elusündmused ning ka Brexit :) Sally on ka üsna murelik, et kuhu tema kodumaa liigub ja mis nende elust edasi saama hakkab.
Tööks sain omale järgmiseks päevaks valve, ja ühtegi lendu mind ei saadetudki sealt, kuna aga öömaja mul ei õnnestunud saada, siis läksin hoopis Elena juurde teda asendama, kuna Elena ise oli lennus. Leidsin tema kodu ümbrusest ka toreda kohviku nimega Farm, mis nagu nimigi ütleb pakub farmist pärit tooteid. Mina sõin peedi salati ning jõin ingveri teed - mõlemad väga head!
Ka järgmiseks päevaks sain omale vaba päeva, ning suundusin seda siis Windsorisse veetma, kus sain kokku ma tuttava reisija Jimiga, kellega jutustasime ja sõime lõunat. Järgmisel päeval oli minu lennu sihtkoht Innsbruck, mis on lendurite jaoks väga keeruline ja kui juba lenduritel keeruline on, siis tähendab see juba ette veidikest hilinemist…ja nii see oligi, alustasime sellega, et lend lükati 5 tundi edasi, kuna oli lootus, et selle 5 tunni pärast on väike udu tõus ja meil on ehk võimalik maanduda. Nimelt on Innsbrucki lennujaam orus, ehk siis kahe mäeküüru vahel ja kui miski pilveke või udujupp sinna pidama jääb, siis ta ei taha sealt kuidagi lahkuda kuid maandumiseks on vaja nähtavust…Ja nii me siis ootasime, et 5 tundi mööduks ja me saaksime teele asuda. Õnneks oli meil nii tore kapten, kes keeldus reisijaid pardale võtmast ja palus neil lahkelt hoopis lennujaamas olla, kus on olemas kohvikud, poed, tualetid… Ning 5 tunni pärast me asusimegi teele, lend möödu vahejuhtumiteta, ja reisijad olid uüsna arusaajad kogu situatsioonist. Ning peagi hakkasime tegema maandumise ettevalmistusi, salong oli juba korda tehtud ja meiegi võtsime omadel kohtadel istet….ning me isegi proovisime maanduda kuid siiski oli nähtavust nii vähe, et piloodid olid sunnitud tagasi üles kimama. See hetk on üsna huvitav, kuna ka enamus ka meie seast mõtleb sel hetkel nii 100 mõtet sekundis ja igaks juhuks valmistub halvimaks. Lisaks kimab lennuk üsna järsu kalde all ja üsna suure kiirusega, mis on selline teistmoodi kui tavaline õhkutõus. Normaalsetes oludes kui toimub maandumise katkestamine, siis tehakse üks väike ring ümber lennuvälja ja maandutakse uuesti nii 10-15 minuti pärast…meie Innsbrucki puhul me aga tiirutasime nüüd veel tund aega, et oodata ikkagi selle udupilve nihkumist JTore oli aknast vaadata kuidas igal pool mägede peal päike säras ja ilm oli suurepärane, ning kohe kui mõnda orgu vaatasid, siis oli seal paks ja tihe tumehall udupilv. Õnneks peale seda tunni ajast ooteaega ning teist maandumise katset, saime me siiski rattad maha ning vaade maapinnal oli väga, väga ilus!



Kogu see lend aga andis meile niipalju töötunde, et järgmiseks päevaks sain ma jällegi vaba päeva ja ma sain hommikul varakult juba koduteele asuda. See tähendas ka seda, et Cara Mi tuli mulle lennujaama vastu – tal olid küll varbad külmunud, sest kodumaal olid vahepeal saabunud selle talve suurimad külmakraadid, ning paraku ei tulnud lennujaama sõitev tramm sel hetkel kui Cara Mi seda ootas, nii et kui ta lennujaama saabus olid tal varbad külmunud ja me soojendasime neid veidi enne kui koduteele asusime.
Järgmistesse päevadesse mahtusid tavalised kodused asjad: pilatese tunnid, kino koos hr. Djga – vaatasime Pääsukese filmi, kus olid väga ilusad eestimaa vaated kuid filmi peategelasest me suurt midagi teada ei saanud.
