kolmapäev, 23. september 2015

Reisija ;)

Mul ei olnud küll plaanis siia nädala jooksul midagi kirjutada kuid…mul oli eile pardal selline reisija, et ma kohe pidin seda Teiega jagama. Reisija pilt on siin:


Ning nimeks tal siis Kofi Annan. Iga kord kui keegi mainib seda nime siis mulle meenub selline tore nali, mille toon ära allpool. Paraku on see nali vaid inglisekeelne, sest siin läheks palju tõlkes kaduma…nii et vabandan juba ette nende ees, kes aru ei saa…


Secretary : - Mr. President, Condoleeza Rice is here to see you. 

George B. : - Good, send her in. 

Secretary : - Yessir.
(Hangs up. Condi enters.)
Condoleeza : - Good morning, Mr. President. 

George B. : - Oh Condoleeza, nice to see you. What's happening? 

Condoleeza : - Well, Mr. President, I have the report here about the new leader in China. 

George B. : - Great, Condi. Lay it on me. 

Condoleeza : - Mr. President, Hu is the new leader of China. 

George B. : - Well, that's what I want to know. 

Condoleeza : - But that's what I'm telling you, Mr. President. 

George B. : - Well, that's what I'm asking you, Condie. Who is the new leader of China? 

Condoleeza : - Yes. 

George B. : - I mean the fellow's name. 

Condoleeza : - Hu. 

George B. : - The guy in China. 

Condoleeza : - Hu. 

George B. : - The new leader of China. 

Condoleeza : - Hu. 

George B. : - The Chinaman! 

Condoleeza : - Hu is leading China, Mr. President. 

George B. : - Whaddya' asking me for? 

Condoleeza : - I'm telling you Hu is leading China. 

George B. : - Well, I'm asking you, Condie. Who is leading China? 

Condoleeza : - That's the man's name. 

George B. : - That's who's name? 

Condoleeza : - Yes.
(Pause.)
George B. : - Will you or will you not tell me the name of the new leader of China? 

Condoleeza : - Yes, sir. 

George B. : - Yassir? Yassir Arafat is in China? I thought he was in the Middle East. 

Condoleeza : - That's correct. 

George B. : - Then who is in China? 

Condoleeza : - Yes, sir. 

George B. : - Yassir is in China? 

Condoleeza : - No, sir. 

George B. : - Then who is? 

Condoleeza : - Yes, sir. 

George B. : - Yassir? 

Condoleeza : - No, sir.
(Pause. Crumples paper)
George B. : - Condi, you're starting to piss me off now, and it's not 'cause you're black neither. I need to know the name of the new leader of China. So why don't you get me the Secretary General of the United Nations on the phone. 
Condoleeza : - Kofi Annan? 

George B. : - No, thanks. And Condi, call me George. Stop with that ebonics crap. 

Condoleeza : - You want Kofi? 

George B. : - No. 

Condoleeza : - You don't want Kofi. 

George B. : - No. But now that you mention it, I could use a glass of milk. And then get me the U.N. 

Condoleeza : - Yes, sir. 

George B. : - Not Yassir! The guy at the United Nations. 

Condoleeza : - Kofi? 

George B. : - Milk! Will you please make that call? 

Condoleeza : - And call who? 

George B. : - Well, who is the guy at the U.N? 

Condoleeza : - No, Hu is the guy in China. 

George B. : - Will you stay out of China?! 

Condoleeza : - Yes, sir. 

George B. : - And stay out of the Middle East! Just get me the guy at the U.N.
Condoleeza : - Kofi. 

George B. : - All right! With cream and two sugars. Now get on the phone.
(Condi picks up the phone.)
Condoleeza : - Hello. Rice, here. 

