Esmaspäev, 23. mai 2016

Viimane õhtusöömaaeg ja kodumaa visiit ;)

Juba mõned nädalad tagasi broneerisin ma omale Milaano linnaekskursiooni, mille sisse kuulus ka viimase õhtusöömaaja külastus. Ja nüüd siis oli see hetk käes kui see lend saabus. Lend möödus rahulikult, meil oli seekord kaks purserit ja üks nendest, Anita, oli väga tore. Anita, kuuldes minu plaanidest, hakkas kohe uurima, et ehk saab ta ka kuidagi omale pileti, et kuulsat joonistust näha. Paraku oli see vaatamisväärsus siiski välja müüdud kuid Anita tuli minuga kaasa, mõlemad me lootsime, et ehk keegi ei ilmu kohale oma broneeritud ekskursioonile. Giid ütles kohe, et tavaliselt tulevad kõik kohale kuna seda asja tuleb nii varakult bronnida, siis eriti keegi ei loobu. Kohtumispaigale ei ilmunud kaks inimest kuid nad olid kohal nagu 5 kopikat kiriku juures. Seega Anita jäi seal ukse taha kuid tal lubati meiega kaasa teha ülejäänud ekskursioon. Ma võtsin kaasa ka tema telefoni, nii et pildid esimesest reast viimase õhtusöömaaja lauale on tal olemas.






Joonistus - meie giid seletas meile korduvalt, et tegu ei ole maaliga, miks, seda ma muidugi ei mäleta, vist et maal on lõuendil kuid see pilt on joonistatud kohe Santa Maria della Grazie kiriku söögisaali seinale - oli muidugi uhke. Ja ei, Jeesuse kõrval ei ole naisterahvast kujutatud Eriti huvitav oli aga see kuidas oli korraldatud sisenemine, et üldse seda vaatamisväärsust uurida. Tuli läbida mitmeid uksi ja ikka nii, et enne uus uks ei avane kui eelmine Su selja taga on sulgunud. Ja nii tuli läbida mitu koridori kuni lõpuks oli maailmaime meie ees. Ka selles ruumis saime viibida vaid loetud 15 minutit, mille lõppedes teatas meeshääl kaugusest, et nüüd on aeg hakata lõpetama ning suunduma väljapääsu poole. Nii, et väga huvitav kogemus.
Kuna ilm oli ilus, siis suundusime Anitaga loomulikult pardasaatjate lemmiktegevuse poole, ehk siis istud maha suvalises kohvikus (suvalises linnas ;) ja vaatad kuidas maailm Sinust möödub ;) Leidsime omale restorani, kus pakuti eriti suurtest klaasidest õlut - me küll kumbki õlut ei joo kuid siiski meeldis meile see vaatepilt ja seega me ka sellesse restosse maandusime. Lisaks toodi antud kohas koos arvega ka kõigile väike majanaps, ehk siis klaasike Limoncellot. Seega, oli mida oodata. Kuid enne tellisime omale punase veini ning liha ja salativaliku ;) Juttu jätkus muidugi pikemaks! Ning kui oli aeg arvet saada, siis meile toodi hoopis jäätist. Me muidugi mugisime selle ära ja siis küsisime, et see on küll tore kuid kus meie Limoncello on ;) Kelner vabandas ja jooksis naerusui koheselt oma viga parandama. Enne kui me restoranist päriselt lahkusime, nuiasime omale veel ühed Limoncellod välja ;) Selleks hetkeks oli juba väga mitu kelnerit meid naerdes jälgimas :) Hotelli otsustasime nüüd suunduda juba metrooga...sest jala oleks see meil väga kaua aega võtnud.


