Kolmapäev, 26. august 2015

Puhkusejärgne

Peale puhkust olid ilmad meil ilusad, kuid lennud, millel mina olin, kõik miskipärast hilinesid. Ei saanudki aru miks ja kuidas, aga iga päev suutsime me miskitel põhjustel oma kaks-kolm tundi hiljem saabuda.
Ühel päeval ootasime näiteks koristajaid Roomas ja see ootamine kestis 2.5 tundi. Oli pühapäevane päev, võib olla koristajad olid missal või ajasid miskeid muid tähtsaid asju. Need kes lõpuks meie lennukit koristama tulid olid laenukoristajad ehk et see ei olnud tavaline firma kes seal lennujaamas meile teenust osutab vaid need oli siis kuskilt lennujaama pealt appi saadetud. Kus meie oma teenusepakkuja oli, sellest ei saanudki aru. Ja nii need hilinemised tekivad J
Siis saabus aga lend Toulouse, seda olen juba kaua oodanud kuna see linn on mul veel avastamata. Loomulikutl hilines ka meie sinnasaabumine kuid järgmisel päeval oli mul aega selle linnaga tutvust teha. Prantsusmaad see linn mulle küll eriti ei meenutanud kuid tore, armas linn on sellegipoolest.
Jalutasin sihitult mööda vanalinna kitsaid tänavaid, sattusin miskisse kloostrisse ning erinevatele turgudele. Ilm oli ilus ning inimesi ja linna oli huvitav vaadata.





Ühel hetkel oli mul kaks vaba päeva ja ühe neist veetsin salaja kodus olles. Hommikul küll juhtus selline asi, et kuulsin koputust uksele ning kui avasin siis teatas alumise korruse naabrinaine, et mulle on alumisel korrusel erisaadetis. Ma olin juba murelik, et mis nüüd siis...kuid ukse taga oli kuller, kes tõi mulle suure lillekimbu!


Nimelt oli Andrus olnud nii ettenägelik, et saatis mulle sünnipäeva lilled paar päeva varem, et ma siis oma vabadel päevadel saaksin neid kodus nautida.
Siis istusin jällegi lennujaama valves – oma 5 tundi sain seal erinevaid mõtteid mõlgutada kui mind saadeti kodu asemel hoopis Brüsselisse. Ning seega muutus kogu mu edasine graafik. Sain järgmiseks päevaks omale Frankfurdi ööpeatuse – sama lennuga lendas koju ka Elena. Ning kuna Elenal koju jõudmisega kiiret ei olnud ja minul oi samal päeval sünnipäev, siis Elena tuli meiega hotelli, ning me läksime koos terve meeskonna ning Elenaga minu sünnipäeva õhtuöögile. Ning oli ootamatult tore õhtu!
Järgmisel hommikul oli meil plaanis lend tagasi Londonisse ja siis pidime edasi minema Milaanosse. Paraku vahetult enne õhkutõusu Frankfurdist minestas üks reisija, me katkestasime ruleerimise ning suundusime tagasi väravasse, et antud reisija maha tõsta kuna arvasime, et ta ei ole lennukõlbulik. Reisija oli just hakanud tarvitama neerukivide vastaseid ravimeid ning Londonis ootas teda ees 10 tunnine jätkulend. Seega arvasime, et parem on kui meditsiinitöötajad ta enne üle vaataksid ning siis oma arvamuse annaksid kas ta on suuteline nii pikka lennureisi vastu pidama. Kiirabi võttiski härra kaasa ning meie jätkasime on teekonda. Londonisse jõudes oli aga meie Milaano lend uue meeskonnaga täidetud ja meid saadeti koju.

Kuid minu jaoks oli see vaid asjade lahenemine iseenesest sest sama päeva õhtul saabusid mulle külla Anneli ja Reet. Kuid sellest juba järgmises postituses.