George B. : - Rice? Good idea. And get a couple of egg rolls, too, Condi. Maybe we should send some to the guy in China. And the Middle East. Can you get chinese food in the Middle East? I don't know.

teisipäev, 22. september 2015

Positsioneerimine

Valvest sattusin reisijana Brüsselisse, ning kohe sama lennukiga juba töötajana tagasi. See on meil selline naljakas tööots, mida nimetatakse positsioneerimiseks, ning mis ajab meie reisijaid veidi segadusse, et miks osad meist istuvad tähtsa näoga salongis ja midagi ei tee. Minu kõrvale sattus istuma üks suhteliselt jutukas ameerika onu, kes muudkui uuris, et mis ja kuidas, ja kuidas meie töö üldse korraldatud on ja kas me lendame kogu aeg sama meeskonnaga ja kas me lendame kogu aeg samu sihtkohti… Lõpetuseks soovis onu mulle turvalisi lende ja teatas, et ma olen väga ilus!
Miskil päeval sattusin korraks Budapesti – see oli selline kiire ööpeatus. Ma küll tahstin minna vaatama kuidas on pagulaste olukord rongijaamas, kuid paraku oli linnas nii mitu meeleavaldust, millistest me bussiga möödusime, et ma arvasin paremaks mitte oma vähest aega seal ekslemisele kulutada. Selle asemel läksime koos kolleeg Steve’ga hoopis õhtust sööma. Söök ei olnud seekord teab mis elamus, ei tea isegi kuidas me nii valesse kohta sattusime, kuid muidu oli õhtu väga tore. Ja Budapest on kahtlemata nii ilus, et muud elamused jäävad nagunii sellele ilule alla.





Edasi tuli mul mõni vaba päev, ühel neist oli meil väga huvitav troopiline vihm, mis oli nii tugev, et ma kartsin et vesi tõuseb nii kõrgele, et tuleb mul aknast sisse. Tänavad olid muutunud jõgedeks ning suuremad ristmikud olid lausa ookeanid. Aknast seda vaadata oli ilus, kuid ise selle käes olla oli veidike märg J
Siis tegelesin jällegi perearstile registreerimisega. See siis tähendab sellist toredat nädalatepikkust protsessi. Esmaslt pead leidma oma rajoonis perearsti keskuse, kes võtab vastu uusi patsiente – see leitud, helistasin ja küsisin, et mis ma nüüd edasi tegema pean. Tuli nende juurde kohale minna ning kirjutada avaldus. Peale seda pidi 3 nädalat ootama ning siis neile helistama, et saaks perearstikeskuse administraatoriga kokku leppida kohtumise. Helistamine võttis minu puhul ka aega umbes nädala, kuna ma igal kellaajal helistada ei saa, siis ühel päeval sattusin helistama siis kui keskuses oli beebi kliinik ja see on ju ometigi nii kiire aeg, et muude asjadega tegeleda ei saa. Siis sattusin jällegi hetkil kui administraatoril oli miskeid muid tegemisi. Kokku ma vist helistasin ja rääkisin oma lugu umbes 6 korral ja siis lõpuks saingi juba õige inimese toru otsa ning ta kutsus mind kohe järgmisel päeval kokku saamisele. Läksin siis kohale, ning kokkusaamine koosnes põhiliselt loengust teemal kuidas perearstikeskuses käituda, et seal ei ole viisakas telefoniga oma isiklikke asju ajada, ega istuda ooteruumis kõrvaklapid peas. Samuti ei ole viisakas üldse ooteruumis kõva häälega rääkida, vaid targem on seal vaikselt istuda ja oma järjekorda oodata. Ma muudkui naeratasin ja noogutasin. Edasi leppis administraator mulle kokku vastuvõtu tervishoiutöötajaga, järgmiseks päevaks. Sellel vastuvõtul siis kaaluti mind, võeti uriiniproov, mõõdeti vererõhku ja uuriti minu elustiili järele. Otsustati, et ma olen rasvunud kui aktiivse eluviisiga ning madalama poolse normaalse vererõhuga. Paluti ka vereproovile minna, siis kui aega saan ja lubati teada anda kui mu uriiniproovis midagi huvitavat leitakse. Kui olen oma vereproovi ära teinud – seda saab teha ühes lähedases haiglas ning selle vastused on korras, siis saan paari nädala jooksul teatise, et olen nende keskusesse registreeritud. Ja nii lihtne see ongi! Erinevate pausidega olen selle asjaga tegelenud maikuust saadik ning järgmine nädal loodan siis minna ka vereproovi tegema.
Neljapäeval oli mul ka pranstuse keele tund, kus oleme jõudnud kaudse kõneviisi moodustamiseni – ohh, jumal, kes selle küll välja mõtles. Istusime seal kõik tuimade kalanägudega, ega saanud midagi aru mida meile seletati või et mida me nende harjutuste tegemisel tegema peaksime. Isegi meie tavapärane Prosecco ei aidanud! Loodan, et selle nädala tund on veidike selgust toovam.
Enne oma prantsuse keele tundi minnes, avastasin keset South Kensingtoni linnaosa ühe Eesti numbriga auto!!!! Kuna auto oli pargitud – valesse kohta – ning tal ohutuled põlesid, siis arvasin, et kohe tuleb ka juht ning ma näen kodumaalast. Juht tuligi….kuid ta nägi välja vähem eestimaalane kui mina…seega ei hakanud teda tülitama ning oma ülevoolavat rõõmu talle üles näitama. Siiski oli naeratus mu näol veel pikka aega lihtsalt eesti numbrimärgiga auto nägemisest!
Vahepeal olen kohanud ka toredaid reisijaid: istusime oma meeskonnaga oma lennu väravas ja ootasime lennuki saabumist kui váravasse saabus härrasmees, kes vabatahtlikult soovis oma kohvrit sisse registreerida, et seda siis mitte käsipagasina pardale võtta. Väravatöötajad tegidki seda. Kui härra oli juba pardal, siis viisin mina talle väikese shampuse pudeli ning tänasin teda, et ta meie elu kergemaks tegi. Ta oli sellest nii liigutatud, et tal tuli pea-aegu pisar silma! Nii armas!