Järgmisel hommikul oli äratus varajane, lennujaama viis meid väga pikk bussiretk, mis möödus vahejuhtumiteta ning isegi lend algas nagu tavaliselt. Reisijaid oli meil 170 ringis, kellest umbes 120 pidid oma teekonda jätkama Londonist Miamisse. Enamus nendest pidid küll juba eelmisel päeval Milaanost otse Miamisse lendama, seda siis ühe ameerika lennufirmaga, kuid paraku oli antud lennule määratud lennumasin katki ning seega see lend oli tühistatud. Reisijad olid ümber suunatud meie lennule ja Londonist edasi sellesama ameerika lennufirma Miami lennule. Nii, et selline väike lisaboonus reisijate osas.
Teeninduse ajal avastas aga Anita, et üks meie reisijatest ei ole kontaktne. Proua oli suht hallikas-kollaka värvusega ning oli justkui kontaktne kuid kohe nagu ei olnud ka. Jooksime siis kiirelt hapniku järgi, samal ajal kiirelt uurides proua abikaasalt, et kas on miskeid meditsiinilisi probleeme või ehk proua põeb miskit haigust või tarvitab ravimeid. Abikaasa ütles, et proua tarvitab vererõhutablette kuid, et midagi ei juhtu kui ta neid vahest ei võta ;) Päris tore seletus, onju?! Samuti ei saanud me vastust küsimusele, et kas samal hommikul oli neid rohtusid tarvitatud või mitte. Proua ei tahtnud ka eriti hingata meie poolt pakutavat hapnikku, mis on lennukis justkui imerohi, misiganes meditsiiniline probleem reisijal-patsiendil on, hapnikust saab alati abi. Prouale aga ei meeldinud see mask, sest tal oli tunne, et ta hakkab kohe oksendama. Oksendamisf loomulikult ei toimunud ning ma siiski surusin talle hapnikumaski näkku. Miskit paranemist sellest aga ei tulnud. Proua oli endiselt korraks kontaktne, siis oli jälle täitsa mitte-kontaktne, õnneks ta siiski kogu aeg hingas...kuigi vahepeal oli meil Anitaga tükk tegu, et proua pulss üles leida. Purser ning kapten uurisid situatsiooni ning kapten küsis, et kas me tahame proua viia Londonisse, kuhu oli veel tund aega lendu või suundume Pariisi ja maandume seal 20 minuti pärast. Me Anitaga vaatasime üksteisele otsa ja arvasime, et Pariis on siiski õigem otsus, kuna me ei suutnud aru saada mis proual viga on ning mõte sellest, et peaks hakkama kellelegi kunstlikku hingamist tegema ei tundunud meile väga tore. Vahepeal oli meiega liitunud üks reisija, tagumisest reast, kes oli üldarst, ning ka tema ei suutnud miskit mõistlikku seletust kontaktsuse ja mittekontaktsuse kohta anda ning arvas samuti, et vahemaandumine on mõistlik otsus. Me olime küll Ataga välistanud insuldi, kuna hetkedel kui proua oli kontaktne, suutsime me tuvastada, et tema mõlemis käes on tal jõudu ning miskit valu ega ebamugavustunnet ta samuti ei kurtnud. Arstitädi mõõtis proua vererõhku, mille tulemust ma isegi ei tea, ning kuna me kõik kahtlustasime siiski diabeeti, siis surusime prouale sisse ühe glükoosilahuse. Me ei tea kas see proua seisukorras midagi muutis, sest siis me juba maandusime ning kiirabi tuli ja tõstis proua maha, seda siis loomulikult koos abikaasaga. Kogu see vahejuhtum, muutis aga nende 118 (ka mahatõstetud paar oli edasi lendamas Miamisse) reisija edasilennule jõudmise suure kahtluse alla. Paraku ei saa aga antud sitatsioonis midagi muud teha... Rahustasime reisijaid kuidas jaksasime, sest kuna oli varajane hommik, siis oli Miami lende veel üsna mitu tükki väljumas. Samas teab ju maapealne teenindus, et meie lennult tuleb nii palju reisijad sellele lennule ja nad ju ka näevad, et miks need reisijad ei ole õigeaegselt kohal. Situatsioon on muidugi raske kuid paraku kui oled juba pardal siis ei saa midagi muuta - lennukit ju tagant lükata ei saa, et ta kiiremini edasi liiguks. Vahest on lihtsalt selline asjade kokkusattumine. Maandumise sattusin juttu ajama minu kõrval istuva paariga - ka nemad olid Miamisse suundujad - ma siis julgesin küsida, et kuna asjad on nii läinud nagu nad olid, et kas nad on ikka kindlad, et nad peavad ja tahavad minna Miamisse, et ehk on asjade senine käik selge märk sellest, et pole vaja minna nii kaugele. Nad mõlemad naersid ja härra ütles, et ta mõtles just seda sama ;)  Londonis maandudes tuli maapealselt teenindusest korraldus, et kõik Miami reisijad lahkuksid lennukist viimasena kuna neile on eraldi buss, mis neid siis toimetab edasi nende jätkulennule. Paraku, meie muidugi ei tea kas nad jõudsid oma originaallennule, või pidid ooatama järgmist, samuti ei tea me, et mis sai prouast, kelle me parameedikute hoole alla andsime Pariisis. Nii et kui keegi mu lugejaist nende lugude õnnelikke lõppe teab, siis palun andke mulle ka teada :)

