Neljapäev, 31. detsember 2015

Detsember

Detsembrikuu alguses käisin kinos, vaatamas Spielbergi viimast filmi Spioonide sild. Kuna ma olin just värskelt Berliinis käinud, siis Berliini kujutamine tundub filmis eriti huvitav. Film ise tahtis olla väga paatoslik, ja kindlasti seda olid ka need sündmused milliste ajendil film tehtud oli, kuid mulle miskit erilist muljet see film küll ei jätnud. Ühesõnaga, kui te veel seda näinud ei ole, siis ei ole ka mõtet kiirustada seda vaatama.
Siis võtsime kokku järjekordse aasta oma prantsuse keele grupiga, seekord käisime kõik koos peale tundi õhtust söömas. Oli väga tore ja meeleolukas õhtu.
Siis külastasin Bukaresti. Kuna minu lemmik “hop-on-hop-off” bussid selles pealinnas talviti ei sõida ja mul oli aega laialt käes, siis otsustasin liituda hoopis jalgsiekskursiooniga. Arvasin, et olen suhteliselt üksi selles grupis kuid ma eksisin. Grupp oli umbes 35 inimest, enamus neist väga noored, üks ameeriklastest abielupaar oli minust vanem, ülejäänud olid väga noored turistid – nii tore! Giid oli suurepärane, rääkis huvitavaid juhtumisi linnast ja inimestest, loomulikult puudutati pikalt ka Ceaușescu huvitavaid valitsemisotsuseid ning erinevaid reegleid mis siis kehtisid. Tolleaegsele rezhiimile ei olnud paljuks ka näiteks Bukaresti linna läbiva jõe suunamine maa alla, kuna keset linna oli vaja ehitada pikem avenüü kui Pariisis asuv Champs Elysee. Samuti tõsteti veidi kõrvale mitmeid elumaju ning ka üks vana kirik, kuna need jäid suurematele plaanidele ette ;)
Igal juhul tundus huvitav linn, hea et ma seal olude sunnil viibima pidin, sest vaevalt, et see linn muidu mu reisimiskaardile oleks mahtunud J










Ning siis tuli ka jõulupüha meie õuele, ehk et mitmed meie lennukid olid pargitud erinevatesse lennuvälja nurkadesse, lende oli vähe, reisijaid nende vähestel lendudel aga palju, ning meid oli tööl parasjagu. Kõik olid ülevas meeleolus, paljudel olid kaasas ka erinevad maskeerimisvahendid, mis palju rõõmu valmistasid nii reisijatele kui ka kolleegidele. Igal juhul oli tore päev kontoris!






Samal ajal saatis mu õde mulle pilte tema jõululauast ja erinevatest toitudest millest mina ilma jäin:


Samuti saadeti mulle ka pilt sünnipäevalastest ja nende emast:


Ning praegu pakin asju, õhtul lendan Ateenasse, uue aasta saabumise hetkel olen õhus, nii et mulle peaks see aasta seega eriti lennukalt saabuma J
Kohe aasta alguses tulen koju, kui kõik läheb plaanitult, siis viibin kodumaal 5-8 jaanuarini. Loodetavasti näen ka veidike lund!

Soovin Teile kõigile naeratavat vana aasta ärasaatmist ning rõõmsat uue aasta vastuvõttu!

Reede, 11. detsember 2015

Okt - nov


Ma olen olnud lootusetu luuser ja väga vilets kirjutaja ja mul ei ole ka ühtegi põhjust miks ma ei ole kirjutanud...lihtsalt ei ole kirjasoont olnud. Ma loodan, et mu vähesed lugejad on siiski veel alles ja kui ma ennast tulevikus parandan, siis ehk nad andestavad mulle ja loevad mind ka edaspidi.
Katsun siin nüüd anda kiire ülevaate mis toimus siis oktoobri-novembri jooksul ja siis ehk saan järjele oma elu-oluga siinsel kanalil.
Peale Patagooniat veetsin paar päeva kodus, nii tore oli omas voodis magada ning kodumaist musta leiba süüa.
Jõudsin ka Itaga Viimsis asuvasse uude, Baltimaade (ehk siis ka maailma) suurimasse Selverisse, kus asub ka üks äraeksinud rändrahn, mille ümber see pood/keskus ehitatud on. 