Ja ühel ilusal laupäeval venis meie üks väike lend Brüsselist tagasi Londonisse nii umbes 10 tunniseks tööpäevaks. Nimelt oli meie lennuk katki kuid vaatamata sellele toodi meid lennujaama ning arvati, et lennuk saab parandatud suht kiirelt. Paraku oli lennukile vaja varuosa, mis saadeti Londonist saabuva lennuga ning kuna tegemist oli laupäevaga siis ei olnud lendude tihedus sama mis tööpäevadel. Ja nii need tunnid möödusid – algul istusime meeskonnaga pagasilaadijate puhkeruumis, siis terminalis, siis meie lounges ning lõpuks ka lennukis. Ja peale pikka ootamist sabusid pardale 15 reisijat, kes ei olnud veel alla andnud, ning me alustasime oma lendu. Loomulikult muutus tänu sellele meie kõigi graafik tundmatuseni ;) Ning seetõttu kiman nüüd hoopis Genfi ja seda lausa ööbima. Head õhtut kõigile!

esmaspäev, 14. september 2015

Pildid


Hommik,

Annan teada, et Vormsi ehk siis Suvepuhkuse kandesse on lisatud Vormsi reisi pilte ;) 
Matkamise pildid Lake Districk'u ossa saabuvad ka lähipäevil. 
Muidu kõik superluks, eile sattusin ootamatult Kopenhaagenisse - oli tore ja meeleolukas õhtu. Homme ootab mind jällegi lennujaama valve, ning siis järgneb kaks vaba päeva. Ilm on heitlik kuid päikest on enam kui vihma. Seega suht tavaline september. Reisijaid on igasuguseid - üks suutis mnuga nii jämedalt käituda, et mul tulid pisarad silma keset tee/kohvi valamist, keset salongi. Jooksin siis lennukikööki, kus parasjagu viibis ka kapten, kes mind siis lohutas. Purser kirjutas reisija kohta kaebuse. Nii et olge ettevaatlikud, kui te meiega viisakalt ei käitu, siis me kirjutame ka teie kohta kaebusi :)
Täna hommikused taanlased olid küll kõik väga toredad ja rõõmsad, nii tore kodune tunne oli peal kohe! Vaatame mis homne päev toob!