Minu päev aga jätkus kojuminekuga, me küll pidime veel lendama ühe väikese lennu kuid meie vahemaandumisega olime me nii palju hilinenud, et meie lend oli juba täidetud teise meeskonnaga. Ning seega, suundusime meie nüüd koduteele. Mina olin eriti rõõmus, sest mul oli ees tee kodumaale ning varasemad Helsingisse suunduvad lennud olid veidike parema seisuga kui see hilisem millega ma minema pidin. Kuid-kuid, ohh kui valed olid minu lennuseisu andmed...ühesõnaga, sain ma seekord koha alles NELJANDALE lennule ja seega jäin muidugi maha (hilise aja tõttu) Tallinna lennust. Kuid, kuna Anneli oli mul juba koheselt valvesse pandud, siis suundus ta nüüd mulle vastu ja me läksime tema juurde magama....kui seda just magamiseks sai nimetada, sest kui ma hakkasin omale hommikuks äratust panema siis telefon teatas, et äratus on 2 tunni ja 47 minuti pärast. Nii, et selline lühike öö. Järgmisel hommikul oli ka kohtadega veidike kitsas....kuid koha ma sain ja kodumaal maandusin juba enne kella kaheksat hommikul ;)
Taksojuht suundus Haabneeme Vesivärava kohviku eest läbi sõites, ning loomulikult pidi seal ju peatuse tegema. Soetasin siis emale ja omale hommikukohvi kõrvast ning ka väikese altkäemaksu taksojuhile ;)
Kodus tegin veel väikese une ning peale lõunat suundusime emaga Zeldale külla, kuna tal oli olnud vahepeal suur juubel, ta nimelt sai meil 70 aastaseks ;) Palju õnne,  Zeldke! Ja nii kõrge eas peab muidugi soovima tugevat tervist! Jõime mullidega jooke ja seda muidugi parimatest kristallpokaalidest mida vaid Zelda kappides leida võib :)


Ilm, akna taga, aga oli kohutav - vihma sadas ja seda mitte niimoodi õrnalt paitades vaid ikka tuli hooga. Mustamäele jõudes oli mul jope ja püksid suht märjad, panin need kuivama kuid nelja tunni jooksul need erilist kuivamise märki ei andnud ja seega panin samad märjad riided uuesti selga. Loomulikult hakkas mul suhteliselt külm ning järgmiseks hommikuks olin omale pähe suutnud saada miski tati. Tatt oli visa väljuma, ehk siis nina mul kinni ei olnud kuid pead allapoole suunates oli väga raske. Suundusin siis apteeki, kus apteekri-tädi soovitas erinevaid preparaate, mida ma koheselt hakkasin tarbima. Samas kaubanduskeskuses tegin ka tiiru kinga poodides, kuna mul oli vaja uusi lendamise kingi, mis meil peavad siis jalas olema lennu ajal. Need on suhteliselt lihtsad mustad või tumesinised kingad, mis on väga igava ning tavalise väljanägemisega kuid kuna need siiski peavad vastama erinevatele nõuetele, siis on nende leidmine suhteliselt keeruline. Tegin Tallinna ühes suuremas ostukeskuses tiiru peale kõikidele kingapoodidele ja mulle jäid silma 2 paari kingi, milledest kumbki ei vastanud kõikidele reeglitele kuid mille puhul ma oleksin ehk silma kinni pigistanud. Kuid nüüd tuleb siis see osa miks ma neid ei soetanud - ühtesid ma proovisin isegi jalga - selle paari hind, mida ma ka jalga proovisin oli 59 EURi ning teise paari hind oli 109 EURi! Ma saan aru, et Teie, mu kallid lugejad olete selliste hindadega harjunud, kuid MINA soetan oma lennukingi tavaliselt ebayst ning seda siis hinna ülempiiriga 10 naela, ja selle sees on ka postitus! Ja seda väga lihtsalt põhjusel, et need lennukingad kuluvad meil väga ruttu läbi. Ühesõnaga, ma olen täitsa ehmatanud nendest hindadest, mis kodumaal valitsevad. Otsustasin oma vanade ja väga kulunud kingadega edasi lennata ja miskeid paremaid kingapakkumisi ootama jääda.
Peagi oli aeg sealmaal, et sain kokku Mia Carla ja Cara Mi'ga ja ema Estriga, ning me suundusime punase, kahekordse, bussiga sõitma. Nimelt, tegid lapsed koolist veidike poppi, sest neile oli ju külla lennanud tädi välismaalt ja sellele välismaa tädile, ehk siis minule, tuleb ju ometigi meie riigi pealinna tutvustada. Kuna mina aga puudusin oma prantsuse keele tunnist, siis ma kuulasin ekskursiooni prantsuse keeles, eriti huvitav oli see osa kus räägiti korterite erastamisest EVPde eest ;) Lastele meeldis kahekordse bussiga sõit väga, ning kumbki neist ei jäänud iseg magama - mina küll vahepeal tegin väikese tukastuse ;)


