Kolmapäev, 20. jaanuar 2016

Kodumaa ja haigused

Uus aasta tabas mind Ateenas - või siis oleneb millise ajavööndi järgi selle aasta algust nüüd lugeda - Eesti ja Kreeka aastavahetusel olime me õhus, ning üritasime seda tähistada nii pidulikult kui see meil õnnestus. Vahetult peale maandumist tähistasime Saksamaa ja Hispaania uue aasta saabumist, kuna meie meeskonnas oli nende riikide esindajaid, ning hotelli jõudes saabus ka Suurbrittania uus aasta.


Ja loomulikult nii tähtsa sündmuse puhul tähistasime me seda eriti pidulikult ühe "room-party'ga" ehk siis toa-peoga. Õnneks uue aasta öösel ei pannud seda pahaks ka teiste tubade elanikud, seega keegi meie peale kaebust ei esitanud. Ega me vist väga valjud ei olnud ka ning nii umbes juba neljandal uue aasta tunnil lõpetasime oma aastavahetuse karnevali.
Uue aasta esimene hommik algas minu jaoks hääletult ehk et oma hääle olin ma jällegi jätnud vanasse aastasse. Üritasin küll hommikul meenutada, et kas me oma peo käigus ka laulujupi üles võtsime kuid mulle küll midagi sellist ei meenunud. Ei hakanud rohkem oma hääletuse üle juurdlema, sest see mul ju ennegi ära käinud ning siis jälle tagasi tulnud. Suundusime hoopis Elena ja tema sõbranna Aylin'iga, kes oli meie reisile kaasa tulnud, randa. Ilm oli küll jahe, paar kraadi sooja, kuid päike paistis ning meil oli terve vaba päev veeta.
Rannas leidsime omale ühe mõnusa kohviku ning sõime seal nii hommikusöögi kui lõunasöögi, hommikusöök oli oluliselt maitsvam kui lõuna :)
Rannas olid mõned jalutajad, mõni koeraga mõni niisama, ja kohtasime ka paari ujujat! Ise me istusime küll gaasisoojendi all ning kõik riided, mis meil kohvrites leidus, olid meil seljas.



Peale pisukest jalutust ranna ääres, kimasime kesklinna, mis oli aga väga külm, ning miskist jalutustuurist me ei suutnud mõeldagi, vaid astusime sisse esimesse kohvikusse, et oma vanadesse kontidesse veidi sooja saada läbi kuuma shokolaadi. Ja nagu alati mõjus see suurepäraselt. Shokolaad oli küll väga huvitavalt serveeritud, tassi kõrval asetses näritud õuna moodi kringitükk. Kuid jalutustuuriks leidsime me ikkagi ilma väga külma olevat ja seega suundusime tagasi hotelli. Ja nii see uus aasta algaski ;)