reede, 4. september 2015

Kuumalaine

Minu sellesuvised kuumarekordid vajavad juba parandamist, selline oli siis kraadiklaasi näit Roomas, 13 augustil:


Seega võib öelda, et ilm oli soe, tänavad olid rahvarohked ning kõigil oli miskeid asju ajada. Kes ostles, kes vaatas vaatamisväärsusi, kes ajas naabriga juttu, kes üritas turiste oma kohvikusse-restorani kutsuda. Kuna minul ei olnud ei ostlemis ega vaatamisväärsuste plaani, siis jalutasin niisama sihitult mööda linna. Jalutasin hotelli juurest Colosseumi juurde, siis Trevi pursskaevi juurde – mis oli remondis, siis Piazza de Popolo, kus istusin veidike ühes kallihinnalises kohvikus ning tarbisin joovastavaid jooke, ning siis mõtlesin et kui ma juba nii kaugele olen jalutanud, et käin siis ka juba Püha Peetruse väljakul ära – mõeldud, jalutatud, ning sealt lonkisin Tosca ehk siis St. Angelo lossist mööda, ning siis mööda väikseid looklevaid tänavaid Piazza Navonale. See on siis selline tore väljak mis mulle Roomas eriti meeldib – miks, seda ei oska öelda. Ta ei ole just tavalise väljaku kujuga, ta on piklik ning suhteliselt väheste sissepääsudega, väljakul asub ka mitu purskkaevu, millel on igaühel oma lugu rääkida, kuulsaim neist Bernini, 4 jõe purskkaev. Uudistasin ka paari söögikohta seal, et istuda ning vaadata kuidas maailm minust möödub, paraku see koht mis mulle meeldis oli rahvast pungil täis ning teised kohad kus minu jaoks ruumi oleks olnud, et olnud nii kutsuvad J Seega jätkasin oma lonkimist teekonda ning külastasin veel Pantheoni ja siis leidsin miski igava ning suhtelsielt koleda koha kus istuda ning maailma vaadata. Aga vaade oli ilus ja pizzal ei olnud ka viga ning vein on alati hea ;)









Rooma on väga tore koht, kui teil midagi teha ei ole, siis külastage seda linna. Ja kui teil on midagi muud teha, siis jätke need muud tegemised ja minge ikka Rooma!


Järgmine päev ootas mind Stockholm, ehk siis tegelikult Uppsala. Ilm oli minu tulekuks parasjagu päikesepaisteline ning just paras jalutuskäiguks ning klaasikeseks veiniks. Uppsala oli väga armas ning ilus linnake, eriti kui päike paistab. Ronisin kõigepealt suure roosa maja juurde, mida ma oma hotelliaknast olin iga kord vaadanud. Seekord katsusin siis roosat Uppsala Lossi lausa oma käega.




Siis vaatasin üle ka raamatukogu, ning Toomkiriku ja ka endise ülikooli peahoone. Toomkirikus rõõmustas mu meelt kõige enam eesti keelne voldik!