Siis suundusin mina juuksurisse ja lapsed läksid vanaema Estriga Kassikohvikusse - lastele see muidugi väga meeldis! Ning õhtul läksime Reedale ja tema lastele külla - kas see oli üks tore üritus, mina muidugi pikutasin, sest ma olin oma nohuga saavutanud üldise väsimuse seisundi. Aga tore on olla sõpradel külas ja pikutada!! Peagi saabus ka Külli, ning me jagasime Reedaga oma Walesi reisi muljeid. Ning kuna meil on ees sügisene reis, kus me peame esindama kodumaad, siis otsustasime omale soetada Eesti Olümpiakoondise vormi, sest milline riietus oleks veel parem kodumaad esindama :)
Järgmisel hommikul ma magasin väga kaua...ehk siis ärkasin alles 10.20, nohu aga oli endiselt minu sees alles. Olemine oli aga suht OK ning nii ma suundusin Cara Mi'ga hambaarstile, paraku pidin sealt küll kiirelt lahkuma, sest suundusime Reeda ja Külliga kleidiostule. Ohhoo, seal sai nalja palju ja meie rahakott oli lahkudes suht õhuke, kuid kleidid ja särgid on ilusad!



Siis sain uuesti kokku hambaarsti juures viibinutega ehk siis Mia, Cara Mi ja ema Estriga ning me suundusime järjekordsesse kaubanduskeskusesse, kuna Miale oli võimlemiseks vaja musti tenniseid. Kuna meil oli sada kotti ning kaubanduskeskuses oli palav, siis tegime omale ühte bistroosse pesa, jätsime üleliigsed üleriided ning kotid koos vanaemaga sinna ja suundusime lastega tenniste jahile. Leidsimegi tennised, soetasime need ja siis suundusime tagasi bistroosse. Edasi vedelesime veel ühest kohvikust teise ning saime kokku mamma Leaga, kes viis tüdrukud koju suunduva bussi peale ja mina emaga läksin restosse Linnuküla, kokku saama Emad-Tütred pundiga. See oli üks igavesti tore söögikoht, teenindus suurepärane, toit väga maitsev, joogid head, üks magustoitudest oli lausa suurepärane. Ja loomulikult jätkus juttu kauemaks!
Järgmisel hommikul tulid meile aga külla Ita ja Siim ja ka Bianca, ema tegi pirukaid ja päike paistis. Ma olin küll suhteliselt nohune kuid tunnistasin end siiski lennukõlbulikuks. Ja nii see kiire puhkus mööduski, sest õntul olin juba koduses Londonis.
Järgmiseks hommikuks panin omale äratuse kella kuueks, ning kohe kui telefon helises siis sain aru, et aga ma ju ei muutnud aega, ehk et mul oli veel kaks tundi aega magada. Muutsin aja ja suundusin kiirelt tagasi magama! Need viimased kaks tundi oli kohe eriti hea uni!
Lennuks oli mul vana hea tuttav Istanbul, seda siis ikka edasi-tagasi, see on küll pikk päev kuid lend oli tore ja meeskond veelgi toredam. Järgmisel päeval lendasin meie uut sihtkohta Malagat, mis oli ka väga toredaid reisijaid pungil täis.
Ning veel paar lendu ja saabusid jällegi vabad päevad, nendega koos ka prantsuse keele tund- kuna mul oli olnud kuidagi eriti pikk koolivaheaeg, siis seekord läks mul tunnis kohe väga halvasti! Aga mis teha, osad vanainimesed lihtsalt saavad muudkui õppida ja mitte midagi omandada :)
Ning järgneval nädalavahetusel viibisin Barcelonas, kus sadas vihma! Saate aru, VIHMA! Kui ma ilmateadet nägin, siis ma arvasin, et no veidike tuleb vihma ja siis on jälle päike....kuid tegelikkuses oli ikka valgel ajal vaid seenevihm mis ööseks järgi jäi. Aga ma ei lasknud ennast segada ja tegin ikka väikese jalutuskäigu mõlemil päeval.