Suvepuhkus

Paar kuud on möödunud jooksujalul ning kätte jõudis minu suvine puhkus. Kodutee möödus mul seekord eriti huvitavalt kuna mu oma töötamise lend hilines siis paraku jäin maha koju suunduvast lennust ja seega pidin tegema vahe ööbimise Helsingis. See öö oli küll lüheldane, kuna hotelli jõudsin kella 2 paiku ning lahkusin sealt juba kell 6 hommikul :)
Koju jõudes pakkisin kiirelt uue koti, ema Ester küpsetas hunniku küüslaugu leibu, haarasin need kaasa ja kimasin Reeda, Rhea ja Heraga kokku saama, et siis suunduda Vormsi saarele.
Rohuküla sadamas ootasid meid ülejäänud grupi liikmed ehk siis Anneli ja Nora, ning Kris, Mia Carla ja värskelt rattasõidu oskuse omandanud Cara Mi. Haarasime oma rattad, Kris oli saateautoga ning kimasime praamile.
Praamil mängisime telefonimängu - sõnad muutuvad nagu imeväel väga naljakateks kui neid edastada kõrvast kõrva sositades üheksa inimese vahel ;)


Praamilt maha veeredes, tegime juba esimese tehno peatuse - Ruthi ja Reeda rattaid oli vaja veidi pumbata. Pumpamise käigus avastasime, et Ruthi tagumine ratas on veidike kaheksas, seega tegi ratas sõites väga huvitavat häält. Lapsed ristisid selle kiirelt hane hääleks ning kogu saare elanikud teadsid juba kaugelt, et kus külas Ruth parasjagu asub.
Selle rõõmsa hanehüüu saatel saabusime oma öömajja ning kolisime rõõmsalt sisse. Veidike läks küll jagamiseks, et kes kellega tuba jagab kuid lõpptulemusega olid kõik rahul ning osad reisikaaslased jätsid omale ka väikese taganemistee ning varu voodikoha :)
Meie Reedaga valisime toa ülemisel korrusel, mille akna juurest leidsime ka redeli, ehk meie tuba oli uksest sisse käidav ning akna kaudu välja käidav :) See on üks tähtis märkus antud reisikirjelduses, seega pidage see meeles :)
Asjad lahti pakitud, söögid külmkappi asetatud arvasime, et ega me siis esimesel õhtul kohe grillima ei hakka, vaid tutvume ikka kohaliku pubi-eluga. Istusime rataste selga ning Kris viskas jalg ja varvast, ja nii 10 mintsa pärast leidsimegi end saare ainsas pubis nimega Krog nr. 14.
Pubi õigustas end täiega, rahvast jagus, toit oli suurepärane, teenindus hea ning mis peamine, joogid olid meeleolu tõstvad.
Tagasi jõudes, kimasid suured veel poolsaare tippu, shoti mägiveised taga ajama, ning väikesed ajasid miskeid omi asju koduhoovil.



Väikseim suurtest ehk siis Kris käis ka ujumas.



Hommik algas loomulikult hommikusöögiga, mida me nautisime rõdul, vaatega kauguses olevale Hiiumaale. Edasi istusid osad inimesed ratta selga ja need kellel kõhud valutasid, ehk siis Hera ja Ruth, ja need kellel ei ole rattasõidu soolikat ehk siis Kris, istusid saateautosse ja suundusid juba kokku lepitud esimesse kontrollpunkti. Marsruut oli saare vasakpoolne ring, et siis parempoolne jätta järgmiseks päevaks.
Esimene kontrollpunkt oli loomulikult infopunkt, kust me lootsime saada saare jalgrattateede kaardi. Paraku olid kaardid otsa saanud juba mõnda aega tagasi, ning vanamees kes neid juurde pidi tellima oli kah kuhugi mujale läinud ;) Saime aru, et saame ka ilma kaardita elatud. Ja kuna meie esimene kultuuriväärtus, kirik, juba paistis, siis istusime sadulasse ja kimasime edasi.
Kirikusse me sisse ei pääsenud, sest kes see ikka teisipäeviti kirikus käib. Kuid väljastpoolt paistis kirik väga ilus.