Ning peale kõike seda arhitektuuri tarbimist, suudusin jõe äärde, kus leidsin omale klaasi veini ja hea vaateplatsi, et jälgida maailma möödumist. Kui maailm oli minud piisaval määral möödunud, siis kimasin toidupoodi, et soetada omale musta leiba ning heeringat ja Estrella kartulikrõpse – see oligi minu pea-aegu kodumaine õhtusöök, mida ma hotellitoa rõdul nautisin.
Järgmise ööpeatusena oli mul ees Budapest – seekord oli see väga lühike ning kohe kui me maandusime, keeras keegi turetõrjevooliku kraani lahti ning algas üks uhke vihmasadu. Ja seda jätkus kohe mitmeks tunniks. Hotellis oli lausa mitu elektrikatkestust ning me juba lootsime, et ehk see vihm aitab meil kuidagi pikemalt Budapestis viibida...Käisime oma salongipersonali pundiga õhtust söömas – seda hotelli restoranis kuna väljumiseks ei olnud meil kalameheriietust kaasas. Kuna enamustel hotellikülastajatel oli sama probleem, siis oli restoran väga üle rahvastatud ning lisades mitmed elektrikatkestused, ootasime me oma sööke rekordilised 2.5 tundi. Õnneks jagati nii kaua jooke, valik oli pigem jookide seast mida meie ajalimiidi tõttu tarbida ei saanud J Peale pikka ootamist saabus ka söök – minu valik oli suurepärane, kolleegide valik oli veidi kesisem. Ning siis suundusime kiirelt täis kõhuga magama. Hommikul oli jällegi päike taevas ning vihm oli unustatud.
Siis saabus minu graafikusse 3 vaba päeva. Esimsel neist käisin kirjutamas avaldust uues perearsti keskuses, et nad mind sinna arvele võtaksid. Nüüd pean ootama paar nädalat kuni nad seda avaldust menetlevad ning siis mind vastuvõtule kutsuvad.
Siis käisin postkontoris, et saada kätte Reeda saadetud sünnipäeva kingitus, mis oli väga ilus fotoraamat meie Sri Lanka piltidest ning jutust sinna kõrvale.
Ning kui ma juba olin sattunud miskise uude linnaossa, siis arvasin et teen selle kohaga veidike tutvust. Koha nimi on siis Hayes, ning enamus rahvastikust on eelnevalt elanud Sudaanis. Oli põnev kogemus!
Teisel vabal päeval olin lihtsalt kodus ja ei teinud mitte kui midagi ;)
Ning viimasel vabal pa4eval kimasin Windsorisse ning peale tiiru linna peal, ning tigude söömist, suundusin läbima the Long Walk’i ehk siis pikka sirget mis viib Windsori lossi juurest kuningas George III kuju juurde. Siin pilt siis lossi värava juurest:


Vahepeal kohtasin selliseid tegelasi:



Ning siin vaade kujule:


Ning uuesti vaade lossile:


Edasi tuli lennujaama valve, millest mind kutsuti suht kiirelt lendu, sihtkohaks St Peterburg – oli üks väga tore päev! Kuna aga see valve oli minu töönädala esimene tööpäev, siis loomulikult oli mu üljäänud graafik sellest segamini ning muutus hoopis teistsuguseks. Järgmiseks päevaks sain omale Glasgow ööpeatuse. Saabusin sinna suht varakult hommikul ja kuna päike paistis, siis otsisin kaardilt välja roheala, ehk siis pargi ja seadsin oma sammud sinna.
Pargi keskel leidsin ka rahva talvepalee, seal asus ka muuseum, mida külastasin. Kuid siis suundusin kiirelt ikka õue, päikese kätte.




Järgmiseks ööks pidin suunduma Belfasti – kuid kuna üks mu kõrvadest otsustas lukku minna lennus, siis arvasin paremaks koju suunduda ning ennast haigeks kuulutada. Ravisin end hoogsalt sibulakompressiga üsna mitu päeva – lõpuks haises juba kõik sibula järgi ning siis arvasin, et nüüd on paras aeg tagasi lendama minna. Kuulutasin end terveks ning sain jällegi uue graafiku, algatuseks Larnaca ööpeatus. See oli minu sihtkohtades uus valik, meeskond oli suurepärane, lend oli tore ning sihtkohas suundusime pea terve meeskonnaga õhtust sööma. Söök oli muidugi jumalik! Tomatid, kurgid, salat = täiesti päris maitsetega ja väga ilusate värvidega. Liha oli samuti suurepärane, grillitud halloumi juust…Müstika, kui head sööki möned inimesed peavad iga päev sööma!
Hommikul vedelesin basseini ääres ning tegelesin oma päevitustriipude lihvimisega. Väga palav oli!