Järgmisel hommikul tagasilennuks oli mu hääl täielikult kadunud. Saabusime Londonisse suht varajaselt, ning kimasime tüdrukutega shoppama kuna ilm oli kohtutav ning arvasime, et siseruumides oma aega veeta oli kõige mõistlikum mõte.
Järgmine hommik lendasin kiirelt edasi tagasi Toulouse'i, siis sain kohvikus kokku Alaniga, keda oli väga tore kohata. Eriti me juttu ei ajanud, ehk et Alan rääkis ja mina vain noogutasin, sest häälega oli mul väga kehvasti. Ning endasi suundusin mina Belfasti, kus ma veetsin väga lühikese ööpeatuse, ning seega ei lahkunud isegi oma hotellitoast. Järgmisel hommikul kohtusin jällegi uue meeskonnaga ning lendasime koos 3 lendu ja siis mina jooksin Helsingi lennule, et veeta öö Anneli juures ja hommikul saabusin kodumaale, kus mulle tuli lennujaama vastu Andrus ja viis mind kohe arsti juurde. Nimelt oligi minu kojutuleku põhjus arstivisiidi vajalikkus, eelnevalt olime arstitädiga teelfonis kokku rääkinud, et arvatavasti tuleb mind veidi opereerida ning selleks ma olin siis ka valmistunud. Paraku oli mu seisund sellel varajasel teisipäeval hommikul selline, et arstitädi kartis, et mind on miski põletik tabanud ning, et mitte selle levikut laiendada arvas ta paremaks lõikuse edasi lükata reedeks, et ma saaksin vahepeal paar päeva antibiootikume tarbida. Kimasin siis koju ja hakkasin haige olema ning peoga igasuguseid huvitavaid rohtusid sööma :) Lootsin ehk kogu nende rohtude koguse juures saabub ka tagasi mu hääl, ja nagu arvata oligi, nii see ka juhtus. Medikamendid teevad ikka imesid ;)
Kuna ma aga tundsin ennast kohutavalt ning õues oli suhtleliselt külm ilm, siis ma eriti oma diivanilt ei lahkunud. Järgmisel päeval tulid Kris ja lapsed, küpsetasime uhke jõuluprae, ning tegime vahvleid, mis said otsa enne kui vahvliküpsetaja jahtuda jõudis. Siis mängisime pea kõik maailma mängud ära, ning saime aru, et üks mäng on meil veel puudu. Selle kirjutasime oma ostunimekirja järgmiseks päevaks. Neljapäeva hommikul läksid vanaema Ester ja Mia Carla suusatama, ning mina ja Cara Mi asusime samuti riidesse panema, et siis suunduda poodi, koos oma uhke ostunimekirjaga. Poodi jõudes meenus meile, et oma uhke ostunimekirja unustasime koju. Hakkasime siis riiulite vahel jalutades meenutama, mis me olime kirja pannud. Koku tagasi jõudes selgus, et ainult ühe asja olime unustanud. Õnneks oli meil meeles soetada see üks mäng, mis meil eelmisest päevast puudu oli olnud, ehk siis Ligretto. Ja nüüd mängisime ka selle mängu paar tuuri ning võitja oli Mia. Õhtul läks ema kontserdile ja mina koos lastega kinno, lapsed vaatasid Snoopy't ning mina Musta Alpinisti. Kõik olid oma valikutega rahul, ning peagi saime jälle kodus kokku.
Järgmine hommik, ehk siis reedel, oli see hetk käes, kus mina pidin uuesti minema arsti juurde, et ta siis seekord saaks vaadata mis mul täpselt seal kõhus sees on. Loomulikult suutsin ma end ikka korralikult närvi ajada, enne kui ma opilauale heitsin. Ma kohe nii ei taha seda narkoosi. Kõik läks aga nii nagu oodata oli, magama ma jäin, palatis üles ärgates oli mul kohutavalt halb olla, kuid suutsin ennast siiski uuesti magama sundida, ning järgmine kord ärgates tundsin end juba paremini. Meenutades mis kõik hommikupoole juhtunud oli, meenus mulle, et olin kellegagi inglise keeles suhelnud, ning neile kiitvalt öelnud, et näed kui tore, et te minuga eesti keeles suhtlete - ise ütlesin seda kõike siiski inglise keeles :) Peagi tuli arstitädi, kes uuris minult veidikest anomaaliat mis minu vereproovis leidus ning mida ma olin juba hommikul vastuvõtu öe suurtest silmadest näinud, kuid vastavalt erinevatele reeglitele ei ole ju kõigil lubatud patsiendiga rääkida delikaatsetest andmetest....kuigi minu anomaaliale on väga kerge seletus ja vaene vastuvõtu õde oleks oma hirmust ning ehmatusest lihtsalt naeruga üle saanud. Kuid arstitädi sai kohe aru milles asi, kui ma talle veidi seletasin :) Operatsioon oli läinud hästi, kõik ebavajalik oli minust eemaldatud ning mind lubati kodusele ravile, juhul kui keegi mulle haiglasse vastu tuleb ja mind koju toimetab.
Helistasin siis Andrusele kellega mul oli kokku lepitud, et ta mind koju viib...kuid paraku oli tema auto otsustanud just sel hommikul mitte käivituda. Proovisin veel paari autoomanikku, kuid loomulikult olid neil omad asjad toimetada....seega kutsusin omale vastu oma ema koos lastega. Ja nii ma siis koju sain, vahepeal küll lumehangele toetudes ning maja eest vastu posti seistes ja hingates. Kodus suunas ema mind kohe voodisse, kuna ma olin välja näinud nagu lumehang ehk siis väga valge. Peale paaritunnist magamist, olin omandanud oma värvi ning tundsin end veidi paremini. Järgmisel hommikul suundus ema tööle ja meie lastega läksime mere äärde jalutama, meri oli väga ilus ja rand inimtühi. Peagi saabus meile külla mamma Lea, kellega saime samuti kõik maailma mängud mängitud, seekord oli eriti heas hoos Cara Mi.
Pühapäeval suundusid tüdrukud koju, vanaema Ester viis nad bussijaama ja sealt läksid nad kehekesi bussi oeale, mis nad Kullamaale viis, kuhu neile siis Kris vastu saabus.
Meile aga tulid külla Reet ja Rhea ning Hera, kellega suundusime mere äärde. Ilm oli eriti ilus, päike paistis, meri auras ning laevad muudkui tuututasid kuna mere peal oli nähtavus null-meetrit. Aga kaldalt vaadates ja kuulates oli kõik imeline.