Edasi ootas uurimist Suurallikas, mis asus Prästvike järve kaldal. Allikas peaks parandama kõik haigused, mis juba kallal ja ära hoidma ka need mis veel ei ole kallale tulnud :)



Edasi suundusime suplusranna poole, teele jäid meile aga põhupallid, mis muidugi kutsusid nii suuri kui väikeseid ronima ja pilte tegema:



Siis vaatasime üle rannaääre Saxby küla juures ning ka sealse tuletorni – seda küll vaid altpoolt kuna teisipäeviti on ju tuletorn suletud. 



Ning peale seda oligi ratturitel lõpuspurt sest finishijoonel ootas neid poe juures jäätis :)


Saateauto üritas veel kalaostmisega tegeleda astudes sisse ühe talu hoovi ning küsides sealselt lahkelt perenaiselt, et ega ta tea kus me siin saarel saaksime kala soetada... Lahke perenaine kordas meie küsimust, kas te soovite kala, kas te soovite kala – erinevate hääletoonidega mitmeid kordi enne kui ta meile suutis vastuse anda, et kala on hooaja kaup ning seda kogu aeg ei ole ;) Ja üleüldse eriti keegi kalapüügiga saarel ei tegele...Et pidavat olema üks mees ning tema asub saare teisel poolel, et mingu me sinna ja uurigu kas tal kala on.. Lubasime siis järgmisel päeval selle tee ette võtta.


Kimasime siis koju ja alustasime mandrilt kaasa võetud liha grillimisega. Lapsed lihvisid oma näidendit ning meie jutustasime niisama. Ja nii see õhtu meile saabus. Päris hilisel tunnil saabus meile külla rändtsirkus, koosseisus Kris ja Anneli – need tulid aga meie toa uksest sisse ja tegid tola päris tükk aega. Siis aga ronisid aknast välja ning mööda redelit alla ja suundusid randa omi asju ajama.



Järgmine päev ootas meid saare teine pool – hommikul külastasime muuseumit, siis randa ning siis üritasime jällegi kala soetada. Paraku ei olnud ka sellel saare ainsal kalamehel kala kuna ta ei olnud tol päeval viitsinud kalale minna. Palus meil järgmisel päeval jällegi helistada, et uurida kas ta siis oli viitsinud minna kalale või mitte ;)


Rattasõidu finish oli jällegi poes ning seal soetasime jäätised ja edasi suundusime jällegi grillimisele. Seekord saime osa ka laste etendusest, see oli väga ulme teemaline kuid mõte oli ikka sama nagu igal aastal – olgem sõbrad ning hoidkem sõpru!






Ning kui oli saabunud ametlik öörahu, siis tuli minu ja Reeda tuppa jällegi rändtsirkus – seekord oli neil isegi tantsunumber kavas ning midagi tehti ka meie toa vaibaga, mida, seda ie suutnud hommikul keegi meenutada. Lahkuti jällegi läbi akna sest kes see ikka tahab uksest väljuda kui akna all on redel mis lausa kutsub mööda ennast ronima. Hommikul avastas Anneli, et tema pükste taskus on miskipärast sidrunilõigud – need oli sattunud sinna joogiklaasist mida asjaosaline hambus hoidis kui ta redelit mööda alla ronis ;)
Hommik algas nagu ikka hommikusöögiga, siis pakkisime asjad kokku ning pakkisime köik auto peale kaasa arvatud köik reisijad ning suundusime veel viimast päeva saare peale nautima. Kuna ilm oli päikesepaisteline siis suundusime randa, et seal siis erinevaid kaardimänge mängida ning päikesel ennast paitada lasta.
Rattad olid meil veel hoiul meie kodus ning kui me neile järgi läksime siis läksime veel kõik koos veised taga ajama. Cara Mi tahtis neile hirmsasti pai teha kuid paraku on karvikud suhteliselt häbelikud ning ega nad kedagi omale lähedale ei lase. Me küll üritasime neid meelitada võilillelehega kui ka maasikatega...kuid ei tulnud nad nii lähedale, et neile pai oleks teha saanud. Aga ilusad on need karvikud küll!