Reede õhtul oli meil miski kohutav kapten, kes sellest tunnist kui räägiti viisakusest ja sellest kuidas inimestega suhelda, oli loomulikult puudunud. Igal juhul avastas ta enne hotelli jõudmist, et mul ei ole vormipintsakut seljas ja suhteliselt ebaviisakalt käskis mul selle selga panna. Ma muudkui naeratasin ja täitsin käsu. Siis õpetas ta meid kõiki kuidas me end hotelli peame sisse registreerima - meile jäi mulje, et ega me ei ole ju enne ühtegi paberit täitnud oma elus. Ning järgmisel hommikul, mis oli laupäev ja millal sadas vihma ning võttes arvesse, et me olime Hispaanias, kus keegi kella ei tunne, ning teades, et meie lend on hilineb 10 minutit, korraldas ta kohutava skandaali meie bussijuhile, kes oli 3 minutit hilinenud. Me istusime kõik häbenedes bussis kui ta bussijuhiga asju "arutas". Bussijuht muidugi ei lasknud ennast sellest häirida, ning seletas, et ta tegelikult on kohal 2 minutit varem. Selguski, et on väike erinevus bussifirma ja meie lennufirma kokkulepitud kellaaegades. Ikka juhtub, ja samuti ei jäänud me ju kuhugi hiljaks, lend nagunii hilines kuna meie lennuk saabus hiljem…aga osadel on ikka vaja esineda ja näidata oma nelja triipu õlal ;)
Lend ise läks hästi, ning Londonis ootas meid suurepärane suveilm – see vist oli esimest korda elus nii, et Londonis oli ilm parem kui kuskil mujal Euroopas.



Wales

Olen tagasi nii Walesist kui ka kiirelt kodumaa visiidilt ja nagu aru saate läks ka autoga sõitmine edukalt. Kuid nüüd kõigest lähemalt.
Kolmapäeva hommikul jalutasin autorendifirmasse, andsin allkirju mitmele paberile ning peagi juhatas ida-euroopa noormees mind ühe punase Peugeot 308 juurde mis oli universaalkerega. Kuna mina olin tellinud väikese auto, siis olin täiesti kindel, et noormees on mind vale auto juurde juhatanud. Kui ta hakkas mulle tutvustama auto kriime, siis segasin kohe vahele ning ütlesin, et aga ma palusin väikest autot. Noormees ütles, et see ongi selline väiksem auto. Küsisin igaks juhuks veelkord, et kas on ikka kindel et see on see mida minu leping ütleb, ja ta kinnitas et nii on, mulle on määratud see auto. Ise-enesest oli muidugi tore, et saime veidi suurema auto...kuid kuna ma niigi pabistasin selle autosõidu pärast, siis nüüd olin veelgi murelikum. Aga midagi teha ka ei olnud, kuulasin noormehe jutu lõpuni ja istusin rooli. Mul oli plaan sõita rendifirmast veidi eemale ja siis kuskil vaiksemas kohas omi asju sahmida, kuid kui ma juba sõitma hakkasin siis enne kiirteele jõudmist ei leidnud ma ühetgi head kohta kus sahmida ja nii ma siis rõõmsalt kimasin lausa pool teed Stanstedi lennujaama poole ja alles siis tegin peatuse bensukas ja ostsin omale ühe smoothie. Mind oli loomulikult vaevanud hommikust saadik kõhulahtisus kogu sellest närveldamisest, seega arvasin, et ühe smoothiga on seda nüüd paras parendada.
Ning peale veel pooletunnist sõitu olingi Stanstedi lennujaamas ja võtsin sisse istekoha kohe saabuvate lendude ukse kõrval. Läks aga päris tükk aega, enne kui hakkasin sealt eestlasi väljumas nägema. Ning siis veel veidi kui nägin kolme tuttavat eestlast: Rhea, Reet, Hera. Veidike kallistamist ning siis kimasime autosse ja alustasime oma 5 tunnist sõitu Llandudno merekuurorti poole. Loomulikult tegime tee peal peatuse ja tarbisime kapitalismi hüvesid, mida veel kodumaal saada ei ole :)