Siis käisin Reedal külas, sest Reet käis ju reisil ja mina ka, ning me siis muljetasime reisidest. Ühtlasi olime külla kutsunud ka Külli, kellele siis pakkusime Patagoonia taolist liha ning Argentiina veini. Õhtu oli meeleolukas ja tore.
Teisipäeval kimasin Mia Carlale ja Cara Mile kooli vastu, siis käisime väikesel matkal Matsalu looduspargis. Ilm oli ilus, päike piilus aeg-ajalt pilvede vahelt, ning sügis oli oma ilusate värvidega meie ees end lahti rullinud.










Õhtul ootas meid veel ratsutamine. Tüdrukud on nii tublid ja tõeliselt armastavad seda hobi.









Ning järgmisel päeval kimasin ma juba lennule, et saabuda tagasi Londonisse.
Neljapäeval lendasin Nizzat, seekord edasi-tagasi. Mul oli natukene hirm selle lennu ees, kuna seal ei tea iial millised diivad lennul on ja kas neil on plaanis keegi nutma ajada või keegi niisama välja vihastada. Seekord oli aga lend väga tore, reisijad olid nii toredad, et nendega lendaks kasvõi maailma lõppu.
Järgmine sihtkoht oli Lyon. Kui mul enne oli mure, et mida seal linnas teha, et mul on kuidagi sealne avastamine juba enam vähem tehtud, siis peale suvist külastust kui ma leidsin sealsest Tete d’Or pargist kaelkirjakud siis edaspidi käin neid vaatamas. Nii ka seekord, seisin seal kaelkirjakute juures oma kolm tundi ja muudkui vaatasin millega nad tegelesid. Samal päeval oli ka Halloween, ning ka kaelkirjakuile oli toodud kõrvitsaid, mida need siis uudistasid ja lõpuks olid nad nõus neid isegi sööma.





Lyonis leidsin ka sellise toreda maja maja sees:


Järgmine öö tervitas mind Edinburghis, ja ma olin nii huvitav, et ei lahkunud oma hotellitoast J Jube tore oli. Vaatasin telekat ja magasin. Hommikul olin värske nagu jänesekapsas ;) Ning Londonis tervitas meid selline huvitav udu, et lennukiaknast välja vaadates ei näinud isegi tiivaotsa. Järgmised paar päeva möödusid selle toreda udu dikteerimisel, ehk siis meie lennuväljal oli paras kaos.
Peagi saabus mul mõni vaba päev, käisin uut James Bondi filmi vaatamas. Ma nii lootsin, et endine M ärkab ellu...kuid kahjuks seda ei juhtunud. Muidu oli film tempokas nagu Bond ikka :)
Prantsuse keele tund möödus jällegi selle tähe all, et istud tunnis aga mitte midagi aru ei saa mis toimub.
Õnneks oli peagi jälle reede ning sihtkoht Berliin. Seal ma ei olnud kunagi veel käinud ja seega otsustasin linna tutvust teha läbi bussiekskursiooni, et mul oleks järgmiseks korraks selgem pilt ees, et kuhu minna ja mida lähemalt vaadata. Bussi aknast paistis üsna tore linn! Paraku kui buss oma ringi oli lõpetanud siis hakkas juba pimedaks minema ja seega seekord oli mu jalutuskäik vaid hotelliümbruses. Isegi pildid mida tegin on nii tumedad, et neid vaadates ei saa külla aru millisest linnast need tehtud on.
Järgmine päev olin Stockholmis ehk siis Uppsalas. Tegin pika jalutuskäigu ning selle lõpul oli mul nii külm, et tagasi hotelli jõudes kimasin sauna :) Jube hea oli!
Järgmine päev algas kerge hambavaluga, mida tund edasi, seda hullemaks see läks. Sain aru, et pean jällegi kodumaale tulema. Enne veel tegin kiire tuuri Hannoveri - seekord jalutuskäigu läbi pargi, siin vaade mets-pargile:


Teiselpool parki oli ka selline tore värav:


Ja siis tuiasin niisama mööda linna.
Tagasi Londonisse jõudes, kimasin kohe kolmandasse terminali ja kodutee oligi jalge ees. Põhjanaabrite lennufirma oli pannud Helsingist Tallinna poole lendama suurema lennuki ja kõik tahtjad said lennule, mina teiste hulgas.
Järgmine hommik istusin juba hambaarsti toolil, kes tegi minu valutavast hambast pildi ja lubas spetsialistidega nõu pidada ning siis mulle teada anda. Me siis läksime emaga, kes oli mulle toeks kaasa tulnud, tädi Elsale külla, kes pakkus meile sooja suppi ja kohvi. Peagi helistas arst, ning arvas, et see hammas tuleb ikkagi miskil hetkel välja tõmmata, see tegelikult ei olegi enam hammas vaid kroon, mis on miski mu hambajuurika peal ja nüüd oli selle juurika juurtesse tekkinud põletik, ning see valu teebki. Esialgu kirjutas arst rohud ja andis lootust, et ehk põletik annab rohtudele alla ja kõik saab korda. Jäin lootma siis minagi.
Kimasime emaga tagasi pealinna, ning hakkasime õhtut veetma.
Järgmisel päeval kohtusin Itaga, kellel oli nüüd palju vaba aega käes, kuna kodumaine lennufirma oli tegevuse lõpetanud ja selle töötajad on nüüd veidike ula peal. Itik aitas mul soetada endale saapad, kuna vihma kogu aeg sadas ja kummikuid ei olnud ma taibanud jalga panna :) Ja nagu saapaostu puhul ikka, tuleb seda ju tähistada, muidu hakkavad saapad hõõruma. Ning juttu jätkus meil ju pikalt.
Siis käisime emaga minu tädil külas, see oli roosa ja rõõmus nagu alati, ning õhtul jõudsin veel Reedaga PÖFFi filmi vaatama, jaapani õdedest. Oli selline tore ja positiivne film.
Järgmine päev oli mul vaba päev, vedelesin kodus ja vaatasin kõiki saateid telekast, siis võtsin julguse kokku ja läksin siiski õue vihma kätte. Ega ma seal kaua vastu ei pidanud, peagi leidsin end miskist kohvikust limonaadi joomas. Eelnevalt olin omale soetasin poest kummelitee...
Koju jõudes mõtlesin, et teen nüüd endale kummeli teed...kuid mida ma kotist ei leidnud, oli see teepakk. Nii et kui keegi satub Selveri poodi Viimsis, siis tooge minu kummelitee ka sealt ära, selle eest makstud ja puha ;)
Ning siis tulid meile külla Ita ja Siim, ning me küpsetasime pirukaid. Siimu kätetöö tunnete siit pildilt kindlasti ära, need on need kõige kunstilisemad :)


Järgmisel hommikul käisin emaga kinos, jällegi PÖFFi raames vaatamas filmi Operatsioon Arktika. Eriti tore oli see, et saal oli lapsi täis ning minu ema oli vaieldamatult kõige vanem inimene, järgmine olin mina ;) Aga loodusvaated olid väga ilusad.
Õhtul käisin Reeda juures, seekord tegime küpsetatud Camemberti juustu ja kohupiimasaiu - Reet polnud neid kunagi söönud. Erilist vaimustust need ei tekitanud kelleski, Herale need meeldisid, kuid talle ei meeldinud rosinad seal sees. Õhtu lõpuks tuli mulle Andrus järgi, temale õnneks saiad sobisid ;)
Reedel pakkisin oma kohvri, siis saabus mu õde koos Mia ja Cara Miga, ning me läksime kinno Viplalat vaatama. See oli üks tore film! Ning siis oligi aeg kui Andrus viis mind lennujaama, jõime ühe lennuhirmutee ja läinud ma olingi.
Koju jõudes kohvrit lahti pakkides avastasin, et mee-ämber oli kotis katki läinud, ning ka kilekotid mis selle ümber olid, olid järele andnud, ning mõned mu riided olid nüüd eriti magusad ;)
Järgmine päev ootas mind juba Kopenhaagen, lörtsi küll sadas kuid ma tahtsin näha Tivoli jõulutulesid ja sinna ma plaanisin minna. Enne tegin veel paar ringi linna peal, et siis kui pimenema hakkas, võtta suund Tivolisse. Seal oli väga ilus ja loomulikult rahvarohke. Restoranid olid rahvast nii täis, et mul õnnestus alles kolmandasse neist tunniks ajaks laud saada. Ega ma süüa väga ei soovinudki, ma tahtsin veidike kuivada, et siis tagasi hotelli minna.