Siis toimus veel viimane ujumine:


Ning enne praamile minekut tegime veel viimase peatuse kohalikus pubis. Kuna nädalavahetusel oli saarel plaanis üsna mitu üritust, siis hakkas rahvast juba kogunema. Isegi autosid olid juba mitu, mõnes kohas nägime lausa kahte autot korraga ja see oli ühe Eestimaa kauni väikesaare kohta päris palju.
Enne saarelt lahkumist aitas Anneli ka oma rändtsirkuse trupikaaslase rattale:


Fotofinish ka ametlikust rattasõidu lõpust:


Ja siin ka pilt kohalikust lennurajast ning asjaarmastajast seal veerel:


Ning siis ka ilus Vormsi praam:


Mandri Eesti tervitas meid ilusa paksu vihmasajuga kuid me ei lasknud ennast sellest segada ja enamus meist suundus omi asju ajama. Mina ja Hera suundusime aga külla Krisile ja muudele Miku talu elanikele. Kuna seal veel vihma ei olnud sadanud, siis viisime merisead jalutama, eelnevalt olime küll kurja jahikoera Berta sulgenud tuppa. Merisead ei arvanud jalutuskäigust looduses suurt midagi, kuid meie olime ise endaga rahul.
Reede hommik algas tohutu kimamisega sihtpunkt oli hambaravi kabinet Põltsamaal. Nimelt ei olnud ma juba mõned aastad oma hambaid arstile näidanud ja arvasin et nüüd on selleks õige aeg. Dr. Valu (ei naera, minu hambarasti nimi on Kaja Valu) vaatas mu hambad üle kuid midagi puurimist ega parandamist väärt ei leidnud. Lubasin teda ikka ja jälle külastada.
Siis suundusime väikesele kaltsukate tuurile – ja saime aru, et sealsetes poodides ei oodatud meid väga. Enamus kohtades olid riided suurtes kottides ja neid pidi sealt ise välja kaevama ning siis endale sobivad välja valima. Me ei viitsinud sellega tegeleda ning meie ostudeks osutusid lastele kõrvaklapid ning Kris sai omale uued roosad tennised.
Tegime ka kiire ringi Kamari külla vaadates seal üle uued paari nädalased kaksikutest sugulased, kes on siis minu ja Krisiga ühes põlvkonnas. Nad olid küll oluliselt väiksemad kui meie ;) Kohtusime ke pea-aegu kõigi teiste sugulastega, keda ei olnud nii 10 aastat näinud.
Ning siis, ning siis, suundusime tädi Elsa juurde Põltsamaale, kes oli meile valmistanud oma firmarooga, kotlette. Tädi Elsal on küll üsna mitu firmarooga kuid seekord olime tellimuse esitanud kotlettidele, ning kõikide taldrikud olid peale sööki puhtad ning ülejäänud pakiti meile ka kaasa J


Järgmisel päeval suundusime Teenuse külla, pere päevale. Peresid oli lausa mitu tükki kohale tulnud, oma 3 kindlasti ;) Lastele meeldis see üritus eriti kuna seal sai erinevate ülesannete täitmise eest kommi! Ülesanded suutsin ka pildile jäädvustada:



Õhtul tegime sauna ja hüppasime korduvalt tünni, vahepeal tegime nii suurt kisa seal tünni ääres, et üks sookurgede paar hakkas meid põllu pealt manitsema ning üritas meiega võidu hüüda...Ei teagi kes võitjaks tuli.
Ning pühapäeval oligi aeg asjad kokku pakkida ning pealinna poole ära tulla.
Siis sain kokku endiste töökaaslastega hotellinduse päevilt. Seekord kohtusime Kaia juures, tema Randvere residentsis. Istusime aias ning grillisime ja nautisime ilma ja jutuajamist ja loomulikult veini. Ma olin eelnevalt käinud kalal (Nõmme turul) ning püüdnud Atlandi lesta – see oli nii ilusate täppidega, need peaks siin pildi peal ka näha olema. Veidike grillitult maitses see suurepäraselt.