Käisin ka oma autojuhilubade tervisetõendit uuendamas, see oli üsna huvitav kogemus, sest minu tervist keegi eriti ei kontrollinud, küsiti suunavaid küsimusi ja paluti sularahas tasuda, ning paber oligi mulle eraldatud. Perearsti ma ei näinudki. Uued load sain tellida õnneks läbi interneti ja need saadeti postiga koju JPeale seda rasket arstlikku kontrolli, suundusin uudistama uut kohvikut Viimsis, Rohujuur – sõin seal hommikuks rosoljet ja mandlisaia, kuna enne arstlikku komisjoni, mul ei olnud lubatud süüa :)
Suur hommikusöök söödud, koristasin maja eest lund, kuna meie maja esine ei olnud sel aastal lumesaha poolest eriti populaarne, seega haarasin ise labida ja veidi koristasin meie väljasõiduteed. Kui ma seal rahmeldasin, siis kohtasin oma vana kolleegi Veikot, kes matkas mööda Viimsit ja seega ka minu majast mõõda: ning aitas nüüd mul veidi lund rookida. 
Siis käisin Reedaga veini joomas ja kinos, mida me vaatasime, enam  ei mäletagi aga ju see midagi head oli. 
Reede õhtul käisime aga Cara Miga laternamatkal Viimsis, mis oli väga tore, Miiduranna sadam ümbruses käisime sellistes kohtades, mille olemasolust ei olnud meil aimugi J  
Laupäeval matkasime aga Reedaga Rohuneeme tipus ja avastasime sealt täitsa ilusad suusarajad, ning tohutu suure Rohuneeme rändrahnu.



Metsaalune oli ilus nagu alati ja meri oli rahustav. Peale seda matka arvasime, et nüüd on aeg kooke süüa ja sauna minna. Mõeldud-tehtud, suundusime Lyoni kohvikusse ja ostsime sealt hunniku erinevaid kooke....ja mitte ainumaski neist ei olnud selline, et teist korda teda veel tahaks! Saun oli aga aus, nii aus, et Reet jäi meile ööseks, ning hommikul suundusime MET Opera etendusele Forumi kinno, vaatama Carmenit. See oli minu ja ka Reeda jaoks esmakordne selle ürituse külastus ja see oli üks igavesti tore ajaveetmise vorm mida me kindlasti ka edaspidi külastame. Ja kui muidugi miski kultuurüritus on planeeritud, siis lõpuks satuvad need kõik ühele päevale, ja nii ka seekord oli mul õhtuks oli mul Estonias balett Giselle, mida ka käisin Cara Miga vaatamas. See oli ka väga ilus!
Nädalat alustasin kiire suusaringiga, värskelt avastatud Rohuneeme radadel, ning siis kimasin Kätliniline lennujaama vastu, kellega me tema ema üllata läksime. Nimelt oli Kätlini ema juba tükk aega vaevelnud miski viiruse küüsis ja kuna Kätlinil oli nüüd mitu vaba päeva, siis arvas ta et tuleb oma ema üllatama, et ehk siis saab ema kiiremini terveks. Ja mina olin veidike kaasosaline selles plaanis. Lennujaamast sain Kätlini kätte, ning suundusime siis ema juurde, kus Kätlin arvas, et tal on olemas võtmed ja me saame tuppa, kuid paraku see võti ei keeranud LEma ise oli arsti juures, nii et me ootasime teda koridoris, pannes ukselingi külge lilled ja kirja, ning ise piiludes korrus kõrgemalt. Peagi tuligi ema ja oli üsna üllatunud, et kes ja mis tema ukse juures toimub….ja siis hüppasime kõrgemalt korruselt välja meie ning emal oli rõõmu kui palju!
Õhtul jõudsin veel Reedaga meie tuttava Sveni juurde joogasse, mis oli väga tore! Ja teisipäeva hommikul alustasin tagasiteed Londonisse ja lendama J