Sõidutunnid möödusid suhteliselt kiirelt ning peagi leidsime end juba oma esimese öömaja ees. Koheselt saime ka auto parkimist harjutada... ;)


Ja siis kimasime kodusele õhtusöögile - ei, me ei külastanud kellegi kodu vaid restorani nimi oli selline - Kodused söögid. Kõik leidsid omale midagi menüüst kuid eriti meeldejääv oli punane vein mille me välja valisime ;)


Peale õhtusööki tegime kiire jalutuskäigu ranna äärde, kuid vaatamata sellele möödus öö väga segaselt.


Tüdrukud seletasid midagi keset ööd ja meie Reedaga jälgisime kuidas lagi meid valvas :) Magamisega ei tegelenud eriti keegi kuid vaatamata sellele olime kõik jalul kui hommikusöögi löhnad läbi akna meieni tulid. Hommikusöök oli uhke ja eriti kaunid olid teekannud milles teed serveeriti. Igaüks oli neist eri moodi, et keegi ei saaks naabri laua omaga oma kannu segamini ajada. Peale sööki tegime nüüd ka valges jalutuskäigu linna peal. Llandudno on tuntud kui kuurortlinn, seda siis oma mereäärse asukoha tõttu. Rannapromenaad on ilus ning olemas on ka pikk sadamakai, millel asuvad erinevad ajaveetmis ehk siis lõbustusasutused. Linna külastajate keskmine vanus tegi aga sellel hommikul väga suure languse läbi, sest me olime kahtlemata (isegi meie Reedaga) kõige nooremad külastajad, keda see linn on tüki aja jooksul näinud.
Teine suurem vaatamisväärsus oli puutramm, mis paraku sel hommikul oli remondis :) Kuid meie suutsime ikka salaja ennast trammile korraks peale nihverdada.






Järgmiseks sihtkohaks oli meil Conwy ja sealne loss. Lossist ei olnud küll säilinud miskeid katuse aluseid ruume kuid müürid, mis olid alles olid väga uhked ja aukartust äratavad. Ning ka linnamüür, mida oli säilinud üsna ohtralt, oli väga uhke.
Tüdrukud said piletimüügist omale kaardid, mille alusel me pidime ringi liikuma, erinevaid ülesandeid lahendama ja nendest lahendusest saime omale tähe ja numbrikombinatsioonid, ning vastavalt nendele pidi siis kaartidel värvima midagi, ning kui me paar esimest kohta olime läbinud, siis saime juba aru, et värvitud saab draakon :) Siiski käisime kõik kontrollpunktid läbi ja lahendasime kõik meile ette nähtud ülesanded. Kogu selle mängu tulemusena said lapsed omale märgid - Mina külastasin Conwy lossi ;)














Peale lossist lahkumist, otsisime üles Suurbrittannia väikseima maja, see oli küll nii väike, et veidike pidime teda otsima, kuid üles ta leidsime ning sisse sinna läksime. Ega sinna eriti üle 4 inimese korraga sisse ei mahtunudki aga maja oli parajasti nii suur, et mulle oleks selline paras.


Edasi istusime autosse ja kimasime otsima pikima nimega küla - see on lausa ametlikult maailma pikima nimega küla ning asub see Suurbrittannia suurima saare Anglesey peal. Ma ei hakka siia selle küla nime ümber kirjutama, sest muidu saaks tähed mu klaviatuuril otsa, pilt rongijaama sildist räägib enda eest.