Järgmine päev olime Pariisis, kus ema oli mul keelanud hotellist väljuda. Kuid te ju teate mind, kui mul midagi keelatakse, siis seda põnevam see ju tundub. Igal juhul suundusime koos kolleeg Ayshaga linna peale. Miskit sihti meil ei olnud, jalutasime niisama ja sattusime jõuluturule. Mugisime seal huvitavaid sööke ning suundusime väikese ringiga siis hotelli tagasi.



Kõik oli rahulik, inimesed olid meie ümber rõõmsad, isegi politseinikke ei olnud rohkem kui tavaliselt. Ainuke erinebus oli, et hotelli ukse ees olu turvamees, kes kõikide kottide sisu vastu huvi tundis.
Järgmine päev ootas mind Rooma, mul oli Alani soovitusel valmis vaadatud üks pizza restoran, mis pidi olema kohalike lemmik, ning seega oli mul plaanis seda külastada. Paraku selgus, et antud pizza restoran on sel nädalapäeval suletud. Jalutasin sinnani, et selles veenduda, oli tõesti suletud ning ma astusin sisse siis selle lähistel kõige populaarsemasse kohta. Ning ka sealne pizza oli suurepärane. Eriti ilus oli aga üks suupisteks lauda toodud kartulikrõps:


Paar päeva hiljem oli mul õhtune valve, kuhu ma suundusin juba pimedas. Ning üllatuse osaliseks sain teel bussipeatusesse - nimelt seisis põõsas liputaja! Kohutav! Ma ikka ehmatasin üsna korralikult. Nüüd siis olen oma trajektoori muutnud ning väldin seda põõsast nagu katku.
Õnneks lennujaamas istudes suutsin kuidagi rahuneda, ja telefonivestlus Anneliga aitas ka kaasa, arutlesime pikalt liputajate hingeelu üle ja et kuidas neil on ka raske elu :) Õnneks ei saanud ma kaua lennujaamas istuda kui helises mu telefon ja mind kutsuti lendu, seekord lausa kaheks ööks Milaanosse. Mul oli hea meel, et ma ei pidanud koju tagasi minema samal õhtul ning pääsesin oma hirmuteekonnast.
Milaanos oli ilm külm kuid päikesepaisteline. Jalutasin hotellist linna, ei kohanud ühtegi liputajat, tegin tiiru ümber duomo, siis jalutasin Sforzesco lossi juurde, selle vahelt läbi ning läbi lossi taga asuva pargi.








Pargi kõrval leidsin ühe toreda, päikese käes oleva restorani, ja loomulikult istusin sinna maha, et veidi maailma enda ümber möödumas näha.
Mul oli enne olnud nägemus, et tahaks süüa veiselihalõike, mis on veidi argentiinapäraselt grillitud. Paraku ei suutnud ma sellele toidule isegi pealkirja pakkuda ning seega seadsin oma meeled valmis hoopis miskile pastaroale. Restorani päevapakkumises oli miski tagliatelle nime meenutav roog, mille ma siis julge jänesena tellisin. Ja kui see lauda tuli, siis see oligi kergelt grillitud veiselihalõigud koos salatiga :) Mul oli super-hüper hea meel!
Ning kui päike minu laua juurest kadus, siis lahkusin restoranist ka mina. Jalutasin tagasi hotelli poole läbi Milaano hiina linnaosa, mis osutus tõeliseks hiinaks. Ma olin seal vaieldamatult kõige pikem inimene :) Ning seda linnaosa oli päris mitme tänava jagu, kus pakuti kõikvõmalikke erinevaid kaupu, kõik "made in china".
Järgmisel hommikul möödus meie tagasilend ilma viperusteta ning keskpäev tervitas mind juba Londonis. Kimasin kiirelt linna peale, sest sain kokku paari toreda kolleegiga - Zaida ja Stephanie. Zaida on meil suurepärane kultuuriorganisaator, ning selleks korraks oli ta välja otsinud näituse jõuluaja traditsioonidest Londonis. Lähenevate jõulude ootuses tundus see ju igati sobiv. Näitus oligi väga huvitav ning hariv, samuti oli väga meeldiv aega veeta toredate inimestega.
Siis miskil päeval küpsetasin prantsuse keele tunniks kreveti-kodujuustu saiu, need said küll väga head! Jagan neid nüüd ka teiega:


Ning selle pika postituse lõpetuseks pilt, mille Elena tegi Kuubal, tegemist on nimelt pesupulbriga ;)