Peale merevaadet, sõime kohalikus Haabneeme kohvikus suppi ja siis suundusime koju teed jooma ja ema Estri küüslauguleibu sööma. Ning loomulikult juttu jätkus pikemaks.
Esmaspäeval otsustasin end pea-aegu terveks kuulutada, panin seeliku selga, kasuka peale ning kübara pähe ja läksin linna peale, kõigepealt käisin külas oma tädil, siis sain kokku Itaga, ja siis oligi juba õhtu käes ning suundusin koju tagasi.
Teisipäeval käisin juuksuris, ning siis saime kokku emad-tütred pundiga. Seekord kohtusime restoranis Farm, mis oli väga tore koht, hea toit, suurepärane teenindus ja loomulikult jätkus juttu ja nalja pikemaks.


Kolmapäeva hommikul käisin veelkord arsti juures kontrollis, ning mind kuulutati terveks, juhhuu! Õhtupoole sain kokku Reeda ja Külliga, käisime vaatamas filmi Ema, oli eriti huvitav film. Soovitan!
Neljapäeval pakkisin kohvri, käisime veel Itaga näitusel nimega Õhurõhk, kus olid välja pandud lennukite varuosadest tehtud kunstiteosed. Oli väga huvitav!




Ning siis oligi aeg minna lennuki peale ja suunduda tagasi Londonisse, et järgmisel hommikul minna Budapesti. Seekord oli meeskonnas paar inimest, keda olin ka enne kohanud ning seega veetsime eriti lõbusalt aega. Kõigepealt käisime Aileeniga kohalikul turul, siis ekslesime niismama mööda tänavaid, ning jõudsime peale pikka jalutuskäiku tagasi hotelli. Ning õhtul käisime peaaegu kogu meeskonnaga õhtusöögil.




Järgmisel päeval suundusime Pariisi. Käisin väikesel jalutuskäigul, mis viis mind ka poodi, kus soetasin loomulikult juustu ja saia ning puuvilju. Ja kui ma tagasi hotelli jõudsin ning osad söögid pintslisse pistsin, siis ma enam ei jaksanudki õhtusöögile minna. Seega olin ebahuvitav ning vaatasin hoopis toas telekat ;)
Üleeile olin veidi aega lennujaama valves, kuid väga pikalt ma seal ei istunud, sain omale kiire ja lühikese lennu. Õnneks oli meeskond nii tore, et nalja sai rohkem kui rubla eest! Ja eilseks sain ootamatu lisa vaba päeva, tegin jalutuskäigu suurde poodi, et sealt leida Cara Mile mõni Peppaga särk, mida ta väga tahtis. Paraku on need Peppa piltidega särkide tootjad arvanud, et neid tahavad vaid lapsed kes on kuni 116 cm pikad. Kahjuks on Cara Mi veidi pikem juba. Ainus asi mille leidsin olid plaastrid Peppa piltidega, neil ei olnud pikkuse mõõte peal :) Aga mu särgiotsingud jätkuvad, ega ma nüüd nii kergelt ka ju alla anda ei saa.

Ning täna on mul samuti vaba päev, mille plaanin veeta koos Carolinega, keda ma praegu ootangi.