Teisel pildil on ka nime hääldus:


Ning siin ka kogu selle sõna tähendus:


Ja kuna me juba saarele sattusime, siis tegime sellele saarele tiiru peale, kuid ei midagi eriti ilusat me sealt ei leidnud. Ühes väikeses külas sõime lõunat, tüdrukud olid väga tublid ja said ise hakkama värvipliiatsite ja ka ketshupi küsimisega, kuid see oli ka ainuke meeldejääv seik sellest lõunast. Kuna see saar meile erilist muljet ei jätnud, siis suundusime tagasi mandrile (mis on ju ka saar tegelikult) ning hakkasime liikuma oma selle õhtuse ööbimiskoha poole. Tee peal uudistasime lambaid ja mägironijaid, ja igasuguseid muid huvitavad asju, mis meie tähelepanu köitis.











Vahetult enne pimenemist jõudsime oma ööbimiskohta, milleks oli hostel. Meil vedas kuna peale meie ei olnud meie majas ühtegi külalist ja seega saime laiutada muidu ühises kasutuses olevas tualetis ja vannitoas ning ka köögis. Pakkisime asjad lahti, panime maskid näkku ja hakkasime tüdrukute õhtut veetma.


Pidasime maha ka suure Aliase turniiri - paraku ei mäleta, et kes võitis, kuid nalja sai rohkem kui rubla eest!
Ning magamine õnnestus meil kõigil sel ööl oluliselt paremini kui eelmisel.
Hommik algas pudruga ning siis suundusime matkale, soetasime omale matkaraja kaardi ja hakkasime aga jalutama. Vaated olid absoluutselt hunnitud ning mida rohkem me edasi liikusime, seda rohkem hakkas ka päike paistma. Rada kulges algul jõe ääres, siis suundusime veidike mäkke, et seda asja kõike ülevalt poolt uurida ja siis sammusime läbi mahajäetud kaevanduse, ning peale veel veidikest tõusu kõrgus meie ees ka Walesi kõrgeim tipp Snowdon. Selle vaate taustal tegime lõunapausi ning edasi oli vaid mäest alla minek ;) Alla jõudes, leidsime ka kaevanduse millest oli nüüdseks tehtud muuseum, ning arvasime, et see on hea mõte ka seda kohta külastada. Hera loobus sellest plaanist peale 20 meetrit, ning suundus tagasi välja meid ootama. Peale 70 meetrit arvas ka Rhea, et ta ei ole nii kindel, et ta tahab edasi minna - ega ma ise ka enam ei olnud aga Rhea ees justkui ei sobinud nüüd nõrkust välja näidata ja nii me suundusime siiski võiduka lõpuni! Rhea oli väga tubli, muudkui nuttis ja sammus mööda neid kohutavaid treppe, mida ta kartis veelgi enam kui neid imelikke hääli mida kaevanduse töö tutvustamiseks meile lindilt lasti. Välja me sealt igal juhul saime ja rõõmsad olid lõpuks kõik.
Ning nüüd oli veel veidi maad tagasi meie matka alguspunktini ning seega ka jäätise kohvikuni ;)



























Ning isegi mina oli nõus jäätise söömisega, nagu allolevalt pildilt näha, siis see valmistas palju rõõmu ka teistele:


Edasi üritasime sellest väikesest linnakesest nimega Beddgellert välja saada. Arvasime, et kui me tulime sisse ühelt poolt ja meil on vaja sellest linnakesest läbi sõita, siis kui me nüüd teisele poole minema hakkame, et ju see siis on õige tee. Esimeste siltide juures saime aga aru, et oleme valel teel. Keerasime otsa ringi ja suundusime siis kolmandale teele, mille külast leidsime. Esimese sildi juures aga jäime seisma, et asja veidi uurida ning suht kiirelt peatus meie kõrvale üks väike kaubik, kus noormehed oli murelikud, et kas me oleme eksinud. Ütlesime, et kuhu meil vaja minna ja poisid olid kohe nõus meid omale sappa võtma, et meile siis õige teeots kätte näidata. Me palusin neil mitte väga kiiresti sõita, vabandades, oma lemmiklausega, et nad ju sõidavad valel pool teed ;) Õnneks suutsin neil väga hästi sabas püsida, ning ühel ristmikul peatasid poisid oma auto ning ütlesid, et nemad nüüd keeravad paremale aga meie mingu muudkui otse edasi ja varsti olemegi seal kus meil vaja :) Ja nii oligi, olime õigel teel, ning nüüd oli meil vaid vaja kimada sest kilomeetreid minna oli veel jupp jagu. Kui oma selle öisesse kodusse jõudsime, oli juba pime. Me küll aimasime, et milline vaade meid valges seal ees ootab kuid päris kindlad ei saanud selles olla. Ning hommikul ei pidanud me pettuma, vaade oli superluks. Tegime kiired hommikusöögi ettevalmistused ning igaühele serveeriti just seda, mida ta oli eelmisel päeval omale poest välja valinud. Seega, olid kõik rahul ning nautisid vaate taustal oma hommikusööki.