Lend tagasi möödus väga rahvarohkelt, isegi kõik vabad klapptoolid olid rahvast täis! Samamoodi läks ka järgmisel päeval graafikusse ilmunud Ateena, seekord edasi-tagasi. Kõik kohad lennukis olid täidetud, ning mõned inimesed jäid ka meie lennust maha, lootma järgmise lennu vabadele kohtadele.
Ateena lennul oli ka selline huvitav juhus, et üks proua tuli pardale ja kohe hakkas mulle erinevaid käsklusi jagama vinguvas kõnetoonis. Kui ma need soovid täitsin ja temani nendega jõudsin, siis ta küsis, et kas ta rääkis minuga ebaviisakalt. Ma julgesin vastata ausalt, et jah kuid et meie töös on see väga tavaline ja ma olen vaid rõõmus, et kui tema sellest end paremini tunneb kui ta saab kellegi peale oma maailmavalu välja valada. Ta ütles, et tema perekond, kes kõik seal kõrval istus, kogu aeg kutsub teda korrale kuna ta pidavat ebaviisakalt inimestega suhtlema. Ta lubas end edaspidi parandada. Ma oleksin hea meelega seda vestlust edasi arendanud…kuid paraku surusid muud töökohustused peale ning lennu ajal ei olnud samuti aega, et sel teemal pikemalt peatuda. Kuid siiski oleks huvitav teada, miks osad inimesed suhtlevad meiega toonil millega nad ei räägi iialgi kellegi teisega J
Peale Ateenat muudeti mu graafikut veel kord kuna mulle oli “unustatud” määrata pikendatud puhkeaeg, mis on meile ette nähtud peale pikka tööpäeva, mida Ateena kahtlemata on. Seega sain järgmiseks päevaks omale jällegi lennujaama valve, ning peale 5 tunnist logelemist seal, saadeti mind Nizzasse, ja seda ööseks.
Mul oli muidugi suur plaan, et hommikul panen kella helisema ja suundun koheselt randa päikest kinni püüdma…paraku kell helises ning ma vajutasin selle kinni ja magasin rahulikult edasi
J Sest parem hea uni kui vilets päikesevõtt.
Ja peale Nizzast saabumist, ootasid mind jällegi vabad päevad.
Käisin Hayses – seekord suundusin sinna läbi oma kodupargi. Vaatasin kaardi pealt, et väike metsatee peaks mind viima kuni kiirteeni ning siis tunnel sealt alt läbi. Metsateel oli aga vahepeal selline tõke ees:


Ma olin veidike segaduses, et kas see on ikka suund…uurisin siis läbi tõkke ning sain aru, et teispool läheb ikka tee edasi. Võitlesin siis veidi nõgestega ning sain tagasi teele ja leidsin üles kõik kohad mis vaja.
Eile kohtusin Alaniga – tutvustasin talle parki, mis asub minu vana kodu lähedal, ning ka seal asuvat järve. Ning siis käisime kohalikus pubis, kus ehmatasime miski sealse koduvana ära, kuna seal pubis ei pidavat kunagi keegi välis-inimene käima ja nüüd ootamatult tuli neid lausa kaks tükki uksest sisse ;) Ning õhtu lõpetuseks käisime ka India restoranis, mis asub minu vana kodukoha bussipeatuses ning mida ma kogu aeg tahtsin külastada kui ma sealt möödusin, kuid ilmselgelt oli 3 aastat selle kõrval elamine liiga lähedal, et sinna sisse astuda ;) Nüüd on see tehtud ning toit oli väga hea, teenindus suurepärane – nii et võib juhtuda, et satun sinna ehk veel mõni kord.

Ning tänase, viimase, vaba päeva olen lihtsalt kodus vedelemisega tegelenud – jube mõnus!