Järgmisel päeval veetsin aega Reeda ja lastega – algul oli meil suurepa4rane plaan minna matkama, aga poole päeva peal mõtlesime, et ega iga päev ei pea ka matkama ning otsustasime niisama aega veeta. Käisime Laulasmaa rannas, siis sealses kohvikus suppi söömas, siis kimasime Haabneeme randa, kuna lapsed tahstid madalas vees miski peenema lauaga sõita. Seal liitusid meiega ka Mia ja Cara Mi ning ka kõikide laste vanaema Ester. Laud millega sõitsime, oli kas supp või oli see miski muu söök, või oli selle nimi skim, igal juhul oli sellega tegemist tükiks ajaks ning nalja saime nii meie kui ka teised rannas viibijad.



Õhtu lõpuplaane pidasime Crocco restos – see on ikka endiselt meie küla (ja ehk isegi miski suurema regiooni) parim söögikoht, hea söögi ning suurepärase teenindusega. Ning plaanipidamise tulemusena suundusid suuremad inimesed kinno, ning kõik väiksemad inimesed koos vanaema Estriga ööbima. Loomulikult olid kõik nende valikutega rahul.
Kinos vaatasime prantsuse filmi – Inimese mõõt. Oli väga mõõdukas film!
Peale kino tegime veel kiired joogid vanalinnas ning siis hakkas tohutu vihmasadu ja me saime aru, et peame veel ühed joogid tegema ning ootama et sadu lakkaks. Ja nii me seal siis jooke tarbisime ning saju lõppu ootasime ;)
Järgmisel hommikul oli olemine selline hele ja õrn J kuid ei midagi väga hullu. Peale lõunat saabusid külla Ita ja Siim ning samal päeval oli meid kutsutud ka Lii üllatussünnipäevale. Seega oli tegemist mitu. Ita ja Siim pikutasid nii kaua meie juures kuni ma kiirelt käisin sünnal. Lii oli küll natukene aimanud, et midagi on teoksil kuid ta ei arvanud et nii mitu inimest on kokku kutsutud. Aga see oli väga tore mõte Lii sõpradel!



Ning õhtu veetsime Ita ja Siimu ning loomulikult Biancaga.
Ja peale seda meeleolukat õhtut oligi käes minu viimane kodumaal viibimise päev. Ja nagu traditsiooniks saanud siis selle kulutan enda ilusaks tegemisele – käisin juuksuris ja maniküüris ja ei tea mis ilutooteid veel tarbimas. Õhtul saime veel kokku emad-tütred seltskonnaga, seekord vajas maitsmist Kalambuuri menüü. See oli üks väga tore koht, hea lihtne kuid väga maitsev menüü ning suurepärased joogid. Samuti oli teenindus väga meeldiv. Kuna meil juttu jätkus kauemaks kui meie broneering oli restoranis siis suundusime edasi vanalinna, et vaadata üle Jaak Joalale pühendatud näitus, mis oli ka väga huvitav ning siis olime sunnitud minema vihma eest peitu ühte uude kõrtsi, nimeks August.




Järgmisel hommikul suundusin lennujaama. Õnneks jäi keegi tore inimene lennule tulemata ja mina sain omale istekoha ;) Oma naabriks sain aga ühe toreda eesti mehe, kes oli tulnud lennule otse ööklubist ning kes terve 20 minutilise lennu rääkis mulle, et ma olen nii ilus ja et ma kindlasti ei ole eestlane J Tore, on oma eneseuhkust lasta paitada purupurjus inimesel, reede hommikul kell 6! Õnneks ei tulnud ta edasi Londoni lennule ja seal sain seega magada...