Edasi suundusime otsima dramaatilisi vaateid ranniku ääres. Teel sinna aga kohtasime jalgrattureid, kes olid miski pikema tuuri ette võtnud ja me kohtusime nendega selle päeva jooksul korduvalt; kuid parim mälestus on meil hoopis lammastest, kes olid kaalikapõllul. Kui me nad avastasime, siis peatasime auto ja läksime neid põllu veerele uudistama. Lambad jooksid selle peale kohe põllu kaugemasse nurka, hetke pärast vaatas pealammas meie poole ja sai aru, et me oleme huvitavad, ning hakkas nüüd meie poole jooksma, loomulikult järgnes talle kogu kari. Poole tee peal avastas pealammas, et tegelikult oleks nüü huvitav suunda muuta ja kimada hoopis põllu paremasse nurka ja nii suunduti kapakul sinna. Ja nii need suunamuutused toimusid korduvalt. Osad lambad olid suht segaduses, et miks peab kogu aeg kuskile tormama kuid kuna kollektiivis peitub jõud, siis kapati ikkagi koos truilt teistel kannul. Me vaatasime seda vaatemängu päris tükk aega kuni üks lammas hakkas kahtlaselt köhima ja me arvasime, et ta saab suurest jooksmisest infarkti ning arvasime seega paremaks lammaste vaatluse lõpetada.




Rattureid kohtasime aga veel ja kuna nüüd olime sattunud päris headele kitseteedele juba, siis ühel kitsamal kohal suutsin auto vasaku allääre sõita vastu miskit kividest moodustist, mida mina muidugi ei märganud kuna olin ametis ratturite mööda laskmisega. Auto tegi väga õnnetut ning kurba häält ning alla äärde tekkisid koledad valged kriimud... mul oli väga kahju kuid paraku ei saanud ma juhtunut olematuks teha, ning peamine oli ju, et ratturid olid terved ja said meist mööda. Peagi olime uuesti mere ääres, ning aeg oli minna uudistama dramaatilisi vaateid.





















Leidsime ka sellised toredad poisid, kes tegelesid meie arvamist mööda miski koopaujumisega. Neid oli kuivalt rannalt päris hea ja soe jälgida :)



Leidsime ka kohaliku Stonehenge, ning seal tegelesime ka lambatalle päästmisega, kes oli aiast läbi tulnud kuid nagu lambale kohane, tagasi minna enam ei osanud.






Viimase punktina meie graafikus oli veel St. Davidsi nimeline linnake, ning üllatus üllatus, ka ratturid lõpetasid oma tuuri seal! Seega saime neile veel kaasa elada ja lehvitada. Siis aga otsisime omale söögikoha, mis ei olnud sugugi kerge ülesanne kuna tegelik lõuna aeg oli juba möödas ning enamus kohad enam söögi serveerimisega ei tegelenud. Lõpuks maandusime klassikalises Fish & Chips urkas, kus leidsime mõnusa tagahoovi, mis oli parasjagu päikese poole ja tuule eest varjus, ja seal me siis oma ninad keerasime päikesele paitamiseks ning mugisime maailma õlisemat kalarooga :)
Ja enne pikka autosõitu vaatasime veel üle tohutult suure katedraali ning ka piiskopi palee, mis siis asuvad St. Davidis. Need olid mõlemad väga uskumatult suurejoonelised!







Ning siis ootas meid 4 tunnine kojusõit, mis tänu väikestele peatustele möödus isegi väga kiirelt. Auto tagastamisel rendifirma poiss ei märganud minu tehtud uusi kriipe ning seega me lahkusime sealt kohe eriti kiirelt. Kodus jagasime magamiskohad ära ja hakkasime koheselt magama, kuna mina suundusin suht varakult juba lendu, Reet ja Co aga nautisid veel päevakese jagu Londonit.